Litter. Otsi paravaid kirjandusilmas. Tervist mina olen Urmas Vadi. Tänane litri võistkond on pannud uisud alla, et tormata libedal jääl ja küsida kirjaniku kuvandi tema positsiooni ja meedia kohta. Kohal on Tiit Hennoste, Hannes Varblane ja Berk Vaher. Baltisaksa kirjandusest räägivad Janek ravija, Liina Lukas blogi peab Maarja Kangro head kuulama. Ma olen stuudiosse kutsunud Berk Vaheri, Tiit Hennoste, Johannes Varblase, sest juba tükimat aega, aga viimasel ajal eriti on õhus mingisugune vastuolu kirjaniku ja rahva, ajakirjanike ja poliitikute ja kirjanike ja ajakirjanike vahel ja seda vastuolu süvendab ka arvatavasti ühiskonnas ja majanduses valitseb ja kasvav kriis. Ja nüüd, kui kõigile on juba raske tahetakse koomale tõmmata, siis võib-olla otsitakse seda kõige ebavajalikumad tegelast, kelle arvelt koomale tõmmata. Ja ma kohe alguseks provotseeriksin ja ütleme, et ma nüüd paariks lauseks ei ole mitte toimetaja ja saatejuht, vaid et ma oleksin, ütleme, netikommentaator n räägib, et mis asja need kirjanikud kirjutavad, nad saavad ainult tippe, reisivad messilt messile ostavad arvuteid, aga midagi ei kirjuta, nende maailmad on nii suletud ja kui me vaatame raamatupoodidesse, mis me seal näeme edetabelites on ainult elulood, mida kirjanikud ei ole kirjutanud. Ühesõnaga nüüd lõpetasin, olen jälle Urmas Vadi saatejuht. Ja teisalt mulle tundub selline asi, et siin stuudios olevad inimesed on kõik seda artiklit lugenud, mis ilmus kaks nädalat tagasi Tartu Postimehes ja see on kuidagi kuulsaks saanud artikkel selle kirjutas Raimu Hanson ja portreteeris Supilinnakirjaniku. Mait Rauna rääkis enda elust ja ta elab siis niimoodi, et ta tööl ei käi, aga ta on pannud kõik enda tekstid ülesse internetti. Aga sellest hoolimata ei saanud ta Kultuurkapitali stipendiumi, mille üle ta on väga nördinud, aga tal on veel ka kaks last ja naine. Naine Pirital üheteistkümnendas klassis õhtukoolis. Mait Raun on selle naise koduõpetaja, seega ei saada tööl käia ja raha teenida ja vist isa käest enam kirjutada. Ja nad elavad lastetoetusrahadest. Ja naine ei saa tööl käia, sest ta õpib. Ühesõnaga, ma ei taha üldse irooniline olla Mait Rauna suhtes. Aga mulle tundub, et see artikkel ja selline hoiak kultiveerib täpselt sedasama netikommentaari trenni arvamust, et kirjanik on selline tööl, ta ei käi, midagi ei kirjuta, miks teda üldse vaja on, et ühesõnaga, nii ma nüüd lõpetasin ja küsiski Tiit Hennoste kohe alguseks teie käest, et millest selline situatsioon on tekkinud? See võib olla mingisugune hetke poliitiline situatsioon või on selle taga ka midagi üldisemat, midagi meie ajale? Minu arvates on niimoodi, et tegelikult kirjanikesse suhtumine ei ole moorus küll mitte väga palju muutunud, ma, kui ma kuulan 19. või loen 19. sajandi kohta Euroopas näiteks midagi või loen vabariigi aja suhtumisi kirjanike kohta no ega siis ei suhtutud ka. Käis sama poodi õiendamine selle üle, et nad saavad stipendiumi, Oskar Luts joob ja mitte midagi ei tee või et Tuglas saab stipendiumi, ei ole kirjutanud juba, noh, ütleme 10 aastat ridagi, eks ole, et miks ta peaks üleüldse raha saama. Või nende kaklused, haridusministritega, kultuuriministritega ja nii edasi, et see ei ole midagi uut praegusel hetkel nüüd teine pool selles osas võib-olla jahu imendunud mingisugused asjad, aga, aga võimendumisega on nüüd nagu mitu asja, et miks võimenduvad no seal võib olla 100 erinevat põhjust, üks variant on see, et lihtsalt satuvad ette juhus, et noh, ütleme see kulka kiskumine suhel, see oli minu arvates lihtsalt see, need ajakirjanikud ütlevad hapukurgihooaja juhus, kus üks loll ajakirjanik võttis kätte ja hakkas mingisugust jama ajama asjadest, millel ei olnud saba ega sarvi, kusjuures nad kiusasid jumalast valet kokku ja ei parandanud kahvel taburet või siis juhtub niimoodi, nagu Mait Raunoga juhtus, eks ole, et et üks asi sattus, ega seda poleks võimendatud, seda lugu poleks enne, kui ka asja olnud. Sattus samasse nii-öelda hambasse ja oli võimalik kohe ülesse mängida, eks ole, seda, seda asja. Või siis see, et, et praegu on ikkagi internetimeedia internetiaeg, kus on palju kergem selliseid asju üles mängida, kui, kui varem oli, kus ajalehes kindla ruumi peal ikka vaadati, kas see läheb meil täna sisse või lähe, kaaluti neid asju oma omavahel. Nüüd kirjanike poolelt minu arvates on, on küll, ma olen enam-vähem vist nõus selle arvamusega või ma ei tea, kas, kas ma just täpselt sama ütleks, et see on sama kui netikommentaari, Nathan Henn, aga see, mingi kummaline masohhistlik hoiak või, või mis seal on natukene ennast alandav hoiak, see mulle ei meeldi ja vot minu arvates selles on küll midagi uut. Nii palju kui mina, kirjanike diaanias kuvand, mis nad endast on üritanud varem luua, igatahes midagi sellist see nüüd küll ei olnud? Ei, ei Tammsaare ei Tuglase ja võtten suuri kirjanikke vanast ajast ei nõukogude aegsed kirjanikud ei, ei proovinud endast luua selliseid kuvandeid või kui ma loen ükskõik mida, noh, ütleme selle Vaino Vahing, eks ole neid päevikuid, okei, seal on puhas tõde ja nii edasi. Aga ikkagi sealt paistab välja nende üpris niisugune enesekindel hoiak siiski maailma suhtes. Meie oleme kellelegi. Tahamegi olla nüüd, küsimus on nüüd selles, et kas siin on nüüd tegemist ajastu muutusega selles mõttes, et tol ajal kirjanik oli keegi ja nüüd ta enam ei ole keegi või millelegi muudatusega, no vot, see on, see, ma kardan, on nüüd on need keerulisem küsimus, natukene on arvatavasti ajastu muutus ka siin sees, aga, aga aga vist ikka minu arust on see osad kinni kirjanikus endas. Aga Hannes Varblane, kuidas sina praegusel hetkel tegev luuletajana tunned ennast? Mind nad aegade muutused ei ole eriti muutnud, ma ei tea, kas ma olen nüüd kirjanik või oleme rohkem literaat, kirjutan luuletusi ka ja esseistikat ja aga nõukogude ajal ainuke asi, mis oli tõesti, ma ei saanud ennast avaldada, sest et me siiski 85. Mul oli debüüt, ma olin siis juba küllaltki vana, 36 aastane. Aga noh, mingisugust alanduse tunnet mul küll ei olnud ja siin tuleb arvestada ühte asja, mis nüüd on muutunud nõukaajal oli tõesti selline olukord, kus noh, mingid Smuul või mingi kirjanikule lahingu, ükskõik, kes ta oli, tal oli mingisugune missioon, ta oli rahva seas, tähendab ikkagi mingisugune läbi nii-öelda lillede kirjutav tõde, ütlev ja tema niisugune rahva silmis oli ta siiski mingisugune nisugune, prohveti maine oli juures. Nüüd on olukord veidi muutunud teises ühiskonnas ja võib-olla kõige paremini näiteks seda asja seletasid mulle ära need vene emigrandid, näiteks protskija tablaatustav laata ütles, et nüüd ma olen siin, Ameerikas, tähendab ma pean Venemaal, ma olin ikka tehtud mees, tähendab, iga mees tahtis minuga koos juua. Ära elasin ma ikkagi kuidagi ei elanud hästi, elasin halvasti, aga mitte midagi viga ei olnud. Jah, mul oli raske, ütles ka, et nüüd ma olen siin olnud veel siis Nobeli saanud ja ma ei tunne ennast teistsugusena, kui mingisugune kaupluse müüja, ma olen samasugune töötegija, ma olen täpselt nagu detroidi, mingi tehase tööline tähendab konveiertööline Mattooda on teatud asja. Muidugi, kuidas ma seda, see on juba hoopis teine küsimus on meil ka täpselt, samuti on küsimus, praegusel hetkel on meediat vaid sõimata, meediat võib vihata ja meedia tegelikult on muutnud ka noh, ütleme kirjandusmaailma päris kirjandust ütleme tõsiselt kollasemaks ja sest müügimoment on sees. Ja see müügimoment surub teatud pitseri asjale peale. Sest et noh, minu arust skaks kõige osavam müügimees tegelikult haridus on selline, kes on oma raamatuid hästi müünud, esimene niisugune suurem värk oli minu arvates Kender ja teine nüüd muidugi Mihkel raud, eks ole, need on tegelikult projektid, mis on otseselt suunatud, ma ei ütle, need raamatud halvad oleksid, on nii pagana head ka ei ole, tähendab, on kirjutanud tunduvalt paremaid raamatult, mille taga ei ole müügimeest ja need asjad lähevad halvemini. Vlaviidinguse raamat nüüd on veidi teistmoodi, sest selle taga nii suurt kampaaniat ei ole, aga Jüri Üdi on ikkagi selline nimi, nii teatritegelasena kui ka luuletaja, need, see on eesti rahval lihtsalt teab seda väga läbi kõigi nende aegade ma olen olnud, ütleme noh kirjanduses 85.-st aastast alates ma pean ütlema, et minu olukord ei ole küll midagi muutunud, tööd pean ma tegema mujal raha pean ma saama elatiseks kuskilt mujalt, oled nagu kunstimuuseumid ja mul ei olegi mingit noh, niisugust kolkast ma olen väga harva stipendiumi saanud, vist ainult ühe korra. No on inimesi, kes elavad nonii, viisi, pidevad saavad seda aastastipendiumi või kahe aasta stipendiumit, aga neil on ka väga vähe. Enamus massist siiski elatab ennast kuskil mujal on sunnitud sellega hakkama saada. Muidugi võib-olla kui ma oleksin puhtalt noh, kirjanik, võib-olla ma kirjutaks paremini omad, õieti saaks seda teha, aga ma ei ole ka selles päris kindel, sest mulle meeldib lihtsalt elada. Kirjutamegi kõrvalt. Berk Vaher, jah, siin tuli mitu huvitavat teemat välja, ma alustaksin sellest netikommentaatori teemast, sest et sina kehastasid nüüd netikommentaator, eks n kes eeldatavalt on üks isiksus, ma ei tea, kas harmooniline või mitte, aga need argumendid, mis sa juba tõid, sisaldasid mitmeid vastuolusid. Ja kui me võtame sinna juurde veel netikommentaatorid, m, o x ja nii edasi, siis me näeme tegelikult kirjanike vastu toodud argumendid on räigelt vastuolulised. Kui sa kirjutad vähe, siis sa oled muidu kui sa käitud palju, siis oledki ahvamad. Kui sinu autojuhid ei osteta, siis sa oled selline mõttetu tegelane rahvale peale, kui seal raamatuid ostetakse, siis sa oled vastik kommertsi mees ja nii edasi ja nii edasi. Absoluutselt et küsimus on selles, et kas probleem on kihelus kirjanikest või probleem on selles kommentaaris endast ja tal on lihtsalt vaja ennast kellelegi peale välja elada ja noh, põhjuse ikka leiab. Aga mis puutub nüüd kas või sellesse Rauno näitas see siis noh, see on ju väärtuste küsimus. See lugu maid saunast läheb paljude selliste väikekodanlike väärtustega vastuollu, et inimesel ei ole tööd, ta ei otsigi tööd, kuigi ta otsib siis ta otsi nii, et ta seda saaks või jõudsin piisavalt suure hooga, seda ta ei suuda oma pühed kohalikult üleval pidada. Kõik need asjad, et mees ei käi tööl, mees ei teeni raha, mees ei saa hakkama. Ja. Vabandust, et ma segan, aga seal tuleb kahe mänguga ka see, et, et samas ta ootab kellelgilt, kuna ta on kirjanik. Tähendab, et see ei ole mitte lihtsalt see, et ah, ma elan nii, nagu ma elan, kellelegi asi see ei ole, vaid seal on selline nõudmine kellelegi vastu. Jah, ja tähendab see, mis te ütlesite, masohhistlikke ohvripositsioon. See tegelikult ei, ei tekkinud ja kaastunnet, pigem vastupidi, sellepärast et kui sa lood nendele olemasolevatele väärtustele mingisugused vastu, väärtused ennast nendele vastanud, siis ole selle juures vähemalt õnnelik. Et tegelikult ju ajast aega on armastatud, selliseid kellelegi, kes ei käi tööl, kellel ei ole õnnelikud, eks ole, näitavad, et niimoodi on võimalik elada, näitavad tegelikult, et on võimalik elada mingisuguse teise elu loogikaväärtuste järgi. Ikkagi meil on mingil määral meedia Waba riik paljuski ja kui te olete tähele pannud, siis meie kirjandusajakirjas dub kirjanduse ja ajakirjanduse vahel on side ära kadunud kas või võtame kõige, kõik need elulood on, tähendab kõik need reisikirjad, kõik need Petrone pressile, tähendab, see on muidugi ülemaailmne, mingit Toscana päikese all ja niisuguseid raamatud, neid ostetakse, neid müüakse. Kui sa kirjutad kokanduses raamatu ilukirjanduslikud võtnud, siis on see nagu öeldakse, midagi väärt. Ja see müüb, aga niisugust kirjandust kui sellist enam tegelikult ei ole. Ja häda on selles, et kogu meie press, olgu ta siis televisioon, raadio, kuigi ma istun siin raadio isegi vähem, aga eriti k trükiasjandus nad kõik kuidagi madaldavad ennast mingi keskmised tarbijani, kes ostaks ja veelgi allapoole, et ost, teate, see hulk oleks meeletult suur, aga sellega tegelikult asja väärtus kaotab, keegi ei viitsi enam süveneda, tegelikult paisatakse välja isegi ütleme praegult kirjandus, räägitakse, et nüüd meie praegune tähendab, see aasta on proosas vilets ja ta luulaski palju parem ei ole. Tegelikult niisugust inimest, kes ja vorm vormis on kaotatud mingi kompaktsus, me oleme Euroopa Euroopa liidus, aga meil ei ole tegelikult nüüd ma tahan kogu aeg öelda, meil ei ole euroopalise kirjanduse nii-öelda haridust ja meie kirjanduses kõige suurem, me peame minema praegust Eestist välja, aga meie kirjanikud tegelikult ei oska euroopalikult ega maailmakirjanduslikult kirjutada. Me istume liialt oma mätta otsas ja üks asi on, oli vussi, aga teine asi on ikkagi see, et meie meedia surub peale mingit teatud sugused formaadid ja nende järgi püütakse sinilindu. Sinilind ei ole Omaanis, sinilend lendab teatud hoopis teistes avarustes. Aga muidugi me oleme uues ühiskonnad täiesti teised ühiskonda, ennem pidime väärtust kätte saama ja kõik, mis meile tuli, oli nisu niivõrd vähe, aga see oli läbi teatud noh, filtrite läinud, see, mis me ikka kätte saime. Rollerite plaat oli seal rollerite plaat, kui oli, tähendab raamat, mis oli ümber löödud käsitsi ja mida noh, põrandal on välja andnud, see oli asi. Praegust on letid täis, sa pead ise orienteeruma, sul peab ise mõistus peas olema, et oma nišš leida. Ja see ongi tegelikult praeguse põlvkonna küsimus, aga nišš on palju. Sinna tuleb lihtsalt endale leida see õige asi ja seal siis elama. Üks asi oli kirjaniku kuvand, vot selline, et ma ei tee midagi ja nii edasi ja nii edasi, eks ole, see on tegelikult ja see romantiline kirjanikuks vabandan, ma olen, mul on kõigest nagu üle kogu sellest asjast, aga seesama asi, see romantiline kirjaniku kuvand on elanud ju siiamaani kogu aeg peaaegu ja tahab edasi elada, eks ole. Ja selle juurde, aga selle juurde kuulub ka romantiline uhkus, see on mees, kes seisab mäetipul, juuksed lehvimas seal nord, Mairold Luukab üle tänava ja saadab kõik kuradile, eks ole. Vaat, kui see ära kaob, siis kaob ära selles romantilise kuvandi põhi. Teine asi. Ta on see, kuhu ta nagu lõpus tuli natukene välja, umbes samasse asju on see minu arust kunagi, olid kirjanikel nagu Euroopas kaks kuvandit, üks on romantiline, teine realistlik, ütleme niimoodi, et romantiline on see, mis ma ütlesin ja minu arust Eestis selliseid on natukene olnud. Aga noh, kasvõi Jüri Üdi täitis sellise rolli väga hästi ära, eks ole. Samal ajal kui näiteks Mati Unt eriti täitnud, näha ka, kuidas üdi kuvand elab, palju enam edasi, kujundi kuvand praegusel hetkel käisid just paralleelselt läbi proosa, kuvand rohkem niisugune tõsine töömees Tolstoi vaibal sakk või mingi muu. See oli niisugune joodikust naljanina nagu meil, Oskar Luts, eks ole, selline toredad mehed mõlemad või maailmas noh ja, ja meelelahutaja nagu tümaa, eks ole. Aga siis minu arust kuuekümnendatel hakkas see asi muutuma ja nende romantiliselt realistliku kuvandi põhja asemele hakkasid tulema pigem vaikselt subkultuurset kuvandit. Olid noh, võib-olla isegi piitnikud olid esimesed, kuigi nad olid romantilist tüüpi minu mõistuse järgi, aga Hannes võib öelda täpsemalt, eks ole, aga siis hakkasid tulema hipiguvandid. Siis hakkasid järjest enam tulema, siis tuli punk, eks ole, ja muud asjad ja vaat siis tulid need pida, postkolonialismi alla pannakse ütleme, Tallinna Budad ja muud sellised asjad, tähendab, tulevad supp, kultuurset kuvandit nende asemele ja see on natuke see Nis, kuigi see nišš võib olla väga suur, aga ma kasutaksin pigem Sukultuurisena ja vot Eestis ei ole seda toimunud romantilise kuvandile mingil kombel põhi ära kukkunud. Realistlikku kuvandit näiteks Jaan Krossi hoidis üleval pikka aega, eks ole. Aga praegu, ja ma ütlesin, alati ei suuda kuvandit kirjaniku kuvandit hoida, eks ole, nii ja, ja subkultuursed ei ole tekkinud ja need samal ajal seostuvad väga tugevalt ka uue meedia ja kõigi muude asjadega, siis teine asi, mis siin oli, olid need noh, ütleme, mis on kõrge ja madala kultuuri küsimusi. Tegelikult ju kirjanduses on kogu aeg olnud meelelahutus ja publikule silma tegemine ja nii edasi läbi 19. sajandi, see on põhimass. Ja ajakirjanduses on saanud tegelikult samamoodi on olnud see madal massi ajakirjandus Jonaalnud kõrgajakirjades ja nad on ilusasti omavahel kokku klappinud. Kusagil on New York Timesiga Timesi kirjandus lisad ja kusagil ansani jutt, eks ole Järjejutt ilmus ju kogu aeg ajalehesabas ja see oli ometi polsacena ikkagi täis. Kirjanikud Vilde ilmus ajalehesabas, eks ole kogu aeg. Aga meil on praegu ajakirjandus, häda on selles, et meil seda tippajakirjanduse, see ülemine ots, see puudub. Selles on asi. See küll ei ole subkultuur, aga, aga noh, see eesti kirjanduspilt üleüldse kirjanduspilt on hästi killustatud või, või noh, see nismida. Hannes Varblane, sina ütlesid, et lugejaid on hästi palju, aga need lugejahulgad väikesed ja hästi palju ilmub ja müüginumbrid tänu sellele. Need tiraažid on hästi väikesed, noh, võib-olla tekitabki mingi sellised tunded, Need, suured narratiivid või suured lood on kadunud. Tiit Hennoste Raputan kohe pead, sellepärast et aa tiraažid olid madalad juba sel ajal, kui olid suured narratiivid, vaadake eestiaegseid tiraaže, mõningad raamatud, majanduskriisi ajal ilmusid luulekogud 50 eksi, aga nõukogude ajal ja ühtmoodi ja aga mis siis, aga suured narratiivid olid sel ajal 20 30.-te aastatel võitsime nii-öelda oma tipus. Nii et see ei ole seotud minu arvates selliste suurte narratiivide. Teiseks, kui ma lähen, noh, Soomes, kus ma olen elanud seal sama suured tiraažid, need põhitiraažid, see, et mõni tõuseb 100000 peale ja teenib miljoni üksikud üksikud hetked, ainult romaan on ikka paar 1000 3000. Berk Vaher tahab lisada jah, et ma olen ikka on, et minu meelest. Et nõukogude aegset dinaalse natukene fetiseeritakse üle, ega see, see trükiarv oli nii suur, ega see ei tähenda, et kõik sega oma lugeja leidis nagu, nagu muuseas tähendab ka, eks ole, et et kasvõi sellest kindrali fenomeni efetišeeritakse üle sellele sellega, et kui palju ta väidetavalt müüs. Et minu teada on, need müüginumbreid, olid tegelikult poodi viimise numbreid trükinumber või palju poodi. Anti Ta oli ta tagastus edetabelis esikohale kirjutatud. Aga millest ma tegelikult hakkasin rääkima, on see, et subkultuurid ja identiteedid on kehanikeses olemas, lihtsalt need sukeldujad, grupeeringud on nii kaduvväikesed noh, ütleme niimoodi paarikümnepealised, et sealt mingisugust sellist rahvuslikku ikooni vaevalt tekkida saab, eks ole, võib-olla sinnapoole sellise subkultuurse taustaga kirjutajana, kellel on laiem kandepind, liigub FS, aga ta ise sõdib kohutavalt vastu sellisel rokkstaariks saamisele. Ja neid näiteid võib veel tuua, aga fakt on ikkagi see, et et Eestis naljalt sellist subkultuurset liikumist ei ole, kes väga sellise üleriigilise staaži suudaks tekitada. Noh, mai ütlesin, et Mihkel raud selline pärast, et tema, need edumomendid tulevad mujalt pigem tema meediategevusest võib olla tõsi. Aga küll on minu meelest üks väga oluline tühik just selles, et kuidas seda praegust uues meedias elamise kogemust mõtestatakse, õigemini mõtestate ja sellest ma olen ka varem kirjutanud, et kui vaadata kas või seda romaani maastiku, siis tõepoolest müüb või üldse keeldus maastiku, Aime müüb, aga ilukirjandus ise on tükk aega juba olnud mingisuguses stilistiliselt kriisis ja mulle tundub, et see uuesti sellepärast et ei osata mõtestada seda, kuidas selles uues meedias elada on, kuidas tähelepanu muutub, kuidas muutuvad need vahekorrad kujutluse ja reaalsuse vahel, kuidas muutub identiteet ja kuidas tekivad võimalused seda identiteeti kuritarvitada. Ja see ei tähenda üldse seda, et inimesed hakkaksid kirjutama massiliselt romaane, mis põhinevad emailidele või MSN suhtlusel. Pigem seal on ikkagi selle kogemuse enda mõtestame. Minu meelest seda veel ei osata ja minu meelest selle taga on natukene see, et et roosa on täpselt sellises seisus, nagu ta ei kõneta seda kogemust. Sest inimese asi ei ole isegi mitte ainult uues meedias, et minu arust nad üldse nagu ei jaga korralikult seda maailma, mis toimub, ütleme, luuletaja räägib, luuletaja ei räägi tihti maailmas, kuigi FS räägib ja väga-väga võimsalt räägid ja teised ka mõned aga samal ajal noh, proosa peab sellest rääkima, aga nad nagu ei ole jaganud seda asja ära. Teine asi aga nende subkultuuride osas ma olen pisut nagu eri meelt pärast, et tegelikult kui te võtate Euroopa avangardi 20 sajandi alguses tulid pisikesel rühmakesed. Nende, nende ajakirjad on spetsiaalne termin avangardi uurimise ajaloos, Little mägesin litter Journal ja tulid, need ilmusid üks number, Eesti tolleaegne avangard oli täpselt samasugune neli-viis inimest, kes tegid kogu seda asja. Ja nad ei saanud, kui Euroopas nad said klassikuteks, võib-olla veidi hiljem kulturistid lõid okei läbi, kohe siis Eestis said väga kiiresti need saavad, Visnapuu oli kohe klassik. Miks nad nüüd enam ei saa just seesama, et nad ei tunne, nemad oskasid mängida oma aja meedias ja maailmas. Lugege 20. aastate alguses, kuidas nad vallutasid ajalehti, kuidas nad lõid igasuguseid lisasid ja asju, see oli selle ajatasand, praegu on arvuti. Ma pean teises maailmas teistmoodi maailmas mängima, aga rühmad oma suured ja ma rõhutan kogu aeg seda. Mart, Eestis põetakse tihti selle taha. Me oleme kole väikesed ja iga kord, kui ma seda loen, tekib mul kiiks. Ma olen liiga palju lugenud maailmaavangardist ja asjadest ja ma tean, et nad olid seal täpselt sama väikesed, mis tõesti, et 40 miljonit elanikku oli paris Prantsusmaal, vaat siin tuleb mängu, söö. Nii et need hukultuurid ühelt poolt, noh, kui me võtame sellel kohalikul tasandil on väikesed, teiselt poolt nad on ka juba väga rahvusvaheliselt on see interneti näiteks kui me võtame selle siin Kiva, võib-olla mehaarisid, nende kontaktid on suures osas juba Euroopas Eestist väljas. Nad hakkavad juba oma tegevust suunama Eestist välja ja siin ei pruugi üldse nagu näha olla. Aga ma arvan, et see on ka üks tuleviku tendents, et meil hakkavad kujunema sellised alternatiivkirjanikud, kes võivad olla mingisuguses uhkrutuses võrgustikus Euroopas väga tuntud ja keda siin võib olla praktiliselt üldse ei tunta, sest nad siin lihtsalt ei vaevu ennast enam avaldama. Mõtlesin lõpetuseks, et äkki me teeksime ühe sellise eksperimendi, et ühesõnaga on selge, et mõtlemises kui, kui välimuses kui, kui ka teksti kirjutamises ja välja selle teksti paiskamises. Ja Tiit Hennostet paar nädalat tagasi Päevalehes rääkisid Sophia oksjon ennist, kes on Soomes just sai Finlandia preemia, tõite näite, et ta on tõeliselt hästi läbi löönud, et lisaks sellele, et on hea kirjanik, tema ongi nagu selle ühe subkultuuri esindaja kannab rastapatse ja ravib ennast väga palju ja nii edasi ja nii edasi. Välja pakkuda eksperiment, et kuidas me näiteks saaksime Hannes varblasest, kes on juba eakas luuletaja. Sinu luulekogud ei ole ka ju väga nagu suure tiraažiga nad ei ole mingisuguseid edetabelitippudes, nii et, et kas oleks võimalik Hannes varblasest teha selline selline luuletaja nagu Sofi Oksaneni, kas oleks võimalik tema uus imidž luua ja kui, siis kuidas näiteks tiitel. Miks uus tähendab, kui tal on olemas, et see, mis on küll jah? Saate naisteajakiri, seal on need mängudelt moondumises, mängud? Selles asjas ainult üks asi peab olema, tähendab see, millest saab alustaja, noh, tekstid on olemas, eks ole, tekste ei hakka muutma. Lepime sellega nii, mis tähendab nüüd seda, samal ajal, mis ma rõhutan, seisab kuvand saamika, tähendab, küsimus on selles, et kui te vaatate, kui vähe kirjutavad moodsate subkultuuride tegijad, need ei ole enam inimesed, kes iga aasta toodavad romaani, eks ole, nad toodavad mitme aasta tagant, nad ajavad sama asja, mis tähendab seda, et Hannese tekstidest tuleks kõigepealt üle käia, mitte muutes neid, vaid valida sealt väljas ei üdi see tuum ja kõrvaldada sealt väga palju asju ära, nii et jääksid, hakkaksid iseseisvalt üksinda elama. Niimoodi, see on nagu esimene asi, kui see on valitud Pahketel, lohutasin teda kõrvaliste või seda inimese asja, ainult üks asi on selles, et siis peata hakkavad avalikult tegutsema. Nüüd noh, eks ole, välimust peaks natukene muutuma. Mina nüüd tahan öelda, minul on imidž täiesti olemas, selles linnas täiesti olemas ja ma arvan, et ma olen isegi ja ja vot mina ei tahaks nagu mingisugust niisugust teist kuvandit endale saada, sest peale selle probleemi ei taha, ei taha, ausalt, ei taha ja ma mõnikord olengi mõelnud, et võib-olla peaks minema hoopis kloostrisse sõja kirjutama, aga hakkame kogusest kärast ja noh, mingil määral mul on täiesti kindel küll, joodiku imidž või ükskõik, siin linnas, mul on seal täiesti olemas, et, et nii, et ma näen ja ma ei taha seda muide muuta ja teine asi, vot kui sa nüüd ütled, et minu luulekogud sisaldavad minu arengut minu elu ja, ja sellepärast et, et see nüüd kellelegi kaanonist kobiks anna andeks, mina ei taha, tähendab sel juhul ei ole see enam minu elu ja minu luule, vaid see on mingi kaanonist pandud luule ja see ei meeldi mulle tähendab nii, et ühesõnaga käed eemale. Vaher on sulle ideid, kuidas Hannes varblast muuta. Eks ole või kuidas teha temast Oksaneni, selle kallal ma Tiido artikli puhul ka nokkisin, eks ole, et et nagu no Eesti Nokia, nii kaua Oksaneni soola ei saa. Johannes tuleks mulle Vanemuise tänavale ühel päeval lill lillade Hazda patsidega, siis ma mõtleks midagi. Arvatavasti kuskil on midagi mingi kruvi kuskil sõjaväeasi ainult vahel, ma ei ole seal kunagi midagi sellist väitnud, ma kirjutasin seal isegi lauset, kui mina prooviks teha täpselt samuti nagu oksele, siis see oleks naeruväärne. Igaüks peab leidma oma selle asja. Põhimõtteline vahe ja näiteks Hannese puhul noh, ma ütleks pigem seda, et et rohkem avalikke esinemisi ja rohkem just nimelt esinemisi kasvuri Pulfacrowniga või kontsertitel või et temal on nagu minu meelest see potentsiaal väga tugevalt olemas ja võiks seda Tartu linnaruumis rohkem olla. Aga mida ma üldiselt ütlen, et noh, loomulikult, eks ole, kõigist Oksaneni kõigist Hannest varblast kindlasti mitte. Et igaüks peab oma sellise tähelepanu välja leidma, minu meelest ikkagi töötades oma kolleegidega päevast päeva üsna palju, ma olen hakanud mõtlema selle peale, et eks me oleme ikkagi nagu mingisuguses rutiinis kinni ka mingisuguses sellises fantaasiavaeses asjade ajamise viisis. Kirjutan teksti, pakun ajakirja, küsin Kuikas taha, annan raamatu, ootan ahvustuse näha, kehtan, uued tekstid on ajakirja ja nii edasi ja nii edasi ja edasi. Otsige inimesed uusi variante enese teadvustamiseks. Mul on meeles kunagi Henrik Visnapuu selline lause, kui teda seoti eri rühmadega ja nii edasi, siis ta teatas, nagu temal oli kombe natukene edevad, Visna Mark omaette ja vaat sellele tasandile peab püüdma, siis sa oled nagu nimi omaette ja keegi ei küsi enam tegelikult siis, mis stiilis ta kirjutad või kuidas sa kirjutad, siis tullakse sinu ukse taha küsima, et kas ei saaks sinu käest kommentaari, sest sina oled nimi omaette. Ja, ja mul on tunne, et nad nagu ei püüa selle poole, samal ajal, kui ma vaatan ka eesti kirjanduse ajalugu, nad püüdsid sinnapoole ja väga paljud saavutasid. Loomulikult 100 läks upe haka, 10 jõudsid kohale. Tahate ma räägin teile oma kõige suurima, aga niisuguse elamuse, mille pärast ma sain aru, et ma olen midagi väärt. Kirjanikuna? Seal, kus kohtusse tuuakse ülikoolid päeval seal on see kohus oli toodud kongiga mingisugune mees, Stalini sinna, kolmekümneaastane, see rabas toodide käerauad. Sina vä? Vaat ma lugesin sind vanglas, kuna kõik on korras. Ma lugesin sind vanglas, ma pole elu sees olnud nii kõrvust tõstetud. Teate ju küll seda kurba laulukest, kuidas saksad sõitsid saaniga ja ja vaene mees kelguga. Ja nüüd teeb sisselõike baltisaksa kirjandus. Janek Kraavi. Selles, et ühe rahvakultuuri ja kirjandust on mõjutanud mingi teine rahvusrühm või ideoloogia pole ju midagi erakordset. Eriti kui lähtuda tänapäeva arusaamadest, mis toonitavad multikultuursus või erinevate kultuurikogemuste mõju elulaadile ja harjumustele. Kuivõrd on eesti kirjandust mõjutanud võõrad? Kas tänapäeval Eestimaal kirjutada venekeelne kirjandus on eesti kirjandus? Sellele küsimusele otsime vastust mõnes teises saates, aga täna vaatame Parema eesti kirjanduse otsinguil ringi kaugemas minevikus eesti kirjanduse ja kultuuri sünniaegades. Eile ilmus Eesti Päevalehe ja ajakirja akadeemia välja antavas eesti loo sarjas baltisaksa kirjaniku sihvrid fon, VG saki romaan, Balti tragöödia. See on väga tähenduslik ja sümboolne ilmumine ehk esimest korda. Ta nii laia pinnaliselt teadvustab, et Eesti lugu on kirjutatud ka mitte-eestlaste poolt ja hoopis ühes teises keeles. Mis on baltisaksa kirjandus ja kuidas meie oma kirjandust suuremaks muudab. Seda uurisin Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppejõult ja baltisaksa kirjanduse spetsialistilt. Liina Lukaselt. See baltisaksa kultuur on jätnud nii palju materiaalseid märke maha Eesti alates mõisatest hiljaaegu just ilmus Mari-Ann Remmeli toimetatud raamat eesti mõisale endidest. Sealt tuleb väga hästi välja, kuivõrd olulisel kohal on ka rahvapärimuses näiteks mõisatemaatika või üldse sakste temaatika või või, või sakslased siin Baltimaadel elanud sakslased. Ja ei ole siis põhjust ju kahelda, et et see baltisaksa kultuur on, on ka eesti vaimsesse kultuuri, ka eesti kirjakultuuri neid märke märke maha jätnud. Kuivõrd ma ise ka õpetan ülikoolis eesti kirjanduse ajalugu siis ma toonitan ikka seda, et mingisuguse tervikliku või sellise ruumilise pildi saamiseks peaks vaatlema ka teise osapoole mõttemaailma. Ühelt poolt me loeme küll Vildet, aga kas me peaks teiselt poolt lugema ka mõnda sellist autorit, kellele mõisaelule ja päris orjusale hoopis teistsugune vaade kuivõrd tegelikult see pilk erineb, kuivõrd on see hinnang näiteks ajaloole või talupojale või mingisugustele muudele probleemidele erinev sisuliselt. No kindlasti ta on erinev ja, ja erineb ta täpselt sama palju nagu näiteks Prantsusmaal erineb talupojakultuurivaade siis aadlikultuurile ja vastupidi, et meil on tegemist seisuslikku ühiskonnaga ja see on paratamatu, et see, see vaatenurk on, on erinev. Ja kuskil saavad need vaatenurgad ka kokku, kuskil nad kas ristuvad või jooksevad paralleelselt ja see on võib-olla, et kõige põnevam näiteks ma ise tegelen praegu kohapärimusega nii baltisaksa kui eesti kirjanduses kohapärimuse mõtestamisega, kohapärimuse kirjanduseks tegemisega ja see on nüüd küll üks, üks asi, kust need baltisaksa ja eesti kirjandus kokku saavad ja päris huvitav on vaadata, kuidas näiteks on mingisugust Meie Eesti pärimuses väga tuntud seika või, või legendi või müüti tõlgendatud baltisaksa baltisaksa kirjanduses. Ja, ja vastupidi, teisalt on ju sinna pärimusse sattunud väga palju materjali ka kirjalikes tekstidest juba olemasolevatest kirjalikes tekstidest, olgu siis need näiteks saksakeelset kroonika. Asjad tegelikult ei pruugi olla nii ühemõttelised ja ühekülgsed nagu tihtipeale selline traditsiooniline kultuurilugu väidab või, või traditsioonile kultuurilugu näitab, mõeldes nüüd kogu selle baltisaksa kultuurile, kirjandusele, ühesõnaga teatud võõrale elemendile, siis kas sul ei ole teinekord tunne, et et meie, sellises küllaltki ma ütleksin klaustrofoobiline või, või võõrast umbusaldavad skulptuuris on seda baltisaksa kihistust ikka kuidagi häbenetud või erinevatel aegadel vaha vaikitud? Ja kindlasti see on olnud ideoloogia ilmselt mingil määral paratamatu nendes otsingutes. Kui see oma on sellest võõrast nii läbi põimunud, siis selleks, et saada iseseisvaks, tuleb nähtavasti seda oma rõhutada ja püüda sealt esiplaanile tõsta. Kuivõrd mõistlik see tegevus on, see on iseasi. Tegelikult lõppkokkuvõttes ei õnnestu meil ju seda võõrast pitserit, sealt oma kultuuri pealt ikkagi maha kustutada. Ma arvan, et see ei ole ka väga ratsionaalne tegevus, pigem pigem ja palju huvitavam on vaadata seda koos. Seda teatud tühikut sellise üldkultuurilise hoiaku tasandil. Mis puudutab baltisaksa kultuuri mumeelest rehabiliteerinud kasvõi see tõik, et mitu baltisaksa kirjaniku poolt kirjutatud raamatut on lülitatud siis sellesse sümboolsesse Eesti loo sarja ilmuse tikrid von veege, saki suur romaan, Balti tragöödia, kuivõrd praegu raamatukauplustes ja, ja kõikides teisteski poodides saadaolev tekst siis esindab seda valdkonda ja seda teist pilku siis meie ajaloole mentaliteediga. See on suurepärane teos sissejuhatuseks sellesse baltisaksamaailma baltisaksa identiteedi problemaatikas ja nii edasi. See romaan on kirjutatud siis, kui see baltikultuur juba on hääbunud. Seisuslikku ühiskond on kadunud. See romaan on kirjutatud retrospektiivis, ta vaatab tagasi sellele nii-öelda balti idülli-ile, aga samal ajal on ajaline distants juba piisavalt suur, 30.-teks aastateks. Osata näha selle hääbunud maailma niisugust endasse kapseldumist ja tegelikult ka tulevikuusu puudumist. See romaan on üsna mitmekihiline, ta ei anna mitte ainult ühte baltisaksa perspektiivi, vaid ta annab väga mitmeid baltisaksa perspektiive meie ühisele ajaloole, nii et selles mõttes on see huvitav romaan kahtlema. Kas järgmine Eesti kirjanduslugu sisaldab ka baltisaksa kirjanduse peatüki või osasid? Ma usun küll, et sisaldab need baltisaksa tekstid on ju Eesti kultuurilugu ka huvitanud, need on huvitanud seda täpselt nii palju, kuivõrd neis tekstides on kõneks eestlane, eesti keel, eesti rahvaluule või rahvapärimus. Aga tänapäeval on hakatud neid tekste vaatama ka teise pilguga. Kas või näiteks neid kõige esimesi, neid nii-öelda eesti kirjanduse tüvitekste, nagu näiteks ka Läti Henriku kroonika jaga ajaloolased ei otsi sealt enam ammugi seda eestlaste kohta öeldut, vaid pigem vähemalt midagi muud noh, näiteks nende tekstide retoorikat või siis nende kujundeid, ühesõnaga nad püüavad neid vaadata euroopaliku kirjutamiskultuuri taustal ja selliselt vaadatuna on need tekstid väga huvitavad ja palju kõnekamad. Lugi päeviku sissekandeid hakkab nüüd ette luuletaja ja tõlkija Maarja Kangro. Esmaspäev, 19. jaanuar näen, et Urmas Vadi on mulle helistanud. Helistan tagasi, Urmas küsib, kas ma blogi ei taha pidada. Aga sellist asja kunagi teinud. Päevikut pean küll, aga sinna kirjutan kiiruga märksõnalise info umbes korra kahe-kolme kuu jooksul. Õhtupoolikul jooksen ümber Harku järve või õieti peaaegu ümber järve. Ühel hetkel keeran otsa ringi, jooksen järve tippu tagasi ja mõtlen, et tuleks nüüd hoopis üle jää. Valge, tühi väli ja udune roosa taevas. Mis sa veel ei taha? Hakkan tulema. Mulle tundub, et jää logiseb. Joosta ma ei julge. Leian kalamehejäljeraja ja astun mööda seda kuni auto kummini, mille veel kalamees on istunud. Hävinud just kõige õiguks. Hüppan justkui tõesti kõigeks. Aga need jäljed on ju suure ja raske mehe jäljed, mida ma, kurat, kardan häbenema, peaks seda hirmu oma elunatukese pärast. Seda elunatukest olen ühe töö jaoks läbi lugenud hulga eesti rahvalaule ja leidnud ka sedamoodi algava loo. Magasin 100 madida 1000 neida tooma, sõida, mitu muida, mihkel leida. Ei saanud poiga põlvedeni lasta laiali rinnale. Mõtlen, et vaata vanarahvast kõik neil ka juba olemas, ei oska neid üle trumbata. Arvan, et teen iseenda üle lahedat nalja ja saadan salmikese sõbrale edasi. Tema vastus on hoopis nördinud, isegi solvunud. Nojah, võib-olla keerasin siis oma huumoriga vindi veidi üle. Haapsalus uppus üks pojaga jääle läinud isa ära. Ma ei tea, kes ta oli. Vaene mees. Vaatan netist Obamat suure Lincolni juures ja U2 esinemist. Bono leiab, et õu, päeva onju iiri päritolu. Ta laulab eriti selgel ilmel, ennem. Võib-olla, ja ma ei saa salata, et see liigutab min. Teisipäev, 20. jaanuar. Kunagine poiss-sõber Saksamaalt saadab sõnumi ja nüüd on ta president. Vastan, et jah, väga lahe ja kindlasti on ta praegu maailma kõige ilusam ja šikin president. Isegi ehmatavalt rafineeritud ja veidi läbinähtamatu ka. Lähen kuulama Peetri näidendit keldris. Pean tunnistama, et olen selle näidendi peale veidi kade sest mõne väga kirglikku, ent ebakindla suhte puhul olen teinekord isegi fantaseerinud. Et kui paneks teise inimese kuhugi keldrisse kinni. Keldrit mul tegelikult pole, ainult rõdu, mille ma lasksin paari aasta eest ära klaasida. Enne elas seal tuvi. Pärast istume näitlejatega Ardekas ja siis kukkus. Mis on vaikne, kui välja arvata tõsised purjus härrad, kes räägivad religioonide ümarlauast. Lõpuks läheme Peetri juurne arutleme, kes on maailma ilusaimad, riigipead ja valitsusjuhid. Oma Tõmošenko ja Enders Woo Rasmussen. Ei tea, kas teised loodavad, et Rasmussen jääb ühispildistamise ajaks WC'sse kinni. Mõtisklev Peeter. Lund sajab. Kolmapäev, 21. jaanuar. Lähen enne veel jooksma ja siis raamatukokku eesti luulet lugema, et sellest loomingule aasta ülevaadet kirjutada. Raamatukogus on ka mu noorem õde Mc kes leiab vanast loomingust, et Hasa on noorena nõudnud luulesse rohkem paatost. Näen tänaval Jaanust, kes läheb Mülleri sassi õhtule. Tagasiteel raamatukogust kohtan Tõnu ja Riinu kes on tulnud Nigulistest kontserdilt. Miskipärast hakkan kahetsema, et ei läinud ei kontserdile ega Mülleri Sassi õhtule. See on totter tunne, mis mind vahel tabab. Justkui oleks just sel õhtul just seal, kui ta midagi. No kurat, tead, mis juhtunud. Lähen õe kirge juurde. Tema poiss-sõber Andrus teeb süüa. Loen neile eesti luulet ette. Andrus vaatab arvutist tšehhi kunstniku David CERNi neurotäiest tšehhi kunstniku sirp ja vasar meenutavad reha, mida linna õppima läinud maaplika ei tahtnud enam tundma teha. Pärast trehvasime veel Jaanuse ja elliga sõpruse kino kõrval Reval Cafe ees. Nad räägivad jaapani keele grammatika toimetamisest ja sellest, et jaapani keeles vaat et polegi ajavorme. Jaanus, kes on kunagi ka eesti luuleaastast kokkuvõtet teinud, räägib, et on tundnud sama, mida minagi. Ühel hetkel võid iseenese käest kaotada ja hakata kõike heaks tõlgendama. Viin nelja Jaanuse koju ja loen kella kolmeni, mitte küll ilukirjandust. Neljapäev teine jaanuar. Islandil loobitakse valitsuse vastu kanamune, mõnel meie netikommentaatoril olevat net kah valmis. Ei tea, kas selline lokaalne muna märatsus mõjub kuidagi teraapiliselt? Peame Ülo, Timo ja Toomasega muusikaakadeemias nõu, kuidas kevadeks ilusti välja vaata ja restaureerida eesti muusika senitundmata ajalugu. Toomase mobiilihelin on üks vana Emerson Lake ja farmeri lugu ja see teeb terveks õhtuks hea tuju. Kella kuueks lähen kuulama Urmase kuuldemängumaailma parim küla. Üks tegelane on seal karu, kes sööb ametnikke. Mul on juba enne kõht tühi ja karu mahlakas, Matsutamine tee mind veel näljas emaks. Pärast kuuldemängu pakutakse veini ja snäki. Kui koju sõitma hakkan, ärkab minus korralik kodanik ja ma lähen joon olümpiaskainenemiseks kohvi. Peeter toob mulle õikale lahkesti viinamarju, greipi, ananassi. Ta vaatab mu käekella. Tunnistan, et see on 10 minutit ees. Ta küsib, kas kalender on mul samamoodi ja ma mõtlen, et võiks olla küll. Mulle meeldiks väga, kui see, et praegu on 22. jaanuar 2009 oleks ainult minu enesepettus. Reede, 23. jaanuar. Vahel tundub jah, et see on mu oma süü, et praegu on näiteks 23. jaanuar 2009. Võiks ju olla 23. jaanuar 2005 2000 4999. Aga mingil hetkel olen midagi justkui käest lasknud. Ma ei saa öösel eriti magada ja päev möödub kerges zombiolekus. Raskem keskenduda. Viin Kirke Ääsme jäähalli, kus ta teeb koos Ekke Väli, Aime kuulbushi, Kalle Pruudeni, Tiiu Kirsipuuga Hiina uusaasta ürituseks jääkujusid. Olen kirgele mitu korda öelnud, et ta ei tohiks siukest tööd enam teha. Aga ta laseb end igal aastal jälle pehmeks rääkida. Õhtupoolikul suusatan mitu tundi mööda meie maakodu, teid, metsi ja liivakarjääre. Tagasi tulles ma enam nii hull zombi pole. Teen ühe tellimustöö valmis ja toon kirge Ääsmäe jäähallist ära. Laupäev, 24. jaanuar Win Kirke jälle pääsme jäähalli. Siis võtan Õical vastuda maalid, mis on Helsingi näituselt tagasi toodud. Tõnu helistab ja ütleb, et meie ühisloomingut, lühiooperit tuleaed tehakse, jälle. Peaksime selle reklaamiks välja mõtlema salapärasest slõugani. Mina usaldan Tõnu salapärasust. Kadriorus käib hirmus tants ja trall. Hiina uusaasta tähistamine avatakse jääkujud teiste hulgas Kirke hobune ja kid. Massid on jahmatavad, liikluskorraldaja vilistab ennastsalgavalt. Õhk kärssab ilutulestikust. Peeter ütleb, nagu revolutsioon toimuks. Väga palju on venekeelset rahvast. Eesti poisid aga tahaksid Kirke kitsekesed, sarved, linn toonikusse pista. Kirge käib vahepeal Hiinas saatkonna vastuvõtul ja räägib, et Savisaar kandnud seal punast pingul hiina vesti. Kirge arutleb, kas oli ikka eetiline saatkonna vastuvõtule minna. Vähem kui aasta eest me seal ees piketeerisime. Helistan Tarmole ja kutsun ta ühele luuleõhtule flööti mängima. Tarmo kutsub meid sauna ja me lähemegi terve kambaga. Ostame Selverist Tongaa kai supi jaoks vajalikud toiduained ja teeme Tarmo ja Tanja juures suppi valmis. Siis läheme sauna, jooksime aeg-ajalt leiliruumist liivaluite tänava lumme püherdama. Kelgutame Jandre täispuhutava kelguga. Sörgib tänava lõppu ja vaatan sealse maja aknast ühe kena naisega tõtt. Tanja ütleb, et see olla Anna ja Allar Levandi maja. Pühapäev, 25. jaanuar. Viin maale hulgikartuleid WC-paberit. Mu ema kaebab, et ei suuda seltsimees lapse järjeotsi kokku tõmmata. Mac ütleb, et blogis ei maksaks tööasju välja rääkida. Õigus üldse teeb blogi mind kohmetuks. Pigem tahaksin väita, et see, mis on, on väljamõeldis. Käime Jandraga Mart Kangro tantsuetendusel pärast seeme nukus. Peeter hüüab kelnerit kõva häälega nimepidi, et proovida, kas on ikka õige nimi. Kelneri reageeri. Kuigi nimi on õige. Jandra mängib meile autos saksi. Kui käes on kesköö ja raadiost tulevad kurvad uudised. Tartu maanteeõnnetusest saab mu blogi nädal mööda. Tänases saates rääkisid kirjaniku positsioonist Hannes Varblane, Berk Vaher ja Tiit Hennoste baltisaksa kirjandusest Janek Kraavi ja Liina Lukas. Blogi pidas Maarja Kangro. Saate pani kokku helirežissöör maris Tom Bach ja toimetaja Urmas Vadi. Kullake Litrit ka vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni. Eesti elulaad. Abitööline ei maksa mulle käru keerata. Elektrik. Olen sattunud halba valgusesse. Kinnisvaramaakler, kui krunti kardad, ära metsa, mine. Kirjanik kirjanik ei salli kirjanikku. Kaupo meieni elulugusid esitas Taavi Teplenkov.