Elu pärast Google'it. Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusari elu pärast Google'it pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Loengud olid aluseks jooni järjeks tulevikuvisioonide saatesarjale Raadio Jaik, mida saate kuulata vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist. Elu pärast Google'it Rea Raus on Tampere Ülikooli doktor. Tegutsedes aktiivselt jätkusuutliku arengu eestkõnelejana, mahuvad tema tegemistesse nii säästva arenguhariduskeskuse loomine, Tallinna Ülikoolis arvukad valdkonna koolitused nii õpetajatele kui keskkonnaharidusspetsialistidele, õppematerjalide koostamisel rahvusvahelistel konverentsidel, esinemised ning artiklite avaldamine mainekate teadusajakirjades. Rea Raus kuulub Läänemere säästvat arengut toetava haridusvõrgustiku tuumikgruppi, on Eesti mesinike liidu juhatuse esinaine ja liikumise Ökoriik, Eesti üks eestvedajaid. Test. Rausi töö märksõnadeks on jätkusuutlik areng, ökoloogiline maailmavaade ja süvaökoloogia. Panin natuke selgitust ka juurde, et millest me täna räägime. Aga me räägime tegelikult väga hästi paljudest muudest asjadest ka, kui ainult seal pealkirjas on. Ja võib-olla hästi lühidalt, millele me keskendume või mis need märksõnad on ja kuidas me seda teekonda tänasin, veeretame ja juttu tuleb iseenda ja maa või looduse üheks olemisest. Kui te vaatate neid naeratavaid nägusid, mina need need saalis hästi palju minu selja taga on ka mõned seina peal siis need tegelikult on ju väiksed kanalikesed ühes rohu libles, mis transpordivad vett ja, ja toitaineid edasi. Aga ometi me näeme nendes nagu inimese nägu. Et kuidas näha iseennast looduses ja tunda loodust iseendas, on, on üks küsimus, mida, mille kindlasti siia õhku paneks praegu. Ja tegelikult läbi selle kogu vestluse. Ma ei tahaks olla selles eksperdi rollis, kes tuli teie juurde midagi siukest tarka ja õiget rääkima vaid pigem võib-olla küsiks kaht läks hästi palju mingites asjades, mida teadlased uurivad ja filosoofid mõtlevad. Aga mis ometi on meie jaoks olulised. Ja esimene selline väike detail, millest võiks rääkida elu pärast Google'it, oli see esimene küsimus, et noh, mis see, mis see elu siis on, 25 või 50 aasta pärast. Ja vot mitte kuidagi tegelikult ei tahaks seda prognoosi siia ette laotada või ette ennustada, milline see elu on. Sest mulle tundub, et lähiajalootunnus on see, et meil on terve kari eksperte, kes teevad prognoose ja siis nende kõrval on teine veel ilusam kari eksperte, kes pärast põhjendavad, miks need prognoosid ei täitunud. Ja mõnes mõttes prognoosimine ja ette ennustamine paneb meid kuidagi nagu kinni. Me kõik oleme kuulnud neid pealkirju või, või teinekord poliitikutegi sõna võtta, kes ütlevad, et mingi asi tuleb niikuinii. Haldusreform, muuseas tuleb niikuinii. Ja siis tuleb meil veel see tselluloositehas tuleb ka niikuinii, robotid tulevad ka niikuinii. Aga sõnadel on hästi suur tähendus. Kui meile öeldakse, et midagi tuleb niikuiniisiis, siis kuskil taga kuklas või teadvuse mingisuguses sopikeses hakkab toimuma see mehhanism, et, et me hakkame nagu kaasa lohisema selle ideega, mis niikuinii meie ette pannakse. Ja selle asemel võiks rääkida hoopis sellisest mõtteviisist, aga aga konkreetsest metoodikast, mille nimi on tuleviku kujundamine peenema nimega, siis Firchelisaining. Et mis see siis täpselt on ja miks peaks rääkima tulevikukujundamisest, mitte tuleviku ennustamisest? Ma arvan, et see on nagu päris suure vahe teeb sisse, kui me tunnetame seda, et meie tulevik on meie otsuste ja valikute küsimus. Mina siiralt usun, et mitte midagi ei tule niikuinii, vaid kõik asjad tulevad nii, nagu me valima ja otsustame täna paavst majas, nagu öeldakse. Kui me vaatame religioossete tekstide poole või, või isegi meie vanasõnade ja kõne tähendude poole, siis sealt tuleb ka see mõte, et inimesele on antud vaba tahe. Vaba tahe, mis meid väga paljuski ka kohustab. Järelikult me peaksime arutama mitte seda, mis tuleb niikuinii, vaid arutama seda, mis on õige ja hea ja mida on vaja. Ja seda võib-olla selles võtmes tänases maailmas, kus me ju näeme enda ümber väga suuri probleeme on, ma arvan, sellele seltskonnale siin ei pea hakkama rääkima või näitama pilte erinevatest globaalsetest, probleemidest, kliima soojenemisest või metsade üleraiet, et me kõik teame neid probleeme. Ja neid uurivad teadlased, nimetades nad isegi nurjata suurteks probleemideks nagu vikid problannas, et nad on nii keerulised ja omavahel seotud. Et nende lahendamine tundub nagu võimatu. Aga ometi me peame seda tegema. Me peame õpetama iseennast ja oma lapsi, kuidas lahendada siis neid võimatuid probleeme ja selleks oleks meil innovatsiooni. Sellest me räägime ka päris sageli, meil on vaja uudseid lahendusi ja teistsugust mõtteviisi ja ilmselt tuleb kõigile meelde ka ühe kuulsa mehe ütlus, et me ei saa lahendada neid probleeme, mis meie ees täna seisavad samal teadvuse tasandil või samade mõttemustritega, mis need probleemid loonud on. Ja siis me saame mõelda ka selle peale, et tänasesse probleemiderohkesse maailma, kus üle 90 protsendi maailmavarast kuulub vähem kui ühele protsendile inimestest on toonud meid ju targad pead, nutikad inimesed, parima kõrgharidusega doktorikraadidega inimesed. Ehk nagu tarkuse puudus, meil ju ei ole, või õigemini teadmiste puudust selliste sõnade ümber nagu mõeldes ja, ja küsides, et miks ja kuidas hakkab minu jaoks alati tekkima see mõte, et et kas ma äkki mitte pinnapealselt asjadesse ei suhtu. Kui me räägime innovatsioonist, siis meil tuleb meelde, mis asi tavaliselt tehnoloogiline vidin, et kui te ütlete, et leiutati uus äpp või, või tuli mingi uus mudel mingist masinast välja, siis on see kindlalt innovaatiline. Eriti innovaatilised on kõikvõimalikud e-lahendused, eriti innovaatiline on e-residentsus, millest keegi täpselt aru ei saa. Aga võib-olla peaks mõtlema mitte selle tööriista arendamisele, mida inimene enda käes hoiab, olgu selleks siis pliiats või ekraan vaid võib-olla sellesama inimese arendamisele, kes nuppe vajutama. Ka siin on hea tsiteerida palju kordi öeldud mõtteid, et tehnoloogia võib sageli muutuda kirveks hullumeelse käes, eks ole, et kui me seda tehnoloogiat lõputult arendama aga ei räägi, milline on inimene. Ja kui mõelda, et mis asi see innovatsioon on, mida nad nii kangesti vaja on. Et võib-olla kompame me ju täna teadusega ka neid piire, kust paistaks võib-olla hoopis see lahendus, et inimese võimuses on tõusta pool meetrit maapinnast kõrgemale murdosa sekundiga liikuda ühest geograafilisest punktist teise, ilma igasuguseid raudteid ja seadmeid vajamata. Kas see on ulme muinasjutt? Ometi see fenomen on ju teada ja seda uuritakse. Miks me ei räägi sellest, et arendada inimest sellise täiuseni, kuhu ta võiks tõusta või tema potentsiaali, mida me vaikselt, aga kindlalt aimama hakkame, õigemini meelde tuletama hakkame. Et sellised küsimused, ma arvan, on paljude peades, et mingid asjad nagu tunduvalt mitte töötavat ja meie elus kuidagi nagu segadust tekitavate nagu valesti minevat. Aga ikkagi mõtleme lahendusi välja selliseid. Ja miks me nii teeme siis sellepärast, et et esiteks me saame, me oskame. Ja teiseks selle teleka antenni, see, need vasakpoolsed nupud teie poolt vaadates nende tootmiseks on võimalik luua 6000 töökohta ja see on ju absurdne. Naljakas. Aga me kuulame seda juttu iga päev ja me noogutame kaasa, sest seda räägib keegi tark keda me oleme kas valinud ja arvame, et ta on meist targem. Me nagu ei usalda ennast, ei julge arvata, et vastused küsimustele kõikidele küsimustele võiks istuda igavest Ühes meist, kui me viitsiks sinna sisse kaevata. Aga võibolla viitsiks, aga kuidagi nagu aega ei ole. Ajast räägiks ka natukese aja pärast uuesti ja siis jäävad need tehnoloogilised lahendused sageli sellisteks kummalisteks pool lahendusteks või innovatsioonid selliseks fassaadiks, mis näeb välja niimoodi. Ehk me täiustame meetodeid, Me täiustame tööriistu ja mingisuguseid kosmeetilisi parandusi, võib-olla. Aga me nagu ei räägi, mis tegelikult häda on või kus see, kus see probleemi põhjus tegelikult on ja miks me seda ei lahenda. Piltlikult öeldes, kui meie vundament käriseb ja, ja kokku vajub, mida globaalsete probleemide puhul ju paljugi kordi võrreldud on, siis miks me kogu oma energia või ajaressursi paneme sellele, kuidas selle plekkkatuse värv välja võiks näha? Et mul vahest lihtsalt tundub nii, et kuidagi need põhilised küsimused kaovad ära mingi mingi pinnapealsuse olla ja ometi me kõik muretseme selliste asjade pärast, me räägime hästi palju jätkusuutlikkusest, see on moesõnaks saanud, iga asi omal nüüd juba jätkusuutlikkust vajav. Kas teil on seljas jätkusuutlikud mantleid, kas teie jätkusuutlik käitumine ka jätkusuutlikult prügi sorteerib? Kuigi ma arvan, et mingit vahet ei ole, kas kodus sorteerimine Rudy või mitte sest see prügi, mida meie sorteerime, on murdosa sellest, mis maailma tegelikult saastab. Jätkusuutlikkuse puhul võiks ka mõelda natukene süvitsi, mis asi ta siis tegelikult on ja mida me tegelikult räägime. Et seesama mõte, et sõnad loovad tähendust ja tähendus loob maailma. Siin on üks väike tabel, kuna ma lubasin teile seal tutvustuses etet natukene teadust ka, mis siis, et on õhtune aeg. Aga siin on väike võrdlus sellest, kuidas me jätkusuutlikkust mõtestame ja kuidas me sellest aru saama. Ja selle tabeli allosas on selline inimkeskne arusaam, mis ütleb siis seda, et kogu loodus, kõik ressursid ja ka teised inimesed on majanduskasvuteenistuses ja majanduskasv on kõige tähtsam. Miks sellest ei saa küll täpselt aru, aga ikkagi on kõige tähtsam. Ja kui me vaatame sinna ülespoole minnes, kui see jätkusuutlikkusest arusaam nagu natukene ennast lahti kerib, siis me näeme seda uskumust, mis tuleneb tegelikult majandusest, et kui ökosüsteemidele paneme sildi külge, et on teenus ja sellele teenusele omakorda hinnalipiku vot siis me saame alles aru, mis asi on loodus, kes me oleme ise ja suudame lahendusi välja mõelda. Piltlikult öeldes, kui sa ütled, et minu metsas elab viis ööbikud ja nende laul maksab viis eurot kokku siis ma saan iga kell välja arvestada, kui mitu eurot mul kaduma läheb, kui sa mets maha võetakse. Aga see on ju ka naljakas. Ja see ei tähenda, et me ökosüsteemidest ei peaks rääkima, peaksime aru saama ökosüsteem kui selline, kui üks kogum vastastik seoses olevaid olendeid, mikroorganisme kingimusi asetseb omakorda ju ka mingis suuremas ökosüsteemis on tervik ja seotud kõige muuga. Sellest me teame ju aru saama või õigemini vist saamegi. Aga miks me peame kõike rahasse ümber arvestama selleks, et liita ja lahutada ja otsustada, et mingi asi on odav ja mingi asi on kallis see teeb sellest samast mudelist üsna nõrga lähenemise jätkusuutlikkusele. Ja nüüd, kui edasi ülespoole minna, siis juba tugevam jätkusuutlikkuse mudel räägib sellest, et me ei tohiks enam rääkida niivõrd majanduskasvust, kujud, majandusarengust ja need ei ole üks ja sama asi. Sest arengu puhul me saame rõhuda kvaliteedile pigem vähem, aga paremini, pigem säästvamalt, aga mitte nii suurte nõudmistega. Ja siis see kõige ülemine, mida need teadlased, kes selle kokkuvõte on teinud, ütlevad, et selline ideaalne mudel, milline võiks olla, oleks arusaam jätkusuutlikkusest, selline biotsentristlik, arusaam sellest, kuidas inimese ja looduse suhe On üksteise sees olev. Ehk kuidas me ise sõltume loodusest otseselt meie oma tervis sõltub keskkonna tervisest ja mis seal taga kõik veel on. Aga mis, mis kindlasti nõuaks, nagu nad ütlevad sellist radikaalset muutust meie mõtteviisis, ehk võiks öelda innovatsiooni meie mõtteviisis. Ja siis on seal suur küsimärk, et milline see muutus siis peaks olema. Mulle tundub, et ma räägin tegelikult neid asju, mida te kõik teate, me ju teame, et keskkond, inimese tervis on omavahel seotud. Aga miks me siis ikkagi nagu ei tee neid asju, milline see mõtteviisi muutus siis peaks olema? Üks lahendus, mida pakutakse, on, on see, et mistahes otsuste või valikute juures olgu see kasvõi ühe organisatsiooni arengukava tegemine ühe piirkonna otsuse, mingi elukorraldust puudutava otsuse tegemise juures tuleks alustada nii-öelda vundamendist. Ehk panna paika need põhimõtted ja printsiibid, millest ei taganeda. Neid on sõnastatud väga erinevalt. Nad tulenevad tegelikult ökoloogilistest printsiipidest. Aga mõned nendest on siin teie ees. Ehk kui me tahame teha õiget ja jätkusuutliku otsust, siis me peaksime esimesena pöörduma sellise printsiibi poole nagu normatiivsus printsiip ehk millised on need väärtused ja millised, milline on see maailmavaade, mida meie otsused kannavad. Iga otsus, mida me teeme, iga tegu, mida me teeme, tegelikult süvendab mingisuguseid väärtusi. Ja see on ka selline tore sõna, millest meile meeldib nagu rääkida, et väärtused on olulised. Aga millised siis, ja kui rääkida ökoloogilisest maailmavaatest või sellisest helistlikust terviklikust, maailmavaatest, siis siin nende väärtuste tasandil on kindlasti oluline koht mitmekesisusel, mis ei tähenda, et me kõike kokku segame nagu sulatuskatlas vaid piiridega mitmekesisusel. Siin on kindlasti oluline on seesama mõistmine, et kui me teeme liiga loodusele või keskkonnale, siis väikese viivitusega, aga kindlalt jõuab see vea tegemine meie endi terviseni meie endi eksistentsile. Üks oluline printsiip, mida rõhutatakse otsustav juures, on ka sellised sõnad, mis meil on toodet, võrdsus, õiglusprintsiip, aga kuidas me neid tegelikult pidevalt rikume, on juba iseküsimus. Ja need printsiibid siis tähendavad ühtepidi nagu põlvkondade ülesust, õiglust ja võrdsust. Ehk lihtsamalt öeldes, kuidas me elame täna, nii et me ei võtaks ära oma lastelt laste lastelt midagi. Ja kuidas me arvestame eelkäijatega, selle tarkuse ja selle kogemusega, mida siis toovad meieni meie vanavanemad või, või veel kaugemad eelkäijad. Kuidas me kohtleme neid võrdselt ja õiglaselt või pigem mitte. Geograafilises mõistes peaks see tähendama ja Eesti mõistes näiteks sedasama palju räägitud regionaalpoliitikat. Haldusreformi tehes küsisin ma ise väga paljude poliitikute käest, et mis selle haldusreformi mõte eesmärk on kulude kokkuhoid. Sellist eesmärki ei tohi mitte ühelegi suurele otsusele seada, sest see on tasuta kaasaanne. Kui hästi läheb, siis me hoiame mingeid kulusid kokku mingite otsuste juures. Aga eesmärk peaks olema ju inimese ja looduse heaolu inimeste elu üle maa, et meil kõigil oleks võrdsed võimalused elada mitte ainult Tallinnas, vaid mujal ka viimases maa lehes oli päris mitu artiklit sellest, kuidas inimesed näevad neid haldusreformi tagajärge tagajärg ja mõjusid juba praegu mitmeski ühendomavalitsuses ja kohati nende haldusreformi, nagu sellised naljakaks kipuvad. Mõjud on ju kas või selles, et, et ka mina elan nüüd Haapsalu linnas, kuigi ma elan Matsalu looduskaitseala ääres ühes väikses külas Paidesti Pärnust rääkimata. Et kui inimene enam ei ela maal, vaid mingi sildi järgi linnas, siis mis see teeb meie arusaamisega, milliseid tähendusi see loob ja kuidas muudab maailma, on, on tegelikult ju küsimus. Integratsiooniprintsiip on ilmselt tuttavam, sellest on palju räägitud, et kui me teeme mingeid otsuseid, me ei saa ainult lähtuda majandusargumentidest, vaid kindlasti ka kultuurilistest kindlasti keskkonnaga seotud erinevatest argumentidest. Ja see seos on hästi oluline välja tuua. Mulle tundub, et mingisugune liikumine selles suunas on, on läinud, aga väga sageli on see, et et me mingeid suuri otsuseid põhjendama ikka veel sellega, et, et see panustab majanduskasvu, loob töökohti kolm punkti, kaks koma veel tükk tühja maad ja siis tuleb selle ülejäänud lause lõpeb, aga me püüame seda teha, loodust vähem kahjustades. Kuskile ta juba hakkab tulema. Ja üks huvitav printsiip ja võib-olla on raske isegi järgida. On see põhimõte, et kogu elu on pidevas muutumises. Me räägime kogu aeg sellest, kuidas me peame kohanema, ja intelligentsuse tundemärk pidi see ka olema, kusjuures kui hästi sa kohanud. Aga sellel on väga palju erinevaid tähendusi ja otsuste tegemise puhul. Selle printsiibi järgimine tähendab mõistmist, et kõike ei ole võimalik kontrollida. Kõik ei ole võimalik mõõta ja kõik ei ole võimalik standarditest suruda. Selle koha peal meenub mulle kohe üks üks hea näide, näiteks Eesti ja Soome haridussüsteemist kus viimastel aastatel on eriti põhjalikuks mindud õpetajata standard viseerimisega õpetajate kutsestandardiga. Meil on väga-väga palju erinevaid kutsestandardi tasemeid. Kui soomes tuldaks välja sellise ideega, et me hakkame õpetajaid standardiseerimas, siis oleks ülemaaline skandaal, ütles minu juhendaja, professor Tero audio, kes on väga tuntud ja tunnustatud kasvatusteadlane terves maailmas. Kuidas me siis ikkagi seda liikumist ja muutumist kontrollida saame ja kas me peaksimegi on eraldi küsimus? Ja see oli tegelikult nagu võib-olla selline sissejuhatus sellesse maailma, kus me igapäevaselt elame, kus selliseid vastuolu nagu silma paistavad ja ma usun meile kõigile. Ja nüüd jätkusuutlikkust uurivad teadlased on, on üllataval kombel ühel meelel. Ühes asjas ja teadlased ei ole sageli just ühel meelel, sellepärast koolkonnad on erinevad ja uuringute tulemused on erinevad mustast valgeni. Aga ühe koha pealt jõutakse alati ühte ja samasse väravasse. Et tegelikult on meie jätkusuutmatuse põhipõhjus ikkagi meie endi väärtused, meie maailmavaade, meie moraal, kriis selles ja võiks öelda, et inimeseks olemise mõtestamise kriis. Me oleme inimesest teinud väikese mutrikese kella roll ja elu eesmärk on saada hea haridus. Selleks, et saada hea töökoht selleks, et saada head palka selleks et saada ost rohkem asju. Ja siis on kõik korras. Muidugi üldistan. Aga kõige selle juures tekib siis küsimus, et kui, kui me peaksime tegelema selle maja vundamendiga, see, mis nii-öelda laguneb, väriseb, et mismoodi siis sellest moraalikriisist üle saada või mis see õige siis on, kus see tõde on? Tõdesid on sama palju kui meid endid. Ja mind ennast väga huvitas see tõe küsimus, et milline see õige inimene õige elu oleks, et me suudaksime panustada siis sellesse tõelisesse jätkusuutlikkusse. Õnneks on ka siin paljud targad inimesed töö ees ära teinud ja ma võib-olla paari teile ka tutvustan. Jäi ütlemata see, et kui me inimesest räägime, siis inimesele meeldib ikka rääkida, tavaliselt endast on ja kuulatasid ei taha, endast tahaks küll palju rääkida, ise oleme me kõik hästi huvitavat tõesti käed, kes on iseenda jaoks huvitav. Vähemalt ei ole meid kuskil maha tambitud, et me oleme halvad, igavad. Aga selle ise otsimise juures on võimalik leida midagi kõike huvitavat ja head. Ja ma usun, et enamikule teist on tuttava Abraham Maslow nimi suur Ameerika psühholoog uuris just eriti selliseid nagu õnnelikke inimesi, kes seal olid saavutanud teatud küpsuse või, või rahulolu oma eluga. Ja me kõik teame teda selle nõndanimetatud vajaduste hierarhia järgi. Kõik mäletavad ülikoolis kuskil või koolis, seda püramiidi on kõik näinud, eks ju. Kuskil püramiidi kõige alumine tasand on siis need füsioloogilised vajadused, toit, õhk ja nii edasi. Loomulikult saame olla kõik ühel meelel, kui hapnik kinni keeratakse, siis paari minuti pärast saabub vaikus. Selge see, et see on hästi oluline. Aga kui lugeda Masloud rohkem võib-olla või tema viimaseid töid, siis tegelikult ei ole mina leidnud seda, et Maslow oleks oma vajaduste hierarhia just nimelt püramiidina esitanud. Seda on teinud keegi, kes on tema töid tõlgendanud. Püramiidi metafoor on tegelikult selles mõttes natukene noh, võib ka osutuda komistuskiviks, sest ta tekitab meie pähe sellise tunde, et me peame ronima, et me peame kõigepealt need esimesed tasandid nagu ära ronima, ära rahuldama. Ja siis saame ülespoole liikuda nende suuremate vajaduste suuremate pale uste poole. Aga millegipärast öeldakse, et meie ühiskonnad on kuhugi sinna alumistesse kihtidesse kinni jäänud sellest püramiidist, kui me räägime, et me ei rahulda enam oma vajadusi toidu järgi, vaid juba oma soove ja ihasid, sest toit on vaja rohkem. Ja kõike muud, on ka vaja, suuremat ja rohkem kuidagi üles ei taha ronida. Ja kui nüüd vaadata, mida Maslow tegelikult ütles ja tõepoolest kui tema mõtted natuke ringikujulisse mudelisse panna, siis need füsioloogilised vajadused tõepoolest moodustavad väga suure osa sellest, mis inimest nagu käivitab või talle vaja on. See on see suur ring seal ümber. Aga see pinnapealne ring, Maslow räägib tegelikult seda, et kui me oleme mõtlevad olendid ja suudame enda sisse piisava austuse ja lugupidamisega näha iseenda sisse, iseennast austada see endast lugu pidades siis me avastame, et meie üks kõige suuremaid, kõige järele jätmatumaid vajadusi on tegelikult altruistlik vajadust teha maailmale midagi head. Näha oma rolli siin maailmas, kui vajaliku oma potentsiaali realiseerida, selleks et luua enda ümber õnne ja heaoluga teistele. Sest alles siis seda vajadust rahuldatuna tundes sa tunned, et sa oled tegelikult õnnelik. MaSu räägib sellel puhul sellisest fenomenist nagu orgaaniline identiteet, et see on meie orgaaniline olemus. Ta tegelikult ütleb seda, et kui me seda vajadust ei rahulda nagu unustame ära või varjutama ära või ei tegele selle kasvõi mõtlemisega siis asendame selle mingite muude vajaduste rahuldamisega. Ja siis on meil vaja kas uut autot või uut sõpra, soovitatavalt kuulsat, mingeid toredaid asju. Ja kui tuju on paha, siis uut kleiti ja korraks on tore, aga ikka on vähe ja kogu aeg on nagu midagi puudu. Maslow järgi see midagi puudu on see, et me ei mõtle oma tegelikule eluülesandele oma tegelikule eesmärgile siin maailmas, sisuliselt jumalikule iseendale. Ma ei tea, võib-olla see on nagu liiga filosoofiline. Aga äkki on see tõsi? Mul selle koha peal meeldib küsida alati, kes usub päkapikke, tõstke käsi. Kas keegi on lugenud ühte teaduslikku artiklit sellest, mis on tõestanud, et neid ei ole? Ei ole tõestatud, et ei ole, äkki on? Ma arvan, et see mõte iseenda olemuse ja päkapikkude olemasolu kohta oleks hea, paras niisugune mõttemäng, sest äkki nad on. Ja mis sellest tuleneb juba see, et me julgeme mõelda, et äkki on midagi sellist, mida me täna võib-olla ei näe ja seletada ei suuda. Võib-olla see on see koht, kus meie tõeline innovatsioon pihta hakkama. Aga üks teine mees, kellest ma tahtsin ka veel rääkida, on Arness Norra filosoofia süvaökoloog, kes on samamoodi tuhninud iseendas ja natuke ka teistes et otsida üles, mis asi see nutt meie sees on, kuhu tuleks vajutada, et see maailm tagasi ja õigeks pöörata. Ja tema töödest tulla välja tegelikult see mõte et selline iseendasse vaatamine on tegelikult väga tänuväärne, see on nagu teekond koju. See ei ole mingi uue või innovaatilise asja välja mõtlemine, see on millegi vana ja ürgse meeldetuletamine. See on hästi tuttav teekond, kui sa sinna otsa peale saad, nagu öeldakse. Mis asi see ökoloogiline mina on, millest nüüd ka juba Eestiski on rääkima hakatud. Ökoloogiline identiteet. Samastame sõna ökoloogia tõenäoliselt millalgi keskkonnaga seoses mingi looduskaitseline asi või nii, ökoloogiline mina ei ole tingimata ainult loodusega seotud, vaid see sõna ökoloogiline tähistab siin pigem sünonüümi sõnale. Olistlik ehk terviklik. Jeness räägib tegelikult sellest, kuidas me siis ära tunneme, et meis kõigis on ökoloogiline terviklik päris mina kui orgaaniline olemus, millest räägib Abraham Maslow. Üks võimalus on tunda seda kannatuse ja valu järgi sest tavaliselt inimene mõtleb ka siis rohkem, kui ta midagi rasket kogeb. Et kus on see piir, kus me kellegi teise kannatust tunneme nagu iseenda kannatuse? No kindlasti lapsed, meie oma lapsed, kui nendega midagi juhtub, siis on see valu praktiliselt füüsiline, aga endas või meie koduloomadeks. Kui meil on kassid, koerad jäävad haigeks, siis seesama jutt, et nagu pereliige, jääks haigeks mida maailmal on vaja. Arneness-i järgi on sellesama ökoloogilisem mina laienemist. Et me suudaksime seda valu tunda mitte ainult oma pereliikmete või koduloomade suhtes vaid kui me näeme, et elule, kui sellisele või teistele olenditele tehakse liiga siis me tunneme suurt valu ja tahame midagi ette võtta. Ja tegelikult see on, ma arvan, meis kõigis olemas kuskil peidus ja see paistab välja siis, kui näidata näiteks mingeid koledaid videosid loomadest tapamajades või kuidas neid piinatakse või millises olukorras nad on siis väga palju tekib meil see tõrge, et ma ei taha seda näha. Mina ei ole selles süüdi, minu käed ei ole selles kuriteos juures olnud. Me ei taha näha neid asju ja siis ta tuleks nagu küsida, et miks see nii on, miks me ei taha näha? Loomulikult ei peakski selliseid pilte nägema, aga see, et meist tekib selline tõrge või selline valu või ebameeldivus tunne, see on s-i järgi märguanne sellest. Me veel oleme inimesed suure algustähega. Et ökoloogiline või orgaaniline, mina annab meile märku nagu väike majaka tuluke. Ja see tekitab selle tunde ühel hetkel, et, et sa nagu oledki kogu maailmaga üks kui sinu ökoloogiline mina nii palju laieneb, et sa lõpuks hõlmaki tervet maailma. Et sina oledki selle maaga üks. Nii nagu seal pealkirjas väike vihje oli siis lähevad sulle kõik asjad korda, siis muretsed üle. Aga siis sa saad ka väga palju energiat ja väga suure missiooni eluks siin maailmas. Väga palju rõõmu ja väga palju heaolu. Ness ütleb ka seda. Ta loodusega tasakaalus ja üheks olemises elamine ei ole loobumine, see ei ole millegist vahvast äraütlemine, nagu sageli arvatakse, toosis ma ei tohi osta mitte ühtegi asja ja nii edasi. Et ei ole vaja ennast piitsutada ühe kilekoti ostmise pärast? Ei ole vaja, sest kui sa ostad täna ühe kilekoti sisse kuskil mujal, teed võib-olla penikoorma sammudega mingeid samme hoopis õigemas suunas. Ja tegelikult üks teekonna algus, võib-olla see, et tunnistada endale, et, et me võiks olla hästi suured Egonstid, küüned enda poole teha seda, mis meile on kõige parem meile endale ja meie lähedastele. Aga mis see kõige parem on, kuidas seda lahti mõtestada? Et ma arvan, ei ole kahtlustki, et meie enda tervis just nimelt tervis on kõige eelduseks, kas pole nii, kui meile tervist, siis meil ei ole midagi. Ehk kui me hakkame sellest otsast seda niidirulli lahti kerima, siis kui ma mõtlen ainult endale tahan, et minu tervis oleks korras, siis ma hakkan uurima, mida ma sisse söön. Siis ma hakkan uurima, millises keskkonnas ma elan, saan midagi jälle uut teada ja liigun seda teekonda vaikselt edasi, olles egoist, aga samas, hakates vaikselt sammhaaval panustama ka keskkonnatervisesse. Need asjad on omavahel väga tihedalt seotud, sest siin on võimalik olla tõesti selles mõttes inimene, nagu me oleme nagu inimliku nõrkusena harjunud nägema, et Massa igavene egoist. Aga ole siis egoist selle sõna kõige paremas mõttes, äkki hakkab siit midagi tulema. Ja lõpetuseks, mida siis teha, kui meil on vaja mingisugust radikaalset muutust meie mõtlemises mingisugust innovaatilist hüpet kuhugi tundmatusse on antud meile üks väike nõuanne siin slaidi peal selliselt teadlaselt nagu Arjen Vals, kes on oma töörühmaga teinud väga huvitavat töödes haridusvaldkonnas ja jätkusuutlikku arengut toetava hariduse valdkonnas. Ja kõik need mõtlemismustrid, mis siin kirjas on, on tegelikult need, mida evivad kõik põlisrahvad. Ehk see on midagi, mis ei ole üldse uus, vaid meile ürgselt omane, millest ma võib-olla korraks ka enne mainisin ja Arjen malts ütleb seda, et kui me harjutame ütlemist natuke teistsuguseks, siis me õpime jätkusuutlikuse kombel, tantsi. Ehk ta ütleb, et, et see mõttemustrite või mõtteviiside saksa keeles, kes talt me peame mõtestama ja suutma näha seoseid selliste dimensioonide vahel nagu näiteks kultuurideülene mõte uskus, et me suudame näha erinevate kultuuride seisukohalt midagi ja siia ei kuulu ainult inimkultuurid. See ei tähenda seda, et me segame kõik kultuurid kokku ja arvame, et siis on hea vaid vastupidi. Me peame mõistma, et nii nagu loodus püsib bioloogilisele mitmekesisusele. Ta küsib inimkond kultuurilisele mitmekesisusele. Et selle mitmekesisuse arusaamine piiridega on äärmiselt oluline mõtlemise oskus. Kui Harjumaal söögiruumi üle, sest mõtlemises või seal mõtlemisoskusest, õigemini siis see tähendab seda, et me suudame näha oma tegude tagajärgi erinevates geograafilistes punktides. Et me suudame hinnata, et see, mida me teeme siin, mõjub kuhugi mujale. Selle ere näide on see, et kui me näeme, et Indoneesias põletatakse maha vihmametsi selleks, et sinna palmiistandusi rajada ja rõhuasetusega ajutisi palmiistandusi, sest kaua nad seal ei püsi, siis peaks tekkima see tunnetus, et ma nagu käsi nagu enamik tõuse selle armastatud jumaldatud Kalevi šokolaadi ära. Sest seal on ka Palmelises ja sellist asja nagu jätkusuutlik palmiõli ei ole olemas, väidavad Indoneesia keskkonnakaitselise valdkondade ülesusest on räägitud palju, eriti ka ülikoolide ja koolide õppekavade arenduses. Aga sageli see transMulti ja interdistsiplinaarsus maandub reaalses elus sellele, et matemaatikaõpetaja laseb teha õpilastele ülesande, et näete, siin on kolm afi ja neli elevanti, liitke nad kokku ja siis mul on saavutatud integratsioon keskkonnavaldkonna. Aga tegelikult seda ju ei ole. Ehk kuidas näha asju erinevate valdkondade omavahelises seoses mõnes mõttes ja ma ei taha kedagi üles kutsuda pinnapealsuse, aga see tähendab seda, et natukene aimad igast valdkonnast midagi. Aga sa oskad näha nende omavahelisi seoseid juba teatud tasanditest, kuidas nad 11 mõjutavad, kui palju nad omavahel seotud on. Seda räägitakse ka sellisest horisontaalselt lõiningust sel puhul. Kui me räägime aiaülesest mõtlemisoskusest, siis eelkõige On see nii nagu ruumi ülesuski räägib sellest siis, kuidas me suudame näha ennast pikas rivis oma eelkäijate, oma esivanemate järeltulijate hulgas. Et me adume seda vastutust. Et see ei ole see, et peale mind tulgu või veeuputus vaid need on ikkagi oma lapselapselapse silmad, kes sulle sealt vastu ootavad. Ja viimaseks on kindlasti mõtlemisoskus nagu teiste liikide seisukohalt. Ja siin on hästi tugevalt siis Aarne Nessi ökoloogilisem, mina kontseptsioon sees, kuidas me tunnetame maailma läbi teiste olendite silmade ja kuidas me aru saame, et loodus just sellisel kujul, nagu ta miljoneid aastaid toiminud on, ongi äkki see tõde ja õigus, millest õppima peaks. Ma arvan, et selliste teemade lahtiharutamine on ikkagi nagu teekond ja nii, nagu ma selle loengu alguses mainisin, tulevikukujundust, kui kui eraldi metoodikat, siis ka seal on öeldud seda, et kui me väga suuri ja keerukaid kompleksseid probleeme hakkama lahendama, siis me peame alustama alati väärtussüsteemide ümberhindamisest. Aga me peame ka aru saama, et me ei saa teha selliseid väga pikki plaane teekonnast 10 aasta peale, kuhu me peame jõudma koos kõikide indikaatorite ja mõõdikute, aga see ei ole võimalik, vaid me peame astuma seda teekonda igal sammul, piltlikult öeldes vasakule ja paremale vaadates, et kas see siht on õige enam-vähem, kas need väärtused veel püsivad, milles me oleme kokku leppinud või laseme ennast juba varjutada mingil vastupidisel väärtusel. Ja niimoodi sammhaaval saavad asjad peoks ja sammhaaval ka iseenda elus võib-olla mingeid tänuväärseid muutuseid esile kutsuda. Et head teekonda kõigile, aitäh. Enne kui nad sinu põhiteemade juurde minna päris loengu alguses läks asi kuidagi nagu kriipima, kuna see käib teemana meil mitmest loengust läbi, siis mis sul selle e-residentsusega oli? Ei, ma ei ole lihtsalt sellest aru saanud, et kuna see loengu pealkiri oli maaga ühe, aga siis ma mõtestan läbi enda, et ma ei ole täpselt aru saanud e-residentsuse kasust Eesti loodusele, näiteks. Kas sa ei näe kuskil tast mingit kasu peenelt loodusele? Ma ei ole täpselt aru saanud ka sellest, millist sellist kasuda tooks näiteks päästeameti töötajatele, õpetajatele. Tegelikult läks päris pikaks vastama, et ma tegelikult arvan, et natukene vist on. Äkki on mina ei ole seal, torus on suhteliselt piiratud oma teemades. Okei, no ma sain oma vastuse, aga nüüd tulles teemade juurde tagasi, et mis need esimesed sammud siis oleks, et kui sa ütled, et peaks mõtlemist muutma, ütleme, ongi, mõtleb nii, nüüd hakkan seda mõtlemist muutma, et kust ta siis alguses peaks tegema või kas ta saab seda üldse ise teha või peaksime hoopistükkis tegelema oma oma lastega või kust otsast peaks siis alustama? Ma arvan, et päris sageli rõhutatakse, et kui mingeid suuri muutuseid nagu ellu kutsuda ja noh, seda ka teadusuuringute kaudu see sõnum tuleb, et peaks alustama haridussüsteemist ja laste õpetamisest ja nii edasi. Aga ma arvan, et sõltumata vanusest on võtmetähtsusega inimese tahe. Et siin vanus nagu ei mängi rolli, loomulikult väikest last on kergem ümber kujundada, aga ma arvan, et igaühes meis kui see tahe on olemas, siis on nagu kõik võimalik. Imed on ka võimalikud, sellest peaks alustama, kas meil see tahe on, kui tahet ei ole, siis noh Aga kust see tahe peaks tulema, ma ütlengi sedasama olukorra peale, et tõesti, et läheb siit meie loengusteks inimene koju, mõtleb nii. Nüüd hakkan heaks, leian selle enda eesmärki, elu eesmärgi ja vot hakkan sinnapoole minema, et et mismoodi see peaks välja nägema, et kas sa, kas oskad seda päriselt ka ette kujutada, et inimene teeks vä? Ma arvan, et iga inimene teeb seda erinevalt, et selles mõttes on nagu raske kellegi eest rääkida oma midagit enda eest. Mina olen lihtsalt selline inimene olnud, kes on lapsest peale lihtsalt niukene, korralik loomaarmastaja, mulle meeldib metsas käia ja üldse kõik loomad õudselt meeldivad. Ja loomulikult sellega seoses hakkasin ma juba varajasest noorusest tundma nihukest ängi, näiteks kui olid mingid suured jahid meie piirkonnas seal, kus me talu oli maanteed, Tallinna inimene 21. keskkooli lõpetanud, kohe tuleb 100 aastapäeva. Ja, ja see, see äng nii-öelda nagu piinas mind või nagu häiris ka, et sellest ma ei saanud mitte midagi nagu teha selles suhtes. Ja nüüd tagantjärgi nagu seda lahti mõtestades, et ma oleks võinud selle ju maha suruda, ratsionaliseerida öelda, et noh, elu ongi selline. Aga kui sa otsid endale mingisuguse selle koha üles, mis sind nagu häirib? No minu jaoks on praegu see teema ju ka ikkagi loodusega seotud. Et kui sind mingi asi häirib, olgu siin meie arvukas kodanike liikumine siin metsa kaitseks või või olgu selleks põllumajandussektor, kus sa, mesinikuna ei saa oma mesilasi rohkem pidada, sellepärast et nad lihtsalt surevad seal mingite mürgituste tagajärjel. Et siis need asjad häirivad sind. Ja siis sa hakkad juba mõtlema, et miks need asjad nii on. Ja siis me jõuame hästi kiiresti selle vana ütluse, nii et maailma ei ole mõtet muuta, muuta saad ainult iseennast. Ja siis hakkad sa kuidagi nagu ümber mõtestama seda iseenda elu, aga sa muud ei saa teha kui iseenda elu nii-öelda õigeks elada. Ja seal on loomulikult nagu tahe ka taga, aga. Mulle tundub, et üks komistuskivi, mida oleks võimalik nagu elimineerida või on ju seesama asi, et et ma üksi ei suuda midagi. Et tegelikult, kui mõelda, et see inimese jumalik olemus, mis meie sees kõigis on et tegelikult me ei tohi nagu selle vastu ka eksida või ei tohi sellele kurja teha sellele nagu meie ingelis vaimsele olendile meie sees. Ja suurim heategu, mida inimene saaks teha, on ju elada oma südametunnistusega kooskõlas ja kuidagi nagu headuse poole vaadata. Et kuidagi sealt otsast võiks ju hakata midagi hargnema. Ma olen nõus, see kõik on väga ilus on ja eks ma arvan, et ikkagi keegi väga vastu ei vaidle, et tahakski olla hea ja õilis. Aga vaata, elu teeb igast korrektiivid, et näed, ikkagi läks selle nii et õhtul tõdedetajad kuidagi võta päevake ja niimoodi veeres. Mulle tundub, et vabandust, mitte mulle tundub, et mu küsimus sulle on, et kas, kas sulle ei tundu, et oleks ikkagi mõistlik tegeleda haridusega, et ehk siis mitte kasvatada oma järeltulijaid selles samas vaimus, vaid vaid püüda neid hoida avatuna maailmale ja kuidagi vastu võtlikumana muutustele ja kuidagi teistsugusele lähenemisele? Mulle tundub see nagu enam-vähem ainuke Absoluutselt nõus, seda enam, et ma olen ise ju haridusvaldkonnas tegutsev inimene aga vahel mulle tundub, et ma 100 protsenti nõus loomulikult, ja me tegelikult ju täna Eestis räägimegi sellest, et, et me mõtestame natukene ümber, mismoodi meie kooliharidus võiks välja näha väga suured arutelude reformid õppekavade ümber on ka ülikoolides, aga mõnikord mul on endal see sisemine tunne, et ega meil ei ole ju väga palju aega jäänud kuidagi see aja ma mõtlen noh, nii-öelda kosmilises, mõtlesin. Me ei saa ka veeretada seda vastutust nüüd meie laste peale, et reformime selle hariduse ära ja vot just õige õige. Et las tema teeb korda, las tema, need, eks ole siis, kui meil on see pensioniiga käes, et paluks siis nüüd neid lahendusena. Et tegelikult et me oleme ise suutelised ju ka või mitte, ma ei tea. Aitäh minul on selline kommentaar, mulle jäi kõrva see, et sa ütlesid, et 200-l oma loengu alguses, et me küll sorteerime prügi, aga kui palju sellest kasu on? Sellised väikesed asjad minu silmis tegelikult muudavad seda inimese mõttemaailma päris palju, et kui üks inimene meist jälle mõtleb, et ah, mis vahet seal on siis seesama inimene ju tegelikult kui tal on lapsed ka, siis tema lapsed mõtlevad täpselt sama moodi, et mis vahet seal siis on, et Ma siis nii palju muid probleeme on maailmas. Et kui siin haridust vaadata, siis tegelikult Meie oleme ju eelkäijaks nendele, kes siin samamoodi häält praegu teevad, on ju, et 20 aasta pärast istub tema kuskil loengusaalis ja võib-olla siis on juba välja töötatud mingisuguseid innovaatilised lahendused. Aga see kõik eeldab seda, et meie peame tegema võimalikult palju eeltööd selle nimel. Tema suudaks mõelda niipidi, et miks me paneme kolme või nelja erinevasse kasti prügionju. Ma olen täiesti nõus ja selle lause, mis ma sinna algusesse ütlesin, ütlesin ma tegelikult nagu, võib-olla poolikuna või ma ei taha öelda Rovotseerimiseks, eks ole, seal oleks publiku alandamine. Aga selles mõistes või see mõte seal taga on selles, et loomulikult prügi on vaja sorteerida absoluutselt, ega, ega siin ei ole kahtlust. Aga lihtsalt sageli meil see aur läheb selle prügisorteerimise teema juurde, et hästi innukalt mõtleme järjest neid värvilisi kaste juurde, kuidas me hästi tublilt kõik ära sorteerima, aga mul lihtsalt vahel tekib see küsimus, et tegelikult me peaksime küsima hoopis teistes, miks me selle prügi üldse koju veame, kust see tuleb? Seal on probleem, sest kui me vaatame statistikat, ma olen numbritel kohutavalt halb mäluma, julgen numbreid peast öelda, aga need suurus olgu, mis on, ütleme olmeprügi, kui palju inimesed toodavad. Ja see, kui palju visatakse erinevaid saasteaineid ära nagu tööstustest, ilma et meie nii-öelda näpud seal küljes on, on, on kordades ja kordades suurem. Et pigem oli see, see minu lause mõte just see, et me nagu seal vahepeal jutuks ka oli, et me kuidagi nagu selle Ühe nagu tagajärjega tegeleme põhjustest, räägime kuidagi harvemini. Et selles mõttes on sul absoluutselt õigus ja lastele sellise eeskuju andmine ka väikestes asjades nagu ma tegelikult ju ütlesin ka, et, et me ainult ise saame oma igapäevases elus on neid muudatusi teha ja tõepoolest prügi sorteerimine on üks, üks võimalus, et selles mõttes täiesti nõus, aga nagu natuke teise nurga alt, tahtsin seda võib-olla ebaõnnestunult natuke avada. Aitäh. Aitäh mul ei ole niivõrd küsimus, kui tähelepanek. Kui te rääkisite filosoof psühholoog nässist, siis te mainisite, et nimetatud psühholoog on teinud suure-suure-suure töö ära, et pöörata aega natukenegi tagasi. Ma saan aru, et see on tegelikult lapsus või noh, see ei ole ilmselt päris see, mis öelda tahtsite. Aga see, kui, kui te juba rääkisite asjade tähendusest sõnade tähendusest, et sõnad loovad maailmu, siis selline tähelepanek minu jaoks isiklikult ei usaldama ühtegi visionääri, ühtegi psühholoogi ega ühtegi filosoofiliste vaba aega tagasi keerata. Ja, ja ma, ma ei usu ka, et on olemas olnud Ma ilmselt ebaõnnestunud kuidagi midagi, ütlesin siis praeguseni aega aja tagasipööramise nagu lauset. Pööramise kuivõrd just see, et, et selline selline mõtteviis, et, et kunagi oleks olnud nagu üks parem aeg mille juurde tagasi pöörduda, see ei vii kuigi kaugele, see minu arvates ainult õõnsustesse emotsioneerimise. Jah kommenteerin väga hästi, selles mõttes on see õige tähelepanek ja, ja minu arust nende nende küsimuste esitamine aitabki selgitada seda, et kui niimoodi võib-olla mõnevõrra kiirustades, eks ole, räägib mingeid mõtteid, et, et midagi võib ju jääda ka segaseks või mina olen tuntud, väga halvasti enda väljendada. Aga võib-olla oli see see mõte, mitte aegade tagasipöördumist, parim aeg on see, kus meie elame. Kas te olete nõus? Aga see, millest räägib, on, on pigem see mainisin seda ürgsust, midagi ürgset ja vana, mis meie sees on ja see ei tähenda tagasipöördumist minevikku vaid see tegelikult tähendaks selle ürgse mõtestamist tänapäevases kontekstis, et ta tuleb nagu spiraalina üles tänasesse ilma, aga me tegelikult kasutame mingeid põhimõtteid, mis võivad olla aastatuhandeid vana sisuliselt. No ma toon näiteks sellesama näite, et kui me teame, et loodusesse sama mitmekesisuse printsiip hoiab elu üleval, eks kui me nüüd vaatame ühiskondade arengusse, siis ajalukku ka tagasi. Probleeme tekitavad suured tsentraliseerimised näiteks kas või haldusreformist, räägime tsentraliseerimine, mitmekesisus, looduses, need on tegelikult sarnased printsiip, üks asi tegelikult erinevas kontekstis. Pigem on see õppimine nendest ürgsetest põhimõtetest ja arusaamine, et need kehtivad ka inimesele, et me tuletame selles mõttes nagu seda midagi vana meelde, aga mitte mingil juhul ma tänan, selle küsimuse eest ei tahaks ma nagu, nagu seda mõtet väljendada, et hakkame siis nüüd tagasi ikkagi koopasse minema või midagi sarnast on ja et ikka pigem siis jah, käsitsi kududa endale kampsuneid ja nii edasi ja nii edasi. Aga mitte päris seda. Aitäh ma sain ka, pigem täiendaks seda sinu mõtete, seda eelmist mõtet. Et ma nagu üks päev ka mõtlesin siin, et kõik meil siin maakodudes niidavad muru ja seda mitmekesisust seal väga palju ei ole. Aga, aga mis siis nagu tänapäeva inimene nagu, nagu teeb, kui, kui ta selle muru muru nagu enam niita ei saa, et ühel päeval nagu ma ei tea, kas bensiini ei ole, elektrit ei ole või et ega ta enam selle vikatiga ikka nagu väga hästi ei oska ka, et et ilmselt siis loodus paneb selle ise paika ja siis tekitab sellise keskkonna nagu, nagu sinna tekib, et inimene käib siis oma seda kitsukesest rada pidi, mis tal vaja käia, annet eksis, tikivad rajad, et me tegelikult ma tahtsin öelda sellega seda, et me ei oska seda uut mudelit ikka päris hästi nagu ette näha, et mis selle praeguse pildi asemel nagu loodusest tekib. Väga õige, sest tegelikult seesama dünaamilisuse printsiip, mis siin korra, aga ka ekraanil oli tegelikult see arusaam, et ega me ju ei tea, võiks öelda, et isegi inimkond ei olegi sellises situatsioonis on, nagu me täna oleme. Me võime ju siin kõik vastastikku üks targem kui teine erinevaid lahendusi pakkuda ja öelda, et ringmajandusega kaudume päästanegi selle maailma ära, et püüame siis hästi palju ringmajandust edendada, aga tegelikult me ju ei tea. Ja, ja sellepärast Nende printsiipide koos vaatamine on ka sellepärast oluline, et kui me mingeid muudatusi algatame siis kui me neid teeme väikeses skaalas ja midagi ebaõnnestub, siis ei juhtu midagi hullu. Ehk selliseid katsetusi ja, ja proovimisi nagu lokaalsel tasandil tuleb kindlasti teha ja mitte arvata, et siis mingisuguse ühe mudeliga tõesti suudame maailma päästa, sest see, mis ühes geograafilises punktist toimib ühes kogukonnas, ei pruugi näiteks teises kogukonnas toimida. Et neid lahendusi võib olla musttuhat. Aga kindlasti jah, et see, see, et me ei tea, mismoodi mingid lahendused lõppevad, see ei tähenda, et me siis nagu käed rüpes peaksime pealt, vaat kuskilt peaks midagi tegema. Hästi oletame, et et me kõik parandama meelt ja hakkame täie innuga maailma parandama. Mis sinu arvamus on meie üks oluline teema kogu seal loengusarja taustal on elu 25 aasta pärast, et kas 25 aasta pärast, kas Ökoriik Eesti tuleb või ei tule? Ma ütlesin, et ma ei taha ennustada, aga kui ma kujundan tulevikku, siis mina igapäevaselt tegelen selle nimel, et see tuleks ja ma suudaks argumenteerida, miks on hea, sest need vahendid ja võimalused, mida selleks täpselt peab tegema, nüüd on kindlasti tohutult palju. Aga mina lähtun sellest, et inimese tervis ja keskkonna tervist saavad toimida kooskõlas koos. Kui me tahame ise olla terved, siis me peame garanteerima selle, et meie keskkond on terve. Ja ma leian, et inimlik geniaalsus ilmutab ennast just siis, kui on võimatu olukord, kui tundub, et noh, lahendust ei leia. Mina usun, et inimeste hulgas on selliseid geeniused ikka veel selliseid innovaatoreid, kes just sellistes olukordades leiavad parimad lahendused. Aga ma võin öelda, et mind toetab ka ÜRO selles küsimuses sest juba aastal 2013 andis ta välja terve globaalse suure pataka aruannet ja suuniseid, kus on lausa sõnastuses kirjas selline sõna nagu radikaalne. Ehk me peame intensiivpõllumajanduse radikaalselt ümber korraldama, orgaanilisemaks väiksemaks mitmekesisemaks loobuma intensiivpõllumajandusest oli selle sõnumi meeletu armee teadlased, uurijaid, kes selle siis Kokkolid pannud. Nüüd praegu on meil juba 2018 võttis Hollandi põllumeeste assotsiatsioon vastu põhimõttelise strateegilise otsuse, et aastaks 2030 nad roll kaalselt vähendavad erinevate taimekaitsevahendite, põllumajandusmürkide ja väetiste kasutamist, sest muud ei jää enam üle. Ja kui juba põllumajanduse näide sai toodud, siis oli üks päev võimalus ühe väga innovaatilise suurepärase piima töösturiga rääkida Saaremaa piimatööstusest, kes ütles, et et meie, see majanduskasvu mantra on viinud siis selleni, et sisuliselt pigistame lehmadelt välja mingi paari laktatsiooniperioodi jooksul tohutud kogused, eks ole, tonni piima aastas. Aga selle tulemusena on viimastel paaril aastal nagu ta ütles, on, on täiesti radikaalselt kukkunud piimavalgu ja rasvasisaldus. Ja ta ütles, et, et noh, piltlikult öeldes nemad kui tööstus, eks ole, transpordivad vett ühest Eesti otsast teise, eks ole, see valk ja rasv, mida neil on vaja küll, või, või hapukoore tootmiseks, et seda on järjest vähem. Ja see on see koht, kus nagu paistabki silma sellel lehma heaolu ja keskkonna heaolu on seotud ka majandusega ja lõpuks ka meie tervisega, eks ole, et kui me näeme seda seost siis nagu kuidagi nagu pilt läheb teistsuguseks. Et selles mõttes see mõtet, et olgem egoistid, mõelgem oma ja oma laste tervise peale, et sealt nagu hakkab väga palju asju hargnema, kui me tunneme huvi, mida me sööme mis meie ümber on just noored emad, on süüdlased selles, miks viimastel aastatel on Eestis läinud käima kõik need tagurpidi Lavkad ja Ott võrgustikud selle pärast, kes võitleb tervise eest kõige rohkem. Surmani on ema ja sellega juba ei vaidle. Aitäh. Elu pärast Google'it saatesari toob teieni Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusarja, mis pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Toimetajad Kristin Kalamees, Peeter Jalakas, Ingrid Peek, helioperaatorid Algis Pauliukaitis, Aili Jõeleht, Priit Karinud, Virgo mäe helirežissöör, maris Tombak, helilooja Hendrik Kaljujärv. Teksti loeb Taavi Eelma. Kuulake saateid ja täispikkuses loenguid elu pärast Google'it koos publiku küsimuste ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaariga vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist sealtsamast leiatega tulevikuvisioonide saatesarja Raadio Jaik. Vaadake ka kodulehte Jaik poee. Kohtumiseni järgmisel laupäeval pärast kella viieseid uudiseid vikerraadios. Elu pärast Google'it.