Tere päevast, head kuulajad täna laupäev, üheksas märts ja tänases saates me räägime ballett. Jutu. Eesti balleti ehk siis Tallinna ballett tähistas läinud aastal oma sajandat juubelisünnipäeva. Käesoleval aastal märtsikuus tähistab Vanemuise ballett oma kaheksakümnendat sünnipäeva. Täpselt pool sellest 40 aastat on olnud Vanemuise balletiga seotud Mare Tommingas, Mare Tommingas. Ajame juttu tema koduteatris Vanemuises. Räägime sellest, kuidas Mare Tommingas ise balletiga tegelema sattus ja loomulikult ka Vanemuise balletist. Mina olen Ülle Karu. Tere päevast, tere. Kuidas siis juhtus nii, et üks Tallinna tüdruk tuli hoopis Tartusse balletti tantsima, mina lõpetasin ja käisin koolis nii-öelda vene ajal ja siis olid aga tavalised suunamised pärast klassikalise balletiriigieksami andmist komisjon siis otsustas ja jagas, kes jäävad Estoniasse ja kes jäävad Vanemuisesse ja seal ei olnud midagi vaielda, tööd tahtis ju igaüks saada ja kui sa oled valinud endale sellise keerulise elukutse, siis. Ma arvan, meie klassis küll keegi. Ja tol ajal ma arvan, keegi üldse ei mõelnud selle peale, et kooli lõpetaja sa jääd töötuks või sa pead tööd otsima. Võis olla vastumeelt, et need, kes olid Tallinnas sündinud, kasvanud, koolis käinud, nemad loogilisena tahaksid jääda ju Estoniasse ja Tallinnasse. Aga minule see pakkumine väga meeldis, et Ülo Vilimaa valis mind ja minu klassiõde Sere kahekesime siis siia tulime. Miks mulle just see pakkumine meeldis? Vanemuise ballett oli varemalt käinud mitmel korral Tallinnas. Nende lavastused olid erilised, ta oli väga põnev aega Tartu balletis, kui Vilima tegi seitsmekümnendad. Jah, need olid lühiballetid, mida ma nägin ja ma mäletan, et eriti huvitav oli Vilima üks lühiballett söekaevurid. Teema oli väga tõsine, lavakujundus oli, pigem ütleksin draamateatri lavakujundus, suur rõhk oli valgusel. Se tantsukeel ei olnud klassikalise balleti tantsukeel, tantsijad näitlesid, Nad elasid ja see avaldas mulle väga-väga sügavat muljet, et, et mingisugune võib-olla tol hetkel, kui ma olin noor koolilõpetaja, ma ei osanud võib-olla selle peale mõeldagi või seda ära tunda, et mis on see minu teater, mida mina tahaksin teha, aga mulle see meeldis, mida ma nägin, ja Ülo Vilimaa siis noor, elegantne balletijuht, see oli igati tore ja mida ei osanudki unistada. Tegelikult Tartus ma olin käinud võib-olla lapsena koos vanematega ainult mõnel korral Tartu ülisümpaatne. Mul ei olnud seda probleemi nagu tänapäeval, et oh, Tallinn on nii suur ja, ja küll seal on palju tegemist, et Tartus pole midagi teha ja nii edasi. Kuna kooliajal mu loomulikult oli huvi kultuuri, muusika, kunsti looduse vastu, siis kõik nagu sobis palju väikseid tüdrukuid, Nad tahavad baleriinid saada. Kas teil oli ka juba lapsest peale 100 unistus, ilus kleit oleks seljas ja saad lava peal? Ma arvan, et tol ajal, kui meil kodus isegi televiisorit ei olnud, kui ma väike olin, siis mul ei olnud mingeid selliseid unistusi, mida ma oleks saanud kuskilt näha, et samastuda kellelegiga või millegiga, kuigi kui vaadata nüüd Otto Simoni isa armastas pildistada palju, kui ma olin väike, siis ma olen küll seal ikka millegipärast küll paljajalu, aga varvastel ja erinevates poosides, aga kindlasti ei olnud võimalik see, et ma oleks seda kuskil näinud. Kui ma olin mingi kolme, nelja aastane, hiljem muidugi väike televiisor oli nii nagu ikka mustvalge ja pisike kraage, pisikene on üks hästi pisike fotoga minust. Kui ma juba siis kooliajal ma ei räägi nüüd balletikoolist. Ma räägin Mulla tänavakoolist, kus oli balletiring, mida juhatas Svetlana Järvi. Ta oli selline hästi efektne naisterahvas ja ta oskas sütitada lapsi. Kuidagi juhtus nii, et tol ajal oli televisioonis selline lastesaade nagu onu tik, taki seiklused ja siis olid veel mingisuguseid jõulukavad. Me käisime päris mitu korda esinemas televisioonis ja isa tegi läbi selle väiksed televiisoriekraani, siis minust ka pildi, kus ma esitan seal nukutantsu. Tehti televiisor oli väike ja pilt on väga väike ja nüüdseks juba koltunud, aga ikkagi on näha, et olin televisioonis ja see võis olla siis, kui ma olin esimeses või teises klassis. Kuskil kaheksa aasta vanuses. Svetlana Järvi tantsutrupp oli tuntud üle Eesti, te tahtsite ikka edasi minna sealt selle kõigega oli siuksed, kummalised lood, et mul ei olnud mingisugune planeeritud tahtmine, vaid kõik nagu juhtus. Kuidagi ma ei tea, kas saatus juhatas või? Ma ei oska seletada tegelikult sinna kunstikallakuga kooli, ma sattusin ka mõnes mõttes juhuslikult elamise järgi, ma olin määratud siis koolis käima mooni tänava koolis ja siis ma seal vist käisin kaks nädalat, arvan. Aga ma olin eelnevalt teinud sinna mulla tänavakunstikallakuga koolieksamid ära, aga see vastus ei jõudnud meie peresse. Nii et ma ei teadnud, et ma sain ka sisse kunstikallakuga kooli ja siis kahe nädala pärast tuli õpetaja koju järgi, et kus andekas tüdruk on. Ja siis ma enam nagu ei tahtnud üldse minna, sest mul olid omad sõbrad olemas. Aga noh, siis ikkagi nõuti mind teise kooli, siis ma läksin sinna kunstikallakuga kooli ja ühel päeval astus klassi sisse Svetlana Järvi ja ütles, et kes tahaksid tulla siis tantsima? Minul oli käsi pikalt testi kasvanud, ütlesin või teadsin, mis see täpselt tähendab selle koreograafiakooliminekuga oli umbes samamoodi. Sõbranna läks ja mina läksin ka tantsida, mulle meeldis ja väljendusrikkus ja, ja musikaalsus ja kõik oli nagu olemas eeldusi mul ei olnud selliseid. Ma mõtlen füüsilisi eeldusi, kus jalg peaks vabalt tõusma kuskile 180 kraadi ja väljapoolsus ja, ja kõik, mis päris Paleriinil peaks olema, aga vastu mind millegipärast võet. Kes seda teab. Me läksime neljandasse klassi, siis balletikooli esimene klass ja sinna ma jäin. Oli see aeg keeruline, ka õppimine ja treeningud, see on selline distsipliin, kui sa saad aru, mille jaoks sa püüad iga päev hommiku kell kaheksa, kui kõik võib-olla veel magavad. Sina pead juba treeningriietes olema ja union veel magus ja võib-olla kõht on ka tühi ka tänapäeval lapsed ju, kes balletiringi lähevad või balletikooli lähevad, esimesed aastad ma ei teagi, mis need lapsed seal, miks me seal vastu pidasime, sest mingit erilist rõõmu ei ole. Rõõmu pakuvad klassikalise balleti treeningu kõrval näiteks ajalooline tants või ka õpetajad, kes suudavad, et teha selle koolipäeva nii meeldivaks ja huvitavaks ja võib-olla ka botaanikatund või klaveriõpetus. Balletikoolis on klaverimängu õpetus ka, kes seda teab, aga siis, kui sa ühele kel ja ma arvan, et see juhtus esimesel aastal balletikoolis balletikoolis ka tänapäeval praegusel ajal on aastalõpukontserdid lavastused, kui sa juba lavale saad ja kui sa tunned seda prožektorite soojust ja tegelikult, et sa ei näe seda publikuda, sa näed seda suurt lõputut musta auku, kust midagi kiirgab vastu. Seda ei saa kuidagi kirjeldada, et need, kes teatrilaval on olnud ja esinenud, need saavad aru, mis see on, et see ongi mingi selline eriline maagia ja siis sa tahad rohkem ja rohkem olla laval. Ma ei oska öelda, kas see on just see, et lavale saada, et peab olema kindlasti veel midagi muud midagi, mida ei oska isegi võib-olla seletada, et see on võib-olla igal inimesel siiski kaasasündinud mingi kutsumus, mis siis teatud asjaoludel soodsatel tingimustele avaneb. Jah, see on keeruline seletada olidel selliseid momente, karuste mõtlesite, et tuleks ära ja läheks hariliku kooli. No nagu ma ütlesin, füüsise mõttes ei olnud ma ideaalne materjal, et minust võiks saada baleriin ja tol ajal olid tõesti need reeglid palju karmimad, võib-olla kui tänapäeval iga aasta lõpus anti kellegile mõista või kutsuti lausa kooli välja koos vanematega. Teie tütrest või pojast ei saa ikka tantsijat ja te peate kooli vahetama. Ma arvan, et mul oli peaaegu iga aasta selline vestlus igal kevadel. Miks nad mu edasi jätsid? Ma neid ei palunud siia, mu vanemad ka seda ei teinud, sellele küsimusele ma ei oskagi vastata, võib-olla tuleks minu õpetaja käest, kui küsida, kes õpetas meid algklassides, kui nad jätsid mu sinna haletsuses, siis oleks sellega kõrb. Teil endal ei olnud sellist tunnet, et ma ikka ei saa hakkama, et oleks ära, Mei. Minul endal tähendab see kohusetunne, meil pandi kahesuguseid hindeid nädala lõpus eriala õpetaja pani, mis sa oled siis saavutanud? See oli tavaliselt mul kolm või kolm miinus, vahest oli ka kolm pluss, aga see sõltus minu füüsilistest eeldustest. Aga püüdlikkus mul oli alati viis. Kui need ma oleks läinud kooli praegu ja mind oleks vastu võetud, siis tänapäeva balletikool on palju sõbralikum ka erineva füüsilisele võimekusele. Tänapäeva nõuded on teistsugused, ma ei ütleks, et kergemad nõuded, aga arvestatakse iga inimese füüsilist eripära, see õppimise periood, et sa ühel päeval tõstaksid seda jalga nii kõrgele sellel tasemel, mis ta peaks olema siis tänapäeval töötatakse ju väga palju koostöös meditsiini, füsioteraapia kaardiga on võimalik lihtsalt teistsuguse tehnikaga tööga arendada. Last muidugi kõiki ei ole võimalik arendada ka, kellel on vähegi potentsiaali, on võimalik. Kui ikkagi viia laps sellisele nutavale tasemele, mitte nii vägivald sel moel, kui me omal ajal ma ei ütle, et mehed kalal rakendati vägivalda, mitte seda, vaid lihtsalt tehnika on teine ja õpetamismeetodid on tänapäeval hoopis teised kui tol ajal, nagu me teame, tulika ikka väga tugevat baleriinid koreograafiakoolis tollases need esimesed lennud ja vaat kui sa oled harjunud väga raske tööga Sul ei tehta mingit allahindlust ja sa väga tahad, siis ilmselt. Me oleme siin omavahel minuvanuste kolleegidega vanematel natuke noorematega rääkinud, et me oleme nagu need viimased dinosaurused siin üle maailma, niimoodi. Et meie vastupanu võime, on palju suurem. Meile ei tehtud nii palju ette-taha ära. Õpetaja ütles, kui sa tahad seda variatsiooni tantsida, siin on muusika siin balletisaal, Sul on aega nii ja nii palju. Õpi selgeks ise ja siis ma tulen, vaatan. Ja siis ma aitan, kui on seal potentsiaali, kui ei ole, siis me ei tee seda. Aga kui sa tahtsid ikka kooli lõpul eksamil näidata, siis sa ise töötasid nii et veri väljas, sõna otseses mõttes varvaskingad. Me tahtsime kohutavalt. Me tahtsime kohutavalt palju, me olime uudishimulikud, me ei olnud lihtsalt mingid balletitüdrukud, meid huvitas kõik alates hobustega ratsutamisest Suusa matkadeni, rändamisest teistesse linnadesse, isegi kui rongipiletiraha õieti ei olnud. Ma räägin praegu endast meie klassist. Meid oli kuus tüdrukut, meil oli küll see risk kooli lõpus, et me ei lõpeta, sest me tegime kõike. Koolis vaja teha oli muidugi. Me tegime väga korralikult treeningut, aga lisaks sellele me tahtsime kõike teha, midagi muud, tahtsime olla normaalsed tüdrukud, normaalsed lapsed ja kindlasti tahtsime teha midagi erilist Teatris üldiselt isegi võib-olla mitte kitsalt, ainult et balleti otsisime, ma arvan isegi võib-olla alateadlikult midagi sellist, mis rabava teater võimaldab. See on erinevate kunstide sünergia. Ja siis, kui mind Vanemuisesse suunati, siis seda ma leidsin ka siin. Tänases saates ajame juttu Vanemuise teatri balletijuhi Mare Tommingas. Teie klassis oli kuus tüdrukut, kellega te koos õppisite, kui paljud neid balleti juurde, me kõik saime tööd, kahekesi tulime siia, Nelly, tüdrukud läks Estoniasse, kõik töötasid oma aja täis. Praeguseks on nii-öelda balletiga seotud Tallinnast Katrin Kivimägi, kes töötab juba balletikooli lastega, ta ise enam ei tantsi. Minu hea eluaegne sõbranna ja klassiõde, pinginaaberlemme Järvi, tema koolitab lapsi, teeb erinevaid tantsu- ja teatriprogramme koolidele ka enam ei tantsi, muidugi, me oleme ju kõik üle 50 juba ja mina olen siis võib-olla klassist, ainuke, kes siis aktiivselt balletiga tegeleb, ütleme teatriga Vanemuise teater on rohkem kui ballett ja ballett. Tänapäeval on väga lai mõiste. Siin juba igasugused asjatundjad vaidlevad, et mis on neoklassikaline ballett, mis on klassikaline, mis on moderntants ja seal on alaliigid. Seda kõik lahterdada oleks väga keeruline. Minu meelest kõige olulisem on see, kui lavastajale mingi kontseptsioon ja ta vajab erinevalt, et kehatunnetust olgu see siis klassikaline või kaasaegse tantsukehatunnetus ja kui ta paneb need kokku ja see õigustab selle tähenduse tulemus, siis las ta olla selline, et mina ei paneks silte külge. Et mis on nüüd, mis siin on? Tänapäeval on seda väga keeruline teha. Kas balleti on kõige alus, see klassikaline ballett, nii-öelda vene kool, Maarius, petipa, nagu me oleme kuulnud jah, et petiba ta Venemaale tõi. Ma arvan, et ei saa öelda nüüd, et klassikalise balletikoolkonnad üksteisest väga erinevad. See ABC, need põhialused on ju samad, nii prantsuse koolil kui Inglismaal, erineb võib-olla natukene asend, mingi stiilitunnetus on ka eristatav Moskva ja Peterburi kool, aga kunagi kui nüüd ikkagi mitusada aastat tagasi pandi need positsioonid ja, ja see logistika, keha, logistika, nende liigutuste kombinatsioonide väljenduses, Paika tuleb au anda. See on hästi tehtud. Ma isegi ütleksin niimoodi, et ka draamas on Šveitsis beer või on Tammsaare, et klassika jääb klassikaks. Sa tunned ja kui ta on õige ja valesti seda teha ei saa, siis noh, baleriinid kukuvad pikali. Lihtsalt öeldes. Aga jah, Tallinna balletikool, mina olen saanud nii-öelda vene koolkonna alused ja siis on siiamaani püsti. Et kõigil peab enam-vähem ühesugune alus olema. On ju ka selles, et praegu nagu ka Vanemuises on ju väga erinevaid tantsijaid erinevatest riikidest, kui palju eri rahvusest tantsijaid siin on? No üksvahe oli 14 erinevat rahvust, ma ei julgeks öelda, et praegu neid nii palju on. Aga ikkagi jah, kümmekond on, kuna kõik on ju lõpetanud balletikooli eri riikides ja jah, aga nagu ma ütlesin, et klassikalise balletialused on ühed stiil, võib olla erinev ja, ja mingid koolkonnale iseloomulikud ka harjutused või kombinatsioonid, mis siis selle harjutuse või liigutuse kuulsaks tantsinud või loonud inimese nimega kannavad on seal mingi checketti, hüpe või midagi muud, see ei tähenda, et meie, kes siis vene koolkonnast on tulnud, ei tunneks seda tavaliselt koolid ka praegusel ajal Tallinna balletikool õpilastele on erinevad õpetajad nii-öelda workshop id, nad on kursis, mis maailmas toimub, klassikaga peab kursis olema, tantsijad üle maailma saavad hakkama absoluutselt, ja kui neid on väga palju erinevatest koolidest ühes trupis, siis on juba repetiitor raske töö, et nad panna ühtemoodi tantsima, tähendab stiili tunnetama ja muusikat kuulama, see on kõige-kõige olulisem. Vanemuise balleti ehk siis Tartu ballett tähistab oma kaheksakümnendat sünnipäeva aga kindlasti tantsiti Tartus ennegi. No vot 80 aastat tagasi mind olemas ei olnud, nii et raske öelda, mis siin tehti, ei ole seda filmimata, Reali ei ole nii palju fotomaterjali ja kui rääkida nüüd ida Urbelile, kes lõi Vanemuise teatri juurde balletitrupi, siis ka tema trupis tantsinud inimesed, neid on väga vähe järgi, iga aasta kaob keegi ja tegelikult ida Urbelist kes vajab kindlasti suurt austust ja, ja võiks temast ikkagi rohkem rääkida kui väga mitmekülgsest naisest ja loojast räägitakse ikkagi vähe või peaaegu et üldse. Väga vähesed teavad, et ta on ka ainuke Vanemuise peaballettmeister või ballettmeister, kes on Estonias lavastanud. Tänapäeval nii lihtsalt enam need asjad ei käi. Et üks interkutsub teise teatri ballett meistrit endale lavastama. Miks, kas see konkurentsikartus või ma ei tea, mina mingit konkurentsi ei karda, ma ei oska seda öelda. Või on see mugavusest? Iidal tuleb au anda, et Ta ilmselt oli üks väga kange naine sest mitte millestki midagi teha on väga raske. Me ei saa võrrelda tolle 80 aasta tagust tantsijate taset tänapäeva tantsijatega. Aga ometi, kui lugeda kriitikat, mis ilmus etenduste kohta Ta ja mälestusi siis oli see midagi väga vägevat, mida ta nende tantsijatega ikkagi suutis teha. Muidu ei oleks ju need legendid nii võimsad, räägitakse tema kratist kalevipojast, beer kündist, mis olid enneolematud. Ta rakendas Vanemuise-le omaselt alati, kui puudu jäi, võttis kas ooperikoorist või draamast ja tegelikult midagi ei ole aastatega muutunud, balletti võeti ooperikoorist draamast ja sest trupp oli tal väga väike ja paljud olid tänavalt tulnud. Lugesid kuulutust ja ahah, tehakse mingi trupp. Ja kes tahtis tantsida ja kes ikka sobisiidalasele võeti vastu. Hiljem juba siis, kui 50.-te lõpul tulid esimesed professionaalsed tantsijad nagu Jelena Boysnak Tallinna balletikoolis, seda see hoopis muutus järsult ja varvaskingatehnika ja siis saame rääkida juba mingisugusest meile mõistetavast balletitasemest, mis kannatab juba võrdlust ka tänapäeva trupitehnikaga. Aga jah, võeti hakkad, Vanemuises on mitu perioodi olnud, kus nii Ülo Vilimaa kui mina oleme võtnud, kas siis ooperikoorist või ka tänaval. Kui oli massi vaja, siis mass võeti, õpetati selgeks, mida vaja oli. Nii et seal midagi Vanemuisel väga omast, nagu ka see tantsijad tegid kaasa draamalavastustes ja Estonias, seda nii lihtsalt ei juhtu. Aga nii Idorbel Ülo Vilimaa kui ka mina. Ma olen alati pidanud oluliseks, et kui ma uue tantsija trupi võtta on, siis ma katsun aru saada, kes ta on ja mis ta oskab, mis ta oskab peale tantsimise veel tegelikult tantsida. Nad ei oska keegi siis, kui nad tulevad peale balletikoolis, nad on omandanud mingid alused, saanud diplomi kätte, tõeliselt saada tantsijaks, selleks kulub aastaid ja paljudest ei saagi võib-olla tantsijat, sest tantsimine ei tähenda lihtsalt, et sa vehid käte ja jalgadega. See tähendab, et su hingeseisund su musikaalsus läheb kehaga ühte ja siis sa oled alles õige tantsija. Tänases saates ajame juttu Vanemuise teatri balletijuhi Mare Tommingas, aga te tulite Vanemuises 1978. aastal? Kuidas teil siin töö hakkas pihta, kohe töö hakkas pihta väga-väga tempokalt. Igor Tšernov, show hakkas lavastama pähklipurejat, mis tehnika poolest erines väga sellistest nii-öelda klassikalistest pähklipurejat, test oma tantsukeele poolest oli väga keeruline, koordinatsioon oli väga keeruline. Kui me augustis tööle asusime, siis kohe varvaskingad jalga. Väga paljud oli õppida. Kui hakkas juba hooaeg pihta, siis lisandusid operetid, mida ei olnud isegi aega balletisaalis õpidavaid koridoris. Vanem kolleeg õpetas. Õhtul läksid lavale, teinekord ei saanudki midagi aru, mis sa tegid seal väga palju tööd oli ja, ja kogu aeg oli huvitav ja elada poolt ka kuskil esimese aasta jooksul. Me sirega vahetasime, ma arvan, võib-olla viis korda elamiskohta ja, ja need elamistingimused olid. Küll oli ahi, pold ahju jaoks puid ja, ja küll olid jälle mingid naabrid. Ühesõnaga see oli. Aga kui sa oled noor, siis, siis see tundus kõik nii huvitav, et kordagi ei mõelnud selle peale, et kui ma tulen tööle, et mul peaks kandiku peal tooma kohe korteri võtmed või mingi palgalipik enne ma vaatan, loen läbi lepingut. Meid, see ei huvitanud, meid huvitas see, et me saime teha, et me saame lavale, see oli kõik nii põnev ja, ja Vanemuine oli tol ajal meeletult põnev, siis sellised staarid nagu Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Merzin, Endel Ani, Herta Elvist, no siin olid tegelikult kõik staarid, Velda otsus, kuigi teda ma nägin väga vähe, aga siiski kui Ülo lavastas maimu Krinalile ja temale, mis tuli etenduse nimi, Ma näen päikest. Sellise arvab Erna Ariste oli üks etendus ja teine oli Edit peafist. Ma mäletan siiski, et ma olen teda näinud. Olete näinud teda kui draamanäitlejad, mitte baleriin, ei, kui draamanäitlejad ja näinud teda laval erakordne. Ja kui mina tulin tööle Vanemuisesse, siis Ida-Urvel oli ka ju Vanemuises, kuigi me kunagi ei vahetanud ühtki sõna. Me ei olnud üldse nii lähedal nagu mina istun teiega praegu, aga mina olen kaasa teinud tema. Ühes viimases lavastuses operett Silva otseselt meiega ei suhelnud, ta oli väga vana ja haige oma assistendi Kuno otsuse ja Regina Tõsko kaudu jagas ta siis lauljatele ja tantsijad Talle ja meie saime kogu aeg, et me teeme ikka valesti jämeid, õigeid asju ja vahest me tegime natuke kiusu ka, sest kahju on tegelikult praegu, et praegu ma mõtlen, et oleks siis märganud, ei oleks osanud küsida. Aga see ongi vist elus, niimoodi. Sa siis ei oska küsida, jää märgata, kui on see aeg. Sellepärast ma mäletan, et kui me Silvas ikka natuke tegime maa improvisatsiooni seal ühes kohas, siis Urbeli lokid läksid ikka väga turri kell. Ja nüüd see on nii naljakas, nüüd siis 40 aastat hiljem, siis on mul plaanis ida Urbelist hoopis näidend lavale tuua, sest tal on juubel tulemas 2020. aastal, liida saab 120, siis kui olin noor, siis meid nagu ei sidunud miski ja neid on elu niimoodi kujunenud, et on oluliseks muutunud. Vanemuises, te saite endale ka abikaasa Aivar Tommingas kohtusitegi teatris. Kohtusime jah, teatris. Koolis käisime küll niimoodi mõlemad Toompeale lavakas oli ju Tallinnas ei saanud, ei, Tallinnas ei saanud kokku, lavakas on täpselt balletikooli vastas ja praegugi veel on jah, ei, ei, me ei saanud tükil ajal ka siin teatris kokku ja siis mingil ajal saime. Te olete kolme lapse ema, kas Paleriinile on lapse sünnitamine ka probleem, ta pead hoidma keha figuuri, kuidas seepärast taastub. Eks on igal naisel ja igal balletiartistil erinev. Ma toon näitena praegu trupis oleva. Ja kindlasti Eesti publiku lemmiku Heili Black pöörni, kes sünnitas kaks aastat tagasi väikese Ophelia. Ta on hiigelvormis, ta taastus kiiresti. Tal on ka väga head füüsilised eeldused, et kergesti vormi minna. Minul oli iga kord pärast last väga raske tagasi tulla, sest et kui juba ilma lapseta igahommikune treening oli mul eneseületus, kuna mu füüsilised eeldused ei olnud nii head balleti jaoks, siis ma pidin tõesti iga päev. Ja võib-olla kui mõni tegi viis korda nädalas trenni ja proovi, siis ma pidin tihtipeale ka seitse päeva nädalas tegema, et midagi saavutada, endaga töötama, siis peale laste oli jah, kilod kaovad treeninguga lihtsalt, aga, aga see selline füüsiline vormi ajamine oli keeruline. Kas on seda ka juhtunud, et ei, taastugi see vorm? Jah, mõnele tuleb see väga kasuks, et kes enne last on olnud natuke ülekaalus ja peale last enam millegipärast ei ole ülekaalus ja läheb väga peenikeseks kätte. Kõik on võimalik, et inimese keha on juba selline ettearvamatu. Tegelikult ma pean väga lugu ikkagi nendest naistest, kes on täiustanud oma elu lapse ka sellepärast, et see fakt juba enesest, et naine teeb selle protsessi läbida, kannab last, ta saab lapse ja siis on ema, on kõik artistid, ma ei ütle ainult balletiartistid. Ta võib ka draama või ooperiartist kunstnik olla, et see annab midagi sellist, mida miski ei saa anda. Ja meie trupis mäletan karuphina noor, kes oli pikka aega Vanemuise balletisolist. Kuidas ta tegi selli enne lapse saamist ja kuidas ta tegi seda rolli pärast, see on nagu öö ja päev, see rikastab iga naist ja õnnelikud on need artistid, kes on lubanud endale seda Te olete Vanemuise olnud seotud 40 aastat tantsija, siis tantsuõpetaja, lavastaja, mida te kõike veel teinud olete, oimega palju. Mare Tommingas on praegu Vanemuise balletijuht, see jäi vist algul ütlemata, mis ma olen teinud, ma olen teinud etendustele kostüümikujundusi, lavakujundusi, ma olen ise kostüüme õmmelnud, ma olen ka dekoratsioone ise aidanud, et ma küsin kohe, miks, kas siis spetsialiste ei ole? Te olete nagu Mati Unt, kes tegi nii kunstnikud kui muusikalise kujunduse, Mati Unt ise vist töökojas päris deklaratsioone vist ei teinud, aga ma ei tea, muidugi ma ei tea vajadusest muidugi sa teed, kavandid ja töökojad üritavad aru saada, mida sa seal mõtlesid? Jah, laste kõrvalt nüüd öelda, et mul ei olnud kodus midagi teha. Hommikuni siin värvisin kangaid ja kuumutasin lühtrid ja nii edasi. Ma ei tea, tundsite, et peate ise tegema nii täpselt nii nagu tahate et raske on teisele inimesele selgeks teha? Ma ei tea, eks üks imelik inimene olen sellepärast et mulle meeldib, isegi, kui mul siin praegu laua taga nii-öelda kabinetikirjad või mingisugune planeerimine siin arvutis hakkab, seevastu võima tüdined sellest ära või aju tahab puhkus, siis ma lähen ajani tuumaoli saalis inimestega, meil on väga tihe läbisaamine kostüümiosakonna naistega või puutöökojameestega, et ma tunnen kõiki neid inimesi, ma ei tea, noh, mulle meeldib käsitsi teha asju, mulle meeldib käsitöö. Ma ei karda seda, kui ma isegi ei oska teinekord, et maja ehitada, võib-olla, aga siis ma õpin selle selgeks, ma jälgin. Ma arvan, et selle käsitööoskuse olemas saanud oma vanematelt, kes olid küll väga lihtsa töö tegijaid, lihtsad inimesed, aga neil oli ka mingi hea annus loovust ja lahtised käed, et mulle meeldib seda teha. Tihtipeale, kui ma olen ise tüümid kavandanud. Ma siinsamas kabinetis ka ise võin tikkida neid pärleid või midagi teha. Mulle meeldib seda teha ja ma ilmselt ei saa niimoodi rahulikult, kuidagi on muidugi kunstnikud vihkavad kavandid lavale ja ja siis üldse auravad ära nii-öelda ja siis tulevad tagasi. Aga võib-olla ma ei ole nii andekas, et ma pean ise siis ise tegema, neid asju räägime ka Vanemuise trupist, nii Estonia kui Vanemuine said oma balletitantsijad ühest ja samast koolist tükk aega Tallinna balletikoolist, millal hakkasid tulema väljastpoolt Eestit? Tantsijad Vanemuine oli vist isegi Estoniast, no ma arvan, et Vilima siis siis oli see aeg, kui me olime suures Nõukogude liidus ja vennasrahvad ja kõik see värk, et tegelikult see oli selles, et midagi ühtepidi halba, et me reisisime palju rohkem. Me käisime iga hooaja lõpus Peterburis, meil olid suured ringreisid. Me nägime maid linnukultuuriinimesi, see osa sellest, et need piirid kinni on läinud, tegelikult on väga kurb. Aga ma arvan, et Vilima enne minu siiatulekut oli juba võtnud Venemaalt balletikoolidest Moskvast, Peterburist, Kiievist, Riiast, siin olid väga head tantsijad ja kindlasti võib öelda niimoodi, et jah, nad ei olnud Eestist pärit. Aga tol ajal oli see Eestis situatsioon. Riisisituatsioon hoopis teine, päris välismaalasi. Meie mõistes Euroopast või Ameerikast, Austraaliast siiski Vilima seda ei teinud. See tuli ühest väga lihtsast põhjusest. Meie teatris oli kriis. Direktor vahetus, meie direktoriks sai Aivar Mäe ja Aivar Mäe. Huvi oli balleti vastu väga suur, meie esimesel kohtumisel ta küsis, mida sul on vaja selleks ballett siia majja tuua, siis ma ütlesin, et mul on vaja trupi ja siis ta ütles, okei, tee kõik selleks, et siia tantsijad tuleksid ja esimesel hooajal ma arvan, et Sully 10 12 tantsijat nii-öelda välismaalt, siis, mis siis selle trupiga vahepeal juhtus? Ma arvan, et see on keerulisem teema küsima, et mis siis Vanemuise teatriga vahepeal juhtus? Ega see ei olegi, et teatriga midagi iseenesest kohe juhtub, onju kõrvalmõjusid, mis meie riigiga toimus väga palju tegureid, miks üks asi läheb, nagu ta läheb ja selleks hetkeks, kui Aivar Mäe meie majja tuli, oli see trupp väga-väga kokku kuivanud, tantsijaid olid läinud, kas siis paremad palka otsima või siis lihtsalt loobunud tantsimisest ja nüüd ma tulen meie jutu alguse juurde, et oli just seesama periood, kus trupp oli väga väike ja minul tuli see hull idee et peaks ikka tegema suuremaid etendusi. Ja ma kuulutasin välja konkursi, võtsin tänavalt inimesed ja praeguseks on see peaaegu et legend. Kokku tuli 23 tudengit ja me töötasime iga päev iga õhtu, keegi ei olnud enne tantsinud, võib-olla seal rahvatantsupeotants, aga seal olid matemaatikud, füüsikud, arstid, lend, nii-öelda moderntantsutrupi. Tänu sellele me saime teha ka suuri etendusi. Vilima sai teha Esmeraldat. Noh, ajalugu kurdus. Ida urbal võttis tänavalt tantsijaid, vilimaa on võtnud tänavalt tantsijaid ja mina võtsin tänavalt tantsijad. Aga kriis sai ületatud tänu sellele, kas siis balletikoolis ei olnud tantsijaid? Ma arvan, et kui nüüd Estonlased või tallinlased ütlevad, et Ma räägin valet juttu või see on nüüd mingi tabu või suur saladus siis tegelikult on niimoodi. Kuidas nüüd öelda, et keegi ei solvuks, aga ütleme ausalt, et ka Tallinna balletikoolis ka praegusel ajal Vanemuise teatrist meie tegemistest palju ei teata, lastele ei räägita sellest ja me käime väga vähe. Tallinnas. Ma siiski väidan, et, et seda teavitustööd tehakse ja on tehtud väga vähe või peaaegu et mitte üldse. See oli ka minu ajal, kui mina lõpetasin balletikooli, nii palju kui me ise käisime vaatamas, kui Vanemuine käis Tallinnas näitamas. Nii palju me teadsime ju rohkem ei teadnud. Me ei teadnud, mis asi on Tartu kui me just oma vanematega Tartus ei olnud käinud, see olukord ei ole muutunud. Ja esimene valik, siin on ka teine põhjus, ma arvan, miks Tallinna balletikoolist nii vähe tulevad, siia enamus balletikooli õpilasi, kes on sündinud ja kasvanud, kui neil on vähegi võimalik kooli lõpul saada Estoniasse, nad lähevad sinna. Kurb on see, kui Tallinna balletikooli lõpetaja valib hoopis kokanduseriala. Siis ma küsisin, et miks ta seal koolis üldse õppis, aga on ka seda juhtunud. Võib-olla on ka väike konflikt selles, et ja minule on ette heidetud seda, et Mare ei võta Tallinna balletikoolist võib-olla on ka mingisugune kuulujutte, mis iganes eeldused neil tantsijatel peab olema, et rahuldada meie trupi nõudmisi. Ma ütlen vastu, et jah, on mingid nõudmised, et Vanemuisesse peab sobima ja on siin käinud küll neid noori koolilõpetajaid, kes arvavad, et nad teavad tantsimisest balletist kõike ja teatrist, aga kui ta seisab ikkagi mul kaks nädalat stange otsas ja ta ei suuda suhelda oma kolleegidega ja ta ei saa aru, mida me siin teeme, siis meil ei ole millestki rääkida. Ma ei taha olla ülbe selles suhtes aga see on see Vanemuine. Meil on vaja erilisi inimesi. Ja kui mul on selleks vaja võtta artist väljamaalt ja ta sobib meile, ta oskab pilli mängida, ta oskab stepptantsu, ta suhtleb, ta on kratiivne, siis ma võtan ta pigem siis välismaalt. Kuidas teine ruttu ühe välismaalase puhul selgeks teete, ta sobib teie trupi. Ma ei korralda suuri audisse neid või ettetantsimisi. Pigem ma teengi sellist luuret. Nad käivad siin ükshaaval. Ideaalis nad on siin rohkem kui üks päev. Nad saavad näha ka meie repertuaari, mida me näitame lavalt. Siis me vestleme palju muidugi kunagi ei tea. Inimene võib olla esimestel kohtumistel üks pärast, ta näitab oma tõelist palet, ka seda on juhtunud, aga mul on ikkagi mingi kogemus ja mingi intuitsioon ära tundmaks, kes on õige. Miks tulevad inimesed siia väikesesse Eestisse, veel väiksemasse Tartusse? See on huvitav küsimus. Seda ei teagi, miks nad tulevad. Palgad on meil ju võrreldes maailmaga olematud. Ei tea, noored inimesed tahavad töötada tegelikult seal, kus on palju noori inimesi. Noored on hulljulged, nad sünnitavad häid ideid, nagu ka mina, kui ma tulin, olin noor ja paljud lavastused, mis ma noorest peast tegin, ma praegu ei võtaks neid ette. Mõtlen praegu, et ma pidin ikka täitsa hull olema, aga siis sa tahad teha, sa põled ja kui sul on veel võimalus, et tee, mis sa tahad, siis sa teed ka. Meile on hästi noor trupp, Nad on toredad, meil on peretunne ja nad ei ole keegi küsinud või probleemi tekitanud sellest palganumbrist. Kuigi jah, me ikkagi hoiame ja hoolitseme nende eest rohkem kui minu eest hoolitseti, kui ma tulin. Aga aeg oli teine, niimoodi me ei saa asju vaadata, ka võrrelda. Miks nad tulevad? Ma ei tea, ju neile meeldib siin nii lihtne see ongi, on huvitav töö ja võib-olla jah, et ärme mõtle asju üle. Ilusad asjad ongi lihtsad. Kokkulepitud sünnipäev on tegelikult neljas märts. Terve see hooaeg on, eks juubeldamine, aga kuna ma ise sünnipäevadest lugu ei pea, siis ma ei pea ka lugu juubelitest. Töö tuleb teha ja mina mõtlen pigem, et etendused või kaala kontserdid. Et need oleks huvitavad ikkagi vaatajatele ja, ja oleks hea koormus ja huvitav tööga tantsijat Talle on ta siis 80 või 20 või 120, Need numbrid on ilmselt oluliselt kellelegi teisele. Et siis on põhjus jälle midagi reklaamida, aga mida meie juubeliskaalal näitame? Natukene ajalugu, kuigi seda on väga raske näidata, sest Idourbeli lavastusi me taastada ei saa. Siiski, kui ma tegin oma PR küündi 2006. aastal Ühe korragraafia ühe numbri siiski võtsin ja adapteerisin oma lavastuses on Anitra tants, mis minu lavastus oli Anitrate tants ja see on tõesti ida Urbelile koreograafia, selle kohta on ka faktole, samas on filmilindil, seda tantsib Jelena Boysnjak sellel filmilindil seda numbrit juba beer klindi lavastuse jaoks väga pingsalt uurisime ja vaidlesime Jelena Boysnäkiga. Et kuidas see täpselt oli ja mis sisu seal oli, nii et seda me saame meie juubelikalal teha, me teeme selles variandis, nagu ta oli minu lavastuses mitme Paleriiniga, see on väga keeruline number, võib vaadata, et lihtsalt kenad naised vingerdavad seal idamaist tantsu. Aga selle numbri põhjal võib öelda, kui hea ja huvitav koreograafia tegelikult Iidaurudel oli. See, et seda numbrit praegu Meie tantsijatega teha on üks peavalu, see nii raske tehniliselt varvastel mõeldes neist tagasi, mis on siis 59 Jelena poisina tuli siia trupi, siis tantsiti varvastel, nii hästi tehti sellist tehnikat ja iidol oli selline muusikaline taju. Selle põhjal võib öelda, kui kihvt korragra looja ida oli teine number, mida me saame taastada, on ka nii-öelda filmilindil faktiliselt olemas. Krati monoloog, mida tantsis Ülo Vilimaa. Kes täpselt need selle krati koreograafia autor on, siin on Survaidlus. Ülo Vilimaa väidab, see on tema koreograafia Kalju Saareke, keda nüüd praeguseks enam ei ole meie hulgas väitis, et see oli tema koreograafia. Iida Urbel lubas seda soolot kasutada Ülo Vilimaal oma etenduses. Palju sa liidad on? See on üks suur saladus, aga see ei olegi nii tähtis. Kui ta oli ka noore Ülo Vilimaa esimene suur koreograafiline lavastus siis on ju seda väga huvitav näidata. Ta jäi jällegi väga raske number ja keegi meie artistidest, siis üritab hästi sellega hakkama saada. Ülo Vilimaal, kui tal oli juubel paar aastat tagasi 2016, siis me selle numbri taastasime ja tuli hästi välja. Ülo oli ise ka rahul, et me julgeme seda nüüd teist korda teha, samuti ülaVilima loomingust. Taastame Arvo Pärdi kollaaži, mida üks meessolist tantsib ja millega Ülo Vilimaa ka väga rahule jäi, nii et me julgeme midagi taastada vanast-vanast ajast, aga ka lähi lähiminevikust katkenud Casanovast. Minu beer küündist, pähkli, Bureast oneeginist tuleb väga palju huvitavaid numbreid ja me näitame tervet truppi, mitte ainult soliste. Solistid võivad olla head, halvad tulevad, lähevad, aga trupp on see, kes näitab seda tõelist nägu. Päevade saate külaline oli Vanemuise teatri ballett juht Mare Tommingas. Eesti Vanemuise balleti 80.-le sünnipäevale pühendatud galakontsert toimus Vanemuise teatris kolmandal märtsil. On seda veel võimalik vaadata 25. märtsil Estonia teatris ja 18. aprillil Ugala teatris. Tänases saates kõlas balletimuusika tantsud Pjotr Tšaikovski balletist pähklipureja liidi austeri balletis Stiina Rodiansseedriini balletist Carmen Adolf daami balletist sell ning viimase palana kõlab Anitra tants Edward kriigi muusikast. Henrik Ibseni draama lepeerigi. Tänase saate tegid Maristombahja Ülle Karu.