Tere päevast, head kuulajad. Täna laupäev, 22. september, homme, 23. septembril oleks meie hea kolleeg, kauaaegne raadioajakirjanik Vello Mikk, tähistanud säravalt oma kaheksakümnendat juubelisünnipäeva. Ettevalmistused selleks juba käisid, kui pool aastat tagasi saatus vahele astus. Vello oleks jala pealt olles teel sõpradega kohtuma. Pärast esialgset šokki leidsime me kõik, et ainult nii saigi Vello minna. Mitte keegi ei suutnud ette kujutada vana viletsat ja haiged Vellot. Homme tähistavad lähedased ja sõbrad Vello sünnipäeva. Kui ma kaks suve tagasi Vello Mikuga saate tegin, olin pisut hädas, sest ta rääkis kogu aeg teistest inimestest koguni selleni, et tal oli paberi peal nimekiri, keda ta kõike veel üles lugeda tahtis. Täna räägime Vello ste endast meenutavad inimesed, kellele tema oli lähedane ja kes olid talle lähedased. Mina olen Ülle Karu. Arne Mikk, teil oli Välloga neli aastat vanusevahet, seal on selline vanusevahe päris nagu koos mängida ei saanud lapsepõlvest. Tõesti mängida ei saanud, sest mina, kui ma natuke vanemaks sain, pidin hakkama nagu talutöödes kaasa lööma. Tema oli siis vanaisaga rohkem võib-olla ja hiljem, kui me kooli läksime, eriti kui mina hakkasin peale, siis tema oli kodus ja kui Vello hakkas koolis käima, siis oli see sõjajärgne aeg. Meilt oli kodutalus sinna Tuhalane kooli umbes viis kilomeetrit. Suvel käisime jala, talvel viidi hobuste kooli internaadis, nädala lõpuks toodi koju. Nagu ikka maal tehti tööd, aga meil oli ka kuskil seal heinamaa servas väike võrkpalliplats ja isa ja, ja teised sõbratsel lõid kaasa. Meie koolimajad olid eraldi, see esimese klassi väike maja oli mäe all ja me olime üleval, aga mul on mingit fotot, kus me osalev päikse pillimänguansamblis. Minul on käes kitarr, mandoliin no mida me seal mängisime, kuidas mängisime, teine teema, aga koolis oli üks muusikaõpetaja Martin mürkes tahtis laulma ja mängima, panna lapsi ja nii me tegutsesime ja käisime isegi Viljandis mingisugusel ülevaatusel või kontserdil. Aga siis läksime jälle lahkusest. 48. aasta lõppedes algkooli ära, läksin Viljandisse, keskkooli Vello jäi sinna ja siis tuli see 49. aasta märtsi küüditamispäev. Vanemad olid talu juba käest ära andnud, sest norme täita ei olnud võimalik, nad liikus tuhalaanes edasi koolivaheks. Me tulime Viljandist, mina ja tema siis tal tuhalaanes sinna vanemate juurde, aga vanematel oli keegi hea tuttav vallavalitsus, kes hoiatas, et neid, et oleks hea, kui te sellel öösel kodus ei oleks. Kus sa lähed seal me olime oma kodust nagunii läinud, aga selles üürikorteris teisel korrusel ma täpselt mäletan, seal oli selline katusealune, kus oli luuk viis sinna katuse alla ja vaip oli seina peal. Ja isa, ema siis panid kasukad selga, läksid ööseks sinna magama ja tuldigi öösel otsima. Meil kästi öelda, et vanemad läksid Viljandisse, ei tea, millal tagasi tulevad, päeval käidi veel korra kontrollimas. Ja järgmisel öösel siis me kõndisime läbi metsa läbi lume, üks 10 kilomeetrit sinna kodupaiga lähedale, kus olid meil ühed tuttavad ja ustavad inimesed, keda ei ähvardanud küüditamine ja kes meid siis nädal aega oma lehmalaudas hoidsid, tõid lehmadele süüa, ämbri sees ka meile süüa. Ja siis, kui see aeg möödas oli, siis läksime kooli tagasi, tegime, näevad, olime õigeteks nädal aega ja oli kuulda, oli selliseid hetki, kus lapsed võeti kinni ja vanemad tulid nagunii välja kuskilt. Mul on meeles, et kui me läksi, mis seal öösel läbi metsa oli üks niisugune Kuuse lagendik, kus kuu paistis ja nagu olilistkümne erk valgus ja ema ütles, et vaata, me oleme nagu kirikus. Et kui jumal tahab, siis pääseme. No ühesõnaga, siis minul läks ikka keskkooli Viljandis edasi, vanemad kolisid sealt tuhalaanes sinna Viljandi lähistele puijastu, mingist sovhoosist olid kohad, kolhoosid, sovhoosid, päritolu, ankeet ei olnud vaja. Ja kui ma lõpetasin keskkooli ära läksin, siis Tallinnasse 52. aastal, siis vanemad olid juba Rapla kaudu tul tallu linnale lähemale jõudsid Salutaguse sovhoosi ja Vello Sis Buyantu ja, ja Rapla kooli kaudu jõudis ka Tallinnasse. Mul oli siin vaiksel tänaval üks väikene tuba saadud ja siis ta tuli Tallinna 20.-sse keskkooli oli lihtsalt. Vast see muusikahuvi oli teil peres ka juba vanematel olemas? Isa mängis tuletõrjeorkestris pasunat ja kodus oli ka väikene vana tahvel klaverikene. Aga meil olid ka suure toruga grammofon ja heliplaadid, nii et mingisugune kokkupuude selle kooli, aga sellist kodust muusikaharrastus ei olnud. Aga kui ma olin juba Tallinnasse tulnud, saanud muusikakooli sisse ja Estonia ooperikoori võeti siis nagu paratamatult see tuli edasi. Ja kui me saime selles vaikse tänava majas ühe suurema tuha, siis ka väga suur hilisem sõber Kalmer Tennosaar, kes Tartust oli Tallinnasse tulnud, oli ka hädas elamispinnaga kolis mõneks ajaks meie juurde, kuna ta sai jälle hiljem oma toa ja mina abiellusin, kolisin ka sealt ära ja Vello jäi siis vaiksel tänavale sinna üksinda ja 62.-st aastast alates, kui isa-ema Salutaguse sovhoosi töö kõrvalt selle maja ehitasid siia Pirita-Kose oli, siis me kolisime sinna juba ja, ja siis me olime seal 55 aastat koos väljas. Lapsena muusikat õppinud Viljandi keskkooli ajal käisin laste muusikakoolis juba laulmisega tegelemas aga Vello ei olnud muusikakooli minna ei tahtnud, ei, aga kui ta läks pedagoogilisi instituuti, seal oli see kummaline kursus muusika ja kehakultuuripedagoogid, väga erinevad ametid, sealt see muusika ja natuke kergema kallakuga muusika huvitavalt, kes ja c5 teda märkamatult edasi, kuni ta ükskord siia raadiosse jõudis. Tal oli ka tõsise muusikahuviloomuliselt, teile tundis ta väga suurt huvi ka ooperi ja tõsisemalt. No ta oli sunnitud vaatama minu etendusse, laevas käis ka Estonias ja loomulikult nende inimestega kokku puutus, ta tegi muuseas ju pärast väga suur reportaaži keelelt siias, mis viriidoviga ja tal oli taustainformatsioon selle asja kohta olemas ja ta tundis ennast võrdlemisi vabalt. Kas teil oli mingeid ühiseid ettevõtmisi ka midagi koos tegid? Et kui me vaiksel tänaval, siis meil sellist hommikused sörkjooksud seal kvartali ümber koos Kalmer Tennosaarega ja Pirita-Koselt, samuti suusatamised hommikul jões suplemas käimine ja Vello korraldas veel oma pedagoogikainstituudi kursus kaaslasega olümpiamänge, eriliste selliste distantsidega oli suuskadele pandi peale topeltsidemed, oli paarissuusatamine ja et oleks lõbus ja leidsime isegi ühe sellise lippude all oli kõik tseremooniat ette lähte ja auhinnad ja ja seetõttu tema selline organiseerimisvahim oli igal elualal kogu aeg kaasas. Kas oli ta lapsest saati juba selline tegutsemistahe? Ma arvan küll, kuigi me oleme ju täiesti niiskust maakolkast tulnud ja, ja nagu linna poole jõudes tegelikult ei tundnud mingisugust sellisest kuidagi kõhedust, ebamugav tunne maalt linna ja noh, see oli niisugune aeg, kus ei tehtud ju suurt vahet, ega linnas poolt ka need nii-öelda tipp ja pipe kõik pidid hakkama saama oma eluga ja, ja söögi ja tööga. Ja seetõttu mulle tundub ka riietuse ja kõige muu osas, mis oli tollal väga tagasihoidlikud. Teie olete siiamaani selles isa ehitatud majas. Kuidas teil see elamine seal jaotatud oli, siis teie elasite ühel korrusel, Vello elas alumisel. Korrusel aed oli ühine, saun oli ühine. Eile oli pere lapsed suurema osa ajast üksinda, seal. Jah, koos oma pojaga, hiljem Johaniga, kes nüüd praegu on tema asemel seal allkorrusel, mul olid ka minu ema ja abikaasa, ema elasid veel seal koos, meil on ühel hetkel väga suur pere ja praegu on naljakas, et Me oleme Johaniga kaheksale sma, kõnnid üksinda, viies toas ja mõtlen alati, et mis siin on olnud ja Vello juurde tagasi tulles on tihti meeles, kuidas tema raadio, rameeto kaaslased tulid tema sünnipäevale ja vahel otse tööle läksid, aga kõik läksid õigel ajal tööle. Praktiliselt teie pere oli ka Vello pere, poisid tulid ikka ülevalt alla ja teie tulite alla, olid veel, on sõbrad ja kui teil olid omad Estoonlased külas, oli Vello seal. Vello oli alati loomulikult lõunalauas ja minu ema poolt alustatud, see seapraad kartulite hapukapsast ega kestab praktilist tänase päevani, muidugi mitte enam iga pühapäev, aga see on jäänud ja, ja ma arvan, et Vello mõju minu lastele eriti Jaagule on palju suurem olnud kui mina, sest Vello nagu selle hea kerge muusika kaudu oli jaaguga ühendust, kui jaak läks juba pärast instituudi lõpetamist Aravetel töölist, hakkas koos Vello Aravetel jazzfestivali korraldama ja mul on kõik alati meeles, et kuigi võib-olla mina läksin natukene varem ära Lellot sünni pealt, vaid sõprade juurest oma ülakorrusele, aga siis Louis Armstrong ja What a wonderful world pidi ikkagi lõpuks kuskil kõlama. Louis Armstrong, see oli tema üks niisugune südamelähedasemaid soliste, ma arvan. Teatmik teie elasite onu Vello ka koos. Jah, mina elasin seal majas 83. aastani, kuni ma abiellusin, et kogu oma lapsepõlve olema onu Vello ja tema sõpradega veetnud küll. Kas teil oli alati lubatud teel ja teevendadel Vello juurde minna? See maja on niimoodi ehitatud, et me ei saanudki oma korrusele, muidugi me pidime alati väljast mööda päris toast läbi pidanud, ei tuvasta pidanud jah, aga köögiuksel elati lahti. Ta ootas meid ka siis, kui tal külalised olid ja muusikat kuulati, tööd tehti, vahtisime suu ammuli, mida suured inimesed rääkisid need ära õnneks. Ta oli kätest tegelikult, kuna maapoiss, osav ja tegi endale väga palju mööblit ise ja remonditöid ja ehitustöid ja see oli see, mida me temaga ka õppisime, isaga samamoodi. Tihtipeale remonditööd käisid öösiti näiteks vanaema juubeliks, remontisime õhtul hakkasin pihta, hommikuks valmis seal pildistada selliseid ekstreemseid asju teha. Loomulikult tema kursuse kokkutulekut meie juures, seal neist leidsime üles selle olümpiamängude lipu, mis ta oli teinud. Pill Maik Väli olidki suvel olümpiamängud, kui taliolümpiamängud oma kursusekaaslastega. Need lisaks Vellale oli siiski alatise kursus, kellega me seal suhtlesime? Teie isa ütles, et kohati mõjutas onu Vello teid rohkem kui tema, sest isa on teil tõsise muusikainimene. Vello, kuigi armastas ka tõsist muusikat väga siiski rohkem oli tema etas vindia, džäss. Et minus on kaks poolt, tegelikult üks on see, mis isa poolt tuli ja teine, mis on väljapoolt selles mõttes, et kogu see just nimelt see džässi kuulamine ja üldse muusika kuulamine minuga on lihtsalt see lugu, et ma ei pidanud kuni seitsmenda klassini absoluutset viisi minu puhul väga ruttu sai selgeks, et minul täielik elevant kõrva peal minustki proovitud, isegi mingit pilli panna mängima ja siis ma kuulasin sibulast rohkem kuulasin ja siis hiljem. Me hakkasime ka ju koosnovelloga tegema, seal 80.-te aastate lased Aravete jätsu kuna jäi siis minu arvates esimest korda meil seal külas, siis me läksime sinna kangrumäele, kus see vabaõhulava on ja, ja kuidagi tundus, et see koht võiks olla džässifestivali, mis asi päeva sobiv. Ja tema pani siis alati programmiga. Ja mina siis, kui ma olin seal koolis õpetaja, siis kogu see nii-öelda kohapealne tehniline ettevalmistus jäi siis noorte õpetajate kui, siis ka kolhoos aitas meid väga palju alati nii-öelda materiaalse poole pealt ja, ja inimeste kõige sellega, nii et see oli uhke värk need või varem kuus-seitse aastat ja siis tegime selle asjale. Kuidas Vello organiseerija Nauli, nagu me teame, oli tal palju tuttavaid muusikuid, nii et muusikaline pool ei olnud küsimus, aga ega selline muu asja aja ütleme rahaline küll. Väga ei huvitanud teda, see oligi nagu kas minu või meie, kes me seal Aravetel olime nende materiaalsete asjade peale mõtlemine vennale väga omane olnud, temal oli ju kõige tähtsam sõpradega läbi käia. Ja siis, kui teinekord oli teda vaja kuskilt otsida, siis kolm kohta, kuhu tuli helistada, sest oma toimetuse toas olid arvajad kas vana maja kohvikusse, uuema kohvikusse või kuklasse küsimus valu välja, seal on küll, noh. Ja siis saame kokku ja, ja tema andis pakkuski mulle seda võimalust, et sain rinna kummi lüüa ja väga palju osaleda ka meelejahuda salvestustel ja seal oli ka selliseid lugusid, mis tegelikult ju kunagi eetrisse läinud, vaata paar tükki otsiski arhiivis kunagi välja ka just need ma kohal olin, mis eetrisse ei lastud, mis olid ikka tõelised pärlid. Vello oskas väga hästi kingitusi teha, kusjuures jälle jõuame rahani, mitte iialgi olnud tähtis see, mis asi maksab, vaid see, kuidas, mida teha. See on selline huvitav asi, et pärast seda, kui Vellalt enam ei olnud, siis ma otsisin oma sahtlitest ja kappidest kokku kõik need kümned seedeplaadidega vanad kassetid, mida ta oli siis kas teinud mulle sünnipäevaks või jõuludeks ja siis alati kirjutas sinna ka juurde mingisuguse lauset, näiteks et plaadi pealkiri on, et kui sa vanaks jääda, siis alla on kirjutatud, et vanadus, aga veel aega 2010. aastal või siis näiteks juubeliks tegi ta mulle plaadi, kus oli peal siis, et see aasta oli nii hea ja nii igal aastal. Need kingitused olid seal bussis kõik need mõtteterad, mis tal väljal oli lasknud trükkida draami pani ja ei saa salata, tähendab, et ta nägi ju vaeva selleks, et ka näiteks nende plaatide kokkupanekuks ta otsis, seda materjali salvestas, lõikas kokku ETV väga palju mul olemas. On need plaadid ise ta ju kujundas ka veel ära lõikas välja kusagilt mingeid pilte. Omal ajal meeldistele kangesti teha veel neid ajalehe pealkirjades selliseid kaarte, sünnipäeva kaarte, siis ma võtsin tema käest ka selle mingil ajal oma elus üle, et mulle meeldis ka neid teha. Millal te viimati onu Vello ka rääkida saite pikemalt juttu ajada. Raske öelda, ma seda tean kindlasti, et viimane kord, kui ma teda nägin, oli tegelikult, kas oli 22. veebruar paar päeva enne vabariigi aastapäeva, siis ma käisin nende aitamas seda lippu masti madalal panna ka, et nad mõlemad isane juba nii vanad, et nad arvasid, et redeli peale ronime välja, vähemalt on küll redeli pealt alla kukkunud, täpset ronis kummikutega sinna otsa libises ja kukkus alla. Pärast seda muidugi roninud rohkem ühe tegelasega. Aga pikemalt ma arvan, et eelmise aasta jõulud olid kosel. Ma arvan, et siis jõulude ajal ja uue aasta vahel isegi siis, kui me rääkisime nagu pikemalt. On teil meeles ka, millest te rääkisite, noh, nagu ikka Täiesti tavalisi asju ja see ongi see, et, et kui mul siin on küsitud, et kas siis ükskõik kes emad või isad või et mida ma peaksin tegema enne tema lahkumist, siis ma olen öelnud neile, sa pead ära küsima kõik need küsimused, mida sa tahad küsida sellepärast et pärast on fataalselt hilja seda teha, lihtsalt me ei tea, millal on viimane just tasemeni. Kõige tähtsam asi, mis onu Vello vähemalt minu heaks on teinud, on see, et ta on õpetanud arvestama teiste inimestega ja tihtipeale ka seda, et teised inimesed tähtsamad, kui sa ise sellist isetust oma elus ja, ja kuna see elukorraldus seal majas oli selline lask ka mingil hetkel seal ka neli põlvkonda koos minu lapsepõlves. See sundis kogu aeg arvestama teiste inimestega ja tema alati toonitas seda ka, et kõige tähtsamad ongi sõbrad ja perekond. See on uldavard mälestus. Toivo Tootsen, millal teie, Vello Mikuga kohtusite? Esimest korda see oligi siis, kui ma tulin Romeetosse, enne ma teda ei tundnud, ma olin enne, töötlesin sädemest ja raadiosse, ma sain tänu Johan Saarele olin enne teinud mõned huumorisaated, tõlkinud soome humorist olli asju ja Johan pani siis nendest kui estraadi saata ja no ühesõnaga, ta teadis, et ma olen ka kergelt huumorikallakuga inimene ja ja siin ma sain veel lahutatud tavaks ja me olime Vello ka nagu kaks sellist noorepoolsemat, kuigi kui nüüd tagantjärgi võtta, siis kõik see seltskond oli ju siis suhteliselt noor, aga selles eas noh, mingi mõneaastane vanusevahe annab ikkagi tunda. Nominaalil 25, Vello saigi 30 ja teised olid kuskil 40 kant. Ja teine asi oli see, et väga palju saateid. Me tegime Vello ka kahe pääle hakkasite kohe klappima. Me hakkasime kohe klappima, jooksis kuidagi see aura nagu kokku, kui see esimene tuba meil ju oligi hästi suur minu meelest 10 inimest oli seal toas siinsamas, selles vanas raadiomajas esimese korruse peal. Need vanad kalad, ütleme, Lembit Lauri ja, ja Hubert Velterman ja need olid nagu nokitseja, nad tegid neid oma saateid, tegid üksinda. Aga meil jah, oli kuidagi selline kollektiivse tegemise vaim sees ja noh, järjest läks edasi, kuni meelejahutaja välja, kus tervet ühte saadet tegidki terve see meie väikene seltskond. Jahutaja tegijad olite siis Priit Aimla, Peeter Hein. Meil on ikka väga pikalt oli see aga lisaks meelejahutaja me tegime ju väga palju igasuguseid muid saateid, perekonnaõhtuid siit nurgast ja sealt nurgast ja pillimeeste saateid ja käisime väga palju mööda Eestimaad ringi. Nüüd võiks ütelda neid, et Maarahva saatma, et ma hakkasin ise mõtlema, et võib-olla see, et me olime mõlemad tegelikult maha poisid kes olid, mina, olin Võrumaalt Thaali, mulgi Muhast ja ei me temaga kunagi tülitsenud, aga ega Vello ei olnud üldse mingi tulitseja vend. Ta pigem vahel viskas noh, huumori või no äärmisel juhul sarkasmiga mõne repliigi. Tema oli ju selline äärmiselt hea suhtleja. Temaga oli väga hea minnagi saadet tegema, sellepärast et, et villu sai kõigiga kohe jutt. Paari lausega oli tal see õhkkond loodud. Oligi nii ja kõik, kellega ta kasvõi korra oli saadet teinud või tuttavaks saanud, neid ausalt öeldes jäi kõhklema, eks ja tema tutvusringkond oli ikka kohutavalt suur. Ja no muidugi oli sellest kasu ka niimoodi, et Vello kujundas kõik meie saated muusikaliselt. Kes kuskilgi välismaal käis, kõik nad tõid Vello-le plaate, Vello võttis ümberpoisse plaadi tagasi, aga Vello fonoteeki, tema enda isiklik fonoteeki oli ikka väga suur. Ja siin võtsime öösel siis enda tarbeks muusikat ja sa mäletad, meie valuuta oli meelejahutaja piletit ja muusikat ka. Külju paluti meie käest, et kuule, võta mulle kassetitäis ja võta mulle lindi täis ja siis me võtsime seda muusikat oma sõpradele ja tuttavatele ja eriti jõuluajal, kujalise, jõulu, jõululaulud ja täpselt nii. Ja nii me elasime, mis Velloga tuleb meelde, on see, et Ta alati nagu püüdis igale ühele midagi kinkida või anda. Ja Vello leiutis oli ju see, et kui kellelgi oli sünnipäev, mäletad, Vello tegi alati sellised sünnipäeva õnnitluse plokid ja need olid äärmiselt humoorikat, seal oli võetud Brežnevi õnnitlused ja seal olid võetud Käbini õnnitlused ja seal olid meie tuntud inimeste õnnitlused. Kui see kõik kokku lõigata ja sellele pühendada sellele inimesele, kellede servid meil mõeldud tuli, niisugune ilus, andekas humoorikas pala välja, mille peale alati oli meeletult suur aplaus mis jäi väga ilusaks mälestuseks nii sellele kingi saajale kui ka teistele. Jah, ja noh, kui me siingi raadiomass kokku saime, see oli ikkagi Vello, noh, ütleme, teine kodu või vahetevahel võib-olla ka esimene kodu ja kuni elu lõpuni ta käiski siin ja siin oligi meie kokkusaamise koht, kui meil oli kokku saada vaja ja ühtegi korda ei olnud, nii et me läksime lahku, et ta ei võtnud oma kotid tee lahti ja ei andnud kas mingit tendentside, ilusti raamitud asjakest või, või mingit muud kingitust. Alati oli tal midagi kaasas. Bellokas kokku, siis oli teada, et on väike kingituste vahel kena oli kaasas, tema otsis välja need tendentsid, aga, aga sina ju vormistada siis nad ära. Siis need olid alati väga vaimukad ja ta alati mõtles kelleltki nii. Ja kõigil Igalühel leidis, sobib ja ta tundis ka ikka inimesi üsna hästi niimoodi ja ega ta vist santide inimestega kokku, kui puhtunudki võib täitsa tema tema selles ringkonnas ma ei, ma ei tea ühtegi halba või kehva inimest ja mis on muidugi tore, on see tema enda perekond. Aarne ja, ja Aarne lapsed ja, ja kõik see, milline ühte kuuluv ja ma arvan, et väga palju positiivset. Ausalt öeldes saigi Vello Aarne käest ahnoli vanem vend ja nad käisid koos tema peredega, oligi nii. Ja Aarne oli tal ikkagi teatud määral heaks eeskujuks kogu aeg terve elu jooksul olemas. Nad olid ühelt poolt hästi erinevad kuidagi olemuselt, aga teiselt poolt hästi sarnased. Jah, see pehme huumor ja, ja selline läbimine ja see oli sarnane, aga olekult on natuke selline. Akadeemia. Novell oli puhtalt Pamess ja spontaanne. No ma mäletan, ükskord meile meeldis öösiti töötada, ühiselt keegi ei seganud, ei olnud see Foonika aeg lõpeb ära, mis iganes. Vellol olid Foonika võtmed ja mis oli kõige tähtsam? Vello oli ju fonoteegi võti, Sailing mitte välja võtta, kuigi ta enda arhiiv oli ka väga suur. Tavaliselt Me mängisime öösel saateid ja mäletan, et ükskord me lõpetasime ka kokkumängu ära, tal tuli mõtet. Kuule Lähme vanale arbile külla seal Kalmeri äi elas Põlvamaale taevaskoja lähedal ja ei olnudki meil veel honorari päevalgi. Tellisime takso. Läksime mündi baarist läbi, võtsime piima, piima, Demjanov oli siis seal baarmen, võtsime sealt pudeli kaasa, takso oli suhteliselt odav, ütleme siis niimoodi. Need meie holoraviga kannatas taksoga sõita Tartusse ja Tartust edasi, küll aga juhtus selline jama, et Tartust edasi Põlva poole minnes Takso mootori plokikaas lõi puruks. Takso jäi sinna. Me saime hääleega, saime ta põõsasse öösel ja ise vastu hommikut, siis istusime seal bussi peale ja tulime tagasi. Need vana Arbi juures jäi meil käimata, aga sõit ise oli väga vahva. Terve selle sõidu jooksul me saime rääkida miljon asja ära ja muidugi selle pudeli, mis me kaasa võtsime, leemega tühjaks. Rameeto inimestel oli ikkagi igal pool nii-öelda tutvusi, võib-olla tänapäeval on inimestel raske ette kujutada, et on raske taksot saada või et on raske ühte, kui teist defitsiitsem saada. Ja dispetšerite olnud meil kõik ikka nimepidi tuttavad niimoodi ja ja noh, tänapäeval ei kujuta keegi ette, et näiteks telefon ikka pidi kaugekõnet kauge kõnedel oli järjekord ja, ja siis olid oma salasõnad niimoodi ja, ja, ja noh, meie saime loomulikult ka need kiirelt kohe kätte. Väga palju on selliseid asju, mida Peab väga pikalt joonealuselt ära seletada, mis seal, mis äige ongi see, et see meie tutvusringkond oli väga suur, aga ei ole ka midagi imestada, sest vaata too aeg oli üks raadio, üks televisioon ja ütleme, kaks-kolm ajalehte ja ajakirjanikud peaaegu 100 protsenti nende nimesid. Beati tähendab, et iga Eestimaa inimene teadis täpselt sama ju Vellot ja, ja kõiki-kõiki meid Beati. Millal sa vennaga viimati kohtusid, millal te rääkisite? Viimati vast oligi üks paar nädalat, enne kui ta ära läks, siinsamas raadiomajas täpselt ei mäletagi, millest me rääkisime, natukene oli juttu ka sellest, et eelmine aasta sünnipäeva nagu eriti ei pidanud, aga et, et noh, et siis teeks ja kus mujal seekord ikkagi siin raadiomajas, et seal 80 ka muide Vello juubelit olid ju väga kihvtilt läbi mõeldud, ta poneeris need täiuslikult läbi ühte ma mäletan, oli trammis, siis on ta teinud pea päris siis on ta teinud nõmme selleski kultuurihoones ja, ja noh, tal on igavest kihvti programmiga mõnusat toredad rahvapeod. Ilusat on olnud, need on, mida meenutada kulla sõber, ega ei tunnegi. Sa oled päriselt ära läinud, et noh, ta on kuskil olemas. Ega me ju ei puutunud iga nädal kokku, aga aga teada oli, et ta on olemas ja noh, nüüd on teada, et ta on kuskil siin universumis ikkagi meie lähedal olemas ja hõljub praegu ehk siingi ainult ei ütlema sõnakese sekka. Pargiriba üks väga noor ja armunud paar võis neiu siis siin on. See hetk jäi siiski pooleli, sest produktor laulis nii raha. Raha me ei näe. Nato maare. Läks vaevalt mööda tundiba neist saamas abielupaar, et muutuks perekonnaseis. Veel kord neid, see hetk jäi siiski pooleli, sest jälle kostis tuttav. Meil on see Aare ka see teerada. Ja. Läinud mööda punast vaipa neil hällis kaksikutega üldse ime lutina, vaid hoopis raadiot, Ruthi jamaga nad jäävad siis kui raadios jälle lauldakse ta. Ta mees, veider. Maare. Toome ära, aga. Ta elu ja. Ta reeta. Erich Krieger, kui kaua teie Vello Mikuga tuttavad olite ja millal te esimest korda? Noh, mul niisugune tunne, et kogu teadliku elu ma olin ju tema vennapojaga hea sõber, õppisime koos reaalkoolis, siis alustasime sellise bändiga nagu Paabeffhop, tegime sellist džässilaadset vokaalmuusika neljale väga ja, ja, ja siis Vello meid ikka kutsus igasugustele üritustele Aravete džäss festival noh, ta oli suur džässi eestvedaja eelkõige Talle meeldis muidugi svingmuusika, aga ka muud muud stiilid ei olnud talle võõrad, väga meeldis talle saksofon, eks ju. Suupill ei saa mainimata ka hea trompet, eks ju, ellu ja salongist rääkimata. Aga nii ta läks ja, ja selline suurem kokkupuude oli siis, kui ma tulin Eesti raadiosse tööle. 1993 hakkasime küll aga niimoodi suhtlema, et kujunes selline olukord, et ta oli nagu selline selline vanema õpetaja rollis ta nii mind nooremaks vennakeseks pidaski niukseks natukene, keda me kogu aeg utsitama aitama ja õige muusika juurde juhtima. Ja nii ta läks ja, ja uskumatu, et meie vanusevahe ju tema 38 sündinud mina 61 23 aastat, eks ju, seda vahet nagu ei tundnudki. Ema, isa, unustasin ka selle vanusevahet täiesti ära, temaga võis igal teemal igast asjast rääkida, iga asja kohta oli tal selline optimistlik lähenemine, vastus. No mina ei ole ta mures nii-öelda läinud alati mingi optimism, et pigem vaatasin, kuidas ta seda energiat on. Ta mõistiski väga head huumorit, ega ta selle allapoole vöödealses labast huumorit ta eriti ei sallinud, kuigi ta tihtipeale oma töös pidi sellega kokku puutuma. Eriti viimased ajad, eksju, kus tõsised naljamehed kadusid ära ja ta oli sunnitud niukse rahvapäraste väljenditega või naljadega läbi aja mets, saade püsiks, aga ega ta eriti seda enam ise ka ei nautinud, see kuldne huumoriaeg tema jaoks, noh, jäi ikka sinna seitsmekümnendad kaheksakümnendad. Et mõtleme selle peale, et, et kõik need kuldajastu mehed on sattunud ja tema eluperioodi, kelle juures ta õppis, Valdo Pant, eks ju, keda ta siira hea sõnaga alati meenutab. Ja kõik see kuldne põlvkond, kes läbi nende raskuste, seda kultuuritööd, raadiotööd ja huumoritööd ajasid, ta ikka õpetas selle mõtlemise või käitumisega, et Erich igast olukorrast on väljapääs olemas, ei ole väljapääsmatus olukordi, kuidas ta ütles, on lihtsalt saamatud inimesed, kui ta selle uue ajaga noh, selles mõttes kaasa läinud arvutimaailm jäi talle võõraks. Küll küll poisid seal raadiomajas ütles, et näed, et uus tehnika tuleb peale need meile siin vanu arvuteid külla küll võtad, nendega sa saad, hakkame sulle pole seda kiiret arvutit vaja, salongid aeglaselt mõtlevad, kuigi Vello mõtles kiiremini kui arvuti. Mul on nii hea meel, et Ta ikkagi võttis vastu mu kingituse. Ta oli ka oma põhimõttest kinni, ta kandis oma isa kella austuste mälestuseks selle nii rakk retsitud ja ta selles higher plaadi pealt ta ei näinudki, sealt õieti siis see kellaaeg näitab, aga püha ka siis juhtus raske õnnetus, et kell oli oli maha kukkunud ja siis kellaklaasis oli puruks läinud ja niuke suur mõra lind seal neid üldse midagi. Me käisime siin ja seal iga valu vaatamas, et keegi saaks selle, kelle klaasi ära vahetada ei saa. Teen siis ma kinkisin talle kella, kell oli toodud mulle Egiptusest, sealt nende suslikute käest ostetud, kes seal käivad pinded OSCE, Kelloste Kellowskil, aga see oli hästi ilus kyll, ma ei tea, mingi uhke firma nimega ja kõik, ma käisin isegi kellaparandaja juures seda näitama, seda ütles, et oi, oi, oi, kus sa selle said sellise raha eest seal kuskil 10 dollarit või see maksab vähemalt nii ja nii palju, et, et see mehhanism on nii hea. Inksin sele Vellale ja ütlen, et see kell, kes ülitäpsete käike ja Vello jõudis igale vooludena sellega, see vana Kelly jäi natukene maha hiljaks. Ja tema toidu tegemisel tihtipeale no ta ikka käis seal turule, otsisin niukseid asju. Et ta oma vennaga nad ju koos elasid ja Vello elas allkorrusel, et kui ta seal oma vaarikas ega ega need lõhnad olid sellised, ma ei tea, kuidas vahele Arne Mikk seal selle toidu suples sõitis vist Hiiumaale puhkama. Imeasjadest pani neid, kui, miks siis maksis kõigile läks alla, ta nautis seda. Mõni ütleb nüüd praegu öko ökohakkavad temalise ökomees ja kahtlemata ei sallinud mingisugusest keemide siit ja sealt kõigist asjast oskas ta midagi välja nuputada ja see oli maitsev. Suhelmatu noh, oma sõbrakese bridži mängimine, nagu nad kokku said ja ega see kestis ööpäeva, vähemalt see olemine selle juurde muidugi hea naps ka selle vastu, tal ei olnud ka kunagi midagi. Suur viskisõber oli, ta ta ikka mainis alati see, see väljend oli, et kas sa tead, mis tähendab miski keldi keeles seda enam eluvesi, see on energia. Ja nii talisõnalike see, kes ta sageli autoga koju viib. Vaat tema oli üks härrasmees, kellele, kuidas kellele sobis napsivõtmine, seega kuulus nagu asja juurde, aga osati sellega nagu ümber käia. Muidugi Vello, ära arva, mul on autojuhiload, Polon aga ma pean vist arsti juurde minema näitama ja siis ma pean eksamile minema ja tal ei näita, sai oma autojuhilubasid, need olid tal olemas. Aga sellest hoidis eemale, ütles, et ma sõidame sõpradega ja kuidas ta valmistus tegelikult nüüd oma 80.-ks sünnipäevaks. Sealhulgas pool aastat tagasi, ma pidin ka, kindlasti oli seal ühe laulu veel ära õppinud tingimata tema ju pakkuski mulle sedasama rohelised niidud, kui rameeto sai 40, ütles, et õpi ruttu see laul ära, need head poisid, kes omalajal linti lauset siis ainult üks inimene tuli kohale, Kalju Terasmaad. Laulsime selle ära ja sellest saadik on see laul nüüd minu nagu püsirepertuaaris ja üks paremaid laule, milleta praktiliselt üksi esinemine ei möödu. Džässi juurde utsitas meid kõiki, ta nautis ühte ja sama teemat võis kuulata, kuulata, kuulata, ta oskas seda elitaarset muusikat hinnata. Ja aega ta leidis, ma ei tea, kus kohas ta seda aega leidis, kui mina siin sõidan autoga, mõtlen, et ei jõua sinna, jõuad hänna, temal autot ei olnud ja ta jõudis igale puudis. Ta jõudis igale poole, ei kurtnud, et vähe aega ei. Ja mulle oli ta selles mõttes ka noh, ütleme laulu suunajana väga terava keelega mõne laulu kohta ütles jälle, läksid kergemalt. Aga näiteks sõbralaulu kohta, et tal ei olnud ühtegi halba sõna. Ta nagu nägisele laulu sisu koos Martin Müürsepaga, muidugi, selles oli point, eks ta leidis, et see on väga laiahaardeline lugu, et see ei ole selline tilulilu. Sellest oskas hinnata, aga siis, kui mõni teine lugu sarnane tuli, midagi sinna pole üldse? Ei Richiri nõunad, katsu, näed, vaata, näed, vaata, siin on väga hea lugu. Proovi nii või proovinaa või, või natukene Naatsadusele vokaalsete nagu võimekad, siis läksid nagu sellise kergemat vastupanu teed, natukene oleks võinud rohkem pingutada, tal oli alati mingi sõna, ega, ega ta ei kritiseerinud, ei, ei ütles, et noh vaidlus küll, jah. Jama lugu, jama lugu. Esimesed laulud, mis ma tegin, on loomulikult väga suure selge sõnumiga siis kirjutatud, olid nad ikkagi tuntud luuletajate tekstidele läbi proovitud, tähendab selles tekstis oli juba nii suur sõnum, et see muusika minu muusika seda ära ei rikkunud, umbes nii. Eriti meeldisid just need minu ballaad, laulud, tahaksin Vello ka ühe laulu pühendada, talle meeldis väga suupill ja Vello pärast ma selle suupilliga selle laulu sisse panin, sest et see on esimene versioon ei olnud. Meil ei olnud suupilli sees, oli lihtsalt kahe kitarrikaare jamaga mängitud, aga nüüd on siin suupill ka sees ja ennast stenotekst kuukuma. Kannika kuu laps nagu selles mõttes käänedale meelistele ilusasti aknasse. Üle Pirita jõe. Erich, vaata, kui ilus kuu on talle nimelistused, tuli välja suitsumees, ta ei olnud, aga suitsumeeste seltskonnas talle meil võib olla küll, et see mulle hea tubaka lõhn, meil eriti Hugo iibus veel piipu tõmbas. Seal ja siin selles seltskonnas võib-olla ja kuud vaadata. Vello Miku sõbrad ja tuttavad on kõik väga tegusad. Kursusekaaslase Kaarel viluga ajame juttu telefoni teel ja siinkohal ka väike vabandus, mitte kõige parema helikvaliteedi pärast. Kaarel vilukaste Vello Mikuga olite juba enne tuttav või kohtusite pedagoogilises instituudis, kui te õppisite väga huvitavat erialakehakultuuri ja muusika. Ta oli vähehaaval linnale ligemale tund. Erilist suhtlemist eksamitel ei olnud, siis, kui see nimekiri jõudis seina peale 20 18 võeti vastu ja Vello oli siis seal nagu kandidaadina tema nagu esimese pauguga, siis saatke, aga mõni langes sealt ära, kes loobus ja sealt hakkas siis meie ühine tutvus ja läbi seimile peale kogu kursus oli niuke sõbralik seltskond, ehk igaüks tuli ise kandist. Võrdlemisi kiiresti kodunesin me selle olukorraga ära, tuli olla üheaegselt nii spordiväljakul kui ka muusikatundides. Sina peale, kes igatses rohkem tööd teha, kes nalja teha. Kolhoosi töö juba pani paika, et tuleb hästi läbi saada ja sõbralik olla ja abivalmis olla. Vello Kose maja lisakas maja ehitama ja siis me käisime sageli seal abiks, tal oli seal tehtud alati niuke kena, mingi üritus, üpris pea käiks seal teisi tuttavaid sõpru. Kalmer Tennosaar käis sageli seal, mul on meeles, kuidas köögi Vello isa ema toa vahele pliidi soemüür oli äsjaselt laotud Kalmer toetus seljaga vastu seina varises. Kuidas Vello Instituudis õppijana oli, kas ta õppis korralikult või Kiilis ka? Täna ei ühilinud, ta võttis kõiki asju õhust. Meil vaim oli ikka rohkem niuke, väga tugev eestimeelne vaim ja igal niisugusel kokkusaamisel peitsime eestimaalaule ja Vello oli eriti niuke eestimeelne. Ja ega, ega meie õppejõud ei olnud nii väga punased, ka, nemad pigistasid silma kinni sageli selt. Kui te lõpetasite ära Pedagoogilise Instituudi, siis saadeti teid ju mööda Eestimaad laiali, tol ajal oli ju suunamine ja ometi te hakkasite väga tihedasti koos käima. Koost käimine Vello õhutusel juba sõjal, põhiliselt käisime alati seal Kasel Vello asutus, niuksed mängud nagu pill, Mike Olympic, käin Mikkust, ta tegi Mike siis niimoodi peenem oleks ja siis olid need suve kui talvemängud juba õppimise ajal, siis nad lõid omavahel sellise orkestriga rataks. Selle initsiaator oli kaks Lellot, Varik ja Vello. Vello Mikk oli seal trummar ja laulusolist, ta laulis minu arvates prantsuse vette väga uhkelt. Täitsa nauditav, valis alati Rateks kuidagi kontserti, siis oli seal rahvast, täidab, mängisid tantsuks, tantsumuusikat tegid ja tüdrukuid oli palju, kelle pilgud kylasid meie poiste peal? Kogusid pidudega niimoodi kursuse jaoks raha Krimmi jalgsimatka, mis oli meil õppepraktikas ette nähtud, et seal oleks nagu rahalist katet rohkem. Me läksime siis selle teenitud rahaga, mis ratakse, teeninud uljalt sinna krimimatkale, kus kasvatasime endale habemed ette ja mäeahelik sai korralikult ületatud. Ja igal pool oli, kus mine olime, Vello oli selles suhtes, leidis ta, suutis väga kiiresti kõigiga kontakti leida. Ja ta oli väga heatahtlik ja alati kõigile, leidis ta niukse hea sõna ja sageli oli ta tagas niimoodi, et mõni võiks isegi pahandada, aga tema peale ei saanud. Kuid instituut oli läbi, inimesed olid laiali. Kas nende kooskäimiste initsiaator oli ka Vello? Jah, algselt oli meil Vello pool kokkusaamised, tähistasime üksteise sünnipäevi, hiljem kujunes niimoodi välja, et üks kindel koht oli pubi, kus meid olin Kokkusaamine kord kuus. Peale selle väga oli tähtis meie jaoks meeskoor, kus meie poisid kõik laulsid, jah, meeskooriga oli väga põnevaid reise Eestimaa piires, küll oli seal komsomoli 40. ürituste puhul saadet võit Narva laulma sinna kangaste kudujatele ja siis me käisime Leningradist siis hästi, suur reis oli Leningrad Arkov, Kiiev sidus meid seal poissi omavahel kokku. Tuli harjuda sellega, et kõik ei ole maailmas kergesti kättesaadav, tuleb ikka vaeva näha ja niimoodi me siis tundsime, et tuleb 11 abistada. Eeskuju reisi peal tuli seal sohki teha. Sõitsime kahe linna vahel jänest, terve mees, 80 meest, aga kontroll tuli peale ja tegi trahvi. Aga selle tasusin ühiselt ära ja ei olnudki meil sellest mingit erilist pahandust. Millal te Velloga viimati kohtusite? Vello oli vist eelviimasele kohtumisele. Teel viimasele kohtumisele, mis pidi toimuma aga ta kahjuks ei jõudnud sündmus ja see oli meile kõigile väga, väga ootamatu ja aga. Tema sünnipäeval käime iga aasta, rahune surnust temaga hüvasti jätmas meeldetuletus. Laulame alati niitude laulu, mis oli ühtlasi Vello Miku lemmiklaul. Ja nüüd ma usun, et me jätkame. Vello Mikkust rääkisid vend Arne Mikk ja vennapoeg Jaak Mikk sõbrad Toivo Tootsen, Erich Krieger ja Kaarel Vilu ning saate toimetaja. Ei ole õige öelda, et inimesed tulevad. Ja lähevad on inimesi, kes tulevad ja kunagi ei lähe. Nad on sooja hommiku sarnased.