Päevatee suvekülaline päevade suvekülaline on Renee Soom Renee soomiga me oleme päevade saates ennegi rääkinud, tõsi siis vaariuse teatrist, aga Renee Soom on eelkõige ooperilaulja, operetiartist võib öelda ka näitleja, tere tulemast pürist. Tänud kutsumast. Mis suvi toob teile? Eelkõige olen üritanud sellel aastal ikkagi jätta suve suhteliselt tühjaks tõesti võimalikult palju puhata, aga ka selliseid toredaid, üksikuid kontserte ikka tuledalt päris moodi vormikõverat ei saa nagu alla lasta, et Haapsalus on Tšaikovski muusikafestivali raames Priit Volmeriga niux kontsert tulemas ja üht koma teist veel siin ja karta on, et neid selliseid eksprompt juubelikontsert Tõnis keegi tahab ja ärkab, et ta tahaks aga kuulata, kuidas Rene ikka veel laulab? Neid ikkagi aeg-ajalt on juhtunud ja, ja politsei põhjustanud. Tea, kas laulja peab ka häält ikka treenima ei ole nii, et kuu aega üldse häält ei tee ja siis järsku avastati, et polegi nagu. See on vist jah väga individuaalne, et mul ei ole selles mõttes mingisuguseid spetsiaalseid hoidmisnippe või noh, talvel loomulikult päris hõlmad laiali ei käi, aga see on ka täiesti, ma olen vist ka kõige pikemalt olnud kuu või võimen, mõned päevad rohkem täiesti ikkagi lihtsalt nii-öelda rääkinud ja mitte ühtegi piuksu teinud. Aga nagu minu üks Saksamaa tuttav mulle kunagi ütles, et seal laulad kogu aeg, teeme, laula kogu aeg, et meil on küll pikka hooaega ka kaabliga puhkuse ajal ikka tõenäoliselt ei laula ja mõnikord ikka juhtub päevi. Vaheletus ma häält ei tee. Siis ta ütles, et ei saa kogu aeg mõtlesin, et siin on, ma räägin sulle, et ma ei laula kogu aeg ja siis ta ütles, et teise laulad, emised kogu aeg kogu aeg. Ei, pane tähele ja järelikult siis noh, see on mingil määral nagu selline. Aga jah, ma ei tee seda teadlikult elukutsega kaasas käiv nähe, siis ma arvan, et see on paljudel lauljatel, mida ma nüüd olen hakanud eriti spetsiaalselt kuulama ka, et ei ole vist lauljaid, kes. Eks te olete kuskil koos ja kõik mamisevad omaette. Kui 11 oli, see teine ei hakka, aga, aga kui ta ikkagi üksi kuskil nurgas on, siis tavaliselt ikkagi mingi olin seal, kus ta on. Sellist asja ei ole, suvi kenasti puhkate mõnusasti olete lõdvestunud ja siis järsku avastad, et hopsti homsest algab hooaeg ja nüüd on vaja ruttu rajal paika saada. Jah, ma nüüd loodan, et tööandja ei kuule, aga tavaliselt ikkagi nii on, meie hooaeg tavaliselt algabki, on ikkagi. Et me teeme ikkagi seal juba nädal aega enne proove ja selline pehme ülemine jah, nüüd viimased hooajad oleme alustanud viiuldaja katusel etendustega, siis läheb kohe nii-öelda lahti, aga noh, selles vokaalne maht ei ole nii suur, et see ei eelda nagu väga suur kohe tippvormisolekut. Tuleme nüüd selle kõigi alguse juurde, me avastasime, et me oleme teiega suhteliselt ühest kandist pärit. Teie olete Lihula pois. Lihulast pärit ja jah, ja nüüd tuleb välja, et me oleme omavahel ka nagu siis vallade ja lend, et nii hull on sattunud ka nagu lääneranna valda ja Pärnu maakonda. Sealt ma olen pärit ja seal ikkagi nüüd viimasel ajal võib-olla natukene harvemini, aga ikka ikka kordi aastas ikka käin, kuna mul ema-isa elavad aastaringselt Lihulas ja suviti, nüüd siis Vana-Vigalas kus me kogu suguvõsaga käime suvitamas ja, aga jah, Lihulas sai oma 18 esimest aastat veedetud täiesti maapoiss ja olen kõiki maatöid teinud vajavate vanaemad pidasid loomi, see lapsepõlve selles mõttes oli ikkagi väga ilus, tõeliselt ilus. Ma arvan, et üks ilusamaid, mida üldse tahta või soovida? Maatöid anti ka ikka teha või kohustused. Ja, ja see ei olnud isegi kuidagi nii-öelda pitsaga heinateole ja rohu tuleb, see, see oli meil võetud. Jah, see oli oligi neid tüütuid asju, et ühel hetkel ta muutus ikkagi kuidagi nagu selliseks harjumuseks ja, ja tänapäeval ma isegi mõtlen, et võiks nagu ikkagi mälestuse mõttes ikkagi kellegi juurde minna, talgule heina tegema, et need hetked on tagantjärgi ikkagi väga ilusad mälestused. Ja jah, Lihulas heina kaarutamine või siis eila vedu ära lõppes, siis mindi Vigalas sedasama seal ja kogu aeg tööratas, keerles ja siis tuli jälle sügisesed toimetused ja tööd pole nagu kunagi väga peljanud. Lihula on Haapsalu ja Pärnu vahel. Milline see esimene suurlinn oli teil, kuhu te sattusite? Esimene oli Haapsalu, sinna ma sattusin jah, et seal täitsa kohe sündisin ja Haapsalusse ma ikkagi olen oma elus ja Lihula perioodiliselt, seal on ikka väga tihedalt küll siis juba nii-öelda lauljakarjääri alguses, kui oli vaja seal esinemas käia, erinevad nendel kontserditel ja konkurssidel ja siis kui ma hakkasin spordiga tõsisemalt tegelema, korvpalli mängima, siis meil on seal ka väga palju trenne ja mänge ja võistlusi ja Haapsalu ja Haapsalus oli ikka jah ja meie jaoks nagu pealinn ja seal toimusid kõik tol ajal siis rajooni meistrivõistlused ja aga pärn oli jah, nagu ta siiani on olnud ikkagi nagu suvepealinn ja seal tänu heale sõbrale ikkagi leidsime ka, päris palju suvesid, nädalate kaupa sai seal olla. Kompanii Lausanne'i on Haapsalu, Pärnu, vot selle minu ema on tõeline haapsalu fänn, tema seal kunagi töötanud ja tema jaoks on sellist tõesti Eesti kõige ilusam linn, võib ju kogu maailma, aga minul, Lihula inimesena loomingut ma räägin nüüd nii-öelda natukene sellises nalja võtmes ka, aga meil oli alati Lihula ja Haapsalu vahelisel võistlus, võistlusmoment, Vihula noored ikkagi Haapsalusse sattudes pidid olema ettevaatlikud seal kohalike neidudega. Selle eest tulevad mingid maakad just just ja meie loomulikult suhteliselt muidugi haapsalu paistesse, et loomulikult mina isiklikult ei ole küll kunagi olnud üheski liin jälle siukses suures konfliktis osaline, aga need olid sellised mõõduõitsemine käis igal tasandil ja ega ma selles mõttes väga suurt sihukest sümpaatiat nii-öelda otseselt, et küll on ikka tore, et väga tundnud ei ole või ei olnud. Aga nüüd, aastaid hiljem loomulikult käid ja vaatad seda linnas, on tõesti, ta on ikkagi Daile pärle linnade seas praegusel hetkel enam mingisugust eelistust või mingit vimma ka, et ütleme, see on jah. Tüdrukute pärast ei pea võitlema maksel, tüdrukud ei ole vaja tulemusel koolipõlve juurde. Milline koolipoiste olite, te ütlesite, et Eesti kakelnud väga, kes laulis juba varakult. Jah, noh, lasteaiast alates nii-öelda sai see karjäär alguse, ütleme seal ma sain siis juba oma esimesed teenistused küll mitterahalised, aga tasu oli ka see, et ma ei pidanud magama tihtipeale sellel ajal, kui teised pidid, et mina sain minna alevinõukogusse laste ristimise läbi, siis anti need sünnitunnistusele, siis ma sain seal jälle paar laulu laulda, sain seal peotäie komme ja aga koolis ma arvan, et noh, kui ma olen ikkagi 11-st klassist, kas ma võin täitsa eksida, aga ma arvan, et kiituskirjaga lõpetanud seitse äkki ja keskkool sall läbitud ka hõbemedaliga lõpuks siis pugeja paisse isegi mitte pugeja võid, ma arvan, parem ema ja isa võivad öelda, et ma tegelikult vist ikkagi väga palju ei pidanudki õppinud, see vist öeldakse, tahtis reaga see kuidagi nagu Vaida kukkusi välja oli muidugi raskemaid perioode hakkas see koolis käimine, tegelikult ei ole minu jaoks mingisugune probleem sinna sisse tuli veel mahutada ikkagi muusikakool ja kõik võimalikult trennid ka kõigi jaoks, nagu kuidagi jätkus aega ja emadest, minuga võin eksida, aga kas võib-olla paar-kolm korda on üldse pidanud õppima, et ja noh, ta ei pidanud ka väga palju päevikusse vaatanud seal punasega väga palju, nagu nii-öelda õpetaja midagi kirjutada ei tulnud, vahel harva loomulikult ja eks kahed ja olen isegi saanud ühed, siis ma lihtsalt jahtisid. Mul ei õnnestunud kuidagi sobitada muusikakooli ja trenni ja, ja ühest tuli loobuda ja otsustasin ikkagi muusikakooli kasuks ja olin kehalises kasvatuses väga paha võistlus. Angeles kolmiste. Lihula kool oli teie jaoks liiga kerge, et kusagil linna panna laps kooli, seda mõtet ei olnud. Vanematel. Ei, tol ajal vist ei olnud üldse selline teema, et, et meil on siin militaarkoolid ja ja muusikaga oli kunagi laula, paistan jah, ei seda mingil aastal käis Venno Laul eesti poiste koolinoori kuulamas ja ta oli huvitatud mind ka sinna värbamisest, aga seal tekkisidki logistiliselt väiksed probleemid, et kuidas need bussid käivad ja kuidas ma üldse nagu linna saan ja see jäi ka kuidagi ikkagi lõpuks nagu soiku. Aga jah, et muusikakeskkooli mõtet? Jah, tegelikult ei ole vist kunagi üleval olnud, et ja ma oleks tahtnud, ma olen suhteliselt vaikse loomuga inimene ka, et eks ma siia Tallinnasse kooli tulin kõigi olude sunnil, et oleks Georg Otsa muusikakooli juurde saanud, siis ma poleks siiamaani absoluutselt ja akadeemia ei kipu siia suurlinna absoluutselt, et noh, nagu vabatahtlikult, et oled loomulikult ära harjunud, aga noh, kuna elan meriväljal, siis seal on ka natukene maa hõngulisem kant, nagu ütlen oma küla seal. Mida te laste muusikakoolis õppisite? Sellega oli niimoodi, et maal astusin muusikaga oli täpselt sellel aastal, kui avati ja loomulikult kõik, kes vähegi ikkagi ma arvan, et väga vabatahtlikud läksid sinna väga vähesed ja iga endast lugupidav lapsevanem pidi oma lapse sinna panema ja loomulikult kõik pandi klaverit õppima. Aga noh, see ei tulnud mulle absoluutselt mitte kuidagi välja, et seal need esimesed tunnid, kui ikkagi saad ühe käega ühe näpuga toksida, neid klahve siis siis veel kuidagi nagu läks, aga kui ikka tuli juba mingisuguseid pikemaid palu hakata mängima? Ei kuidagi, ei tahtnud seda kümmet sõrme sinna mahutada õigesse kohta. Ja esimest aastat ma siis jah, õppisin klaverit ja, ja järgmine aasta läksin kohe trompetis üle kolme kummaga sai nagu päris hästi hakkama siin kuus aastat lõpetasin muusikakooli trompetiiga, aga ega ma tegelikult andsin endale üsna üsna aru trombetisti minust kindlasti sellisel tasemel, et ma võiks olla soleeriv kusagil orkestris mängida. See pigem jääb nagu sihukeseks kooli aja hobiks bigbändis orkestris ja loomulikult see mängitud ja aga ütleme niimoodi, et minu toon trompeti, toon see, mis sealt välja tuli, noh, ma arvan, lihtsalt ei, oleks kvalifitseerunud kõrgtasemel elukutselise mängija jaoks ja siis mul kuidagi tekkis veel mingil ajal nii palju vaba aega, et keskkooli viimases klassis ma hakkasin siis iseseisvalt saksofoni õppima. Helle bigbändi kolleegil riisisus tenorsaksofoni jõude kodus ja, ja siis ta näitas mulle, kuidas see kokku käib ja näitas mulle mingit mõtet ka ette taaskasutaja uude ma oskasin ja mõtlesin, et mis siis Pilleni pill, panin ta kodus uuesti kokku kokku ja hakkasin pusima ja sain ikka mingi lörin algul välja ka ja siis võitsin ta suvel ikkagi maale kaasa ja seal ma mängisin ja ja ühel hetkel tundsin, et isegi täitsa hästi juba, aga siis tuli minu klassi poiss-sõber nüüdseks, kes oli õppinud klarnetit ja, ja siis mõtlesin natuke, tore, et me saame koos hakata musitseerinud bändi tegema ja siis ma mängisin talle saksa bemariga mingi loo ette, mida peavad emakas surenega naerma. Ja siis selgus, et olin pannud. Saaksite huuliku hoopis valepidi kogu aeg niimoodi arvata, kogu aeg niimoodi mänginud ja kui ma seda õigetpidi keera, siis mul ei tulnud peksuga välja, nii et noh, võib juhtuda ka, et ma olen üks väheseid, kui mitte ainuke maailmas saksofonimängija, kes mängis valepidi, saite viisi kätte? Absoluutselt ja täiesti kohe kuidagi nagu nii-öelda siuke feeling uga sai nagu mängitud mingil hetkel, aga jah, tänaseks päevaks ikkagi on mõlemad pillid jäänud ikkagi niimoodi ka jälle unarusse või isegi trompetit. Sain kunagi viis aastat tagasi vist vihane kord mängida, kui me tegin Saaremaa ooperipäevade ajal ühte Tambergi ooperites läbilõigete seal Priit Polmeralitis saksofoni, enne mõtlesin siis trompeti ja sinna üritasime jätta muljet, et pillimehed ka peitu muidugi siiamaani väga arvestatav klannetist, ta on ikka ennast suutnud vormis hoida kogu aeg. Päevade suvekülaline on rahvusooperi Estonia ooperisolist Rene Soom. Kohe kuuleme teda ka koos kolleegi ja hea sõbra Priit Volmeriga laulmas. Kõlab ülipopulaarne duett kaethana tonitseti ooperis Don Basquale. Laulavad Renee Soom ja Priit Volmer. Kas teil gümnaasiumi ajal tekkis ka mingit sellist mõtet, et läheks hoopis midagi muud õppima ise? Tüli huvitas üldse peale muusika. No meil väike kallakulisin humanitaari poole, kuigi tol ajal vist ikkagi Lihula koolil oli ütleme, loodusteaduste suund või siis geograafiasuund ja geograafiline, väga tugev kirjandus oli väga tugev, meie klassijuhataja, kirjandusõpetaja, eesti keele õpetaja ka veel ja testime, et nähes, kuidas tänapäeval nii-öelda eesti keelt ja kirjandust koolis õpetatakse, need programmid ja nõudmised on nii palju, kuidas ma ütlen siis lahjemad ära lahustunud see materjali hulk, mida meie kirjanduses läbisime ja ikka süliti, see oli täiesti ikkagi muljetavaldav. Aga eks see muusika juurde jäämine või sattumine kuidagi ikkagi kuklas on olnud kogu aeg mingil hetkel võib-olla trotsisid, võib juures tol ajal elasid umbes 2000 inimest, kellest tõenäoliselt kõik teadsid, olid 100 protsenti kindel, et küll see Renee soomika sinna lauluteele läheb ja, ja minu muusikaõpetajad arvasid ühel hetkel, et noh, tore oleks, kui jälle oleks üks mees dirigent seal kuskil laulupeopuldis on ju, et noh, et äkki ta läheb dirigeerimist õppima ja sellega oli üks tore lugu, ma läksin siis otsa kooli lihtsalt, mis oli siis lahtiste uste päev, konsultatsioon kadunud Petervjueeritsi juurde. Ta palus mul mõttega, et äkki astungi kooli juhtimisse. Ta palus mul ka klaveril mängida mingit pala vabal valikul ja mina mängisin ühte omaenda kirjutatud lugu klaveril suhteliselt lihtsakest. Mille peale siis maestrot peredes ütles, et jah, teate, noormees, kui teil tõesti on siiras soov sügisest alustada õpinguid meil siin koorijuhtimise alal, siis te peaksite arvestades teie praegust mängutaset harjutama kogu suve vähemalt seitse tundi päevas, mille peale ma muidugi siin väga tore ja ma üritan ja aga loomulikult see jäi täiesti kohe õhku, et koorijuhti minust ei saa, aga jah, mingil hetkel ma tahtsin minna täitsa kokaks õpilase mind kuidagi nagu hakkas huvitama siiamaani aeg-ajalt lööb välja cocatega jah, kui on aega jah, selles mõttes külmemad, pimedad ajad ka täiesti selline kaootiline, kuid hooti tekib siis ta tekib paariks nädalaks ja siis ta kaabel ära ja mingi hetk oli ka mingi trummari mõte. Isegi ei mäleta, millest see võis tingitud olla. Aga noh, loomulikult need olid sellised, mis korra käisid ja tagantjärgi mõeldes ma olen üsna kindel, et tol ajal ka teadsin noh, kuidagi seal mingi laulmine ikkagi vist. Ta on mulle kuidagi nagu niimoodi saatusega külge pandud, et sellest ei saa vist ikkagi nagu üle ega ümber. Lõpetasite gümnaasiumi ära hõbemedaliga oleks saanud ei tea kuhu medalid. Tol aastal oleks saanud ilma eksamiteta biokeemiateaduskonda ja Vistüheksamiga oleks saanud majandusteaduskonda. See, et me nüüd hõbemedaliga läksin, otsa kooli laulmist õppima raiskamine absoluutselt. Et milline keelikumalex praegu olnud, noh, see tekitas nagu ikkagi päris kenakesti furoori seal esimestel kuudel, mis mu peas toimub tavaliselt otsa kooli, noh, see oli niisugune pool legend, et tulevad ikkagi noored, kes igal pool proovimas käinud, pole kuhugi sisse saanud ja laulja äkki seal näkkab. Sest otsaga võiks ju tegelikult kui nüüd noh, tänapäeval ele nõuded muutunud, aga tol ajal ei muutunud peale viisipidamise ette kanda kaks eriilmelist, et laulu ja üks proosapala klaveril ei, olid muusikalised katsed. Sa eha näen rütmitunne, et see on nagu lastemuusikaga. Et tänapäeval loomulikult istun seal juba seal täitsa hormooni eksamit ka tol ajal jätte anne nagu nii-öelda ütleme siis ikkagi see materjali määrav sealt ikkagi muusikalise alghariduse pärast ei andnud küll keegi välja. Te võistlesitega siis muusikakeskkoolist tulnutega, kes juba nagu loogilisem Ja see muidugi jah, see vahe tuli sisse saades kohe välja muusikakeskkooli taustaga, magasid seal kui meie ikkagi noh, ajusid ragistada sinna, mis oli tegelikult tore, esimesed softi aastal ikkagi tegelikult tegid sellise põhja alla ikkagi terve akadeemia selle varal sai nagu kuidagi seda vagu edasi künda. Ja usinasti õppisite ikka seda ei olnud, et ei viitsi enam, tulite maalt suurde linna, millised ahvatlused? Ja eks esimene aasta oli päris lõbus elu seal koolis, et mina elasin täiesti omaette tol ajal me olime mõlemad vennaga vabad mehed ja siis me jah, ühikaelu selles mõttes pole õnneks või kahjuks pidanud nautima, aga, aga meil oli selline tore seal otsakule samasugune lauljate punt mitte ainult lauljate, sinna sattus kahest raadiosaunast inimesi ja instrumentalist ja, ja siis me ikkagi väga tihti kuhugi maandusime ja kuskil me siis nagu nii-öelda arutasime maailma asju esimesel aastal tõesti noh, väga palju sinna kojuikkagi jõudnud otse koolist, aga reeglina jõudsin ikkagi koduste kooli hommikul, et noh, neid selliseid auke päris päris auke jäänud jah, ja eks selle linna uudsusega sellega sa ja kui kiiresti ära harjutud, küll aga suhteliselt kiiresti hakkas nagu tüütama. Te polnud ikkagi elanud suures linnas. Eufooriaga sai kuidagi nagu ma ei tea, kaasa mindud ja selle ratta sees nagu algul oldud, aga ei olnud nagu nii-öelda see, mida ma oleks nagu tahtnud. Minu liikumistrajektoor oli pigem sarnanete. Mustamäel ma oleks kindlasti täiesti paanikas olnud, et ega me siiamaani kui sinna satun, siis ma ikka pean läbi mõtlema, et kus, mis kant see on. Nojah, oleneb elu suutnud niimoodi elada, et ma enam-vähem ikkagi tunnen Tallinna, siis ütleme siis selle keskosa ja, ja siis seda, mis jään sinna ja Viimsi pool või nii, et me hakkame rääkima, siis on jumal tänatud, tänapäeval kõikvõimalikud GPSid ja on alati abiks ja ja alati ongi huvitav, kui satud, siis on nagu huvitav, kuidas sealt välja tuled? Muusikakooli lõpetasite ära lauljana. Ja siis kohe sujuvalt edasi hoidide hea lõpetaja. Soovitan teil minna edasi. Tegelikult isegi oli variant, et seal pärast teist kursust paljud läksid siis tol ajal veel ettevalmistust, akadeemiast, et minna juba ka ei osanud, nagu seal midagi ei kujutanud ühtegi õpetajat endale. Sest Henn Eerik, minu esimene lauluõpetaja oli lihtsalt täiesti fantastiline, see oli ka täiesti suur õnn ja juhus, et meie teed kokku said neljaks aastaks ja see oskus, kuidas ta võtab nii-öelda tahumatu noore materjali, nii oskuslikult peenetundeliselt seda vormib, kui nüüd tagantjärgi olles ise ka otsa koolis mõned aastad pedagoogina töötanud, et see on täiesti märkimisväärne veidi ühesõnaga seal oli nii mugav, heas mõttes mugav, et me tegime väga palju tööd, see oli otsa kaalse repertuaari hulk, ma olen kõik üles kirjutanud, mis kuupäeval mul ühe või teise aaria laulu kond olnud üles astuda ja see oli ikka jah, täiesti tähelepanuväärne. Aga jah, siis kui sa oled sa küll nüüd läbi sai, siis juhtuski niimoodi, et ei olnudki minule nagu ma ei oska minule sobivat, vaid ma tundsin, et noh, ei alates pedagooge siin erinevaid tundega kuulamas. Et kelle juurde minna või anti valida. Tavaliselt siit on jah, et kui see sisseastumise paberile kirjutad, siis on sul nagu see õpetaja soov seal ka kirjas, ma arvan seda ikkagi enamus juhul arvestatakse ka, aga tänaseks kahjuks kadunud Mati Palm soovitas mul teatrisse. Oota T1 vasta, tol ajal oli tema osakonna juhataja. Oota veel üks aasta, siis tõenäoliselt järgmine aasta tuleb siia õpetajaks osakonna juhatajaks. Taaskord pean osutama sõna- kadunud tänaseks professor Virgindlusenoreeka Leedust, kelle nimi oli muidugi jah juba juba teada-tuntud talisiin ennem ka käinud vanemalt ja no siis oli otsustatud ja siis ma võtsin ühe aasta ja töötasin teatris, tegin seal. Kuidas te sattusite teatrisse juba muusikakooli ajal? See käis ka kuidagi nagu, täiesti sujuvalt, ütleme niimoodi, et teater algul küll lubasid, võtab ainult poole käe või ühe sõrme, aga tegelikult seal oli vaja lisakoori inimesi ja ma läksin, osutusin valituks ja pool aastat sain nii-öelda siis töötada poole kohaga, kui juba tegelikult ütles mulle peakoormeistri töökoormus on juba nii suur, et kui sa nüüd näed need kaks tükki veel ära õpid, siis me saame võtta täispalgale, et mõtle selle peale. Muidugi, lauluõpetaja Ene Erik ütles, et see ei ole päris hea mõte. Aga sõrm oli antud ja ja teenistus ka loomulikult ja ikkagi üsna kiiresti tegelikult, et mul hakkasid tilkuma need väikesed, noh, algul paarilauselise, siis juba nimelised rollid hakkas tilkuma, kuidagi mõtlesin, aga see on tegelikult mida ma praegu teen, mille jaoks meil seal ei saa olla nagu mingisugust sellist last. Jah, intriigi muidugi, noh, intriig oli selles, et õpetaja väga kenasti ütles, et näed, mina siin pean kolme tunniga nädalas tegema suga sellist tööd, et sa koorist välja kostaks. Ülekoori kostaks iga päev, sa käid kooriproovis. Dirigent, dirigent sinuga sellist tööd, et sa jumala eest kuskilt välja ei kostaks. Seda sai nagu balansseerida, seal natukene võib-olla tihtipeale rohkem vait olla, kui vaja oli ja õnneks vähemalt jah, sellist ületöötamise või laulmise momenti ei tekkinud. See valik oli jah sellega tehtud ja siis muidugi kui noreeka tuli, siis kõik vähegi laulda tahtvat. Tormasid tema juurde, ta võttis, sukeldus nii mehiselt, kohe töösse, ta ütles, et tuleb hakata kohe nii nullist pihta ja minu arust ta võttis, ma ei tea, ma võin nüüd eksida jälle, aga äkki oli 15 poissidel kohe esimesel kursusel ta oli ka muidugi meeletu töövõimega inimene, et ma ei tea, ta päeval algasid kella viiest hommikul ja esimesed laulutunnid olid juba pool 10 ja seal tundides ei olnud ka võimalik nii-öelda vähem, aga kui 100 protsendiga kohal olla väga paljudel juhtudel ikkagi mõned hääled ei pidanudki vastu. Kaks pool aastat oli ta siin neil osakonna juhataja ja siis ta tervislikel põhjustel ja eks noh, ikkagi see iga juba ja need pidevalt sõidutada selts kogu aeg oma autoga praktiliselt ikkagi Vilniuse ja Tallinna vahet ja eks ikkagi ühel hetkel väsitas, siis ta loobus sellest kohast ja siis edasi on juba. Ma olin pool aastat Nadja Kuremi laulu Lessing nagu hingekirjas pidin endale lihtsalt valima õpetaja ja siis loomulikult tuli järgmine professor Jaakko Räänen, kellega ma vist ikkagi olen koos töötanud, ma arvan, kõige rohkem neid aastaid seal sai, ma arvan isegi kui vist neli või isegi viis pärast Priidu, käime sinna päris pikaks veel nii-öelda seda magistratuuri lõpetama. Magistrantuur oli vist kahe aasta asemel, ma arvan, kas ma ei teagi, kas neli vii ikka käisime kogu aeg ja aeg-ajalt ikkagi kohtume, käime vahel harvemini, vahel tihedamalt läbi ka. Priit, ma tean passide raadiokuulajatele peetwalmerist just passin on, käib nagu teise passi juures ikkagi siiamaani, eks nõuannet ja häälekorrashoidu kontrollimas. Need on jah minutit õpinguaastad ja õpetajad olnud. René Soom, teie jutust jääb mulje, et teil on tohutult lihtsalt kõik läinud laulsite kogu aeg ja siis tuli muusikakool ja siis tuli Georg Otsa muusikakooli, siis Muusikaakadeemia ja Estonia ja no mis sa hing veel tahad? Jah, no ütleme, jahedakse võib-olla praegu kuulaja näidata ja kõik on nagu väga lihtne, ma ütleksin, et võib-olla jah, kõik on nagu loogiline olnud, et noh, niisuguseid suuri dilemmasid või valikuid ei ole pidanud nagu tegema, et see suund on jah, kuidagi nagu nii selgelt olnud nii-öelda teadvat sündimisest saadik. Noh, mida ma nagu võitleja. Ärakukkumisi või tagasilööke on ka ikka on mul õigus. On ikka noh, neid on tihtipeale ka igal hooajal mingisugune selline moment terviski kas või jaa, aga vahest mõtlen selle peale, et kuna mu töö on selline, mida põhimõtteliselt ei saa nagu koju võtta, kui ma ikkagi teatris ukse kinni panen, siis reeglina see teatritöö ja ütleme siis laulmine sinna ka jääb, et ma ei ei. Ma võin öelda, et aastas võib-olla kui ma tõesti vaatan, et läheb kiireks või mul on vaja kodust otse minna kuhugi esinemisele, et siis tõesti lähen alla keldrisse ja teen paar Nonni, aga ma olen ka seda tüüp, et ma väga palju tegelikult ei pea nii-öelda häältele lahti, seome ta kuidagi. Kuna seal klassikale loomine on seotud hingamisega, siis nagu ütles, jaaguar ühelenud, kui tema teatrisse jalutab, korralikult hingab, siis tegelikult ta lihtsalt kontrollib, kas hääl on heas konditsioonis. Et lahtilaulmine iseenesest ei ole nagu kuidagi mingisugune spetsiaalne protseduur, selles on niivõrd individuaalne, mõni peab kogu aeg ennast vormis hoidma. Jah, mulle meeldib tegeleda tänu sellele, et, et see teater on nii-öelda oma maailm. Et kui ma ukse kinni paneb teised hoopis maisemalt huvide, mis mulle endale pinget pakuvad väikest viisi, siis noh, näiteks ehitustööd, nad on paljuski seotud koduse majapidamisega. Ühesõnaga, kui minu kui lauljakarjääriga peaks nüüd ühel hetkel midagi juhtuma, siis ma olen suhteliselt kindel, et, et leian ka endale selle väljundi, millega meid nälga ja mis mulle tegelikult samasugust või samalaadset rahuldustpakkuv ei pea nagu päris hakkama täiesti uut eriala omandanud kodus ehitate omad asjad ise. Jah, noh, nad väidavad, nad väidavad, et ma ehitasin ise oma maja, aga noh, loomulikult see vasta nagu tõele, et seal on aastate jooksul saanud väga palju ise teha selles mõttes nii-öelda paberitega ehitusmees ma loomulikult ei ole jaa jaa. Konstruktsioonilisi noh, kõiki nüansse ma ei jaga, aga nädal tagasi tegin jälle ühe terrassi endale või uuendasin terrassi. See kõlab. Et ütleme, ma ei kiida ennast, aga jah, et, et nasaal aru Tööriistade olemasolust ja ja mida kasutada just jah, see ei ole veel üldse võras ütleme, elekter ja veevärk, et see on nagu natuke sihuke, et kuhu ma ei tahaks, seda ma pigem ei näpi, et seda, selle ma jätan ikka spetsialistidele. Kuigi hakkan sellest loogikast juba vaikselt aru saama. Tuleme loomingulise tegevuse juurde teie kohta on öeldud mitte ainult öeldud, vaid väga paljud on saanud selles ise veenduda. Te olete andekas näitleja. Muide, teie hea sõber ütles, et te olete erakordselt hea varrodist. Oi, see on küll nüüd, ma ei tea, kunstiline liialdus. Estonias ooperis väga paid näitlemisega vist ei saa tegeleda, sest põhitähelepanu on ju ikkagi laulmisel. Selle näitlemise koha pealt minu jaoks on alati olnud kuidagi nagu sümbioos, mida tahaks ja mõtlen alati, et ma tahan, püüeldakse täiusliku ooperi võite siis muusikateatri näitleja, laulja poole, loomulikult seal on omad tähised ees olnud eeskuju, kellest ma ei saa nagu seda Lätti madalamaks lasta. Lähemalt. Kui ma läksin kolmeks aastaks otsa kooli ooperistuudio kursust juhendama, siis see oli just minu eesmärk või mõte, et, et ma tahan, ma olen omal täiesti välja kujunenud, olles teatris juba töötanud tolleks ajaks 15 aastat, et ma sain täpselt aru, et mida tegelikult kui nüüd tuleb teatrisse oma ala tipplavastaja, et mida ta tegelikult ühelt muusikateatri solistilt nõuab või millised on need eeldused. Ja see noortele väga huvitav tegelikult seda arengut jälgida, et kui ta hakkab aru, saama loomingut algul on see täiesti koordinatsioon on hoopis teine. Aga kui nad kolme aastaga tegid nii ilusa arenguhüppe, läksite näitlejanna? Jah, et selle ühendamine ühesõnaga lavale liikumine ühel hetkel enam ei seganud musitseerinud laulmist, mis aga kuidagi nagu peale pigem võib-olla isegi nagu näitlejaks lauljaks, et ma pigem jälle see kõlab võib-olla natukene kuulajale ebapädev Annale valesti, et ma pean seda nagu olulisemaks kui, kui laulmist selles mõttes, et viisi me peame seal rahvusooperis ju kõik, et jah, et teisiti ei saa, aga vaataja, kes tuleb teatrisse, ta tahabki midagi näha, et ainult kuulmisest ei piisa ja noh, tänapäeval siis see on selline kompensatsioonisüsteem, et sa pead millegagi alati midagi kompenseerima. Kui see muusika ei ole kuule, piisavalt paelu, siis sa pead tema tähelepanu kuidagi mingite teiste vahenditega üleval hoidma. Mulle see hästi sobib, kuigi jah, tegelikult ma olen nagu paljud käinud lavaka katsetel ka ja noh, selles mõttes läks väga hästi, et sain esimesest voorust edasi. Aga siis algab suvepuhkus ja siis ma läksin koju sinna rohkem ei läinud ta ei jah, mul kuidagi nagu see, mis ajada seal, see oli otsa kooli teise kursuse lõpus. Sooritasid ma arvan, et see oli ikkagi pigem see proovida, et kas see on siis selline nagu kõik räägivad, et mis seal siis tegelikult ikkagi nagu nõutakse ja liha palutakse, et lihtsalt saada see kogemus, tegelikult ma selle kahe aastaga otsa koolis olen ikkagi juba endale aru andnud teatrit juba siis nuusutanud seestpoolt ka, et see muusikateatri ikkagi see kõige õigem valik minu jaoks ja et päris siukse draamateatriga või draamanäitleja elukutsega ma ennast nagu seostaks minu mõttemaailm, et paljude erinevate lavastajatega töötanud ja rahulik loomulikult tänu Heidi Sarapuule ja teadel vaariuse draamarolle erinevaid tegelasi kehastades olnud näitleja mänguvõtteid kogu aeg proovida katsetada iga rolli puhul, kuna väga paljusid tegelasi ei saagi nagu parodeerida, sest paljudest ei teata ju mitte midagi ja, ja mõned on ju täiesti fiktiivsed tegelased, aga jah, sealt see loomulikult Heidi Sarapuu on juba, ma arvan, suuresti see minu näitleja areng, tänu kuidas te sattusite osasse selle peale väga lihtne. Võtsid endale naise kes oli juba rahalises ja valitsuse loomisest peale vist ühe etenduse juures, oli vaja natukene teatud laulusõnu kohendada, teha lauldavamaks, siis ma tegin seda, siis ma käisin paar etendust vaatama, sime, tutvusime heidiga siis kuidagi järgmises minu esimeses tükis vahel siis oli vaja natukene kuskil kitarri mängida ja laulda mõni laulja neid andis mulle juba mõned lisastseenid ka teha ja siis niimoodi tükk tüki kaupa ja siis kuidagi jäin ja. On teil selliseid rolli ka, kus ta pole üldse laulnud, varises hulka, sest. Siis ma laulsin jah, et kuule, algul ta oli Estonias abikoolis tööl, et selles mõttes sellest faktist lihtsalt ei saanud mööda minna. Aga Adsoni pigem siis markeerisin laulmist una teguliga laulikuga, nagu teda tunti, aga enamikes jah, kuigi noh, kasvõi lõbusatest hoolastes, noh ma mängin küll Estonia kauaaegset solisti Gustav aaressoni, aga minu rollilahendus muidugi on täiesti vastupidine päris, kus ta vaadessonile kelles muidugi keegi midagi ei tea, keegi ei oska teda mäletada ja temast ainult lugeda. Ja ma muidugi ei ole selles mõttes karikeerimisega tagasi hoidnud, et ma olen kujundanud temast ikkagi, aga alates tri persooni, keda tihtipeale igas trupis esineb, et olen sinna ausalt öeldes pannud päris palju oma kolleege sisse ja mõni kolleeg Anne nahkhiired on isegi mitte võib-olla ära tundnud, aga pärast on tunnustavalt patsutanud õlale. Vaata, see on küll lahe roll. Aga muidugi pole talle öelnud, et teda oli seal ka 33 protsenti. Palun saatke veel aru ja seal ma ka tegelikult ju ei laula, nii nagu ma leiba teenides Estonia laval laulan. Ma tean, et üks kommentaar kunagi pärast seda etendust, issand jumal, kas ta tõesti sellise häälega saab Estonias lauda? Et kas ta tõesti hoitakse sellise häälega Estoniast palgal? Päevade suvekülaline on rahvusooperi Estonia ooperisolist Rene Soom, sellise häälega laulab ta mitte Estonias, aga vaariuse teatris. Sa Roosuma ka siin ei saa. No Ruuseuma, ihkasin. Ei. Ole pahahalli ju? Ei ole ju. Nii püüda, et siis, kui oli mures ootus urest salliks ootus ja ees, kui kauge elu oli. Kui veel voor. Jah, ja kui ma mängisin Hans Christian Anderseni ka mul ei ole seal nagu plaadis või heidile olnud plaanis algul, et, et Andresen laulaks, aga kuna Andersen oli ju tüübina või siis inimesena, kes ta tahtis, kõik, keda see kunst ju ja ta tahtis tantsida, tahtis lauljaks saada, tõrjoo armunud, ooperiprimadonnat ini lindi, ta tahtis nii väga lauljaks saada, siis ta läks võitma laulutunde, et noh, siis siis ta kaotati, laulis, aga üritas, tahtsid, ei tahtnud välja tulla, aga aga mis seal tore fakt, et oh kui jah, tõesti, võib-olla mõne tüki võib-olla leiab mul lihtsalt praegu ei ühtegi lavastust pähe, kus ma tõesti pole pidanud riisijuppe veeretama ka näiteks nüüd Estonias sellel hooajal oli mul küll võimalus olla vist, ma ei tea, ma arvan, esimene ESTO onlane või Estonia laval, esimene solist, kes ooperis olles üks peategelane ei loonud ühtegi nooti. Seda mainiti isegi ära, et väga kahju, et Rene Soom ei laulnud. Jah, aga kuna see tegelaskuju oli Lennart Meri, siis ma arvan, et helilooja oleks olnud väga raske jäänud jänni sellele millise meloodiajuppi nüüd Lennart Merele võimalik üldse kirjutada. See lahendati jah, nagu nii-öelda puhtalt draama roheline ja mul on selle üle väga hea meel. Kuidas see tunne oli, et te olete Estonia laual draama rollis? Ma olen tegelikult seda ennem ka teinud, et mängisime nüüd ma pean jälle meenutame, mille raames Estonia mängis Tammsaare Juudit lavastas Katri Aaslav-Tepandi ja, ja kus me siis tõesti mängisime suurel laval, meil oli draama ja Estonia trupp kokku pandud orkestriauk oli kinni, publik oli saalis ja seal ma mängisin nimetatut ja see sai päris huvitava vastukaja selles mõttes, et kui nüüd Estonia trupi päris draamanäitlejate trupp kokku pandi siis inimesed, kes saalis olid, nad ütlesid, et see oli uskumatu, et kogu näiteseltskond oli laval nagu viis sentimeetrit õhus, eks meiegi sellest hoonest võtsime üle nendelt mingisuguseid maneele ja nemad omakorda siis muusikateatele mingisuguseid väga omasid planeerida. See oli väga huvitav, et seda noh, ma kujutan ette seda tõesti päris Draamateatris draamateatrites ei kohta, seal on ikkagi sellesama siis selline kool on nagunii-öelda platsi selle jah, tõesti väga huvitav kogemus. Ma mõtlengi, et päris balletis on Estonias on kaasa tegemata, et siis on täiesti haljas kõik žanrid läbitud. Te olete väga palju vaariuses just tegelenud vanade Estoonlastega, te olete ilmselt uurinud ju nende elulugu ja sellesse aega üritanud sisse elada. Kuidas nüüd see Estonia tunne on? Estonia teater? Kas see maja juba ise tekitab sellise igavikulised tunde? Noh, ma ikkagi aeg muutub ja noh, need sellised kõik võimalikult meediumid nii-öelda nagu natukene tähendas öelda pisendavaid Estonia mõju, et tol ajal ikkagi teater oligi kogu elu ja, ja me teame ju tol pinnal oli ju kahetoaline kabinet. Säästaažist tegi, teete, sest ta magas ja vaadates tema tolleaegsed tööd või see, kui paljuks üks mees suudab lavastada ja ise mängida peaosi ja kõikvõimalikke kavasid, et üle Eesti teha ja õhtuti igavledes varietees ja seal oli täiesti täiesti uskumatu, kui aastas on 365 päeva, siis ma arvan, et pinnal nii-öelda ülesastumisi publiku ees oli näiteks 450. Täiesti uskumatu, et tänapäeval ei taha öelda, et on üks paljudest teatritest minu jaoks on ta loomulikult kodu ja, ja ma tean väga palju teiste teatrite kolleege, kes meil käivad külalistena kaasa tegemas, kes ütlevad, et oh, tead, siia majja sisse astud. Tead, süda hakkab kohe ikkagi kiiremini lööma ja kõiki tahaks kohe teretada kätt anda. Sihuke, et vastutus, et kui sa Estonial lavale astud, see on lihtsalt, see on hoopis teine tunne. Oioi ohohoho, jah, see on mingisugune. Ma olen tihtipeale olnud, kui lava on tühi või seal laval midagi toime, siis olen läinud lavale ja siis pannud silmad kinni ja siis nagu tunnetanud seda, et kas seal on siis see noh, otsagusiku kõigi legendaarsete olles, kas ma tunnetan seda, ma ütlen, et ma ei ole selles mõttes väga spirituaalse taustaga inimene, aga Ma tahaks, et see nii on, aga ega ma väga ei tunneta, kas see teadmine, see teadmine on, täiesti toimib ja see on kogu aeg olnud, et noh, siiamaani meil ju teevad ikkagi väga paljudest, olles veteranid vaatamas ja ja on meie tegemistega siiamani kursis. Järjepidevus on väga tore, muidugi õrn kartus on, et see, kas need 20 aasta pärast me saame umbes samasugust juttu rääkida, aga, aga noh, mina ja ma tean, et mul on väga palju kolleege, kes ikkagi võitlevad oma võitlused lõpuni, et Estonia järjepidevus ikkagi jääks ikkagi alati kestnud. Meie alla ei anna. Kelle garderoobis te olete? Minul on vägev garderoob arvele üks vägevamaid. Mulle väga toredad kolleegid, et praegu ma jagan garderoobi, siis Urmas põld on Priit Volmer, Väino Puura, Tõnu Kilgas ja siis tulevad head külalised, kes meil on erinevates etendustes kaasa tegemas näiteks Mait Malmsten, Jan Uuspõld, Egon Nuter, no vaevalt korraga Argo Aadli ühes garderoobis. Kõike korraga jah, me niimoodi ei mahu ka, aga, aga on väga palju etendusi, kus ma ikka täitsa mingi viie-kuuekesi oleme seal ja lahuta ära, mahume väga kenasti ära. Seal on muidugi kõik selleks teinud, et kui jälle nüüd oligi viimane etendus, tuli, lisandus meie trupi sisse külalise näol Jan Uuspõld ja Argo Aadli. Ja siis ma ütlesin jandile kohe, et see 304 garderoob võtab sind. Ei andnud, ütles, et jah, ma tean, et mulle juba keegi sosistas kuidagi jah, see on tore pesakemisel. Sest seal enne teid on olnud, seal on Georg Otsa garderoobid ja Tiit Kuusik Nojah, nüüd Georg Otsa garderoobiga vist läks selles mõttes pahast, et vähemalt ühe garderoobiga, mina olin seal kunagi selles nii-öelda vanas Georg Otsa garderoobis ka, aga remondi käigus noh, oli vaja lihtsalt täna päevastada laiendati dusiruumi ja siis see garderoob üldse vist lakkas olemast, aga, aga eks kihelkonda, mis tal on mitmes garderoobi. Aga Väino Aren on olnud tahti Männik ja neid on jah, seal päris mitmeid läbi käinud. Me rääkisime küll teie tööst Estonias, me ei ole veel rääkinud rollidest, olete ooperilauljad, aga te olete teinud kaasa väga paljudes operettides. Oleks vist imelik küsida, et kumba te eelistate. Kindlasti tahate mõlemat teha. Jah, noh, ma ütlen, et ma olen ikkagi selles mõttes Klaskele lauljat, olen lauluni, ooperit, operetti, muusikali loomulikult ka erinevatel lavadel, erinevate kammermuusikakavadega, et mis mulle ka on väga südamelähedane. Aga jah, eelistusi selles mõttes ei ole, et olen pidanud olema laval ooperites, kus tõesti Eva lõppu ära oodata. Ja, ja oopereid, mida lihtsalt naudid esimesest avamängust peale. Antud hetkel kõige uuem ooper, milles mina kaasa teinud Figaro pulm, kus tõesti avamäng on muidugi loomulikult Mozarti geniaalsuse tipp ja lõpufinaalini välja, et see on tõesti, sa tunned ennast seal hästi, selles selles muusika selles lavastuses tõeliselt nauditav muusikalidest mees La Manchast alates minu veetlev leedi operitidest Silva siis meil siin kõik on olnud, ei oska tõesti eelistust anda. Rollidest räägime, mis võivad olla baritonid, unistuste rollid. Vaat, mina olen selline absoluutselt mittetüübina, kindlasti ta mulle meeldiks, aga ta võib olla näiteks see võimalus, kui see sulle kätte mängitakse, et tuleb hotello ja sa näed mingid sellised haavad. Aga ühel hetkel tuleb see lavastaja, sa kuuled ära tema kontseptsiooni, sa näed, vahetused tegelikult vist ei ole nüüd see, mida me nüüd praegu päris ootasin. Ja tihtipeale tuleb jälle üks nimetus või millest sellest ka midagi oodata tuleb täiesti geniaalne lavastaja ja lihtsalt kogu aeg, ainult põled ja põledi põled. Lihtsalt ma arvan, et alati, mis mulle meelde jääb. Ja üks minu esimesi suuremaid rolle oli, oneegin mida ma laulsin, meil oli Eesti ja siis soome akadeemiate ühistöö, mis esietendust Soomes ja pärast hiljem ka Eestis mitmeid etendusi seal ütleme jah, minu lauljaproovikivi, et kui me sellest välja tulen ja sellega maha saanud ja siis on veel lootust edasi töötada. Aga lauljakarjääri, see oli see hetk, kus akadeemiast tuli just leetu tagasikillust Noreige näinud mingiks etapiks ilma õpetajate ja ma pidin iseseisvalt selle loo omandama, sisse laulma, mis mul noh, ütleme kõige ellu kuulajad ka, et ma sain sellega hakkama, siis see kuidagi on jäänud ka hinge. Võib-olla jah, kõige märgilisema rollina ja see oli ka teatris väga selline kasin, pingeline oli väga keerulised ja ebamugavad partiid tulid sellel hooajal välja, et kogu see jah, mäletan, see pool aastat oli niisugune väga piiri peal käimine ja laulmine, aga noh, teades olid väga toredad kolleegid, sellist vanemat mõistja Ivo Kuusk, kes käisid sõbralikul diamehelikult oletatava toetamise patsutamas ja aga unistuste roll tõesti alati kui ma lugesin esimest korda Georg Ots raamatut, siis ma vaatasin, just ei pidanud tema kunagi teinud, oli oi kui tore oleks, kui saaks kani kunagi seda teha. Aga ühel hetkel kuidagi see mõte kadus kuklast ära ja siis ma hakkasin vaatama kahtekümmend aastat seal teatris või sest ma kunagi tõesti mõtlesin, et Henry Higgins, et võiks teha ei näe, et nüüd on see tehtud, nagu ma nagu edasi ka vaatan. Meie direktor Aivar Mäega palus mul mõned aastad tagasi lihtsalt kirjutada paberile mõned mõtted, mida sa tahaksid mulle operettide mõned ooperid ja siis ma võtsin ühe leksikoni ette ja hakkasin siis vaatama ja siis ma mõtlesin, et ma ei tea, ma tahtsin endale lihtsalt kõik need kirjutame üles või siis mitte midagi. Ma olen jah, lavastaja tüüp, kui lavastaja tuleb ja ta võib kõike mulle maha müüa ja vastupidi mingi nimetuse välja käin, siis ma kardan, et sõna on ära ja siis ei tule sealt võib-olla just seda, mida ise nagu hingele ootad. Aitäh, René Soom. Jõudu ja ilusaid uusi rolle. Suur-suur tänu päevade suvekülaline oli Rahvusooperi Estonia ooperi- ja operetisolist ja vaarise teatri näitleja Renee Soom. Mina olen Ülle Karu. Viimasena kõlab toongi hote tõotuse laul, mütsi lee muusikalist mees La Manchast, Rahvusooperi Estonia sümfooniaorkestrit, dirigeerib Mihhail kärts. Salvestus on 2013.-st aastast.