Minu nimi on Piret Tali tänasel laupäeval tahan teid viia kokku nelja toreda sajaaastasega, kes elavad Eestis. Mina kohtusin nendega vabariigi aastapäeva nädalal ja seda vikerraadio hommikuprogrammis rubriigis Eesti ja kaaslased aga väike eellugu ka pisut vähem. Kui 100 aastat tagasi elas Eestis natuke üle ühe miljoni inimese. Sajaaastasi vanemaid oli nende hulgas üksnes neli aastaseks, elas siis parimal juhul üks inimene 200000 elaniku kohta. Aga praegu elab sama hulga inimeste 200000 kohta kõrgeealiseks 19 ja sajaaastaseid ning vanemaid on Eestis praegu üle 140. Aga kes on siis meie juubeliaasta kangelased, saame tuttavaks. 106 aastane Marta kivi on meie saja-aastaste hulgas vanim. Tema on elupõline kooli õpetaja Saaremaalt Tornimäelt. Meie teine kangelane on osaline Raua tänava lahingus on sajaaastane Edward kuuskorkeilast, kes veerand sajandit veetis komimaal vangilaagris ja asumisel ja oli suur raadioamatöör. Meie sajaaastaste hulgas on pesamuna Linda Eerika Käära mees, kes on sündinud Narvas, aga elas enamiku elust Saksamaal, Suurbritannias, Kanadas ja nüüd on ta kaks aastat juba tagasi Eestis. Viimane meie kangelastest on 1952. aastal esmakordselt Eestisse jõudnud Vladimir Funk Tallinnast, kes on sündinud hoopiski Kaukaasias Eesti külas ja tuli siia koos punavägedega. Tema ristinimi. Selgus on hoopis Voldemar Andresoo. Aga esimese loona palus 106 aastane Marta, kes praegu elab oma poja Jüri juures Kohilas, valida midagi Heli Läätse repertuaarist. No. Seeni maas. Ja siis süüd antena kuulutasin, kin. Aga? Muugark. Igatsevad kood. Ruumer. See laul Rööma. 106 aastane saarlane Marta Kivi. Marta oli juba kuueaastane, kui Eesti riik sündis teles, siis ema ja kahe vennaga Peterburis ning tuli revolutsiooni eest Eestisse karantiinis Narvas piiril mäletate moosisaia, mida sõdurid andsid. Kogu majapidamine, varandus jäi revolutsioonilise Neeva linna ja Saaremaal tuli uuesti nullist alustada. Isast sai kooliõpetaja ja ta kasvatas kõigist kolmest lapsest, kahest pojast ja tütrest koolmeistrid. 1944. aastal isa lahkus siit ilmast. Marta, kes Saaremaalt oli üle mere Haapsalus seminaris käinud ja Cyrillus Kreegi juures muusikatki õppinud, said ema Karel Tornimäe kooli juhatajaks. Marta vanem vend küüditati Venemaale ja noorem vend võeti laskurkorpusesse. Sealt naastes sai temast Kuressaare koolijuht. Marta pidi koolis akordionit ja klaverit mängima, õpetama eesti keelt, matemaatikat, kehalist kasvatust juhatama koore ja ansambleid. Saaremaal elas Marta veel mõned aastad tagasi ja hoidis pojale talu, aga siis tuli tal mandrile kolida. Pilt kooli ja kodumajast on tema toas seinal ja Martale pakkuvad rõõmurist Nad. Ükski pole liiga raske. Kuidas te lapsena Peterburi sattusite? Eesti oli ju ka seal käärima ja kõiki läätsesid parema jälje peale. Nojah, eks siis perega higised enamisi, noored siidiköit Peterburi ja eks minu vanemad läksid ka Peterburi ja mis ma võisin nad kahe-kolme, kui pere läks, siis sai sinna ka. Aga see evolutsioon? Elu läks krõbedaks. Isa mõtles, et peredel läheb ära õuel Saaremaad oma koju. Eesti vabariik oli saanud ja isa hakkas siis ka pääl ka, tantsib, seal sai üsna ruttu Tornimäe koolitööd seal kuni 44.-lt kõrval. Siis pandi sinna Kas teil pidite palju muutma oma arusaamist elust, et saite olla vabariigi ajal õpetaja nõukogude ajal õpetaja eest olid õpetaja, õpetasid klassis ja seal siis ei tee. Aga hirm. Vanem vend küüditati isal käegi ümber ära, et kogu aeg oligi hirmul. Kas ikka kõik? Alati oli hirm, ise räägid? Oli ema, oli nii, et mina ei tahtnud õpetajaks hakata? Ei saa, koolid. Jewitreselt. Eesti naisliit asutas kooli ja siis kaks seal Saganna satsiaal. Dieet väätmisin oli üsna raske pealinnadega vanaks jäänud. Aga ikka õppisin, kui nii Tallin Labommitlemiseni. Milosevici hääldi, aga mõtlen ikka näiteks seal seal instituudi osakonnas läbilõike vaed, talvinalyardad Sägdariks, minu sektor oli Harju rajoon. Ja seal oli vaja uurida, kes vajavad abi. Ja mina sattusin siis Harju tänavale merega mees oli kadunud. Saime ärisse jooksupoissi teise klient põhu sisse ja tuli pommitamine. Kadus maja kahtabelve rõsunud. Marta, te olete 106 aastat vana. Kuidas te ennast tunnete, Ma ei usu enne, ma ei usu, et maalne seal puhtakale. Ma ei tunne midagi helil. Siis, kui ma ei tulnud taime kukkusin, nii et isegi No ja siis ma käin siis seal. Kas teil oleks mõni soov Eestile sünnipäevaks teetse noorte naiste hulk? Et hakkaksid meelde ütelda, et midagi tõsiseltteedel, et noored köisse üksi suuremaks järgsydama liistu juurde ärgu 11 targegi ega nori. Valitsigani hoidku ikka Eesti vabariik. Aga ma kardan, et Putini. See oli siis Marta Kivi, kes praegu elab Kohilas, aga pärit on ta Saaremaalt ja tema on 106 aastane. Kui Eesti vabariik sündis, oli Marta juba kuueaastane. Soore oleme rõõmsad, Ma ma. See koos Toomatud öös Jaa ei ole. Ka ju LV päevasel käes. Lae alla. Laastu, et. See elu ole ta. Särada. No ta ei saanud Ja see ka too mees. Ja ma. Olen noor ja aasta. Ei ole aga unimaad maad. Stuus mees mu mees vees ja no see, ma too See oli siis Edward kuuskory soovilugu Artur Rinne seal, kus rukkiväli Edward keelasti Raua tänavalahing Keilas elavat Raua tänava lahingu veterani kapral Eduard kuuskory tsiteeris vabariigi aastapäeva paraadikõnes kindral Riho Terras. Just tänu Edwardile ja tema kaasteenijatele sidepataljonis saab öelda, et Eestit ei antud 1940. aasta juunis ära ühegi pauguta. Raua tänava koolimaja ees toimunud lahing oli ainus Eesti kaitseväe vastupanu 1940. aasta juunis. Kõige kurvem oli Edwardi jaoks hommikus, neil relvad ära korjati. Õnneks leidsid nad laost uued ja olid valmis oma riiki kaitsma. Taskud padruneid täis. Nõukogude väkke mees ei jõudnudki, kuid raadioamatöörina hakkas ta saksa ajal sidet pidama Soome Haukagrupiga. Tema raadiovastuvõtja sai kiiresti ümber ehitada raadiosaatjaks ja hiljem vajalikud detailid korstnajalga peit. Gestaapo leidnud saatjat üles. Küll aga tulid 1944. aastal pagari tänavamehed ja palusid Edwardil korraks istet võtta. Ta komimaal läks selle istumisega pikemaks. Eestisse jõudis mees tagasi alles 1968. aastal. Asumiselt oli ta leidnud eestlannast kaasa ja seal olid sündinud lapsed. Raha oli ta 24 asumise aastaga teeninud sedavõrd, et mehe ema ostis perele Keilasse maja. Aga võtame istet. Muide, selle töövõtmisega, sellega ma olen hästi ettevõtlik. 44. Sultsi töö pagariks kutsuti ja öeldi, et palun istuge püsti, sain 68.. Kaugel teil siis õnnestus ära istuda? Aga mis teile süüks paindjate sinna sattusite? Teil oli seal Raua tänavasündmustes ka oma osa. Roo tänava puulinn sõjaväes ja siis oli niimoodi, et neelasin seal Juhkentalis olid ju Kosolvunud sealt, kui venelased tulid, sealt löödi. Kas see oli ainus kord, kui nagu venelaste vastu pauku tehti, ka? Pandi Raua tänava koolimajja. Tulid siis kaks veoautot sõitsid koolimaja ette ja mõlema kastis oli kümmekond erariides meest püüdsid, aga no ja siis tulid siis tunnimees neid ei lasnud. Tunnimeest tulistati. Ja see kuul. Aga mis seal siis edasi juhtus, tunnimees lasti maha, erariides mehed tulid sisse. Esialgu sealt siis läks nii-öelda madinaks tulistamiseks. Tulistamine kestis. Siis vaesed venelased seda ei teadnudki, et pataljoni relvaait oli kooliõues sündigu kaetud suur kuhi oli, seal jääb meil olid kaks üle ajateenijad, allohvitseri need teadsid, et see toit on ka seal. No ja kui venelased tulid relvad ära korjanud, ära viinud enne lõunat siis kähku sealt pudru ei olnud, saime uuesti püssid ja padrunid ja kõik, mis tarvis, oli. Nii et laskemoona, meil olid igal mehel taskud kuhjaga. Aga noh, siis kui relvad maha pandi, mis siis edasi sai? Narva kaudu teist kallast mööda uuesti. Staabi juurde koos raadiojaamaga, aga. No kes teid maha ei võetud, et vorm on vale seljas või oli teil eesti vorm seljas? Siis seda teie jaoks läbi. Aga mis tunne on olla vabariigiga ühevanune mees? Kui te peaksite Eestile ja eestlastele mõne sünnipäeva soovi ütlema, siis mis see oleks? Sellises Edward kuuskor Keilast ja Linda, kes on sündinud Narvas, aga elanute enamiku oma elust Kanadas tundis muret, et tema nooruspõlve aegade laule ei ole eriti tihti kuulda. Siis üks lugu Paul Tammemägi repertuaarist, Lindale. Kui kata noodi? Linda Narvast Kanadast keegi, kes on käinud Eesti Rahva Muuseumis ja näinud Linda Erika mehe fotosid näitusel Eesti läbi 100 silmapaari. Ei usu, et Linda sai paar päeva enne vabariigi aastapäeva 100 aastaseks. Linda on pärit Narvast, kus ta koos kahe õe ja emaga kasvas kõige enam mäletate oma lapsepõlvest suplemisi Narvas. Tutimütsi, mis oli mõeldud soome kelguga talvel sõitmas käimiseks vabariigi aastapäeva tarvis, rahvariided Ärgeldatud kapis. Need tegi ta endale seitsmeteistaastaselt ja võttis Saksamaale pagedes kaasa. Need on saatnud teda läbi Suurbritannia Kanadasse, kus linna viimased aastakümned Torontos elas. Linda käis Eestis oma õdede lapsi ja lapselapsi vaatamas igal suvel. Tegi üks neist talle ettepaneku jäädagi Eestisse. Sedamis Lindat Kanadas hoiaks on palju vähem kui seda, mis tal Eestis on. Siin on tal viis põlve noori sugulasi. Mitte keegi ei taha sinu pisaraid näha, ütleb Linda, kes armastab rõkkavad naerda ning on tõeline daam. Sünnipäevapeo pidestas viis hotellis 70-le külalisele ja kandis seal hõbemusta õhtutualett. Igal hommikul ma palun ja õhtul tänan, ütleb Linda, näidates väikest risti oma kaelas. Ka ei möödu ükski hommik tal ilma hommikuvõimlemised. Mul tuleb alles sünnipäev. Ja siis sinna tulevad kõik minu omaksed, sugulased, sõbrad ja külalised. Ja kust te seda tähistate Sisodellis. Kas külalisem kasvada sadade ei ole, aga ainult vist 70 või selle ümber? Lindade. Läksite välismaale üsna noorelt, sest te olite meisterdanud ühe pilke loo Stalini kohta. Kas te mäletate, milline lugu see oli? Joseph Stalin sügas vuntsihüvitis käes on veidi ebanii, ma näitan teile kunsti, kuidas tuleb nälgida. Lauristin ja tema poisiga on ju meie päästi jääd. Mutt nagu mina praegu naise kaevas ja mulle tuli, hoiatas üks ja imelik, et ma mäletan, see mehe nimega, oi Priks. Väikemees ja küsis, et abs. Et kas oli vesi, kirjutas. Ei ole, siis mine koju ära. Ära ole sa kogu aeg, et kui ta kellegi teise juurde läinud Kaua te juba olete tagasi, mina tulingi enne siia üks kuu aega, et vaata, kuidas siin meeldib. Me käisime kõik need hooldekodud läbi üks kiigel valud, ühte ujuma läksime üks jupp pidime näitama ruumi. Ja seal tuli üks vene naine suure kisaga. Me vaatasime siin vahepeal Linda, Erika rahvariided ja need olid need, mis te võtsite kaasa siis, kui te olite seitsmeteistaastane, ma tegin ise seal vigu sees ka igava aasta seljas. Aga mis te siis mõtlesite, kui teile tehti ettepanek osaleda fotomodellina projektis 100 Eesti silmapaari? Mulle tuld ja töötanud valitud ja ja siis ma ei tea midagi ja siis tädide üles filmimasin kukkusidatuga, kukkusin ja pidin minema, mõtlesin haiget ja ma ei saa tulla. Ja ma ütlesin, et ei saa edasi lükata, ütles, et ei, saad, Nad tulid siia. Siis keegi ei tea, kui vana ma olen, kui nad siia tulid, nende riistadega küsiti kohe, et mis siin lahti on, nuia heegeldus sajaseks, aga sinna Tartusse näituse avamisele minek, et kuidas see välja nägi, saime sinna, oli raudtee üleandmine. Ja mina küll kõik see vanem minu mina nagu esimenegi kutsuti välja, siis läksime edasi kalevisse ja vaatasin ta, mina, nii suur. Imelik oli vaadata ennast, kui te peaksite teistele midagi soovima, kas või see inimestele, et toogu esile eestlust ja kuivad, reisivad mingui reisikuu ja toogu tagasi, mis on kasulik Eestile. Ja noored. Läheb poisid elama. Meil seal ei olnud asja assiigord, hoiaid olen elukaaslane. Võtad elukaaslane ja sa saad ühe lapse Sist teine juba asuda teise lapse. Ja mida te teete, see on minu silmis vabadus. Minu silmis väga kole ei usuta ja armastust ja abiellu igavesti ja igavesti, kui ei sobi, läheb lahku. Ja ta näha õnnelikku peret. Ja mis mulle ei meeldi. Mina olen 100, kui kolev olen. Mul ei ole meigi peal. Ilma millegita, ilus, kui ta on ilus. Aga kuidas see õige mees siis ära tunda, et oleks ikka õnnelik abielu mis on selle mehe elu mõte? Ja kas sinu elu koos ka teil on ühiseid huvisid, siis on kõige suurem õppetund, mis eludelen andnud. Saab olema takto juurde, kui tahtejõudu ei ole. Siis kaob kõik. Ja inimene mõtleb, et mõnda asja ta tahab. Aga ta ei tee midagi selle heaks, et seal saavutada. See oli siis Linda, Erika Käära mees Narvast ja Kanadast. Vladimir Fungile oli laulu raske valida, sest ta oli küll korduvalt käinud laulupeol. Aga ma arvan, et üks Georg Otsa lugu oleks talle suurepärane valik. Oma, mida me ka See essi, kas. Või ka? Pääle. Ilulind. Vladimir ehk Voldemar Kaukaasia eesti külast. Vladimir tuli Eestisse 1952. aastal koos punavägedega. Tema ristinimi on Voldemar Andres aga see venestati Stalini ajal ära, nagu sai tema õest Salmes suura. Volli kasvas üles Abhaasias eesti Ülem-Linda külas. Tema ema oli eestlane, isaga Venemaa sakslane, kes surmahirmus oma päritolu varjas. Volli elab praegu Tallinnas kesklinna piiril, Stalini-aegses uhkes kõrgete lagedega korter päris, kus seinal on vaibad ja fototapeet kaukaasia mägedest. Kõige enam peabki vuliend kaaslaseks. Vene keelt lapsena ei osanud ja selle õppis ta selgeks alles Leningradis õpetajate instituudis. Otse algkooliõpetajana võeti noormees sõtta. Ta sai Moskval haavata ja tegi läbi kogu sõjatee Berliinini. Sõjajärgsel Saksamaal tegeles ta riigi demokratiseerimiseks ning korraldas seal haridussüsteemi ümber. Nõukogude Liit saatis noore ohvitseri, kes oli Uuralist naise leidnud Eestisse. Anul elas pere jõhvis hiljem juba Tallinnas. Tal oli uhke vene armee munder ja sünnipäeva. Õnnitlusi on talle saadetoni näe kui eesti keeles küll kotkaga, küll kolme lõviga, aga saksa keele on vanadusest kahjuks ära unustanud. Olli käib iga nädal Vahitorni koosolekutel ja uurib jumalariigi tulekut. Saame siis kõigepealt tuttavaks. Mina olen Piret, teie olete. Voldemar Randver, perekonnanimi Fung, ema, ema oli haiges enne surma ütles isale, et anna Vollile haridus minule. Mina isaga käima sulady kolhoosis käisin tööl igal pool. Kolhoosi esimees kutsus mind enda juurde. Volli sulle 200 rubla. Sõide Leningradi Eestis Soome Pedagoogilise tehnikumi sõitsime Leningradi ja sisseastumisest, eks need ära anda. Mina andsin kõige eksamid ära, aga vene keeles sain ka. Küll mina olin hädas, sale hingas, mis mina nüüd ütlen, isale ja kolhoosi esimehel Epina kukkus läbi. Mäletan, seisin selle tahvli juures, seal koridoris ei lähe selle nimekirja juurde, tean, et hullunud vene keele kaks ja mis ma seal ikka. Äkki tuleb. Tol ajal mul oli juba tüdruk, kaakerd leida siit sulelisi. Kõmuline, sa siin seisad nii, tema lükkas laiali kõik selles tudengid seal läks, vaatame ise need kirja ja vaatab vastu võetud nimekirjas olen mina see mees, see oli üllatus minule, mina, muud oi, kui oli mul hea meel. Aktse ilmaski ei unusta tibud siis kommunistlikule parteile oli rahvuse poliitika nõndanimetatud rahvusvähemuste kohta nats mensinst. Eestlased kuulusid ka selle rahvuse vähemuse hulka ja sellepärast pandi nimekirja. Kui mina lõpetasin ära Leningradi pedagoogilise tehnikumi, andsin kõik eksamid ära. Miks saadeti Leningradi oblastis reegelski joon ja küla obižkobo? Seal oli algkool? Mis väeosast olite? No mina olin jalaväes seal, kus on jala vägisi Avadi võit ega tangid üksinda võitu, idee, lennukeid, ka üksinda võitu, idee. Need on kõik need, see tehnika, kes toetavad jalaväge. Millal siis sõda võideti, te olite ikka Berliinis väljas? Mina olin Berliinis ja mina olin Hitleri punkrist, mina olin reistaadis. See oli ju teine päev, kolmas päev peale Berliini vallutamist me olime seal. Saime sedda sinna sisse, aga kuidas või miks te sinna sattusite? Meile anti ülesanne. Peale sõda ju lõppes ära ta menna verd au linna ja me kolmekesi läksimegi sinna võrdoulinda. Ja hakkasime Sa likvideerima natsistikud tegevust me ei sattunud okupatsioonivägedesse, me sattusime nõukogude liidu sõjaline administratsioon, Saksamaad. Ja vot seal tegime seda, tema kritiseerisime, mina olen õpetad, mind määrati õpetaja valdkonna koolid allusid mulle ja muidugi koos kommunistliku parteiga üksi ei oleks teinud seda. Aga ma pean ütlema niimoodi, et me oleme kolmekesi, Me alati kartsime, äkki keegi tuleb provokaator ja laseb meid maha, kes, kes siin lõik kaitsma hakkab. Aga Saksamaal oli nii, saksa saadi, kuulasid Nõukogude Liidu ohvitseri ja ei olnud mingisugust provokatsiooni. Aga kas te olete Eesti patrioot? Me muidugi peol Eesti poolt. Mul oli siin ükskord, aga tol ajal Venemaal oli president Jeltsin. No aga siis, kui eesti osalesime, et iseseisvuseestlastele anda, Jeltsin kohe ütles, mina välismaalastele pensi jaga maksma. Kujutusetu ja mina läksin kohalikku Eesti valitsusorganitesse. Ütlesin, et nii et mul oli tol ajal juba Eesti kodakondsus dokument õhus ja ma hoian seda dokumenti nii kallis, seda dokumendi. Nemad tegid mulle ära. Et võtke siis kodakondsus ja saage edasi seda pensi. Ja mul ema tahtsid dokumendi, seal on kirjutatud igal ajal, ma võin taastada oma Eesti kodakondsuse. Ja nüüd ma mõtlesin mitu korda, et ma lähen taastun ära see, et minul buduaaris mitte midagi ei, eksime seega midagi. Mul taastatakse Eesti kodakondsus uuesti. Aga kuidas te juubelit tähistasid, kas oli suur pidu? Mina ei täis istunud mingisugust juubelid. Minul, lapselapsed tahtsid küll tähistada kuskilgi võtta restoran nemad siis me teeme kõik ise sele, mina, mina kuhugi ei lähe, viha ei taha minna. Ja jäigi, niisiis näete siin-seal kõik need kratuleeritus, aukirjad ja mis seal on, isegi seal see? Kersti mee president kah mind käratuleeris. Ja saatis mulle suur kommikarp, Kadriorg, ilus tekst on ka seal sees. Aga mida te sooviksite Eestile ja Eesti riigile sünnipäevaks ja inimestele? Mul on nii südamel hea meel. Mina soovin Eesti riigile sõbraliku elu edukalt juhtida rahvas. Ja aidata rahvast. Sellepärast Eesti rahvas on seda väärt. See on väga tore rahvas, mulle meeldivad eestlased. Te saite osa kohtumistest 100 kuueaastase Marta kiviga, kes on pärit Saaremaalt. Ela Kohilas. Saja-aastase Edward kuuskoriga Keilast, kes veetis veerand majandid komimaal vangilaagris. Meie pesamuna, 100 aastasel hinda Eerika Käära mehega, kes juba kaks aastat on tagasi Eestis, on terve oma elu elanud Kanadas. Ja viimane meie kohtumistest oli Vladimir Fungiga, kes elab Tallinnas ja kelle nimi oli tegelikult hoopis Voldemar Andres Vunk. Minu nimi on Piret Tali ja ma soovin teile ilusat laupäeva.