Tere, head õhtut, chachi kuulajad. Tänase saate külaline on helilooja ja pianist Rein Rannap. Ja peagi on ees ootamas Rein Rannapi autorikontsert, kus on palju põnevat kuulda kuulda mõningaid laule algusaegadest Ruja algusaegadest, mida võib-olla ei olegi varem esitatud ja kuulda ka ühte täiesti uut teost Concerto in rock. Niisiis, sellest me täna räägimegi, aga praegu on meil taustal kõlamas lugu mis on inspireeritud siis vaja nimelsi populaarsest teemast loost tõusva päikese maja. Tere, Rein. Kas sa mäletad, millal sa hakkasid seda lugu mängima? Ja ei seda konkreetset ülesannet, et ma küll ei mäleta ega ei saa ka selle plaadi kaane järgi aru, kus võib-olla võetud mängitud, aga ei mäleta küll, et teda mängisin omal ajal. Miks just, eks Marran? Just nende Moskva kesktelevisiooni esinemiste jaoks oli vaja selliseid tuntumaid viise muidu kui ma andsin Eestis soolokontserdis, ma improviseerin kas oma teemadele või eesti rahvaviisile palju. Aga ma arvan, et see keskkond sundis mind pingutama. Aju. Kaarde ja otsima mingit teemat, mida improviseerimis aluseks, mida ka inimesed ära tunneks. Ja seda sa mängisid ka Tbilisi džässifestivalil, vähemalt 183. aastal oli mul õnn kuulata, kuidas sind võeti vastu nagu rahvuskangelast, et seisvad ovatsioonid ja seda ma enam ei mäleta, kas tuli lugu korda selle või mitte. Aga ma tean, et see lugu oli seal sees kindlasti. Kas sul on veel, kas seal on veel emotsioone? Esinemist ma mäletan, aga mis loos seal täpselt oli, seda ma ei mäleta, üks kindlasti vaba improvisatsioon ka tegin ja ja siis oli võib-olla mingi gruusia rahva võis või? Ei, ma ei mäleta täpselt, aga üldiselt see, see situatsioon ja see hetk on mul küll. No ja tegelikult olid sa jah tol korral vastu võetud džässmuusikute seltskonda, et sind kutsuti mitmele poole ja anti veel firma meloodia poolt ka välja, mitu improvisatsiooni plaati olid vist aastal 83 ja 86, neid oleks huvitav kuulata, aga praegu ma neid üles ei leidnud, et et kuulame selle tõusva päikesemeloodia lõpuni. Reinsalu mänginud väga mitmesugust muusikat, oled mänginud šopäenilisti, Bachi, mida kõike veel ja võitnud konkursse. Aga kas kõigepealt oli improvisatsioon ja siis tulid klaveriõpingud või või tuli see improvisatsioon siis kuskil teismelise eas, kuidas seal oli? Ei väiksena ma ikka kõigepealt Tipraviseerisin isegi ma mäletan, et enne kui ma nooti tundsin ja erinevaid lipp mängida oskasin enne kasutasin lihtsalt rusikaid ja küünarnukke ja ikkagi tegin mingeid oma lugusid ja andsin neile pealkirju ja mängisin külalistele ette kõik seal, et see improviseerimine oli enne siduriga klassikaõpingud ja siis samal ajal paralleelselt komponeerimine muidugi noh, mingeid siukseid lastelaule ja läksid palakesi. Ma kirjutasin. Ja siis käsime, avastasin viiendas klassis, siis oli palju festivale, toimub jazz, klubi, Valter Ojakääru džässisaated. Et kõik sealt, nagu isegi džässiplaate oli, oli poes, need olid küll Nõukogude interpreetide poolt salvestatud, mitte läänemuusikute poolt, aga noh, ikkagi nii, et mingi mingi pildi sai ja siis ma jah, nagu vaimustasin, sellest tegin oma kersti, ajaksin nagu avalikult improviseerima. Ja sa esinesid ka seda nimetati džässifestivaliks või mis aastal sa esinesid nagu džässifestival? Ma esinesin tegelikul ja festivali eelvoorus. See oli aasta pärast Char slaidi, järelikult siis kuskil 708, ma ei teagi järelikult. Ja pärast eelvoorust kaugemale ei jõudnudki vist see asi pandi seisma siis ja Chas, kui sõna keelati ära ja Eestis oli ka kuskil üle 10 aasta oli keelatud, et tegelikult sisemine tagasitulemine sellise impraliseerivasse muusikalaadi toimus tegelikult Venemaa kaudu. Esinedes koos teiste Eesti muusikutega, malan ta seal Moskvas ja hiljem siis juba Lembit Saarsaluga koos vahel ka tema asemel, kui ta haigeks jäi, nendel Jaroslavi ja Donetski ja jazzfestivalidel seal pisitasa. Ma sain nagu selles värava muusika mängu sisse ja siis hiljem hakkas Eestis ka lubatud olema sõnad ja siis ma sain ka siin esineda, aga, aga pärast seda, kui see ära keelata jah, siis 68. aastal, siis mu huvi suundus kanaliseerus rokkmuusikas sai juba seda hakatud Soome raadiost kuulama ja ja mujal seda ei saanudki kuulata ja mingeid linte vahetada tama ja paar aastat hiljem, siis ma tegin ansambli Ruja. Ka vahetevahel mängid sa needki kontsertidel, improviseerid, vaba improvisatsioon, meil on käepärast üks salvesti. Pärast sinu Ameerikast tagasi tulemist siis aastast 2002. Ja mis seal selle loo kohta oskad öelda, nõidzierand. Vene speech ja see ei ole vaba improvisatsioon, seal on mu oma meloodia, mis ma kirjutasin Ameerikas siis, kui ma seal vene special elasin, et see on üks niisugune väga vahva rajoon Los Angeleses õieti rannariba tohutu palju suguseid, naljakaid tegelasi ja meelelahutust ja et inimesed lihtsalt jalutavad seal, tahavad neid tänavamuusikuid ja viguri tegijaid hästi, paljudes filmides on ka see paljudes filmides tagapõhjaks speechi Ranalik näha. Et siis jah, selline fantastiline fantaasiarohke. Maailm peaks avanema selles loos. Ja Me kuulemegi esid katkendit. Ehk siis ei ole tegu mitte Itaaliaga, vaid Los Angelesi rannaga. Kümnenda märtsi kontserdil kõlavad Ruja varased laulud ja mõned neist lausa esmakordselt, et tahaks natukene rääkida Ruja algusaegadest, kas ennem Rujat oli sul veel mõni bänd, kus Anni bändi tegemist proovisid, või tuli see rakti? Ohe, mida bändiks nimetada, ma tegin esimese bändi kuskil viiendas klassis Coral, Swingers, laulsime luteri koralle ja realiseerisime sinna juurde ja siis oli meil klassitrio koos Andres Mustoneni Paulmägiga. Mustonen mängis trumme nimel. Et siis siis oli, need olid noh, võib öelda nagu rohkem džässikallakuga, aga hiljem mängisin mingites popmuusika ansamblites kaasa, lihtsalt saades kogemusi ja viimane minister mängude majas kus ma mängin regulaarselt igal nädalavahetusel tantsuks ja sealt ma õppisin tundma argusele žanri muusikuid ja ja õppisin, kuidas see käib, see asi. Aga siis ja 71 oli siis 11. klassi alguses keskkoolis. Siis ma kutsusin jah, nagu päris omanson kohe nagu oma laule esitama hakata kontsertkorras. Kes need esimesed muusikud valitsus rajab, no ega palju tuttavaid ei olnud, eks ma nendest valisingi osa tuli sealsamas mängude maja ansamblis nagu Andrus Vaht trummidel ja aga kitarri mängis Toomas Veenre alguses ma ei teagi, kus ma teda tundsin. Praegu ta mängib sümfooniaorkestris igatahes alti riiulit. Ühendavaks nimeks oli ikka see, et kõik need inimesed olid klassikalise muusika tagapõhjaga, tundsid nooti ja suutsid improviseerida. Samal ajal hiljem vahetas Toomas Veenre välja kitarril, Andres Põldroo, tema samuti õppis. Õppis konservatooriumis sel ajal. Et jah, ma ikka kirjutasin partiid, kirjutasin välja ikka noodile ja et ei pidanud nagu katsetama, kõrva järgi, ainuke, kes nooti ei tundnud, oli Urmas Alender, et temale ma laulsin Ta halduses lihtsalt laivis hästi palju korrates ja proovis kaasa lauldes, hiljem siis juba salvestasin oma esitusega lindile ja siis ta selle järgi õppis. Aga õppis noodid lõpuks selgeks ka vä? Nojah, eks nii, ja naa võib öelda, eks tal oli keerulisemate rütmidega raskusi. Kui sa ikka kõrva järgi õpid, siis see ei ole, kus kindlust ja lõplikku ülevaadet seal noodipilt on ikka silma ees ja sa saad keelt ja kirjaviisi tunned siis on ikka palju parem esitada isegi nendest säilinud salvestused, milles me mõnda siis täna kuulame, osa neist on tehtud televisiooni stuudios eelmisel õhtul järgmise päeva saate jaoks tohutu kiiresti ja mitmed vead, mitmed eksimused on just vokaali osas on sinna sisse jäänud lihtsalt et ma mäletan, et sai proovitud ja proovitud, ikka ei tulnud ja siis sai käega löödud ja edasi mindud järgmise osa juurde. See on see nende probleem, kes, kes pole muusikat õppinud, selle mees selle praegu. Ma väga naudin koostööd Christian kannukesega, kes on ju ka muusikakeskkooli üheteistkümnendas klassis täpselt nii nagu mina seal algama raja tegin ja esimesed kümned lood kirjutasin. Et noh, temaga ei ole mingi probleem, mida vaatab. Mis on loomulik selle klassikalise muusika puhul, et kui kuskilt kaugelt toanurgast naat paistab, siis ka mingit vigu ei tule, kõik on seal kirjas. Aga ajalugu kordub siis nii-öelda, aga kindlasti olid Urmas Alender-il ka väga tugevad küljed. Muidugi kuulame ühte päris keerukat lugu, Zeppelini triumf, mäletad, millest kuidas sündis, kas Viidingu tekst oli sul ennem laua peal? Ja ei noh, olendi lauliselt tal olid niivõrd teistmoodi, aga kõik teised, et ega praegu kogume Kristjaniga, teeme neid vanu lugusid, pole mingi eesmärk nagu imiteerida või kopeerida Alendri maneer, tal lihtsalt oli see keha kuidagi Elises teistmoodi kaasa ja kala tuli, tuli teistsugune välja. Zeppelini triumf on jah, no see pealkiri. Ja üldse, miks ma selle teksti valisin, väljendab tookordset tohutut vaimustust ansamblist Led Zeppelin. Ja siis Juhan Viidingu, ehk siis tookord Jüri Üdi luulekogus esimeses tervikkogus, kui ma ei eksi, enne närvitrükis oli ta läinud veerand raamatut, aga võib-olla see ilmus närvitrükis, ma ei ole kindel, et see üks esimesi asju, mis ilmus liiningult ja seal oligi selle laulu peategelane oligi Seppeliin, kes siis maandub purustades lage. Ja selle pealkirja tal ei olnud, et me panime, ma panin ise selle pealkirja siis Zeppelini triumf. Ja hakkab selliseid väikse saksakeelse motoga. DS ja mittentset on siis Zeppelin nii-öelda algvariandis. Ja majanduselt sätiga koga kirjutanud küll. Aga kuulame Käpa Rain. Ja. Ainar Blood Fortran vaaradel kraak. Ei no jaa Jaa. See lugu Zeppelini triumf oli tegelikult kolmas lugu, mis me üldse Eesti raadio fonoteeki saime lindistada ja ta jäi ka väga pikkadeks aastateks viimaseks, sest et noh, nagu siin kuulda oli, sobinud see muidugi ammugi kui tolleaegse ametliku muusikamaitsega. Et kaks esimest lugu oli need Ernst Enno tekstidele nii vaikseks kõik on jäänud ja need ei vaata tagasi. Nüüd oli selline lüürilised folksilis lood, need nagu läksid peale ja lubati isegi eetrisse, aga see, et Zeppelin intrjov, mis me kuulsime praegu, sai märkuse kasutada ainult eriloaga mingi väga harva, ühesõnaga noh, praktiliselt tähendab see, et ei tohi eetris kasutada ja lindistada ei lubatud meil ka mitu aastat, kuni siis võistlus kontserdite kaudu. Mõned aastad hiljem mul õnnestus nagu oma nime all see laul sinna sisse panna, siis pärast kuidagi šikerdada. Ruja tuli nagu seda lindistama, nii et kaks orase perioodi lugu, vana auruvedur ja igatahes on salvestatud nagu võistluskontserdi kaitsa varjaga. Tal no nüüd võib seda piga ju parandada, et lood, mis veel salvestamata ikkagi klienti teha, mitte renti, vabandust, ammu ei tehta, linn. Ei aga vahel tehakse ka linnahalli stuudiosse ja lugusid läks taga palju kaduma. Ja nüüd selleks 10. märtsikontserdiks ma kaks lugu taastasin, aga noh, nendest ma midagi mäletasin ja ühe loo siis nagu loomad, leidsin muusikamuuseumist oma arhiivist, leidsin pisikesed paberitükid, kus ma olin visandanud siis mingit katkendi mingitest parteidest ja teine lugu veel pole kadunud, on, on mingi hästi halb lindistus minu teada legend käib, et keegi võttis sülelintmaki kaasa niukse suure laua peal, lintmaki võttis sülle ja sellega saalis kuskilt siis lindistas et sealt nagu kõike kõigest ei ole võimalik aru isegi saada, mida see tibi aula, seal kõmisev, aga siiski ma suutsin selle põhjal selle loo nagu taastada või restaureerida. Need on need kaks lugu, aga väga paljudes lugudest on meeles ainult pealkirjad. Ja nagu muusikast ei ole enam meeles. Essugi. Aga noh, võib-olla need pealkirjad inspireerivad taas midagi looma. Aga räägime natukene veel ojast, et paljude proovi tegite, kus ja kus need kõige ägedamad kontserdid siis toimusid 70.-te alguses? Proovikohad kogu aeg muutusid, saime jälle esinemiskeelu, see tähendas seda, et eeskätt sai see asutus, mille Alme ruumides Me proovi tegime, ei tohtinud meid enam tere öelda, meile rääkimata, muust. Praegu öelda, mis asutused need kõigepealt Me alustasimegi, mängude maja. Mustamäel oli puhkepark, direktsioon tähendab selle nagunii, mõtlesin, et see tants, ansambel, kus ma mängisin, oli seal mängude majas, sealtkaudu ma teadsin neid inimesi, palusin, kas ma võiksin oma ansambliga teie alla teha. Ja puhkeparkide direktsioon oli lauluväljakul, seal toimus siis seal pimedas keldris, toimus kõige esimene proosa mul hästi meeles atmosfäär, need tühjad kõledad betoonseinad ja kõik need inimesed, kes seal siis kohal olid, oi, seal oli palju rahvast. Seal oli Paul Mägi trombooniemisele trompeti ja viiuliga Heiki Kalavus trombooniga ja naisbäkki lauljaid oli ja oi, seal oli pallimate alguses kujutasin veidi teistmoodi seda ette, kui, kui paar kuud hiljem selgus, et ma tahan teha ikka sellise Okase Zeppelini triumf, mida me kuulasime, oligi nagu märgiks, et sealt sai alguse uus stiil, eks see muu sai kõrvale jäetud puhkepargi direktsioonism saime varsti keelu, siis me läksime Kirovi kolhoosi olla, siis läksime jaan Tombi nimelise Vik, Rõuksi oli teise Tomberg oli Salme tänava Kreuks oli ning sa Kreuk seal me tegutsesime kuni minut, siis 74, kui oli Estonia kontserdi kontsert. Me saime jälle igavese keelu, et kunagi ei tohi see nimena nimetada. Ja see oli päris tõsine keeldaga. Kalju Komissarovile olid head sidemed Keskkomitees ja siis, kui tema tegi oma protsessi niisuguse ideoloogilise lavastuse nürnbergi protsessi järgi, siis ta 10 viiendal aastal kauples meid sinna mängima ja tingimus oli see, et ta legaliseeris meid jälle. Aga nüüd selle 10. märtsi kontsert, mis on tulemas, seal on alapealkirjaks, sellele teisele poolele on Ruja ära keelatud kontsert 43 aastat hiljem ja ma peangi silmas just selle esimest keeldu. 72, kus me tõesti olime andnud lennud, mõned kontserdid ja esinesime suvel Kadriorus, alustasime sellesama, muide Zeppelin trühvliga, mida me praegu kuulsime. Ja ilusti eelmäng oli saksakeelne siis kui tuli see plahvatuses säppelin SEB Tallinna linn ei saa siis kõik hakkasid voolama. Jah, kõik jooksid ette public nagu meid lähemalt nägema ja ja ma ei tea, kas nad jooksid selle kaabli katki või lihtsalt julgeolekumehed tõmbasid juhtme seinast välja. Igatahes meile tulid poisid lavalt maha, ei mängi enam mitte piuksugi rohkem. Nojah, eks toores keskkonnas. Me teame seal ansambel Laine ja kõik niisugune korralik. Kui sa isegi mäletad korralik muusika ja äkki äkki selline karjumine ja pillide lõhkumine laval, et see jah, see mõjus, naguvad pahad, lääne diversandid on tulnud ja korda kõigutama, et eks need keelud olid loomulikud. Ja mõelda, võtan natukene tujust ära ka. Nagu muidugi aeg-ajalt muidugi, kui sa küsid, kui panime proovi tegema, siis tegime proove väga vähe, polnud nagu võimalusi, kija polnud millestki teha, kuna kuna esinemisi ei olnud lindistamise ammugi mitte, siis siis miks me aeg-ajalt ikka midagi tegime, aga eks ta, eks ta oli selleni seanaha vedamine, tega kellelgil polnud mingit tuju teha ja ja jah, ma praegu mõtlen, et, et see, et kes nagu huvi tunneb ja omal ajal võib-olla kuulamas käis ja, või jäi käimata, et et nüüd on nagu, Me taastame ühe nendest paljudest sündimata jäänud või surnult sündinud kontserdi nendest 70.-te aastate algusest ja noh, ja samamoodi jäiusel plaat tookord tegemata, et. Selleks dolla esiplaadil mõne mõned lood on ja ma võiksime muusikut jälle mängida, et kas abiks noore fotograafi uppumine on seal sellest sellest midagi meeles. Sellest ei ole, nagu see sai samamoodi seal telestuudios tehtud monomakile suure kiiruga ja. Aga aga meloodia sünnib seal hommikul või öösel või õhtul või. No ikka kõige rohkem ma võtan luuleteksti ette ja siis seal ulatus hakkab ise nagu laulma laule nagu see oli mul meeled nüüd, et see oli Juhan Viidingu käsi kirjalisel luulatusele kirjutatud, et ta enne, kui ta neid avaldada jõudis, oma tekstid andis mulle käsitsi ümber kirjutatud, et ma saaks neid laule teha. Anname keha, kõlvane. Selga saab teha vähe. Niisiis, 10. märtsil on ootamas ees autorikontsert kus publik kuuleb esmakordselt sinu uudisteost, Konghertann. Ja nagu ma aru saan, on see mõte sind ammu kummitanud, sest et selliseid rokkansambli sümfooniaorkestriga teoseid on ju tuntud ansamblid seal juba 70.-test aastatest. Oled sa neid erinevaid kuulanud? Mul on kuri kahtlus, et ainult üks neid ongi, sest noh, teised on lihtsalt võetud mingid rokklaulud ja pandud sinna orkester juurde või siis on tehtud orkestriga mängid valu rokklaule, aga selline originaalteos, mis on kirjutatud rokkbändile, orkestrile ma ei ole küll leidnud, et selliseid rohkem oleks, aga ma ei ole ka spetsiaalsed muidugi seda otsinud. Aga tõesti jah, 69. aastal tipp tegi selle ja eks omal ajal ka siis mingi mitmekordne ümber võtte klientidele jõudis minuni ja see mulle kangesti meeldis, ma olen seda hiljem ikka ka üle kuulanud, praegu Youtube'is lausa videona olemas, võimalik vaadata, kuidas nad seal mängivad seda esiettekandel Londonis ja noh, tohutu ja idee ja, aga Nende seda tibubli rokk-kontserti kuulates jääb siiski selline mulje, nagu päris seda haakuvus ei ole saavutanud selle sümfoonilise materjali ja rokkmuusika vahel, eks nad olid hästi noored tookord ja kindlasti oli, oli kiire ja palju igasugu töid ja esinemisi teha ja et tal natuke nagu üle jala lastud, et seal on väga häid kohti ja, ja noh, see idee seal. Aga aga ma olen alati mõelnud, et võiks ise proovida ja üritada nagu just rohkem nagu orgaanilisemalt kokku sulatada. No ühest küljest toimub seal vastandumine muidugi rokkansambel ja sümfooniaorkester, aga, aga teistpidi, et see nagu muusikalised helikeelelt ideelt arengult nagu rohkem kokku sulaks, mitte lihtsalt nii, et bänd mängib seal oma soolod ära ja siis hakkab orkestri mängima. Ega neil ka päris nii ei ole, aga kohati natukese rabe on see nende tulemus. Et selle 10. märtsi kontserdi põhiidee eesmärk ongi ju see, mis esiettekandele tuleb teos rokkansamblile, orkestrile. Ja nüüd väga hästi läks koodi otsa kooli direktori Aarne Saluveeriga kuidagi meil mõtted liikusid ühes suunas ja jõudsid sinna välja, et noh, otsa kool ka, kes ühendab endas klassikat ja kergemat muusikat. Et on igati sobiv koht, kus, kus selline teos välja tuua, ette valmistada orkester juba detsembris ühte osa neist mängis, mida meil on täna võimalik kuulata seda kontsertsalvestust. Aga, aga nüüd siis tuleb tervena, ta on kolmes osas. Ja ma püüdsin, tegelikult esineb esmakordselt elus nagu jälgida hästi klassikalisi traditsioonilisi vormi skeeme. Et nagu selle kaudu ka kuulaja noortele ja noortele muusikutele nagu meelde tuletada või kinnistada seda, mismoodi kogu klassikaline romantiline osakaal isegi 20 sajandi muusikast on kirjutatud. Et seal on selline vorm nagu sonaat-allegro, mis näeb, siis kõigepealt tutvustatakse teemat, siis arendatakse, töödeldakse Neid eris lõpuks näidatakse natuke muutununa uuesti, see nii väga primitiivselt. Kokkuvõttes, eks seal on ikka palju muud, mis sinna juurde käib. Ja loomulikult peateema ja kõrvalteema erinevus on Jüril ja, ja teine on energiline. Ja siis need üleminekuteemad seal vahepeal ja lõpetavad ja sisse juhatada ja kõik kõik siin-seal olemas, isegi helistikke vahekordi ma nalja pärast proovisin jälgida, kuigi noh, tänapäeva inimesed on harjunud kõik nagu kõlab folkmuusikast ja maailma muusikast tulenevalt kõike organite kõlab nagu ühel ühel toonil ühes helistikus käisin isegi need muutuvad ja see on siis esimene osa. Ja mind üllatas, kui hästi Kaaga ka muusik andis hallutadena sellisele sajandeid vastu pidanud vormiskeemile ja teine osa on siis draid ka kõik traditsiooniline aeglane Sa kolmeosalises Aabeeaa vormis ja loomulikult kolmas osa rondo randa kiire muusika. Et ka hoolimata sellisest klassikalisest üldvaatest on, on seal sees ka palju eksperimente ja, ja üllatusi. Orkestri mängijatel on antud seal muidki ülesanded peale selle, et nad oma pilli mängivad, nad saavad seal ka häält teha ja ja tekste lugeda ja kõike, näed ta, igav ei ole. Nii et see on siiski tänapäeva inimesele, kes vaatab internetti ja juutioobi ja nii edasi, et mis on maailmas uudist? Seal on jah, internetikommentaarid. Ma kopeerisin üks kord ja igaüks saab endale paber lähe. Nende anonüümsete kommentaaride igalühel põletaval teemal. Ja siis tekivad seal sellised helimasside heliväljad, kus siis inimesed loevad, kes rahulikumalt, kes kirglikumalt näid põletavaid, kommentaare muusika taustal. Aga me kuuleme siis praegu katkendit Concerto in rock esimesest osast. Kas sa oled mänginud ka erinevaid klaverikontserte klassikalisi varem sümfooniaorkestriga? Oi, väga palju, jah, ma olin neljateistaastane, kui ma esimest korda seda tegin, Köffhnja rapsademblyu. Aga nüüd selles Concerto in rock seal ma mängin elektriorelit põhiliselt nagu rokkbändis ikka ja teises osas mängin klaverit, seal üürilisem ja siis ma olen kutsunud sinna tugevaimad rokkmuusikud, mis ma siis soovitamiste ja internetiotsingute põhjal nagu välja valisin, Bent järve mängib kitarri, Siim Usin passi ja Porkka trumme. Seal on veel mõned muusikud, aga need on juba naguniisugust täiendavad jõud, et põhimängijad, kellel on siis ka improvisatsioonilised soolod kanda. Et oleks ikka rokiosaga ikka täies ilusa jõus esindatud. Aga see salvestus, mis me praegu kuulasime, see on jah siis kontsert võtta, see ei tulnud tal nii päris hästi välja, lindistus ei olnud ka mingi korralik salvesta selliselt, et töö jaoks, et aga ma loodan, et ta mingi Pildik andis, seal ei mänginud veel need muusikud, keda ma nimetasin, vaid muusikakooli õpilased. Ja milline on siis rokkbändi roll selles, et nad siin sulasid üsnagi, nagu kokku on neil selliseid improvisatsioonilised lõike. Ja sadade rokkbänd on mõeldud nagu võrdne võrdsega sümfooniaorkestriga vastamisi seisma ja see tuleb ka traditsiooniliselt kontserdivormist, et juba klaverikontserdi puhul on see, et solist nagu kangelane, kes siis peab üksinda vastu saama tervele sellele sajaliikmelisele orkestrile meeldis 100 oleks seal, aga aga ütleme nii, traditsiooniliselt on olnud suured sümfooniaorkestriga savist, kes siis vastandub ja jagu saada. Ja, ja samamoodi nüüd rokkansambel orkester mingit liina tasandavad, ütlevad mingit pidi nad põimuvad, kui sulavad kokku ja ajavad sama asja nagu nagu paralleelselt korraga. Et väga palju ja erinevaid lahendusi on siis see kontsert on ju pikk, see on kuskil 30 minutit on see partituur, aga ütleme, et need improvisatsioonilised soolod viimases osas on trummisoolo ja kitarrisooloandmist jah, igas osas. Need on muidugi veel pikemaks seda, seda venitama, seda, seda teose kestus. No igal juhul, see on suur ja võimas asi ja ta on see helikeel on just püütud selline valida, et et ta sobiks mängida meloodiat nii rokkansamblil kui ka orkestrile eraldi, et eks ta kohati võib-olla meenutab ka filmimuusikat paratamatu, ilmselt tänapäeval. Et need kokkulangevuse tulevad, aga, aga noh, mingit sellist eesmärk ja mul ei ole olnud ikkagi eesmärk, on luua iseseisev abstraktne sümfooniline teos kontserdi vormis. Ja, ja loodame, et see esiettekanne siis igati korda läheb ja, ja see leiab koha siis kontsertrepertuaaris, sul on varem kaks klaverikontserti vist ka nüüd. Et see luuseumentaal kontsert on siis kõige pikem nendest või. Väljaanne on kõige pikem tegelikult mul on lausa viis teost klaverile, orkestrile osa on kammerorkestriga ja aja jooksul kirjutatud. Esimene oli 84, viis. Klaver on ikka sinu lemmikinstrument, on see siis soolokontserdid hoianud kammerorkestriga Sümfooniaorkestriga, sul on erinevaid erinevaid teoseid, aga publik armastab sind ka sinu poplaulude pärast Ruja laulude pärast. Esimese perioodi laule teatakse võib-olla tõesti natukene vähem kui selle teise perioodi popikamaid lugusid. Aga. Mida me võime siis veel kuulda sellel õhtul? Kontserti teine pool et oleks võimalik seda esimest suurteost ette kanda, tuli ju rajada sinna juurte kontserdite kontsert, täispikk saaks, ja siis ma otsustasin tuua välja Ruja kõige varasema perioodi lood, millest enamusest ei ole üldse korralikku salvestusi, mis on kuskil seal telestuudios suure kiiruga mängitav ja inimestel ei ole nagu õiget pilti nendest lugudest ja osa on täiesti, pole kunagi nagu salvestatud, et neid ei teatagi. Et otsustasin mingi valiku teha ja kokku panna sellise programmi, mis oleks võinud siis olla üks Ruja kontsert 43 aastat tagasi sel perioodil, kus me olime keelatud. Nii laulude eraldi oli keelatud kui ka vahel esinemine üldse tegevus keelatud. Jah, kujutage ette, et mis muusika, kuidas oleks võinud kõlada siis, kui poleks ahistatud meid ja või noh, võtta ka, et see oleks võinud olla ka Eesti esimene rock muusika heliplaat, kui oleks tookord lubatud stuudiosse teha stuudiot tookord tänapäevanurka seal on võib-olla mõtet seda nimetada olid tekkinud riiklikud ja väga range riikliku kontrolli all, et seda võimalust ei olnud ise minna stuudiosse ja maksta selle eest ennistada. Mida sa tahad? Et selline jah, pildikesi 70.-te aastate algusest laulab Christian kannukene ja mängib seesama rokkansambel, kes esimeses pooles esitas Concerto in rock. Kas kuulaksime siis mõnda varasemat salvestist veel, mis saab kontserdil kõlama uues kuues? Ja võiks kuulata näiteks lumi sadelasse on ka üks õnnetu viimase õhtu televisiooni monostuudiosalvestus, aga noh, jumal tänatud, et need sai tehtud, et mingid mälestused ja orienteerida on alles, mille järgi neid lugusid taastada? Ja siin samamoodi öös sõi sime, kes teab, mida sa oma kus loodeti, kus ei märganud too suuri sündmusi, jäi mahaosti. Lumi seal ja sina samamoodi. Öös võtsime, kes teab küll, mida saama. Kuskil oodati. Lend, kus ei märganud tunda suuri sündmusi. Mahaosti. Pesukausi. Ääres vorsti ja moods. Hall nagu mingid käed mind hoidsid ära jääd. Sa oled ikka leidnud endale toredaid koostööpartnereid noorte muusikute seast ja ja viimased tuurid on sul olnud koos Christian kannukesega. Kas tal on need sinu laulu? Omased ja väga et Me tutvusime seal saates Eesti otsib superstaari ja seal oli ka meie esimene mene ühine esinemine ja juba selleks ma valisin varase Ruja loo, mida me nüüd teeme, see on õhtunägemus. Ja meil on võimalik selle saate lõpuks ka seda salvestust kuulata, et see oli meie esimene koostöö. Ja hiljem me oleme siis kahekesi põhiliselt või ka teiste ansamblitega koos esitanud ka veel rohkem neid. Mulle tundub, et, et see varane Ruja, need hästi tõsised suhteliselt lood tõsistele tekstidele Juhan Viidingu sulest ja teiste, et need on just see, mis talle sobib. Et Kristjanil on selline niisugune vaimne tagapõhi ja intellektuaalne haare nende tekstide, et sellest aru saada. Ja siis tal on ka selline ekstaatilisused, kui ta laval ta läheb nagu üleni selle muusika sisse improviseerid. Ja, ja muidugi kõige olulisem siiski on see klassikalise muusika tagapõhijätked ta kiiresti nagu suur osa muusikat, kus on nagu väga kummalisi vorme ja erandeid. Mul tookord 17 18 aastaselt sisse kirjutatud, et selleks peab olema ikkagi haridus- ja nooditundmine. Et jah, just just tema, tema natuuri, tema olemuse põhjal sobib talle just selline varase Ruja väline filosoofiline, irooniline kohati väga-väga lüüriline ka, et mul on väga hea meel temaga koostööd teha ja proovid on väga kenasti läinud selleks kontserdiks. Ja meil on ka ilmselt võimalus nendele, kes Tallinnas ei ela. Sedasama kavaga suvel augusti teisel nädalal ilmselt mööda Eestit ette kanda. No väga tore talate siis Christian kannukesega ühel lainel, nii et sina annad alati kontserdist, kõik tema annab ja ma loodan, et ka kõik need muusikud, kes kaasa teevad sellel suurel autorikontserdil 10. märtsil ja meie saadet jääb täna lõpetama, siis Christian kannukene ja õhtunägemus. Tänan sind, Rein saatesse tulemast, aitäh kutsumast. Kabli.