Mina olen Urmas Vadi Ajal, mil kukuvad pangad, langeb majandus ja puuetega inimesed ei saa oma elatusrahasid on vikerraadio uuel saatesarjal pakkuda midagi kaotatud raha lootuste ja osaühingute asemel võimaluse süveneda jutuvestjad võõrastesse, ent kaunitesse lugudesse alustab kirjandussaade glitter. Tänases meeskonnas on FPS oma uue luulekoguga Alasti ja elus. Luuletusi loeb Gert Raudsep. Suuremast kirjandusest hakkab rääkima Janek Taavi. Sissekandeid oma blogist loeb ette Tarmo Teder. Head kuulamist. Eelmise aasta lõpul ilmus kirjastuselt jumalikud ilmutused FPS sinu luulekogu Alasti ja elus ja kui valusin sind raadiomaja valvelauast sisse lasta ja ütlesin, et tuleb EFS siis tekitas natukene segadust, et kes see siis lõpuks tuleb ikkagi? No mitte et ma tahaks seda kuidagi nagu ära lahendada, rääkida sinuga kodanikunimest või üldse mingitest muudest nimedest, mida sul on olnud, aga kaks luulekogu, luulekogu 2004 ja nüüd äsja ilmunud alasti elus kaantele oled sa kirjutanud initsiaalid kusjuures väikeste tähtedega S ja S, mis sul selle nimega on? Põhimõtteliselt oleks võinud seal valvelauas ka öelda mu kodaniku nime. Ega ma ei häbene, seda, ma arvan, ütluses ise. Ja kodanikunimi oma, Indrek Mesikepp. Jah, nende tekstide autori nimi või nimetus on FS noh, see on kuidagi pikem lugu, kuidas sinna majja jõudis, aga praegu ma olen selle olukorraga rahul, et, et see on nende tekstide tähistus päris anonüümselt. Võib-olla ei oleks ka hea mõte, aga noh, põhimõtteliselt see annab justkui suurema vabaduse kirjutada tegelikult oma tegelikest inimlikest mõtetest, tunnetest, kõigest inimlikkust. Kusjuures ma just mõtlesin sedasama asja, mõtlesin hoopis teistpidi, et selle kogu tekstid ja ka eelmisi kogu tekstid on nagu pealkirigi, et alasti ja ilus, aga kuidagi õudselt alasti ja ausad ja valusad. Ja ma kujutan ette, et see soov oligi kirjutada asjadest, et noh, nii nagu nad on või nii nagu sulle paistab. Ja siis tekkiski kohe küsimus, et, et miks ikkagi see F ja S, et noh, kui see on nagu hästi ausalt sinu elust, et miks siis veel mingid sellised initsiaalid, mis justkui ütleks midagi. Vaata, see on kah selline kahe otsaga asi, et ühest küljest, kui ma kirjutaks sinna kodanikunime või vennas, aga oma pärisnime selle eesli, millega mu lähedased mind kutsuvad, noh siis võib-olla oleks kuidagi nii, nii alasti kirjutamine tõesti võib-olla kuidagi oskame, aga samas ma ei tea, ma olen nüüd päris viimasel ajal jõudnud sinnamaale välja. Et, et kui ma ei oleks hakanud seda pseudonüümi kasutama, siis põhimõtteliselt et lähedased, nii kui nii teavad, kes seda on kirjutanud ja ega ei koti, ei pane ja ega suurt vahet nagu ei ole ka. Tähendab, seal võiks ka olla see kodanikunimi, aga praegu on, on lihtsalt niimoodi läinud. Noh, eks assotsiatsioon, mis tekib kohe nende initsiaalidega, mitte, et tahaks väga kaua nendest rääkida, aga, aga tekib see, et noh, kuidagi seal on üks luuletused, alanda ennast, et ongi nagu see enda mina on justkui, või see nimi, mis tähistab seda, et, et kes ma olen, ma olen kõva mees. Mu nimi on see ja see, et seal on ainult mingisugused väikesed tähed, et on see ka noh, mingi sellega seotud, et sa enda isikut Haagi kasvatada või, või näidata. Midagi sellist võib-olla küll, ma ei ole küll noh, need päris päris sõna-sõnalt niimoodi ei ütleks, aga aga eks ta ole vastanud jah, sellele, et inimesed on see päris nimi, kirjutatakse suurte tähtedega ja kui sa pöördud teise inimese poole, siis noh, ütleme selle vana komme või, või, või ka siiamaani mõned inimesed omaenda jaoks nagu kalli või lähedase või, või tähtsa inimese poole pöördudes kirjutatud sina suure algustähega, aga see on siis nagu nagu vastandit on vähendatud, seda noh, ühesõnaga ta nagu vastan sellisele mingisugusele luuletaja müüdile või arusaamal, et luuletaja, poeet suure algustähega, tema võib endale lubada mingisuguseid asju, mida teine inimene ei ei, ei või lubada või, või kuidagi kõrgem või midagi. Ei ole siis jah. Ma arvan küll, et ei ole jah, noh, ehitaja on ka ju tegelikult ütleme, selles mõttes ehitas kraanaga võib-olla ka nagu maapinnast lihtsalt puht füüsiliselt kõrgemal, aga sellepärast tal ei ole õigus teisele Telliskivi kaela visata ja kui ütleme luuletaja mõelnud mingitest asjadest võib-olla rohkem süvitsi kui võib-olla mõni teine inimene, siis tal ei ole sellepärast õigust ju seda kuidagi seal ei ole seepärast suuremaid õigusi või, või ei peaks oma mina selle tõttu rohkem tähtsustama. Vaat see on huvitav, et sa selle Telliskivi võrdluse sisse sõidetud ei ole õigust telliskivi pähe visata. Et mõnes mõttes sina küll teed seda enda tekstides, ma isegi ei arva, et sa nagu teistele seda telliskivi viskad. Aga noh, võib-olla natukene, aga aga iseendale küll selle kogu puhul üks peamisi märksõnu ongi auses täiesti luuni välja. Et püüd olla aus, see, kes on lugenud seda või loeb, et saab aru, mis seal nagu on, et ma ei hakkagi seda kirjeldama, et mis seal toimub või mis siis arvatavasti elus on toimunud, aga aga on see siis mingisugune päevik või asjade seis või kokku võtta või eelmise kogu pealkiri 2004 justkui viitas sellele, et ühesõnaga see Telliskivi Jah, mõnes mõttes ta on küll selline materjal, millest noh, nagu teiste sõnadega ei tahakski rääkida, või teises vormis ta on jah, väga isiklik küll. Nii nagu nii nagu mina neid asju olen läbi elanud. Ühes luuletuses kirjeldad, kuidas sa ostad oma tütrele Tüdrukute poppi plaati ja ütled seejuures, et palju parem tunne on olla isa kui luuletaja. Miks sa oled luuletaja? Sinu puhul tundub, et see on nagu mingisugune õudselt raske ja valus kohustus. Ma ei, ma ei oskagi öelda, ei kohusta, seda vist ei ole, ma ei tea, võibolla võibolla ma kirjutan. Võib-olla tuleb mõni raamat veel, võib-olla ei tule. Mingit sellist kohustust ei ole, ma peaks kirjutama. Ma kujutan ette, et noh, see, kes ütlesid, et jah, see on hästi isiklik, et siis kui sa neid tekste oled kirjutanud, et siis tundub küll, et see ei ole mingisugune meelelahutus selle nagu olnud vä. Ei, kindlasti mitte ausalt öeldes selle kogu kokkupanekuga võib-olla noh, praegu tundub ka, et ma olen kuidagi kidakeelne, aga aga selle kogu kokkupanekuga oli, oli täiesti noh, see ei ole mingi kirjanduslik probleem või, või selline väga täiesti inimlikult oli oli suhteliselt raske seda endale kokku panna ja ja nende tekstide peale uuesti mõelda, komponeerida, valida ja nii edasi. Aga ikkagi seesama küsimus, mis ma küsisin just nimelt selle sinu enda luuletuse kohta, et kui sa ütled, et palju parem tunne on olla isa kui luuletaja, et, et miks siis või või mis sa sellega Ütlesid tegelikult isa nii uhke tunne olla, on jah nagu sa tead. Et isegi isegi selline noh, see tunne, et kui sa lähed tõesti nagu seal luuletus Lähed plaadipoodi ja ja ostad mingisuguse sellise plaadi, mis noh, mida ise kunagi ei kuulaks. Aga noh, ei ole häbi osta seda, seda mingisugust teismelistele mõeldud muusikat, kui, kui sa tõesti ostad selle oma oma tütrele. Aga sellel luuletajaks olemisega on noh, ma ei tea, võib-olla see on ka kuidagi kuidagi vastureaktsioon mingisugusele sellisele tavaarusaamale, luuletajast või, või mida ka mille seljas võib-olla mõned loovisikud ise ratsutama sain, mida nad arvavad, et see on nagu mingi noh, nagu ma enne ütlesin, et sa võid kas elus mingit jama teha või tekstides mingit jama teha. Noh, kas midagi halba või midagi mõtet, vot see on kuidagi siis kas õigustatud või lausa lausa parem või noh, see noh, kohati tuleb tõrge. Ja mul tekkis praegu siin sinuga rääkides hoopiski selline võrdlus, et Vaino Vahing kes ka kogusid dokumenteerib, muidugi teid ei saa võrrelda, aga mingite tekstide või käitumise mõttes, aga aga noh, temaga dokumenteerida ja mulle tundub, et see oli paljuski tema kirjandusaine või oligi, ta on seda ise ka öelnud, et et sul ei ole midagi sellist asja, et ma, et ma teen midagi sellist ja ma kirjutan sellest luulet. Ei, kindlasti mitte, tähendab, see on küll oluline erinevus, mida ma ise olen noh, mulle endale tegelikult autorina ahing meeldivat tähendab noh, meeldivad on jälle halb sõna. Kohati on need tekstid ebameeldivad, aga saame aru, mida sa Ma väga hindan teda ja, ja kirjanduslikus mõttes väga huvitav ja ja mõtlemapanev asi ja noh, väga austan teda kirjanikuna ja aga see siin ongi nagu küsimus nii kirjanduslikus meetodis kui ka kui inimlikes taustades ja, ja tavalises noh, lihtsalt eluhoiakus. Et selles mõttes ma küll leian, et ma olen, pigem vastan sellele, et tema puhul noh, ta ise on seda öelnud, teised on seda öelnud, et ta lavastas elus mingisuguseid stseene ja keeras võib-olla selle punni põhja võib-olla selle tõttu ka teistel inimestel, teised said ilmselt rohkem haiget, kui, kui, kui, siis, kui ta ei oleks seda teinud, khati võib-olla lausa teadlikud, et aga jah, tal tundus küll seda, seda mängis elus mingeid asju läbi ja provotseeris teisi ja ja siis kirjutas, et mul on küll vastupidi, et noh, ei ole nagu sellist asja, et ma peaks kirjanik olema või kuigi noh jah, nii Vahing oli, oli mõnes mõttes autsaider ja võib-olla ka mina olen kuidagi kirjandusmaailma tulnud autsaiderina, aga mul ei ole jah sellist soovi, et nad hingata peaks olema kirjanikke siis selleks mingit asja esile kutsuma, et mul oleks kirjutada siia tahaks hästi elada, tahaksid teised. Elu on nagu ta on ja siis see krigin või see, mis ikkagi tekib sellest lõhest, mida sa tahad või õigeks pead või millega sa rahul oled või ühesõnaga selle ja selle tegelikkuse vahel siis siis sellest on tekkinud tekstid. Luuletajad reality show Sõelale on jäänud vaid kaks võistlejat. Mõlemas šansid on ebakindlad kuju. Ka järgmises saates ei vii oma kuueteistaastast pruuti voodisse ja n. See õnnetu luuser keda väljalangemisest päästis napilt suitsiidikatse. Kui ta ka järgmises osas ei vii lahutuspabereid sisse siis ei piisa enam saatest saatesse korduvast joomahullusest, depressioonist ja kõrtsi kaklustest. Mäng muutub tüütuks. Saate reiting langeb. Ja see hooaeg jääb luuletajaile viimaseks. Mulle tundub, et sa oled oma tekstides introvertne tüüp, kes tegeleb hästi kindlalt iseenda, iseenda asjadega ja näiteks Pidgika, mingisuguseid inglisekeelseid tsitaate oma lemmikbändide lugudest oma tekstide vahel. Ja neid bände, tsitaate teavad väga vähesed ja lähtuda alati endast ja enda alust deka nalja minu meelest, aga see on selline terav ja valus nali, et ühesõnaga selline hästi introvertne tüüp, ma ei tea, kas sa oled sellega nõus, kohe ütle, aga ma küsin veel edasi. Et aga sest ei, huvitav üllatus oli minu jaoks see lõpupoole selles kogus Alasti ja elus tuli sisse selline sotsiaalne mõõde sakest rääkima eestlastest ja, ja sellest, mis on Eesti ja tulid ka read Juhan Liivilt, et eile nägin ma Eestimaad. Üks asi on tekstid ja teine asi on see, mida ma niikuinii olen kogu aeg mõelnud. Eks ma kirjutan ikka sellest, mis mul on kordaläinud, aga no siin võib-olla lihtsalt ka ka see asi, et mingisugused suuremad mured või, või noh, ühiskondlikud probleemid või asjad, mis lähevad korda nähes, kuidas teised inimesed elavad. Et nendest võib-olla kirjutades on või ma ei tea, võib-olla on kergem nagu libastuda mingisugusele noh, klišeeliku, selle või, või, või, või mingisugusele noh, sa et mõeldud ja ja võib-olla isegi nende sõnadega, et, et noh, isiklikest asjadest kirjutas võib-olla nad lihtsamini juba vormuvad sellise sellise ausa tekstina Et noh, eks ta läheb ikka sinna sinnamaani välja, et ma kirjutan siis, kui midagi on öelda ja siis, kui ma umbes kujutan ette, kuidas noh, mingid, eks ta hakkab tekkima, et ma niimoodi nii ei nikerdanud valmis, et ma tean, et mul on suur mure vaesuse või millegi üle ja ja ma pean sellest kirjutama, näiteks seal on üks luuletus, mille esirida on sõna vaesus. Tekkis kuidagi niimoodi, et ma olin ikka päris mitu aastat seda mängistavad tunnet tundnud et siinsamas meie kõrval elavad inimesed, kes on ikka päris vaesed, et ma ei tea, kuidas sinul on ja ma ei küsigi seda. Aga noh, ise olen tundnud seda, kuidas ei ole noh väga lahe, kuidas aeg-ajalt tekib mingi mingisugune kitsikus nahka materiaalses mõttes, aga on inimesed, kes ei saa endale noh, ja siis saad natuke sellisesse olukorda, et neil on mingisugused 30 aastased laenud või sellised, kuna nad ei saa seda, neile ei antagi seda. Ja nad, nad, nad elavad, Nad on samasugused inimesed nagu nagu meie või meist paremini elavad inimesed, neil on noh. No see kõlab banaalselt, praegu ongi nii. Ma hakkan sellest rääkima, see kõlab banaalselt ja tahan banaalselt luuletust kirjutada. Aga seesama mingi ängistustunne, kui sa näed seal lapsi, kes kes ei ole veel täiskasvanuks saanud ja nad juba on sellises olukorras, kus neil noh, sa kujutad ette, et neil on tegelikult palju vähem võimalusi mingitel teistel lastel. Ja seesama tunne olin, tähendab, puhastati ja mingil hetkel ta hakkas niimoodi kerima tekstina, et tuli noh, näiteks see tekst sinu. Vaated luuletustes on väga-väga vasakpoolsed. Väga tore. Minule sama ei eita sugugi nii, nagu ma kirjutan oma elu mingitest paludest juhtumitest, mille üle ma uhke ei ole, vastupidi, mis on tekitanud minus kohati tugevat süütunnet ja võib olla võib-olla seesama, see tunne on ka mitmete tekstide taustaks. Et jah, ma ei ole neid asju niimoodi laastanud nagu võib-olla võib-olla Vaino Vahing tegija ja ega, ega ma ei suuda ka nii enesekindlalt. Ühesõnaga niimoodi nagu Ingmar Bergman neist asjadest rääkis. Ma muidugi ei tea sügavale tema sisse, aga intervjuudest on jäänud selline mulje, et ta ta kuidagi lihtsalt abstraheeris mingisuguse süütunde või midagi sellist. Kliinilisemalt rääkis neist, et jah, et nii nagu ma kirjutan sellistest väga isiklikest asjadest samamoodi, ma ei näe, ammugi mitte, ma ei näe põhjust oma poliitilisi seisukohti varjata või noh, ühesõnaga ühiskondlikke seisukohti, põhimõtteid, ema, oma hoiakuid. Mulle tundub, et see sinu kogu, mis eelmise aasta lõpus nüüd ilmus, et et see on kuidagi õudselt hästi planeeritud. Sa ütled, et pole siin midagi planeeritud, aga aga noh, ju sa neid tekste ikkagi kirjutasid sellise majanduskasvu harjal, kus inimesed ikkagi võtsid laenu ja olid rõõmsad ja kus veel sotsiaalminister ei ajanud midagi segamini ega vallandanud oma alluvaid kuidagi õudselt ajastatus või kogu see vaesuse teema. Kõik selline surutis sobib tänasesse päeva väga hästi. Tegid nalja või ei, mõtlen täitsa okei. Noh, jah, aga minu minu jaoks isiklikult siin pigem pigem oli võib-olla nagu teistmoodi, et mul oli isiklikus elus on suhteliselt emotsionaalselt väga noh, tahaks lausa eetri eetrisse mittesobivat sõna kasutada, väga-väga rasked ajad olid. Ja nüüd olles Nüüd, kui kui need ajad on, on lõppenud, siis, siis noh, oli, oli mõnes mõttes võib-olla kergem kui panna. Aga samas tundub kuidagi nii, et noh, ei tahaks nagu selle tahaks, ei tahaks sinna enam sisse elada või seda mingit katku hauda nagu lahti kaevata või niimoodi, et võib-olla ma jah, praegu ise olen suhteliselt sellise ei suuda, kuhu me niimoodi distantsilt oodata nagu sina õnneks niikuinii oskad seda suuremat distantsilt oodata. Mõtlesin viimaste küsimustena küsida kaks lühikest asja, et et kas need sinu tekstid, mis on hästi valusad, sünged, hallides toonides, et kas nad peaksid kedagi aitama selles mõttes, et kas kellelgil elada aitama ja kas nad sind kirjutades on kuidagi aidanud. Mingi piirini ma olen, olen seda arvanud, et see on kui ma päris ausalt ütlen, siis ma mingist piirist edasi ei ole selles enam ise ka kindel. Aga noh, mingi piirini ma, ta ei ole selline noh, päris teadlikega läbi mõeldud teraapiana. Pigem on, see, on see kuidagi nii, et kui on see selline sõnastamise või masinavärk sinus aastatega töötanud siis sa hakkad neid asju kuidagi niimoodi väljendama ja ja sõnadesse panema, kui sul on nagu mingi selline kanal lahti ja, ja kõik see, mis on On sinus sees või selles kanali otsas, siis seda sa väljendad niimoodi päris selline sellist konkreetset teraapiat enda jaoks, et ma kirjutan selle ära ja hakkab noh, isikliku selles parem noh, nii lihtne see asi ei ole. Aga selle noh, teiste inimeste peale mõeldes mingi piirini, ma arvan küll, et kui kui sa kohtad selliseid tekste või, või mingisuguseid, noh, ma ei tea, filme või midagi sellist ja sa tunned ära, et ma ei olegi võib-olla üksi sellistes asjades. Võib-olla keegi on kusagil noh, leidnud või ei tundnud mõelnud, et et noh, nüüd on kõik vabanda väljendust, need on kõik perses. Ja siis on omakorda see veel pannud teda edasi põdemata, ta tunneb ennast väga üksikuna, ta tunneb, et, et noh, nii nii halvasti või, või noh, nii näruses olukorras ei saagi keegi olla või, või midagi sellist. Ja noh, selleks, et inimene omakorda jagaks oma oma valudele või, või kriisidele sinna mingeid enesesüüdistusi või mingisuguseid teisi negatiivseid kihte peale ehitama noh, võib olla. Või võib-olla selliste tekstidega kohtamine ehk ehk sellel on ka mingi positiivne matta. No sa ütlesid, et seal võib-olla ei tulegi mingit luulekogu enam. Ma ei tea, ei, ma ei eita seda ka. Aga no selle, see oli selline noh, raske tükk, et see, need asjad, mida ma läbi elan või, või mis toimub, et kas, kas kas need kas ma selle taga provotseerin nii palju ja sellisel tasemel või, või sellised tähtsusega teksti, et mulle endale tundub, et tuleks raamatut teha? Tere tulemast, Janek Kraavi, tavaliselt öeldakse, et pardale või midagi sellist, aga kuna on tegemist kirjandas saatega litter, siis võiks ikkagi kasutada hokile vastavat retoorikat ja ma ütleksin, et tere tulemast Janek Kraavi liuväljale. Sinust saab litri üks esitormajaid. Paremäärekaitsja. Ja sina hakkad litris rääkima sellisest asjast nagu suurem eesti kirjandus. Aga et aimu saada, et millest sa siis selles rubriigis rääkima hakkad, siis küsiski mõned küsimused, et mis asi, see suurem Eesti kirjandus sinu jaoks on? No kõigepealt tere, Urmas ja, ja tore on jälle platsil olla ja aitüma kutsumast suurem. Eesti kirjandus minu jaoks muutus taas kord tähenduslikuks mõni aeg tagasi. Üks selline paradoksaalne lause. Me kõik oleme seda kuulnud, maakera sees on veel üks maakera, mis on mõõtmetelt suurem kui see, mis teda ümbritseb. Aga kui kanda see paradoks üle näiteks kultuurivaldkonda, kas või kirjandusse, siis võib ju öelda niimoodi, et klassikalise kultuurimõistmise juures on ju tegemist meil küllaltki kitsaste normide või võtetega. Lõppkokkuvõttes nimetatakse seda ju näiteks kõrgkultuuriks või klassikaks või kaanoniks. Aga tegelikult eksisteerivad ju selle kõrgkultuuri kõrval sellised territooriumid või alad, mida erinevatel ajastutel ei ole hinnatud või ei ole noh, kõrgelt hinnatud. Noh, ma räägin sellisest materjalist, mis ei sobi võib-olla koolis õpetamiseks, mida ei ole kõlbulik lugeda, noh näiteks sellised kodanlasel aga tegelikult ka sellisest materjalist, mille peale mühatab nagu põlglikult iga selline peen intellektuaal No muidugi tuleb kohe mängu selline emotsionaalne mõiste nagu hea maitse mis hea kirjanduse puhul ka ju kaasas käib. Nii seal tegelikult ongi. Kui seda sama sinu poolt öeldud mõistet hea maitse natuke kriitilisemalt vaagida või selle üle pikemalt natuke mõtlema jääda, siis selgub tegelikult üsna pea, et see nii-öelda hea maitse on üsna suurelt varal ühiskonna poolt loodud kontrolli printsiip, no ütleme seda niimoodi uhkelt. Aga ometigi esteetika ei ole ju oma olemuselt mingisugune kindlapiiriliste reeglite kogum, mis peaksid kõigile kirjanikele või kunstnikele justkui nagu ühtemoodi sobima. Esteetika ei ole midagi sellist, et me anname vande või, või mingisuguseid tõotuse täita teatud lepingut oma olemuselt. See hea maitse on selline ühepoolne leping. Ja kui sa sellest mõistet edasi natuke mõtled, siis selle hea maitse, üks erikujusid on ju ka see peen maitse. See peen maitse väljendina on suuresti tekkinud kas siis klassivastuolude või eri inimrühmade teistmoodi kultuurilise praktika foonil Need, keda valitsetakse või hästi lihtsustatult öeldes need, keda valitsetakse ei taha või vastupidi, just tahavad oma valitsejate peent maitset imiteerida või, või, või seda kuidagi omandada. Nii et siin on siin on tegemist ka selgelt mingisuguste ühiskonna eri kihistuste, võib-olla kultuuriliste väljunditega ja nende nimetamisega. Aga muidugi siin tuleb toonitada seda, et kui kuidagi sai need kaks asja nagu selgelt lahus hoida, et on mingisugune rahvalik maitse ja on olemas mingisugune a'la peen maitse siis kuskil 20 sajandi võib-olla 60.-test aastatest alates on need kategooriad muidugi 11 jõuliselt mõjutanud, üksteisesse sulandunud ja, ja noh, tänapäeval see märgatavalt keerulisem. Aga mis ma tahan veel tegelikult siin öelda, et selle väikese sarja, mille pealkirjaks on siis nagu enne öeldud suurem Eesti kirjandus, selle sarja ülesanne ei ole mitte mingisuguseid klassi vastuolusid analüüsida või mingisugust võimu kriitikat siin teha vaid ikkagi üksnes see, et, et näidata isegi meie väikses kultuuris eksisteerib omajagu alternatiivset mõtlemist ja miks mitte siis seda kuidagi märgata, hinnata, kirjeldada, see võib olla positiivne, see võib olla ohtlik või negatiivne ja nõnda edasi. Sest mulle tundub tihtipeale, et noh, me elame ju sellises kommentaarium ühiskonnas, et me oleme näärmiselt uhked, sa saad seda, sõnavabadust on meeletult palju, kõigile on antud õigus ja võimalus millegi kohta midagi ütelda, aga noh, teistpidi on jälle veider see, et need kommentaarid on tihtipeale nii ääretult ühekülgsed igasuguseid taustu mittearvestavad, noh, üldjuhul harimatud. Aga mu eesmärgiks oleks võib-olla teatavat sellist tegelikku arvamuste paljusust esile tuua. Kui piltlikult öelda, siis seda, et Jaan Krossi kõrval on ka kuskil eksperimentaatori Kiwa ja Ene Mihkelsoni raamatute läheduses näiteks raamatukogust näete, riiuli peal on Kati Murutar, kirjanduslik looming. Aga Janek Kraavi need autorid, keda sa siis kõrvutasid, et kas nendel autoritel ja nende nende tekstidel ka mingisugune konkreetselt määratletav kvaliteet, et mis nad nagu oluliseks Ma lugesin mõned ajad tagasi Ameerikas kaheksakümnendatel välja antud raamatut, mis käsitles nonde revolutsiooniliste 60.-te ja 70.-te aastate Ameerika filme, selliseid imelikke ja veidraid filme. Tolle raamatu eessõnas esitavad koostajad endale sama küsimuse ja toovad seal välja tegelikult paar sellist põhilist tunnust. No näiteks kõigepealt loovus, loovus, mis tihtipeale võib-olla noh, märgatavalt ekstsentrilise või, või isegi äärmuslikum ekstreemsem aga see omakorda esindab sellist suurt kujutlusvõime vabadust. Teiseks seda tüüpi filmid või näituseks kirjandus on rahvamasside seas mitte populaarne. Need on sellised radikaalsed teosed, mis võib-olla esitavad väljakutse sotsiaalsetele või, või poliitilistele seksuaalsetele religioossetel arusaamadel muidugi siin peab kohe mainima, et alates sealt 60.-te 70.-test on, on see kõike taaskord muutunud. Kõik need asjad, millele ma siin osutasin, ehk tabud on leidnud järgnevate aastate või noh, ütleme aastakümnete jooksul sajandi lõpus väga palju käsitlemist ja paradoksaalsel kombel hästi palju tabusid kunagisi tabusid on tänapäeval tegelikult sellise normaalse kultuuripraktika osad. Tänapäeval on Eestis juba arvatavasti iga lapski lugenud Mihkel Raua raamatut Musta pori näkku raamatut, mis on selgelt üles ehitatud tabude murdmise või tabudest rääkimise peale. Ja see igal juhul on raamat, mis ei oleks ilmuda saanud siin Eestis nõukogude ajal, aga läänes enne võib-olla 20. sajandi lõpu kümnendit või noh, selle nädala esmaspäevase õhtulehe kaanel oli kiri, kes märkas inimsööja naine. Ma armastasin oma meest. Seal osutatakse tegelikult siis sellele Pille Hanni raamatule, mis kannab pealkirja Ma armastasin kiskjat ja sellest raamatust räägitakse inimsööja abikaasast või inimsöömises kahtlustatud isiku abikaasa lugu. No ma kujutan ette, et sellest raamatust on tulemas järgmine selline müügihitt. Vot see on taaskord, eks ju, mingisuguse tabu murdmine nende tabude vastu noh, ütleme suurte rahvamasside tegelikult on äärmiselt suur huvi ja ühe võimaliku joonena võib tegelikult välja tuua veel ka selle, et noh, kindlasti selliste noh imelikke raamatute või, või kaanonist, mitte mahtuvate tekstide puhul kasutada võtakse originaalsete struktuuri või üles ehitatud või noh, lihtsalt möödavaatamist igasugustest seni kindlakskujunenud žanrinõuetest. Ja sellega seoses võib ju rääkida ka näiteks sellest osa kirjanikke kasutab hoopis teistsuguste eesti keelt või hoopis teistsugust kujundi loomise, mingit mehhanismi. Mõnes mõttes võib ju neid nimetada näiteks eksperimentaatorite kirjanduses või, või eksperimentaalseks kirjanduseks. Vot seda on ka igasugusele kirjanduskultuurile vaja, see avardab kirjanduse piire, mõnes mõttes on ta omast ajast ees, suhestub kuidagi intensiivsemalt näiteks teiste kultuurivaldkondade esteetikaga kujutava kunsti ka ma ei tea, arvutitehnoloogiaga ja nii edasi, nii et eksperimentaalsust on tegelikult omadus, milleta noh, minu arust ei ole ükski toimiv kultuur tegelikult mõeldav. Nii et noh, need on mingisugused sellised võimalikud tunnused, mis tegelikult sobiksid meie siinse käsitlusviisiga meie, meie projektiga. Jah, just nimelt meie projektiga, aga Janek, kas sa võiksid tuua ka lõpetuseks mingi näite, millest sa nüüd rääkisid, millest sa hakkad tulevikus rääkima, aga võiksid lõpetuseks tuua ka mõne näite. Üks osa, mis tihtipeale näiteks eesti kirjanduse puhul ära unustatakse, selle vähendamisprojekti raames on ju lastekirjanduse ja mõni aeg tagasi. Ma lugesin näituseks leelo tungla raamatut mille pealkiri iseenesest on juba äärmiselt selline imelik ja, ja tähelepanu köitev. 1993. aastal avaldab leelo tungal raamatu pealkirjaga piiria pioneer. Vot see on üks selline kämp lugu või noh, 93.-st 1090.-te aastate algusest sellisest ideoloogiate murdumise ajast pärinev veider lugu, kus kõigile natuke vanematele inimestele tuttav nõukogude elik pioneerilugu on ristatud Dracula müüdiga. Ja sellele lisaks on selle lühikese loo kõrvalliini kandmas veel näiteks eesti mütoloogiast pärit olendid. Ja kõige lõpuks selgub seal, et see ideoloogiline pioneer, kellele millegipärast on pandud seto mütoloogias oluline nimi Peko, on tegelikult noorema Frankensteini mingisugune uus eksperimente, ta on tegelikult tehisinimene, kes oli algselt mõeldud siis masstootmiseks Hitleri-aegsel Saksamaal, aga noh, ajalooliste olude muutumisel sai temast hoopis sovjeti inimese selline mudel. Kõik need pioneerid ja, ja, ja, ja eestlaste oma mütoloogiast pärit härja põlblased ja ahjualused esindavad siin sellist väga tugevat ja, ja jõulist ideoloogilist liini. Aga noh, mõtlikuks ja veidraks teeb selle raamatu näiteks see, et see on esiteks mõeldud lastele ja see ideoloogiline liin mõningate eranditega on edasi antud kuidagi naljakalt või humoristlikud, vot seda eriti palju tegelikult ju ei kohta nii humoristlikud, et mõned kohad sellest leelo tungla raamatust minu meelest meenutavad isegi kivi rähku näituseks niisiis sellist tüüpi tekst, mis iseenesest ei kuulu nii-öelda suurde kirjandusse sõna otseses mõttes, vaid lastele mõeldud aga selle kõrval veel see ülimalt intensiivne ideoloogiline kudekiht, mis seal on, ma ei ütle, et tegemist on ülimalt hea raamatuga näituseks aga see vanema ja uuema mütoloogia kokkusulatamine selles raamatus teeb sellest igati imetlusväärse ja veidra teose, mida võiks ajaviiteks lugeda. Ma arvan, et elamus on kindlustatud. Viimasel ajal on ikka järjest enam ja enam räägitud, et kaasajakirjanikud seisavad rahvast kaugel. Et nad ei kirjuta, mida on vaja ja seda, mida neilt oodatakse ja veelgi enam ei tea, mida nad üldse teevad. Ja sealt ongi jõutud, sinnamaani lüüakse rusikaga lauale ja nõutakse, miks Kultuurkapital annab arvuti ostuks kirjanikule raha. Litter aga tahab lõhe rahva ja kirjaniku vahel olematuks muuta. Ja seepärast alustab rubriigiga kirjaniku blogi. Ehk siis päevik, kus siis iga saade üks kirjanik kannab ette oma nädala jooksul kirja pandud eraelu ja sisu, pärimuslikke märkmeid ja sellepärast on esimeses saates neil külas Tarmo Teder, kes on seda päevikut nädal aega pidanud. Aga enne, kui ma palun seal tormo lugeda ette see blogi, küsin, et mis sa arvad minu selle sissejuhatuse kohta, jah. See algatus on muidugi tänuväärne ja huvitav ja ma arvan, et see kirjanike blogide lugemine toob ka uusi kuulajaid litrile. Ja see on esimene samm välja Nende suunas värvilise ja lakitud klantsajalehele, kus on palju pilte ajakirjanike eraelust kuni vanni ja voodini välja. See huvitab meid kõiki väga, aga, aga praegu ta tuleb suulises vormis ja mitte vanni voodini veel vaid natukene noh, praktilisemat toimingud on mul kirja pandud ja olulisemad ja nagu tähtsamad, mis täidavad päevi. Vähemalt selle aasta esimesest nädalast. Esin jaanuar, istume peale saluuti nagu mullugi jälle naabrite kenal verandal ja ajame juttu. Rööp on pooleteise tunni jooksul pudeli õlut ja ega teisedki kärakas suurt hooli, kuigi juua jätkub. Oleme nii juba nii soliidses eas, et viin kipub võlu kaotama. Suurimaks võitjaks osutub mu naine, aga ta on ka noorim. Ilutulestiku ajal lasi keegi turbel Kraketi meie hoovi peale koerte aediku kõrval maha põlema, nii et tulekahju polnud kaugel. Kolme paiku kebi magama. Pealelõunal võtame koerad salongi, määrde nuuskima, veits rahvast liikvel, Hoolde tuul mühiseb ja vahused, lained rulluvad rannamadalikule, meri nagu meri ikka. Oma veri on teistmoodi ärev. See aasta peab tulema kindlasti teistsugune kui eelmised. Vanad, ammu üles võetud ja peas kavandatud värgid tuleb lõpuni teoks teha. Pääsu pole enam kusagile põgeneda, see tähendab end täis, juua võib ainult iseenese eest. Teine jaanuar olen lõpuks mitme vooruga kenasti välja olnud mitmeid kordi süüa näksinud. Õhtul kirjutanud Mu üles võetud natuke edasi. Liigub pidevalt risti-rästi kavandan üldisi jõujooni tegelasi, tegevuspaiku sündmusi, kompa punume, seal ei tohi detailidesse kinni jääda. Tähtis on mitte tormata, vaid olla selge. Rahulik. Õhtul ja öösel vahin telekast filmi jama. Kolmas jaanuar. Psühhofüüsika hakkab nagu tasakaalu jõudma, aga hõisata pole siin midagi, tahtsin puid, raiun hakatust, iga päev peab leidma mingi vähemalt tunni Punase kehalise koormuse jalutada rääkimata jooksmisest ju suurt ei viitsi. Iseenda eest ei jookse kuhugi. Pealelõunal veanya punun mitmeid tekste, aga öösi pole jälle õiget und. Loen seda teist. Kolmandat. Neljas jaanuar. Kuigi mind üritati hommikupoole koertega üles ajada, saan silmad lahti, alles päeval tahtsin viis, kuus koridelt halge laen ahju tiku ootele. Vaatan paaki, et varsti peab sibi kohale kutsuma. Homse töölemineku ärevus hakkab mõtted segama, aga pimeduse tulles saab ükshaaval mitmed väiksemad tekstid korda aetud asjaajamist ootavat nimede toimingut peab paberile üles kirjutama, sest aju on lobby täis. Seniilsus, esimene faas. Loodan, et need faase tuleb 10 ja süda lööb kaua loomuliku lõpuni. Viies jaanuar öö on peale tulnud, vahin jälle poole ööni igasugust p filmipilti, aga und ei tule, loen, üritan uinuda mitmes paigas, aga und ikka ei tule, loen edasi. Postiauto toob hommikuse Päevalehe, loen ka selle läbi, kui oleks vaba päev, võiks juba magama jääda. Hommikune närvlik sekeldamine, koerad sügavad ennast kihelevad vist mingi heina tõves või on kirbud sügelisi kandnud? Ka tõpratohtrid kinnitavad, et kõige parem rohi on briljantroheline. Saaks terve koera sinna sisse kasta, võiks Moskvasse tsirkus pääseda. Tööl on väga närvilik, kümnete kümnete asjakest ajamine, helistamine mõne täitsa uue kontakti võtmine, takkapihta veel teise koosoleku pidamine, jooksmine lahtiste hõlmadega vaatamata nohule. Aga kokkuvõttes TÖÖ tahust vaadatuna vägagi viljakas päev. Ka see siin Tallinna lähedal Harjumaal, vaata ohakakalendrit. Kas tõesti jääb ka viies jaanuar valgeks puhtaks? Olen ühte head viskit juba 22.-st detsembrist saadik edasi-tagasi tassinud ja siin-seal hoidnud lihtsalt ei leia meest ja sündmust, kellega ja mille puhul võtta. Helbin suure kausitäie rammusat suppi ja keeran magama. Uni tuleb kena jaburate unenägudega, natuke painav ja õhtupoole poole 11-ks on see jälle läinud. Kuues jaanuar. Ja tuleb öö nagu eelminegi. Suurvärki taha nüüd edeneda, peas pole värskustega. Piitsutada end ei taha, pole ka mingit tuju lugeda, täiendan ja kohendan üldi, struktuur ja metoodikat. Päeval tekkinud head ideed seisavad meeles nagunii. Löön sõbrale kirja arvutisse hommikul internetiga ära saata. Üritan siis uinuda, aga juba on hommik, viis puudub kuuest. Vist on ajaleht juba toodud, peab postkasti vaatama minema, on kolmekuningapäev. Käraka Celendras ilutseb endiselt ainult üks pudel õlut. Kauaks ei tea? Te kuulsite saadet, litter rääkisid FPS Janek Kraavi blogi pidas Tarmo Teder luuletusi, mille salvestas Külli tülituvad Gert Raudsep. Saate pani kokku helirežissöör maris Tomba. Toimetaja Urmas Vadi. Saatemuusikat aitas valida tiit. Kuused. Kuulake meid ka internetist. Vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni. On olemas mitmesugust kurbust. Piinlikku vanaaegset. Vana naise aluspesu. Selline tekib üksinda kodus pühapäeva selguses või vaadates hirmsaid koolimaju mis tehtud vägeval vanal ajal. Tulevikuta lapsi? Ja nahahaigeid kasse. See kõigile mõistetav Laila tunne. Kaastunnet või enesehaletsust. Nõrkust võib valu täis. Igal juhul ometi painab. Ja ka see on kurbus. Kuid on ka teistsugust Astub bussi vitrolli. Näed korraks, rääsuvad päikesel läigatust. Pangahoone klaasist seinal. Korraga oled kurb. Litter. Otsi paravaid kirjandusilmas.