Head rahvusvahelist muusikapäeva päeva. Nii tõepoolest on kahel häälel täna õhtul tshehhi stuudios Anne Erm ja minu külaline on Raivo Tafenau. Ja ma usun, et heade soovidega ühinevad ka muusikud ja meie kuulajad ja head kuulajad. Tahame teid rõõmustada siis meie säravama saksofoni, ansambli juhi akordionistid, bändijuhi džässiklubi juhi Raivo Tafenau ehk sinu ja sinusse Brade muusikaga. Tere tulemast õhtu džässi. Tere kõigile. Ja põhjus ei ole üksnes muusikapäev, mida sa oled tõesti auväärne esindama, aga põhjus on selles, et tänavu on siis möödunud 30 aastat sinu nii-öelda professionaalsest karjäärist, et mida sa arvestad ja neid tähtpäevasid, on siis veel ja veel tulemas. Et katsume saate jooksul siis need 30 aastat lahti harutada. Ja mul on tore märkida, et ma olen sinuga ühes koolis õppinud, ehk siis Pärnu teises keskkoolis ja Pärnu lastemuusikakoolis, aga loomulikult oli see väga-väga palju varem. Aga sealt see kõik algas, et matemaatikaõpetaja andis sulle kätte saksofoni. Muuseas juhatas ta ka puhkpilliorkestrit koolis valimistel Roland Tammeorg, just. Jaa, täpselt nii. Ma isegi mäletan tema nägu ja ranget olemist sellist. Ja siis sealt sai alguse sinu muusikukarjäär. Võib-olla tõesti lühidalt nimetate, et milline su esimene suhe selle saksofoni kooli Enno saksa foniga oli tegelikult selline esimene suhe suhteliselt Ma mäletan ühte asja, et kui vaat seal oli seal koolis oli siis puhkpilliorkestrile. Keskkoolis on ju selline probleem, et inimesed kipuvad Tiugu kooli lõpetama ja kipuvad sealt ära minema. Ja see üks pill üle ja see oli, ma mäletan tsehhi Ammati saksofon. Ja üks asi, mis ma mäletan, on see, see vana pillilõhn. Kui ma seal kasti lahti tegin, et ma tean, mis seal kastis Roland, selle pilli. Ja siis ma võtsin selle kasti lahti vaos on Saksamaal, selle ma muidugi tundsin ära tookord. Aga see lõhn, see lõhn, eks ole, see ei olnud küll uus pill seal mingi kolm 40 aastat vana pill, aga tal see kuidagi selle vana kasti ja, ja need spetsiifilised siuksed. Jah, ja võib-olla seal on kõiksugu lõhnad, sest ma kujutan ette, kui paljud inimesed seda biljonit mänginud juba eks. Ja seal kõik need asjad, need kokku lähema bukett oli see, mis mul on nagu mällu sööbinud siiamaani selle saksa kasti peale oli sisevõtete tabel ja niisugune pragmaatiline siukene. Roland ütles, näe, siin on pill, siin on sinu võtted. Kahe nädala pärast on proov kell kell kell seal. Mulle tehti selline, selles mõttes nagu Corleone Pakkumine, mul ei olnud mitte kuhugi enam põgeneda kõik antipill ja kahe nädala pärast okupill selge. Sa armusid sellesse pilli siis kohe? No ma arvan, et minu elus on olnud nii mitu sellist fanatismi perioodi üks fanatismi periood oli muidugi akordion, siis kui teisada sõda mängisid ja jalgpalli, siis mina harjutasin akordionit, aga teine fanatismi periood oli siis, kui ma selle saksi tõesti, sellest sellest kohvrist nagu välja otsima. Ja meil mängibki praegu akordion taustal, et laseme sul lõpuni mängida ja siis lähme saksofoni ka edasi. Ja Pärnus suundusid sa siis edasi juba väga teadlikult Tallinnasse Georg Otsa nimelisse, muusikakooli ja loomulikult esialgu akordioniga, aga saksofoni võtsid ikka kodust kaasa. Roland Tammeorg nägi seda tegelikult minu, seda, et ma tõesti olin hullult fanaatik ja oma korteris ma seda kogu aeg harjutasin, ma ja mul oli väga tore vanatädi, kes mulle üüris korterit Pärnus. Oh, ma siiamaani mõtlen seal tema selle, selle olukorra peale, kuidas need esimesed koledad saksofoni hääled, need on tõesti koledad, kui kui see huulik suhu pannakse trossi külge panna, siis need, mis sealt välja tuleb, need esimesed hääled on ikka väga kohutavad, et see oli Koidula pargi vastas, kus praegu on seal hotell selles puumajas ja see puumaja muidugi kostis igatepidi läbi. Ja Ronald Tammeorg ilmselt nägi minus seda sära silmis ja ta isegi andis mulle tegi mingisuguse unikaalse sellise pakkumise mulle, et võta see pill koolikaaslasest, mul vanemad ei olnud nõus ostma või ilmselt neil ei olnud saksofoni jaoks raha, nad ei osanud seda üldse väärtustada niimoodi. Ja võib-olla pole olnud ja võib saada mingil mingil kujul neid ikkagi veel oli venelane, Tammati saksofon, aga aga nad ei olnud nõus seda ostma, siis Roland nägi seda olukorda pealt ja andsime selle pilli kooli kaasa otsa kooli. Ta tegi sellise, ma mäletan siiamaani seda suurt hinge, mis temaga kaasas käis. No hea sõnaga on teda tore meenutada, aga siis lühidalt ka muusikakoolist, kelle juurde sa sattusid akordioni mängima, kas oli see venda Tammann või karu? Venda Tammann oli minu õpetaja, ma astusin akordioni ka sisse, otsa kooli, tegelikult väga keerulise kavaga. Ja põhimõtteliselt siis tuli mulle peale muidugi Vene sõjavägi, kust ma ei osanud ära nihverdada, sest ma olin kuskilt maalt, et tulnud ja siin linnamehed said kõiku kuskilt hullumaja pabereid või mida nad enda lahkhelisid, aga mina seda ei osanud teha, nii et ma pidin selle kadalipu ka nagu kaks aastat läbi käima ja alles siis pärast vene sõjaväge siis ma olin juba 21, kui. Ma läksin oma esimesse saksofonitundi, nii et suhteliselt hilja. Ja eks eks ta natuke on niimoodi, et et kui ise õpid, siis mõned asjad ju tead ikkagi oma oma oma mõistusega, mida sul ju selle pilli kohta ei ole parasjagu, et siis pidin teatud asjad ikka ümber mängima ja me hea meel mul, et Villu Veski võttis mul siis nagu siis otsast niimoodi tükkideks lahti ja lappis uuesti kokku selle saksa saksi mängu, et sellest on mul väga hea meel. Nii et Villu oli siis muusikakoolis Su põhiline juhendaja saksofon kõrval, pill oli nagu ja. No ta ei olnud enam kõrval pilvisus tegelikult Ta ma ütlen ausalt, et mul hakkas otsa koolis natukene akordioni igavest ma ei leidnud. Ma miskipärast seal nagu oled nagu noor ja natukene roheline, natuke rumal ka ja ja natukene nina püsti ka natuke tahad olla natuke ülbe või, või kuidagi sihuke, et nurgad on teravad, eks, ja siis ma mõtlesin, et ja küllap ma seda kordan juba ikka piisavalt oskan, et aitab küll. Mis seal muidugi, täitsa vale. Praegu selle peale mõelnud, aga kuna saks oli mul ikkagi rohkem selline pill, mida ma ei osanud või kuidagi, ma tahtsin sellega nagu rohkem edasi vahetasin eriala. Ja nüüd saladuskatte all võin öelda ka seda. Et kuna minu elu on läbinud ikka üks minu iseloomujoontest üks kõige nagu sellise, mitte väga parem. Seal laiskus. Ja laiskus päädis sellega, et ma läksin ühel põhjusel, miks ma läksin saksofoni peale üle olised saksofoni oli vähem aineid. Nojah, tuleb ette, et laisk inimene võib-olla vahel ka väga töökas, nii et mulle tundub, et sa oled paljugi elus saavutanud ja muusikakooli lõpeb, vaata siit, sa kindlasti väga heade hinnetega aasta oli 88, peaasi et sa lõpetasid ja kas sa sellest samast aastast nüüd loetki, seda professionaalse karjääri algust? No tegelikult on olukord selline, et kuule, ma tahtsin siis juba seda džässi mängida, siis juba kolm aastat ma olin sisuliselt õppinud ja ikkagi mingisuguseid asju üritanud omandada. Ja siis oli tudengid jazzifestival, see oli vineerimööblikombinaadi saalis, ma ei tea, sa mäletad, kindlasti on seal on praegu see majal alles ja seal oli see suur saalsel Pärnu maantee ära ja seal oli tudengit jazzifestival ja ma mäletan seda erutust, kui ma selle oma ansambliga siis nagu seal esimest korda siin nagu Raivo Tafenau jazzkvintett ja nii edasi ja nii edasi. Ja kui me seal selle kontserdi lõpetasime, siis muidugi aplaus oli mega. Ja ma mäletan seda, et tahatuppa tuli sisse, Lembit Saarsalu ja mäletan tema käepigistust hoidis minuga, et ikkagi väga kõvasti oma käes niimoodi ja pigistas niimoodi ja ütles mulle väga ilusaid sõnu. Ja ma arvan, et vot need väiksed nüansid igal inimesel on elus mingisugused tükid. Ja ma arvan, et see oli see üks tükk, miks ma jäin selle muusika peale ja tahtsin seda nagu edasi tahab. Loomulikult muusikuna pole õnnestunud alati seda teha nagu täis 100 protsenti, et ma nüüd ainult seda teengi. Seda pole aga tegelikult mu süda ja mu asjad on olnud ikkagi selle muusika juures. Nonii Me mängiksime nüüd killukese muusikat ja see võiks olla varasemast perioodist sinu ansambliga, so what. Ja see oli meil tore tore ansambel. Ja sellepärast me tulime, see lugu on salvestatud siis, kui me juba laevast ära tulime, ehk siis see oli selle muusika ellujäämiskursus siis kui rubla vahetus krooniks. See oli väga tõsine tööpakkumine ja väga selline pakkumine mille kohta ma võin öelda tänu sellele, võib-olla ma olen üldse muusika juures, sest väga paljud muusikud lõpetasid. Jah, sa said väga palju mängida siis, kui laevas koos muusikutega ja kellega sa tol ajal mängisid. Raul Vaigla, Jaak Jürisson, Ain Agan, Ivo Orts. Nii-öelda super tegelased, kõik kuulamegi. Tudengijazzil tuleristsed saadud, kes siin siis nii-öelda profibändi kutsused, kas so what juba võikski lugeda, et laevas mängimine oligi nagu juba raha eest töö ja ja päris töö. Vot need natukene peame minema siit tagasi, sest tähendab tegelikult ta see tudengidžäss oli ära ja umbes samal aastal ma mind kutsuti siis Anne Veski ansamblisse Nemo ehk siis see oli nagu põhimõtteliselt ma ei kujuta ette selline tunne, kui mul selline pakkumine tehti, sest Anne oli ikkagi tol ajal nagu vene või nõu Nõukogude Liidu üks kõige vingemaid tegelasi. Ja ütleme, sellise kontinendi üks kuuendik planeedist väga kuulsa bändi liikmeks saada, võid sinna bändi seal nagu ikkagi väga tõsine tõsine pakkumine ja ma võtsin selle tegelikult vastu selle pakkumise mitmel põhjusel. Esiteks muidugi üksalise majanduslik materiaalne ikkagi meil alla 4000 eriti saale polnud, kus me esinesime tookord. Ja teine asi oli see, et pikkadel Venemaareisidel ma sain hommikuti piljardit ja ma tegin seda väga-väga tõsiselt, nagu iga hommik kuskil kolm või neli tundi hotellitoas marjutasin pille. Nii et see oli nagu selline väga mitmekihiline, selline selline olukord, mida ma siis oma omast arust nagu kasutasin enda hüveks ära ka. Ja, ja kas sa mängisid, harjutasid siis juba džässi? Just täpselt, see oli just täpselt seda peale seda tudengi džässi siis mul see pisik ja see kogu see asi oli nagu juba naha all ja siis oli vaja ju hakata kütma ja harjutama, nii et nii et Venemaal ma jah, sele aega kasutasin ülimalt ratsionaalselt, nii palju, kui see võimalik oli. On sul mõni esinemine eriti meeles, mõni koht või, või kus sa said kõige suurema aplausi oma soololejas? Oi, no seda ma ei mäleta, sest et tegelikult Anne oli nii tugev tegija ja nii võimas, et ma mäletan ainult ühte asja, kui vot seda kohta ma nüüd ei mäleta, kus see võis olla, aga oli Tšernobõli selle siis selle katastroofi aastapäev ja meil oli sinna planeeritud kolm kontsert. Ja see kolm kontserti keelati nagu ära, kuna oli siis selline vaikne päev see Venemaal. Ja need kolm kontserti tõsteti järgmise päeva hommikuks, nii et ta järgmisel päeval oli meil siis kokku kuus kontserti. Me alustasime hommikul esimesega kell 10 ja lõpetasime viimasega kell üheksa hakkasime viimase kontsert kell üheksa Jaak ja kõik saalid olid täis, nii et kell 10 hommikul me panime farmega täis. Estraadikontserdisaalis oli 4000 inimest ja täpselt kuus kontserti kuus korda 4000, eks see on 24000 inimest, käis sel päeval läbi meie kontserdil. Nojah, seal oli võimalus siis Annele lugu ka kirjutada. No ma, ma tegelikult ma rohkem ma mul oli plaanis rohkem teha, aga kuidagi minule ta noh, need helihelilooja võimed on siiamaani suht-koht, sellised ei tule nagu lambist niimoodi, et ma võiksin istuda maha ja nüüd kirjutada teose või mingi asja, eks ole, et mul võtab kõik natukene aega ja ja selle looma. Me istusime poistega ja ma mõtlesin, kuna ma olin selline juba selline natukene selline bossa loomasõber ka tookord juba. Ja siis ma mõtlesin, et võiks, talle läheb ossa loo kirjutada ja ma ise natukene kartsin et ma annan talle nüüd sellise lohet, mis ta sellest loost arvab, sest et tema stiil oli absoluutselt teistmoodi ja selles mõttes on tore seda lugu ikkagi meenutada, sest et alla võttis selle loo hästi särasilmselt vastu ja laulis selle ära. Nii et mitte ühtegi probleemi. Nii et see oli tegelikult väga hea emotsiooniga tehtud. Kuninga kassi ja kes kirjutas sõnad, siis. Ja sõnadega oli nüüd selline teema, seal võeti sellele loole vist mitu mitu eripakkumist ja lõpuks jäi sõelale leelo tungal ja kuninga kass. Mõnus kuulata? Harmoonia ka lugu oli see kuninga kass. Ja no ma usun, et sa andis sulle enesekindlust juurde lugusid kirjutada ja sinu 90.-te aastate alguse poole mahub väga palju tegemisi ja üks oluline oli kindlasti osalen, mine ka Eesti Raadio bigbändis. Ja sinna mahub Eesti Raadio bigbändi ja sinna mahuka vahele näiteks EBU kontserdid Budapestis ja siis siis EBU bigbändi koosseisus ja Viinis solistina. Nii et tegelikult see periood oli mul väga selline väljakutsuv või kuidas ma seda öelda saan, et hästi põnev oli, et sai huvitavate inimestega tuttavaks ja nii edasi. Ja, ja ma ei saa mainimata jätta kaasat Urmas latikas oli siis väga aktiivne nagu oma bändi tegemistes ja salvestasime, tegime hästi palju kontserte, nii et see hoidis kogu aeg ikkagi seda pilli suus ja seda mõtet nagu helge. Ja vaatamata sellele, et sul ei olnud siis veel heliplaati, said sa ikkagi Eesti Raadio aasta muusiku tiitli, kui aasta oli 94. Ja ma arvan, et see oligi sellepärast, et ma osalesin nendes EBU projektides ja ja see oli tegelikult ma arvan, et ma olin üks esimesi Eestist, sest et Eesti oli just vabaks saanud ja siis need asjad olid kõik nagu organisatsioonid olid ka siia lähemale tulnud, eks ja see oli nagu selline suhteliselt harukordne, et keegi läheb niimoodi, läheb välja ja teeb ja on kellelegi täiesti võrdväärselt kellelegi lääne muusikutega koos, et seal oli nagu selline täitsa tore. Ja tänu sellele siis Euroopa koolisin. Ja üks oli ju väga-väga huvitav oli see, et sel päeval, kui kroon tuli Eestisse, see oli ma täpselt nüüd kuupäeva ei oska, seal 92 ja siis oli annekse, mäletad suvi, suvi nii, mis veel oli? See oli Ebutšaš slaidi otseülekanne. Ehk siis seda vaatas kogu Euroop mis oli Urmas latikas tähelend või nagu selline kõige-kõige-kõigem võiks öelda selle ansambli ajaloos kõige vingem kontsert oli see, kui Varssavis lõpetas shows Avinul. Meie alustasime Tallinnas. Meie lõpetasime Tallinnas ja Viinis, alustas Jan Kar, Marek ja seal kõik otse üle. Te olite väga võimsas seltsis. On väga võimsad seltskonnas, et see oli uskumatu ja siis, kui ma 93. aastal läksin sinna EBU bigbändi sisel väga naljakas. Ma läksin sinna sinna proovi sisse ja, ja kujuta ette sedasama jabur Ebudjas slaidi. Selle saate järgi tundsid tüübid mind ära Oodofelloo. Ja see oli väga huvitav sellile minule täielik üllatus, et kes nimetab minu nime nüüd siin, eks ole, sellises olukorras. Ja. Nii nii tore oli, nii et sa said tõelise džässikooli ennem kui sa julgesid siis oma esimese heliplaadi salvestada just siis aastal 97 oli välja sinu esimene album. Räägi nüüd natukene selle loost. Aga no põhimõtteliselt see oli, selline natukene oleks, kui ma nüüd järgi vaatan, siis ma oleks võib-olla teinud tiba ühtlasema plaadi, aga tookord olid neid eriemotsioon nii palju, mängisime vindiga, siis juba tuua ja ja nii edasi ja nii edasi, eks ole. Ja siis ma Mehlis oli mul kambas kogu aeg ja me meil oli sisse tuua, oli väga mugav ansambel, mõisin igal pool ju pillid välja võtta kunstisaalides eri nurkades ja nii edasi ja nii edasi. Ja võib-olla see plaat oleks võinud olla natukene ühtlasem. Aga noh, see oli tolle ajastu nagu selline olukord ja situatsioon. Ja siis oli veel see, et Petteri Hasa just tuli Eestisse ja ja tõi nagu meile seda sellises sellist nagu soome kultuuri Petteri Hasa, kes oli Los Angeleses õppinud ja tema tõi nagu mingisugust täiesti uut lähenemist sellesse muusikasse ka nii et temaga oli äärmiselt tore salves. Jaa, kuulaksime Esidki minu valikul mõnda lugu. No kuulame seda, veri olid, ma arvan, et see on Bill Evansi, ma olen alati seda pillimonselt imetlenud ja ja seal on meil väike tore bassklarneti toll ka, nii et saksofonivaheline siis siis. Kahe saksofonitoalisi. Kuulama. 90.-te esimesel poolel sai siis ikkagi mängisid mõlemad pilli, nii akordionit kui saksofoni ja koos akordioni ka. See oli väga nõutud pill, ikkagi ilmus isegi mitu albumit ja ja väga menukas oli polkast sambani üks akordioni tantsulugude album. Ja kust sul siis äkki see mõte tuli, et Eestis peaks olema jälle bigbänd, sest et Eesti Raadio bigbänd oli selleks ajaks laiali läinud? No põhimõtteliselt see mõte ju ei sisekuna Eesti raadio pihkandeks laiali, siis sa seda mõtet ei olnud ju kaugelt vaja otsida, eks ole, see oli lihtsalt üks tühi koht ja ma arvan, et see polnudki võib-olla niivõrd minu mõte, aga me koos lihtsalt Jüri Leiten iga ja Meelis lindiga, kes me seal kõik olime, et tegelikult me mõtlesime, et see on nagu siukene selline orkester, mis peaks olema. Ja ta on siiamaani ja ta on ennast ikkagi väga-väga-väga õigustanud selles mõttes. No ütleme, neid erutus moment. Ta oli selle 90.-te alguses ikka väga palju, kui need piirid lahti läksid kõik, ja ja esimene erutus moment oli muidugi see, kui meile tuli solistiks Frank Foster kauaaegne kaunteisi bigbändi üks Arenseerijatest ja muusikutest, eks. Et kui sa selliseid isiksusi äkki näed enda kõrvale, siis tekib mingisugune meele särin või veri hakkab hoopis teistmoodi käima sees. Ja teine laks, mis me saime, positiivses mõttes oli New York poisis. Et kuidas see bänd pani ansambli grupi proovides harjutama, kuidas kõik tegid tööd, kõigil metronoom tiksus ja kui siis New Yorki, siis saabus kohale ja me tegime esimese loo ära. Siis nendel olid kõigil karbid lahti hua. Et nad pole nagu selliseid asju nad ei oodanud, sest et nemad tulid ikka Eestisse, millest nad mitte midagi ei teadnud. Umbes Eesti on nende jaoks ikkagi Plays, mida Low nõue, eks. Ja nad tulevad Ida-Euroopas ja äkki Big Band panen täiega ja see andis, vaata sellised suured staarid, kes hakkasid nüüd meiega nagu koos musa tegema, big bändiga, need panid ikka ikkagi muusikud niimoodi särisema särama eta. Ta alati on sellist inspiratsiooni ja tõuget vaja, et veelgi paremini asju teha. Ja sa oled aastate jooksul mitte üksnes jazzi instrumentalistina ega mänginud ja oma bändi teinud, aga sa oled ka väga paljude lauljatega koos esinenud. On siis esikohal kindlasti Sersi vastas aga, aga Liisi Koikson, Laura põldvere, Lauri Saatpalu, Kaire Vilgats, Steni Lifantuuraneda Tuuli Velling ja ma ei tea, kus see nimekiri kõik edasi läheb. Et nagu selline tugev partner on sul ikkagi läbi aastate olnud. Sersi vastas, et ja see esimene heliplaat, kus sa näed seda kadakate korki, selle plaadi ümbrise peal, et see on nagu väga äriline ja muusika, samuti. Selle plaadi kohta ma peaks jälle ütlema seda, et see oli nagu välk selgest taevast mingisugune vaata, kui me kuulasime just Anne Veski bossanoovat, et sa niisiis nagu aastal 88 ja nüüd on siis 2003 ja lõpuks realiseerus mingil kujul mul seal mingisugune ammune unistus. Just see, et selle kandi pealt, et vaadake, et, et Kölbromipponeemad mängivad kõik kõik, isegi kõik kõrtsibändid, aga kuidas nad seda mängivad ja millise olukorraga ma ei ole kunagi selliste asja tunnetanud ja arvanudki, et näiteks tuleb üks päris Brasiilia riiultatsioneeros sündinud laulja kitarrimängija ja tema mängib seda küll Frami panemad siis kohe nagu päriselt õigesti ja midagi ei ole teha, seal on väga, väga suur vahe. Ja see oli selles mõttes sensatsiooniline plaat, esiteks sellist asja pole keegi varem Eestis teinud. Ta ilmub Eestis. Plaat, mis on portugali keeles ja kus lauldakse ka paari eesti lugu. Portugali keeles. Ja muidugi, see oli selline meeldiv üllatus Eesti publikule ja Eesti publik võttis väga soojalt vastu kasserzeo laulud ja ta on nüüd ju siin väga korduvalt ja korduvalt esinenud ja see populaarsus pole üldse vähenenud, vaid pigem kasvanud. Aga nagu me arutame siin lahti sinu kiiresti, sinu kolmekümmet, tööaastat, mida me valime siit sellelt heliplaadilt? Valiksele slow hot tunda, et võib-olla see on Henry Mancini lugu, mis on tegelikult üks ballaad ja siis väike stiilinäide näiteks, mis võib ühe ballaadiga teha, et see oleks nagu selline. Ma arvan, et see on hästi produtseeritud lugu ja, ja selles mõttes Kõik lood on seal toredad, aga kui valida, siis võtaksin praegusele. Siin on koosseisud on aastate jooksul natukene muutunud, et sa armastad vist kõige rohkem kvintetti koosseisu, aga on ka selliseid veidi suuremaid. Ja sa oled kogunisti salvestanud õige mitu instrumentaalmuusikaalbumit ja esimene neist vist oli teikov. Ja see plaat ilmus nüüd pärast seda, kui juba 2004 kus 2004 või üldse väga produktiivne, siis ma tegin ju ka need, aga selle plaadi, eks ole, aga see ei, kohv on. Seda ma olen nüüd kuulnud inimeste käest, kellel on minu plaadikogud ja kes ikka mida kuulavad ja kes mida jäävad kuulama ja ja see minu huvitaval kombel sa teikophy plaat on, on saanud ülipositiivset tagasisidet, nii muusikutel, kes olid siis praegusel tol ajal veel noored õppurid ja, ja siis ja siis ka tavakuulajatelt, et kuidagi see plaat on jäänud neile hinge, selle plaadielamus lugusid on kirjutanud hirmu eespere ja see koosseis on ka väga muljetavaldav. Et seal on näiteks mängib Kabergussiooni Ricardo padja, kes on siis minu kõrval praktiliselt juba kõik need aastad alates 2002.-st aastast ja Tanuks ta on üks Skandinaavia parimaid Pärkussiooni mängijaid ja kõikidel ladinastiilide tundjaid. Ja lugu on siis lugu, on Baibais võitleidi. Sellel sügisel on sul siis põhjust seda kolmekümnendat tegevusaastat tähistada ehk professionaalse karjääri algusest ja sa teed seda erinevate kontsertidega nii oma tahklubis kui ka muudes saalides ja sul on tõesti lai valik partnereid, kellega sa oled koostööd teinud. Nende seas on poolakaid, soomlasi, türklasi, keda kõike veel, aga südamelähedased on ikkagi vist Eesti muusikud ka. No ja ma pean siin nüüd ikkagi uhkustundega nentima, et ta selle kolmekümneaastase nagu sellise džässmuusikukarjääri jooksul on sündinud ka üks tore juhtum mille üle ma eriti uhke olen, selles mõttes, et minu pojast on saanud väga trummar Jah, seda me teame, et Ramuel on tõesti praegu üks säravamaid trummarid ja loodame temast väga palju, nii et te olete koos juba kontserte. Ei, me oleme, meil oli sinna väikene Euroopa tuur, isegi proovisime, sõitsime läbi viis riiki, tegime kaheksa kontserdit Berliini kontsert auseni välja, nii et ta et nad olid mul ansamblis ja tegelikult see. Ma naudin tegelikult nende noort, et nad on teistmoodi, nad on täiesti teistmoodi, nad on sündinud taifuunide ja oma Aipäädidega ja nad oskavad ja nad teavad ja nende info kätte tulek on hämmastav, kuidas nad selle kõik saavad ja kuidas nad vormistavad seda kõike ja nii edasi ja nii edasi. Ja mul on lihtsalt nii, on äärmiselt tore olla ja nad suhtuvad muusikasse ka ikkagi väga, väga nagu, nagu tõsiselt ja ja et selles mõttes toetavad mind oma noore energiaga ja ma olen siiamaani ikkagi üritanud mängida ikkagi muusikat endast, paremate muusikutega ja ja see on ainult mulle abiks, et olnud jaa. Me saame siin veel uhkusega nimetada ära, siin on koostöö siis Nils Lankarani Jaan Insland Greeniga ma olin põhimõtteliselt ta nüüd Baltica festival kolm aastat järjest, nii et see bänd, keda siis komplekteeriti ümber Läänemere riikidest, eks, ja seal ma olin ühe ainukese idaeurooplasena olin siis mina seal, selles bändis nüüd kaks või kolm aastat, kolmandal aastal ma tegin muidugi oma bändiga seal lõppkontserti sellel festivalil ja nii edasi ja nii edasi, nii et need asjad on kõik tegelikult väga-väga-väga toredad ja väga nagu sellise professionaalse kõrglennuga või või kuidagi seal ei tehta allahindlust ja nuusutada seda nagu selliste lääne mõistes sellist täisprofessionaalset suhtumist, see on väga-väga oluline. Ja, ja see oled siis nagu noortetuules ja samas ei unusta ka juuri ära, et siin väga tore kava oli, nagu pühendatud Valter Ojakärule tema 90. sünnipäeval. Ja sul on Walteriga olnud ka head kontaktid. Walteriga me olime ikkagi väga head sõbrad lõpuni välja, sest et me rääkisime nagu samadest asjadest ja me rääkisime, kuna Valter on olnud ka hinge su eluaeg tegelikult džässmuusik. Ja, aga noh, paraku veneaegne ilmselt Ta nõudis ka olla nagu rohkem selline kuidas öelda mitmepalgelise, eks ta pidi kirjutama, need estraadilugusid hästi palju, aga me noppisime nendest traadilugudest niinimetatud siis parimad asjad välja ja tegime džässiversioonid. Ja kui me talle selle plaadi nüüd valmis tegi, mis talises plaadis tegelikult nii vaimustunud tegelikult ta ei oodanudki, et tema lugudest saab selliseid versioone üldse teha. Ja ta oli sellest ikka vaimustunud ja me olime temaga. Ta lihtsalt unustas selle plaadi endale sinna plaadimängijas, seda iga nädal helistas mulle hea plats, on need sellised ja kuna ta tahtis oma pilli müüa, siis mina ei tahtnud, et see pill läheb Eestist välja. Ma ostsin selle pillinnalt ära ja lubasin talle, et see pill elab oma elu edasi. Nii et Valter Ojakääru hing on sinu pillis täpselt ja kuulame siis lugu, mis ta võiks olla. See lugu võiks olla siin, ma arvan, et jaaniõhtu, sest see jaaniõhtu on, oli originaalis selline ballaad jälle, kuidas jazzmuusikud nüüd suhtuvad ja teevad asja uueks. Tore näide. Nii tore, et rahvusvahelisel muusikapäeval saame rääkida just sinuga, Raivo Tafenau, sest sul on täiesti kümneid, kui mitte sadu muusikutest projaga ja nendega oled sa ka koos, kas Jaminud plaati teinud, kontserte teinud või lihtsalt mõnusasti rääkinud ja ma arvan, et sa oled kõigi eesti saksofonistiga koos mänginud kassis, bigbändis või siis oma saksofoniöödel. Ma tean, et te olete Mairo Marjamaaga, Villu Veskiga, Siim Aimla ka teinud seda formaati nii-öelda, et mitmed saksofoni, kvintett veiseks teid, kuidas sul kunagi on välja kukkunud. Aga tundub, et kõige rohkem oled sa ikkagi soola söönud. Koos Siim Aimla ka. Ja Siimuga, meil on tõesti tore olnud, sest et ma olen avastanud, et Siimuga lihtsalt nii hästi sobime, no vaat et maailma, vaid seal on, see maailmapilt on kuidagi sarnane ja selline, et me kumbki ei võta iseennast tõsiselt ja oskama oskama ise endale naerda, et nii mina kui Siim ja meil on niisugune paras naljategemine, käib kogu aeg ja aga kontserditel ei ole sellist, kui me ei ole sellised suured suured nagu kampsuniga kunstnikud. Lihtsalt me võtame seda asja ikka nii rõõmu kogume oskama ja ja mulle lihtsalt meeldib Siimu nagu see selline produktiivsus ja tema nagu mõttemaailm ja, ja kuidas ta organiseerib ja kuidas ta suhtub muusikasse muusikutesse ja ja kogu see maailm on nii sarnane ja, ja siis sellepärast tänu sellele, et meil on ka lavale ääretult hea koos olla. Ja me oleme hästi palju kontserdi teinud hiljuti, nüüd ütleme, veebruaris käisime, me oleme väike Euroopa tuur, kus siis põhikontsert meie viimane kontsert, Berliini kontsert Hosis ja sinna soovitas meid muuseas Nilsson, kreem, kes on meie kontserdi näinud. Ja, ja naljakas veel selline ütleme, ma kuulen, kuidas, kui raske organiseerida muusikutel kontserte kuskil väljaspool Eestit. Ja kui Nelson Green oli ära öelnud. Ta talled, võtke Tafenau bänd, siis sellega jutt, et mul oli vaja ainult saada oma pilt viltu ja leppida umbes muud asjad kokku, igasugused finantsid ja sõidud ja asjad ja, ja oligi asi korras, nii et mul ei olnud vaja mitte midagi rohkem teha. Et kui palju loeb ikkagi meiesuguste muusikute puhul see kellegi rariteete autorite autoriteedi, nagu soovitus. Et ja nüüd oled juba sina ise autoriteet, et sa võid soovitada edasi noori muusikuid ja paratamatult meie saateaeg hakkab lõpule lähenema ja siis võiksime koos Siimuga pühenduse plaadi peal, et kuulata siis meie vikerraadiole pühendatud lugu ja, ja sul on see ise pähe tulnud, et paneks sellise pealkirja. Mul on, ma olen ju seda vikerraadiot tegelikult, vikerraadiol on minu elus number üks raadio selles mõttes, et isegi akordioniloo ühe ma salvestasin, kui ma läksin kooli ja venda Tammann mängis kogu aeg ja siis oli see minu akordioni fanatismi periood ja salvestasin mikriga mingisugusele makile selle loo ja kirjutas, tahtsin maha, sest et ma tahtsin seda lugu mängida. Keegi mulle seda nooti ei korraldanud. Ja ma võtsin maha. See oli minu esimene elu esimene transkriptsioon mida ma sain vikerraadios, kui ma olin kuskil 10 või 11 aastat vana. No nii ja lugu on siis vikerraadio, täname kuulajaid mõnusat, et muusikapäeva õhtut ja kohtumiseni, Raivo Tafenau ka siis tema kolmekümmet tööaastat tähistavatel kontsertidel ja Etsu edaspidine 25 või 30 oleks ka loominguliselt viljakas. Suur tänu teile kõigile aitäh kuulamast.