Tänases õhtu Tšehhis meenutab seal on koos Raivo Tafenau ja Liisi Koiksoniga head kolleegi raadio ja televisiooni saatejuhti, heliloojat, pillimeest, muusikaajaloolased, kirjaniku bändi juhti, väsimatult töömeest. Valter Ojakääru. Ta elas pikka, tööka ja loomingulise elu, milles Tšassil oli väga oluline koht. Ja ega ilmaasjata ei kutsuta teda eesti džässi isaks. Järelhüüde maestro lahkumise puhul on saatnud ka mitmed tema kolleegid teistest maadest. Valter Ojakäär on Eesti džässidialoog kui võtte nii otseses kui ka piltlikus tähenduses. Muusikuna oli ta osa ajaloost, muusika ajaloolasena täiendas ta oma teadmisi pidevalt ja jagas neid ka teistega. Enne kui kohtasin Valter Ojakääru isiklikult, sain ma tänu tema 1966. aastal ilmunud raamat too džässmuusika vahel olevale kahele EP plaadile pildi maailma džässi arengust. Aasta hiljem kohtasin teda legendaarsel džässifestivalil Tallinn 67. Saime sõpradeks. Üks ja tema noore kolleegina oli mul privileeg saada uudiseid ajakirju heliplaate, tema läänekontaktide kaudu tollel informatsiooni näljaajastul. Tänu tema kaastööle jagasin ka Moskvas minu raadioprogrammides uudiseid eesti džässi kohta. Tegin ülevaateid eesti džässi ka Vene ja Poola ajakirjanduses. Ja Me tegutsesime Walteriga nii-öelda käsikäes. Ja muidugi teen ka mina saate temale. Poola džässikriitik ja ajakirjanik, jääfoorum kauaaegne toimetaja Pavel prodovski kirjutab, meenutades Valter Ojakääru. Väga kurvad uudised. Ta oli suur muusik, muusikakriitik, helilooja, ansambli juht, saksofonist, džässi edendaja ja kahtlemata suur autoriteet. Üks viimaseid põlvkonnast, kes tutvustas pärast teist maailmasõda džässi süvitsi Euroopa kuulajatele. Ta oli pikka aega Poola Tšehhi ajakirja tša foorum kaasautor ja meil oli üsna tihe kirjavahetus. Kuid mulle avanes vaid kord võimalus temaga isiklikult kohtuda ja see oli 1978. aasta Tbilisi jazzifestivalil. Mäletan teda kui väga sooja ja intelligentset inimest. Ta oli tõeline džentelmen. Valter Ojakääru lahkumine on suur kaotus Euroopa Tšassile. Meie džässmuusik ja arranžeerija Ülo Mälganud kirjutab. Selliseid mehi sünnib Eestisse üks mitme sajandi peale. Päris paljudel põlvkondadel on olnud suur õnn tema jagatud tarkusest, memuaaride eest ja muusikast osa saada. Oma viisid võõras väes võiks vabalt olla teise maailmasõja sündmusi kokkuvõtvaks õpikuks meie koolides. Kui poleks olnud Walterit, haigutaks meie muusikaloos väga suur auk. Suur tänu, maestro, jääme sind mäletama alati muheda ja vaimuka mehena ning tänu oma raamatutele ja salvestatud saadetele ning loodud muusikale elad sa ikka meis edasi. Valter Ojakääru muusikutee sai alguse sünnilinnas Pärnus ja Pärnu oli tal südames ka kuni elu lõpuni. Nagu tänapäevalgi tehti koolis bändi või orkestrit ja üks selline haruldane orkester oli Pärnus, kus mängisid vaid igas suuruses Kariini pilli koolipoisid ja see oli Pärnu helilooja Heinrich Meri orkester. Ja arvatavasti see oli üks esimesi tõukeid, miks Valter Ojakäär hakkas muusikat tegema. Aga siis ükskord juhtus, et ta isa sai preemia ja ostis vennale mootorratta ja Walterile saksofoni. Ja loomulikult, kui saksofon oli olemas, siis oli vaja seda pida. Ja seda ta hakkaski koolibändis mängima ja hiljem ka Pärnu teatri orkestris, millega tehti mitmesuguseid etendusi. Ja seda Endla orkestrit juhatas siis ka Pärnu dirigent ja helilooja Voldemar Tago. Ja see oli väga heal tasemel orkester, mäletan isegi, et see mängis suvi ranna kõlakojas ja mängis üpris nõudlikke palasid. Aga sealt edasi juba pärast sõda viis tee Tallinnasse ja konservatooriumisse, kus Valter Ojakäär oli Mart Saare ja Heino Elleri õpilane. Ja Heino Eller elas siin samas Gonsiori tänava lähedal nurgapealses majas ja neil tekkisid head perekondlikud sidemed. Walter teadis väga palju Heino Elleri tegemistest ja kui eller oli juba vana, siis nad käisid tal tihemini külas ja Valter päris ka mõned legendaarsed papa Elleri kepid ja võib olla ka midagi muud huvitavat. Aga tõsise muusika kõrval, mida tuli luua, komponeerida Elleri tundideks, oli loomulikult valt päri kiindumust džässi vastu ja ta kirjutas omi lugusid. Seda võis teha vaid vabal ajal ja mängis ka tantsuorkestrite ees nagu Johan Pari tantsuorkestris või siis rütmikutes ja kuldses seitsmes kuulame ühte ajaloolist lugu siis rütmikute bändi esituses, kus mängib kavalter. Eesti Raadio estraadiorkestriga ja üldse raadio muusikatoimetusega oli Valter Ojakäär väga tihedalt seotud väga pikki aastaid. Estraadiorkestris oli ta saksofonirühma kontsertmeister juba aastal 1945 kuni 1970 ja loomulikult, kui ta orkestris juba mängis, oli orkestri kontsertmeister, siis ta lõi muusikat orkestrile et tema Tšassilikke lugusid anna, orkester mänginud väga-väga mitmeid ja kõige populaarsem lugu on seal enne tarvitamist loksutada. Ja see on vist üks nendest Waltari lugudest, millest on väga palju erinevaid variante. Ja ma tean, et Estonian Dream Big Band on ka seda mänginud. Stuudiosse nulgi jõudnud Raivo Tafenau, üks Estonian Dream Big bändi asutajaid ja ka Valter Ojakääru viimaste aastate hea sõber. Tere, tere. Suudaksid sa meenutada siis Walkeri? No põhimõtteliselt, ega tal neid väga palju selliseid lugusid nüüd ei olnud, mida me oleks pidevalt mänginud, aga see enne tarvitamist loksutada selle vahva asi, see oli tegelikult nagu Estonian Dream Big Bandi selline visiitkaart. Esiteks ta on ikkagi Eesti oma lugu ja ta Swinglise kruvis ikka väga, väga hästi ja, ja ütleme, seal oli ikkagi mõeldud. Kuna Waltari iga ikkagi tegelikult patoloogia oli ikkagi džässmuusika siis ta andis väga palju ruumi seal improviseerimis, eks need, see lugu oli alati kõigile väga, väga suureks rõõmuks, sest et kõik said ennast tühjaks mängida. See oli ikkagi väga, väga, väga, väga, Ja ma arvan, et see oli üks eesti džässivisiitkaarte ja see kõlas ka tema saadet signatuurina. Viivika oskab sealt puldi tagant öelda palju aastaid. Just vaatangi, et vist umbes seitse aastat. Ja see enne tarvitamist loksutada, nagu viivikate puldi tagant ütles kõlas valt Ester Jaak Ojakääru, saate vikerKäär signatuurina seitse aastat või isegi rohkem. Aga me kuulaksime seda salvestust siis Valteri sünnipäeva kontserdil, mis toimus siin esimeses stuudios ja tegemist oli aastanumbriga tema elus. 85. Kui me siin bigbändide juures juba oleme, siis võiks nimetada küll, et üks väga lähedaseid žanreid oli Valter Ojakääru le bigbändi muusika sest ta ise ju ka juhatas Kalevi orkestrit, tegi arranžeeringuid sellele orkestrile ja Eesti raadio estraadiorkestrile ja tal oli terve saatesari svingorkestrites. Ja kui ma ei eksi, siis üks ema lemmikud oli Atišoo. Nüüd enam ei ole võimalik kuulda Waltari põhjendusi, miks just see ja miks talle nii väga Benny Goodman ei meeldinud. Aga see oli üks väga tore ja hariv saatesari ja loomulikult ka tema helisev kroonika, mis oli eetris aastatel 1971 kuni 2009. Nii et maailma muusikasündmused jõudsid meile koju kätte ja see oli eriti hindamatu väärtusega noil aegadel, kui ikkagi raudse eesriide taha eriti ei saanud piiluda ja loomulikult polnud ka internetti. Valter Ojakäär oli siis elav entsüklopeedia. Aga kuuleksime siis killukese, seda ühte tema lemmikorkestrit. Valter Ojakärul oli väga avar muusikaline maitse, mis hõlmas ühelt poolt klassikat, et siis kahtlemata kõige suurem lõik selles oli Tšassil erinevate ajastute Tšassil kõige südamelähedasem oli talle ilmselt mainstream ja sing muusika ehk tema oma ajastu muusika. Ja ma tean, et ta sai seda oma sõprade kaudu, kes elasid Saksamaal all Tšehhimaal, Ameerikas, Soomes ja ükskord, kui me olime kollaasiga kontserdireisil Prahas siis palus ta külastada oma kirjasõpra, kes oli talle saatnud siis palju heliplaate ja tema omakorda saatis siis vastu Nõukogude ja eesti heliplaate. Nii et selliseid kontakte oli tal kindlasti palju. Aga sina, Raivo Tafenau, oled ka põhjalikumalt uurinud TEMA plaadiriiulit. Ja ma põhimõtteliselt, kui ma nüüd seda Valteri plaati siin tegime, siis ma olin seal väga tihe külaline ja muidugi et see maailm ilmselt teeb praegu sellist spiraali mööda tagasikäiku vinüüli maailma taas kord ja siis tegelikult ta kui veel siin ütleme, 25 aastat tagasi oli vinüülplaat selline mingisugune selline tülikas asi, mis tuli ilmtingimata likvideerida Toas ruumide, siis tema plaadiriiul on selline muljetavaldav ja tegelikult see tekitab ihukarvad püsti, kui kõik seinad on täis, seal ma pakun küll kuus-seitse 1000 loomulikult seda läbi lapata praktiliselt võimatu, sest siis tal oli siin suur kotitäis siukseid käsitsi kirjutatud kaustaja koode ja numbreid, kus siis ta ilmeksimatult selle plaadi üles leidis. Et tal oli tegelikult väga võim võimsalt olise korrastatud tema kogu see plaadimajandus ja mingi ühe leheküljega ta võis lihtsalt minna riiulisse, võtta selle plaadi välja, kõik oli tähestiku järjekorras numbrilises. Mis ma tähele panin, seal panime asjad ta tegelikult nagu vene ajal see süsteem meil oli, autorikaitset ju kellegile maksma ei pidanud ja siis väga palju vene vene firmasid siseselt pooleldi illegaalsed või isegi illegaalselt suuri firmasid lasid neid plaate välja litsentsitasu, nagu keegi nendelt ei küsinud, piirid olid kinni, keegi ei teadnudki, ja tänu sellele tegelikult see materjal, mis tal on, on, on tegelikult ikkagi rohkem Ida-Euroopa ütleme, plaadifirmad hakas, Poola meloodia, Riia plaadifirma, siis Praha tshehhi, eks ole, ja ja seal on ikka lastud elamus neida originaalplaatide koopiaid nagu välja ja need olidki Walteril kõik olemas, nii et võib-olla seal küsimus oli võib-olla mõnes sellises kvaliteedinäitajad, sest, sest see võib olla krõbises rohkem, võib-olla ei olnud seal ütleme nii hea kvaliteediga. Aga temale see oluline ei olnud, temal oli vaja seda plaati ja seal seal riiulis. Et ükskõik mida ma küsisin, ta tegelikult ütles kohe plaks plaks, plaks, riiul sealt ülevalt, vaata seal. Ja samamoodi kõik stanget, skoltrend, Charlie Parkeri, kõik, kõik need vanad tegijad, kõik olid tal seal kenasti riiulis olemas. Ja loomulikult olid saksofonimängijad tema lemmikud ja. Ei ole imeks panna, sest et saksofoni ta ise mängis ja keda see siis veel rohkem kuulad kui saksofoni, mingeid ja bigbändi. Ja nendega tekkis tal ka väga hea kontaktis juba jätskaar aegu, kui siin käis esinemas näiteks Kenny Garrett, kes on Ameerikas igaüks säravamaid saksofonimängijaid siiani siis tekkis neil väike vestlus ja ja Ojakäär kutsus Garretti oma koju, sest Edgar tahtis vaadata neid vanu saksa fone ja trosside ja nii edasi ja seal nad siis proovisid ja mängisid. Jaa, jaa, kärjed saigi mõned trostid. Oota nüüd ma segan sind trostid trostideks, aga tegelikult oli küsimus ikkagi huulikus ja patrostid, pisikesed siuksed kuulatakse kassina järve tükk ja ja kui Kenny Garrett nägi ojakääru saksi kastis siis seda ühte meieri meier, huulikut, mida aetakse tikutulega mööda maailma taga, see on just viiekümnendad, et huvitav, et sellel ajastul loodi mingisuguseid selliseid materjale nagu pill ka pillidel ja uulikutel, et praegusel ajal ei osata lihtsalt järgi teha. Ja kui nagu Kenny Garrett seda huulikut nägi, ta ütles, ta lihtsalt ei saanud seal tuulikut silmi pealt ära ja ütles. Valter, müü Walters. Edasi läks mingisuguseks tingimuseks asjadeks. Ja siis lõppude lõpuks jõudsid sinnamaani, et Kenny ärad sai seal õhuliku aga pani enda vana sinna katsi tagasi ning äike vahetust, jah, väikevahetuse ja nüüd Kenny Garrett, ilmsed viimased plaadid, kõik, mis ta on salvestanud, on salvestanud siis selle Valter Ojakääru huulikuga ja see Kenny käreti huulik koos pilliga on nüüd minu käes. Et selline väike keerdkäik siin on toimunud ja see on väga põnev. Ja see on tõepoolest väga põnev, nii et kahtlemata siis on tal ka kinnin, käreti plaadid ja tal on ka kõikide nende väliskülaliste plaadikesin. Omal ajal käisid Tallinnas mängimas Peterson või Wave Roobek, et alati oli Valter kohal. Vestles nendega, tegi intervjuusid ja loomulikult rääkimata sotsiaalslaidist, kes oli 67. aasta festivali suurkuju ja kellega tal tekkis tõepoolest väga hea klapp ja Loidi perekonda. Et nad ka kaastundeavalduse. Aga siinkohal kuulaksime ühte tema lemmikutest ka Oscar Petersoni. On loomulik, et Valter Ojakäär oli väga palju sõpru Eesti muusikute hulgas ja tegelikult muusikud vajasid kadeda kas siis mõne noodisaamiseks või mingite faktide täpsustamiseks või nõuande saamiseks või Valteri enda muusika mängimiseks ja mõned muusikud külastasid teda sagedamini ja ma tean, et suur lemmik oli tal ka Lembit Saarsalu, kes päris palju mänginud Valter Ojakääru muusikat just seitsmekümnendatel aastatel. Ja te olete veel ka kolmekesi koos mänginud küll mitte altsaksofoni, aga Lembit Saarsalu, Villu Veski ja Raivo Tafenau oli ka üks selline kontsert, kus te mängisite ka ühte Valteri lugu. Ja, aga vot nüüd ma pean tunnistama, et ma ei mäleta, milline see lugevdrugoli Selle loo nimi oligi kolm sõpra, kolm sõpru oli? Jah, aga Valter Ojakääru lugusid on siin Lembit Saarsalu salvestanud Eesti estraadiorkestriga ja aasta on 74, see on ka päris palju aega tagasi ja kuulame veidi lugu puunukkude pidu. Minul oli suur abi Valter Ojakäärust ka siis, kui ma alustasin jätkare festivali korraldamist ja aasta oli siis 90. Kui Valter andis tõepoolest nõuet, keda kutsuda, et kindlasti tasuks kutsuda neid muusika, kuid kes esinesid 1967. aastal Tallinna festivalil ja ta andiski Rootsi muusikute kontaktid. Ehk siis Rune Kustas on oma tuua, aga oli siin esinemas ja ta kirjutas ka sissejuhatuse bukletile mis tookord kandis festivalil nime esimesel aastal džässi ja bluusipäevad Tallinnas toimus oktoobrikuus. Ja see artikkel algas sõnadega viimasest Tallinna džässifestivalist on möödunud 23 esimesest 41 aastat, et ja siis järgnes jutt kaheleheküljel väga vajalik Eesti džässiajaloo kohta. Ja selle džässiajaloo on ta salvestanud raamatutesse läinud sajandi algusest kuni kuni selle sajandi alguseni. Et see on hindamatu töö, ma ei kujuta ette, kes peale valt raiewer oleks osanud seda teha. Ja festivale külastas ta esialgu päris tihti, aga hiljem juba harvem. Ja siis oli meil soove, et peale selle üksikud kontserdid on jäädvustatud, võiksime teha ka mingi eesti džässikogumikku, sest et džäss oli juba päris tugevatele jalgadele saanud. 90.-te keskpaigaks ilmus selline kogumik nagu diferentriims. Kuhu siis saidki kokku nagu viimase paari aasta jooksul salvestatud lood? Ja Raivo Tafenau? Väga põnev variant, sündis siis Valter raja Caroloos, see pole see, kuidas see sündis. Põhimõtteliselt ta, ega me olime selline noored, noored tüübid seal 20 aastat tagasi ennem kõvasti motivatsiooni, et asju teha ja üle oma varju nagu ei hüpanud ja tegime sellise lihtsakoelise variandi ja võib-olla natukene tol ajal oli ju moodne selline natukene chill jazz või kuidagi selline olukord, et seda keegi Eestis ei teinud ja kõik muidugi üritasid mingeid swing ja muudesse teha, siis meie panime lihtsalt selle asja kuidagi teistmoodi kruvima ja nii ta läks, ma arvan, et see on tore variant isenesest. Siin on natukene Jaak Jürisson, nii seda madalalt häält, mida ta pole vist elus kunagi teinud, aga see on minu meelest nii kuidagi sensitiivne. Ja seesama lugu on siis vist küll kõige erinevamates variantides kõlanud. Loomulikult siis Marju kuudist, Hedvig Hansoni ning Liisi Koiksoni ja veel paljud teised, keda me võib-olla ei tea, aga need kuulame just seda teie varianti. Valter Ojakääru 90.-ks juubeliks palusin ma sind, Raivo, et sa teeksid ühe toreda kontserdi ja siis tõesti konsulteerisid Walteriga ja, ja minu meelest sai see kontsert suurepärane nii ansambli poolt kui ka Liisi Koiksoni poolt ja ja kuidas, kuidas see kava sündis? No põhimõtteliselt ta tahtsime, meil oli, ma ei tea, kuidas see nüüd lõpuks kuulata, millest välja tuli, aga aga meil oli ikkagi väga suur ambitsioon seda teha väga hästi. Ja teha just selles samas võtmes, milles Valter on kogu oma tegelikult, et elu elanud, ehk siis sellel džässivõtmes ja siin on paar siukest lugu, mis on võib-olla olnud selliseid estraadi ütleme, estraadilood kunagi ja keegi pole neid veel isegi ümber teha võtnud ja me tegime nad ära ja no üks asi on üks lugu, lugu on siin plaadibantsiooni õhtu, mis on iseenesest ballaad ja meie tegime selle sambaks. Ja ma tegelikult ma olin ikka väga õnnelikud ikkagi, vähemalt ta kolm korda kuus mulle helistas ja ütles, et kuidas talle see plaat meeldib ja ta leidis nagu selle keele nüüd selle üles, mis ta, mis tal võib-olla seal nõukaaegses sellises olukorras jäi tegemata. Ta pidi kirjutama nende estraadilugusid seal midagi, ta, ta ei saanud kirjutatud džässi, sest ta pidi olema selline nagu raadioeetri nagu praegu seal popmuusikat, aga meie tegime nad ikkagi Tšassiks ja ja tegelikult oli selle üle ikka ülimalt õnnelik. Ta pidevalt mulle helistas, kui, kui ja siis kuidagi neil on ja omandage talle seda toormaterjali näitasin, siis. Küsisin Valter, et vot, läheme nüüd selle ballaadisin sambaks ajanud ja mingisuguse mingisuguses ringi jälle kuskile valsiks keeranud ja ma ei tea mis iganes. Ja siis ta ütles mulle sekslauset Raivo pärast sõda, mis tegi metsadel minu looga. Pärast seda, sa võid kõike teha minu lugudega, nii et see oli nagu selline tahaks taibanud üldse, paak oli väga moodne inimene lõpuni välja. Ja minu meelest oli ka alati väga kursis kõigega, mis toimus, olid need siis popansamblid või rokkansamblid, kuid Nogama südames jäi ta ikkagi truuks nagu jazzil, aga mul on hirmus tahtmine ja kuulata siis seda jaaniõhtu lugu, mille sa ära pöörasid, vähemalt natukene. Nii ma tahaks lisada veel selle loo kohta, et tegelikult seda tema kogumikutes kusagil ei olnud ja ja lehitseda suvalisest ühest nagu ühtsusest, eesti laulude kogumikus ma isegi mäletan seal üks karvane raamat selline. Ja ma miskipärast arvan, et ta natukene võib-olla häbenes seda originaal, seda lugu, selle loo variant, sest et ta oli väga-väga Valgrega sarnane ja ja ega siis, ega siis ta ei tahtnud olla nagu valge on ja see, see lugu oli siis nagu täiesti ballaadina või sihukeses ringina nagu Valgre moodi. Kui meenutada sambaks tegime, siis ta oli selle üle ikka ülimalt õnnelik. Valteri 90. sünnipäeva kontsert oli tõepoolest väga tore. Maestro oli ise kohal, oli väga rahul ja andis hulga intervjuusid veel seal ja siis kava põhjal valmis ka heliplaat õhtu rannal ja õhtu rannal on kahtlemata ka valt üks armsamaid lugusid, tema esimene lugu. Ja sellise toreda loo jutustas mulle Tõnis Kõrvits, et vaat see, see lugu sündis tal luise tänava majas number üheksa, korter kaheksa ja siis elas valt Terre Helmut Orusaare väikeses toakeses. Helmut Orusaar juhtis meil siin puhkpilliorkestreid ja Tõnise ja Valter ideed on ka kohtunud nii seal luite tänaval kui ka nõmmel seal vahepeal. Ja ta on ka orkestreerinud Waltari lugusid, nii et kelle teed ei ole Walteriga kohtunud ja meie saade on selline improvisatsiooniline sellest hiigeltööst ja tohututes kohtumistest lihtsalt saame edasi anda ühe killukese. Aga seda lugu õhtul rannal tahaks küll väga mängida. Ja pilvedele kiisuga sobilgu, kuuli laades. Veedee munud ka seal siid vaikust ja. Sirelid puistavad. Seebi. Ei, ta, ta ülesin ta. Kui me juba Valter Ojakääru kontserti selle heliplaadi õhtu rannail juures oleme, siis loomulikult ei saa me läbi ka Liisi Koiksoni sest et Raivo ja Valter valisid just sind tema lugusid esitama ja see ei olnud sul nagu esimene kord kokku puutuda Valter Ojakääru loominguga. Ma tean, et see juhtus juba päris varakult. Ja see esimene lugu oli. Ja see esimene lugu oli sõit pilvelaeval ja kuna ma olen see laps, kes hakkas varakult käima kõikidel laulukonkurssidel, siis sinna minu õpetaja Toomas Voll valis siis selle loo välja, et tollel ajal oli kuidagi sihuke noh, tegelikult oligi neid lugusid vähe, mis sobisid lastele ja mis seal üldse võistlusele sobisad natukene häält näidata ja noh, midagi erinevaid nüansse seal, et see sõit pilvelaeval saatis mind päris pikalt. Ja see on selline lõbus lugu, mida on ka päris palju interpreteeritud. Aga siis, kui sa juba lauljaks said ja kui Raivo sulle ka nüüd selle ettepaneku teha, et laulda Peeter Ojakääru lugusid, siis mis tunne sul oli, mida sa hindad, Valter Ojakääru laululoomingus? Valter Ojakäär on vist raske mitte hinnata, et ta on nii pikalt olnud eesti muusikaga ju kaasas ja ta selline tunne, et kõik, mis tal läbi teinud, kõik, mis ta on näinud kõike, ta mäletab, et vaata, minul ei ole õnnestunud temaga võib-olla pikemalt niimoodi laua taga istuda ja kuulata neid lugusid, aga aga muidugi on kõik raadiosaated ja ta ongi selline elav entsüklopeedia oli siis kahjuks et see laululooming ka, kui me hakkasime kontserti kokku panema, siis seal oli toredaid üllatusi, isegi see jaanipäeva lugu, mis seal instrumentaal seal väga kihvt oli seda laulda. Et avastasin jälle temast nagu uusi tahkega. Ja see, et ta on oma lugude sõnad valinud väärt luulest, et seal on leelo tungal ja Debora Vaarandi ja lilli Promet ja paljud-paljud, teised, et see sõnum on ikkagi tema laoskaja tähtis. Jah, tundub, tundub nii, et seal on parajalt siukest romantikat ja ja noh, kas oli see üks tekst, mis ta ise kirjutanud õhtu rannas ja tema naise Ma arvan, et ta oli siis iga hingepõhjani armunud, et kuna ta kirjutas tõesti õhtu rannal, on tema ainukene tekst, mida väitis ja ta pole enam teksti kunagi kirjutanud. Ja ta oli ikkagi vist väga kriitiline selles osas ka, et kuidas on nagu väljend. Tema kõrvale ilmus leelo-leelo tungal ja siis ta ilmselt ei konkureerinud enam, otsustas mitte konkureerida tekstigi. Ja kui sa neid lugusid laulsid, kas meenutasid korraks ka helgisalat? Alguses muidugi ei teadnudki telgis alla, seda on laulnud, aga siis televiisorist mingi hetk ma nägin, et need vanad salvestused ja mulle tundus alati, et see on niisugune lastelaul lal alla ja et kui raha on, siis lähen hästi hulljulge. Kõik on veel ees ja telgi, selle variant oli ka väga-väga tore, muidugi. Ja nüüd koste Raivo Tafenau, kas oli ikkagi natukene Tšassiliku oma tunnetusega, nii et läksid sellega kaasa. Nüüd kui sa laulsid kontserdi repertuaari? Ja noh, kuigi ma ennast ei pea konkreetselt džässlauljaks, aga ma olen hästi palju kuulanud just džässartiste ja mulle tundub, et vokaalselt ma olen õppinud just kõige rohkem nende pealt. Et siis mul on hea meel, kui mind nagu kaasatakse sihukese džässprojektidesse, et siis ikkagi nähakse minust seda potentsiaali, õnneks veel, et ma suudan midagi anda või midagi seal leiutada, sest exe džässimaailm on üks suur niisugune need vahendid, mis sa oled siis kuskil kõrva taha pannud, siis hakkad seal vaikselt leiutama, uutmoodi kokku panema neid asju, et et see on tegelikult väga põnev ja nad on tore, kui selliseid võimalusi antakse. Ja ega muud ei olegi meile, saade on saanud vägagi improvisatsiooniline. Valter Ojakääru elutöö on nii hiiglaslik, et sellest oleks võimalik teha kümneid saateid. Aga tänan teid, Liisi ja tänan sind, Raivo ja täname koos Valter Ojakääru. Ta oli niivõrd soe ja sõbralik ja tark inimene. Ja ka selle muusika eest, mis jääb meiega. Seal. Oli väike kullerkupp. Läkski mu esmane liblika ja ma oodata suure. On ju muinasjutt, seal. Tuleb olla, leebid. Tuleb kuldne muuseumi, peab tulema juba vaaris. Oli väetke ja kuller, kukul. Läkski lendu Kuue esmane liblika. Ja oodata suve ei. On ju? Ei näe olema, tuleb olla ei peeta suvi. Tulekul, muutum viibeeaa tuleva vaariseptaamikal. Laste olisi, mäelane.