Head kuulajad, tahan teile soovida häid pühi ja peatset vana-aasta lõppu ja täna on siis paslik kokku võtta, mida põnevat on aasta jooksul lisandunud Eesti džässivarasalve. Ja ma arvan, et saade saab kirju nagu soe lapitekk eesti Tšassist ehk käekirjad on väga erinevad, aga kokku tuleb ikkagi väga tore muster. Nii et Eesti Chess on sellel aastal olnud väga võimekas, mitmekesine ja plaate on salvestatud tublisti üle tosina ja suuremalt osast heliplaatidelt saame täna ka ühe loo mängida. Meil on praegu kõlamas lugu smurf, Lauri kadalipu, ansambli jääd heliplaadilt fil tša Strike. Ja miks just see lugu? Esimene on selles mõttes, et Lauri kadalipp andekas ja mitmekülgne ja väga aktiivne muusik pälvis tänavusel käsiauhindade jagamisel noore džässitalendi tiitli. Ja Lauri on tegelikult siis väga mitmel rindel, õpingud on küll seljataha jäänud, aga seda rohkem on iseseisvat loomingulist tegevust. Ehk siis ansambel tõusalises, aga tema laps suures osas on ka uus džässorkester New win jäädookestra mis on esinenud juba nelja erineva kavaga ja pälvinud täis saalid, siis džässiklubis Philly, Joe's ja džässiklubis on toimunud siis tohutu arv kontsert. See on lihtsalt ligi 170 ja Lauri nimetas, et üks kolmandik on neist olnud välisesinejad. See tähendab, et klubi atmosfäär on hea, vastuvõtt on väga hea ja publik on hea. Ega muidu artistid siia nii kergesti ei tuleks, sest Eesti on ikkagi, asub kuskil ääremaal, aga ju nad siis on kuskil läheduses siin esinemas. Aga siis ansamblist sous sul käes. Siin mängivad tõepoolest suurepärased andekad muusikud Allan Järve, Kirke, Karja, Tõnu tubli ja Lauri kadalipp. Küllap neil on raske kokku saada, sest kõigil on nii palju erinevaid tegevusi. Aga seda enam on rõõm mängida heliplaadi ja kuulame edasi lugu smurf ja loodame, et Lauril on varuks siis juba uut materjali ja järgmisel aastal võib-olla saame kuulata ka uute lugudega kontserti. Nii et selline bravuurikas tore, lõbus nagu Lauri isegi. Uhke tunne ja suur rõõm on selle üle, et esimene eesti džässartistialbum jõudis Ižemm ihkatuse alla ehk siis Isseim Records Manfred Aicheri eestvedamisel andis välja Kristjan Randalu Trio heliplaadi absons millel on arvatavasti juba väga hästi läinud ja kontserte nii siin kui seal. Jätskaarel oli selle albumi esitlus, aga muusikat saab kuulata veel 27. jaanuaril Philly Joe's džässiklubis. Ja et see album viisis Eesti ühe tugevama plaadifirma ECM nimistusse. See on lihtsalt ajalooline sündmus. Muidugi selleks andsid oma panuse võib-olla ka eelnevad meie tugevad klassikalise muusika heliloojad Tüür, Tormis, Tulve, kõrvits ja loomulikult Arvo Pärt. Manfred Eicher on juba päris hästi kursis mitte ainult Eesti klassikalise muusikaga vaid džässmuusikaga. Et nüüd on siis esimene pääsukene jõudnud sinna. Ja Kristjan Randalu on meie aktiivsemaid džässisaadikuid, ehk siis alles äsja olitel kontserdid poodeki hankega Saksamaal ja ees ootavat kontserdi Türk Seim, saksofonist norra saksofonist ansambliga või kreeka bassistiga Petros Klampanisega trioga. Ja üks haruldane projekt oli tal ka sellel aastal koos liimaniga. Ehk siis ettekandele tulid modest musserski pildid näituselt. Koos lib mani improvisatsiooni tega ja väga maitsekalt vormistatud. Nii et tundub, et Kristjan Randalu mõte töötab väga sügavalt ja tihedalt aga plaat on selline väga sobilik just jõuluaega, sest mitmed lood sellelt on sellised läbipaistvad ja Londoni, isegi mitmes pealkirjas ehk lumi, üks lumi ja meie kuulame siis lugu praegu, mis on juba kõlamas. Lumi, kas ehk siis au ja kiitus Kristjanile, tema klaverimäng on lihtsalt kõrgemast klassist ja väga nüansirohke ja see moodustabki nagu plaadi selgroo, millele lisavad värve siis Ameerika kitarrist Ben Wonder ja soome trummar Marko Õunas kari. Mis on ühist Kristjan Randalu heliplaadil apsans ja Jaak Sooääretrio heliplaadil, mis kannab nime sabaga täht ehk suutting staar, siis võib kohe öelda, et ühendavaks lüliks on trummar kaunas kari. Nähtavasti on nii, et märkoonas kari väga täpne ja partneritega arvestanud mängulaad lihtsalt sobib mõlemale. Muusikule ja Jaak Sooääre heliplaadil on üheksa lugu. Mitte ainult tema enda sulest, vaid ka meie väga hea kontrabassimängija Ara järallianni sulest. See viib meid armeenia meloodiate ja rütmide maailma ja ka Johann Sebastian Bachi ei ole Jaak Sooäär ära unustanud. Ehk siis ka aasta algul ilmus Jaagult ka veel heliplaat koos Ivo Sillamaaga, kus mängib Johann Sebastian Bachi surematut muusikat. Jaa, arvustused nii välismaalt kui ka Eesti kriitikutelt on selle heliplaadi kohta olnud samuti ainult väga, väga kiitvad. Vaat võrdselt sõna, kõik instrumendid ja kõik on väga tugevad impraviseerijad. Jaak ei ole siin niivõrd Rockilik, pigem on ta selline Malvem ja kuulajasõbralik ja poeetiline. Niisiis meil on kõlamas ikkagi plaadi nimilugu suutting, staar. Ka järgmisel heliplaadil on üks peategelasi Jaak Sooäär, sest et tema poolt jätkare poolt tuli see mõte, et oleks vaja teha üks tugev kummardus Veljo Tormis ele, kes on väga palju andnud mitte üksnes Eesti koorimuusikale, vaid eesti muusikale üldse hoides seda tugevat sidet juurtega ja siis tormi 185. juubeli tähistamiseks saigi, kui kava, kus peateosed olid siis Ingerimaa õhtud ja 17 eesti pulmalaulu ja esitajat, eks, Kadri Voorand, Liisi Koikson, Jaak Sooäär ja Paul Daniel ja nii et paljud seaded on siis jaagu sulest ja mitmed ka kadrisulest ja plaat on nüüd valmis saanud. Kaua tehtud kaunikene, sest et muusikat oli võimalik kui mängida ja esitada nii folgi kui jazzifestivalidel ja ansambli viimane kontsert. Praeguseks toimus 30. novembril Budapestis, kus muusika võeti ka väga soojalt vastuplaat on siis müügi vististi 12. riigis. Igatahes loodame. Projektil läheb hästi, kui ainult muusikutel jaguks aega kontserte teha. Ja sellelt heliplaadilt leiame esis lugusid Veljo Tormise tsüklitest, Ingerimaa õhtud, 17 pulmalaulu kadrilaulud ja kolm Eesti ringmängulaule. Seaded on väga mitmekihilised, on popilikumaid, Rockilikumaid ja loomulikult ikkagi see muusika kumab väga maitsekalt kõigist lugudest läbi. Aga meie valisime täna siis ühe ringmängulaulu. Ei rasvaksiilule. Ees. Kuidas saaks muidu, kui ei, meil ei oleks kavas, on Maria Fausti muusikat tõepoolest märtsikuu silmustel heliplaat mahhinastunds rekordi alt ja sellega Ta kandideeris ka Taani džässiauhindadele, seekord just kõrgemat auhinda ei tulnud, aga nominatsioon on ka väga-väga tähtis asi ja tegemist on väga haarava kauni muusikaga, erinevalt siis Sacromfadžeerest, mis on selline raskepärasem sügavuti tungiv ja Insade kinningust mõlemal eelmisel heliplaadil on läinud väga hästi ja ja nende kavadega on marja esinenud paljudel festivalidel pass ja koos Mariaga mängivad siin siis ida nurkholm tšello kontrabassidel Adambults, Melbay, Mils muudavitsen. Siis on veel väga tuntud Taani pianist Jakob Anders kohv ja tema elukaaslane Netserm tenorsaksofon-il. Enamus lugude pealkirju on mütoloogiast ja vetejumalannad, nimed nagu salatsia on tiin, aga ka med Uusa ja me kuuleksime pala sireen, mille kohta ütleb Maria. Minu naisdeemonid on sellised pigem lustlikud. Ja see lugu käib sellise aerutamise ja meelitamise rütmis. Ja veel kord on marja öelnud. Esmakordselt rõhutan iseennast kui saksofonisti ja võtan palju soleerimist enda kanda ja ilmselt arutan selle üle, kui palju mina ikkagi olen mina, kui maha võtta Ta nii-öelda koorik ehk siis öelda välismõjud kõik, mis artisti olemist ja kujunemist mõjutavad, et kes ta siis tegelikult ise on. Nüüd peaks välja tulema. Järgmiseks meenutame Merje Kägu debüütalbumit, Huenn Sailens fools. Merje on kitarrist ja helilooja, kes on õppinud Tallinnas muusika ja teatriakadeemias, jätkas oma õpinguid Sis, Jötebori muusika- ja draamaakadeemias. Ja ilmselt koos õpingukaaslastega kujuneski välja koosseis, kus on tegev ka üks õppejõud Anders Jormiin, kes on tuntud eesti muusikutele nendega koos musitseerinud ja ka oma ansamblitega siia külakosti toonud, et tema on siis kontrabassi, Jesse Oja järvi trummidel, äsa vii, Juhanson viiulil Palazzo, tšello, marinassi, Riinu flöödi ja Blanca samba, laar oboel ja inglissarvel, nii et väga värvikas koosseis on. Ja me kuuleksime Merje Kägu heliplaadilt. Lugutaim throw ja soovime merele head aasta lõppu. Ja et selle projektiga oleks veel palju kontserte. Meie vokaaldžässilipulaev ansambel Estonian Voices üllitas oma esimese albumi, ei ole hea 2014. aastal ja see album pälvis ka 2015. aastal Eesti parima džässalbumi tiitli. Ilmsesti sai nii ansambel kui ka plaat väga populaarseks, aga sellel aastal ilmus siis Kuikult heliplaat. Taat läks lolliks. Seda materjali on nad esitlenud juba mitmeid pool ja kõik lood on väga hästi vastu võetud, sest et plaadikava on väga mitmepalgeline, siin on seadeid eesti regilaulust, traditsioonilisest rahvamuusikast on ka Curly, Stringsi lugusid on ka oma lugusid, seaded on hästi põnevad ja väga maitsekalt esitatud, nii et kiidusõnu vist ei ole vaja laduda Estonian poissi selle, et nad on tõepoolest tublid, oskavad teineteist kuulata ja annavad väga karismaatilise kontsert millest viimaseid oli kindlasti suurepärane kontsert Saku Suurhallis koos Kadri Voorandi Estonian poisile ja paljude solistidega. Aga on, plaadi puhul on ikkagi väga oluline, et milline on selle kvaliteet ja lõppviimistlus ja selle tegid oma ala professionaalid Rootsist Hannes ja Anders, edenenud vot siis veel Morten vint, Sörensen ja Kanadast Andrew Kesler ja eestist nägid vaeva siin Mäesalu ja Kaarel Tamra. Ja kindlasti oli plaadil veel mitmeid mitmeid kaasa aitama jäidet, ainult heast laulmisest ei piisa, aga soovime siis sellele heliplaadile ja Estonian poisisele head järjest kõrgemat lendu. Kuulaksime siit ühte väga traditsioonilist lugu toreda seades siidilipp ja hõbepurjed. Laeva pea olid noorem keda madrus Lokkis juuksekübar. Heedeeme Ell maneemal lobarätiku esimehe, seal ma näen, ma luban seebist. 2018. aastal ilmus ka mäed, häbits trio heliplaat, kus musitseerivad siis André maaker kitarril, Peedu kass kontrabassil ja Ahto Aarner trummidel. See on sõprade kooslus, mis loodi 2014. aastal ja kontsert on antud, see on mitmel pool siin Eestis ja Lätis ja Venemaal ja mine tea veel, kus kaugel. Aga muusikaline rännak viib tegelikult, et siis Eestist ka norra shordideni ja võimalik, et ka eksootilisemates maades, millele viitab ka näiteks üks Pealkiri kaamel. Aga muusika on üldiselt selline hästi rahulik värvide ja loodusmeeleoludega mängimine. Suurema osa lugude autor on André maaker, kes on tõusnud meie üheks silmapaistvamaks kitarristiks ja esineb väga erinevates kooslustes aga samuti terve ansambel on lugusid teinud ja Peedu kass samuti. Et me kuuleksime natukene lugu Eicher siis võib-olla harmoneerub praeguse advendiajaga. Sel aastal ilmunud kahe heliplaadiga meenutati ka meie suurepäraseid heliloojaid Valter Ojakääru ehk papa Walterit keda pole enam kaks aastat meie seas. Ja hiljaaegu ilmus just heliplaat Kustas kikerpuu muusikaga, kes lahkus meie hulgast 10 aastat tagasi ja kikerpuu, kes on kirjutanud üle 200 laulu enamasti iseenda tekstidele. Selle töö võttis Ivy Rausi ja koos kitarristid Borniga valisid nad välja 11 lugu. Nende seas on nii populaarsemaid kui ka vähem tuntud lugusid. Ja neile olid abiks Jaan Jaanson, haraieral Jan Jaak Lutsoja ja Aleksandra kremenetski. Ja me kuuleksime sellelt värskelt heliplaadilt lugu. Taas sajab lund ja võib-olla sajabki. Ja meie saadet jääb lõpetama Erki Pärnoja muusika 100 lugu ja see muusika avas ka tänavuse Jazzkaare festivali, mis oli arvult 29.. Nii et jääb järgmisel aastal oodata Ta väikest juubelit ehk kolmekümnendat festivali ja see oli väga eriline teos, mille tegemisele mõeldi rohkem kui paar aastat ja Erki mõtiskles, mis seob teda teiste inimestega teiste eestimaalastega. Ja see on väga eriline tunne, kui inimesed hakkavad ennast avama vesteldes võõraga ja kuidas avaneb nende maailm, mis on ikkagi seotud tihedalt Eestimaaga Eestimaa looduse sisemise hingelise rikkusega. Et meie varandus on meie inimesed. Ja sellest ajaloost võiks muidugi veel palju rääkida, aga see kontsertsalvestus sai siis heliplaadile ja kontserdil osalesid siis Erkki kõrval, kes mängis Larry elektroonikat ja ka harmooniumi ja löökriistu on siis tegevad Joel-Rasmus, Remmel klaverile, tša lestal, Anna Pärnoja vokaal, Sänni Noormets, Wakaalia viiul, Sander Mölder tšello ja süntesaator, Keio vutt, tenor ja baritonsaksofonist, Meelis wind bassklarnet Johannes Kiik tromboon, Peedu kass, kontrabass ja Kristjan Kallas trummid. Ja salvestatud on see 20. aprillil siis Noblessneri? Jaa angaaris võiks nii-öelda siis. Ja see muusika on rännak, see on mõtisklus ja igaüks võib seda mõtestada omal moel. Soovin teile head mõtisklemist, aasta lõpp üks ja siis, et uue hooga alustada jällegi järgmist aastat, mis on number siis 2019 ja me kohtumegi uuel aastal, nii et olge mõnusad ja, ja kõike head teile.