Kes esmakordselt võõraste kaugesse linna, oled küll valmis üllatusteks, aga need kõige suuremad tulevad ikka sealt, kust ei oska üldse oodata. Märtsikuu viimastel päevadel sõitsin esmakordselt Almattasse kasahhi heliloojate liidu viiendale kongressile. Olin kuulnud, et tal maad, ta on ilus linn, aga üllatuseks oli, et ta on väga puhas linn. Teadsin, et kohe linna lähedal mäed ja ta isegi asub umbes 800 meetri kõrgusel merepinnast niisiis pool kilomeetrit kõrgemal kui Eestimaa kõrgeim tipp. Aga muidugi ei osanud ma täpselt ette kujutada seda võlu, mida mäed linnale annavad. Kõige suurimaks ootamatuseks aga osutus kasahhi muusika. Teades, et kasahhi professionaalne muusikakultuur on väga noor. Esimesed heliloojad hakkasid kirjutama meie sajandi kolmekümnendail neljakümnendail aastail, mil Eestis olid juba Eller, Saar, Tubin. Seda teades ootasin huvitavamaid muljeid puhta rahvamuusika vallast sest ebahuvitavat ehtsat rahvamuusikat pole minu jaoks olemas. Küll aga võib seda olla professionaalne muusika, milles rahvamuusikat on töödeldud talle võõraste vahenditega, mis on laenatud arenenumatest kultuuridest. Ja tavaliselt pole selliste teoste professionaalsuski kuigi kõrgel tasemel. Niisuguse etappi on pidanud kõik noored 19. 20. sajandil tekkinud muusikakultuurid läbi tegema. Ja selle järgi, mida ma varem kasahhi muusikast kuulnud olin, arvasin, et seal just selline periood praegu ongi. Kongressi kontsertidel ja etendustel aga selgus, et Kasahstani heliloojate seas on praegu rida tugevaid professionaale kelle teoseid kuulates on tunda, et nad on saanud korraliku koolituse ja et nad on tuttavad sellega, mida tehakse mujal maailmas. Huvitavaid autoreid on nii kasahhide kui teistest rahvustest heliloojate seas. Kasahstan on ju paljurahvuseline maa ja huvitavaid autoreid on nii nooremate kui vanemate seas. Mitmedki heliloojad, kel on aastaid 50 ringis ja kelle teoseid olin varem kuulnud on teinud oma loomingus kvalitatiivse hüppekokkuvõttes. Kasahhi muusikas on praegu tõusuperiood. Minu muljeid kinnitasid kongressi sõnavõtud, kusjuures seal kõneldi tõusust kahe kongressi vahel. See on siis viimase nelja aasta vältel muusikaliseks sissejuhatuseks helilooja mõnusasse arh mängitajevi, sümfooniline süit, kond, õige bajaan. Millest lõiku kuulsite ka saate algus kujundusena. Kothia bajaan on kasahhi rahvaluulepoeem lugu traagilisest armastusest mille ainestiku on kasutanud hiljem ka professionaalsed kirjanikud. Autor mõnusast sarmangitajev on praegu 35 aastane. Kompositsiooni õppis ta Almata riiklikus konservatooriumis. Praegu nimetatakse seda õppeasutust riiklikuks muusika instituudiks. Tema õpetajaks oli kuid uskuzanjarov, kellest tuleb juttu hiljem. Mängitajevi süüdis köitis väga erkorkestrivärvide tunnetus ja oskus sulatada rahvuslikke rütme, intonatsioone üsna tänapäevasesse kõlavusse. Ka helilooja suhtumine ainestiku on tänapäevane, selles on teatud distantsi alles süüdi. Viimast neljandat osa kuulates võib täiesti kindlalt öelda, et tegemist on traagilise legendiga. Eelmistes osades valdab idamaine värvikus, millest siin-seal lõikub ähvardavaid meeleolusid. Nii on saavutatud ka dramaatiline pinge läbi nelja osa. Tekkis mõte, et see helilooja võiks kirjutada hea sümfoonia. Kasahhi keel kuulub ühte türgi keelte gruppi ja kõlab niimoodi. On õieti kasahhi kultuur. Kasahhi kirjakeel, peatähestikuga loodi 19. sajandi keskel. 1941. aastal võeti tarvitusele slaavi tähestik. Kasahhi muusika teater asutati aastal 1933 riiklik rahvapilliorkester 1934, koorikapell 1937, sümfooniaorkester 1939 ja konservatoorium 1944. Kasahhi rahvalaul on ühehäälne, põhineb seitsme astmelistel Diatoonilistel laadidel. Kõnnide, rahvalaulikute ja isade lauljataride kunst kujunes välja 18. sajandil. Instrumentaalne rahvamuusika on kahehäälne. Omapärane instrumentaalvorm on küll seon süsiiline instrumentaalpala, mille sisu mängija köis jutustas enne mängu. See oligi tõlkimatu pealkirjaga sõlg kõldak esitatud Toomeral. Teine tähtsam rahva pillon koobess. Seon poognaga mängitav keelpill, mida mängu ajal hoitakse süles pistasendis. Küllalt, meenutab sordiniga viiulit. Kuulakem üht pala nimega taureski Reoress jällegi tütarlapse nimi esitab kasahhi riiklik rahvapilliorkester. See on üks vanemaid lindistusi tehtud üle 15 aasta tagasi. Ja rahvaviisi seade sellel ei vasta praegustele arusaamadele. Liiga euroopalik, liiga siledate rütmidega ja romantismiajastu harmooniaga. Esitame ta lihtsalt selleks, et tutvustada koobusi, kõla kõik keelpilliorkestris, mida ehk muidu peaksite viiuliteks, on koobisid. Ja veel üks kivi pealkirjaga kuldne step, mille autor on möödunud sajandil elanud populaarseim köism Tamra, mängija, gurmann, Karzai, tema muusikalood temast liiguvad praegugi rahva seas, kellest ta mängis oma lugudes, kelle ise teadvustab, püüdis äratada ja sellepärast jälitasid gurmanga, sõid pidevalt tsaariametnikud ja ta viibis korduvalt vanglas. Gurmann sõime kannavad kasahhi riiklik rahvapilliorkester ja almaat riiklik muusikainstituut. Möödunud aastal valmis raadioooper gurmanga sõi mille autorid on Ahmeetor, Subanov ja ka siis Asubanuga. Ahmedžibanov oli esimesi kasahhi professionaalseid heliloojaid, kosmok, entulebajevi ja Latifhamindi, kasahhi valsi autoriga. Ooperit gurmanga, see kirjutas ta palju aastaid. Aga neli aastat tagasi helilooja suri. Siis lõpetas teosed tema tütar ka siis juba nuga. Ooperil on omapärane vorm. Autorite taotlus on olnud muusikas ühendada vokaalset ja instrumentaalsete rahvamuusikat mis rahvapraktikas on eksisteerinud rangelt eraldi. Näiteks ooperis gurmann laulab oma kriisid. Muusikalised numbrid vahelduvad kõnega, mida esitavad draamanäitlejad sageli tundra saatel. Ooperi esimese pildi sisu on järgmine. Astrahani vanglast põgenenud gurmangasi sõidab oma kodukohta. Ta esitab oma uusi palu, ehkki sõber on teda hoiatanud. Inimesed sind ei reeda, aga siin tallab ära sinu muusika, sest sellist muusikat ei loe keegi teine. Ja nii juhtubki, pildi lõpus arreteeritakse, gurmanga sõi uuesti. Kuulake väikest lõiku ooperi algusest. Pannuva äsja kuuldud raadio ooperi autor lõpule viia vääriks väga pikka ja põhjalikku tutvustamist. On väga kahju, et pole võimalik näidata tema sümfooniat visigeer tõlkes energia. See oli parim kongressi kontsertidel mängitud sümfooniast. Aga seda mängiti lõppkontserdil ja lindistust polnud võimalik nii ruttu kätte saada. Ehkki pikemate teoste puhul pidin ümbervõtete tegemisel piirduma katkenditega. Rubanova sümfoonia aga on nii tihe ja terviklik teos, et seda oleks kahjuga poolikult mängida. Loodetavasti on võimalik seda tutvustada kunagi hiljem. Sümfoonia muusikaline materjal on saanud toitu kasahhi rahvamuusikast. Arendus on üsnagi tänapäevane ja väga meisterlik. Muusikadetaili peenus ühenduses viimistletud vormi tervikuga meenutas mulle mingil kombel meie ester mäger. Leidsin muide isegi heliloojate välimusest sarnaseid jooni. Praegu 45 aastane, siis pannova on niisiis mitte ainult teise põlvkonna haritlane vaid koguni teist põlve helilooja. Muusikalise hariduse on ta ise Sõerd Moskvas neissinite nimelises muusikakoolis, seejärel Tšaikovski nimelises konservatooriumis aspirantuuris Juri Sapporini juures. Et ta ise töötab praegu dotsendina kompositsiooni õppejõuna all maad muusikainstituudis on üks põhjusi, mis lubab oletada kasahhi heliloomingu kultuuri jätkuvat tõusu. Supernova sümfoonia kõrval oli huvitav sümfoonia kuduskusam Jarovil, kel aastaid on praegu 54. Tema on saanud hariduse põhiliselt kodumaal Almata konservatooriumis täienduse Moskva konservatooriumis Dašuuris Vissarion Palini juures, kus on Jarovi õppejõududel maad taas Jevgeni plussilovski on kasahhi muusika arengus mänginud erakordselt tähtsat osa. Tasus Leningradist Tallmaat asse elama 1933. aastal. Organiseeris seal rahvamuusikakogumist ja systematiseerimist ning õppejõuna kasvatas üles suurema osa praeguse kasahhi heliloojate liidu liikmeid. Räägiti olevat olnud väga hea pedagoog, kes osanud arvestada ja arendada iga õpilase omapära. Hiljuti asus 70-le lähenev prussilovski elama Moskvasse. Kongressil ta ei viibinud, küll aga mängiti seal tema uut, seitsmendat sümfooniat. Tagasi pöördudes, kus on järvi juurde. Tema töötab samuti pedagoogina. Aastail 1957 67. Olite konservatooriumi rektor, praegu professor, kompositsioonikateedri juhataja. Tema õpilane ongi Mangitajev, kelle süüti kuulsite, saate alguses kusam Jarovi esimene sümfoonia on kirjutatud aastal 1971 pühendatud revolutsionäärid ja ühiskonnategelase Abdullah Roduback Kiievi mälestusele. Sümfoonia programmiline. Kuulake teose teist osa lüürilist ülistuslaulu kodumaale. Mitmeid üllatusi pakkus kasahhi riikliku koori kapelli kontsert. Mitmehäälne laul ei ole kasahhi rahvamuusikale omane. Koorilaulutraditsioonid puuduvad. Riiklik koorikapell, esimene koor Kasahstanis loodi, meenutame aastal 1937. Praegune peadirigent Anatoli Molotov, Anssesnikovi õpilane, lauljad peale üksikute erandite kasahhi rahvusest. Kõigil neist ei ole muusikalist haridust. Dirigent valib koori uusi liikmeid häälematerjali ja kõrva järgi. Muusikaline kirjaoskus omandatakse siis juba igapäevase töö käigus. Ma ei pidanud kapell esinemist just lausa täiuslikuks, aga nauditav oli see küll ja nad said väga tublilt hakkama, aga üsna raskete teostega. Kõige huvitavamad olid kusam Jarovi ja Mangitajeve teosed. Mõlema orkestrimuusikat juba kuulsite. Kusam Järvilt laulgi sõiti uiguuri teemadel, siis saingi teada, et helilooja on ise uiguur. See on üks Kasahstani vähemusrahvusi, kel on oma autonoomne rajoon. Uiguuri ja kasahhi keeled kuuluvad kumbki türgi keelte erialagrupi ja 11. Nad keelt tundmata ei mõista. Uiguuri keel ja rahvamuusika on aga lähedased usbeki omadele. Kusam Jarovi sõit oli kongressil kuuldud rahvamuusikatöötluste eest kõige tänapäevasem. Selles on täiesti vabanetud romantismiajastu harmoonia kammitsais ja hästi tuleb esile idamaiste rütmide erksasse rikkus saateansambel flöödid ja käsitrumm. On iseloomulik uiguuri rahvamuusikale kuulakem süüdi kaht esimest osa. Ja esimeses saate lõpuks veel üks kooriteos samalt kontserdilt mängitajevi kooripoeem aksak, kullan tõlkes metsik hobune, see on pärit väga poeetilises legendist Khani poeg, läinud püüdma metsikuid hobuseid. Sai märalt, kelle varssa ta kinni võtta tahtis, kabjahoobi meelekohta ja suri. Keegi ei julgenud Khanile teatada, mis juhtunud. Khan aimas juba Halba ja nõudis teateid, ent kuulutas, et laseb selle, kes talle ütleb, et poeg on surnud, hukata, kaua peeti nõu, mis teha ja lõpuks leiti järgmine lahendus. Khani juurde ilmus Tamra, mängija istus sõnagi lausumata maha ja hakkas mängima. Ta mängis nii, et Khan sai kõigest aru. Ja khaan käskis hukata. Tomra. Ning Tamra valati üle sulatinaga.