Ta käest saba, kadene kari, mida sa praegu laulsid, see oli meil Bekkes saba, teatri ühisprojekti tunnuslaul ja kes aga teatri ühisprojekt, see natuke laiemalt tähendas siis kuuendate euroop ka lasteteatriprojekti, mis toimus sel suvel Ungari maal, Bekkest saba linnas 11.-st kuni 24. juulini ja Eestimaalt oli ka paras seltskond rõõmsaid teatri lapsi, kes sellel vahval üritusel käisid, nende hulgas ka Kullo noorte, tead Trist kaks näitemängu sõpraja, lavastaja, Maretoomer, need on jupp aega juba kõigest sellest möödas, aga ma vaatan sul karika silmad nii väga säravale tülitseda täna siia mulle meenutama koos oma õpetaja Maretoomeriga ja mis see siis sinu jaoks oli, kõik need 14 toredat päeva. Minu jaoks oli see ikkagi töö, õppisime uusi asju juurde, häda ei, väga palju uusi sõpru ja kogu selle ürituse nimetus kõlab ju ilmatu uhkelt kuues Euroopa laste teatriprojekt. Kas seal olles harjusite selle kõlava nimetusega ära ja saite ka tunda, et mis seal tõepoolest selle taga kõik on? Klaarime selle kohe ära, esimestel päevadel ja aegsele kõlava nime taga oli ikka päris palju. Näiteks oi, seal hommikused ja õhtused workshop vilkus jaotati gruppidesse lapsed ja siis igas trupis oli kaks õpetajat eri maadest. Ja siis iga grupp tegeles eri asjadega, seal kuidagimoodi ikka teatriga seoses. Workshop on niisugune üsna popp sõna nüüd viimastel aastatel ja täiskasvanud inimesed kasutavad seda päris meelsasti oma juttudes, kunstist ja teatrist ja kinost ja nii edasi, kõigest sellest, kus on inimese loominguga tegemist, aga võib-olla mõni laps päris hästi ei teagi, mis workshop tähendab, et äkki sa seletad. Workshop on peaaegu sama, mis meil on tunnid koolis. Aga seal niimoodi seal oli kolm tundi ka Eestisse ja oli ainult üks vaheaeg seal. Pooleteist tunni järel oli. Siis istusime seal loomulikult kõik põrandal niimoodi ja see oli väga selline. Meeldiv oli seal sellist nagu barjääri, nagu õpetajate laste vahel seal ei olnud. Viimasel päeval pidime olema suur tänavaetendus, kus me siis kasutasime kõik need teadmised, mis me sealt saime. Ja mismoodi siis üks näiteks, kui sa meenutad ühte workshop i, mis seal toimus ja mismoodi ta välja nägi. Alustasime sellest, et igaüks ütlesin endale kaks ajalehepaberit, meil ei sõida tööksokolle, tegime paberist igasuguseid asja endale. Ja siis me istusime maha, võtsime ühe paberilehe ja siis pidime sellest midagi tegema. Tunni alguseks. Ma selle valmis saan, siis ma pidin selle kohe köögi tegema. Selle paberist esemega, mis te olite valmis meisterdanud ja seal oli väga huvitavaid asju, oli seal oli paberist tehtud. Jänese hambad, olid sabad ja kõrvad ja meenuta mõnda töödiga kaks jänest olija. Siis oli paberiajalehest välja lõigatud niimoodi või tiritud ribad nagu palgiks pandud. Üle jõe. Ja siis kaks jänest tulid ja tahtsid mõlemad üle jõe minna. Aga siis nad vunk ei tahtnud enam tagasi minna, tantsaikesed Balti kokku, kumbki ei tahtnud enam tagasi minna. Ja siis nad läksid seal tülli, siis kõrgukus vette ja siis eksena Siplasele kõrvale, siis järgi seal. Ja siis teine jänes sai sealt läbi minna siis. Ja kogu see, et tööd sündis ainult jänese kihvad, sest mis oli paberist välja volditud, nii et vot kui palju võis üks mõte edasi areneda, alguses olid ainult jänese kihvad ja sealt edasi tuli terve lugu kahest jänesest. No mis see tüüdi sa ise tegime, meil oli üks huvitav, et tööd kahe peal, kus oli Belgiast üks poiss, mõtlesime nagu mustkunsti trikki, tegime Vaberisse silindril. Meie Pont põhjal läbisin ajalehe tükkideks ja osa ajalehest jõuad rahvale publikule rebida. Esquaid rebitud, siis me hakkasime silindrisse ülevat laskma, siis kukkusid, mõned, need paberitükid kukkusid sealt mööda, niimoodi. Siis me põhimõtteliselt volume siis näitama, et paber, tükel seal silindri sees ei ole. Võlusima seal natuke aega, istusime üles, mõtlesime, et silindri tühi. Keegi ei saanud aru, et mis need olid, needsamad paberid, inimesi seal maas olid, matsime sinna maha kõik arstid, need on needsamad, mis seal ennem meil mööda kukkusid, et tõmbasite, teised ninapidi. Jah, üks workshop nägi siis nii välja, et te meisterdasid valmis midagi paberist täpsemalt siis ajalehepaberist ja siis selle esemega pidi välja mõtlema ühe loo. Aga mismoodi teised ühekshopid välja nägid? See oli enam-vähem samasugusel, aga siis me hakkasime seal juba vaatajad, milliseid ideid, et hüüda võiks juba tänavaetendusse panna, sealt parimad said siis tänavaetenduse jaoks valitud. Siis seal igaüks pidi tegema mingi väikse asja, millega saab niimoodi mängida, saab mõne publiku seast endaga kaasa tõmmata, mängima nii, et see oli päris huvitav, uutmoodi kant, mis puudutas sinu seniseid arusaamu teatritegemisest või võib ka nii öelda. Ma hetkel ja see oli hoopis midagi muud, siis imejaid emäeldagu, rohkem sellist pantomiimi moodi, aga seal võis ka rääkinud ja sades rääkida ja siis seal või siis kasvõi oma emakeeles rääkida publikpidiselt, miimikast arusaamas olla, räägi mis keeles tahes, peaasi et sa ennast arusaadavaks teeb, eks ole. Siis Eestimaal Tallinna linnas Marete, Kristiina Haameri õpilane, kes olid sinu õpetajad seal, seal oli meil kaks õpetajat, üks mees, üks naine. Mehe nimi oli piida ja tema oli Luksemburgist. Ning naine oli Jelena. Tema oli Sloveeniast, see oli ikka korraldajatel üks väga vahva mõte üle terve maailma teatritegijad lapsed kokku kutsuda ja neile niisugust vahvat õpetust jagada. Mis teie Maretoomer arvata ei olnud mina enne kuulnud midagi sellisest üritusest, mis näiteks on kuus aastat juba toimunud. Ja minule pakuti seda kultuuriministeeriumis, ma olen neile igavesti tänulik selle eest ja ettepanek oli siis selline, et kutsuti Eestimaa delegatsiooni esimest korda sellest osa võtma kaheksa õpilast ja kaks täiskasvanut, kusjuures esmalt selles kutses oli lausa ära märgitud, et kõik need lapsed peaksid olema mitte ühest kollektiivist, vaid selle maa erinevatest kohtadest, kusjuures üks või kaks õpilast kallaste kodust. Mina, kui korralik inimene hakkaski seda gruppi, siis kokku paneme tõepoolest püüdlikult selliselt niimoodi. See on väga huvitav ja see näis mulle väga huvitav, et see siis annavad need erinevate kohtade lapsed sellest maast võib-olla õigema pildi kui ühe grupi õpilast. See oli väga huvitav ja nii oligi meie grupis üks tütarlaps. Rõugest üks pois Saaremaalt üks poiss Rakverest üks siit Harju rajoonist ja oma teadustika võtsin kaks. Ja üks tütarlaps oli Viljandist pakutud välja võimalus, aga tema ise loobus, tema ema, õigemini loobus sellest. Ja oli ka üks lastekodulaps. Nii et nii püüdlikult oli see grupp siis kokku pandud ja. No minu jaoks oli see väga huvitav, sest praktiliselt ei ole ju meie lasteteater sellisel tasandil üldse veel kusagil käinud. Meil on sõitnud üksikud kollektiivid, kes oma mingite isiklike kontaktidega on saanud mingid suhted, aga selliselt, et nüüd äkki tulevad tervest Euroopast kokku, see oli minu jaoks ikka, sest ta oli kohutavalt huvitav, Jemma närveerisin kõvasti. Tervest Euroopast olid siis kokku tulnud lapsed, kes õppimise kõrvalt harrastavad näitemängu ja ja nii see oleks pidanud olema, kuigi seal ma vaatasin. Nad olid küll väga erinevad lapsed, mõned võib-olla rohkem harjutanud, mõned võib-olla vähem, nad olid tõepoolest väga erinevad ja mis eriti raskeks tegi muidugi. Ja kuna see teater on ju ikka sõna päris ilma sõnata ei saa, siis see keeleküsimus oli ikka, ma arvan, et küll üks suur probleem, see kokkusaamine oli üles ehitatud lausa improvisatsiooni peal ette valmistada ei olnud kellelegi mitte midagi vaja, vaid kohapeal. Sulle antakse kätte 300 last, umbes neid jagati erinevatesse rühmadesse 20 kuni 24 õpilast rühmas ja iga rühmaga hakkas siis tööle, kui nad 28-lt maalt oli kollektiivid või grupid, siis iga rühmaga sain nagu tööle, kaks mõnedes rühmades oli rohkem õpetajaid ja lapsed pandi gruppidesse. Kompuuter abiline ilma igasuguse valikuta ja õpetajaid loosiga. Päev oli jaotatud nagu kaheks hommikupoolne workshop, see oli kohustuslik, kõik pidid osalema, õpetajad olid gruppides, lapsed ka gruppides kolm tundi tööd. Õhtu, poolikused, workshop id olid antud lastele võimalus valida oma äranägemise järgi ja seal olid kõikvõimalike. Kui me siin kõikvõimalike asjade vahel, kas tsirkus, pantomiimi, lavaline võitlus oli seal väga populaarne, siis oli muusika, kõik nendest teatrialased, mingid teadmised Mõned rääkisid prantsuse keelt, mõned rääkisid inglise keelt, mõned rääkisid saksa keelt, ainult mõned rääkisid üksnes vene keelt, mõned rumeenlanna neile neid oli väga palju, rääkisid kahjuks ainult rumeenia keelt ja see oli väga palju selliseid, ütleme kol kolm tüdrukut oskas ainult vaevaga mingil määral inglise keelt, üks. Nii et minule tundub, et kui see resultaat hommikul resultaat mingil määral v tagasihoidlikuks jäi, siis selle pärast lihtsalt, et nemad ei suutnud kõigest sellest rääkida. Mida nad mõtlesid tegelikult lapsed, ma mõtlen, ja õpetajad ei saanud ka harukaid. Mina töötasin näiteks kuus, sattusin ühe noore šveitslanna, aga tema õnneks oskas prantsuse keelt ja saksa keelt ja mina siis nagu inglise keelt need siis meie saime soodsamalt töötada jagasimegi õpilased, kes oskasid natuke inglise keelt, et seda aega rohkem kasutada, et ma olen natuke, saaks nendest rohkem teada, mida nad mõtlevad, mida nad tahavad elus, mis neile meeldib elus, mis neid häirib elus. Ja siis kõike seda lasta neil siis mingite teatri vahenditega. Tahaks teha, et see oli üks tohutult suur teadmiste kool suvekool, nii võib öelda, ja ennäe imet, tõesti, juba kuuendat suve järjest ja lihtsalt meie rahvas seda varem ei teadnud. Siia meie jutu vahele kõlas nüüd üks päris ebamaine heli ja seal Ungari maal, nendel teatripäevadel oli see päris tavaline heli Ahmet õhtuses workshopis, seal oli kolmapäevased tsüklid. Ja teises tsüklis oli meil rütmi selline löök shop. Siis meil oli seal õpetaja, kes nende hääle nurudega tegi igasuguseid helisid. Siis me pidime nagu selle saate midagi tegema. No need on niisugused põnevad torud küll, mida tuleb ringi keerutada ja kust see vahva heli siis välja tuleb ja näevad välja võib-olla nagu tolmuimeja torud oska huuga võrrelda, kirkad, sinised ja punased ja hästi kärgede, need anti teile sealt kingituseks, kaasa kuluvad oma teatritöös. Kera maratoonar. No seal suuren Kinkese Iirimaalt oli väga huvitav õpetaja noormeesterahvas, kes Nika oli ta nimi, erakordne õpetaja selle pärast. Ta ta suutis need lapsed kaks tundi täiesti pidevalt, tema ei tekkinud laste hulgas sellist väsimust ja vaatamata sellele, et temperatuur oli 35 üle selle kraadi. Ja kogu aeg ta leidis midagi huvitavat ja kuidas ta suutis lapsed kogu oma keha kogu oma olemusega tabama ja rütmis liikuma, rütmis tegutsema. Omapärased tekkisid sellised rütmikoorid või kuidas ütelda, mitte nad ei laulnud sõnu ega, ega ka mitte heli, vaid just need varieerid ja pigem Valtvarieerisid. Mind lausa hämmastas, kuidas need lapsed suutsid ja Nikorühmad olid kõik palju suuremad, kui need hommikupoolsest. Sinna oli väga suur soov õpilaste hulgas ja seal oli tõesti alati tahtjaid väga palju. Ja siis tema kasutaski väga erinev. Mis pill see olin, mina ei suutnudki sellest helivälja teha. Nina suu juures oli ka ninast pidi, hinga. Mis asi see oli? See oli nagu vile läbi ninas hingasid ja siis niimoodi suu abil sai selle kõrgusele vilekõrgust muuta. See pill tegi umbes sellist häält, jah, peab, tal olid tehtud nagu pillilos, mingid pillid olid. Ja seal oli kaks pillirookartuli vahetuda täitsa tühjaks tehtud ja olid sellised pilliroost tehtud aluse külge või nelinurkse raami külge pandud nagu seda eeskätt niimoodi lüüa, siis tuli heli niimoodi välja. Ja selle kahe Belovi roovarre helide vahe oli okta. Meil on siin tavaline toolis mitte ainult tooli, vaid üks kõikaga talalile bla ja sõrmega ja ja. Eksolek jaak tegelikult ju inimese kehas on meetrisonaatorite kohtlikule palju kõikvõimalik. See oli seal hea heli. Seda nimetatakse omamoodi põsepilliks vist kari meile praegu demonstreeris ja seda sa õppisid ka seal. Kõik need 14 päeva olid tegelikult ju pingelised jäidel siiski ringivaatamise aega Ungari maal jäi küll, seal oli meil laupäeval, pühapäeval oli meil ekskursioonid, Zimme, nägime päris palju seal Ungaris joad, soli Bekkes raba lähedal, väiksemates linnas käisime mälestuspaikades ja esimesel päeval olime mööda toonaudreys sural Aurikul. Hea, kui me laeva läksime ja peale laeva väljumist siis oli väike eine restoranis. Ja peale seda siis oli seal juba vaba valik, mis sa seal teed, kas kuulab muusikat või istun niisama või võtad klaasi kokad, mis oli seal niisama nagu oli selle ürituse poolt kinni makstud, Budapestis ka käisite ja me sõitsime bussiga ringi ja käisin mõne kiriku juures. Nii et mingi ettekujutus sul Ungari maast on? Hea õhtu oli ennem ka ja need on ikka tugevam, ilus maa, seal on kõik korras, on väga viisakad, on autojuhid seal jalakäijate vastu, justkui me olime sealsamas linna ääres, oli meil selline elamus koht, mis oli kooli internaat siis seal ristmiku peal, mis me seal lähedal oli, seal oli kogu aeg, oli politseiauto ikka halves, et midagi ei juhtuks. Väga teravamaitselised toidud olid seal ja kui veel meelde tuletada, ärkame Budapestis mööda toonud sõitsime, siis ma nägin, seal oli üks mustlaste vanker Doonau ääres, seal olid väga lahked inimesed ja minul on neist väga kahju olnud, sellepärast et neil ei ole vaba vett, mis meile. Kuidas ma mõtlesin seda kui õnnelikult meie, kui palju meil on merd. Sest ma pean ütlema ausalt, et minule need, nende basseinide, eriti Külli Ma ei hooli neist sellepärast et nad ikka on ju ikkagi hinnad on, puhastatakse väga palju inimesi ühe väikese, mingi veehulga peal tõesti, need linnades Gyulas, kus me olime sel laupäeva õhtupolku linna sees üks osa, mis on nagu parkija seal sees basseini küll väga palju on suuremaid ja väiksematel lastel leia ja keskmisi niimoodi sügavusega on vanematele inimestele, kus on mingisugused temperatuuris, kus siis vanemad inimesed istuvad lihtsalt kaelast saadik vees, ajavad juttu seal aga, aga, aga ma igatsesin oma külma pöhja mammer tõesti südamest avamerd jah, tõesti avarust jah. Ja mõtlesin, et küll me oleme ikka õnnelikud, et meil see on. Ja kui ma tagasi tulin, siis tõesti käisin Hiiumaal ja tundsin väga suurt nõudlikkust. See on tore, kui on rõõm kuskil käia ja pärast seda koju tagasi jõudes tunned, et oled õnnelik ikkagi selle üle, mis sul endal kodus on, sa ei ole veel kari rääkinud neist väga paljudest lastest, kes tervelt 28-lt maalt kokku olid sinna Ungarisse kuuendale euroopalast teatriprojektile sõitnud. Oli ka selliseid, kellega sa noh, eriti hästi klappisid ja kellega võib-olla need kirjavahetust hakkab pidama vä? Oli seal oli jah, väga palju lapsi ja seal olid tõesti väga huvitava ja peaaegu iga lapse isal erineva iseloomuga ja ei ole väga huvitav. Missugused need iseloomud siis olid? Seal oli, näiteks seal oli meil Venemaal oli üks grupp neid kohe kaugelt ära, siis nemad ei seisis kuidagi natuke elavamad ja aga mitte niimoodi, et nad ei läinud nüüd kuskile, nad ei teinud näiteks meil oli seal jalgpalliväljak ja enamus lapsi mängida, aga ma nägin väga vähe seal, venelased mängisid üldse Venemaalt ja nemad võib-olla mängivad kodus oma risu täis, Rootsist oli seal lapse, kellega on väga heaks sõbraks sain ja Rumeeniast oli siis seal lapsed hästi läbi sain ja inglise keeles rääkisite omavahel inglise keeles esialgu ja õhtul oli disko ja seal me siis tantsisime ja see oli siis kõige viimasel ärasõidueelsel päeval, kui toimus suur vabadus etendust, kui kõik need lapsed erinevatelt maadelt näitasid, siis mis nad selle aja jooksul õppinud olid ja see oli siis 24. viimasel päeval ja ta oli mõeldud siis iga grupp, kes esineda tahtis, pidi, võiks siis ise valida endale esinemispaiga, seal pekkis saba peatänaval. Et siis algas kogu lugu linnapea juurest ja siis edasi terve see hulk vaatajaid ja lapsi, kõik läksid reast, pillid kõigil käes, Niko, kõige ees suure trummiga ja nii terve see seltskond siis läks patrikkali lipuga, nii et oli väga põnev rongkäik. Ja, ja siis igal lausa tõesti vist 15 meetri pealt oli jälle uus grupp, kes esines ja kes midagi tegid, üks lõpetas järgmine järgmine järgmine reas ja oli siis ka palju rahvast oli ja kõik ja kogu see lugu oligi mõeldud selleks, et tänada pekkis saba linna, kes siis sel aastal võttis vastu nii palju erinevaid euroopalapsi, kui siis iga grupp esindaja etendused ära käiks niimoodi nagu said kokku siis seal basseini juures, kes oli nagu keset linna purskkaevu juures. Ja siis igalühel oli antud pin painingi pall, mille ta kirjutas oma nime. Ja siis me läksime purskkaevu äärde, diskeerati korraks kirjate vesi kinni, ime viskasime kõikuva palitsena sisse, siis jälle see vesi lahti. Siis käib ka ülemeelikud, kõik läksid siis basseini sinna, saime kõik läbi väljakule vussi läks. Ja siis oli ette nähtud seal tegelikult Ungari tantsud seal tänava peal ja mängud üks paarkümmend minutit, aga see kujunes rohkem suurimaks veepeoks, kellelgi tuli mõte, kas keegi tahtis seal sellest purskkaevust palli kätte saada, aga ei saanud ja palli tõid kaugel ja vesi purskas ja ja üks otsustavalt läks sinna sisse ja muidugi siis olid kõik need lapsed seal ja osa täiskasvanuid ka, nii et pärast, kui nüüd siis kõvasti kokku ja bussi, siis meie omad olid küll kõik täiesti märjad. Karikooliaasta hakkab pihta ja teatriaasta ka siin Kullo noorte teatris. Mis sa nüüd päris konkreetselt tunned, mida sa sealt Ungari maalt endale kaasa said, et siin täie hooga oma uut teatritegemist Kristiina ja Maretoomery käe all alustada? Ungarist julgus sai kõvasti juurde, ikka kui tänaval ühinesid, siis oli seal palju rahvast ümber ja fantaasiat sai juurde. Loomulikult ka uusi oskusi, saia, oskust mõtiskleda niisuguste asjade ja seoste üle, mille peale varem nagu poleks tulnudki.