Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Õppimine õppimise pärast on ju üllas, aga elu vajab elamist ning viimane nõuab raha. Isegi tasuta ülikoolile kulub ju aega ja raha. Veelgi rohkem kulub kui mida välismaal ja eriti palju kulub raha õppides välismaal tasulises ülikoolis. Näiteks USA erakõrgkoolides kulub õppimisele ja elamisele keskmiselt 48510 USA dollarit aastas. Järelikult peab homne olema selline, milles jagub raha minevikus, olevikus ja tulevikus elamisele. Tulevikku ostetakse pangalaenuga. Iga hetk nõuab samuti oma kasvõi vähemalt Internetiühenduse eest tasumiseks. Ja minevik toob kaasa õppelaenud. USA-s on õppelaenu keskmiseks suuruseks 29800 USA dollarit ja riik ootab raha 44-lt koma seitsmelt miljonilt alamalt kogusummas 1,56 triljonit dollarit. Igapäevaelu valikute mõttes maksab õppelaenu võtnud ameeriklane kuus tagasimaksena keskmiselt 393 dollarit. See osa tuleb igakuisest sissetulekust maha arvestada, et siis allesjäänuga maksta. Maja. Ja krediitkaardi võlga või siis mitte maksta. Igal neljandal on õppelaenu tagasimaksmisega raskuseid umbes 11 protsenti. Laenu tagasimaksete hilinemine ületab kolme kuud või on kulutatud juba lootusetuks. Sest raha lihtsalt ei ole, kuna palk on väike. Ameeriklaste õppelaenu suurus ületab umbes poole triljoni ka sealset krediit Kaardi võlgnevust. Maailmapildis on arr, näitlejad riigiti erinevad, aga suur põhimõte jääb samaks. Haridus peab ära tasuma. Usutavalt on igas kodus läbitud diskussioon, mille sisuks on kooli ja töö vahel haigutab lõhe, nagu seda on õppimise ja teenimise puhul. Enamasti vist vastust ei leita või ei oodata. Ja selle asemel jääb kõlama soovitus, et mine tööle ja sisened. Õppur võis mängida rikkusi koguva spetsialisti visiooniga kuna seda on toitnud ju kogu senine kogemus. Aeg kui tööjõuturul arvestades diplomile kirjutatud ameti kõrval muuhulgas isegi kõrgkooli nimega kardetavatega on taolised sotsiaalsed rusikareeglid muutumas. USA õppelaenukoormuse kogu suurus ja selle kasvu jätkumine signaliseerivad argielus märkamatuks jäävat muutust. USA erakõrgkooli lõpetajatest 48 protsenti kulutavad 12 aastaga, et nad ei suuda õppelaenu tagasi maksta. Riigikoolide puhul on sama ja umbes neli korda väiksem, mida osaliselt seletab madalam laenukoormus. Viimase 25 aasta baasil ületab õppelaenude kasv märgatavalt palgakasvu. 1990. aastal moodustas õppelaen 28 protsenti töötaja aastasest sissetulekust. Aastal 2000. 15 oli laenu osaks 74,3 protsenti aasta jooksul teenitud palgast. Trendi jätkudes võrdub 2023. aastasissetulek juba õppelaen. Miks siis õppimine ära ei tasu? Noh, inimese jaoks tasub kindlasti helistatavam on ju igas olukorras nii heas kui keerulises omada teadmiseid. Probleem on teadmistega raha teenimises. Aastatel 1981 kuni 1996 sündinud põlvkonda on tabamas modernse. Tiseerimise efekt, varasemad põlvkonnad kohtusid samuti automatiseerimisega aga toona sündis suhteliselt kiiresti uut tööd, juurdel paljuski seda, mida täna ülikoolides õpitakse. Kuid viimasel ajal kaovad tööd automatiseerimise kätte kiiremini, kui jõutakse uut luua või avastada. Juhul, kui uut luuakse, siis sellest oluline osa kaldub olema madala palgaga. Näiteks viimasele suurele kriisile järgnenud aastatel lisandunud uutest töödest 70-l viiel protsendil juhtudest on palk keskklassi senisest keskmisest madalam. Uuest tööst on kadumas see keskmine palk. Automatiseerimise tulemusel muudetakse senisest keerulisemaks. Tööd lihtsamaks ja töö nimel pääseb konkureerima rohkem inimesi mis omakorda hoiab palgad madalana. Kelle sissetulek kombineerides tööde osalise automatiseerimise killustatusega motiveerib tegema mitut tööd, jättes petlikult mulje suurest tööhõivest. Teisalt leidub tööd kõrgetasemeliste spetsialistide lehk neile, kellel on olemas juba kogemus, millest kasvab osa, omandati töö käigus. Keskuse kadumine sarnaneb maalikest tekkinud kuristikule jagades rahva kaheks vastavalt, kummal kaldal keegi enne muutus tasus. Kadumas on karjääriredel või siis sild, mida pidi sai vanasti näiteks ülikooli lõpetades madala palgaga töökohalt ennast üles töötada. Automatiseerimine kaotab sellelt sotsiaalselt protsessist keskuse, kuhu võib kukkuda ehk jääda liikumatuna võlakoorma alla. Seega jääb alles puhas õppimine puhtalt inimese enda tarbeks. Mis võib-olla et ongi arengu ülim eesmärk? Kuula varasemaid portaale. L2.