Kaari sillamaa kaunite kunstide kool saab 25 aastaseks ja meenutusteks ning kokkuvõteteks on täna stuudios koolijuht muusikapedagoog Kaari sillamaa, tere. Tere. Kuidas kaunite kunstide kool õieti sündis? Aasta oli siis 1994, kuid tegelikult pidi sellele ju ka midagi eelnema? Jah, sellele eelnes kõigepealt minu 10 aastat stuudio, tead Bergolombiina tegevust ja Me tegutsesime valgi hoovi peal oma viimased aastad oma Colom Riinaga ja see oli selline hookus siis üle tee oli Tallinna hotell. Aga selle Falgi hoovi peal oli kõigepealt Tallinna orkestrid ja siis kolis sinna Tallinna filharmoonia ja tolleaegne Tallinna filharmoonia direktor oli, oli Tarmo Leinatamm, selleks ajaks oli ta just sinna majja asunud. Kui mina hakkasin lõpetama oma Colombina teatrit, 10 aastat olime teinud ja mul hakkas kõige väiksem laps, Frank hakkas kooli minema ja siis ma uurisin, et kas minuga on piinateater võib sinna majja edasi jääda. Et minul noored hakkavad siis ise vedama seda, aga siis tegi Leinatamm mulle ettepaneku teha Tallinna filharmoonia alla siis kaunite kunstide kool hoopiski. Ja noh, niimoodi me jäime siis esialgu sellesse samasse majja, kus me olime oma Colombiinaga olnud paar viimast aastat ja nii kahju või traagiline, kui see ka ei olnud, siis selle avasime kuus päeva peale Estonia katastroofi oma kooli 63 õpilasega. Ja niimoodi see asi alguse sai, siis paar aastat hiljem olime me juba nii tugevad, et astusime filharmoonia alt lahkuja, tegime oma erakooli ja siis mõneks aastaks lubati meil veel sinna jääda, kuni me leiame oma uued ruumid ja niimoodi me siis selle kooli käima lükkasime. Kuidas see kool arenenud on, milline oli näiteks pikaajalisem visioon ja kas seal tänaseks ellu rakendunud täiel määral või on ta ületanud ootusi või on hoopis jäänud mingid unistused, veel kättesaamatuks? Unistused kättesaamatuks on loomulikult oma maja näol olemas kogu aeg, sest ruumide probleem on meid ikka aeg-ajalt kimbutanud kaasa arvatud praegusel hetkel, kus me tegutseme juba kaheksa aastat Salme kultuurikeskuses, mis koht meile väga meeldib, aga nüüd hakkab salme remonti minema ja nüüd me peame leidma omale uued ruumid, nii nagu kõik Salme, ülejäänud ringidki selleks perioodiks. Aga eelnevatel aastatel see kolimine olnud ikka aeg-ajalt on seda ette tulnud ja, ja kolimine on raske, uute ruumide leidmine on ka raske. Ja noh, see on üks unistus, et kui meil oleks oma maja, mis ilmselt kunagi ka ei täitu, nii rikkaks ei saa kunagi ükski huvikool. Aga päris alguses me tegime selle kooli selliselt, et meil oli viis eriala, meil oli laulmine, tantsimine, näitlemine, keraamika ja joonistamine ja algselt me plaanisime niimoodi, et kool käib kaks aastat, lapsed käivad oma kaks aastat ära ja siis tulevad uued lapsed ja et selline kaheaastane tsükkel, õppekavad olid tehtud ka selle järgi, et mida nad peavad siis omandama algteadmisi kõigist nendest viiest kunsti jalast. Aga aeg läks omasoodu ja need, kes olid kaks aastat ära käinud, ei raatsinud koolist ära minna. Ja niimoodi see asi hakkas siis edasi minema, et mõned lapsed jäid mitte kaheks aastaks mitte neljaks ega viieks, vaid mõni ei 12-ks, mõni jäi 20-ks aastaks ja selles suhtes tulid ka muutused, et päris alguses toimis päris hästi see, et joonistamine ja keraamika oli ka ja samad lapsed, kes tulid tantsutunnis, läks ikka siis pärast joonistama. Aga ajaloo jooksul hakkasid diferentseerumine toimuma, et Tallinna linnas muidugi ka tekkisid väga paljut huvitavat koolid, Sally stuudio ja siis need keraamikakoolid ja need lapsed, kes tahtsid seda käelist tegevust ja ütleme, niisugust kujutavat kunsti teha siirdusid siis rohkem nendesse koolidesse ja meile hakkas järjest rohkem tulema selliseid lapsi, kes tahtsid laval teha midagi, kes tahtsid näidelda ja laulda ja tantsida. Ja siis niimoodi see asi kujunes, et umbes kui me olime kümneaastased, siis selleks ajaks olid need joonistamise keraamikat meilt nagu taandunud ja olime ikka kaunite kunstide kool, aga põhieriala oli meil juba muusikateatri tegemine. Ja niimoodi see on siiamaani siis käinud. Millised valdkonnad täna põhiliselt esindatud on ja kuidas kunstide süntees reaalselt õppetegevuses siis välja näeb? Reaalselt näeb välja nii, et, et noh, teater on ju teatavasti mitmekülgne kunst, tan, süntees, kunst, nii nagu seda nimetas kunagi vaagner ja eriti veel muusikateatrikunst. Seal on kõik asjad koos, sa pead valdama sõna kehakeelt liikumist Sa pead laulma mitte ainult solistina, vaid ansamblis ja kooris. Ja siis sa pead suutma laulda ja tantsida korraga. Aga samas, kui on ikkagi etendusega tegemist, siis on vaja, et oleks ju lava, millel on dekoratsioonid, siis on vaja ka rekvisiidid ja rahvas, kes laval liigub, peab olema riidestmatavad, kostümeeritud olema. Ja kõik see asi peab veel ka jooksvalt etenduse käigus sujuma, et töös peavad olema ka need rekvisiitorid, kes annavad käteasjad õigel ajal õiges kohas, kes aitavad kostüümi vahetada lava taga, kui on väga kiire kostüümi vahetus, kostümmeerijad, ühesõnaga riieturid peab olema inspitsient, peab olema helimehed, puldis istub meil siiamaani ikkagi Brow helimees. Seda me ei saa panna, et lapsed teevad aga lavatagused, jõud, kes aitavad mikrofone vahetada ühelt lapselt teisele, need on juba päris tihti viimasel ajal meil ka koolipoisid ja nii edasi ja nii edasi, see on nagu 1000 muud pisiasja, millega meie lapsed teatrit tehes kokku puutuvad. Ja siis me pühendame neid kõikidesse sellesse kulissidetagusesse saladustesse ka et nad aitavad rekvisiite teha ja kujundada, ostame mingisugused asjad, värvime üle liimima. Kui me saame ühe suure apelsinikuhja ühel alustaldriku peale või me võtame ühe, 10 aastat tagasi töös olnud kostüümi ja me peame talle lisama pits ja sats ja litreid, seda saavad ka lapsed kõik teha, siis meil on töötoad, kus tullakse kokku ja tehakse kunstlilli, et kõikidel oleks pähe panna kujundaja ja kunstnikuõpetuse järgi ja nii edasi, nii et nad sisuliselt saavad lisaks laulmisele tantsimisele näitlemisele, etenduse lavastuse õppimisele omandamisele saavad nad kõiki seda käelist tegevust ka teatri juures töötades, ilma et meil oleks välja hüütud Need kunsti, aladet, joonistamine, keraamika, vaid meil on see kõik koos teatritegemise juures kellele kaunite kunstide kool on mõeldud, on, kui palju teil täna lapsi on? Praegu on natuke üle sajab mingi 118 last ja meil on ka liikumised, nii et tavaliselt, kui me võtame sügisel lapsed kooli, siis meil tuleb mingisugune 130 või nii, siis vahepeal nad mõned lähevad ära. Ja kui meil tekivad vabad kohad, siis meil on joonealused, lapsed, kes on ootele jäänud, siis me saadame neile kutse, et meil on nüüd kohad vabaks saanud, et tulge nüüd ja siis tavaliselt see vahetamine toimub jõuluvaheaja paiku, nii et jaanuaris tuleb siis, kes siis ära lähevad või siis tulevad uued asemele. Toimub siis nagu sellel ajal, kui on ühed etendused läbi ja teisi hakatakse lavastama, et me ei saa novembri lõpus näiteks uusi lapsi võtta, kui teistel on peaaegu jõuluetendus juba ära õpitud. Ja siis me soovitame sellel lapsel, et tule jaanuarist, siis hakkab kevade etenduse õppimine. Ja kui keegi ütleb, et ma lähen teise kooli ja ma kolin nii kaugele pean ära nüüd hakkama teilt minema, siis me saame ikkagi kokkuleppele, et see üks laps on nii kaua, kui see etendus on laval ära olnud, sellepärast ootamatult meisa rolle vahetada ja me ikkagi sõltume oma õpilastest ka niipalju kui mingi etendus läheb töösse. Kuidas te neid õppetöös osalema? Motiveerite? Kindlasti on ju 25 aasta jooksul lapsed väga muutunud. Milliseid mööndusi või järeleandmisi te olete pidanud tegema, et neid hoida? Tegutsemas tulevad sellised lapsed, kes ei taha nurgas istuda, kes on välja poole elavad ekstra vertsed lapsed, kes tahavad ennast näidata, kes tahavad lavale minna ja selliseid on meil vähemuses, kes tulevad rohkem ema soovil või vanaema sunnil. Sellised on ka, et pannakse selle jaoks, et laps õpiks teistega suhtlema ja harjuks teiste lastega olema kollektiivis või on tal koolis suhtlemisega raske või tal ei ole seal Pro või või muutuks julgemaks. Et igasuguseid põhjuseid on, aga rohkem suuremalt laps on ikkagi selliseid, kes tahab esineda ja kes tahab oma vaba aega veeta teatrit tehes. Me arvame, et see on selles mõttes kasulik, et kui ta tegutseb kollektiivis siis võib-olla ükskõik mis kui tugev individualist ja see kindlasti rakendub hästi, kui ta saab solisti rolli või peaosa või kõrvalosa või mõne sellise suurema samas tasse sunnib teda siiski õppima, olema arvestav teistega ja nägema ennast nagu, nagu kollektiivis. Ja siis ta peab hindama ka kollektiivi tööd ja teiste laste tööd ja tegemisi ja nende mängimisi laval, et nad peavad üksteisega sulanduma ja harjume olema kollektiivis. Ja samas nad peavad olema ka julged ja, ja saama oma asjaga hakkama laval või ka tundides elus proovida ja käigus. Aga see, mis te küsisite, et kuidas on 25 aasta jooksul muutunud see asi siis kuna kogu tehnika ja kogu asi on muutunud meie ümber, mänguasjad on muutunud, lapsed enam ei mängi mänguasjadega lasteaias mängivad nukkudega veel autodega siis edasi nad kolivad nutitelefonisse ja vastavalt sellele siis kuidas nende huvid on muutunud, meie oleme pidanud tegema ka vastavasisulisi näitemänge, oleme kirjutanud ühte ja teist ja kolmandat ja parasjagu praegu on meil ka tulemas arvutimängusõltlastest lastest muusikal, mäng, mis räägib täpselt, et sellest, kuidas lapsed ei saa kuidagi arvutist välja ja siis juhtub selline asi. Mäng tõmbab lapsed niimoodi siis lapsed hakkavad kaduma ja siis üks koolilapsest häkker mari avastab siis, millega tegu on, ja siis üritab neid päästa, siis toimub päästeoperatsioon, lapsed lähevad kõik mängu ja siis nad on seal mängus, kus on siis kuningas Arturi aegne vana Inglismaa ja, ja siis teisalt tulevad teised lapsed, kes päästma tulevad, võtavad mänguks Eesti ja seal on siis sellised tegelased nagu siil ja Kalevipoeg ja ja rukkilill ja asjad. Ja siis on need kaks ajastut seal omavahel segamini ja, ja kõik on seal muusikasse pandud ja siis nad võitlevad seal kollidega ja siis nad võitlevad ikkagi ühe õela inimesega, kes selle taga kõik on, et on üks selline mängu nimeline muusikal tulemas ja lapsed väga innustunult, et seda õpivad ja neile väga meeldib seda mängida. Sellepärast et see Ta teema ja need on sellised mürsiku ealised lapsed, 11 kuni kolmeteistaastased sellises vanuses, kellega sellised asjad juhtuda võivad. No ja siis meie suuremad praegu valmistuvad täpselt, et paljud traagilisemad lugu, mis on siis sotsiaaldraama katki, muusikaline sotsiaaldraama katki. Seda kirjutab ja lavastab noor autor Kaarel Orumägi, kes on ka kunagi olnud meie koolipoiss, nüüd on ta siis õpetajate ritta tõusnud nagu päris mitmed teisedki noored õpetajad. Ja see katki on koolikiusamisest omavahelisest õelutsemisest, kommentaaridest, kui sa elad oma selles nutiseadmes, et kuidas sa sinna põgened selle karmi reaalsuse eest ja mis ohud seal on. Ja kuna see on sotsiaalameti poolt nagu pakutud teema, et me käiksime sellega tulevikus mööda koole ja esitaksime sealt, siis on meil selline kokkulepe, et me peame näitama ka selle asja positiivse lahenduse ja see läheb kõik etenduses sees olema. Kaarel peab siis selle kirjutama, nii et see lõpp oleks positiivne, et need, kes tõesti on omadega ütleme, jänni jäänud sellises olukorras nagu meie etendus näitab, et siis sellest on nagu ka taganemistee või sellel on lahenduse võimaluse. Peame pakkuma ka, et meil on kaks praegu sellist asja, mida on pakkunud praegune aeg. Et mis on praeguse aja probleemid ja, ja kaks sellist etendust tuleb lavale. Et nii palju on siis meie asi nagu muutunud ka ajas, aga vanale ja ehk tuntud headuses muinasjutule jääme me tegelikult alati truuks. Katre Jaani lavastab vahva rätsep, mis on ju niisugune, kajab väga kuulus lugu vahvast rätsepat, kes lööb seitse kärbest ühe hoobiga maha, eksju ja siis läheb maailma õnne otsima. See tuleb meil siis need kahe nädala pärast ja päris pisikesed mängivad ka muinasjutte. Üks mudilaste rühm mängib okasroosikese teine mudilaste rühm saabastega kassi. Nii et selle koha pealt Me muutunud ei ole. Teie koolis käivad lapsed ja noor, kuid eelkooli, east kuni noore täiskasvanu nii välja. Et kui kerge on igale lapsele või noorele pakkuda meelepärast ja just tema võimetele kohast väljundit siis on kerge, kui need lapsed on jagatud nagu vanuste järgi teatri truppidesse ja seda me olemegi teinud. Kõige väiksemad on meil siis kolm kuni viis või mis need on, minu omad, minu rühm on, need on need kõige väiksemad, seal on pool rühmann, on kolmeaastased, 13 last, nendega me tõime saabastega kassi, siis natukene vanemad lähevad kuni seitsmeni. Seda juhendab siis meie noor õpetaja Laura, edasi, kui lapsed lähevad kooli, siis nad lähevad Katre Jaani rühma Ta on seitse kuni 10, need on need, kellest ma rääkisin, kes vahvad rätsepad teevad siis, kui nad saavad umbes 11 veel päris niimoodi noaga lõigatud ei ole, et sa oled 11 ja siis lähed kohe sinna, vat niimoodi päris ei ole. Mõni aasta võib juhtuda siia või sinna või nii, aga edasi Katre käest lähevad siis Hille Savirühma, kes on ka meie kooli vilistlane, kellel on abiks Kertu raja, kes on koreograaf, kes on ka meie kooli vilistlane. Ja seal on siis need, kes teevad seda mängu 11 kuni kolmeteistaastased ja siis, kui nad on juba niuksed, meie pikkused noored neiud, kes hakkavad juba naiseks muutuma ja poisid, kes hakkavad häält murdma, siis nad lähevad juba Jaanika Sillamaa noorteteatrisse, kus siis Kaarel Orumägi on ja seal ollakse lõpu klassideni ja siis isegi mõned, kes ei taha ära minna, kes on üht otsa pidi ülikoolis või mõned teevad mingit vahetegemist, kui pole ülikooli sisse saanud ja mängivad ikka edasi ja, ja nende puhul on meil nii, et kui me teeme mingisuguseid suuremaid asju ja meil on vaja lisajõude, siis me pöördume oma vilistlaste poole, siis nad käivad meiega kaasa mängimas. Noh, tavaliselt ikka meeshääli jääb ikka puudu, sellepärast et noh, tüdrukud on meil ülekaalus ja meil on hea meel, et meil on alati oma neid vilistlasi võtta, kes tulevad meiega heal meelel lavale mängima. Kui tihe üks kooli või töönädal lapsele välja näeb, teie koolis meie koolis nad käivad kõik kaks korda nädalas ja see ei ole nii hullult tihe. Ma arvan, et need tavalised huvikoolid teevad samamoodi oma trenne ja asju kaks korda nädalas. Ma arvan, et peotantsijad ja need teevad isegi rohkem. Meie lapsed on väiksed lühemalt, poolteist tundi korraga. Seal suuremad on juba kaks ja pool tundi korraga ja noorteteater on juba kuuest üheksani oma kahel päeval. Aga kui etendus hakkab välja tulema, lisaproovid on ka, siis peab lisaks tulema, aga meie laste puhul ajab koormuse suureks see, et vaat kui on aktiivne laps, siis ta on tubli koolis ta õpib enam-vähem hästi, aga siis sellele lisaks on tal siis veel muusikakool ja Dennis ja siis mingid ratsutamised ja veel mingid asjad. Ja siis lisaks sellele ta tuleb siis veel meile ka. Ja vot seedekoormuse suureks, et, et ühed lapsed on selliseid, kellel on lihtsalt huvid, on nii mitmekülgselt need, et nad tegutsevad nii mitmel rindel ja siis on see vahepeal tuleb siis mingisugune hetk, kus ta peab siis valima ja mõned lapsed siis valivadki, mõni valib ratsutamise ja läheb meilt ära ja mõni valib meid, ütleme, teatritegemise tee tuleb siis mujalt ära. Need, valikud peavad lapsed ise tegema mingisugusel ajal või need perekonnad ja seda nad siis teevad. Jagavad oma koormusi niimoodi. Kui palju lavastusi te olete aastate jooksul lavale toonud ja kuidas lavastuste valimine käib, kes on autorid, te olete ise paljude lavastuste autor? Mina olen vist kõige rohkem kirjutanud ja see asi tegelikult ikkagi hakkaski nii olema, et me hakkasime lavale tooma neid asju, mis on enda kirjutatud. Sellepärast et see on kõige odavam, on ise kirjutada, sest et kui sa hakkad taotlema kuskilt mingisugust esitamise õigust kuna me teeme ju muusikateatrit, hakkad mingit muusikalist asja kuskilt taotlema, siis sellist raha meil ei ole. Ja siis päris alguses kirjutasin kõik asjad, mina mingisugusel ajal lisandus mulle sisse Jaanika ja hakkas ka kirjutama, alguses muidugi suure sõjaga, ütles, et mina ei oska kirjutada ja ära sunni ja et kõik, kes laulavad, ei peagi kõik Lugusid ise kirjutama ja mõned on ainult interpreedid ja mingi natukese aja pärast ikkagi ta kirjutas oma esimese lavalood, mis oli Punamütsike, mis on meil praegu ka hästi tore veel raamatuna on ka veel ilmunud. Edasi läksid tal asjad raskemaks, juba siis ta kirjutas juba lumivalgekese, mis oli niisugune täispikk poolteist tundi, mis oli väga populaarne, kui meil hele Kõre tuli mängima lumivalgekese, siis me tegime teistes linnades ka etendusi. Ja niimoodi ta siis läks, hiljem ta siis juba kirjutas, Faust, rokkooper, Faust ja, ja verelegend vampiiri-muusikali ja no nüüd ta järjest siis muudkui teeb ja kõige viimane oli siis see kullaketrajad, mis on praegu tehtud spetsiaalne muusikal, et laval oleksid ainult meie õpetajad ja siis nad kõik seal ise mängivad. Selle lavastas siis ka Kaarel Orumägi, kes on meil noor, tõusev täht. Nii, ja nüüd siis ongi nii, et minule ja Jaanikale lisaks on nüüd hakanud Kaarel juba päris mitu aastat kirjutab ja Kaarel saab muidugi oma põhipraktika kirjutamise ja lavastamise praktika veel enda loodud selles ülevabariigilises noortemuusikaliteatris, mille ta on ise loonud, mis tegutseb Türil, mis on tema kodukoht ja siis sinna ta kirjutab ka suurem osa asju ise. Aga siis meile on ta kirjutanud nüüd ka juba päris mitu asja, nii et mul on mantlipärijad ja on ka laste õpetaja Hille Savi, kes on juba üksikuid laule kirjutanud isegi mitte üksikuid, vaid üsnagi juba kokkuvõttes üksikuid Launer mulle kirjutanud kõik õpetajad, sellepärast et, et kui me tegime ema on pai, mis on meil väga populaarne laste laulukogumik siis mina paha inimene, läksin, sundisin kõik õpetajad laule kirjutama, andsin sõnadeta ja ütlesin, et old nagu laul. Meil on selline komme. Et nendes väikestes kogumikes peavad õpetajad kirjutama, siis kirjutasid ühe täitsa roki loodigi Katrajani siis ühe väike moekunstnik, sellise siller tavaloo tegi tantsuõpetaja Kertu raja kylle, savi tegi juba mitu lugu kaarele Jaanika ja noh, mina ja isegi meie mõned õpilased juba kirjutavad lugusid. See läks natukene niisugune sunniviisiliselt, aga kokku tulid toredad lood ja ma usun, et, et õpetajad on ise ka õnnelikud, et nad said kaasa teha autoritena me jõudsimegi täitsa sujuvalt selleni, et Kaari sillamaa kaunite kunstide kooli üks suur lisaväärtus on see, et te annate välja teatriraamatuid nende näidenditega, mis te teete ja lisaks olete välja plaadid muusikaga? Jah, see on nüüd selline lugu, et päris alguses olin ma niisugune kade mutt. Tegime lood valmis ja suhteliselt kiivalt hoidsime ise ja esinesime oma asjadega ise ja ei jaganud oma loomingut eriti teistele. See tuli sellest, et kuulsime, et on mõne sarnase huvikooli suhtes lapsevanemate pretensioon, et see oli täiesti juhuslikult kuuldud asi. Laps käib koolis, laulab laulutunnis, kiisu läks kõndima, siis ma viin ta kalli raha eest huvikooli ja siis ta laulab selles sedasama, kiisu läks kõndima, eks ju. Ja siis mul hakkas natuke lamp põlema punane ja siis ma mõtlesin, et, et meie siis enda laule nii väga ikkagi julge levitada, et las siis olla, meil on meie koolis omad laulud. Et siis noh, vähemalt ei kordu. Aeg läks edasi, siis tuli masu, paljud meie lapsevanemad kaotasid, töö oli esimene jaanuar, ma ei tea, mis aasta see oli 2009 või kaheksa või midagi, niisiis mul läks jaanuarist ära 42 õpilast korraga. Sellepärast et just et mitmes peres olid niimoodi, et vanemad kaotasid töö või nad olid sunnitud kuskile maale kolima või pidi hakkame vaatama, kuidas hakkama saada. Ja siis me otsustasime, et hakkame oma loomingut nüüd siis jagama. Paar raamatut olime me ennem välja andnud, 2005 juba andsime oma esimese ema on pai ja saladuste maja välja, aga on väga aktiivselt veel sellega ei tegelenud ja aktiivseks läks see siis, kui jah. Me otsustasime, et me paneme oma loomingu raha teenima ka. Ja mul oli loodud Kirjastus Virgo oma esimeste väljaannetega panin kirjastusele oma poja nime. Ja siis see Virgo seal tasapisi niimoodi Ingitses. Ja nüüd on see Kirjastus Virgo sisse astunud koolijalt lahti. Meil on nüüd tehtud Kirjastus Virgo OÜ ja anname aktiivselt välja raamatuid, mida me oleme kõigepealt lavastustena esitanud ja millel on juba muusikad valmis, mis meil on fonogrammid juba mängitud. Ja siis, nii me siis teeme, tahaks palju kiiremini ja palju suuremas mahus, anda neid välja, aga noh, siin tuleb jälle see finantsette, et teeme siis nii, nagu me jaksame teha ja praegu me kiivalt ei hoia endale ja väga tore on, et meie asju mängitakse, kõige rohkem on mängitud väiksemate laste poolt pöial liisid ja kõige rohkem on mängitud suuremate laste poolt isegi täiskasvanute poolt puujala ja ükssilma sõda. Aga üldiselt praegu on hästi populaarne saabastega kass kah, mille raamatud ongi otsas nüüd kahjuks ja nii edasi ja nii edasi, et jah, see Kirjastus Virgo on siis meil rakendatud meie kooli loomingu avaldamisse. Millega te veel tegelete, millised on kooli traditsioonid ja nii-öelda firmamärgid, mille järgi neid tuntakse ja hea sõnaga meelde tuletatakse? Üks firmamärk ka, millest kuidagi mööda minna ei saa, on, et me teeme filme ka me ainult ei jäädvusta lapsi mitte plaadi peal. Kui me juba plaadid ja raamatut välja anname, siis on et need laulud on siis enamuses õpetajate loodud või noh, kõik on meie endi loodud. Ja need laulud on esitatud meie õpilaste õpetajate vilistlaste poolt, nii et Me jäädvustame oma laste hääled plaatide peal, aga kui meil on mõni tore etendus tulnud niimoodi laval, et seda annab meie eestimaises looduses ja võimalikes tingimustes ka filmiks teha, siis seda me teeme. Me oleme mõnel aastal isegi kaks filmi teinud, et nii, et meil on nüüd 27 filmi praegusega tehtud. Ja see traditsioon on ka üsna ammust ajast juba, et me käime suve filmilaagri. Me oleme mingi viis päeva kohapeal, võtame materjali üles siis augustis on siis see suur Monteerimis aeg ja kui kool alustab 15. septembril, siis on väga palju aastaid juba ei pea üldse välja mõtlema, et mida me avaaktusel teeme. Avaaktus on meil film, suvine film ja siis saal tuleb puupüsti täis ja kõik lapsed tulevad iseennast vahtima kinolinalt. Päris alguses me tegime kino sõpruses oma filmid, nüüd me teeme Artises mitmeid aastaid ja mõned on olnud ka sellised tõsisema sisuga, üks oli igatahes selline sotsiaal sisuline, nagu ma rääkisin enne, et kuidas me teeme seda katki. Koolivägivallast siis üks film on meil tehtud tütarlastekooli juhtum, mis oli ka kooli ja koduvägivallast ja narkootikumidest ja kõikidest nendest asjadest. Ja siis teine tõsine film on, mis praegu on, et valmis saanud, mida me tegime ka kaua tehtud kaunikene, mitu aastat on mööda läinud, üle kahe aasta on libahunt, mille meil lavastas Elle Kull, siis kuna ta tuli laval nii tore välja ja siis esietendusele tuli veel emakeelepäeval oli esietendus ja Ingrid Rüütel tuli, avas meile emakeelepäeva ja pärast etendust ta ütleski, et ma mõtlesin, et ma tulin lasteteatrisse, aga aga et see on nagu juba suure etenduse mõõtu tükk ja siis me mõtlesime ka Elle kulliga, et see ükskord võiks nagu filmiks saada ja siis paar aastat tagasi me siis Kurgjal selle filmisime. Niisugust filmi ei saa teha, et sa teda ainult suvel filmilaagris ära viis päeva ja siis ongi. Ja siis paned kokku, siis meil oli vaja talvevõtted, siis esimesel talvel ei tulnud üldse lund ja siis talvemõtted läksid juba nagu mingi poolteist aastat edasi siis sügise kevade niisugused igasuguseid aastaaeg oli vaja seal näidata ja noh, nüüd on ta siis lõpuks nii valmis, et ikkagi noort, kes arvas, et nad pakuvad seda koolidele vaadata, kuna ta on ikkagi Kitzbergi niukene tippdraamateos teeviatega, vabariikliku lasteaia noorteteatrite festivali. Kui kaua see on juba kestnud? Päris alguses, kui me hakkasime seda tegema, siis me tegime iga aasta ja jälle alates sellest masust, no me olime saanud mingi neli, viis korda teha, siis kui siin masu tuli, siis me olime sunnitud mõned aastad vahele jätma. Ja nüüd me oleme teinud üle mõne aasta, et me ei ole igastaja teinud ja sellel aastal tegelikult oleks tulnud nüüd festivali kord, siis oleks olnud XII festival, aga kuna meil on juubeliaasta, siis me otsustasime, lükkame veel selle festivali, siis ta on ka väga tore teha, et päris alguses me hakkasime oma noorte õpetajatega tegema edasi, mida aeg edasi siis meie noorte teatriüliõpilasteatri noored on olnud selline vedav jõud ja nüüd juba meie need noored õpetajad, kes on meie koolist kasvanud, on olnud juba niisugused initsiaatorite korraldajad ja kõik meeskonnad on nende poolt pandud ja selles mõttes on nagu hästi tore. Me kindlasti teeme edasi. Aga kahjuks jah, võimalused ei ole sellised, et saaks iga aasta teha. Aga selle tegime tegelikult sellepärast ka, et igasuguseid lasteteatrite kui draama, festivale tehakse tihti kooliteatrite festivali on hästi nagu au sees ja aga muusikateatrite festivali ei ole kuskil, sest keegi ei saa seda teha, sest nii kallis teha korraldaja peab kõik selle suure võimenduse korraldama endale ja siis mitmeks päevaks kõik need peamikrofonid ja kõik see niisugune kallis lõbu. Ja siis me mõtlesime, et kui meil ei ole kuskile teiste korraldatud festivalile minna, sest keegi ei võttast, kuna meil on muusikal on nagunii palju asju nõudev teatriliik siis tegin ise ja siis ikkagi osalejaid on olnud väga toredaid, just muusikaetendustega välja tulevad. Et meil on endal olnud hästi õpetlik ja väga tore on ka teiste tegemisi näha ja lapsed saavad omavahel tuttavaks ja seal on palju häid külgi. Kaunite kunstide kool saab 25 aastaseks ja mais toimub suur sünnipäeva kontsert. Kuid enne veel saab näha palju etendusi, kuhu publik võib tulla ja mis on kavas. Korrake veel üle. Õpetajate muusikal Kullaketrajad oli just ära. Kohe aprilli alguses tuleb siis muinasjutt, muusikal, vahva rätsep, mille lavastab Katre Jaani, need on need meie väiksem lasteteatrirühm, esitab seda. Siis läheb kaks nädalat mööda, 15 16 aprill toimub muusikaline põnevik, mäng, millest me rääkisime ka enne et see on siis arvutimängusõltlastest lastest ja siis tuleb see katki, mis on sotsiaaldraama ja väiksesse saali tuleb ta neljandal ja kaheksandal mail. Ja siis vahepeal, seal on nende meie mudilaste oma väiksed etendused, mida me piletitega välja ei müüa, teistele ei paku, sellepärast et, et selle public meil tavaliselt käib, siis omad emmed ja issid ja käivad, vaatavad, et nende etendused toimuvad niimoodi koduseinte vahel. No ja siis tuleb see 25. mai, kus meil siis on juubelikontsert ja, ja pärast on juubelipidu ja siis hakkame kutseid saatma edasi, siis tuleb muidugi meie suvelaagrisuvi, mis on ka traditsiooniline. Kaari sillamaa, mis teid ennast selle töö juures kõige enam hoiab, kas teater, muusika või lapsed? No nad kõik ikka hoiavad nii lapsed kui teater kui muusika, ma kirjutan ikkagi ise nii palju pidevalt. Ja ega ma ei kirjutaks üldse midagi, kui mul ei oleks sellist vapustavat interpreedi nagu mu enda kool, et nemad on minu kõige paremad interpreedid, kellele ma nagu teen. Aga mis mind veel hoiab, selle juures on see, et ma ei oska vist midagi muud eriti teha ka. Ma ei kujuta ette, et ma teeks midagi muud, ma ei näe ennast mujal ja ma olen seda terve elu teinud. Ilmselt öeldakse küll, et inimene peab viie-kuue aasta tagant töökohta vahetama, aga minu puhul see ei ole nii läinud. Ja kuuldes kõike seda, mida kaunite kunstide kool teeb siis tundub, et teie puhul kehtib küll ütelus, et kes teeb, see jõuab. Nojah, et mitte ainult minu puhul, vaid mul on kogu meeskond selline ega väga normaalsed inimesed sellisesse kohta tööle ei tule, et ikka on koondunud meile mitmekülgsete annetega inimesed, kes kõik armastavad lapsi. Aitäh, Kaari, sillamaa klassikaraadio stuudiosse tulemast. Ja kui me kuuleksime siia lõpetuseks ühe loo teie väga rikkalikust repertuaarist, siis mis see võiks olla? Nool lõpetuseks võime siis kuulata Ta meie viimase viisaastaku suur muusikali Desiree, ühe sellise armastus duetti, kus Desiree on noor ja armunud Napoleoni, kes ei ole veel ka keiser, vaid on, vaid on alles väga noor kindral ja laulavad Getter Jaani ja ja Artur, Rasman ja loo nimi on otsast otsani armastust täis. Olen otsast otsani armastas, ta täidab mu päevad ja ööd kinnine. Ja ikka tuleb, kui ta Tõesti on, näidati, et ka teene.