Tänases saates riigita rahvas tuleb juttu APhaasidestia Abhaasiast stuudios Andrus Mölder ja Marje Lenk. Räägime siis jah, täna piirkonnast, mis viimase peaaegu 20 aasta jooksul on pidanud läbi elama väga palju õudusi, kus on jätkuvalt vägagi keeruline olukord. Mulle tundub, et Abhaasia ajab faaside probleemi käsitlemisel, Eestis lähtutakse kahest sellisest kesksest postulaadist. Esimene nendest postulaatidest on see, et Gruusia on suur Eesti sõber ja tänu sellele võib Gruusia nagu rohkem kui kui paljud teised maad. Selle postulaadi esimene pool on kahtlemata õige. Gruusia on tõepoolest Eesti suur sõber aga selle arvamused teist poolt ei saa kuidagi heaks kiita. Seed Gruusia sõber on, ei tähenda, et me saaksime või võiksime anda Gruusiale väga erilisi õigusi juurde. Teine postulaat, millest ka minu arvates lähtutakse, on see, et Venemaa ei ole eesti sõber. Ja kõik need rahvad, kes flirdivad Venemaaga. Noh, me suhtume neisse negatiivselt, need on meie jaoks just negatiivsed kangelased. Selle postulaadi esimene pool on jälle kahtlemata õige. Aga selle arvamuse teine pool on jälle minu arvates täiesti vale. Me ei saa arvata, et kogu maailm peaks suhtuma kõikidesse riikidesse rahvastesse probleemidesse. Samamoodi nagu meie siin oleme harjunud suhtuma me küll tahame, tõde oleks objektiivne. Aga enamasti on tõde subjektiivne, isegi väga subjektiivne. No näiteks me ei saa tahta. Guatemala keskmine elanik suhtuks USAsse samamoodi nagu Suurbritannia keskmine elanik. Kottemaalale Suurbritannial on USAga täiesti erinevad kogemused. Täiesti erinevad ajaloolised seosed ja mingisugust sarnast lähenemist ei saagi olla. Samamoodi saame eeldada, et keskmine eestlane ja keskmine armeenlane Venemaasse ühtemoodi suhtuksid. Ka meil on küllalt erinevad kogemused suhtlemisel Venemaaga ja seetõttu lähenemisnurk täna on üsna erinev Abhaasia puhul, enne kui me hakkame etteheidet tegema selles suhtes, et nad kõvasti Venemaaga flirdivad. Me peame mõtlema, kas abhaasidel on täna väga palju paremaid valikuid, kas neil üldse on erilisi valikuid. Lisaks mulle tundub, et Eesti inimene on olnud Gruusia poolel ja suhtunud Ahaasidesse nioodi negatiivselt. Mitte ainult viimastel aastatel, kui Gruusia tõesti praeguse presidendi võimu all on Eestile kõvasti lähenenud vaid et keskmine eestlane on baasidesse väikese negatiivse varjundiga suhtunud juba peaaegu 20 aastat. Mäletan hästi, kuidas 80.-te aastate lõpus, kui Abhaasia konflikt päevakorrale kerkis mitmed minu tuttavad ütlesid, et mis tähendab faasid, seal esinevad, et neid on ju ainult 18 protsenti Dj Abhaasia elanikkonnast. Et nad ei tohiks üldse nii palju sõna võtta. Nüüd see 18 protsenti tõepoolest oli õige number. 1989. aastal Abhaasia elanikkonnast oli APhaase peaaegu 18 protsenti. Aga see number see 18, ei puutu absoluutselt asjasse. Oluline on hoopis see, kuidas on saanud tekkida olukord, kus APhaasid oma põlisel kodumaal jäid väga selgesse, võiks öelda karjuvasse vähemusse. Abhaasia on täna piirkond, kus numbritest on väga raske rääkida. Me ei tea väga täpselt selle territooriumi suurust, mida kontrollib see niinimetatud Abhaasia vabariik. Me ei tea sealse elanikkonna suurust. Kõik ülejäänud numbrid, mis puudutavad majandust või mis puudutavad sotsiaalset olukorda, need on täiesti teadmata. Teame aga seda, et, et nõukogude ajal Abhaasia ANSV pindala oli natukene üle 8600 ruutkilomeetri ja 1989. aastal elas seal 525000 inimest. Nendest 17,8 protsenti ehk umbes 100000 olid APhaasid. 45,7 protsenti olid grusiinid, 14,6 protsenti armeenlased, 14,3 protsenti venelased ja 5,2 protsenti muud rahvas. Ja 70 protsenti pinda laskatavad, näed jah, ja mäestiku umbes 70 protsenti pindalast tänasel päeval. See endine Abhaasia ANSV territoorium ei ole sugugi täielikult abhaasidel kontrolli all. Umbes 83 protsenti sellest territooriumist on tõepoolest Abhaasia vabariigi poolt kontrollitav. Umbes 17 protsenti territooriumist on aga gruusia võimude poolt kontrollitav. Abhaasia kirdeosa on siis kontrollitav Gruusia poolt ja seal on Gruusia loonud nii-öelda eraldi Abhaasia võimuorganid. Huvitav on veel see, et sellel seitsmeteistkümnel protsendil territooriumist elab ainult 2000 inimest. Nüüd sellel 83-l protsendil territooriumist elab rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul kusagil 180 190000 elaniku baasi. Vabariigi võimud ise väidavad, et umbes 215000 vahe selle abhaasidel kontrollitav Abhaasia ja Gruusia poolt kontrollitava Abhaasia vahel on siiski väga suur. Peaaegu et sajakordne, kusjuures pindala vahe on ju ainult natukene rohkem kui viiekordne. Abhaasia pealinn on siis linn, mida meie tunneme nime all Suhhumi aga selle linnabaasikeelne nimetus ei ole sellele ruumile isegi mitte lähedane sõna. Afaasi keeles on selle linna nimi agua Suomi noh, see nimi tuleneb gruusia keelest, gruusia keeles on ta zoomi ja täna siis sellest linnast räägitakse vene keeles, rohkem mitte Suomi, aga räägitakse Suhhumm viimase liita lõbus, nagu ka kunagi ammu sellest linnast niimoodi räägiti. Ja põhjus lihtne, et eristada selle linna nimetust võimalikult palju gruusiakeelsest nimest, baaside jaoks kõik, mis seostub Gruusiaga kuidagi negatiivse varjundiga ja seetõttu jah, siis on ta nende jaoks pigem su hull. Aga omakeelne nimetus siseHague sele Saguas elab 45 kuni 50000 elanikku. Jällegi need numbrid erinevates allikatest on väga erinevad. Viimase kümnekonna 15 aasta jooksul ei ole seal mingit tõsist rahvaloendust toimunud. Nüüd üks müüt veel, mis Abhaasia-Gruusia suhetes minu arvates ringleb, on see, et paljud arvavad, et Abhaasia grusiinid on lähedased sugulasrahvad, tegelikult mitte midagi sellist. Faaside grusiinid ei ole kuidagi sugulusrahvad. Nende keeled on absoluutselt erinevad, antropoloogilisele olnud erinevad, neid seob ainult see, et nad elavad kõrvuti. Nad elavad ühes regioonis teineteisest aru, et kuidagi ei saa, kui nad ei ole enesekeelt õppinud. Kui Abhaasia keelt kuulub siis Kaukaasia keelkonna Lääne-Kaukaasia ehk Abhaasia tugirühma siis gruusia keel teatavasti kuulub kartulikeelte hulka ja paasi keelele. Kõige lähemaks keeleks on Abaasi keel väga sarnane sõnale Ahhaas aga ilmasele hast täheta paasi keel ja avasid on rahvas, kes sõna otseses mõttes tekkisid alles nõukogude perioodil. Nimelt nõukogude ajal eraldati abhaasidel seda baasid ja selle eralduse aluseks oli asjaolu, et ühed elasid Suur-Kaukasuse mäestikust lõuna pool, teised sellest mäestikust põhja pool. Lõunapoolses elasid faasid põhjapoolsed rahvast, kes muide räägib ülimalt lähedast keelt Abhaasia keelele. Neid hakati siis Nõukogude allikates nimetama eraldi rahvuseks baasideks ja täna näiteks on selline olukord, et APhaasid ja Abaasid ka oma kodumaad nimetavad, erinevalt. APhaasid nimetavad oma kodumaad aps. Baasid nimetavad oma kodumaad, avas osta ja võiks öelda ka seda, et Abaasid on selle täiesti omaks võtnud, et nad on külabaasidele väga lähedane rahvas. Aga täna üldiselt baasid peavadki ennast eraldi rahvaks, mitte abhaasidel ühtekuuluvaks rahvaks. Athaasi keelt peetakse väga keeruliseks keeleks. Jah, peetakse üheks kõige keerulisemaks keeleks üldse, mida kogu endise nõukogude liidu territooriumil räägitakse või kirjutatakse seda keelt keeruliseks paljud asjaolud aga näiteks üks selline huvitav fakt on see, et afaasi keeles on vähemasti 68 erinevat konsonante. Eesti keeles on kõiki tähti kokkugi kaks korda vähem faasi keeles, aga konsonante, ehk siis kaashäälikuid 68 ja öeldakse seda tegelikult see praegune Abhaasia kirjakeel, mis siis põhineb kirillitsas, kuigi seal on palju lisamärke toodud sisse. Et tegelikult see kirjakeel ei hõlma üldse kaugeltki kõiki neid tähemärke, mida abhaasidel oleks vaja hõlmata, öeldakse tabaasi keeles, neid tähemärke tegelikult peaks olema veelgi rohkem, kui selles praegu kasutatavas kirjas on ja kas või seesama sõna, see lihtne sõnaaps Sebee seal teise tähena ei ole üldsegi mitte selline meile tuntud bee vaid see on nagu p ja h koos ja selle jaoks on neil olemas eraldi tähemärk, kusjuures hääldavad nad seda veel natukene teistmoodi kui siis, kui meie, eestlased, bee, Haan kõrvuti paneksime ja kui me lisame sinna juurde keele reeglid, kõikvõimalikud, mida baasi keeles on küllalt palju, siis me saame tõesti sellise keele, mida võõral on vägagi raske õppida ja Athaasi keel on siis riigikeel kõrvuti. Afaasi keelel on Habaasia vabariigis olemas ametlik staatus ka vene keelel, aga vene keel ei ole seal. Riigi vene keel on küll ametikeel, mis väga paljudes ametiasutustes tõesti maksab ja, ja sellega aetakse väga palju asju. Aga ametlikult riigikeel on Abhaasias Abhaasia keel ja seda baasi keele staatuse tõusu. Seda ei saa vaadata mitte ainult 80.-te aastate lõpust vaid seda tuleb tegelikult vaadata juba nõukogude ajast. Aga selleni me oma väikese ajaloolise ülevaate käigus kindlasti jõuame. Athaasik Eestis räägivad, ainult atrasid või räägivad ka teised rahvad Abhaasias muidugi, üldiselt teised rahvad kasutavad vene keelt. Athaasi keelt räägivad ikkagi valdavalt Athaasid, kuigi jah, väidetavalt osa grusiin oskavad ja faasikeelt ja, ja on öeldud sedagi, et Abhaasias elanud eestlased, seal elab eestlaste järeltulijaid ju praegugi. Et ka paljud nendest eestlastest on osanud või oskavad afaasi keelt. Aga üldiselt kipub olema jah, nii et erinevad rahvad omavahel kasutavad seal siiski pigem vene keelt, mitte Abhaasia keelt. Ja võib-olla ka siin on jälle üks põhjus selles, et seal afaasi keele õppimine tõesti väga lihtne ei ole, selle vene keele omandamine on lihtsam ja seda enam, et noh, nõukogude ajal üldiselt siiski püüti teha kõik selleks, et rahasta vaheliseks suhtlemiskeeleks oleks vene keel. Aposi keeles ilmub kirjandust, baasi keeles antakse välja ja siis ajalehti, ajakirju, raamatuid, baasi keeles on internetilehekülgi, eile spetsiaalselt vaatasin kassa baasi keeles on Vikipeedia lehekülgi, Jaha baasi keeles on tänasel päeval ainult 48 artiklit. Seda on väga vähe, arvestades, et paljudes keeltes on sadu tuhandeid artikleid aga siiski isegi Vikipeedia artiklid on baasi keeles kirillitsas kirjutatud Abhaasia keeles, siis olemas. Faasi keelt on võimalik õppida Abhaasia vabariigikoolides. Athaasi keeles on olemas televisiooni saated raadiojaamad, nii et Abhaasia keel täna on Abhaasia vabariigis vägagi laialdaselt kasutusele. Eile ma tegin veel ühe vaatluse abhaasidel rahvuslipul olev sümbol, lahtine käsi on väga vana abhaasidel sümbol. Seda sümbolit on kasutatud vähemalt üheksandast sajandist peale Kristust. Vikipeedia, Gruusia keesel Abhaasia leheküljel ei olnud mitte ühtegi lippu Abhaasia keelsel leheküljel või venekeelsel leheküljel või inglisekeelsel leheküljel. Loomulikult oli Abhaasia vabariigi lipp väljas. Rohkem kui 80-l protsendil Abhaasia elanikest on Vene pass. Tänasel päeval see nii on. Pass hakati Venemaa poolt välja andma siis alles mõned aastad tagasi, aga tänasel päeval on Abhaasia vabariigi juhtkond võtnud seisukoha, et tasapisi peaksid Abhaasia vabariigi elanikud siiski saama Abhaasia passi. Kusjuures noh, see, et neil on täna Vene pass mitte ainult Vene pass, tegelikult Abhaasia vabariigi elanikud on valdavalt ka Venemaa kodanikud. Ja tänu sellele on neil võimalik maailmas ringi liikuda. Loomulikult abhaasidel mitte kuidagi ei taha registreerida ennast gruusia kodanikeks. Abhaasia vabariigis ei saagi seda teha, aga kuna Abhaasia vabariik ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud, siis kui nad oleksid ainult Abhaasia vabariigi kodanikud, neil oleks võimalik kusagil ringi liikuda, ei oleks võimalik minna jah, Venemaale, aga mujale kusagile neil minna ei oleks ja, ja seetõttu selleks, et nende sealsete inimeste elu natukene lihtsamaks teha on siis meil valdavas enamuses täna Venemaa kodakondsus. Afaasid oma praegusel asualal elavad vähemasti neljandast sajandist peale Kristust aga mõningatel andmetel on nad seal olnud juba tuhatkond aastat varem. Kaheksanda sajandi lõpuks oli ta faasid muutunud nii tugevateks, et ühendasid oma võimu alla küllaltki suure osa mitte ainult sellest praegusest Abhaasia alast aga ka Lääne-Gruusiast ja abhaasidel. Riigi keskus ei olnud mitte tänapäeva Abhaasia territooriumil, vaid hoopis Gruusias ja nimelt selleks keskuseks oli Kutaisi. Nüüd see võimsus ei kestnud mitte väga kaua. Juba 10. sajandi lõpupoole tugevnesid gruusia riigikesed ja Abhaasia alad läksid grusiinide võimu alla ja grusiinide võimu all oli ta faasid siis üsna pikki-pikki sajandeid. Kuni 15. sajandi lõpul lagunes gruusia väikesteks riigi kesteks ja Nende riigikese moodustamise käigus said KaPhaasid omale eraldi riigikese, nii et olid siis grusiinide sõltumatud. Kuid see sõltumatus ei olnud selles mõttes täielik, et samal ajal hakkasid piirkonnas järjest enam mõju avaldama türklased. Ja nii siis 16. sajandil tekkiski olukord, kus faasid olid küll suhteliselt iseseisvad, aga pidid türklastele maksma iga-aastast andamit pidid maksma siis teatavaid makse selleks, et türklased laseksid neil suhteliselt vabalt oma asju seal kohapeal Abhaasias ajada. 18. sajandil türklaste retked Abhaasiasse sagenesid Ottomani impeerium püüdis oma piire laiendada ja selle peale tekkis olukord, kus sa baasid tundsid tõsist hirmu ja hirmuks oli ka põhjust, nimelt APhaasid olid tol ajal väga valdavas enamuses kristlased. Abhaasiasse jõudis kristlus juba viiendal, kuuendal sajandil peale Kristust ja nüüd sel ajal Ottomani impeerium oma piire püüdis laiendada. Sel ajal olid APhaasid kristlased ja Ottomani impeerium, mis seal islami usku tekitas, muidugi nendes hirmu. Ja nii juhtuski see, et 18. sajandi lõpupoole osa Abhaasia ülikuid püüdis suhteid arendada Venemaaga ja palus Venemaal kabi. Paraku nad ei andnud endale hästi aru, et annad sõrme, võetakse käsi ja Vene tsaar kuulutas siis 1810. aastal Abhaasia Venemaa protektoraat. Yks. Esialgu ei tähendanud see küll väga suurt ja tõsist sisulist võimu. Et pigem oli Venemaa huvi ka see, et vastasseis Ottomani impeeriumile ja Abhaasia oli üheks plats Tarmiks, kus seda vastasseisu siis nii-öelda läbi mängiti. Aga kui Venemaa edenes mitmel pool Põhja-Kaukaasias ja üldse laiemalt Kaukaasias oma vallutustega siis järjest enam tundis Venemaa ennast tõelise peremehena Abhaasias. Ja 1864. aastal jõudis siis kätte aeg, kus Venemaa tsaar tühistas Abhaasias antud eriõigused. Mingit protektoraat enam ei olnud. Abhaasia läks täielikult Venemaa võimu alla, veelgi enam, Abhaasia oli Venemaa sõjaliste jõudude poolt administreerita piirkond. Ja see olukord tõi abhaasidel kaasa tohutuid kannatusi enne seda 1860 neljandat aastat sel perioodil, mil abhaasidel oli tõsiseid kokkupuuteid Ottomani impeeriumiga, olid juba väga paljud Abhaasia jõudnud üle minna islami usku. Nad olid muutunud moslemit, eks, ja neid moslemeid hakkas Venemaa veerium eriti ägedalt taga kiusama. Näiteks tehti selline korraldus, et moslemid, kes ei ole nõus minema üle õigeusku, et nemad ei tohi elada rannikuäärsetel aladel, kusjuures need rannikuäärsed alad hõlmasid vägagi laia territooriumit. Sisuliselt tähendas see seda siis need islamiusulised afaasid, said elada Abhaasias ainult kusagil kõrgmäestikes, kus tegelikult mingisuguseid normaalseid elamistingimusi ei olnud. Ja kuna Venemaa Abhaasias väga ulatuslikult ka Abhaasia lihtsalt maha lõi, siis tekkis olukord, kus sa faasid, olid sunnitud Abhaasiast põgenema. Ja nii siis juhtuski, et ajavahemikus 1864 kuni 1878 üle poole Tabhaasidest oli sunnitud rändama Abhaasiast Ottomani impeeriumisse. Ja muidugi selle aja jooksul, mil Venemaa oma vallutusi Abhaasias läbi viis vähenes gaasis, noh, sõja ja, ja lihtsalt tapmiste tõtto baaside arv väga oluliselt ja Venemaa hakkas Abhaasiasse suunama teisi rahvaid. Venemaa tegi mitmel pool oma inimestele soodsaks ümberasumise Abhaasiasse ja just see on põhjus, miks Abhaasias tekkisid ka eesti külad sest Venemaa soodustas kõikvõimalike erinevate rahvaste rändamist Abhaasiasse. Kusjuures kõikidel nendel teistel rahvastel Abhaasias oli oluliselt rohkem õigusi kui abhaasidel. Kuna baasid olid Venemaa survele tugevasti vastu seisnud ja 1866. aastal näiteks korraldasid oma õiguste eest seismiseks ka väga tõsise ülestõusu siis tsaarivõim suhtus baasidesse väga halvasti ja seetõttu ei ole siis ime, et näiteks 20. sajandi algul Suhhumi piirkonnas laiemalt oli kolm eesti küla, aga ainult üks saab Haasi küla. Seal oli samas vene külasid, saksa külasid, Mingerali külasid, Kreeka külasid, Bulgaaria külasid, kõikvõimalike rahvaste külasid, aga paasi, külasid selle rannikuäärsel alal oli jah, mingil ajal siis ainult üks nüüd olukord muutus 1905. aastal ja 1905. aastal, kui siis üle kogu Venemaa impeeriumi algas revolutsioon, grusiinid piirkonnas toetasid revolutsionääre Agathaasid mingil kummalisel põhjusel toetasid tsaarivõimu ja ei toetanud revolutsionäär sele Vene tsaaririigi poolel olemise eest, siis isake, tsaar oli helde ja, ja andestas abhaasidel ja faaside olukord muutus natukene lihtsamaks. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui üle kogu Venemaa impeeriumi läksid, ajavad väga keeruliseks ja kui väga paljudes Venemaapiirkondades väikesed rahvad nägid oma võimalust mitte ainult eestlased või lätlased või mitte, karjalased ainult ei näinud oma võimalust. Aga võimalusi nägid ka paljud teised rahvad siis APhaasid nägid oma võimalust. Ja selleks võimaluseks oli vähemalt autonoomne Abhaasia aga räägiti päris tõsiselt ka täiesti iseseisvast Abhaasia riigistabaasia riigi loomisest. Ja 1900 seitsmeteistkümnenda aasta novembris moodustati Abhaasia rahvusnõukogu ja selle nõukogu miinimumeesmärgiks oli siis autonoomse Abhaasia loomine. Nüüd järgneval aastal 1918. aastal kuulutati välja Gruusia demokraatlik vabariik ja see riik lubas abhaasidel laialdase autonoomia. Grusiinid ütlesid, et kui APhaasid on nõus vabal tahtel elama koos grusiinidega ühes riigis siis Abhaasia saab omale laialdase autonoomia piirkonnas ise, küsimused jäetakse Abhaasia võimude kontrolli alla, kusjuures gruusia parlamenti broneeriti Abhaasia piirkonna esindajatele ka kindel arv kohti. Nii et grusiinid püüdsid siis täiesti positiivse programmiga Abaase endaga siduda. Siis me teame, et see Gruusia demokraatlik vabariik ei saanud seal mitte väga kaua kesta. Aastatel 1918 kuni 21 toimusid pidevad võitlused piirkonnas ja veebruaris 1921 kehtestati Abhaasias Nõukogude võim ja kuulutati välja Abhaasia NSV mitte Abhaasia ANSV vaid just nimelt Abhaasia Nõukogude sotsialistlik vabariik. Kusjuures sama aasta detsembris liideti Abhaasia Gruusiaga, kuid mitte kui autonoomne üksus Gruusia koosseisus vaid liidulepingu alusel kui võrdne partner võrdsega. Abhaasia NSV ja Gruusia NSV liideti kokku, aga kumbki neist ei olnud teineteise suhtes kuidagi ülemuslik. Ja 1964.-st aastast on oluline Gruusias. Augustis algas väga tõsine Nõukogude-vastane ülestõus, Abhaasiasse ülestõus aga praktiliselt ei jõudnud. Baasid jällegi ei toetanud mingit ülestõusu, sestap faasid, olid näinud, et esimest korda tõesti oli neile antud mingisuguseid õigusi. Kui me räägime sellest Abhaasia ENSVs, siis varem tegelikult võõrvõimu all elades abhaasidel siiski selliseid õigusi ja võimalusi ei olnud kui selles värskelt moodustatud Abhaasia NSV-s. Sest 1920.-te aastate alguses ei olnud nõukogude repressiivmasin jõudnud veel sellisel kujul käivitada ja, ja sel ajal tegelikult erinevate piirkonna rahvaste õigusi väga jõhkrate püütud maha suruda, sest vaja oli ju igat toetajat ja toetuse saamiseks igasugune kavalus oli nõukogude võimuorganite jaoks alati õigustatud. Nüüdse Abhaasia NSV kestis kuni 1931. aastani. Küllalt pikka aega oli Abhaasia Nõukogude sotsialistlik vabariik. 31. aastal aga otsustas Stalin, et Abhaasia NSV staatust alandatakse, madaldatakse Abhaasia muudeti autonoomseks Nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks Gruusia koosseisus, kusjuures kohe algasid Abhaasias sellised repressioonid, mida Abhaasia ei olnud vaat et 50 aastat näinud. Ja sel ajal siis 30.-te aastate alguses Gruusiat juhtis tuntud tegelane tuntud mõrvar Lavrenti Beria ja Lavrenti Ibeeria oli ise sündinud Abhaasia territooriumil Suhhumi lähedal. Lavrenti Beria ei olnud rahvuse, tab Haas. Aga ta oli sündinud baasi territooriumil, üks tema vanematest oli juut. Teine vanematest oli minu teada Mingrel ja peeria mingil kummalisel põhjusel eriliselt vihkas Abhaasia ja Abhaasiat. Ja need sammud, mida siis Beria aegne Gruusia ette võttis, olid tõepoolest vägagi karmid. Kõigepealt abhaasidel taandati kõikidelt juhtivatel ametikohtadelt võeti maha võimuaparaadist, nad võeti maha ettevõtete juhtkonnast, nad võeti maha haridusasutuste juhtkonnast. Kõikafaasi keelsed koolid suleti ja baasi lapsed pidid hakkama õppima gruusiakeelsetes koolides. APhaasidelt, kes olid seni kasutanud mitmekümne aasta jooksul ladina tähestikku, võeti õigus kasutada ladina tähestiku, APhaasid sunniti kasutama gruusia tähestiku. Mis saab faaside jaoks? Kahtlemata oli väga keeruline ja arvestades, et gruusia tähestikus on väga palju tähti vähem kui abhaasidel tähestikku, siis loomulikult afaasid oma keelt selles gruusia tähestikus mitte kuidagi mingilgi normaalsel kujul edasi anda ei saanud. Samas ei loonud grusiinid oma tähestiku baaside jaoks juurdega tähemärke, mida oleks abhaasidel vaja olnud. Jah, ja muidugi. Abhaasias toimus ka tohutult palju vahistamisi, tohutult palju arreteerimisi paljuda, baasid kadusid igavesti. Nad lihtsalt tapeti vangilaagrites ja väga massiliselt hakkas suurenema grusiinide sisseränne Abhaasiasse. Kogu nõukogude perioodi oli grusiin Abhaasiasse palju elama asunud aga kolmekümnendatel aastatel see sai eriti massilise hoo sisse. Nii-öelda baasid hakkasid kiiresti jääma vähemusse oma põlisel kodumaal ja see ränk olukord ei kestnud mitte ainult kolmekümnendatel aastatel, vaid see kestis tegelikult kuni Stalini surmani välja. Kogu selle ajafaasid olid täiesti alla surutud Abhaasias ja grusiinide Sissevool Abhaasiasse jätkus, jätkus. 1950.-te aastate teisel poolel Abhaasias muutus olukord natuke rahulikumaks, jälle avati Abhaasiakeelseid koole, administratiivselt aparaadis hakati edutama, faase grusiinid asendati järjest enama baasidega. Afaasidelt võeti ära gruusia tähestik, tagasi ei antud mitte ladina tähestikku, vaid anti neile siis slaavi tähestik kirillitsa. Aga sellesse tähestiku loodi juurde terve rida tähemärk mida abhaasidel oli vaja selleks, et oma keelt oleks võimalik tõepoolest õigesti edasi anda. Ja võiks üldse öelda, et kuuekümnendatel aastatel, seitsmekümnendatel aastatel Moskva keskvõim suhtus APhaasidesse nagu justkui paremini ja positiivsemalt kui grusiinidesse abhaasidel oli tol ajal ta tunduvalt Nõukogude-meelsem rahvas kui grusiinid. Eks abhaasidel oli selle jaoks põhjust ka, sest et peale Stalini aega oli ta faasis siiski väga palju õigusi tagasi saanud. Ja, ja noh, need õigused olid tagasi antud neile grusiinide arvelt teistmoodi ei olnud piirkonnas kahjuks üldse võimalik. Ja seetõttu justkui nagu faasid, tundsid mingisugust tänulikkust Nõukogude võimu ees. Ja see viis olukorrani, et 1978. aastal osa Abhaasia juhtivaid kommuniste pöördus Moskvasse Nõukogude riigi keskvõimude poole ja palus viia Abhaasia ANSV Gruusia NSV Alt Vene NFSV alla. See taotlus tekitas abhaasidel ja grusiinide vahel tohutuid vastuolust. Grusiinid olid loomulikult väga nördinud sellise sammu peale, kusjuures Moskva seda taotlust ei rahuldanud. Ilmselt ta kartis piirkonnas tekitada lisapingeid. Ja noh, ilmselt ei olnud talle ka väga vaja seda Abhaasiat sealt ühe vabariigi alt teise alla nihutada. Kuid Moskva hakkas Abhaasiat toetama teistmoodi. Kui seni oli Abhaasia olnud tõesti rohkem nagu ikkagi Gruusia võimu all, siis nüüd hakkas Moskva Abhaasiasse suunatult samme ette võtma. Esiteks anti läbi gruusia spetsiaalselt apaasiale mõeldud rahasid, täiendavaid rahalisi vahendeid, et Abhaasias saaks paremini arendada infrastruktuur. Teiseks loodi Abhaasia riiklik ülikool. Abhaasia riiklikus ülikoolis loodi apaazi keelne osakond, gruusiakeelne osakond ja venekeelne osakond. Nõukogude liidus oli 70.-te aastate lõpus 80.-te alguses üldiselt olukord, kus omakeelne kõrgkool oli tõsisel kujul olemas tegelikult ainult kuuel rahval. Eestlastel, lätlastel, leedulastel, armeenlastel, klusiilidel ja venelastel, teistel rahvastel omakeelset kõrgkool ei olnud, see tab Haasid said Abhaasia riiklikus ülikoolis omakeelse osakonna. See oli midagi väga erakorralist ja faasid oskasid loomulikult seda sammuga tõsiselt hinnata. Lisaks loodi Abhaasiasse paasikeelne televisioon, laiendati Abhaasiakeelsete raadiosaadete edastamist, toetati Abhaasiakeelse kirjanduse väljaandmist. Meil võib tunduda niimoodi, et kogu selle nõukogude perioodi ajal rõhuti üksnes vene keelele ja eks see paljuski nii ka oli aga erinevates piirkondades erinevatel ajaetappidel oli ka erandeid ja Abhaasia 1978. aastal mõnedel järgnevatel aastatel oli üheks selgeks erandiks, kus siis nõukogude võim püüdis apaaside keelt ja kultuuri tõepoolest ka sisuliselt arendada. Ja seetõttu noh, võib tõesti öelda, et 80.-te aastate lõpuks oli ta baasid üks kõige Nõukogude-meelsemaid rahvaid kogu selles piirkonnas. Kuna grusiinide vool Abhaasiasse oli jätkunud aga ka kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel, siis kõigele positiivsele vaatamata tõepoolest 89.-ks aastaks. Selleks rahvaloenduse ajaks oli tekkinud olukord, kus Apoosid olid oma kodumaal jäänud totaalsesse vähemusse. Kusjuures olukord oli selles mõttes huvitav, et kogu elanikkonnast oli neid tõesti alla 18 protsendi. Aga autonoomse üksuse juhtivaparaadis oli väga valdav enamus Abhaasia, seal jälle grusiin ei olnud. 1989. aastal paraku tehti mitmeid väga tõsiseid vigu mitmelt poolt ja tekkiski see väga keeruline olukord, mis seal on kestnud peaaegu et 20 aastat apaasid, kui nad nägid, et gruusia hakkas liikuma iseseisvuse poole, tundsid järjest suuremat hirmu, sestap faasid, arvasid gruusia iseseisvudes võidakse nende autonoomiat kõvasti vähendada. Veelgi enam võidakse neilt koguni täielikult ära võtta ja seetõttu algasid meeleavaldused Gruusia vastu. Kui Gruusias olid jällegi meeleavaldused Nõukogude Liidu võimu vastu ja iseolemise poolt, siis Abhaasias tekkisid meeleavaldused omakorda iseolemise poolt või nõukogude liidu poolt, aga Gruusia vastu. Ja nüüd juulist 1989 tegi Gruusia keskvõim sellise väga rumala sammu, et Abhaasia riiklik ülikool kaotati ära ja see muudeti Tbilisi riikliku ülikooli allasutuseks üheks osakonnaks Tbilisi riiklik ülikooli all. See oli abhaasidel väga tõsine löök. Abhaasia riiklik ülikool oli baaside jaoks selline väga erakordne asi ja nad said suurepäraselt aru, et noh, et omada sellist asja nii väikesel rahval suuresti baasikeelsena. See on tõsine väärtus. Ja nüüd ülikooli üleviimisega vallandus baaside seas selline eriline meelepaha ja algasid massirahutused. Olukord Abhaasias väga kiiresti läksd täiesti kontrolli alt välja. Kuna faase oli aga piirkonnas siiski väga vähe grusiin ja oli tunduvalt rohkem siis need massirahutused, mis seal tekkisid, no ei tähendanud seda faasid, oleks kuidagi saanud selle piirkonna nii-öelda täiesti oma kontrolli alla läks siis nii keeruliseks, et sisse toodi täiendavad Nõukogude armee üksused ja nõukogude sõjavägi, panin nendele korratustele piiri, tagas seal mingisuguse elementaarse korra aga nende rahutuste käigus oli surma saanud mitukümmend inimest ja Kaukaasia elanikud, olgu nad siis grusiinid või olgu nad arhaasid surmaga lõppenud asi, noh, on seal hästi negatiivsete tagajärgedega, sealsetel rahvastel kipub olema tung kätte maksmisele ja kuna surma saanud oli mõlemalt poolelt siis see viha, mis oli nende erinevate rahvusgruppide vahele tekkinud, oli väga lühikese ajaga muudetud väga suureks, väga tõsiseks. Ja nüüd, 1990. aasta augustis Abhaasia ANSV ülemnõukogu võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Loomulikult Gruusia juhtkond ei pidanud seda deklaratsiooni mitte millekski. Nii nagu Nõukogude Liidu juhtkond ei pidanud ju Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni 1988. aastal mitte millekski. Ja märtsist 1991, kui Nõukogude liidus oli referendum, kas ja kuidas seda liitu säilitada, siis Gruusia boikoteeris referendumit. Aga Abhaasia ei boikoteerinud natukene üle poole Abhaasia elanikkonnast osales referendumil enam kui 98 protsenti hääletamas käinutest hääletasid Nõukogude Liidu säilitamise poolt. Sama kuu lõpus toimus iseseisvusreferendum Gruusias seda boikoteeris, nüüd jällegi afaasid grusiinid, siis võtsid osa oma iseseisvusreferendumist abhaasidel boikoteeriksid seda nii, et toimus erinevatest protsessidest täiesti erinev ja pidevalt teineteisele vastandlik käitumine. 23. juulil 1902. aastal, kui Gruusias oli võimul juba Sevarnose, kuulutas Abhaasia ennast iseseisvaks. Kuulutati välja Abhaasia vabariik. Ja Gruusia võimud loomulikult ütlesid, et see otsus on absoluutselt õigustühine ja ja saatsid siis piirkonda enam kui 3000 mehelise väegrupeeringu. Ja see tähendas seda, et täieulatuslik sõjategevus Abhaasias oligi alanud. Sestap faasid, ei kavatsenud mitte kuidagi grusiinide alla anda, mis siis, et neid oli Abhaasias vähebaasid, hakkasid kohe grusiinide vastu ja algas sõjategevus ja esialgu suutsid grusiinid saavutada kiiresti edu. Nende poolel oli ikkagi raskerelvastus. Nende poolel oli enamus kohalikust elanikkonnast, sest et enamus oli grusiinid. Aga see grusiinide elu ei kestnud igavesti, sest et Abhaasia hakkas kohe aitama Venemaa. Esialgu tehti seda põhiliselt küll nii-öelda varjatud kujul, aga järjest enam haka saab kaasa aitama Venemaaga ka täiesti otseselt. Faaside poolel võitles mitmesuguseid paramilitaarseid, juuke, kes olid tulnud Venemaalt, aga baasid said Venemaa poolelt ka raha ja, ja, ja relvastust ja muud sellist asja. Ja, ja pole siis ime, et Gruusia positsioon, mis oli Abhaasias üsna kiiresti tugevnenud vägagi kiiresti, vähemalt sama ulatuslikult nõrgenes, kusjuures see on siis ka periood, kus Abhaasiat toetas Kaukaasia mägirahvaste konföderatsioon. Se Kaukaasia mägirahvaste kontsentratsioon oli selline teatav katusorganisatsioon mis ühendas endas põhiliselt Põhja-Kaukaasia väikeseid rahvaid. Ja see föderatsioon tundis suuremat sümpaatiat päikesele, afaasiale ja lisaks muidugi, kuna selle föderatsiooni moodustasid need väikerahvad, kes elasid valdavalt Venemaale kuuluvates autonoomsetes üksustes. Nad nägid selles Abhaasia konfliktis mingisugust sarnasust ka oma olukorraga. Neid huvitas suurem iseseisvus Venemaalt. Abhaasiat huvitas suurem iseseisvus Gruusia alt ja nii ei saa väga imeks panna, et ka näiteks med tšetšeenide üksused toetasid võitluses Abhaasiat, mitte Gruusiat, kuigi Gruusia olis vead Gamsahhurdia ajal olnud Tšetšeenia tõsine sõber, aga siiski sellises üldises olukorras tšetšeenid toetasid pigem Abhaasiat kui Gruusiat. Sarnasusi Abhaasia olukorraga tundus nagu rohkem olevat. Ja tänu sellele väljastpoolt tulnud sekkumisele jõudis siis kätte olukord, kus sügisel 1993. aastal oli gruusia sunnitud oma väed Abhaasiast välja viima või nad täpsemalt öeldes nad tõrjuti sealt Abhaasiast välja ja selle operatsiooni käigus ja sellele operatsioonile järgnevatel aegadel enam kui 200000 grusiini, aga mõningatel andmetel enam kui 250000 grusiini põgenes Abhaasiast. Osa grusiini oli Abhaasias sõjategevuse käigus juba varem põgenenud. Järgnevatel aegadel Abhaasia olukord väga palju lihtsamaks ei muutunud. Näiteks 1994. aastal selle aasta hilissuvel, siis püüdis Venemaa järsku anud distantseeruda Abhaasiast ja näidata end gruusia liitlasena ja sõna otseses mõttes müüs kuigi ajutiselt, aga müüs ikkagi Abhaasia nii-öelda Gruusiale maha. Venemaa käitumise loogikaks oli see, et kui Gruusia nagu lähenes Venemaale oma käitumises, kui Gruusia käitus rohkem orjameelselt siis püüti nagu jah, Gruusiaga nii-öelda äri ajada teiste rahvaste arvel. Aga kui gruusia käitus tõrksamalt iseseisvamalt, siis jälle püüti aidata neid rahvaid, kes võitlesid kuidagi Gruusia vastu. Ja 94. aasta teisel poolel, siis jah, Venemaa keskkooli mulle tundus, et on aeg Gruusiat tõsiselt oma poolele meelitada ja ja baaside jaoks tähendas see seda, et Venemaa sulges täielikult Abhaasia piiri ja Abhaasias algas täielik blokaad, täielik majandusblokaad, seda mitte üksnes maismaal, vaid merel. Kusjuures kui me arvestame, et Abhaasia on väga mägine ala ja selliseid häid piiriületuskohti on kogu selles piirkonnas ainult kaks, üks gruusia poole üks Venemaa poole siis tõepoolest, nende põhiliste ühendusteede sulgemine tähendas sisuliselt kogu Abhaasia täielikku isoleerimist muust maailmast. Aga Abhaasia majandus ei ole olnud kunagi selline, et ta suudaks iseennast ära majandada. Abhaasias seoses selle majandusblokaadiga tekkis väga tõsine olukord. Venemaa selle sammuga muidugi püüdis Gruusiale näidata, et ta Abhaasiat ei toeta, seda enam, et abhaasidel oli siis jälle kavas korraldada Iseseisvus referendum. Venemaa eesmärk oli nagu referendum nurjata. Referendum siiski toimus, peaaegu 90 protsenti osalejatest hääletas siis iseseisva Abhaasia poolt kusjuures Abhaasia võimude väitel siis üle poole sõja eel Abhaasias elanud elanikest hääletas selle iseseisvuse poolt. Muidugi see, et nüüd see number saavutati üle poole sõjaeelsest elanikkonnast. Kui suur tegelikult iseseisvuse poolt hääletajate arv kogu Abhaasias oli seda raske öelda. Küll on aga ilmselge, et Abhaasid väga valdavas enamuses toetasid Abhaasia iseseisvust. Sellele järgnevalt on toimunud Abhaasias veel mitmeid väiksemaid referendumeid abhaasidel ikka ja jälle oma seda iseolemise soovi referendumitel siis heaks kiitnud. Aga kokkuvõttes muidugi seal mingisuguseid korda muutnud ei ole, gruusia neid referendumeid mitte kuidagi õigeks ei pea või neid referendumeid ei tunnista. Ja tegelikult ega ka Venemaa ei ole ametlikult neid referendumeid mitte kuidagi tunnistanud ja ongi siis jõutud olukorrani, kus sisuliselt ollakse surnud punktis ja väga head lahendust ei paista üldse olukorral olevat. Gruusia täna ütleb, et ta on nõus andma APhaasiale laiaulatusliku autonoomia. Abhaasia sellesse autonoomias ei usu. Seda enam, et Gruusial on üks tingimus või nõudmine, et Abhaasiasse saaks tagasi pöörduda kõik need, kes seal kunagi enna faaside sisulist iseseisvumist elasid. See aga tähendaks seda, petab Haasid, kes ka täna tegelikult oma piirkonna rahvastikust moodustavad napilt pool või napilt üle poole. Et nad jääksid Abhaasias väga varjuvasse vähemusse. Ja nüüd, kui me arvestame demokraatiatingimusi, siis kõikvõimalikke demokraatlike valimiste tingimustes abhaasidel väga kiiresti võetakse ära otsustusõigus oma piirkonna saatuse üle. Sest grusiinid loomulikult valiksid gruusia-meelseid jõude ja baasid oma vähem kui viiendiku elanikkonnast ei suudaks mitte midagi ära teha. Ja see on minu arvates üsna selge, miks APhaasid ei saa täna nõus olla selle Gruusia laialdase autonoomia ka seda enam, et neil on viimasest 100-st aastast grusiinidega vägagi palju negatiivseid kogemusi. Muidugi apaasid tahaksid olla iseseisev rahvas, iseseisev riik. Tänase maailma reaalsus on see, et iseseisvuda päris tõsises mõttes nii de jure kui de facto. Loomulikult abhaasidel keegi ei lase ja kuna kaob faaside võimuorganid, saavad sellest aru, et reaalselt iseseisvumist olla ei saa. Siis on nad valinud kahest halvast nende jaoks parema variandi või vähemalt variandi, mis tundub neile parem olevat. Ja see on selline teataval määral assotsieerunud riik Venemaaga. Isegi ametlikult on APhaasid välja käinud selle mõtte, et Abhaasia peaks olema Venemaaga assotsieerunud riik. Tänase reaalsuses paljuski nii ka toimib. Näiteks Venemaa teeb Abhaasiasse mingid investeeringud, neid ei ole suured, aga Venemaa toetab Abhaasiat rahaliselt sama saab faasid, Venemaa riigimakse ei maksa. Venemaast on täna baasidele selgelt kasu ja noh, see, et Venemaa seal jällegi tegelikult ka baasidega asju ajades ainult omakasu taga ajab. Ma usun, et baasidele on see küllalt hästi selge aga paremat võimalust mingit reaalset paremat lahendust nad ka hetkel ei näe ja mulle tundub, et seda lahendust ka hetkel ei ole. Jäädhaasias kehtib ka vene rubla, Abhaasias ei ole oma raha, baasias, ei kehti gruusia raha selle Abhaasia vabariigi poolt kontrollitaval territooriumil kehtib vene rubla ja Aasia majandus on vägagi tihedalt ühendatud. Vene majandusega muidugi ka seda majandust seal nii väga eriti ei olegi. Abhaasia majanduse kõige tähtsam haru on turism ja valdavalt kõik need turistid tulevad Venemaalt, et ka teistest SRÜ riikidest, aga peamiselt Venemaalt ja noh, peale selle turismi tõesti suurt muud ei olegi. Põllumajandus on olulisel kohal, toodetakse teed, tubakat, veini, puuvilju. Seegi näitab, et kui Abhaasia oli majandusblokaadis, siis tegelikult tekkis neil tõsine olukord juba ainuüksi toiduga, sest ise nad omale sellist igapäevast toitu noh, eriti palju ei kasvata, kasvatavad aga vähe. Abhaasia majandusega on seotud veel üks huvitav nüanss. Nimelt vägagi lähedal APhaasiale asub Sotši Sossi on aga siis teatavasti linn, kus 2014. aastal peaksid tulema taliolümpiamängud ja APhaasid ise. Ja ka mõned Venemaa äriringkonnad on leidnud, et nendest Sotši olümpiamängudest võiks võita mitte ainult sotsi lähiümbrus Venemaal kuid sellest võiks võita ka Abhaasia, on näiteks noh, mõeldud selle peale, et kuigi olümpiamängud ise toimuvad täielikult tõesti Sotši lähiümbruses, siis kultuuriprogramm ja, ja sellised toetavad programmid, et need võiks lisaks sotsile Sotši ümbrusele toimuda ka Abhaasia territooriumil, nüüd Gruusia muidugi selle sammu peale on hirmus vihane. Ja lugu on koguni selline, et Gruusia endine president Sevarnaatse siin mingi aeg tagasi 2007. aastal kutsus maailma üldsust üles Sotši olümpiamänge boikoteerima. Aga Jaha baasid näevad selles lähipiirkonnas toimuvates olümpiamängudes siiski mingisugust oma võimalust. Samas ma ise eriti ei usu, et see olümpiamängude külaliste seltskond, kes Sossid ja Sassi ümbrust olümpiamängude ajal külastab, et see seltskond väga julgeks minna Abhaasiasse. Abhaasia on siiski noh, kõikvõimalikes rahvusvahelistes sellistes listides kui selline väga ebastabiilne piirkond, kuhu ei soovitata inimestel reisida. SRÜ-st pärit inimesed muidugi julgevad sinna minna. Nad võib-olla et on rohkem harjunud selliste olukordadega, aga ma väga ei usu, et väljaspool SRÜ olümpiamängud sinna Abhaasiasse palju inimesi või raha toovad. Mida te saate? Lõpetuseks? Mina tahaksin, et afaasid oleks iseseisev rahvas ja riik, kes on väga heanaaberlike sõbralikes suhetes Gruusiaga, sest tõepoolest, abhaasidel ja grusiinidel tihe läbikäimine on olnud siiski ajaloos pikka aega ja on olnud perioode, kus Abhaasia grusiinid on väga hästi läbi saanud. Ma kaldun arvama, seda soovi ei saa lähiaastakümnetel teostada, sest esiteks ei anta abhaasidel võimalust tegelikkuses iseseisvuda. Ja teiseks, mulle tundub, et viimase peaaegu 100 aasta jooksul toimunud vastasseis on jätnud nii sügava jälje Abhaasia grusiinid ei saa väga lihtsasti tõsiselt ja sisuliselt leppida isegi kui nad seda väga tahaks. Tegusite keskeprogrammi riigita rahvas, seekord oli juttu Afhaažidest, stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.