Tere kuulama saadet folgialbum, täna kõlab siin salvestis Tartu folgiklubist. Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegis esines Krista Sildoja koos oma pillilastega ja temaga vestles Ants Johanson. Tere õhtust, täna on folgiklubi külaliseks Krista Sildoja. Ja mul on hea meel, et sa võtsid kaasa sellise hulga oma õpilasi. Mulle tundus alguses, et jutt on ühest autotäiest, sealt Moostes tuleb kolm-neli noort, aga on tulnud terve Mooste folgikoda kohale. Tundub nii. Ja esimene küsimus või see ei ole kerge, aga siin ei pea ka mingisugust terminoloogiat ega filosoofiat ajama. Mis asi on sinu jaoks just sinu jaoks üldse? Tere õhtust, aitäh kutsumast, muusika, väga-väga raske küsimus. Muusika elamise viis, mõnede jaoks ma arvan ja mõnede jaoks olemise viisi ja mõnede jaoks kuulamise viis äkki. Aga minu jaoks on muusika ikkagi see, mida on vaja elamise viisis. Kui sa oleks õpetaja, kas see oleks ka siis sul elamise viis? Ma olen kogu aeg seda mõelnud, et kui see ei oleks minu elukutse, et mismoodi see siis mõjuks, ma arvan, siin on täna selliseid inimesi, kellel ta ei ole elukutseks. Ma kadestan teid vahel tegelikult ma ei kujuta ette. Ja ma ei kujuta ette, et minus minu peres ei oleks muusikat. Seda on olnud juba minu vanaisast saati ja hulga aastaid ja isa sinna otsa ja no kõik, keda ma mäletan ikka on väga muusiga lendasid. Kordame üle, kust sa pärit oled ja kes su kättpidi sinna muusika juurde või vähemalt kooli viis, sest ma sain aru, et muusika on kodus kogu aeg olnud. Ma olen pärit, ma olen sündinud Vändra haiglas ja seal elasid mu vanemad seal lähedal suure külas. Ja kui ma sain seitsme aastaseks, siis ema võttis mind käekõrvale ja ütles. Ma tahan, tõeline klassika, sa oled ise, ma arvan, isegi seda juba siin saates, ma olen kuulanud su saateid, öelnud mu ema, tahtis soovis, et meie peres kõlaks viibichi poeem viiul. Ja ta ja kuna Vändras on ju muusikakool olnud juba pikalt pikalt, siis ta arvas, et vanaisa kombel võiks minule sobida viiul ja viis mind muusikakooli katsetele. Mäletan seda, et me istusime helgi Sildevery legendaarse jälgisildevery Linnutaja eestvedaja kabinetis. Tema mängis klaveri peal mingeid noote mulle ette ja mina tegin nii. Järgi noh, absoluutselt laulda ei osanud. Jaa, see oli nii lootusetu, mu ema ütles, et vajus ja vajus ja vajus toolist läbi, et et no miks ma siia katsetele tulin, kui ühel hetkel ma taipasin ära, et ma pean ju neid noote järgi, laulan seal klaveri peal mängiti laulsin järgi ja läks väga lepase reega siis edasi ja sain kohe sinna Vändra muusikakooli sisse. Ja tunnistan ausalt, et muusikakool oli mul üks väga meeldiv aeg. Kõik õpetajad olid toredad ja no näete, kas me üldse harjutasin jumaika, harjutasin. Muidu mul ei oleks nii hästi läinud, aga see oli nii orgaaniline, see muusikakool. Mul ei olnud raskusi, mulle meeldis eriti muusikateooria või solfedžo jällegi toosama helgi Silder, imelise õpetaja mees ja see oli väga põnev aeg. Aga viibichyboeeminima muidugi ei jõudnud, seal ma just tahtsin küsida, kas ema unistus täitus sellepärast et ju siis ei olnud programmist tollel ajal või ma ei osanud küsida või tegelikult klassikaline muusika õppimine lõppeski minul Vändra muusikakooli ka ära. Ma arvan, et see ei olnud mulle lihtsalt jõukohane sellist teost mängida. Vaimses mõttes. Mitte see, mida sa oma repertuaarist toonasest repertuaarist mäletad, mitte midagi, nimesid või heliloojad. Koopaorav oli esimene Ainikud, see tuli ära. Minu abikaasa Raivo on siin saalis, temal oli temalgi oli koopaorav esimesi esimesi mälestusi. Tüüpiline. Väga ilus lugu, Beethoven on ikkagi Beethoven. Aga kas ema ei ole seda sulle hiljem nagu ette heitnud, et, et see lugu jäigi mängimata? Harva võiksid õppida seda veel mängida ja ma arvan, et ma isegi olen seda mänginud ja siis teine lemmikpala, mida võib-olla ma ise pakkusin välja ka, võib-olla ka ema oli siis luik, seansi luik, tšellole mõeldud, aga ma olen näinud viiuliversioone ja siis see on minu selline üks lemmik on. Aga Vändras ei pääsenud ja üle ega ümber ka sellest niisama viiuldamisest. Seal on rahvamuusikat tehtud kultuurimajas kogu aeg, et need kaks maailma olid mul ikka kõrvuti Vändras juba, aga mitte muusikakoolis, mitte muusikakoolis, vaid teises majas. Aga miskipärast mulle see kultuurimajas mängimine meeldis väga, väga. Aga see tähendab, et see oli mingi külakapell või, või, või päris üksi. Pilli ta oli ikka selline nagu ikka et saadeti partituurid alla kõrgelt ja ma mängisin täitsa tüüpiline lugu teist viiulit, teate kõik, eks ma olen nii palju kuulnud, et kõigil on see sarnane ajalugu ikka see teine viiul, aga miskipärast on see teise viiulimaailm mulle nagu hästi omane ja hästi hästi mõnus maailm, et ma olengi jäänud teiseks viiuliks eluks ajaks. Ava ava seda natukene, seda terminit ausõna. Siin minul ei ole sellest teisest riiulist midagi räägitud. Ma ei tea, ma ei tea, kellega sa rääkinud oled. Mul on mõningad asjad nii, nii nagu iseenesestmõistetavad, et ma ei saa aru, et teised ei tea neid asju. Aga see teine viiule ega juba rahvatraditsioonis on öeldud, et et küla külapillimeeste hulgas hinnati eriti pillimeest, kes oskas kõrva järgi mängida, saate hääli või neid teisi hääli. Ja mina olen eluaeg olnud nuputaja nii klaveri peal, mis on mul täitsa ise selgeks õpitud, kui viiuli peal. Ma olen alati tahtnud midagi muud mängida sinna allapoole registritesse. Ehk siis seda meloodia maailma kuidagi harmoonias olen tahtnud kogu aeg täita. Et kui me täna siia oma viiuli lapsed kutsun ette, siis jälle mina olen see, kes seal kuskil allpool, et see ei ole maailma, loob. See ei ole seotud Raivo Sildojaga kui esimese viiuli sinuga, kui teise viiuliga. No Raivo ei ole teine viiul, Raivo on rohkem esimene viiul ja seda ma tahtsingi öelda, see selles mõttes, et ma olen täiesti vabatahtlikult teine viiul olnud ja see ja ma arvan, meie rollid mõnusasti on jaotanud, nii et noh ja väga vähesed tahavad seda vastutust või ma arvan, ei meeldi või nad ei Sa hakkama äkki nende teiste häältega. Ega see kerge ei ole. Aga sa oled seda meie rahvalikku viiulimängu palju vaadanud, uurinud, väljaandeid välja andnud, kui palju palju seda kahekesi mängimist siis tegelikult oli või palju me sellest teame? Et ma ütlen, Mihkel, Tom, Mart männimets, see nagu on ju neid ikka veel oli, oskad sa veel neid tuuasid nimetada? See on nüüd nii, et eks kogumislugu meie rahvapärase viiulikogumislugu on ju üsna olude sunnil auklik või kuidas, kuidas seda on jõutud teha siis see osa, mida on kogutud, siis sealt selle pinnal me võime rääkida, aga me võime ülejäänust ainult oletada. Näiteks sedasama tori kant, kust on kuulus augus Pulst ju pärit. Sealt on siis kuulsaim viiuliduo, on Männi, Mart ja Lepiku Mihkel, tõeline eeskuju tuua, kuna neid jõuti enne teist maailmasõda salvestada siis ainuüksi paarkümmend aastat võta nüüd ajaloos tagasi polsti kirjelduste järgi ainuüksi tolles külas, kust on see duo salvestatud teadis puldist mälu järgi vähemalt kuutekümmend kolme riiulimeest, noh mitte sellest külast, vaid sellest piirkonnast, keda tema teadis. Ega see liikumisala ei olnud ju vanasti nii lai, tema teadis niiviisi mälu järgi öelda 63 nime, nendest siis kolm-neli pillimeest jõuti salvesta. Siis me võime ette kujutada, kui ühes Tori kandis olid sellised hulgad viiuldajaid, et mis võis üle Eesti tegelikult olla ja neid tubasid ei ole palju. Urvaste kandis Donothioopia Christian Joakit üks äge tuua, keda on salvestatud. Siis polste salvestas neid enne teist maailmasõda ja ta pani neid seal riigi ringhäälingus kokku mängima, ütles, et mängige mulle hästi vanapäraseid, lugusi. Sa Tarvastu meest, sa oled juhuslikult siin, et võta viiult, tõmba siia neid alla, neid torupillikeeli. Ja siis teise kandi mehel lasi ta lugu peale mängida. Ja need ongi meie tuua. Ma usun, et neid oli palju ja muidugi oli selliseid tuua niipalju, et mida Liiuldajate mängumaneeri kuulda on, et viiuldaja mängis kokku mingi lõõtsaga või kandlega kohe aru saada või, või kuulas näiteks pilliigapäevaselt ja todasama viiuli, tuua sealt Urvastest, kui kuulata neid, siis, siis sa saad kohe aru, et see teise häälemängija on ka mingi puhkpillimees ise või vähemalt kuulnud päevast päeva puhkpill, sest tema teised hääled on kõik nagu tuha või orkestris sekunda. Et seda nii ei mängita tavaliselt riiuli peal. Et neid teisi hääli on ka hästi eri erisuguseid, sa saad kohe aru, kust miskit mõjutused on. Aga seesama samalaadne tegevus toimus sul seal Vändra. Vändra kultuurimaja kultuurimajas kaasus, meil oli selline hästi kihvt ansambel või kapell või kuidas seda nimetati, lustilik oli pealkiri ja Manimegi hästi lustilised, meie juhendaja äärmiselt vitaalne, selline energiline ja tore inimene, kes säras kaugele. Eike oli ta nimi ja Me käisime Lätis Leedus, Vene Monika sõpruskollektiividel külas ja see lihtsalt oli seltsielu ja see oli väga põnev ja tollel tolles pundis mängida, siis ma sain aru, et saab ka ise luua. Saab ise luua, ei pea selles partituuris kinni olla olema ja see oli väga kihvt, elav selline punt. Kas seda repertuaari, mis seal sa ütlesid, et ülevalt tulid noodid partituurid alla ja ja siis te mängisite neid, kas, kas neid? Kas neid, esiteks, mälus on, sul? Ei, ma ei mäleta, aga kas sul paberil neid on kuskil? Tead, mul on üks kilekott kodus, onu isa, vend Arne kes on ka hea pillimees, andis ühe kotitäie mulle neid noote. Et võta endale, sul on kindlasti nendega midagi teha. Ma avasin selle koti ja vaatasin ohohhoo, kõik needsamad lood, mis ta on mänginud. Panin kotiga tagasi kinni, ees ootab. Ma olen täiesti veendunud, et, et aeg on küps. Üks nagu päris korralik külakapell uuesti nagu tõesti kokku panna kõik, muuseas, meil Moostes on sellised. Ei, ma pean silmas seda, et et nagu sellise selle eetika, selle esteetika ka sellised See on nii tore kultuurilugu või tükike ajaloost meil tegelikult, et see ja noh, see on ju läbi uurimata täielikult, et ma olen kuma vaneme ülikoolis õpetasin või kõrgkoolides Tallinnas kui Viljandis, siis ma ikka püüdsin seda teemat ka kellelegi sobitada, aga vaata, kui ei, võib-olla peab minema mingi aeg mööda, et see saaks nagunii ajalooks, et oleks põnev. Et seda uurida. Aga siiski inimesed on ju veel elus, kelle käest küsida, et oleks nagu hästi põnev küsida. Just et, et kui, kui ikkagi mis noorte sümfooniaorkester meil oli või rahvapilliorkester suur. Et neid, neid seadeid ju tehti lausa? Mina ise võtsin osa sellest vabariiklikust, noorte viiuldaja. Pundiste just, aga, aga oli äkki rahvapilliorkester suur sümfooniaorkester oli, kus oli kõik ksülofon, võin nii öelda lukku, lauad ja kõik, kogu see esteetika oli pandud suurele orkestrile seatud. See oleks küll huvitav praegu kuulata ja, ja seal võib olla mingi muie isegi juures, aga ta on ometi ajalugu. Tangem, mõnes mõttes. Mooste võiks ju selle ammu ära, kes Tallinnas võtab seda teha, mitte keegi ta Viljandis on oma käekiri, Moostes võiks sellise sellise asjaga. Dimendi korras oleks põnev. Aga vaevalt vaevalt et ta nüüd meile siin ja praegu nagu oluline on, on ju, et võib-olla siis ajaloo uurimise eksperimendi mõttes oleks nutune. Jah, aga, aga kui sa vaatad neid kahte perioodi, vedas ennast seal Vändra muusikakoolis ja praegust, see, mis toimub Viljandis Muusikaakadeemia juures, mida, mida sa ise õpetad, mis on muutunud? Et mis oli rahvamuusika siis ja mis on ta praegu? Ma mõtlen nagu kultuuripilti üks asi, sa oled ise seda õppinud ja õpetanud ja sellel selle nii-öelda läbi hekseldatud, mis on hästi huvitav. Tava on see, et suuline kultuur või see suuline pärimus on sündinud siin ja praegu, eks ja see sünnib ka praegu hetkel siin ja praegu täiesti spontaanselt. Ja sünnib ka sellel kujul et ta nagu kooliharidusest puutumata. Ehk siis see rahvapärane mängumaneer tuleb, sellest ju, et seda asja ei ole mitte koolis õpitud, vaid on õpitud päris elu käigus. Sageli ei tunta nooti, vaid mängitakse mingisuguse värvika eeskuju muusiku järgi ja see kõik on tohutult hakanud elama, aga uuesti täpselt samal ajaloolisel kombel. Tänapäeval see on nüüd küll tugevasti selle, ütleme sealt Viljandist alguse saanud kultuuriakadeemiast kolledži oli minu ajal selle põhjal õpitust on hakanud see idee nüüd vohama. Minu arust me oleme jõudnud sinna, et me nüüd tekitame vanamoodi vana mõtteviisi kohaselt täpselt neid samu situatsioone, et tulen oma pilliga, oleme päris, me ei pane sinna. Meil on see tehnika vaimustus ka natuke mööda läinud, et meil ongi nagu viiul, iseenesest on tähtis ja siin ja praegu loomine. Ja see, mida me loome, pole üldse tähtis. Meil on see mehhanism võetud ajaloost, et me loome siin ja praegu meil on äge. Aga see mõte, kuidas me seda teeme, on teinud tohutu kvalitatiivse hüppe ja me oleme kuidagi hästi professionaalselt hakanud sellesse suhtuma, et me loome nagu pärimusmuusikud või nagu külaühiskonnas talupoja ühiskonnas loome. Aga me teeme seda kuidagi hästi, teadlikult este kontsert treeritult ja püüame seda teha hästi, võimalikult hästi, kvaliteetselt. See on see uus. Ma ei usu elu sees, talupoeg, kes muu töö kõrvalt viiulit mängis, et ta mõtles, et et ma nüüd mingi professionaal olen, eksju. Pekki muidugi seda hästi ja mida paremini ta tegi, seda rohkem ta tööd sai, pulmades teda kutsuti ja armastatum ta oli kuidagi meil on aega ja võimalust ja tahet tegeleda selle asjaga tänapäeval süvitsi tohutu rikkus. Ja ometi seda talupojaühiskonda on seda olemas või ei ole? Tead, ma usun, et see tuleb isegi tagasi. Mõlemast idealist, nii, tahan, et inimesed, tulge maale elama ja pidage loomi ja tehke ahju tuld ja mängige lihtsalt pilli. Et see on see, mida me tegelikult ka vajame. Et me ei vaja seda musitseerimist ainult selle jaoks, et me oleme kuskil kellelegi ees ja esineme, vaid me vajame seda tõesti tänapäeval enda jaoks, omab pidude ja perepidude jaoks. Ja see on see, mis mulle tänapäeval pakub metsikult huvi. Et me oleks nagu hästi avatud, vaataksime paremale vasakule ja teeksime seda, mida me antud hetkes oluliseks peale täitsa hingest oluliseks ka muusikas. Ma ei ole selle peale varem niimoodi mõelnud, et kas, kas selleks, et vanamoodi luua või heas mõttes vanamoodi või nii, nagu et kas selleks on vaja maal elada? Selleks on vaja nii, ma ironiseerid talupoja moodi elada selles mõttes, et ise kasvatada loomi, noh, mis sa ütlesid, kütta ahju? Mitte olla linnas, et kas see, et kas, kas seesama asi võib juhtuda ka ka linnas, et kas, kas see on seotud nagu elamise viisiga või on, see on see lihtsalt nagu? Viis, see on ikka noh, rohkem mõtteviis, et tegelikult on ju linnas ka väga ägedaid kogukondi, kes samamoodi mõtlevad ja kellel on ka ahi kodus. Ahi sisse ajab aga kuidagi selles valdkonnas mõtlejad, muusikast, mõtlejad Nad hindavad seda elavat tuld ja seda päris elupliidi peal tehtud selle puupliidi peal tehtud sööki ja nii edasi. Nüüd kuidagi käivad kokku, ma ei tea, kas minu mõtetes või. Aga võib-olla on seal praegu mingisugune see taassünniperiood, kus me õpime sellest sellest ajast, kus nii elati. Aga et see tegelikult ei pea käima, nagu sa ütlesid tegelikult koos käima, et mingil hetkel võib see mõtteviis ja, ja suhtumine lihtsalt ka ökomajas või ma ei tea, või nullenergiamajas elades maad ja maa-õhksoojuspumba abil köetava majas on võimalik samamoodi viiulit mängida või laulda või, või lõõtsa. On aga ma kujutan ette, et kui sa nagu vaatad nagu pikalt ette ja mõtled, et ühel hetkel võib-olla meil seda rikkust maailmas enam ei ole, võib-olla me ei ole ühel päeval isegi elektritena kui sa avastad endas selle mõtte, kui mul elektrit ei ole, kas ma siis ka saan hakkama nii pillimängus kui toidutegemises et see kuidagi avardab seda mõtteviisi ja seda, seda musitseerinud viisi kuidagi teistmoodi, ma arvan. Ma ei kujuta ette, kas ma ei, mina ei ole linnas elanud pikalt, eksju, ma ei oska öelda, kas linnas võib see õun pähe kukkuda, et nüüd tänama nagu lõpmatu armastan talupojamuusikat. Muusika, mida mina armastan, tuleb ju seal talupojakultuuriajast. No kas ei või olla ka niipidi, et kui see etapp on nagu sügavalt läbi käidud ma arvan, et, et kui ütleme, 90900 90.-te alguses algas, algas nii-öelda see uuesti õppimine, kuulmise järgi, modifitseerimise õppimine ja musitseerimine. Et sellest on nüüd seda on nüüd juba mitukümmend aastat olnud, kui see on nagu sügavalt läbi käidud, siis, siis võib sellest ka tekkida mingi uus kvaliteet. Kui maal elati, siis ju ma tean mõne oma esivanema pealt öelda, kiputi ju ära linna Parema kergema töö peale puhtama parema palga peale või no ütleme, lihtsalt kergema töö, sest et see taluelu ei ole füüsiliselt ju väga lihtne. Et mitte öelda filmi vaatamast, noot, et tõde ja õigus näitab seda väga hästi. Et, et et see ei saa olla, ei saa ju olla, et kui, kui see on, et, et see siis ära kaob. Et kui sina õpetad Moostes või oma kandis nendele toredatele talupojalastele, et seda, seda mõtteviisi ja muusikat ja nad saavad suureks Ma arvan, et need on lihtsalt siis väga kahe jalaga maas ja terved inimesed ja nad võivad maailma vallutada selle teadmisega, et ta tunneb ka kohapeal ja ma arvan ja mingu linna käigu välismaal, aga tulgu tagasi. Et nagu puupliidi juurde kasvõi see on ilus, selline muidugi idealiseerime üle seda muidugi aega, remont, lugu omaette. Aga kui neil oli nagu igapäevaselt ju väga raske, siis see muusika, mis pakkus neile rõõmu ja sellist mõnusat olemist, siis see on täpselt see tasakaalu, teine pool sellest mõtteviisist aru saada, et mida üks muusika teeb, ta pakub sulle lohutust, ta pakub sulle rõõmu. See on nii oluline, et muusika oleks elu osa, seda, seda peame õppima, isegi ei pea õppima seda tõsiselt männi mardi järgi mängima midagi mingit labajalga, kuivõrd saama sealt see kood kätte, et miks, teades, et Männi Mart näiteks oli selline vallatu mees, kes käis külast külla, katuseid, laastukatuseid panemas ja kuidas ta viin armastas ja mida kõike veel ja kuidas ta naisega pidevalt kiskus sellel teemal. Aga mida siis tollel hetkel talle muusika pakkus? Me võime ainult ette kujutada ja fantaseerida ja õppida sellest tema eluloost ja tuua enda ellu ja elada ikkagi siin ja praegu ja musitseerida ja teha seda muusikat, mis meile siin ja praegu on oluline. Ja seda ma pean selleks selleks mõnusaks rahvamuusikaks ja seda ma püüan, nagu nendele väikestele, kes on juba päris suured, ma vaatan neile ut õpetada tegelikult meie õpilugu, me õpime eluviisi, meie õppi, pillilugu üldse mitte, mis koolidesse õpetanud oled kõik, loe üles, palun. Minu õppematku ja õpi ja tee on hästi põnev, aga sealt edasi ma alustasin Viljandi kultuuriakadeemias õpetamist. Siis ma oma kodukohas juhendasin rahvamuusikuid, olen kogu aeg katsetanud ja proovinud, et kas samamoodi saab elada tänapäeval nagu doviiuli mees, keda ma väga austan ajaloost, kuidas tema elas omal ajal. Kas samamoodi on võimalik minul siin ja praegu elada? On küll. Ja siis viis elutee mind pikalt Islandi saarele, kus me olime päris kaua ära. Ja sealt tulles olen ma nüüd õpetanud. Noh, enne seda ma õpetasin, eks ju, Viljandis ja Tallinnas emtas pärimusmuusikuid ka. Ehk siis enne ma õpetasin kõrgkooli tasemel, see tundus nii nii huvitav tudengitega vestelda ja arutada neid asju. Aga Islandil sattusin õpetama lapsi ja täiskasvanud ja kogu kogu seda spektrit inimesi. Ja see andis mulle nii hea õppetunni, et tagasi tulles Eestisse Monin täiesti teiseks pööratud ja ma julgesin õpetada, aga Eestis lapsi, laste õpetamine ei ole mingi naljategu. Noh, kui tuleb sinu juurde õppima kõrgkooli inimene, kellel on pillimängu oskus olemas, temaga arutada ja analüüsida ja mõtiskleda on ju väga tore, aga proovisin seda lapsega, aga lapsega missa lapsega teed ja siis pealt Islandilt tagasi tulles olema nüüd seitse aastat õpetanud lapsi ja ka täiskasvanuid või ka sedasama kogu kogu perekonda ja püüdnud kuidagi seda liita kokku, et hästi põnev. Tohutu tult on, olen õppinud juba seal Islandil õppisin noh, mida ma olen õppinud, et tuleb olla hästi avatud ja koolijuhina siis milline kurioossem, eksime, õpime rahvamuusikat koolis. Aga see on aja märk, et ideaalis võib-olla kaovad need koolid varsti ära ja siis on vähemalt üks mingisugune punt inimesi, kes on seda koolis õppinud ja kes viivad teda nüüd laiali ja võib-olla see läheb normaalsesse ellu tagasi. Kõik see mõtteviis nüüd sa oled Moostes praegu õpetanud seitse aastat, seitse aastat. Seitse aastat on see eksperiment seal kestnud, see on tõeline eksperiment, sõdalasi jagub. Ja meil lihtsalt ei ole nii palju toetust, et me saaks võtta rohkem õpilasi, aga tegelikult on see õpilaste arv kogu aeg kasvanud. Ma arvan, et õpilased ei teagi, kuhu nad satuvad, need lihtsalt tulevad ja neil on tore seal olla. Ei teagi, mis vägitükke ma nendega tegelikult plaanin. Plaanin neid eluks ette valmistuda, valmistada, olla, olla olema siis rahvamuusik sõna otseses mõttes. Näiteks täna nad on ka siin istuvad toredad lapsed. Et ega meil ju mingid asjad on meil kokku lepitud, aga meie iga ülesastumine siin ja seal seostub sellega, et katsume hakkama saada, vaadata olukorrale silma, vaadata, kes istuvad saalis, mismoodi nad meid vaatavad, mida kuulata tahavad. Ja leida, siis ehk see tänapäeva rahvamuusik peab olema kohutavalt empaatiline ja leidma selle miski, mis võiks täna siin ruumis kõlada. Hästi raske ülesanne, aga on ju nii, et ma viskan teilt kogu aeg vette ja ütlen, teeme nüüd seda teemenud toda tegelikult sellel on väga suur hariduslik eesmärk, et elus hakkama saada. Te võisite vahepeal nüüd mängida ka, aga ma küsin enne veel seda, et, et sinuga seostub mulle alati austusväärne ainsa arv ja, ja Ain Sarv ütles selle muusika uuendamise kohta. Või rahvamuusika uutmoodi mängimise kohta ta ütles, et noh, kuidagi nii oli, et see, et see on nagu innovatsioon traditsiooni piirides, oli üks lause. Et kui sa ei tea, kuidas see vanasti käis, siis või jah, kuidas, kuidas seda päriselt tehti. Et siis nagu ei tohiks uusi asju sinna hakata hakata külge pookima. Et, et kuidas sa nüüd oma lastega seda teed oma õpilastega selles mõttes, et kui palju nad peaksid omandama seda lisaks mõtteviisile ka? Ma ei tea, just sedamoodi viie või tehnikat või erinevate pillide tehnikat, viise, mängimislaadi sa ütled, et õpite elamise viisi kui palju seda oskust peab olema nii nagu vanasti või noh, nii nagu Meie pillimehed on ees mänginud. Et kui palju te seda peate oluliseks või sina pead oluliseks nende lõpetada. Üldiselt laste puhul ma pean oluliseks seda, et ta saaks pillimängu elementaaroskused esmalt käte. Ja juba esimesest päevast alates ei tohi pillimängurõõm kuidagi kannatada, see on jube tähtis selle balansi leidmine, et mida lapsele õpetada, mida talle pakkuda. Et tal see säde ei kustuks, kuidas säde kustub, siis on oi kui nukker. Et see on üks kunstlik. Nüüd, kui ta selle tehnika omandab ja siis säde ainult läbi selle tehnika, ehk siis me tegeleme esimestel aastatel pillimängutehnikaga hästi tugevalt. Et kui ta selle tehnika käigus hakkab nüüd järjest rohkem ja rohkem oskama, siis see säde silmis suureneb, mis on hästi tore. Aga minu metoodika on jälle see, et ma veel kasvavale õiele või avanevale õiele ei õpeta muudkui tõesti seda Aadi ood, pillimängukäsitlust ja mida aeg edasi ja mida rohkem tal huvi tekib, hakkan teda tooma ajaloo ja pärimuse juurde. Selleks et vastupidi, seid näiteid on küll, et sa püüad nagu kohe labajalavalssi hakata õpetama lapsele siis temal labajalavalsiga ei ole mitte mingit kõige vähematki sidet. Ja see pillimäng ja see rõõm kannatab. Ja see, see on kõige kurvem, kui see rõõm kaob labajalavalssi ja neid pulkasid ja vanamoodi mängima. Me jõuame õppida tulevikus iga kell, kui meil on see baas ja vundament on hästi laotud ja see rõõm on lapsest säilinud. Või kuidagi püsib. Aga on ka erandeid, on siin saalis üks Martin näiteks kes on aastakese poolteist aastat mänginud viiulit, ta ei olnud kõige väiksem laps, kui ta tuli. Kui vana ta nüüd on juba? 11. Aga vot tema küsis juba eelmine talv nagu õppima tuli lugusid pillimeeste vanade pillimeeste kohta ja ta on neid nüüd ise internetist uurinud ja puurinud ja õppinud ja kümnete kaupa võib õppida, vanade inimeste järgi leidub ka selliseid lapsi. No aga mina ei saa ju kätte. Ja panna väga põnev. Ma küsin enne, kui ta tõesti mängima hakkate. Näitate, kuidas seda, kuidas see käib sul, äkki sa saad seda aimu anda meile, et kas on mingisugune lugu, mida teavad need noh, meie meie ühisrepertuaaris või kuskil ma ei tea, raadios, televisioonis, Eesti laulul, mida teavad kõik põlvkonnad, mida. Et mängime seda lugu, mida tead sina ja mida teavad su lapsed? Aastaid oli meil repertuaaris kauges külas Eeva lugu, Eeva Talsi lugu, noh, kõik teavad sõnujani. Noh, see on üks kõige ehedam tänapäevane rahvalaul. Eks Ta kohe kõnetab kõiki ja kõigil jäta meelde ja. Jah, ja kõik teavad. Aga ma just mõtlesin, et meil on, täna on ka üks Eeva lugu kaasas, et minu arust on geniaalne. Eeva Talsi kirjutas nüüd juubelilaulupeol toimuva rahvamuusikapeo jaoks. Ühe polka, mis kannab pealkirja kesköine polka. Tal on paar fraasi, mis toimetavad täpselt nii nagu vana viiulimuusika, aga nad on nii uued ja nii uue kõlalised fraasid, et nendega annab täpselt samamoodi mängida nagu vana viiulimuusikaga. Ometi ta on siin ja praegu tehtud selle aasta juubelilaulupeoks. Selline kihvt lugu. Et see on imeline oskus tabada ära selle vanamuusika vana viiulimuusika toimimiskood ja teha uus lugu ja see toimibki samaaegselt, eks, kaasaegsena ja samaaegselt vanade viiulimeeste moodi. See on meil küll täna kohe varnast võtta. Kihvt lugu, kas teeme ära? Nägite, et ta läks nagu järjest käima, algul ei saa vedama ja siis pidama. See on meie rahvamuusika tunnus selline ehe bioon, inflatsioon on nagu ägedam. Aga see see mitmehäälsus praegu oli, oli igaühe enda välja mõeldud. Tegelikult kuna me selleks juubelilaulupeoks valmistume, siis Kristi Alas hea kolleeg Tallinnast tegi selle seade ja meil on siin ära jaotatud, et kes millist rida võtab nii omavahel, et oleks selline põnevam. Aga me oleme selle looga teinud nii, et rändame helistikust helistiku ja meil on väiksed jupid. Igaüks ehitab ise seda maja, et see on nagu eesmärk aga antud oli antud esitus oli siis umbes umbes täpselt midagi sellist, mis hakkab juubelilaulupeo rahvamuusikapeol kõla. Et ma, ma mõtlesin, et partiid ei ole ette kirjutatud, et, et, et igalühel ongi voli ise. Muu muul juhul ja kui me ise valime lugusid ja valmistu peoks, siis me kindlasti loome täpselt samamoodi ise, eks iga iga laps peab oskama meloodiat, see on nagu elementaarne sedaviisi, mis me oleme kokku leppinud ja siis need teised hääled sünnivad. Ja see on nagu eesmärk, et nad ise neid loovad. Ma näitan mingisugused asjad ette mingisugused väikesed tööriistad ja siis tegelikult see lugu iga kord erinev. Ma arvan, et lapsed on isegi pahased, et iga kord kuule, kõlab lugu erinevalt jälle, me ei tea, kuidas mängima peab, aga see ongi see, mis jällegi õpetad. Teen iga kord erinevalt, ei ole kokkulepet, et noh, mingi kolm või neli korda mängime nii palju, kui tahame. Paljusid õpilasi ära on läinud sellise käitumise peale. Oh õnnetust ei ole mitte ühtegi ära läinud. Ses mõttes, et vahest paljusid Läheks ei tahagi. Ses mõttes vahest ma tunnen ise, et ei jaksa, lihtsalt ei jaksa, kuna ma ju vean ka seda kooli, see on hirmus raske koorem. Kui keegi teine tuleks veaks seda koorm koolivedamise koormat, küll siis võtaks rohkem viiuli õpilasi. Praegu ma teen ju 200 protsenti tööd tegelikult, et see on kohutavalt raske. Aga sa võiksid mõne loo peal, mis on teie enda valitud, tahaks näha, kuidas igaüks võib viis mängida, igaüks võib siis kordamööda kuidagi järgmist häält juurde mängida. No kes tuleb mihkelmihkel kindlasti. Mihkel on harjunud seda tegema koduses miljöös minuga koos tule mihkel. Tule, teeme midagi. Kes veel näiteks teab, Aleksandra valssi. Triinu, Martin, te teate, tulge kohe midagi. Kes veel teab, Anna teab? Birgitta tead? Selline tüüp. Tantsuklubide esimene tants, et me ju mängime ka, püüame hästi palju tantsuks mängida, seal meiega üks põhiselline tegevus. No proovime, tulge. Nad ei tea, et seda palun. Jah, nii, tulge. Romek tuleb. Kujused nii ja lõõsast lähtuvalt on meil siis pandlast lähtuvalt G-duur, eks. Et kui me igapäevaselt treenime tegelikult lapsi ühekaupa, siis selline olukord, kus praegu tekib, ongi nende jaoks väga selline. Eks trump, sellist proovi ei ole, jah, nädalast nädalasse nii Aleksandra valss, kuidas see viis helinaid ta räsida? Ma lähen siia turvandeid. Nii niine, tere, lepime helistiku ja siis mina vaatan kellelegi otsa, siis läheb. Saab Nadele keetuur x2 kolm, kaks. Aga noh, nii hallitanud, tõsiselt, et tuleme kokku ja enam-vähem teada, mis lugu on ja siis vaatame, eriti hea on, kui täitjad on, siis me saame ju vaadata, mismoodi see tants läheb jah, harjutada seda. No küll ma mõtlen, et kui peaks seda sedamoodi õppimist kellelegi põhjendama, vallavalitsusse, lõika, peaks põhjendama või ministeeriumile või, ja ministeeriumi ametnikud on käinud majas ja olnud väga rahulolevad rahulik musitseerimine, kus tõepoolest sellepärast on vaja, sellepärast on vaja õppeprogramme ja. Ma arvan, et sellest hetkel on ja on muidugi on vaja. Ja minu arust see võiks väga riikliku kaitse all olla, ta on praegu omavalitsuse kaitse all, aga ta võiks olla riikliku kaitse all. Kutsun üles mõtlema sellel teemal. Aga. Sa oled ise suhteliselt pika tee juba juba klassikalisest repertuaarist ja sellisest Kappeli repertuaarist kuni kuni nüüd tagasi selliseid individuaalse mängu juures kõik bändid ja värgid läbi teinud. Mis Mistandidest sa oled mänginud? Virbel? Vägilased vägilased, noh, Raivo ka olen tuuad teinud kõige kauem. Alleaalse olen kaasa löönud, tohutult teinud igasugu projekte, Anu Tauli plaadil kaasa mänginud, no tead, ei mäleta, jälle. Seda on liiga palju, ühesõnaga sa oled kõik selle tee läbi käinud kuusepärimusmuusika või rahvamuusika, mis, mis tast saab, kuhu ta edasi läheb, ma ta jää, kui vaadata seda minu minu jaoks näiteks, et üliõpilased alustasid kultuuriakadeemias või kultuurikolledžis alleaa näiteks bändina sedamoodi musitseerimisega, nüüd on Trad, Attack ja, ja körlist ring ja need on sinnamaani jõutud. Ja kõik luupperid ja värgid, et kuhu, kuhu edasi, kas minnakse tagasi pliidi juurde või või minnakse pliidi juurde ja. Kõike peaks olema ja mõnusasti igalühel midagi. Aga minu arust hetkel on nagu vähemuses see mõtteviis, et teeme endale, teeme oma seltskonnale, teeme vanaema juubelil, aga see hakkab järjest enam tulema jälle moodi, et ise musitseerimine, ise pillide valmistamine ise lugude tegemine. Mida rohkem on mängijaid sedasi vaiba maa üle Eesti just neid, selliseid koduseid mängijaid, seda uhkem. Ja need tipud, kes lavadel leiba teenivad, need peavad ka olema ja see on nagu väga värskendav ja väga kihvt ja eeskuju. Aga kui ta enam külades või ütleme noh, mina, eks ju maaelu patrioodina ütlen, kui, kui see muusika enam külades siis siis on küll ta mind miski muu juba kui ta, tal oleks nüüd aeg tullest selles oma eheduses tagasi. Külainimese juurde kas me võiksime nimetada ka ma tea vanaema juubelit linnas või vanaisa juubelit linnas, võime seda nagu külaks nimetada. Ja täpselt see mõtteviis, vaata, on ju, me räägime mõtteviisist, võib-olla ma väljendan ennast kogu aeg maa elanikuna ja küla ja see, sul endal see puupliit on ikka, jah. Meil on kaev ka selline mändaga. Aga seal on ka punk ja hoiust. Aga muidugi nii et kui elekter ära läheb, siis on vähemalt see, et ma kerin, ehk siis Raivo kerib, muidu see võiks ka üksite generaator olla, mis elektrit ja puupliit on ja see kuidagi on kõik jõudnud õigesse kohta tagasi, et see lapsepõlve lapsepõlves kogetud. Mina olen sellest põlvkonnast veel, kus vanaema juures suvesid, veetes hoidsime piima ja võid kaevu põhjas pangega. Külmkapp Ta polnud sovhoosi tallist, tõime hobuse, vanaisa kaja, kündsime sedasi maad ja see oli kohe pärast vabadussõda minule. Vot kui vana ma olen, kujutage ette, ma olen näinud kõike seda oma silmaga, kuidas seal Me oleme jõudnud tänasesse. Vapustav selline kogemus tegelikult, aga mina seda igatsen väga tagasi, mis seal lapsepõlves oli, aga minu laps näiteks siin juba ja seda ei ole ju näinud. Aga võib-olla läbi selle muusikani kuidagi ta jõuab ka selle tundeni. Aga kui, kui me nimetame nüüd selle vanaema juubeli selleks samaks nagu külaelu ilminguks või, või üheks et sa ise musitseerimine kui praegused 50 60 aastased naudiksid seda isemusitseerimist, see vist väga sõltub ikkagi repertuaarist. Üks asi on see, et mida kõik teadsid, kõik ei saa ju. Et, et ma, ma kujutan ette, et ma lähen Aleksandri valsiga juubelil võtan oma lapsed, nad oskavad juhtumisi või lapselapsed oskavad Aleksandri valtsi lähen juubelile mängima. Siis see fenomen, et lapsed mängivad, on hästi tore. Aga, aga puhtalt nagu sellise popmuusika või rahvamuusika mihuke tuttavlikku see kohapealt ei, ei ole seda, et, et mis on see repertuaar, see võib-olla sõltub kõige rohkem repertuaarist, mida need lapsed või, või mida siis lauldakse koos, mida mängitakse koos mida nauditakse koos. Ja seal põlvkondades tohutu erinevus, näiteks minu põlvkond 45 pluss, eks ju, teab mida meie mängi, mida me iganädalaselt oma pilliklubides mängime, selliseid asju nagu. Eks rock Hoteli meile see nii kohutavalt meeldib. Me ei mängi ka seal labajalavalssi ja polkat, no vot, vot vot vot vot miks me peaks. Öelge mulle. Aga samas me peame labajalavalssi ja polkat väga tähtsaks ja mängime seda siis, kui selle jaoks on see õige koht ja kontekst. Aga kui me tõesti läheme juubelile mängimegi, selliseid mängime näiteks ei meelest läe mul iial nüüd vapustavalt populaarne, see on ju kõik meie lapsepõlvest ja me kõik teame seda laulu ja seda filmi ja see tekitab mingeid tundeid ja rahvamuusika kõige tähtsam omadus on see kisuksus midagi mingikas mälestuste esile või kui sul on raske, siis ta pakub sulle lohutust, kui tahad lapse magama panna, siis sa pead laulma hällilaulu, nii et laps magama jääks. Mitte esinema, lapse läks, see päris muusika. Ja jällegi olukorrapealt tuleb vaadata, et kui me käisime naabrimehe juubelil näiteks Mihkel mängis pilli, naabrimees võttis kohe oma naise, hakkas tantsima, olgugi et võib-olla see lugu ei olnud talle tuttav. Aga ma usun, et mihkli soli, see mingi, see, mis kohe käivitas selle tantsujala ja see on ju ka tähtis. Aga oma lastega õpilastega selles mõttes või pillilastega näiteks sedasama rock hotelli lugu, mida sa just laulsid. Kas te neid ka mängite tunnis? Me mängime, ma mängime neid, mis meie lastele on olulised, näiteks Mihkel mida tema praegu mängib kõikide oma lõõtsad akordionit ja klaverit peal, noh Bohemian, Rhapsody palume esitada. Teppo lõõts on, mis seal see eelmine oli, could play, Coldplay oli Kloxi mängis näiteks lõõtsa, see on minu repertuaari. Ja ma tahan ka kruvi natuke algust. Mihkel ei, pühkisin, ta ei mängi seda, eks ju, erialatunnis saad aru, vaid ta mängib seda vabal ajal, meil on mingeid näidet, oleks vaja, kuidas see käib. Ta mängib kohustuslikult ära ka kõik Karl Kikka lood, mis talle tunnis antud, eksju sina oled andnud, ei ole lõõtsaõpetaja õnneks. Teppo lõõtsa, Karl Kikas absoluutselt, noh, muud ma ei õpi seda pilli, eks, aga siis ta võtab selle pilli ja proovib neid asju, mida te, mis teda kõnetavad. No midagi sellist oli tuttav? Ma kahtlustan, et kui, kui mihkel suureks saab, siis või nüüd nüüd kohe-kohe lähed sa kuskile Viljandi kultuuriakadeemiasse ja Aga tead, miks ei ole see üldse oluline minna sinna? Ta võiks õppida pigem inseneriks ja mängida õhtul neid lugusi peale tööd. Mis sa sellest arvad? Mina minu arvamusel väga hästi. Küsimus on, mida Mihkel arvab? Et muusiku elukutse teatavasti on kohutavalt raske, aga kuidas näiteks on õpetaja sädet, mida ma usun, et kas võiks olla ja ema-isa on ees. Et siis ta peaks minema sinna kooli ja oma haridusteed seal jätkama. Ka paljud professionaalsed muusikud on, on paratamatult õpetajad. Aga no õpetajaks, eks ju, sünnitakse ka seda sa tead ka. Või ei tea jah? Ega seda väga ei õpi, noh, õpib teatud oskusi, aga tegelikult ikkagi sünnitakse. Selle, kui keegi on, keegi on juba saanud positiivse laksu suure saali, siis esinemisest siis lähed, igatsed sinna lavale kogu aeg tagasi. Nii et see võib jälle ta vedada väga vabalt kuskile muusiku muusika õppimise poole. Mine tea jah, ega kätt ette ei pane. Meie, nii harva, kui ma viimasel ajal kuidagi ise oleme seltskonnas mänginud. Aga seal on just kui nii pole veel kunagi mänginud, aga ABBA, ABBA, mingi valik lugusid sealt edasi juba siis ka Benny Andersoni, need rahvapillilood. Paljudega tegelikult ongi ja see kõik kõnetab meid täna siin ja praegu, eks ju. Ja kui me seda kõrva järgi teeme ja koos mängime, siis see on võimas. Et seal seda kultuuri mina hindan nagu metsikult lavakultuuri kõrval, mis on ka hästi oluline. Olen ise kõik need lavade läbi käinud. Ja ausalt öeldes mina ei ole see lavainimene, ma võin öelda, ma olen siis täpselt see põrandainimene. Noh, oled sa valmis selleks, et, et needsamad sinu pillilapsed ja, või isiklikud lapsed kõige kõige selle peale, mis sa oled õpetanud, neile rahvamuusikast pööravad ma ei tea seda või noh, tegelikult sa vastasid ära juba et kõik on võimalik või kõik on lubatud, põhimõtteliselt pööravad selle, kas popmuusikasse sellega või rokkmuusikasse või. Ilmselt see ongi see eesmärk. Popmuusika kannab täpselt neid samu väärtusi, mida rahvamuusika omal ajal rahvamuusika ongi, populniaga oli näiteks meie islandi õpilased, kes meil seal Islandil olid, siuksed, väiksed murumunakese tulid tundi, need on nüüd Islandil talendisaate finaalis ja nii edasi ja kõik popmuusikaga teevad oma lugusid, teevad videosi, on tohutult populaarsed. Aga ometigi me rääkisime, pillim, millest me rääkisime pillimängust, oma oma kultuurist, traditsioonidest. Aga ikkagi nad ikkagi läks nagu hane selga vesi. Mõtle, kui äge see tähendab, et nad teevad muusikat, mis läheb ekse kuulajale korda ja paneb südamed põksuma. Et me ju ei suru neid kuidagi raamidesse ja see oma selle oma ja oma loomingu leidmine on üks võtmesõna kõik kogu selle elulise õpetuse juures. Ja ikkagi mina leian, et hästi ilus elu on ka selline, kui sa õpid mingi ameti ja oled vabal ajal pillimees ja oledki oma pere jaoks sõprade jaoks, see on ju ka nii. Nii tore, et see mõtteviis on natuke ununema kippunud, et kui sa oled mängib pilli, siis sa pead olema elukutseline, et see, see ei ole ainus võimalus. Tehke midagi koos veel. Martin tahab mängida näiteks Mihkli esimest põlgat. Martin tahab mängida, Mihkli esimest pole, ta ise tahab ja Mihkel lubab. Mihkel, kas sa lubad? Seal siis Lepiku Mihkli järgi Tori kihelkonnast? Kuulsite salvestus Tartu folgiklubist. Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegis esines Krista Sildoja koos oma pillilastega. Temaga vestles Ants Johanson. Salvestise tegi Andres vagu. Saate toimetas eetrisse Liina Vainumetsa. Aitäh kuulamast.