Mahajäetud aias tööd tehes ja kirikust koju pöörduvad Clintonit märgates küsis vaga punud Elisa Piites sageli eneselt, millest ta mõtleb. On ta oma eluga rahul. Montoni elu oli tema silmis mõistatus. Oli ju loomulik, et inimene nagu ta ise kes alati oli läinud, kuhu vaid jalad viisid hulkunud mööda laia maailma võis leida tormivarjumaa üksinduse võludes. Aga naine, kes polnud kunagi kodunurgast välja saanud, kas siis tema ei tundnud kihku lõbutseda, teatrisse või peole minna, elada veel mingit teist elu säravamat kirglikumalt? Suutmata küsimusele vastata jätkas vaga Bundelizabiite kõblas pihus filosoofiliselt oma mulla tugevnemist. Teinekord jälle, arutles ta nõnda. Tugev naine, ta hing on nii puhas ja harras, et paneb vägisi mõtlema. Aga loomulikult vaid juurdlevalt juurdlevalt, mitte kuidagi teisiti. Ja rõõmus, et rahutus, mida tütarlaps temast tekitas, polnud omandanud intiimsemat laadi jätkas ta tööd oma metsistunud aias. Vaga punud Elisa piide oli üsna huvitav mees. Temas ühinesid kõik ranniku, baskide head ja vead, Tauli uljas, irooniline, laisk ja naljaarmastaja tuulepäisus ja kirgede mööduvus. See oli tema iseloomu, ent miski polnud talle liiga tähtis. Ta unustas kõik, ta oli läbi löönud peaaegu terve oma napik kapitali rännates ringi mööda Ameerikat, nõges linnas ajakirjanikuna, tegutsedes teises ärimehena siin loomi, müües seal veini. Ta oli mitu korda Fortuunal hõlmast haarama, mis tegemata jäi ta loomuomasel laiskuse tõttu. Ta oli üks neist inimestest, kes lasevad kõigel südamel rahus oma teed areneda, ilma iial vastu hakkaksid. Tema elu oli võrreldav ajupuude ykslemisega jõevoolus, mis, kui keegi neid kinni ei püüa. Lõpuks merre kaovad. Ta laiskuse tahtetus olid rohkem mõtete kui käte omad. Ta vaim rändas ringi, jumal teab, kus talle piisas voolava vee jälgimisest pilve või tähe märkamisest, et unustada oma tähtsaimad eluplaanid. Ja kui ta neist loobunud, sel põhjusel jättis ta naad mõne teise asja pärast eranda ilmast ilma. Lõpuks oli ta sattunud ühte Uruguai farmi lärmi ja et ta oli meeldiva käitumisega ja oma 38-st aastast hoolimata päris hea väljanägemisega, pakkus farmi peremees talle oma tütart üsna inetud tüdrukud, kes oli armusuhetes ühe mulatiga elisa viidee, kelle meelest farmi metsik elu sugugi paha polnud, jäi nõusse ja oli juba valmis abielluma, kui tundis äkki koduigatsust oma küla järele mägede, heinalõhna ja uduste baski maastike järele. Kuna ta ei armastanud järske klaariumisi mölliste ühel varahommikul oma tulevase vanematele, et läheb Montevideosse pulmakinke ostma, istus hobuse selga ja hiljem ümber rongile, sõitis pealinna, seal astus auricule ja pärast südamliku hüvastijättu külalislahke Ameerit kaga naasis Hispaaniasse. Ta saabus kodukülla väikesesse külakesse Kuipudkoa provintsis. Embas vendignaasiot, kes pidas siin apteekriametit, külastas oma amme, kellele tõotas enam mitte kunagi kodust ära pageda. Jäigi koju. Kui külas teatavaks sai, et Ameerikas mitte, ainult et polnud suutnud raha teha, vaid seni isegi varanatukese kaotanud. Meenus kõikidele, et enne kodukülast lahkumist oli tal olnud tühise keigar jahulguse kuulsus. Talle enesele ei teinud mingit muret. Tema kaevas oma aias ja kui aega üle jäi, ehitas endale kanuud jõel sõitmiseks asjaolu, mis pahandas kogu küla. Laga punud Elisa piide arvasid vend Ignaasio, tolle naine ja lapsed teda põlgavad. Sellepärast käis ta neil vaid harva külas. Kuid peagi, nähes, et vend ja vennanaine teda austavad ja talle eemale hoidmise pärast etteheiteid teevad, hakkas Elisa pihid sagedamini venna pool käima. Apteekri maja asetses küla serval teistest eraldi maja tee poolses küljes jahed ümbritsetud taraga, mille kohal kõrgusid tumerohelised loorberioksad. Maja esikülge põhjatuulte eest mõnevõrra kaitstes. Aia sügavuses asus apteek. Majal polnud rõdusid ainult aknad, mis olid paigutatud ilma igasuguse korrapärast. Võimalik, et sellepärast olidki mõned neist laudadega kinni löödud. Kas olete näinud raudtee või autoga põhjaprovintsides reisides üksikuid maju, mis teadmata, miks õhutavateis kadedust. On tunne, et neist saadetakse mööda õnnelikke päevi aimub häirimatult lahe elu. Kardinatega kaetud aknad kõnelevad peaaegu klooster rlikest interjööridest ruumika Est tubadest täis pähklipuust, kirste ja kummuteid, tohutuid puuvoodeid. Meest hoovab vaos peetud ja rahulik kui olu, mille pikkamisi sujuvaid tunde mõõdab vana kõrgelt. Kell täite söö vaikustama helisevad diktakiga. Üks selliseid aias kasvas hüatsint, heliotroop, roosipõõsaid ja tohutu suuri hortensia jäid, mis ulatusid peaaegu esimese korruse akendeni. Tara kohale laskus Kosena valgete rooside tulv. Lihtsad roosid, mida baskid nimetavad Hornadeks pöörasteks sest nad lühidalt ja tormakalt õitsevad kergesti, närbuvad. KUI VÄGA punud Elisa piide nüüd juba pisut enesekindlamana venna poole tuli näitasid apteeker ja ta kaasa, kellest laste Parma ei jäänud talle maja puhast valgete lõhnavad. Seejärel mindi aeda ja siin nägigi vaga Bundelizabiide esimest korda mänd toonit, kes õlgkübar peas hernekauna põlle noppis. Nateretasid teine test jahedalt. Lähme jõe äärde, kutsus Mantovani õde apteekri naine. Ütle tüdrukutele, et nad šokolaadi sinna tooksid. Maren tooni läks maja poole ja ülejäänud pöördusid läbi sirmina laotanud pirniokstest Võlmi varjulisele välule jõe kaldal, kus seisis rohmakas laud puupingiga. Läbi lehestiku tungiv päike valgustas jõepõhja nii et olid näha ümmargused kivid ja hõbedaselt helklevad laisad kalad. Õhtu oli rahu ise. Taevas sinine, puhas ja tüümin. Hämaruse saabudes tulid kaks apteekri maja teenijanna toidukorvidega tuues küpsiseid ja šokolaadilapsed tormasid küpsiste kallale nagu metslased. Vaga Bundelisa viide kõnelisema rännakkuist jutustas mõnest seiklusest ja seltskond rippus pilkudega ta huulte küljes. Üksnes Smentoni ei näinud neist lugudest eriti hoolivat. Tuled homme jälle, eks ju, küsisid lapsed. Tulen. Ja vaga Wonderile läks koju mõeldes mainib toonist unistades temast. Ta nägi neiutama kujutluses sellisena, nagu see oli sale, mustade säravate silmadega ümbritsetud õe lastest, kes teda kallistasid ja suudlesid. Kuna vanim apteekri lastest õppis kolmandat aastat ülikoolis otsustas Elisa Viide hakata talle prantsuse keele tunde andma ja nendest tundidest võttis osaga maimtooni. Lihtsalt vide hakkas üha rohkem südant vaevama vennanaise õe pärast, kes oli alati nii tõsine, et polnud aru saada, oli tal lapse soovide ja ihalusteta hing või naise oma ükskõikne kõige vastu, mis ei puuduta temaga ühe katuse all elavaid inimesi. Ühtepuhku jäi piide tütardest üksisilmi vaatama, millest ta mõtleb, arutles mees omaette. Ükskord tundes eneses küllaldaselt otsustavust, küsis ta. Noh, kas te mehele ei mõtle minna main tooni? Miina mehele miks mitte, et kes siis laste järele hakkab valvama, kui mina mehele lähen. Pealegi, eks maole juba vanatüdruk vastas Montoni naeratades. 27 aastaselt vanatüdruk. Sel juhul pean mina oma 38 aastaga küll juba lausa muld olema. Selle peale ei lausunud, mainin tooni midagi. Puhkes ainult naerma. Sel õhtul olilise pidelevuse hämmelduses tundes, kui väga see naine talle südamesse oli läinud. Mis naine see ometi on? Juurdest endamisi uhkustas pole romantikat, samuti mitte. Jõe kaldalt kitsukese mägitee ääres pulbitses alli kas tekitanud enese ümber sügava tiigi, milles vesi, neis kristall, liikumatu midagi niisugust on gamma entonis, süda, mõtles Elisabeth aga ikkagi. Ikkagi hoolimata sellest, et tal läks korda naise olemus määratleda. Rahutus ei vaibunud. Vaid vastupidi, Ainakasvas saabus suvi. Apteekri maja aias sai pere jälle kokku. Jälle kohtas vaga Bundelizabiide Mantovani. Lisapide olid korrektne nagu ei iial varem. Kohmetu ja ladus ühtaegu. Videviku saabudes, kuid taevast täitust tähtedega ja Jupiter laotuses oma kahvatut valgust kiirgas muutus jutuajamine intiimsemaks ja kodusemaks saadetud con laulust. Mantonigi osutas juttu kamaks tundelisemaks, kui oli olnud varem. Kella üheksa ajal õhtul, kui postidel Kuljuste kulinal läbi küla sõitis, suur latern vankri kummikohal läks seltskond laiali ning lisa viide sammus kodu poole tehes järgmiseks päevaks plaane, mis keerlesid muudkui ma end tooni ümber. Mõnikord, kui kõhkluseta võimust võtsid, küsis ta eneselt. Tasus siis selleks tervet maailma läbi rännata, et siia kolkasse tagasi tulla ja armuda kohalikus tütarlapsesse. Nii tõsine nagu tema on jahe. Kas tasubki niisugusega riskida? Tuli suumi ja lähenes iga-aastane pidustuste aeg. Ja nagu tavaliselt valmistus apteeker, kus perega sabali rume riiale minema. Kas tuled ka meiega kaasa? Küsis apteeker vennalt. Mina. Miks mitte, pole tahtmist. No hüva, ma ütlen juba ette, et sa jääd siia ihu üksisest, isegi teenijad tulevad kaasa. Ja teie samuti, küsis Elisa piidemain toonilt. Ja ma arvan küll, mulle meeldivad Rone Riiad väga. Kuule, nüüd mitte sellepärast, pistis apteeker vahele, läheb hoopis Arnasarali tohtrit vahtima, toon noor poiss ja avaldas talle läinud aastal armastust. Justkui võiks. Hüüatas Anthony naerdes. Vaga Bondelizabiide kahvatas, punastas, kuid ei lausunud sõnagi. Roneria eelõhtul küsis apteeker vennalt. Nõndaks tuled siis või? Ei. Olgu, Madulen, pomises Elisa piide. Järgmisel päeval tõusti varaja, lahkuti külast. Tee kulges esialgu mööda maanteed, seejärel pöörati jalgrajale, mis viis üle kõrge rohu ja purk PUR punaste digitaalistega kaetud aasade mägedesse. Hommik oli udune, mahepõllud kastest, rõsked kahvatu, sinine taevas kaetud mõne valge pilvekesega, mis hõrenesid peentekski jõududeks. Kell 10 hommikul jõuti Hanna saba oli mägikülla, millel oli oma kirik, komapla elliplats ja paar-kolm madalate majakeste ääristatud tänavat. Mindi majja, mis kuulus apteekri naisele. Asuti kööki. Siin algas kingituste jagamine ja rikkalik postitamine. Vana majapidajanna katkestas oma toimetused okste tulle. Pistmise ja kätki kiigutamise. Tõusis kolde eest, kus ta oli istunud. Tervitas kõiki suudeldes maa, Eltonit, tav teie lapsi. See oli kõhn kuivetu vanake, must rätik peas. Tal oli pikk kongus, nina, hambutu suu, kortsuline nägu ja hallid juuksed. Ja teie, Aulik isand, olete siis see, kes käis indiaanlaste juures? Küsis vanake pöördudes Elise abide poole. Ja seal ma käisin küll. Kella 10 ajal, kui algas suurmissa ei jäänud majja kedagi peale vanaeide. Kõik teised läksid kirikusse. Enne sööki laskis apteeker naise ja laste abiga lahtisest aknast taevasse terve raketitulevärgi. Seejärel läksid kõik alla. Söögituppa lauas istus enam kui 20 inimest, nende seas külaarst, kes istus Montoni ja ta õe kõrval hekel. Mõlema tarvis jätkus piiramatult ning alandsust kui au paklikust. Vaga punud tundis sel hetkel nii sügavat kurbust et mõtles jätta kõik sinnapaika ja minna Ameerikasse tagasi. Eine jooksul heitis Montoni sageli pilke Elis abidele. See on minut pilkamiseks, mõtle sellizabiide. Aimab, et teda armastan. Jaajedviistab teisega. Varsti olen tagasi Mehhiko lahe ääres. Kui lõunasöök lõppes, oli kell neli läbi, et Ants juba alanud mentoonist sammugi maha jäämata jätkas arst neiule komplimentide jagamist ja too omakorda pilkude saatmist Elisa piidele. Õhtul, kui pidu täies hoos oli, hakati tantsima Aurrescud. Kätest kinni, liikusid noormehed platsil ringiratast. Kõige eestamburiini mängijad. Kaks noorukit astusid tantsijate seast välja, pidasid omavahel, arunesid kõhklevad ning siis paljastanud pead. Varretit peos palusid maininud toonid peo kuningannaks. Tütarlaps püüdis baski keeles vastu vaielda. Vaatas õemehe poole, stse naeratas vaates õe poole, too naeratas samuti. Ja lõpuks Elisa viide puule. Tema oli kurb miine ärevolenaar, ütles õde. Ja algas tants kõigi oma tervituste ja tseremooniat ega mälestus algelistest ja kangelaslikest aegadest. Aurrescu lõppedes palus apteeker oma naise fon tangot tantsima. Arstaga kutsus maetooni. Pimenes. Peoplatsil hakati süütama lõkkeid, rahvas jalutas mõtlikult nende ümber. Pärast seda, kui majakeses oli joodud tass šokolaadi asus apteekri perekond koduteele. Eemalt mägede vahelt kostis rume riialt koju minevate Erintsude hõikeid, mis sarnanesid metsikute hirnatustega. Põõsastikku hiilgasid jaaniussid nagu sinki, tähed. Jakonnad täitsid ö vaikuse. Oma kristalsed häältega. Aeg-ajalt mõnest järsemast kohast alla laskudes tegi apteeker ettepaneku kätest kinni võtta ning minnes laulsid nad baski keeles. Vaatamata sellele, et lisapiide tahtis talle haiget teinud Mantonist eemale hoida. Juhtus ikka, et leidis tütarlapse enese kõrvalt. Järsakust laskudes ulatas neiu talle oma käe väikese, pehme ja sooja käe. Äkki kõige ees läinud apteeker peatust taganes sammu ja sellest tekkis rida kui põrkeid, nõnda et korraga sattus ma entoni Elizabethile käte vahel naljatamisi tõrrelest tütarlaps õemehega ise ühtesoodu nukrutsuvat vaga Bondi jälgides. Jamist eesis nii norus oled, üritas mailtoni mustad silmad öös helkimas. Mina. Ma ei tea, eks ole, kuri inimene, keda teiste rõõm kurvaks teeb. Aga tee ju ei ole kuri, ütles Montoni vaadates mehele oma tumedate silmadega nii läbitungivalt otsa. Vaga tundelise abide kohmetus pidi küll lauset tähtedele ära paistma. Ma ei ole kuri, pomises Elisa viide. Aga ma olen tühine, kasutu inimene, nagu kogu küla räägib. Ja teie võtate võõraste inimeste juttu, südamesse? Võtan küll. Sest kardan, et see jutt peab paika. Mehele, kes valmistub teist korda Ameerikasse reisima, polegi seni ükskõik. Reisima Te valmistute lahkuma, sosistas Maientoni hääles kurbus. Ja, aga miks siis oma ei saa seda teile öelda. Aga kui ma seda teile ise ütlen? Teeks mulle liigalt valude põlgaksite, mu vanaks jäi siis vaeseks. Mis tähtsust sel on? Oma entoonikas tõesti ei tõuka mind ära. Ei, otse vastupidi. Nõnda et sa hakkad mind armastama nagu mina sind sosista, sellise piide, baski keeli alati alati. Anthony langetas oma pea Elisabethi rinnale ning see suudles ta kastanpruune juukseid. Antoni, tule siia, hüüdis õde. Ja tütarlaps tõmbus eemale, kuid tuli varsti jälle mehe juurde. Ükskord. Ja veel palju kordi. Rahwasena läks edasi küla poole mööda üksildasi teid. Ümberringi värele ööd täis saladusi, taevast tukslasid tähed. Vaga, Bundelizabiide süda, tulvil sõnulseletamatuid tundeid õnnest lämbumas vaatas pärani silmi üht kauget, väga kauget tähte. Jutustas tal tasasel häälel.