Esimesed kokkupuutumist temaga toimusid Omski linnas Siberis. Seal, kus ma alustasin oma õpinguid muusikakoolis Saatus viis mind kokku tema vanematega, ma hakkasin elama tema vanemate juures. Hiljem, kui selles muusikakoolis hakkasin komponeerima, siis tema isa kirjutas oma pojale. Üks tütarlaps, kes elab meie juures, hakkas kähkumponeerima šabelinhaa pärid ovskis ja ta õppis ka selles sammas muusikakoolis. Ja minu esimene õpetaja Mihhaiuhivanchnjevitav oli ikka Palini õpetaja. Mängisin sellel samal klaveril, millel mängis sabaliin ja klaveril olid trükitud tema noodid. Hiljem kui meil toimus ekskursioon Moskvasse siis ma juba peatasin Chaplini juures näitasin talle oma esimesed helitööd ja ta soovitas mulle mitte kaotada, aega kiiremini, lõpetada Omski muusika tehnikumeed edasi astuda konservatooriumi. Ja seda ma tegingi. Kuid ma sõitsin õppima mitte Moskva konservatooriumi, vaid Leningradi konservatooriumi möödusid paar aastat ja tundsin, et nagu midagi on viltu. Et hakkasin kõhklema, et kas üldse minust saabki helilooja, tookord haarlastasin sporti ja mõtlesin, et astun Letcafti nimelise instituudi. Ja sel hetkel. Kohtusime kontserdil, taks pärima, kuidas mul läheb õppimine ja mis mul komponeerinud ja kui kuulis minu suursed, ma hoopis tahan seda maha jätta, seinis ei lähe näitagi, mida te olete siin teinud. Järgmisel päeval ma siis temale näitasin ja siis ta ütles, et katsuge ümber kolida Moskvasse, ei, et ma võtan teid oma klassi. Ja 35. aastal sügisel. Ma vastaksin tema klassi ja siis algas see õige tõsine õppimine. Ja nii et ma Pean ütlema, et poleks saatus mind kokku viinud sõda liiniga, võib-olla miinust pole saanudki, helilooja need kõik seda, mis ma olen saavutanud oma loomingusse omani, muusika tegevus, ma olen ikka väga tänulik temale. Lõpetasin tema juures konservatooriumi algasespirantuur ja 40. aastal, kui Eestis toimus ajalooline suvi sisse Parinaks mind juba nii suunama, jäi juhtima huvi eesti rahvamuusika vastu ja et seda kasutada oma loomingus, et ma pean ennast kujundama, kui eesti heli ei loe, algas maailmasõda, jõukueerisinoshabaadikus oma poega. Kuid 44. aastal sain Sümfooniline poeem Eestimaa ja tulin tagasi Eestisse. Ja sideliinide muidugi mulle ei katkenud. Iga kord, kui ma tulin Moskvasse, näitasin temale oma loomingut ja tahtsin kuulda tema arvamust. Ta oli väga range, väga nõudlik õpetaja ja see oli ainult kasuks. Ta tundis huvi Eesti muusika vastu ja ise on meil käinud siin kaks korda Tallinna külastamisel, ta oli hiljuti liidus kuulas seal minu klaverikontserti ja hiljem tulles sealt hotellitee peal ta mul esmakordselt kuulsin tema suust. Kiitus oma loomingu kohta. Täitlesed Lida teieni väga rõõmustes. Täna ma olin nii üllatunud, millistesse edasi räägib. Ja siis ta ütles oma klaverikontserdile. Ta ei olnud jutukas mees, aga igal sõna oli nagu kulla väärtusega. Tol ajal otsis ta tutvunes nelja tormisega. Ja vot siin on minu kõrval istubki, velje tarnis võib-olla siis ta edasi, pajatab sabaliinist. Mina sattusin seboliini klassi küll tänu Lydia austerile Tema endisele õpilasele sõit Moskvasse oli mul niigi plaanis. Aga muidugi ei tundnud ma seal kedagi isiklikult ja ei osanud nagu kellegi poole pöörduda, nii et see oli mulle tänuväärt selline soovitus, mis ma usun, et kujundas võrdlemisi suurel määral siiski ka minust suhtumist oma töösse hiljem ja mingil määral loomingulist palet seboliinali õpetajana väga range. See oli mulle alguses küllaltki raskel. Olin nagu harjunud kergemini läbi saama. Ja alguses sattusin nagu mingisse kriisiseisundisse. Peale kõige muu oli see Palin võrdlemisi terav ja isegi sarkastiline oma oma kriitilistes ütlemistes. Hiljem ma sain tundma ka tema iseloomu, varjatumaid külgi, tema suurt südamlikkust ja hoolitsust. Ja kui ma konservatooriumi lõpetasin viie aasta pärast siis olid meie vahekord väga südamlik. Sel ajal, kui ma tema klassis õppisin haigestus ta raskesti ja ma olin tunnistajaks tema suurele heroismi-le, kuna ta parem käsi oli halvatud õppisite vasaku käega kirjutama ja kirjutas suure hulga teoseid veel oma haiguse perioodil, sealhulgas ka suuresarja koorilaule, mis meie publikule peaksid tuttavad olema üheks iseloomujooneks. Tema pedagoogilises praktikas on rahvuslikkuse alla kriipsutamine kogu tema suunamiseks tuli nagu välja mitte ta oleks midagi peale surunud. See suund, mis mul on hiljem omaseks saanud, nimelt rahvuslik suund. Ja veel hulk aega pärast konservatooriumi lõpetamist võisin ma öelda, et oma kõige rahvuslikumad asjad olen seal Moskvas teinud. Siis ma ei olnud veel küll nii otseselt rahvaviisidega töötanud, nagu hiljem seda teinud nüüd viimasel ajal