Kui kogu rahvas Kuigi avamuusikas kõlas sõjahääl olid täna 40 aastat tagasi veel rahupäevad olid ilusad päikesepaistelised ilmad, rõõmsameelne kevad oli saamas tõsi, asjalikuks suveks. See oli esimene Nõukogude kevad Eestimaal. Ka aastakümnete taha on ta inimeste hinge palju helget jätnud. Maailm oli kuidagi avaramaks muutunud. Kui otsida sellele tundele seletust, siis ega see tulnud üksi teadmisest, et Eesti oli saanud üheks osaks suurest liitriigist selle tähendust õieti alles aimati. Vähe oli veel kogemusi kinnistamaks, sellist tundmust. Avarustunnet tekitas võimaluste piiride tohutu laienemine. Inimesi rõhunud mure homse pärast oli kuhugi kaugele taandunud. Igaühel oli tööõigust, sellele ei saanud temalt enam keegi ära võtta. Võimaluste piiride laienemist kinnitasid ajalehe sõnumid kaua seisnud ettevõtete taas käikulaskmisest kinnitasid rohked tööpakkumised. Ole mees ja vali. Nelja aastakümne taha mõeldes tuleb meelde ühe Läänemaa perekonna lugu. Ema, isa ja kaks täiskasvanud poega pidasid igaüks sulase põlve eritalus oma päriskodu ei olnud meil. Kokku saadi pühapäeviti ühe suurtalu Pinumaal sest ega siis sulasrahvas võinud peretuppa minna oma perekonnaasju ajama. 41. aasta kevadeks oli neil oma talu tõsi, esialgu vaid kehv vabadiconn kasutada. Kuid talve jooksul oli kolm kõva töömeest hulga metsa üles töötanud ja kevadtööde alguseks tükk seinagi üles raiunud. See oli isa Uusma talu. Poja taga mõlgutasid edasiõppimise mõtteid, sest parasjagu jaanikuus algas noorte ulatuslik vastuvõtmine vabriku tehaste koolidesse. Masinat kutsusid, meenuvad nende noormeeste erutatud arupidamised teiste küla noortega, nende õhin ja elevus tuleviku kavatsustest rääkides. Kas aasta tagasi võisid nad arvata, et Elupõlise sulase dünastia järeltulijatel on ise võimalik oma plaane seada? Nii oli see ühes perekonnas. Aga kui palju oli perekondi, kus nüüd selgesti tunnetati uue elurõõmsat hoovust? Sellega mindi innukalt kaasa. Kasvõi uusmaasaajad. Neid oli ligi veerandsada 1000 ja nad tegid oma esimest kevadkülvi. Põllumees teab seda muidugi kõige selgemini, mida tähendab näha oma kätega külvatud seemne võrsumist. Ja eks selle kevade päikesejanused orased sümboliseerinud just nagu kogu uue elu hoogsat edenemist või noored Nende päevad olid täis rohket tegevust käsitulikülge panna paljudele asjadele. Tagantjärele hinnatuna tunduvad tollased tegemised ehk liiga harilikena. Kuid siis oli ju kõige algus, õpiti uue eluvõrseid kaitsma ja edasi arendama igaüks omamoodi. Igaüks omamoodi pühendagem, mõned hetked meenutustele. Kirjastuse Eesti Raamat toimetuse juhataja ela kuus küll 40 aastat tagasi komsomoli Harju maakonnakomitee instruktor. Organisatsioonid ei olnud küll suured, kuid väga palju, meil oli kaasas ka organiseerimatut, noori komsomole jõust vedaja initsiaator, mida me jõudsime ära teha, kontrollisime, kuidas siis kivad küll kulged, uus maasaajatel. Kas uus maasaajatel on küllaldaselt viljaseemet? Kui oli viljasime puudus, siis muidugi tuli organiseerida kiiresti, teatud fondid on, oli olemas riigil, aga ühtlasi olid kohustatud andma ka suurtalunikud uus maasaajatele viia ja sealt tuli siis seemneorgani organiseerida. Sest et uusmaasaaja tavaliselt ta ei julgenud minna, küllaltki oli arg, tähendab ära hirmutas, muidugi kulakute poolt käisime komsomoli, käisid koos usmas aega seda vilja laenamisest, mille ta pidi uusmaasaaja pidi siis selle talunikule sügisel tagasi tagastama. Aga meie ülesanne oli see, et tingimata kindlustada, et kõik maa, mis oli olemas, mis oli antud uusmaa saajale või äralõike, mis oli tehtud suurtaluniku küljest, et see Ma oleks tingimata saanud seemne ja samuti jälgisime pidevalt seda tabulans punktid, teenindaksid kõigepealt uus maasaajaid palju. Me tegime äraga trump pioneerilaagrite korrastamisel. Noh, teadagi, et täitevkomiteed ja hoburanspunktid vedas, uued täitevkomiteed, uued, keegi ümbrust ei korrastanud, kõik Olik räämas ja siis noored otsustasid, et viime läbi puhtuse nädalat. Nädala läbiviimiseks oli sotsialistlik võistlus organiseeritud, see, mis sa siis tähendas, iga pühapäeval tulid noored kokul labidad, rehad, luuad ja korrastati siis rahvamajade täitevkomiteed ja hobulaenutuspunktid ümbruses, aga loomulikult ka igaüks korrastas oma koduümbruse. Spordiveteran Friedrich Issak. Juuni algusest on parteikomiteesse Tartu maakonna komitees seal sõjalisse osakonda. Ja mul on niisugune imelik ideed teha karjapoiste võistlus ja ma käisin sellega seal maakonnas vaatamas, seal nii mõtlesin, et kui ühe pühapäeva aeglane karjapoisid kokku ja ja ka siis veel karjapoissi seisus oli olemas nentsiaal tualeti, nagu oma töösse sisse eladagi. Samal ajal tuli meile viiele Eesti sportlasele tuli kutse Moskvasse. Kolmeks nädalaks treeninglaagri siiski hea kultuur laste päeval esinema. Ta sai ka nagu ettevalmistatud, mõeldud, mõnikord sai harjutamas käidud, aga tegelikult ma ise tundsin tõuse, suur spordiõhin oli mööda, nii nagu suurest spordist oli ära astutud. Spordi tegemine ikka oleneb sellest, kui palju sulle imo on ja kui sul see imo hakkab ära kaduma, harjutamishimu, kui sa enam ei suuda rohkem harjutada. Homme, kui täna ja nii edasi, siis muidugi sai areneja. Kuivõrd siis siis oli noh, nagu lõugudes spordiga tegemist ja Nõukogude Eesti spordiga ja ja mina olen kommunistliku partei liige ja ma juba siis nagu tundsin kohustust, et mitte nüüd omani seda küünalt päris vaka alla panna. Lisagem see sõit Moskvasse jäi ära. Edasi veel üks kild ühest argipäevast. Teenekas kultuuritegelane Helmi kurba. Mina tol ajal töötasin Pirita rannahoones, olin seal peaperenaine, kuna ma olen naiskutsekooli lõpetanud, mul oli küll kodumajandusõpetaja kutseõpetajaks ma ei saanud, sellepärast lihtsalt kohta ei olnud. Me läksime kursustele komsomoli kutsel käisime Punase Risti juures Asedatud kursustel. Siis oli meil grupp noori, nagu leian kulman, Anu kulman, mina siis oli seal vill. Mitu noormeest ma nende nimesid nagu enam ei mäleta. Läksime parašütistide kursusele, sest see lennuväepäev, mis oli või 41. aastal ja see meid väga innustas ja tahtsime siis nagu juurde omandada niisuguseid teadmisi. No ma olin üldse sportlane, nii, jooksin hästi ja ja tahtsin siis nagu laiendada oma nii sportlikku külge. Ja see mind väga võlus, sellepärast et üleval õhus olles oli ikka mõnus küll, kui tunned ennast nii lind priima ja eriti kui veel hüppad alla, see nagu avaneb siin maapintsel ülevalt hoopis teistmoodi ja ümbruse loodus ja see oli omamoodi niisugune nauding noorele inimesele. Minul oli ülesanne teha seinalehte, organiseerida teisi noori. Ja komsomoli Kosoolakatelgi, püüdsime oma teadmisi täiendada, me olime saanud kodanliku ühiskonnakasvatuse. No palju me siis selle lühikese ajaga nüüd 40.-st selle 41. nii jõudsime neid teadmisi omandada. Meil oli ta ju ikkagi nagu nagu hoopis-hoopis, midagi, midagi uut ja minul tunduse komsomol just oligi noh, niisugune organisatsioon, kes suunas noori mõtlema üldse oma rahva olukorrast ja, ja tulevikuperspektiividest ja minul oli tunne, et komsomol haavab meile väga suured perspektiivid noorele inimesele. Niisiis kolm tolle kevade tunnetust, neid võiksin ritta seada tuhandeid, igaüks omalaadne argielutööelu, milles ei tundunud olevat midagi erakordset. Ometi oli siin tegemist inimeste kasvamisega nende uue elumõtte väljakujunemisega. Aja luubi all paistab see kõige paremini silma. Aga nüüd veel ühest sündmusest, mis konkreetselt jutustab elu avaldumisest. Eesti NSV parimad pioneerid sõitsid üleliidulisse pioneerilaagrisse. Artek meenutab Eesti Raadio peatoimetaja Laine soe üks Artekki sõitnutest. See oli niisugune koondrühm valitud kogu vabariigist arvati valitud vähemalt parimaid, noh, ma ei oska öelda, kas niisugust asja saab nii objektiivselt mõõta, et me neid parimad oleksime olnud, aga tõenäoliselt paremate hulka me siiski kuulusime. Sest noh, kõik need lapsed olid niisugused, kes olid väga aktiivselt teinud pioneeritööd esimesel Nõukogude kooli õppeaastal. Kõik nad olid väga head, õpilased. Aga see oli ju väga kauge teekond. Kas siis hirmu, ütleme, lastel endil või vanematel ei olnudki? No lastel vaevalt küll ema oli põnevus ja huvi, sest iga laps igatseb mingeid seiklusi, reise, nägemist ja elamusi. Aga vanematel muidugi, kellel vanemad olid, meie hulgas oli ka osa lastekodu lapsi, aga need, kellel vanemad olid, need muidugi muretsesid eriti emad. Mina näiteks mäletan, et minu ema oli väga mures, et, et laps, kes ei ole kusagil kunagi ilma vanemateta käinud suvel olin ma emaga koosmaal käinud, kõige suurem või pikem reis minu jaoks oli olnud enne seda neljanda klassi lõpus klassiekskursioon Paldiskisse. See oli kogu minu sõitude pagas selleks ajaks. Ema oli muidugi väga mures, aga noh, eks siis isade osa oli see, et rahustada siis neid muretsejaid, emasid. Teele saadeti teid muidugi pidulikult hästi. Teelesaatmine oli meil tõesti jah, tore noh, Tallinnas. Me kogunesime siin hommikul kogu see rahvas kokku, ka need, kes mujalt tulid. Siin oli meil vastuvõtte siin. Me käisime tolleaegses raadios. Pioneeride majas olime, kõik oli muidugi väga-väga ilus ja tore. Kuidas te üldse sinna Artekki elusse süvenesid ja sisse elasite? Kuna sinna tuli ju kokku kõikidest liiduvabariikidest lapsi, kes olid oma enamikus samasugused nagu meiegi, ei osanud vene keelt, ei osanud teiste rühmade keelt. Siis nii tagantjärele mõeldes on täitsa huvitav, et Nesla kiiresti sõbrunesime ühe või teise vennasvabariigi lasterühmaga, ilma et oleksime eriti osanud nendega midagi rääkida juba seal esimesel teisel päeval poisid vahetasid mütsi ja pluuse ja ja olid neil oma sõbrad seal gruusia laste hulgas. Jaa jaa. Venelaste hulgas ja. Peatusime sellel sõidulool veidi pikemalt sellepärast et tegu on vennasvabariikidevaheliste kontaktide algusega. See, mis praegu on harilik ja igapäevane, oli tollal erakordne. 20. juuni ajalehed teatasid, et selle aasta suvel külastab 1400 Eesti NSV põllumajanduse ees rindlast üleliidulist põllumajandusnäitust Moskvas. Seegi oli erakordne sõnum, mis täitis paljusid südameid ootusärevusega. Nii hakkasid sõlmuma kontaktid eri rahvustest inimeste vahel. Nii hakkas välja kujunema üllas suure kodumatunnetus. Kas mõtles keegi sõjale, kas nendesse tegude rohketesse päevadesse üldse mahtus mõte, et peatselt pääseb sõja, tuli lõõmama. Kuidas siis oli toonased noored? Ja kõik oli uusi uudne muidugi, keegi ei mõelnud selle peale, et nüüd vohh, nüüd üsna varsti me peame läbi elama suure raske suure isamaasõja. Keegi mõelnud seale, kes mõtlesid ainult sellele, kuidas rohkem anda meie ühisele üritusele tähendab sotsialismi ülesehitamisele. Ei noh, niisugust mõtet ei olnud küll mitte kellelgi meist peas vähemalt lastelmit aitäh. Oli esimene nõukogude aegne õppeaasta ja oli astutud pioneeriks ja alustatud pioneeritööd ja mis oli kõik nii uus ja huvitav, et et see nagu neelas tervikuna tähelepanu ja energia ja, ja jätkus tegemist kogu meie jõuulatuses. Ei mõelnud üldsegi noorel inimesel, see ei tulnud üldse pähegi, et see võiks tulla. Kuid ometi põles maailmas sõjatulekahju. Meiegi ajalehed avaldasid iga päev sõjateateid. Neist kõige värskemad tulid Balkanilt, Jugoslaaviast ja Kreekast. Ajalehed kirjutasid korduvalt, et teises maailmasõjas osaleb 71 protsenti inimkonnast ehk poolteist miljardit inimest. See pani mõtlema. Küllap siis ka küsite endalt, kas meie maa suudab sõda ära hoida. Kutsealuseid valmistati ette ajateenistuseks sporditi õpiti rivivõtteid ja vene keelt. Kuid seegi oli, nagu ta ikka oli olnud vanemates vennasvabariikides. Nüüd siis ka meil. Muidugi oli vanemaid ja targemaid inimesi, kes murelikuna jälgisid sõjakaarti ja kogu maailmast tulva, vaid ärevaid sõnumeid. Nüüd on teada, et partei ja valitsus ei teinud endale mingeid illusioone sest oli ammugi selge, et varem või hiljem fašistlik Saksamaa teeb katset purustada maailma esimene sotsialistlik riik. Küsimus oli ainult selles, millal see toimub. Nädal aega enne sõja puhkemist avaldatud tahtsid teadaanne rahustas ka kõige murelikumalt meeli. NSV Liidu andmete järgi peab Saksamaa vankumatult kinni Nõukogude Liidu Saksamaa mittekallaletungi pakti tingimustest nagu Nõukogude liiki mille tõttu kuuldused Saksamaa kavatsustest murda pakti ja võtta ette kallaletung nõukogude liidule on täiesti põhjendamatud ning viimasel ajal toimub Balkani operatsioonidel vabanenud saksa vägede paiskamine. Saksamaa ida ja kirdepiirkondadesse on seotud arvatavasti teiste motiividega, millel ei ole tegemist Nõukogude Saksa suhetel. Et ega see pidi rahustama. Veelgi enam, see pidi tekitama isegi kindlusetunde, toetamaks lootusi, et sõda hoitakse meie piiridest eemal. Tol viimasel rahunädalal levitas hitlerlik propagandamasin usinalt Kööbelsi versiooni peatsest sissetungist Briti saartele. Loti sakslaste pommirünnakutest Inglismaale, kuid ei kujutletud, mida see tegelikult tähendas rahulikele linnadele. Me ei teadnud neist sepitsustest, mida inglise valitsus pidas vajalikuks suunamaks hitlerliku sõjamasina tipa. Õhtuti raadionuppe keerates. Kuulate inglisejaamu, kus murelikult lootis sõjateateid. Nõukogude valitsus püüdis vältida mis tahes provokatsioone, et mitte anda põhjust sõjatulekahju puhkemiseks. Seepärast suhtuti kannatlikult fašistlike lendurite provokatsioonilistesse tungimistesse Nõukogude õhuruumi. Alles siis, kui esimese sõjanädala lõpus, 28. juunil vastloodud Nõukogude informatsioonibüroo korraldas esimese pressikonverentsi. Välisajakirjanikele võidi ajalehtedest lugeda, et ajavahemikul esimesest jaanuarist kuni 21. juunini 1941 rikkusid Saksa lennukit 324-l korral nõukogude riigipiiri. 21. aprillil oli antud seoses sellega Saksa saadikule üle noot, kus loendati kolmekümmet riigipiiri rikkumise juhtu. Korduvalt lendasid Saksa lennukit 100 kuni 150 kilomeetrit meie maa territooriumi kohal. Ja sellel pressikonverentsil küsiti ka, miks tas nädal enne sõja algust, kui kõik faktid viitasid sõja peatsele puhkemisele tegi sügavalt rahustava avalduse. Nõukogude informatsioonibüroo ülema asetäitja Lozovski vastas. See teadaanne oli katse sundida Saksamaad ütlema, kas ta täidab lepingut või mitte. Sõjamasinale viimast lihvi andvad fašistid ei mõelnudki tassi avaldusele reageerida. Ida-Preisimaa, Poolamaa, Ungari, Rumeenia ja Soome teedel liikusid hambuni relvastatud fašistlikud väekoondised riigipiiri suunas et olla valmis sissetungiks meie maale Berliinis bravuuritsevaid senistest võitudest joobunud füürer. Raadiolained kandsid seda ka meieni. Viimase Rahu nädala viimastel päevadel kirjutas Kööbelsi oma päevikusse. Mida lühemale löögile, seda kiiremini paranev füüreri meeleolu temaga on alati nii ta lihtsalt sulab üles ja väsimus on tal korrapealt kadunud. Nüüd me teame, et füüreri väsimuse peletasid viimased ettevalmistused Barbarossa plaani elluviimiseks. Mida kujutas endast Barbarossa plaan, selgitab sõjateaduse doktor, kindralmajor Vello Vare. Mul tegelikult tal oli teine nimetatud direktiiv number 21 aga laiemale üldsusele ongi ta nii tuttavaks tuntuks saanud barbarossa plaani nime all. Selle plaani väljatöötamist alustati juba 1940. aastal nagu on üldiselt teada 21. juunil 1940. aastal. Hitler andis oma sõjaväelisele juhtkonnale korralduse alustada selle plaani väljatöötamist ja 18. detsembril 1940 üldjoontes plaan juba kinnitati. Plaanis oli märgitud, et valmisolek sõjategevuseks on 15-ks maiks 1000 941.-ks aastaks. Kui lühidalt rääkida selle plaani olemusest, siis fašistlik väejuhatus kavandas koondada meie piiridele suured jõud. Kolm suurt väegrupeeringut, peamised jõud olid keskrindel väeti, tungib läbi Poola ja Valgevene Moskva suunas. Põhjapoolne väegrupp pidi tungima Üldjoontes Leningradi peale ja vägede Lõuna-gruppi siis Ukraina aladele ja siis kuni Rostovi välja. Nii vastata jaotatud ka jõud ja plaani eesmärk oli selline, et ootamatu ja jõulise löögiga purustada punaarmee koondised, mis paiknesid meie territooriumi lääne lääneosades. Ja sealjuures püstides fašistlik väejuhatus endajate sellise ülesande, et mitte lubada taganeda võitlusvõimeliste Nõukogude väeosadel maa siseterritooriumil. Kõik pidi olema purustatud juba seal ja sealjuures. Fašistlik väejuhatus kavandas ainult ühe strateegilise operatsiooni, et arvestades nii, et selle esimese võimsa löögiga nad jõuavad välja umbes Leprid augava joonele ja sealt edasi toimub juba taganevate päevasel jälitamine mingist tõsist edasist operatsioone lihtsalt ei kavandanud. No nagu me teame, sõda algas 22. juunil. Valmis Olikvidiskis mai ajaloost on teada, et see peaaegu kuuajaline tähtaja edasilükkamine seotud nende sündmustega, mis toimusid Balkanil, Balkani poolsaarel Jugoslaavia rahva kangelaslikku vastupanuga ja nende sündmustega, mis seal toimus tol ajal. Ja fašistlik väejuhatus oli sunnitud ühe kuu võrra edasi lükkama. Pearaskus. Sel nende operatsiooni käigus asetati tankivägedele tankijuhile koondised, pihid tihedas koostöös lennuväega purustama meie väeosad piiri lähedases tsoonis, umbes nii 400 kilomeetri sügavusel paiknesid. Ja tegelikult meie väed olidki tollal hajutatud meie riigipiirilähedastel aladel umbes 400 kilomeetri sügavusel, kui neid hinnata seda plaani kuidas tegelikult välja nägi, paanid realiseerimistulemust on meil ju teada ja sellest räägime veel edaspidigi. Peab märkima. Hitlerlik väejuhatus töötas välja avantüristlike plaani. Nad arvestasid sellega, et jõuavad väga kiiresti edasi. Sõda lõpeb väga ruttu ja nadi loonud endale isegi märkimisväärseid reserve. Kui need koondest meie piiridele Eli kaks diviisi täpsemalt 190 diviisi täiesti võitlusvõimelist hästi relvastatud kogemustega väekoondist siis reservist oi seal paarikümne diviisi ümber aidata. Ja muidugi see andis hiljem end väga tunda, kui juba sõda nisu pikemaks. Ühesõnaga plaan oli üles ehitatud selliselt sellise arvestusega, et nad suudavad purustada meie väed. Et meie riigi kaitsevõime peale seda muidugi langeb, tegid panuse selle esimesele ootavate löögile. Ühesõnaga see välksõja idee, mis põhines Läänes saavutatud kergetel võitudel siin lõi läbi muidugi nende valearvestused siin mis nad oma plaani väljatööstuseni, mida nad tegid need hiljem maksumüügi valusalt kätte. Ja seepärast võibki öelda, et kui fašistlik väejuhatus alustas barbarossa plaani väljatöötamist, siis ta juba sellega läks vastu oma sõjalisele moraalsele poliitilisele lüüasaamisele. Me teame, et nendele sõjalise sissetungi plaanidele kaasnesid Nõukogude maa paljaksröövimise ja rahvaste orjastamise ja hävitamise plaanid mis töötati välja Himmleri ja Rosenbergi ametkondades, samuti juba üsna varakult. Nendes plaanides oli ette nähtud ka Baltimaade liitmine Saksamaaga. Kohalike elanike osaline ümberasustamine ja osaline assimileerimine Nende probleemide juurde me tuleme veel tagasi. Praegu on aga küsimus selles, kuidas oli meie maa valmis vastu võtma vaenlase kallaletungilõik, Nõukogude Liidu marssali Georgi Žukovi memuaarides. 1940. aastal astusid partei ja valitsus mitmeid tähtsaid samme, et veelgi tugevdada riigi kaitsevõimet. Ent majanduslikud võimalused ei lubanud nii lühikese ajaga ellu viia kavandatud organisatsioonilisi ja muid abinõusid. Sõda tabas meid relvastatud jõudude reorganiseerimise, ümberrelvastumise ja ümber õpetamisest staadiumis vajalike mobilisatsioonivarude ja riiklike reservide loomise staadiumis. Soovimata sõda, püüdes seda vältida, rakendas nõukogude rahvas kõik jõud rahulike majandusplaanide elluviimiseks. Perioodil, mil küpses sõja oht, ei teinud meie sõjaväelased nähtavasti kõike Stalini veenmiseks, et sõda Saksamaaga lähemal ajal on möödapääsmatu ja tõestamiseks, et on vaja ellu viia kiireloomulisi abinõusid, mida nägid ette operatiivja mobilisatsiooniplaan. Muidugi need abinõud ei oleks taganud täielikku edu vaenlase pealetungi tõrjumisel, kuivõrd poolte jõud polnud kaugeltki võrdsed. Kuid meie väed oleksid võinud astuda lahingutesse organiseeritum alt ja järelikult tekitada vaenlasele märksa suuremaid kaotusi. Seega valearvestused, millel oli väga kallis hind, ajalugu on nendele oma hinnangu andnud. Kuid oleks vale arvata, et meie maa sõjajõudude juhtkond seisis tegevuseta jätk Žukovi meenutustele. Pinge kasvas ja mida enam suurenes sõja oht, seda pingelisemalt töötas riigikaitse rahvakomissariaadi juhtkond. Rahvakomissariaadi ja kindralstaabi juhtivad töötajad, eriti marssal Timošenko, töötasid tollal 18 19 tundi ööpäevas. Sageli jäi rahvakomissar oma kabinetti kuni hommikuni. 13. juunil helistas Timošenko minu juuresolekul Stalinile ja küsis luba anda Piiriäärsete sõjaväeringkondade viimiseks lahinguliste valmisolekuolukorda ja esimeste Esselonide hargnemiseks. Kate plaanide kohaselt. Järgmisel päeval läksime Stalini juurde ja kandsime ette ärevatest meeleoludest, sõjaväeringkondades ning vajadusest viia väed täielikku lahinguvalmidusse. Olukorda. Teie soovitate viia riigis läbi mobilisatsioon ja tuua väed riigipiirile, see on ju sõda. Saate te mõlemad aru sellest või mitte? Mõne hetke pärast Stalin siiski küsis, kui palju on meil diviise Balti Lääne, Kiievi, Odessa sõjaväeringkondades. Ütlesime, et nelja läänepiiriäärse sõjaväeringkonna koosseisus on esimeseks juuniks 149 diviisi ja üks üksiklaskurbrigaad. No näete, kas sellest on vähe? Meie andmetel sakslastel ei ole nii palju vägesid, ütles Stahlil. Kandsin ette, et luure andmetel on saksa diviisid komplekteeritud ja relvastatud sõjaaja koosseisude järgi diviiside koosseisus on 14 kuni 16000 meest. Meie 8000 mehelised diviisid on saksa omadest praktiliselt kaks korda nõrgemad. Stalin tähendas. Ega kõigesse luuret uskuda. Olgu, see nüüd küll tagantjärele tarkus, aga elu tõendas, et luuret tulnuks uskuda. Nõukogude luurajat eesotsas legendaarse Richad sorkega tegid ära tohutu töö, et oma kodumaad vaenlase plaanidest õigel ajal hoiatada. Veel viimasel rahunädalal kõlasid eetris nende šifreeritud hoiatused. Rahvas ei teadnud siis veel, et pead valmistus tõstma nõndanimetatud viies kolonn. Metsadesse oli pagenud endisi kodanlikke tegelasi, kes kartsid vastutust oma kuritegude eest. Nad ootasid soodsat hetke rahva vastu väljaastumiseks. Siis ei teatud veel, et Berliinis ja Helsingis koondati gruppidesse pagenud kodanlike natsionalistide, et neid sõjategevuse alates relvastatult Eestimaa metsadesse paisata. Kuid kõik see oli siis juba teoksil. Rahvale tähendas viimane rahu nädal toreda töörohke. Suve algust tähendas aasta möödumist päeval, millal Eestis kukutati fašistlik diktatuur ja võimlaks töörahva käte soojad päikesepaistelised päevad olid justkui mõeldud meie meeleolu vilgutama. Meie optimismi rohkendama, aga ometi oli see viimane rahuneda.