Tere laupäeva hea vikerraadio kuulaja head ära kuulama järjekordselt rahvateenrite saadet ning siin stuudios ETV ja rahvusringhäälingu välispoliitika ekspert Peeter Kaldre, Mart Linnart aktuaalseks kaamerareporter ja Lauri Hussar vikerraadiost ning Läheme siis lõppeva nädala teemade juurde ja mööduvast nädalast rääkides tasuks pilgud pöörata kõigele lõuna poole paaripäevase vahega teksti siis segamini nii Läti kui Leedu parlamendid, aknad ja Balti riikidest vaid Eesti jäi puutumata ning stsenaarium nende rahutuste puhul oli sarnane. Nii Läti kui Leedu puhul oli nüanssides erinevusi, kuid peamine on suur rahulolematus valitseva poliitikaga ja protesteeritakse siis riigi juhtimise vastu laiemalt. Aga peatage, peetakse silmas nii maksutõusu kui ka valitsemiskulude tõusu, seda näiteks konkreetselt siis Leedu puhulate. Üsna õõvastav kaarium, kui vaadata, et balti riike pannakse alati ühte patta ja ja ega see see Eestimaailma riikide jaoks sisuliselt ühte kolme balti riigis tähendab, seega tegelikult juba prognoositakse Eesti ka Eestisse. Selliseid. Rahutusi natukene parandaksin sinu, sinu hinnangut minu staatusele ma ennast siiski välispoliitika eksperdiks ei pea, ma olen pigem välispoliitika vaatleja sest ekspertiis eeldab seda, et ma pidevalt selle asjaga tegelenud tegelen, aga ma olen samamoodi Aktuaalse kaamera toimetajana. Mart Linnart. Aga see Est ekspert või eksperdist vaatleja nimetame vaatlejaks ei ole. Aga noh, milleni tahtsin jõuda, on see, et oleksin ma ekspert, siis ma annaksin kohe hinnangu ka Läti sisepoliitilisele olukorrale sisepoliitilise olukorrale, mida ma vist mitte ei oska teha, sellepärast et ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et me teame ikka häbematult vähe sellest, mis meie naaberriikides toimub ja see ei puuduta ju tegelikult ainult mitte Lätit ja Leedut, vaid näiteks ka Roomet. Paraku me ei tea ka väga täpselt, mis toimub meie suure idanaabri juures Venemaal, ainult võime seda aimata. Aga mis puutub jah, Lätisse ja Leedusse, siis eks, eks need rahutused, Need löömingud tulid ju meile siin kõigile ootamatult. Kas ma olen, ma mäletan, ma olin täpselt samal päeval Aktuaalse kaameravalvetoimetaja ja kui oli juttu sellest, et toimub meele avaldus noh siis sai lihtsalt teadmiseks vaieldud, et võetud, et tulebki meeleavaldus. Ja aga paraku see meeleavaldus kasvas siis üle umbes samasuguseks loominguks Riia vanalinnas, nagu me oleme harjunud nägema siin ühel teataval ööl teatavatel öödel sinna aprillikuus paar aastat tagasi. Nii et selles mõttes need inimesed, kes Läti sisepoliitilist olukorda jagavad kes nüüd tagantjärgi on sellest ka seletanud, on öelnud, et see tegelikult tuli aimata, et Lätis on rahva rahulolematus võimude tegevusega paisunud üle kriitilise piiri. Ja selleks on andnud aluse poliitikud ise, kes ei ole tulnud aastaid vastu rahva nõudmistele seal, mis puudutab siis põhiseaduse muuta, mis valimisseaduse muutmist ja nõnda edasi. Et Läti poliitikud on elanud aastaid omas mullis ja ei ole adunud, mis, mis ühiskonnas tegelikult toimub. Jah, kaugemalt vaadates tõepoolest Läti ja Leedu sündmused võivad, võivad sarnaneda nagu kaks tilka vett, aga, aga ma arvan, et seal siiski oli teatav erinevus, et kui kui Leedu puhul oli see tõesti puhtalt nüüd reaktsioon majandusraskustele ja ja valitsused püüdele neid oma eelarvet ots-otsaga kokku saada, mis siis tähendas ka rahva nii-öelda kulutuste või sissetulekute piiramissiis, siis Läti puhul ma arvan, et seal taga oli siiski pikemat aega vindunud niisugune poliitiline kriis ja rahva usaldamatus poliitikute vastu, mis, mis sai alguse palju varem, kui, kui algas majanduskriis majanduskitsikus, et noh, et praegune majanduskitsikuse ehk lihtsalt mõjus niisuguse reaktiivinamisse mis asjad käima lükkas ja viis osa nendest demonstrantidest siis lõhkuma. Oota, aga mis te tahate nüüd öelda, et Leedu puhul on tegu ainult reaktsiooniga majanduslikule kriisile, aga Läti puhul on nad jõudnud nii-öelda kriisi uuele tasemele ehk siis poliitilisse kriisi? No kui sa meenutad, mis, mis nõudmistega need inimesed kogunesid Riias seimi juurde, siis need olid ikkagi eeskätt poliitilised nõudmised, et seim võtaks vastu lubatud seaduse, mis võimaldaks siis inimestel parlamenti laiali saata, teeks parandused, valimisseadusse ja veel mõned niisugused sätted. Ja siis pärast seda täiesti poliitiliste nõudmistega rahumeelset meeleavaldust, osa osa nende sellest rahvamassist eraldus ja läks lõhkuma. Leedus olid nõudmised, et lõpetatakse avaliku sektori part, palkade kärpimine ja loobutakse maksutõusust. Jah, seal oli uus maksuseadus, mis andis valusa löögi just väikefirmadele, kes pidid, et pidid hakkama tunduvalt suuremat maksu maksma, kui nende nende tulud olid, nagu olen mina kuulnud. Et see oli nagu nagu Leedu ja Läti erinevus, aga ei saa muidugi välistada, et noh, me elame globaliseeruvas või üleilmastuvas maailmas, et need sündmused, mis paar päeva enne toimusid Lätis seda oli ju ka Leedu telekanalites näha kindlasti mis seal oli, et see niisuguse väikse inspiratsiooni kindlasti kaasa andis. Samas, Leedu valitsuse otsus ja ka Leedu parlamendi otsus oli ju täiesti arusaadav, sellepärast et kui riigil ikkagi tulusid ei ole ja nad on sunnitud laenu võtma, et üleüldse noh, olla veel toimiv, et maksta välja inimestele palgad ja nii edasi, et siis siis nad olid sunnitud tegelikult ju maksutõusuteed minema. Vaata ka rahvas sellest sunnitud asjast palju nagu sotti ei saa. Et noh, ma saan aru, et võib-olla tõesti suurem osa elanikkonnast mõtleb nagu öeldakse riiklikult ja mõistab, et see, mida riik ette võtab, need kärped, mis inimeste arvelt tulevad, et need on vajalikud, et riik püsima jääks. Aga on väga palju inimesi, kellele sa võid kasvõi nuiaga pähe taguda ja seletada, et see on riigi huvides hea, aga ega ta ju sellepärast ei talt kuulet. Ta tunneb ennast ikkagi solvuna. Seda kindlasti, eriti eriti, kui ta veel näeb või talle tundub, et need poliitikud oma oma heaolu kuidagi ei piira, vaid vaid, et nende sissetulekud kogu aeg tõusevad. Hea sõber Veiko Spolitis, kes oli, kes on praegu Eestimaal käimas ja kes osales eile ka Aarne Rannamäe saates ta ei, tegelikult nii-öelda Läti selle poliitilise kriisi ühe põhjusena välja ka selle, et seal on, seal on see poliitiline süsteem ikkagi noh, tõepoolest hanejalgadel erakonda on võimalik kasutada 200 liikmega ja kui igal valimisel tuleb, tuleb jälle esile mitu uut jõudu, kes siis püüavad nagu nii-öelda populismi toel parlamenti tungida, et, et neil ei saagi siin selle juures midagi stabiilsemat tekkima, sellepärast et kogu see kogu see olukord ongi kogu aeg nagu selline hüsteeriline ja sisuliselt nagu nagu kergelt valimiseelne valimiseelne olukord. Jah, tuleb tunnistada, et Veiko Spolitis esinemine tõi, tõi välja väga paljuski selle, millele sa peetasin, viitasid, et et me oma lähematest, naabritest ja nende nende sisepoliitilisest olukorrast teame üsnagi väheneb, et selles mõttes muidugi väga hea, et, et meil niisugune koha peal ekspert Lätis on nagu Veiko Spolitis ja ilmselt peaks teda ka ka rohkem kasutama. Tuleb nõustuda selle väitega, mis minu meelest ka selles samas saates kõlas, on see, et, et miks see huvi on olnud siis meil vähene meie naabrite vastu. Et see on just seesama asi, et me ju elasime 50 aastat ühise raudse eesriide taga ja, ja siis me olime sunnitud läbi käima ja siis me olime paratamatult üksteise vastu ka sunnitud huvi tundma. Me käisime üksteise juures ekskursioonidele, reisidele ja nõnda edasi. Siis läks maailm lahti, siis oli meie jaoks vaja avastada, nagu öeldakse, läänemaailm, mis oli siiamaani meie jaoks suletud olnud. Et nüüd on see maailm ära nähtud ja nüüd öeldakse, tullakse tagasi, siis vanade juurte juurde avastatakse taas, et noh, et me peaksime ikkagi tegelema ka oma naabrite asjadega, eriti just siis, kui nende naabrite probleemid on ju enam-vähem samasugused kui meil. Et kogu see majanduskriis, meie väiksus, meie meie ekspordi-impordi suhteliselt sarnane struktuur, erinevus olemas muidugi, aga, aga põhimõtteliselt on ikkagi tegemist väikeste balti riikidega, mida mujal maailmas ka võetakse ühise piirkonnana. Et siis nagu õppimine selles mõttes naabrite kogemustest on praeguses olukorras lausa hädavajalik. Eks siin mingil määral on ka siin see väikese riigi võimaluste küsimus, sest et noh, kust see, kust see teave ikka peaks tulema, kui mitte ajakirjanduse vahendusel ja see eeldaks selle, seda, et võiks kohapeal olla alaliselt mõni korrespondent, kes, kes oleks viinud ennast kurssi selle riigiasjadega ja siis seda valgustaks ka lugejale vaatajale-kuulajale. Aga noh, kui me nüüd vaatame, kui palju Eesti ajakirjandusele on väliskorrespondent siis on, eks ole, rahvusring Ühingul Brüsselis New Yorgis ja Moskvas, mis on täiesti põhjend, võtan seal on, on päevalehel, on Moskvas ja Postimehel Brüsselis. Mul ei tule praegu rohkem meelde, võib-olla ma jätsin kedagi vahele, ei eksinud. Aga, ja rohkem ei ole. Aga küll on palju kaastöötajaid eelpool mainitud Veiko Spolitis on ju vikerraadio kaastöötaja juba pikka aega olnud, nii et, et see püüab natukenegi korvata seda olukorda, aga, aga püüaks mitte keskenduda sellele korrespondentide võrgustikule, vaid pigem ikkagi sellele et kui läheb kehvasti meie naabritel, kas siis läheb kehvasti ka meil. Ja, ja, ja kui me nüüd räägime nii-öelda Eestist ja sellest, et kas kogu selle majanduskriisi ja kasvava rahulolematuse tingimustes, kuidas võiks ka Eestis midagi sarnast aset leida, siis siis on kõlanud arvamusavaldusi, et, et sellised suured protestiavaldused võiks kokku kutsuda mõni suur arvamusliider või ka olukord majanduses läheb olukord nii hulluks, et inimesed enam teisiti ei saa kui, kui ainult tänavale minna. Kuidas teile tundub, kas, kas on see, on see selline reaalne stsenaarium, et neid veel täna sellised meeleavaldused ei ohusta, aga aga poole aasta pärast eriti arvestades, et me oleme tegelikult veel valimistsüklis või võib see asi täiesti vabalt niimoodi juhtuda? Ma muidu arvan, et see meid ei ohusta võib-olla isegi lähima paari aasta jooksul ja miks põhjendus on see, et meil on noh, igal halval asjal võib-olla ka oma oma hea külg. Ma juba siin mainisin aprillirahutusi, meil on üks selline laamendamine siin Tallinnas juba toimunud. Ja selle laamendamine Lanendamise võtsid ette need, kes vihkasid Eesti vabariiki. Mis tähendab seda, et vabariigile lojaalsed inimesed ehk siis meie kodanikud ja ka mitte-eestlased, kes on vabariigile lojaalsed, said sellest ikka päris hirmutava õppetunni tulla nüüd tänavatele samasuguse stsenaariumiga nagu, nagu oli Lätis ja Leedus tulla, lõhkuma ja laamendama, see toob kõigile kohe meelde selle, mis toimus aprillimässu ajal. Ja mitte keegi ei taha samastada ennast selle seltskonnaga. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks, miks Eestil sellist laamendamist vähemal ajal Aga mis sa arvad, et needsamad kohtuotsusest tuule tiibadesse saanud neli tankisti ja koer ei hakka jälle midagi uut korraldama näiteks kommi, komissarsi rõkkoli jälle sellel nädalal Moskvas kuraasi täis, rääkis Eestis 40 protsendilisest töötusest, noh, neid valesid oli, kõlas seal nagu ridamisi, aga kõik see teenib nagu ühte eesmärki, et tegelikult destabiliseerida veelgi siinset olukorda, et tegelikult see rakuke, kes töötab selle nimel, et midagi jälle luua, see on täiesti olemas, nad tahavad endale saada veel poliitilist väljundit, tõenäoliselt me näeme neid Varstiga kandideerimas, kui neid just süüdi ei jõuta enne mõista ja nii edasi, et, et see, et see on üks väga selge punkt kust me võime, võime näha, et see rahulolematus kasvab. Aga teiselt poolt, kui nüüd majandus ikkagi langeb, me ei tea ju tegelikult, milline milline olukord valitseb Eestis siis kui tööpuudus. Ma enam isegi mitte 15 protsenti, nii nagu öeldakse, nagu sellistes üsna mustades ennustustes vaid vaid noh, mitmed Eesti väga-väga kõrged finantsasutuste juhid on tegelikult öelnud, et, et noh, välistab välistada ei saa ka 20 protsendilist töötuse määra Eestis, mis tegelikult nende hinnangul võiks tähendada juba katastroofi ja siis oleme juba hoopis teistsuguses olukorras. Vaata, mida sa laure öelda, sa tahad öelda, et Öise vahtkonna juhtimise all tulevad nüüd Eesti vabariigi kodanikud uuesti välja hakkavad märatsema. Eesti vabariigi valitsus. Ma ei ütle seda, ma ütlen, et nad võivad, võivad nii-öelda oma etnilisel pinnal arvestades, et töötus kasvab, inimeste viha kasvab, nad võivad korraldada meeleavaldusi, mis võivad leida laiemat kõlapinda oma selle ringi sees, arvestades, et nendel on ka teatavad poliitilised huvid seoses eelseisvate valimistega. Kindlasti nad võivad seda teha, ma muidugi arvan, et siis, kui need organisaatorid on, on need, keda sa siin nimetasid, et siis eestlased sellega kaasa ei lähe. Aga noh, kui majanduslik olukord halveneb, siis, siis ma arvan, et kõige, kõige hullem, mis võib juhtuda, ei olegi sellised väiksed laamendamised, vaid, vaid see olukord ise võib, võib ikkagi minna päris hulluks. Sest kui me siin ennast Lätiga võrreldes oleme kogu aeg kiitnud oma oma kogutud reserve, mida oli eelmine aasta umbes 25 miljardit, siis meenutame, et eelmise aasta eelarve lappimiseks sellest kulus umbes viis miljardit juba ära. Ja, ja kõige pessimistlik kumate ennustuste järgi võiks selle aasta eelarve defitsiit küündida kuni 19 miljardini, nii et kui, kui see auk on väga reservidega kinni toppida, siis nad ongi otsas. Ja, ja see tähendab, et kusagil kusagil sügisel võib meil olla käes see olukord, mis, mis oli eelmise aasta lõpus Lätis. IMFi või IMFi ukse taga laenu küsimas? Hästi, aga räägime siis sellest, mis mis variandid üldse on, et kui, kui kõige mustemad stsenaariumid ütlevad, et auku võib tulla seal 17 18 90 19 miljardi juurde, samas enamus analüütikuid ütleb, et eelarve miinus on kaheksa kuni 10 miljardit krooni ja, ja me oleme kuulnud rahandusministeeriumis sõnumit, et tõenäoliselt tuleb kokku hoida viis kuni kuus miljardit krooni, siis kusagilt tuleb see ju kokku hoida. Ja kui me hakkame rääkima neid nii-öelda riigieelarvestruktuurist, siis see, mida on kritiseeritud, et, et riigivalitsemiskulud on liiga kõrged hästi riigivalitsemiskulude on, on pisut üle 10 protsendi kogu kogu eelarvest ja, ja seda on kokku 10 miljardit krooni, et et midagi on võimalik kokku hoida, siis on aga tõenäoliselt nii-öelda kogu seda summat sealt kokku hoida ei ole võimalik, sellepärast et siis lihtsalt riik lakkaks lakkaks toimimast, sest ei oleks enam millegi pealt seda riiki teha. Lihtsalt tuleb leida mingisugused teised valdkonnad, mille arvelt siis siis kokku hoida ja mina. Ma isiklikult arvan, et et see, kuidas nüüd otsustatakse lahendada, see küsimus tegelikult annab vastuse ka küsimusele, et kas Eesti puhul me saame rääkida sellest, et kodanikud moodustavad riigi või mitte. Sellepärast, et et kui nüüd riik hakkab kusagilt kokku hoidma, siis ükskõik Ta hakkab kokku hoidma, sellest tuleb väga suur kisa ja, ja see diskussioon tõenäoliselt taandub ikkagi ikkagi sellele, et kas, kas riik on midagi abstraktset või mitte ja millegipärast kahtlustan, et inimesed, kellelt hakatakse raha ära võtma kas tervishoius või pensionisüsteemis sellega kindlasti ei nõustu. Eks see on loomulik, aga, aga samas on ka loomulik, et seda kokkuhoidu tuleb, tuleb alustada ja, ja ei saa seda teha niimoodi ühe, kahe miljoni kaupa, vaid tõesti sealt, kus, kus kuluvad miljardid ja ja ilmselt ilmselt noh ei saa välistada seda, et tuleb tõesti minna pensionide kallale ja, ja, ja kui seda tuleb teha, siis selleks on nagu väga oluline, et luua, et sellel oleks eelnevalt loodud niisugune ühiskonnas selline psühholoogiline moraalne foon, sellepärast et kui nüüd öelda, et pensionäride pensionide tõstmist indekseerimis ei tule küll aga samal ajal loevad inimesed ajakirjandusest, et taas tõusis riigikogulaste palk. Või siis, kui nagu eelmine aasta aasta lõpul loeti, et presidendi kantselei maksis preemiat vot vot siis inimesed päris kindlasti vastu ei võta seda, seda oma väikeste sissetulekute vähendamist. Mul oleks ettepanek, et me võiks seda fooni praegu testida. Panin meie koduleheküljele üles küsimuse, kas eelseisev pensionitõus tuleks ära jätta. Vastusevariante on kolm, andke oma eelistustest teada, saate lõpus saab ennast sellest kokku võtta. Rääkida veel sellest pensionitõusust, siis selle aasta eelarvesse on pensionitõusu katteks planeeritud 2,6 miljardit krooni ja nüüd ma olen kuulnud erinevaid ideid, et kas on siis plaanis pensionitõus teha väiksemas mahus kui siiani kavandatud. Teine variant on see, et lükata pensionitõus edasi poole aasta võrra, mis tähendaks seda, et et sellega oleks võimalik käesoleva aasta eelarves hoida kokku kolm miljardit krooni. Ja kolmas variant on sisse radi kõige radikaalsem, mis kätkeb endas seda, et pensionitõus tuleks üldse ära jätta, aga, aga ma eeldan, et selle viimase variandi puhul selle läbimineku tõenäosus on küll väga väike, sellepärast et kui, kui vaata, kuidas koalitsioon on siiamaani nagu kärpimisega hakkama saanud, siis, siis ma kahtlustan, et sellist varianti nad ei suuda läbi suruda. Pluss tuleb rääkida loomulikult sellest, et et pensionärid ütlevad selle peale kohe mõneti lausa õigustatult, et et ravimite käibemaks on tõusnud. Ainult mitmete mitmete asjade käibemaks on tõusnud ja nendel kulub lihtsalt rohkem raha selleks, et, et need endale soetada. Lubada. Ei, no see oleks nüüd küll rumal poliitika valitsuse poolt, kui ta nüüd püüaks seda auku täita ainult pensionäride arvel, nagu marki ütles, et tegelikult on ju neid miljardit vaja väga palju ja seda ainult pensionäride pealt kokku ei hoia ja see oleks ka väga ebaõiglane. Ma eeldan, et valitsus võiks välja käia sellise paketi, mis oleks nagu noh, kõikehõlmavat, kus siis kokku tõmmata, et mitte ainult pensionäride pealt, vaid ka ütlemises haigekassa pealt infrastruktuuri arendamise pealt hariduse ainult riigivalitsemise kulude pealt, kus iganes on kaitsekulutuste pealt, ma ei ole näinud sellist ühist paketti, arvutust, et palju see siis kokku annaks. Aga sellega võiks välja tulla, et inimesed saaksid näha erinevate ühiskonnakihtide inimesed saaksid näha, et mitte ainult nendele ei tehta, nagu öeldakse seda seda, seda, seda tünga, vaid see puudutab kogu ühiskonnale, kõikjal seal lõpeb, lõpeb ühe väga lihtsa asjaga, see lõpeb. Isegi kui sul see pakett on silme all ja inimesed noh, nii-öelda laias plaanis saavad aru, et jah, tõepoolest, et riigil on rasked ajad, tuleb kokku hoida siis kui sa esitad neile abstraktse küsimuse, kas tuleb kokku hoida, Nad ütlevad, jah, tuleb kokku hoida. Kui küsitakse nende käest, kas tuleb nende arvelt kokku hoida, siis nad ütlevad loomulikult ei, see on täpselt samamoodi, nagu me näeme, sellel nädalal on diskussioon kerkinud tuuleparkide ümber. Kui küsida, kas roheline energia on hea, siis kõik ütlevad jah, roheline energia on hea. Kui küsida sinna juurde, kas te oleksite nõus, et et teie kodukohta, paari kilomeetri raadiusesse paneme kaks või üks energia generaatorid püsti, mis, mis selle peale on vastus, loomulikult öeldakse selle peale, et ei, sellist asja me ei taha, sellepärast et need mõjud on veel seni teadmata või on, või on meil juba noh, nii-öelda väga selge arvamus nende välimuse ja kõige muu suhtes. Vaata, ega Eesti Vabariik Novgorodi, WC, kus otsustatakse kõiki küsimusi rahvahääletusega ja rahva karjumuse taustal selleks on meil olemas riik ja riigi poolt valitud organid, õigemini rahva poolt valitud esindusorganid. Siis tuleb lihtsalt langetada otsus. Just nimelt jah, ma olen sellega nõus, ainult et selleks, et, et see otsus nüüd võetaks vastu vastumeelselt, aga võetakse ikkagi vastu, on vaja, et see üldine foon oleks loodud, et inimesed tunneksid ja näeksid tõesti, et mitte ainult nende rahakotist näpistatavaid, vaid igalt poolt tõmmatakse kokku. Muuseas, mis puudutab pensione, siis tegelikult on ju päris hea foon olemas selleks, et see pensionimuudatuse läbi viia, kui vaadata seda, mis toimub praegu sotsiaalminister teeriumi haldusalas, kus, kus noh, seal on ilmnenud niivõrd palju jamasid, mille lahendamisega praegu siis ametis olev minister tegeleb ja kelle populaarsus on, on tõepoolest ma arvan, et ta tema jaoks läbi aegade kõige madalamale tasemele kukkunud. Ja juba kirjutatakse ajakirjanduses ka sellest, kuidas ta siis oma emad võimalikesse teemadesse sisse toob ja nii edasi, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid, vaid pigem sellest, et kui kui nüüd see minister nii-öelda lahendab vähemalt need jamad ära, mis on praegusel hetkel esile esile tulnud, ehk siis pensioni, kojukande ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste teema siis ta võiks ju nii-öelda selle otsa lahendada kohe ära ka selle pensionitõusu teema, mis aitaks natukene kärpida ja kui siis on nii-öelda nagu minister oma töö teinud, et siis ta võiks poliitikale näitelavalt lahkuda ja tuleb uus minister alustab valgelt lehelt, et selle võrra selle võrra on tal jälle võimalus natukene natukene nendes piirides, mis on sotsiaalministeeriumis ette antud jälle jälle natukene natukene mööbeldada ja peale selle siis nii-öelda ametis olev minister peaks, peaks tegema kõik selleks, et, et see struktuur seal sotsiaalministeeriumis lõpuks tööle hakkab, sest nii nagu selgub, kuni viimase ajani see struktuur seal seal eriti ei töötanud. Selles suhtes sinu soovitus on see, et kui mõnikord mainin veel niivõrd täis tehtud et siis võiks nagu teha veel, noh, niimoodi maksimaalselt enne kui ta keerata kõik käkid Paraku vist ei saa seda pensioni tõstmise kärpimist niimoodi ministri määrusega ära teha, see on vist seadusse sisse kirjutatud see indekseerimine, et siin on vaja seadust muuta. Et see, see hea ja lihtne lahendus visti toimib ehk. Aga aga samas me võime ikkagi tõsiselt mõelda sellistele sellistele arengustsenaariumitele kellelegi peas kusagil ikkagi sellised mõtted liiguvad ja ja kui uurida ja mõelda pisut selle üle, et kas Maret Maripuu jätkab ka pärast nii-öelda nende jaamade lahendamist ministrina või mitte, siis kui nad Maret Maripuu pigem ei jätka sellel ametikohal Ilmselt jah, varem või hiljem tuleb talle tuleb ikkagi tagasi astuda ja siin ongi nüüd see, see kurblooline lugu, et kui ta oleks teinud seda detsembris, siis ta oleks võinud aasta tagasi nii-öelda uhkelt uhkelt ja, ja, ja, ja puhta puhta rinnaesise ka, aga, aga kui ta nüüd läheb, siis ta siis ta peab minema ikkagi nii-öelda teiste lülitatuna ja, ja igalt poolt läbi mõnitatuna. Meenutagem, kas või maripuu erakonnakaaslast, kunagist kultuuriminister Signe Kivi, kes ju astus tagasi ja noh, küllaltki asja pärast, millest noh, no tal ei olnud otsest seost selle viiuliraha kantimisega, eks ole. Ta astus tagasi ja siiamaani on tema maine sisuliselt plekitu. Vaata et on tõusnud ka tänu sellele, et ta tagasi astus omal ajal õigel ajal. No loomulikult jah, nii et me võime muidugi siin teha oletusi, kas maripuu ei astunud tagasi, on, on tema tema enda soov või, või erakond ei lubanud tal tagasi astuda. Jah, erakonna poolt on noh, ma ei tea, ma ei oska muidugi Reformierakonna mõtestaabeeess siin mõelda ja ei tahagi mõelda ausalt öeldes et see, see maripuusaaga võib saada erakonnale päris päris kurvaks komistuskiviks eelseisvaid nii europarlamendi kui ka kohalikke valimisi silmas pidades, nii et selles mõttes peaminister Ansip niukene jäik joon, mis ta selles küsimuses on võtnud, ei pruugi erakonnale sugugi mitte kasuks tulla. Aga ma tuleks ikkagi veel korra selle nii-öelda pensionitõusu või selle võimaliku peatamise juurde tagasi, kuidas teile tundub, et kui nüüd langeb, ostetakse selline otsus, et pensionitõus lükatakse edasi või pensionitõus ei tule sellises mahus, kas see võiks olla üks ajend, miks lähevad inimesed tänavale või me näeme hoopiski mingit poliitilist liidrit astumas nende inimeste, kes ütleb, et aga tulgegi tänavatele votkegi plakatid kätte ja nõudke endale õigust raha saada? Tegelikult on ju viidatud ka sellele, et inimesed võivad tulla tänavatele sellise jõulise poliitilise üleskutse pärast. No vot, siin olen palju muidugi sellest ka, et milliseks kujuneb see meie üldine majanduskliima milliseks kujuneb inflatsioon, milliseks kujuneb hinnatõus, kui me eile jäi mulle meelde uudised Te, ilmselt varsti langeb sooja hind koguni kas 50 või 60 protsenti. Et kui sealt nagu õnnestub inimeste elu ja see mõjub inimeste elujärje parandamisele, eks ole, et kui kui sellised asjad, kui hinnad enam ei tõuse, inflatsioon hoitakse kontrolli all, paljud sellised kommunaalkulutused lähevad alla, et siis võib-olla ei ole see nii traagiline. Aga kui need jätkavad tõusmist, siis loomulikult võib tulla sotsiaalne pinge küll. Raadiokuulaja, Eva ütleb meile, et meie küsitlus on veidi liiga mustvalge, pensionitõusu tuleks vähendada, jätta ja vähendada solidaarselt kõigi teiste elualadega, mina välistaks ainult hariduskulude vähendamisega, see on see, mida võiks nimetada riigi strateegiliseks kuluks. Evaga tuleb tõepoolest nõus olla ka ka selles, et, et tõepoolest küsimus ongi väga mustvalge, aga, aga, aga reeglina kõik statistilised küsimused on mustvalged ja ei kajasta tegelikult seda, seda reaalsust ja statistika kohta öeldakse mõnikord, et valede vorm, aga selle põhjal tehakse väga põhjapanevaid otsuseid, me püüdsime nii-öelda seda pruuni seoses pensionitõusuga pisut selle selgeks teha. Teine raadiokuulaja Harry kirjutab sellest, et et tegelikult noh, ta on, pigem, ma arvan, et see on iroonilises võtmes öeldud, et muidugi tuleb kärpida pensione koma, mitte 30000 kroonilist emapalka ja emapalgaküsimus on tõenäoliselt üks väga tõsine teema, mis samuti lauale pannakse. Ja millegipärast ma millegipärast arvan, et selle ümber hakatakse veel eriti tõsiselt piike murdma, sellepärast et ühelt poolt on reforme Erakond selle tembeldatud puutumatuks, aga kui minnakse juba pensionide kallale, siis, siis noh, kuidas saab minna mööda sellest emapalga ülempiirist või, või, või kuidas sellele probleemile läheneda, sellepärast et ka see meede tegelikult on riigieelarves päris kallis vist üle kolme miljardi krooni on, on see summa, mis, mis emapalgaks igal aastal makstakse niimoodi, et tegelikult see on päris, see on päris lai küsimusteringi ja, ja küsimus on lihtsalt selles, et kuidas reformierakond nüüd selle alla neelab, et noh, tulumaksu langetamine juba läks ja nüüd läheb emapalga ülempiir ka, et kuidas, kuidas nad sellega nagu põhimõtteliselt nõus on, aga arvestades nende nende populaarsus kahaneb, siis nad on sunnitud tõenäoliselt siin vastu tulema. No need kaks raadiokuulajakirja näitavadki seda või toetavad meie mõte, mis 10 minutit tagasi rääkisimegi siin, et kui kuskilt kärpida, siis tuleks kärpida kõigilt kõigilt elualadelt kõigilt valdkonnad ei ole ainult pensioniküsimusse. Jah, ma olen täiesti nõus selle, selle mõlemad neile selle raadiokuulaja kirjaga, et mis puudutab seda emapalga ülempiiri, siis jah, loomulikult kui pensionid lähevad löögi alla, siis, siis ei saa ka see jääda nii kõrgele. Loomulikult ei hoita sealt kinni kolme miljardit, sellepärast et emapalga suurema osa moodustab ikka see keskmine või väiksem osa, et noh, see, Aga kui meil siin juba on interaktiivne saade, siis üks raadiokuulaja kirjutab veel nii, et lõpetage sonimine, mitte sentigi pensionitõusu pealt, mitte ainult ravimite hinnad ei tõusnud, kõik hinnad on tõusnud, küte, vesi, elekter ja toiduained. Ja kui ikkagi 100000 inimest tänavale tuleb, siis lihtsalt pühitakse see valitsus ja riigikogu minema. Nojah, ma, selle lõpuga tuleb kindlasti nõus olla, et kui 100000 inimest tänavale tuleb, sellega tuleb nõus olla, et elekter on tõusnud, ravimid on tõusnud. Kõik hinnad on praegu veel tõusnud. Kui kaua see hinnatõus jätkub? Selles osas on eriarvamusi ja arvatakse, et küte kukub kuni kuni poole peale. Ma saan jah ka tema emotsioonist täiesti aru, aga kui me ütleme, mitte sentigi pensionitõusu pealt mitte sentigi ema valla pead palga pealt mitte sentigi hariduselt mitte sentigi kaitse kulutustelt kust, kui kusagilt ei tohi sentigi võtta, kust, kus siis see 10 või või 20 miljardit käivitaks kusagilt tuleb võtta mingi ja noh, selles osas tuleb lihtsalt koalitsioonis kokku leppida, et loobuvad siis kõik osapooled oma oma liiga kallistest lubadustest ja ütlevad selle ausalt välja. Muuseas, Leedu puhul oli huvitav, et seal kritiseeriti just kohaliku parlamendiliikmete palkasid ja ega see oli üks põhjus, miks, miks siis meeleavaldus kokku tuli, aga, aga kui me vaatame, mis meil toimub, siis meil on kõik väga rahulikud, parlamendiliikmete palk tõuseb jätkuvalt valt üldine rahulolematus, sellega ei ole neid kuidagi kõigutanud mingeid samme astuma. Nad ütlevad, et las riigikohus menetleb seda, seda otsust, nemad on justkui nagunii-öelda kõik teinud selleks, et palk langeks, aga, aga kuidagi põhiseadus ei luba seda palka langetada. Me ei ole kuulnud ikkagi nende poolt seisukohti, mida võtta ette riigikogu liikmete kuluhüvitisega või, või et kas, kas meil on mingisugune lahendus välja pakkuda siin selleks, et järgmine koosseis ei palkaks riigikogu liikmetel, abide abisid ja nii edasi. Jah, ja noh, kui, kui tõesti nüüd põhiseadus seob need käest käsist ja jalust, siis võiks ju võtta vastu selle otsuse, millest on ka räägitud, et nad lihtsalt vabatahtlikult annavad osa oma palgast ära. Sest ma arvan küll, et täiesti selge on see, et pensionide kallale ei saa minna jättes riigikogu palgad puutumata, siis läheb külmemaks. Jah, selles mõttes, et selles mõttes on nagu, nagu Läti ja Eesti situatsioon tõepoolest sarnane, et ei tohi lasta võimul olevatel poliitikutel eraldada sellesse mulli niivõrd palju, et nad enam ei adu, mis ümberringi toimub, Lätis juhtus ja tagajärjed olid käes. Meil on see kuskil piiri peal olnud juba aastaid, tegelikult meil on ka sellest mullist räägitud sellest, sellest imelisest maailmas, kus poliitikud elavad, no värske näidele, ma juhtusin täiesti juhuslikult nägema neljapäeva õhtul. Et mis ta õhtune ekspress, jahmuda Mihkel raudtee, kus tutvustatakse Eesti Ekspressi seal külas sotsiaalminister Maret Maripuu ja nikkel raud, küsib ta käest, et kui suur Ja kõige naljakam on see maripuu, ei teadnud, kui suur on ta palk. Ta ütles, et umbes 50000 mille peale raud küsib, et kas käkke või bruto. Ja maripuu ütleb selle peale niimoodi. Ma ei oska teile peast öelda, kas saatke mulle meil siis ma kontrollin oma palga üle ja vastan teile kui vastus kohal 74000 ja, ja seal oli veel pudinaid peale. Kui inimene ei tea oma palka, siis peaks palk olema ikka päris suur. Jah, muidugi, mul on väike kahtlus selles, kas ta tõesti ei teadnud või ta lihtsalt ei soovinud seda nii avalikkuse ees välja öelda, sest et see palk piinlikult suur on kogu kogu selle taustal, mis, mis tema ministeeriumi ümber praegu toimub. Jah, no iseenesest, no ma olen ka nõus, et riigijuhtide palgad peavad olema olema kõrged ja neil peab olema tagatud võimalus teha, teha oma tööd, aga, aga kui tekib ühiskonnas selline noh, nagu kõigile nähtav, karjub käär suur käär või kääri vahe, õigemini et siis peab nagu mõlemalt poolt, kuni kääre hakatakse kokku panema, siis, siis mõlemad osised peavad nagu võrdselt liikuma. Just ja ei ole mõtet tulla välja selle jutuga, et nüüd näiteks selle riigikogu liikmete palga piiramine annaks nii väikse kokkuhoiu riigieelarve ostan vaadates, et, et noh, et, et sellest ei ole mõtet üldse nii palju rääkida ja küsimus ei ole, mitu miljonit sealt kokku hoitakse. Küsimus on just selles psühholoogilises moraalses foonis, mis mida ühiskonnas kujundatakse. Hästi aga viskaks õhku küsimuse, et mis te arvate, kas me järgmise nädala jooksul eeldades muidugi, et meie kõrgesti austatud rahvaesindajatest vähemalt mõni seda saadet kuulab, et kas järgmise nädala jooksul kuuleme ka mõnda ettepanekut, mis, mis on seotud riigikogu liikmete palgatõusu, nende kulu hüvitiste või, või mingisuguste muude kulutustega erakondade rahastamisega seoses, kas kas me üleüldse üldse üleüldse selle kohaselt midagi kuulama? Ja tahaks just kuulda ka ja nüüd meie riigijuhtide seisukohti just nende sündmuste osas, millest me saadet alustasime, ehk siis Lätis ja Leedus. Meie nime ei peaminister, kui ka meie välisminister on väga agarad võtma aeg-ajalt sõna teemal, et meie ja, ja teised riigid, et meil on nii ja teistes riikides ana. No nüüd on juhtunud olnud meil väga lähedal. Tal on juhtunud kaks sellist asja, mis peaksid panema meid väga mõtlema ja me oleme siin saates ka rääkinud juba pidevalt sellest, et kas Eestis võib korduda sama või mitte. Ootaksime nüüd ausalt öeldes kõik ju, et ka meie kas siis parlamendi juhtkonna poolt või valitsuse poolt võetakse ka Läti ja Leedu sündmuste osas mingisugune seisukoht jäätmeseda, näiteks järgmise nädala alguses tõepoolest kuuleksime, et mis on siis Läti ja Leedu õppetund meile, et mida, mida meie riigivalitsejad kavatsevad noh, kiires korras teha. Jah, sest seni mis peaminister, keeldus ta üldse kommenteerimast ja välisminister piirdus väga niisuguse üldsõnalise lausungiga, et demonstratsiooni vabadus on, on, on demokraatia põhitõde aga, aga aknaid lõhkuda ikkagi ei tohiks. Mulle siiski tundub, et mina eeldakse, ootaks siiski veel ühte debati ja see puudutab selliseid tõsiseid töö tegijaid, inimesi, kes tegelikult ühiskonnas seda reaalset väärtust loovad, olgu ta siis treial või, või mingi itimees kes ehitab, loob pommi, mida oleks võimalik Eestist väljapoole olen eksportida ja seeläbi luua siinsel turul lisaväärtust, et et me ei ole tegelikult kuulnud ikkagi piisavalt Nendest seisukohtadest ja arengutest, et kuidas võiks nii öelda üleüldse arvestades, et majandus langeb praeguses languse tingimustes hakata uuesti arendama ja, ja leidma uusi lahendusi, noh, nii-öelda tootmise ja ekspordi saarele, sest on täiesti selge, et kui me räägime siin pensionidest, valimi valitsemiskuludest, hariduskuludest ja nii edasi, siis seda, seda suurt nii-öelda tõelist lisaväärtust loovad Eestis alla 300000 inimese. Ja kuidas nüüd nagu nendel hakkab minema, sellest tegelikult sõltub nagu kogu see kogu see kompott, et väga lihtne on abstraktselt öelda, et riik ei ei tohi pensionitõusu peatada, et riik peab pensione edasi maksma, riik peab tegema seda, teist ja kolmandat, aga kui riigil ühel hetkel lihtsalt raha ei ole tal ei ole kriitilises hulgas neid reaalseid töötegijaid, kes siia seda väärtust loovad siis ei ole võimalik ka tegelikult ühte, teist või kolmandat tegevust teha. No eks ta siin dilemma on, aga tegelikult ju riik, õigemini siis valitsus ei saa ka ette ju kirjutada või öelda, et mida nüüd majandusest tuleb täpselt teha, meil ei ole riigi majandus, meil on turumajanduse teatavast. Et sinna. Järjest rohkem räägitakse sellest, et ka riigil on väga oluline roll praegusel hetkel majanduse turgudel. No kindlasti on vähemalt keskkonna loomise mõttes on riigi roll endiselt väga oluline, aga ootaks ka näiteks ikkagi Tööandjate liidu poolt nüüd mingisugust selget seisukohavõtt, et kuhu see Eesti majandus peab tüürima, mis oleksid need alad, mis oleksid need valdkonnad, kuhu tuleks nüüd panustada, mida näiteks riik peaks toetama, et ma ei tea, võib-olla on omavahel arutavad asja aga vähemalt avaliku debatini ei ole ju asi tegelikult jõudma. No tegelikult me igal pool paraku küll esialgu mitte Eestis näeme, näeme riiklikke programme majanduse elavdamiseks, noh, kui järgmise ajal astub Ameerikas ametisse uus president Barack Obama, siis ka tema nagu esmase esmaülesandena ju nimetatakse ikkagi seda majanduse käivitamise programmi, milleks peaks kuluma 850 miljardit dollarit, kui ma õigesti õigesti mäletan. Noh, see on ikkagi niisugune rahasüst majanduse elavdamiseks. Meil praegu räägitakse esialgu ainult ainult kokkuhoidmisest, mitte mitte sellest, kuidas sellest kriisist üle saada ja majandus uuesti käima lükata, tõsi küll, majandusministeeriumil oli nüüd valminud mingisugune tööstuse elavdamise programm. Aga ühel hetkel me oleme silmitsi olukorraga, kus ideid isegi on, aga raha ei ole. Et kui majanduskriisile järgneb ka krediidikriis, et ühel hetkel ei saa keegi lihtsalt enam seda laenu kätte siis ei olegi võimalik korralikult seda majandust arendada, et siin on küsimus, et kuidas me, kuidas nende vahendite kättesaadavusega on. Pisut on hakatud rääkima ka sellest, et Eesti riik võiks hakata välja andma võlakirju ja ma arvan, et see ei ole paha mõte, kui kui me hindame kas või seda, et, et iga kuu laekub Eesti pensionifondidesse päris mitusada miljonit krooni, ma pean siin ennekõike just teise samba pensionifonde silmas. Ja kui nendel pensionifondidel on väga tõsine küsimus, et kuhu see raha paigutada nii, et see enam-vähem normaalselt teeniks siis näiteks Eesti riigi võlakirjad kas või kuue protsendi peale, mis on, kindlasti olen sellest kaheksast üheksast protsendist, millega praegu riikidele raha laenatakse siis see oleks kindlasti väga hea, väga hea lahendus ja, ja samas see raha, see pensionifondide raha, mis on ju tegelikult siin tekkinud, ei voola siit riigist välja, vaid rakendatakse siis siin nii-öelda kohalike investeeringute ja töökohtade loomise teenistusse. Üks idee on muidugi küll, mida nüüd väga arglikult on välja käidud, aga ma ei tea, kas see ei ole vist kuskil rakenduse rakenduseni jõudnud. See on see, see asi, mida maailmas on korduvalt kriiside ajal tehtud ja proovitud, see on, need on need nõndanimetatud hädaabitööd mis ju Ameerikasse oli ja oli ka pätsu vabariigi ajal tegelikult olid, et töötud inimesed, kellel tõepoolest ei ole mitte mingit võimalust tööd saada, et vähemalt nende abi hädaabitööde programmide osalemine aitaks neil mingisugune sissetulek, nii, neil oleks, nad ei, nad ei oleks päris tööd. Ma saan aru, Peeter, sa toetad seda Edgar Savisaare ideed. See ole Edgar Savisaar ei tee, see on juba väga vana idee. Et põhimõtteliselt, kui me räägime Läti ja Leedu sündmustest, siis üks asi, mida toodi esile, on see, et, et inimesed, kes tundsid ennast aastaid turvaliselt, kellel oli töökoht olemas, järsku, kes avastavad ennast põllu peal näoldaks et nendel on see, see kiht mässama hakata, väga suur. Aga, aga need programmid aitaks asja tunduvalt leevendada. Ma lugesin just tänasest lehest, kus kirjutas siis tööturuamet. Kui palju on ühele töökohale kandideerijaid? Viimasel ajal tekkinud see vist lausa paarsada või isegi rohkem inimest ja kõrge kvalifikatsiooniga inimesi, kes ühele kohale kandideerivad ja nendest 200-st 300-st saadab selle koha ainult üks heal juhul, eks ole. Et mida need ülejäänud 299 siis teevad? Nojah, aga niisuguste töökohtade loomine eeldabki jälle jälle rahasüsti sealtsamast riigieelarvest, mida on vaja kogu aeg kokku. Kui noaga süstime, sest see oleks nagu väga tulus investeering tegelikult riigi seisukohast samamoodi. Nojah, aga kui me nüüd vaatama, et näiteks ühe ühe suure suure kokkuhoiuallikana eelarvest käsitatakse ka seda teedeehituse kärpimist, et see nii suur osa Kütuseaktsiisist laekuks enam teedeehitusse, mis ühelt poolt annab tõepoolest väga suure kokkuhoiueelarvesse aga teisalt, kui teedeehitus kokku tõmmatakse, siis kaovad ka need töökohad, mis, mida on teedeehituses päris palju. Nojah, et on päris palju räägitud, et majandusel ei saa nagu ka riigi investeeringute näol täielikult nagu hinge kinni tõmmata. Raadiokuulaja Igor kirjutab meile, et me tegeleme õhutamisega, kui räägime pensionitõusu muutmisest ja samas mainime, et selleks tuleb seadusi muuta indekseerimise, siis mis välistavad pensioni vähenemise reaalsuses ja pidevas inflatsioonis, siis tegelikult kui rääkida veel pensionitõusust, siis päris indekseerimise alusel see pensionitõus ka tehtud ei ole alati indekseerimine pluss veel midagi, siis näete, et see, aga, aga kuna ka meie nii-öelda ei langeta mingisuguseid otsuseid. Me lihtsalt diskuteerime selle üle, kas see on põhimõtteliselt võimalik või ei ole. Ja pluss ta heidab meile ka veel ette, et tuuleparkide ja rohelise energiavahele automaatselt võrdusmärki ei saa panna ja me ei räägi asja asjades komple asjadest kompleksselt. Ehk siis kui me esitasime siin küsimus, et kas inimesed on nõus, et tuulepargid meile nii-öelda koduhoovi lähedale ehitatakse siis tegelikult noh, antud juhul selle näitega me tõimegi välja selle, et, et kui inimesed räägivad nii-öelda ühiskonnas laiemalt, siis nad loomulikult ütlevad, et pensionitõus peab olema. Tuulepark oleme maha, aga kui hakatakse rääkima asjadest konkreetselt, siis leitakse 10 põhjust, miks ei võiks niimoodi olla, et siin ongi see küsimus, et tõenäoliselt kõigil võib-olla mõelda pisut rohkem sellele, kuidas siis nii-öelda see erahuvi ja, ja üldine huvi kokku saavad. Kui me räägime siin kodanikuühiskonnas, siis see ongi nii-öelda selle kodanikuühiskonna üks nurgakivi. Selle Hiiumaa rahvakoosoleku vaidlusest tuulepargi rajamisele eemann meelde üks kõnekas arv. Seal tuli vist välja niimoodi, et kui see suur tuulepark sinna rajada, siis see hõlmaks neli protsenti vist Hiiumaa territooriumist. Et ülejäänud 96 nagu jääks nagu puutumata, aga rahvas ei olnud ka sellega rahul. Ja asja võti siis kokume. Roheline poliitik Marek Strandberg ütles, et hüva rajaga nelja protsenti paneme tuulikud merre. Mis puudutab töökohti, siis töökohad kahanevad kohutava kiirusega ka meediamaastikul ja ja see nädal tõi meile uudise, siis sellest, kuidas Kalev meedias kaotas töö 100 inimest ja pandi kinni üheksa ajakirja. Mul on siiralt kahju kõigist kolleegidest, kes töö kaotasid, aga mõneti mulle tundub, et, et see otsus, mida Kalev Meedia lohi juhil algatasid, oli, oli ootuspärane. Jah, sest et noh tükk aega tundus, et kaua ei saanud raha põletamine ju kesta, sest et. Oliver Kruuda meediaprojekt on, on alati jäänud mulle kuidagi arusaamatuks, sest et on, on selge, et ajakirjandus igasuguste meediaäride käivitamine on tohutult tohutult kallis, alguses nõuab suuri investeeringuid, aga, aga ta peaks ikkagi reklaamina midagi sisse tooma. Ja noh, ma ei ole nende ajakirjadega. Telekanali väga tihe vaataja, aga, aga nii palju kui ma olen sinna sattunud, ega ma seal reklaami küll ei ole eriti näinud. Ehk siis sa oled nagu seisukohal, et valdav osa nendest kõikvõimalikest väljaannetest me ei räägi veel telekanalist, mis töötab, aga aga nendest väljaannetest oleks kinni pandud ka ilma majandus kriisita, sellepärast et nende põhimõtteline idee lihtsalt ei olnud jätkusuutlik. Kas tegu oli siis nišitoodetega mõningatel puhkudel muuseas, hästi tehtud nišitoodet ei, selle vastu, kasvõi näiteks ärielu vist oli üks nende väga mahukas äriväljaanne ja nii edasi, nii et, et neid oli ja, ja, ja, ja kindlasti oli ka lugejaid, aga, aga kuna nad ei läinud massidesse, siis ei tulnud sealt ka nii-öelda seda loodetud tulu. Vaata, ma olen oma nahal. Selline kogemus olemas ja ooperit mitmekordne kohe. Et ma olen töötanud väljaannetes Ajal, mil Eesti majandust teps mitte kriiside, vastupidi, kogus kogus hoogu, see on siis 90.-te aastate teisel poolel. Ja sellised suurepärased ajakirjad nagu Eesti aeg või või luup või hommikuleht või TV1. Kõik nad ju tegelikult lõpetasid. Tänu sellele, et raha loobiti ahju, ehk siis ei tulnud tagasi, ei tulnud raami piisavalt tagasi, kuigi siis oli reklaamiturusituatsiooni tunduvalt parem ja teisem, kui on see praegu. Mis puudutab teeve, ühtlasis, teeb üha puhul me saime, me võisime ikkagi rääkida väga arvestatavas reitingus, sest need reitingud olid seal kuskil 10 protsendi ümber kogu auditooriumist, seda mõnel õhtul, mis neile eriti edukad oli. Nojah, tegelikult see reiting oli, teeb ühele ikkagi täiesti arvestanud. Jah, aga seal oli nagu see omanike probleeme, lõpuks olid seal omanikud poolakad, kes lihtsalt lõbuks keeldusid raha maksmast ja seal olid nagu teised probleemid. Aga põhimõtteliselt noh, see situatsioon on tegelikult Eesti meediamaastikul ju olnud ja on korduvalt nii et seal ei ole midagi üllatust. Pigem on see asjade loomulik käik nüüd, kus, kus reklaamiturg sisuliselt on ju taandarengus ja suures taandarengus siis kui sul reklaami ei ole ka? No kaua sa kühveldad? No ja teine küsimus on ikkagi see, et, et kuidas kogu see kogu see skeem on üles ehitatud, kui me räägime näiteks sellest praegu veel tegutsevast telekanalist, siis siis see kalasportlane kanal on küll hea näide sellest, kuidas diletandid televisiooni teevad, sest sellepärast, et kui hakata televisiooni tegema, siis esimene küsimus, millele sa vastama pead, on see, et kes on siin auditoorium, kes hakkab sind vaatama, milline on see äriplaan või mis poodiumi põhjalt on, on tehtud ja mulle tundub, et nendele küsimustele on Kalev Spordi puhul jäädud küll vastamata, siin on küll nii-öelda konkurentide poolt öelda, et ka öeldud, et Kalev Spordi väärtus on miinusmärgiga. Kalev Spordi puhul me võime küll öelda, et jah, noored mehed tahavad vaadata sporti, aga, aga, aga ka sellisel juhul me tegelikult nii suured eelarvenumbri puhul peame ütlema, et, et see on suhteliselt ebaõnnestunud valik, sellepärast et noored mehed ei vaata televiisorit noortel meestel muud asja, millega tegeleda ja nad on sellised suhteliselt ebalojaalsed televiisorivaatajad, vaatajad kui või noh, kui näiteks ainult korvpall või jalgpall välja arvata, sest need on sellised spordialad, mida noored mehed vaatavad ja korvpalliga tõepoolest siis ka antud juhul sellel spordikanalil võib-olla kaheprotsendilist reitingut saada, aga, aga mitte rohkem. Nii et, et noh, see, see, see ülesande püstitus selle telekanali puhul oli juba vaev ja, ja kui siit nüüd edasi minna veel selleni, et ühelt poolt nad hakkasid tegema siis selliseid uudiseid ja püüdsid sellist muud programmi sinna juurde tuua, ehk siis püüdsid ka teistmoodi Ta segmenti saada siis lõpuks nagu keegi ei saanudki aru, et kellele see telekanal tegelikult nagu mõeldud on. Ja ma peaks ütlema, et, et ka spordiuudiste puhul on täiesti tõsiseltvõetav uudistesaatega tegu, et, et nii mõnedki uudised on originaalsed ja ja antud juhul nende puhul võib isegi rääkida nagu sellist, et nad taotlevad sellist nii-öelda avalik-õiguslikku imidžit. Ei kajasta väga palju kollaste püüavad sellist noh, nii-öelda ühiskondliku natukene laiemat teemat käsitleda, aga aga sellest kõigest jääb väheks, eriti perekonna erakanalid puhul, mis, mis tegelikult elab ikkagi reklaamirahastaja konkreetselt reitingust. No selle telekanali puhul on vihjatud, keegi ei ole tõestanud ja ei saagi tõestada, et pika pikema vinnalise on eesmärk sellele telekanalile hoopis poliitiline. Ehk siis silmas pidades siin tulevaid Europarlamendi ja kohalikke valimisi, et olla Oliver Kruuda, Edgar Savisaare suhted on niivõrd head, et kunagi hakkab see, see kanal võlla tegema keskerakonnale propagandat tänases lehes. Muuseas abilinnapea Jaanus Mutli on lükanud ümber selle selle väite, et tegelikult on linn ostmas ära Kalev Kalevi spordi telekanalit, et see ei ole nii samal ajal. Telekanali tegevjuht Toomas Lepp on öelnud, et ta ei välista, et kanal läheb müüki. Ma oma kanali patrioodina täpsustaksin, et mõtlevates seda juba eilses AKs. Ja selleks no ega seda poliitilist tausta siin jah ei saa kuidagi kõrvale jätta, kasvõi meenutame seda viimast viimast juhtumit, kui linnapea Edgar Savisaar läks erisaatega eetrisse teatama linnavalitsusse on sisse murtud, siis kanal, kuhu ta läks ja mis omasaated nii-öelda poole pealt katkestas, oli, oli just nimelt Kalev sport. Ma siiski natuke oponeeriks, ma arvan, et valdavalt kui nad teevad seda uudista ja arutelusaadete programmi, siis seal ei, seal ei ole seda kallutatust nii palju, nagu te seda ette heidate, sellepärast et reeglina on seal alati osapooled laua taga nii koalitsioonist kui opositsioonist. Ja kui me räägime uudistest, siis seal täpselt samuti, ega seal ei ole küll mingisugust lauspropagandat, et siin te teete natukene liiga, pigem on see probleem. Poloogiline ei, meie ei siin oma seisukohta. Edgar Savisaar tuli sinna oma saadet tegema, see, see andis neile imagoloogiliselt sellise hoobi, et peale selle kõik, mida nad teevad, ta omab sellist väga selge, et väga selgelt maiku ja, ja see oli nii-öelda imagoloogiliselt väga nõrk samm, mis, mis asetas nad turul kohe selgelt halvemasse seisu. Lauri sinust saaks väga hea poliitik, sa üritad meile suhu panna neid sõnu, mis me tegelikult ei ole öelnud neid mõtteid, mida me ei ole mõelnud. Mina püüan kaitsta ja püüan öelda, et ega kõik ei ole, kõik ei ole nii, nagu, nagu te ütlete, et imagoloogilist välja paistab, aga ma tõin välja ka selle imagoloogilise probleemi, miks, miks see olukord kalaspordi ümber selliselt on tekkinud või miks need arvamused on sellised ka kujunenud. Aga siis muidugi võib püstitada küsimuse, kas tegu oli imagoloogilise veaga või oli ta ikkagi selleks mõeldud. Vaata sellest imagoloogilisest peast on vähe kasu, kui mitte keegi seda telekanalit ei vaata. Ja seal sa võid, sa võid ükskõik mida sellel telekanalil teha, aga kui keegi seda ei vaata, siis see on kõige suurem probleem selle asja juures ja seetõttu noh me võime küll arutleda tõesti selle üle, et kas Kalev, sport on müügis või ei ole, siis noh, arvestades praegu turul raha ei ole, siis on seda väga keeruline osta. Tõenäoliselt Oliver Kruuda jätkab kuni kohalike valimisteni sele telekanaliga ja siis on juba täiesti uus olukord. Nii et selles mõttes väga nõus, et et ühel hetkel, kui Kalev sport on müügis, siis võib-olla leitakse talle ka ostja lähemalt, kui me seda arvata võime. No kõige olulisem on see, et noh, minule endale ja ka minu paljudele tuttavatele meeldivad Kalevi maiustused söön neid aeg-ajalt häälega, et pigem Oliver Kruuda võiks hoida püstima magusatööstust ja kui selleks tuleb ohverdada telekanal, siis andku minna. Nii ülevaate meie kuulaja küsimusest, muuseas see oli väga tasavägine heitlus, mis siin kogu aeg toimus, aga, aga tunni lõpus on, on selgelt enamuses seisukohta eelseisev eelseisva pensionitõusu ei tohiks ära jätta, ta siin oli vahepeal selline nii-öelda paariprotsendiline erinevus, aga nüüd siis 33 protsenti leiab, et eelseisev pensionitõus tuleks ära jätta ja 65 protsenti vastanutest leiab, et seda pensionitõusu ei tohiks ära jätta, teps mitte. Kas see tulemus on teie hinnangul ootuspärane? Jah, ilmselt küll, kui sa ütlesid, et vahepeal oli väga tasavägine rebimine, siis ma, siis ma tahaks väga loota, et rebimine ei olnud nii-öelda ühelt poolt pensionäride ja teiselt poolt veel mitte pensionäride vahel, vaid, vaid ikkagi tõesti selle vahel nii-öelda inimeste tõekspidamise vahel, et, et nad ei lähtunud mitte oma isiklikust seisukohast nii-öelda heaolust, vaid vaid sellest, mida õigeks peavad. Nojah, aga seda on võimatu praegu kontrollida, see jääb meie hea uskseks lootuseks. Me ei jõudnud täna kahjuks rääkida gaasist, aga. Me jõudsime rääkida sellest, et ka siin tulla, Eestis langeb, Jah, ütleme gaasi kohta nii palju, et hiljuti kokku lugesin vene ajakirjandusest vahvalt pealkirjasektor kaasa. Aga sellega on tänane rahvateenrite saade läbi ja tänased rahva teenrid olid Mart Linnart, Peeter Kaldre ja Lauri Hussar ja meie soovime teile siinkohal ilusa laupäeva jätku.