Eesti muusika. 10 korda 10. 10 korda 10. Tervist vikerraadio stuudios on Andres Oja Eesti muusika 10 korda 10 saatesari on jõudnud kolmanda teni ja sedapuhku on tähelepanu keskmes siis 10 meeslauljat. Väga erilised, kõik väga erinevad, mõned neist rohkem tuntud, mõned vähem tuntud siiski olen jätkad saatest välja lihtsalt sellepärast, et nad on liiga tuntud, mõned lauljad nagu Georg Otsa, Jaak Joala, Ivo Linna ja nii edasi. Sellepärast et ega nad ei solvu selle peale, vaevalt küll, aga lihtsalt nendest on palju räägitud, nad on väga tuntud ja natukene justnagu proovin terve selle saatesarjaga just natukene neid vähem tuntud mõningaid, keda hakatakse juba päeval ära unustama ja et oleks selline ka väike ülevaade läbi aegade ja erinevates stiilides. Riida Bon esimene mees, kahjuks meie hulgast juba lahkunud. Tema nägu ja tema häält kindlasti teavad, ma julgeks öelda kõik eestlased või vähemalt väga-väga suur hulk eestlasi. Ja eks tema pütlust OK kurivaim kindlasti põletavad samuti inimesed seal loomulikult köster, jahtme filmides siis kevade ja Suvi, kus teda mängis köstri rollis oli Endel Ani. Võib-olla tol ajal paljud imestasid, kes oli siis juba täiskasvanud, sel ajal, kui kevade film ekraanidele jõudis, ehk siis aastal 1000 970969 seda filmiti, et kuidas, kuidas päris huvitav, et ooperilauljad on võetud köstri rolli, sest tõepoolest Endel Ani on kindlasti vähem tuntud lauljana kui näitlejana just selle tänu sellele filmile kevade ja Suvi, mida noh, võiks öelda, et iga eestlane on näinud neid filme, aga Endel Ani põhitöö oli ikkagi Vanemuise teatri Vanemuises teatris olla ja aastast 1944 ta seal oli siis kooris kõigepealt ja solistina aastast 1950 kuni siis jah, elu lõpuni välja aastani 1985. Muuseas, võib öelda ka Endel Ani mitte ainuüksi ooperis ei mänginud vaid ka sõna- rolle Vanemuise teatris näiteks on ta mänginud tuntud kuulsuse narrides siis Kulno Süvalepa lavastatud seitsmekümnendatel, täpsemalt 1976 Saalomon Vesipruuli jah, seda ühte Tallinna narri kest. Tahtmine tuulemehest, nii et on neid sõnarolle tal teisigi olnud, aga tuletaks meelde, kuidas Endel Ani omal ajal laulis, on salvestatud aastal 1955 see laul ja see küll ooperiaariad, aga see on kõigile kindlasti väga-väga hästi tuntud Giuseppe Verdi kuulsat itaalia. Ooperis Rigolettot ja Ladonna Emmuubile on ta nii-öelda originaalkeeles ehk itaalia keeles, mis põhimõtteliselt tähendabki sedasama, nagu ta eesti keeles on muutlik on naise meel ja esitajaks muidu köstrina tuntud, aga suurepärane ooperilaulja. Nagu näha, salvestas laule tenor Endel Anilt. Niimoodi laulis siis Endel Ani rohkem köstri prollist kevade ja suvefilmist tuntud mees. Aasta oli siis 1955 Vanemuise teatri pikaajaline ooperisolist tenor. Vanemuise teater peidab endas. Kas nüüd peidab aga ikkagi veel suurepäraseid lauljaid just selliseid isikupärase häälega? Alati olen imestanud, et kuhu need isikupärase häälega lauljat, miks teevad millegipärast kuidagi kõrvale kas siis ise hoiavad või kuidagi vajuvad, et kas selline lai publik nii-öelda selline massilt publiku mass ei soovi kuulata selliseid erilise häälega lauljaid või milles asi on? Ei tea, jätan selle kellegi teise puurida, aga kuulame Aivar Tommingas, kes on samuti Vanemuise teatri näitleja ja juba aastast 1978, nii et oli ka endale aniga ühel ajal teatrist. Aga Aivar Tommingas on väga hea laulja ja tal on täiesti fantastiline hääl. Just selline isikupärane, omapärane ja juba endajat näitlejaks. Näitleja teeb algust seitsmekümnendatel last, pärit mängis ta seal ansamblis Oomega kus Sugar näiteks Anne Veski omal ajal mitte ei laulnud, vaid just nimelt klahvpille mängis ja tema vend siis Mati Vaarman samuti mängis oomega juba varem kuuekümnendatel anne, tol ajal veel Vaarman küll jah, mängis seal seitsmekümnendad, et siis kui ka Aivar Tommingas, aga pärast seda, kui Aivar läks näitlejaks õppima konservatooriumisse, siis muidugi bändi tegemine jäi katki. Aga pärast juba olles Vanemuise teatri laulja, siiski otsustas ta bändi natukene veel edasi teha ja sündis 80.-te alguses selline kollektiiv nimega kolmikhüpe. Ja senine bluusi natukene souli, kusagilt sealtkandist. Just see muusika, mis Aivar Tommingas hääle läheb väga väga. Lauldud ise ta mängis kitarri, mängib siiamaani veel nagu ta pile aegu olles rääkis, et Raplast pärit siis Vaiko Epliku, aga kes on ka Rapla poiss? Ta oli ikka vahetevahel endale lõpuks seal musitseerivad. Ehk tulevad kusagil lavale ka, aga kolmikhüpe 80.-te alguses tagab huvitav Tartu ansambel, ka Tartu muusikapäevadel astusid üles ja üks huvitav asi ansambli kolmik, kusjuures veel nimelt see, et selle ansambli tuumik Aivar Tommingas välja arvatud mängis samal ajal ka ansamblis suveniir. See on päris huvitav jah. Siis Jüri Rosenfeld, kitarrist, basskitarrist Aleksander Sult, Sophia trummar Ove Maidla olid ka just nimelt ansambli suveniir põhi, nii-öelda need, kes mängisid selle põhja, sinna ballanedele, lauljatele päris huvitav fakt on seegi omamoodi täiesti erinevates stiilides, aga rida oli 80.-te huvitavad ajad olid neil. Aga kolmikhüppajat jah, paraku on niimoodi, et see kollektiiv vist väga iseenesest saaks küll ka uuesti kokku tulla mingil põhjusel, miks mitte. Kuigi Jüri Rosenfeld elab pikki aastaid juba Soomes ja Aleksander Sõrdsop kolis tagasi Magnetic bändis kui ka Tõnis Mägi Muusik Seif is ja mujalgi veel jõudis ta mängida, nagu öeldud, siis ka suveniiriata. Ansamblis kolmikhüpe aga kuuleme ansamblit kolmikhüppajate, solistiks Aivar Tommingas ja Jüri Rosenfeld. Laulja fiksi, tekstimeister Juhan sütt veel veidi. Ansambel kolmikhüpe ja 80.-te esimene pool, solistiks Vanemuise näitleja Aivar Tommingas. Vanemuise teatris on näitleja, polnud ka järgmine mees, kes on täiesti harukordne nii näitlejana kui ka lauljana, kuigi ta ise ennast lauljaks ei pea, et nad on enda kohta öelnud niimoodi laulja ei ole ma kunagi olnud, aga kahe noodiga olen kogu pere ära toitnud. See on Endel Pärn. Paraku peame temast küll minevikus rääkima, aga nii ta on aastal 1914 sündinud mees kes juba 16 aastaselt tuli Vanemuise teatrisse jälle Vanemuise teater, palun väga. Ja kuni 1942 oli Vanemuises juhataja ja pärast seda siis Estonias üle 40 aasta kuni aastani 1986 Voldemar Panso oma portreed minus ja minu ümber on kirjutanud nii, Endel Pärn on läbi ja lõhki näitleja, igalt toll. Täpselt nii ta on, kuigi Endel Pärn on öelnud enda kohta, et ta ei ole laulja veel korra, et laulja ei ole kunagi olnud, aga kahe noodiga pole kogu pere ära toita siis tema laulmine, selles on midagi niivõrd erilist ja. Ma ei tea, võiks öelda isegi, et Eesti esimene räppar ehk sest tõepoolest selle kahe noodiga kõik ära laulnud ja ta ei ole lauljaid ühtegi nooti mustalt, mitte kunagi. Voldemar Panso sealsamas portreede raamatus kiidab ka Endel Pärna musikaalsust rütmitunnet, mis tal kahtlemata oli. Jaa, muidugi. Endel Pärna, kel õnnestus vaatamas käia seitsmekümnendatel alguses mees La Manchast etendus etendust, kus istungi hoteetmegis Georg Ots ja Sansa banzat. Tema teenrid siis Endel Pärn, siis mäletatakse ju seda rohkem vaatajaid, räägiti isegi Endel Pärnast, sellest teenrid. Tentsiku prollist kui Georg Otsast Georg Otsa oli teada suurepärane laulja, tegi jälle hea rolli, aga see, et Endel Pärn seal kõrval kahe noodi peal need ära laulis, see oli midagi täiesti erilist ja muidugi siis tema, mister Higgins, minu veetlevat leedit siis aastast 1963. Midagi täiesti erilist tõepoolest soovitan üles otsida raamat Voldemar Panso, kui kodust leidub, kui ei leidu, siis raamatukogust minna ja hankida ja peatükki Endel Pärnast veel korra üle lugeda. Täiesti kindlasti saab naerda ja natukene teada. Võib-olla natukene rohkem. Mees Endel Pärn oli tõeline legend, eesti teatri džentelmen, absoluutne, täielik ja nagu Voldemar Panso ütles, et läbi ja lõhki näitleja ja läbi ja lõhki ka Claudia päidaks, mina vedasin kirjas küll vikerraadios, et Higgins monoloog minu veetlevat leedit, Endel Pärn. Ei teagi, kuidas seda võtta, kas monoloogina või lauluna, otsustage ise. Ja mis ma nüüd teen? Mulle toodi hommikul kohvi asemel teed mainin midagi üles, ma ei tea, mis nad täna teha olen lubanud. Ma ei saa sellest aru. Tema vastu näidati üles kõikvõimalikud tähele pannud. Ta ütles seda ise. Küll võis põhjus olla. Ta läks võrratult pallil, käitus ta. Mis küll teda, mis ta ära vedas üldse naistest aru. Valdan naistel loodi pea mõistlust, loodab meeste pea. Kodrutavad puudutavad, unistavad, unustavad, meelevad, liigelevad, igal mehel olnud, teevad pea. Miks ei ole naised rohkem meeste moodi ja müts ei ole naised rohkem meeste moodi. Miks naine, libloodikuid veel mööduna külladid ellu mees sulle lubavad siis seda ka teemehena kindel olla, kõikjal intra või? Miks jumala teisiti lei? Miks võtta? Panin keeluradu käima? Miks ta iial mõista ei või meil? Täna arusaamatu, mis mulle näib, et kiidan. Miks pole naine nüüd loodud või mehedana õrna jutt on, ta ei meedia käitu. Tule, halb happeid ärritab, kui paik, et ma nüüd pean pihtima, kuid kõrtsis lähmegi Minni. No see on levinud sunnib. Miks pole naine loodud nii? 10-st mehest üks mõnikord? Sekveneeri põlveni jõi. 1000-l vaatab veidi võõrasvõtjate ida või miks võib-olla väljas on küll veel mehed olla. Meeldivalt head sõbrad on meie joon. Kas täitub, tal? Olen veidi pat kui kulu mul sünnipäev peetud raamat, kui on sõpradega pole naine loodud, nii. Üksainus legendaarne Endel Pärn ja sama legendaarne mister higinsi roll Estonia teatri minu veetlev leedi, st mida muidugi vast Endel Barnalt kõige paremini teatakse, muuseas, Edel Pärn on ka mänginud portost kolme musketäri. Seda on kuidagi natukene võib-olla raske ette kujutada, aga, aga nii ta on, see on tema rollide nimekirjas portos, kolmeid, musketärid tõepoolest. Keda ta oleks sobinud. Ma arvan, et Endel Pärn oleks sobinud keda tahes mängima tema Talindi juures Endel Pärna muidugi ka filmides mänginud ja noh, võtame kas või need kuulsad kolm Sulev Nõmmiku komöödiafilmi ja mehed ei nuta eelkõige, kus nendel Darra ütlused on, joop lausa ma tea, rahvakõnepruuki üle läinud seal nad panevad su kinni ja ja, ja nii edasi. Mida te seal kõik ütleb toredalt ja need teised, sest tal jah, nii sõnalist rolli ei ole seal noorest pensionärist näiteks seesama tema sammumine seal, kus seal pulmapidu toimub ja kuidas ta seda teeb. Ja ka siin me oleme, kus ta ainult näoga tunde, sõnalist rolli tal ei ole sellest hoolimata. Ta on ta seal näha ja täiesti olemas. Fantastiline. Aga filmimaailm lahti just nimelt Mart Taaniel, üks Eesti praeguse tuntumaid filmioperaatoreid. Filmid Sügisball, Püha Tõnu kiusamine, Jan Uuspõld läheb Tartusse ja viivadki november, mille eest Mart Taniel on siis operaatorina ka Ameerika filmioperaatorite liidu Spotlit auhinnad kolme kandidaadi hulgas, nii et igati väärikas filmitegelane. Aga kindlasti keegi ikka mäletab, et partaanial oli kunagi ka bändimees ja Huukeers siis 90.-te esimeses pooles oli ansambel, kus Martaaliel oli solistiks, jaga kitarristiks hukkeers võib-olla natukene kompromissi, kuhu poole seetõttu õpet ansamblis olid ka puhkpillid. Aga 90.-te alguses ta eksisteeris ja hea näide jälle sellest, et üheksakümnendatel Eestis sugugi mitte ainult ei tehtud sellist päkapikudiskot ja, ja nad, see selline elektrooniline tantsumuusika ainuke stiil, mida siin üheksakümnendatel Eestis tehti ka teist muusikat, Mart Taniel, tema enda lugu, ansamblit siis UG-s 90.-te keskpaigani Nad tegutsesid pärast seda siis Mart läkski kinoteed või operaatoreid, teed ja portaanili enda kirjutatud autori lugu ilmselge ja kvartalil, ta ise laulab ja mängib kitarri. Praegune tuntud operaator Mart Taniel. Rohkem kui 20 aastat tagasi. Sedamoodi siis ansambel Huukeeres 90.-te esimeses pooles 1000 990995 umbes see tegutsemisaegsele kollektiivile oli solistiks kitarristiks Daniel ja selle suurepärase klahvpilli või oreli soolo, täpsemalt hämmuti soola mängis muuseas selle ansambli klahvpillimängija Ülo Krigul, praegusel ajal väga tuntud helilooja ja ka mitmes ansamblis kaastegev praeguselgi ajal no näiteks ka komprohest bluus mängib just nimelt ja rütmigrupp, oh legendaarsed mehed ka Luxury Filters siis mänginud siis Andrus Uuspõld ja Jaanus tülivastavalt basskitarr ja trumm. Et igati tubli kollektiiv, aga solistiks kitarristiks partaaliel tuntud operaator, praegusel ajal hoiame pöialt, et seep, Ameerika filmioperaatorite liidu auklienti just nimelt eesti mehele tuleks. Aga jälle sinna teatri kanti natukene tagasi, kuna Jaak Jürisson on just viimastel aastatel hoidnud pigem sellist madalamat profiili publiku ees, mitte nii palju opolnud kui varasematel aastakümnetel. Ja ka teinud teatritega koostajaid, teatritele muusikat, aidanud seal seal seadeid teha ja muid selliseid väga musikaalne inimene jaat, linnateatriga koostööd just eriti, aga palju jah või praktiliselt üldse ta enam ei laula. Et aastakümneid, millest on muidugi ääretult kahju, jälle üks suurepärase ja isikupärase ja omapärase häälega mees, aga nii ta on, see on tema enda otsus. Ja seda on võimatu vaidlustada esimene televisiooni lauluvõistluse noorte lauljate lauluvõistluse kaks takti ette võitja aastast 1972 ja seitsmekümnendatel ansamblist tooma pojad laulis ja suure klahvpillimängija, kaheksakümnendatel ansamblit kontor, siis oli kabel, monitor, siis oli ka veel pees troika pärast hiljem Jaak Jürisson, ta laulis ka laevas laeva. Kuna ja see jäigi tema nii-öelda sellise aktiivse bändi tegevuse lõpuks ja mäletan seda, et üks soome sõber tuli üheksakümnendatel Tallinnasse ja rääkis, et ta oli olnud laevas laevas, bänd mängis, et Eesti ansambel oli head lauljad täiesti. Ma küsisin, et kes see võib selline olla, selline inseneri välimusega tüüp, selline kirjeldus oli tallaga, laulab nagu Steve Winwoodi püks tuntud inglise laulja, suurepärane ka natukene sarnane on ka hääl, siis ma natukene uurisin, et täidis klahvpille prillidega selline Jaak Jürisson, kes muud, nii et isegi rahvusvahelist tähelepanu on äratanud. Inseneriinsenerimoega Deepaga laulab nagu Steve Winwoodi, kuulab Jaak Jürisson nüüd 80.-te keskel paigast või isegi natukene teisest poolest toredat laulonidega ostab Mac pul pappi koos ansambliga monitor sellisest David Lee Roth tegi 80.-te keskel Louis priimalugudes, siis Chaste džiga looja teinud kat nõu pani popurrii ja Eestis ka salvestati ja Jaak Jürisson koos ansambliga monitor, seda tegi. Niimoodi siis Jaak Jürisson 80.-te teises pooles Tavidi rotiga järgi siis Lui priima kaks lugu kokku pandud papp, popul riiks džiga loojat, endalt nõupari, nii tali, et eestikeelse teksti isegi Jaak Veski ja vähemalt muusikute seas ei peetud seda just muidu väga häid tekste teinud Jaak Veski kõige paremaks laulu tekstiks, muuseas ka Ivo Linna akna ja tegi sellest oma versiooni. Ei meenugi, kas rock hotelliga koos, aga igal juhul tegijaga teiste sõnadega, see oli tohutult populaarne lugusid idiooti kes just oli vanud Heilonist ära tulnud ja teinud sellist hoopis teist laadi muusikat, kui taban Heilenis. Varem tegi väga populaarne lugu, aga testis kumbki versioon just väga sellistes menu ei nautinud, agaaperiidali ajad olid sellised. Varasemates aegadesse aastasse 1970 horoskoop ja meelisseffwers noormees, kes tol ajal võitis mitte ainuüksi tütarlaste, vaid ka paljude noorte südamed, kes seda saadet vaatasid, noor pikkade juustega. Uh ja tore laul, Kustas kiker boot kirjutatud ootus puha Eesti laul, mitte välismaa laulja. Ja nii ta jäigi, et midagi meelissefferis veel laulis seal mingeid laule, aga see üks laule ootus on jäänud, mäletatakse ja teatakse. Ta ei tahtnudki vist nii väga laulda, kui ta tahtsid kitarri mängida ja temal oli ju Eesti esimene Fender strato Caster kitarr, mis hiljem jõudis Andrus Põldre valdusesse. Rock hotellist ta sellega mängis, aga meelisseffers mängis ka sellises võiks öelda proge-rocki või sellist üsna keerulist muusikat tegemas ansamblist nagu sünopsis. Kus Igor Karsnek jah, ta oli põhitegijaks 70.-te teises pooles, jalt lõpupoole ja 80.-te lõpu poole meelisseffers läks juba ära Rootsimaale ja ta on seal siiamaani muusikaga tegeleb edasi, on ka Eestis käinud, aga see devad kõige tuntum lugu, mis jäigi tema paisaks hitiks, kõlab nii. Mehlis seephers aastal 1970 tuleme nüüd aga natukene tänapäevale lähemale ja laul, mille ma siit kohe käivitan, on suhteliselt värske, 21.-st sajandist 2000 2010.-te võiks isegi öelda ansambel nota bene. Üsna tundmatu ansambel, aga väärib siiski tundmist, teadmist kohe kuulete, miks jätma. Paljude lauljate puhul on võib-olla probleemiks see, miks neid nii hästi teada on see, et neil puudub see edevus heas mõttes mõnede, võib-olla isegi liiga edevad, kes lavale ronivad, aga mingi protsent seda edevust. Peab olema Ivo Linna. Ma olen seda ise tunnistanud. Ja ei varja seda üldse mitte. Teda ajab lavale ka edevus, et temagi eksal eputama. Teised sellest nii väga ei ole rääkinud, aga mõnes kogunisti puudub. Ja sellest on ääretult kahju, sest mõnigi hea laulja, suurepärane laulja, võiks öelda, võiks natuke edevam olla ja poleks võib-olla natukene rohkem. Et kui praegu räägin nimelt Eero Valdnast, keda teavad rokisõbrad, sellise raskema rokisõbrad kui fantastilist lauljat juba 30 aastat või isegi rohkem, aga ta ei ole nii laialdaselt tuntud, kuna on ise ääretult tagasihoidlik inimene. Tahab rohkem võib-olla isegi kitarri mängida kui laulda. Aga noh, kes mäletab ansamblit varaan 80.-test teab seda kindlasti anna tulla või anna minna, pista, seal oli long Low oli selline siis Gunnar Grapsi bändi lagunedes kusi Robalt nahkne veel ka laulis Grapsi muusikat ega koos ja toosama nota bene. Eks ta vaikselt ka mängib ja laulab ka, aga tal on selline väga tagasihoidlik ja nota bene. Tore kollektiivkitarristiks Artur Raidla basskitarristiks Olev Kuuda ja trummariks Valdis Laur. Selline kollektiiv ja ero Valdna, noh, kas nüüd bändi liige või rohkem külalisena paga Igaljuhul plaadi, nad andsid välja mõni aasta tagasi ja ja kuulamegi siit laulu, mis kannab nime telefonitutvus ja solistiks Eero Valtna, sellist natuke raskemat rokki. Eero vald näha sedapuhku siis ühes kohas ansambliga nota bene ja telefonitutvus oli selle laulu nimi. Milline hääl, aga suhteliselt vähetuntud meest võiks palju rohkem olla teada ja tuntud. Aga läheme jälle tagasi kaugematesse aegadesse. Peeter väljak kahjuks meie hulgast juba lahkunud, väga head Eesti laul ja väga hea muusik. Jõudis tuntud ansamblites solist olla Pärnus kuuekümnete tasandis viiking. Seitsmekümnendatel Tartus ansambli Fixi ansambli kogudus kõigepealt kogudus ja seejärel fiks solistina ja Tallinnaski mitmes ansamblis propelleri nime all tuntud Andres Valconi liit ansambel propelleri nimelt tundmatu, võiks isegi öelda Andres Valkaneni ansambel ja uda ehk siis universaalne disintegraatori. Tore oli veel see, et ansambel, kus ta laulis ja pärast seda veel ka juhuslikult hiljem kolis Soome ja seal ka oma viimased elupäevad veetis, kuulame ansamblit kogudust puhates pead solistiks. Olen otsi leida. Ansambel kogudus, jahtme, mille esimeseks trummariks oli muuseas hiljem lauljana tuntuks saanud Ants Mattiisen, kaatne selles laulus tahab, mängis esimese perioodi pärast hiljem Valdur Tamm, kogudused, summart Pärnu poiss või sealt, kus ka Peeter väljak pärit ka tervise jäetne ansambli laulja või et järgmine meeslaulja sai tuntuks Tartu ansambliga. Ansambli nimi oli vahe ja seal kitarristiks Ivar Vigla muidu telemehena teada-tuntud ja solistiks muidugi Hillar norrald. Jälle täiesti super hääl, inimesel seda, sellist Jessi laadset muusikat seal proov viis, kaheksa kolmega võib peegolmega tegijale midagi pimestada, happe sellise häälega võibki sellist muusikat teha. Kuulame Hillary enda kirjutatud laulu siis ansamblid, vahe repertuaarist, inimesed ja inimesed. Vägev noad, millega Hillar norraldsele laulu op lõpetas inimesega inimesed, ansambel, vahe kaheksakümnendat aastat on kuulatud üheksa testi suurepärast meeslauljat jäänud seal üks. Tulevik võiks olevik, võiks öelda isegi tulevik loodetavasti vähemalt jaa testi music ka tulevik on väga helge, kui meil on nii suurepäraseid lauljaid nagu näiteks Mick Pedaja, kes siis aastal 2016 läheb rahvale rohkem tuntuks, sai Eesti lauluga, kus žürii andis talle vaata maksimumpunktid, publikul mitte nii palju, võib-olla sellepärast, et ei teatud nii hästi. Aga minu poolt tänaseks kõik ja oleme siis veel suurepärast meeslauljat, Mik Pedajat, tuult talle tiibadesse. Täna kuulamast kõike head vikerraadio stuudios oli Andres Oja. Väsinud.