Eesti muusika. 10 korda 10. 10 korda 10. Tervist vikerraadio stuudios on Andres Oja. Eesti muusika 10 korda 10 on jõudnud viienda saateni. Väga ruttu on läinud nii, et tänasega saab kuulata kuulatud 50 laulu, ehk siis pooled sellest, mis siin plaanis on. Plaani täitmise peale välja ei lähe, meile enam plaanimajandust ei ole, nii et mine tea, mis sealt veel edasi võib saada, aga praegu igal juhul tänase saate teemaks on siis passistid nii kontrabassimängijad kui ka basskitarrimängijad. No kui eelmise saate tähelepanu keskmes olid trummarid, siis nüüd passi mehed või vabandust, mitte ainult mehed, vaid ka üks naisterahvas, keda me kuulame ja no sinna ta veel jõuame, õige pea, õigemini sinna jõuan fina, jaga teie kuulajad loomulikult minuga koos. Aga jah, kui üldse rääkida eesti kontrabassimängust, siis esimesena peaks kindlasti nimetama maailma kõige maailmas kõige kuulsamat eesti kontrabassimängijat seal Ludvig Juht teostab muidugi küll minevikuvormis rääkima juba natukene rohkem kui 60 aastat, aga jah, 19. sajandi lõpus sündinud 20. sajandi esimeses pooles mänginud nii Eestis, Soomes, Saksamaal kui Ameerika Ühendriikides, Boston oli see linn Ameerikas, kus talletada üks välja jõudis head nägu akustaga paraku suri 50.-te aastate lõpus. Aga isegi maailmas on väga vähe kontrabassimängijaid, kes oleks solistideks siis kontrabass kui soolopill ja Ludvig juht just selle pillimängijana sedaviisi tuntud on, nii et väga väärikas tegelane. Aga Läheme kohe siis kontrabassiga edasi aasta oli siis 1947 ehk siis kolm aastat pärast seda, kui Eestis sõjasõda lõppenud oli kaks aastat pärast seda, kui maailmast ta läbi sai ja kunagine kuldne seitse populaarne orkester või suure ansambel oli siis teisenenud ansamblis Rütnikud kollektiiviks, kus võiks öelda, mängisid tõelised korüfeed. Seda võiks lausa nimetada Eesti esimeseks ool, start orkestri kontrabassi, mis seal just teemaks mängib selles fox loos, mida me koheselt hakkame kuulama. Uno Naissoo tuntud helilooja, ka teised tuntud heliloojad on siin mängus Aarne Oit mängib akordionit, Valter Ojakäär mängib klarnetit ja saksofoni Gennadi prodelskimegi klaverit ja veel siis ka Vallo Järvi kitarri diapteeris kõlar trummidel, nii et selline tõeline staaride koosseis, omaaegne vähemalt aga nende päigitud fox kõlab just sedamoodi ansambel Rutlikud ja kontrabass. Ehk siis pass, mis on nädalase saate põhiteema, on Uno Naissoo vankumatus käes. Selline tore faksis kollektiivilt nimega Prütmikut, suur hulk tuntud eesti heliloojaid, nagu öeldud, Aarne Oit, Gennadi Podolski, Valter Ojakäär ja kontrabassil Uno Naissoo lisaks selleerist, kõlari, apollo, järvi musitseerimas. Väga vahva ja väga hea, et see on üles kirjutatud, vähemalt üles tähendatud, kes selles loos mängivad siin. Sest akne juba varemgi enne seda saadet tehase pilte tehes võib selleks saateks ette valmistudes saatesarjaks põrkunud ma pidevalt sellega, et Eesti levimuusika Bon dokumenteeritud, üsnagi kehvasti, aga sinna ei ole midagi parata, tagantjärele suurt midagi enam kindlaks ei tee, mida kirjas ei ole. Ja seal olev toletamisi hapneb mälestuste moodi. Järgmine kollektiiv, keda me hakkamegi kuulama võikski olla selline salapärane ja kellelegi jaoks vaat et olematu või mingi müstiline või midagi sellist. Tegemist ansambliga kooma, omaaegne kellest on räägitud legende rohkem kui kellestki teisest omaaegsest kollektiivist ja see, kuidas sa oled 60.-te lõpus juba sellise seitsmekindlate hard rockmuusikaga Eestis alustasid, on ka omamoodi ime jaga Ivo Linna on öelnud seda, et ma poleks iial uskunud, et eesti muusikas, kus seal biitmuusika aeg valitseb, tehakse selline lugu, nagu ma pesen oma hambaid verega. Aga nii ta on Heiki Tark basskitarrist, kes on mänginud ka ansamblis Laine, hoopis hoopis teistsugust muusikat oled mänginud ka Magnetic bändis. Kuuekümnendatel alustas ansamblist Bob pojad, kus oli solistiks Joel Steinberg, kellega koos nad seda koomad siis tegid aastatel 1969 kuni 1971? Jah, see oli tõesti üks väga eriline kollektiiv ja kõige suurem häda ongi selles nimelt et nede lindistused, kvaliteetsed lindistused ei ole säilinud kuhugi kadunud, võimalik, et nad on veel kusagil alles ja ilmuvad kusagilt välja. Pea 50 aastat hiljem, aga kahtlus muidugi on, et see nii ei pruugi minna. Aga vähemalt on olemas midagigi, mille järgi saab teada, et selline kollektiiv on olemas ja see saba ma pesen oma hambaid verega see lugu ja teisigi lugusid veel, need on küll kehva kvaliteediga, aga sellest hoolimata nad ikkagi on olemas ja kuulamegi, nii et ma hoiatan ka, et see kvaliteet tõesti ei ole just kõige parem. Olge siis ette hoiatatud, aga ma ei ole ka selles suhtes väga kindel, kas vikerraadios üldse kunagi seda lugu kuulda saanud on, kui, siis millalgi väga öisel ajal, nõukogude ajal, aga, aga jah, see on jälle hooleta. Kes seda teab, ka CD-plaadil on see kogumik, on siis eesti roki lapsepõlv, mis anti välja 2014, on see lugu olemas siis boonusloona kolmandal plaadil ja keegi tarkpea on kirjutanud sinna live ehk siis kontserti, mida see kohe päris kindlasti ei ole, Krist Eiki tark lisaks basskitarrile mängib siin ka vibrofoni. Ta ei saanud kontserdilt kuidagimoodi korraga mängida ja koomal neid esinemisi või kontserdil tegelikult pole üldse väga vähe. Kolm teadupoolest. Võib-olla vähem, võib-olla rohkem jälle. Oletame ainult kõiki neid asju. Aga kooma. Ma pesen oma hambaid verega. Legendaarne lugu, mille kohta Joey Steinfelt, kes seda laulu laulis, ütles, et ma ei tea, miks Eiki tark sellise rõveda teksti pidi kirjutama, aga aeg oli kord selline tekki tark olnud, nii loo autor kui ka teksti, kitarr ja basskitarristi vibrofoni trummidel trummidel siis volli Potjoomin kitarril noor veel teismeline Andres Põldre ja solist iga valitsus seintelt ühtekokku ansambel kooma ja ma pesen oma hambaid perega. Üsna kehva kvaliteediga. Vägevaid nootlike joonista infelt võttis aastal 1970, aga jah, see kvaliteet on nadi, nagu ta on, sinna pole midagi parata, paremat ei ole kusagilt võtta ja sellist tehnikat, et mis sellest kuidagimoodi paremaks teeks, seda ei ole ka kusagilt võtta, ei ole lihtsalt olemas, siin ei ole suurt midagi väga parandada, aga väga legendaarne ansambel ja kõlas oma põrandaaluselt, nagu nad omal ajal omal ajal volitse neid jaks, legendi ja igasuguseid lugusid, mis nende kohta on räägitud. Ja kui seda rahvast uskuda, kes kõik nende kontsertitel käsituseks pidanud vähemalt nad esinema, ma tea lauluväljakul, et kõike seda publiku hulka ära mahutada, aga, aga nii ta on. Eks aeg ikka muudab kõiki neid lugusid ja ka muusikat. Sellest on ju peaaegu juba 50 aastat möödas. Aga nii uskumatuna kui see ka kõlab, siis needsamad kooma lood. Mõned lood kõlasid ansambli psüühkko esituses aastal 1977, küll vist ainult ühel kontserdil jõuab. Joonis seitsmed on meenutanud, et see oli Rakveres ja saab veel psühhooli selline kollektiiv, kes eksperimenteeris vähemalt omal ajal seitsmekümnendatel, kui nad tegutsesid kõige rohkem küll erinevate instrumentalistidega, küll lauljatega, küll, mida veel aastatel 1973 kuni 1978 tegutsenud kollektiivis ja Hain Vallimäe oli esimene bassimees, aga temaga väga palju ei salvestatud. Või õigemini mitte midagi ei salvestatud ja Heigo Mirka ka oli hiljem teiega, Mirkat teatakse kindlasti. Kes mäletab teda veel optimistide 60.-test ja kes teab teda rock hotellist, et justkui sellist lihtsamat muusikastiili mängimas, aga kaserock n roll ei ole midagi nii väga lihtne mängida. Jaapane psühholi asekollektiiv, kus. Heigo Mirka väga keerulisi partiisid ja keerulisi figuure mängis ühtekokku psühhosamuti kitarristi Edasis Andres Põldroo, kes oligi seitsmekümnendatel kõige hõivatum kitarrist kahtlemata Eestis Paap Kõlar trummidel ja siin siis klahvpille mängimas Aarne luht lugu nomina, Suntodi osa ehk nimed jäägu nimetamata, aga nimelt sai just ära nimetatud basskitarril aga Heigo Mirka. Ansambel psühhoja, nende kõige lugu üks väheseid, millele nad üldse salvestasid nominaal Sunti osa 13 kaheksandiku taktimõõt on siis jah, see teema vahekäik oli küll tavaline või see vaheosa neli neljandikuga 13 kaheksandiku taktimõõtjaht. Kes tahab, võib selle välja lugeda. Psühhiaatne viimaseks selliseks suureks esinemiseks jäi aastal 1978 toimunut Tbilisi festival. Aga seal oli koosseis juba pisut muutunud. Basskitarri mängis seal Vladimir Šeripov, väiksest pilsi nime all tuntud mees ja klahvpille mängis Sergei Pedersen. Selline vägev koosseis oli, tõelise ripub, olid ka ansambli radar Jaak Joala siis ansambli pärast hiljem Jaak Joala saateansambli asutajaliikmed ja pilsi rippovid kohe kuulamegi basskitarri mängimas. Väga andekas mees, aga jah, mängis ka restoranis, näiteks Viru varietees kib aastaid ja ka ansamblis apelsin, kust mees kuulamegi ühte näidet väga hea basskitarripartiid. Mees on apelsini hästi tuntud lugu. Sügistuuled basskitarril Vladimir Šeripov hüüdnimega Pils. Jah, ei peadme bassimees sugugi mitte mängima 100 nooti sekundis, et aru saada, et tegemist on head selle pillivaldajaga ja Vladimir Šeripov i puhul selles mingit kahtlust ei ole, kuulates isegi neid noote väga teraselt ja väga musikaalselt mängitud, mis hästi hästi oluline. Nagu öeldud, siis Pils või Šeripov Vladimir oli ansambli radar asutaja, jaak ansamblist radar, baskitalistinaatne Me teame muidugi ka Raul Vaigla, et kes on Eesti vaieldamatult üksti, noh, basskitarristi siin hakata Ta sättima järjekorda, et kes on esimene, kes teine, kes on 10., täiesti võimatu. Muusika ei ole ju lõppude lõpuks mingisugune sport, et seal saaks kuidagi mingite edetabeleid moodustada ja seetõttu loobun ka mina igasugustest järjestustest. Et kes on parem, see on puhas maitse asi ja nagu öeldakse, et maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Aga kuulame Raul Vaiglat. Ta ühest ansamblist, mis on võib-olla pisut juba unustuse hõlma vajunud, selline projekti tüüpi kollektiiv Trio 90.-te algusest, mis kandis nime was ist das ja ka kohe vastus oli olemas, tassist vas eksist tassist Vassari siis Vaigla, vahelik sibul, Raul Vaigla ja Riho Sibul. Kamraadid juba Ultima Thule päevilt, vajalik oli selleks ajaks küll juba Ultima Thulest ära. Aga jah, seal eeslitalli 90.-te alguses, kui need selline klubi muusikaatestisse tekkis, kus siis iga päev mängis tippkollektiivi, kas siis eesli talis või Von Krahli teatri baaris Tallinnast need olid põhikohad, kus mängiti pärast tulijaid veel juurde. Sel ajal see kollektiiv tekkis ühislooming ja lugu nimega hommik basskitarril. Raul Vaidla trummidel Jaak Ahelik ja kitarr, vokaal, Riho Sibul. Voolaks Kuusada. Sedamoodi siis kollektiiv nimega passis tass tassist vasse võiks ka nii-öelda siis ja Raul Vaigla, Jaak Ahelik ja Riho Sibul peategelaseks, sest kuna täna passistide teema, siis Raul Vaigla jälle suurepärane, ei ole vaja palju noote mängida vaid on vaja need õigel ajal õiges kohas mängija ja nii sünnibki muusika. Nii ta on, väga hapneb, meeldiv on teada seda teatada ka seda, et Eesti kõige populaarsem baskitalist või tuntuim maailmas on naine ja noor naine, ma jagan. Nii ta paraku paraku vait. Vaat niimoodi on ja jääb möödunud aastal, kui tuntud Ameerika Ühendriikide muusiku juba kuuekümnendatel alustanud David Crosby plaat Sky Trail ilmus ja teade selle kohta, et seal mängib basskitarrist Mai Agan. Rõõmustav, väga tore Eestit, need noored inimesed vallutavad maailma, on öeldud küll seda, vaat et ta oli õigel ajal õiges kohas. Muidugi ka see on oluline, aga sa ei satu mitte kunagi õigel ajal, aga õigesse kohta, kui sa ei valda midagi, midagi sellist, mille poolest saab eriline oled ja nii ta on Skaid sõilsija jaganud baskitarily David Crosby kelle hiilgeaeg jäi küll sinna 60.-test ja 70.-tesse, aga sellest hoolimata on ta vähemalt Ameerikas oma kodumaal täiesti ikooni staatuses. Ehk Eeerr kannab Nive logo salvestatud Ameerika Ühendriikides ja ma ei jaganud ka apteegis Crosbiga koos tuuril käinud ja arvatavasti läheb veelgi. Sedamoodi siis David Crosby, Ameerika Ühendriikide 1000 lauljat, näht, muusik ansambel The pöörats oli kunagi, kus ta kastage, valija, Crosby stiilsem näss siiamaani vaheteval tehakse Crosbytysnašind, Jiang siis jälle neljakesi ka ja basskitarri siis sellest loost David Crosby sooloplaadil möödunud aastal ilmunud ma jagan ja basskitarripartiid, nagu kuulda oli selles loos vägagi oluline ja väga hästi Cap kuuldab ja väga hästi mängitud, väga musikaalsed taas mängitud. Ta on, et kui võtta baskitaarselt ära, mida võib-olla ei panegi tähele. Lugu kaotaks sellega väga palju. Ma jagan Saaremaa tüdruk ja ehk niisama nalja pärast võiks ju öelda, et näe, Saaremaalt on ju Ameerika palju lähemal kui näiteks Tallinnast ei tahtnud kilometraažilt vähemalt et sealt on juba meri hakkab, sealt peale saab kohe-kohe otse minna. Jõudu ja jaksu teistelegi eesti muusikutele maailmas nende tutvustamisel. Lihtne see ei ole, aga proovima peab, muidu ei tea, kas on üldse midagi saavutada või mitte. Läheme edasi sellise toreda baskitaristiga, kelle nimeks on Argo toomel. Väga lõbus ja selle põhjendamatult alahinnatud, et öeldakse, et jah, kui muusikakoolis, et kui inimesed õpivad liiga palju muusikat ja muusikakooli lõpetavad, et siis nad tähendab lihtsalt muusikat rock n rolli ja sellist ei taha, pluusi ei taha väga mängida. Argo on küll täiesti hea näide sellest, et tahab ikka küll ja Argo toomel mängib ansamblis apelsin. Apelsin praegu komprovast. Liu on see, kus ta juba isegi aastakümneid mänginud ja 90.-te alguses 80.-te lõpus oli selline tore ansambel nagu agent Virumaalt, kus ta samuti mängis ja kus taga esile tuli, kuulame Argot mängimas üheskoos ansambliga kompromeetrioo tevaatne krüti gruppi kaaslaseks siin teie seast kahjuks lahkunud samuti fantastiline trummar Ivo Parts. Kes elab ka Almilis, päevakaats? Unelm Sulevaru helia eine. Sealne olla võiks. Omari tallab kõigest väest, kuni see Võib-olla me ei hakka etatele pääl. Kompromajast pilootlugu nimega hea mees ja pole, ta ütles, et kontrabassi mängis Argo toomel siin ühes, see on pill pidada samuti valdab, ta on otsa koolis õppinud. Ja hea meelega mängib aeg-ajalt ka kontrabassi. Tundus, et seda vähemalt partii oli küll väga kontra pasilik, pigem kui baskitarrilik, aga see mees valda põlevad pilli väga hästi ja peabki valdama. See kontrabass on endiselt populaarne instrument. Tõstab ka jope, ansambel Curly Strings üks tuntumaid ja lemmikumaid ansambleid siin viimaste aastate jooksul ja Taavet Miller on see tore ja rõõmus noormees, kes seda kontrabassi selles kollektiivis mängib, meie kuuleme teda taga ansambliga yangsta. Jah, ta 2010. aastal kaks plaati ja nad välja antud 2010 ilmus sipelga polka instrumentaalpala väga lõbus ja tore kollektiiv, eks tuleb, sealt veel siis jah, võiks öelda ka endine kitarrist Küris Trintsist, Jalmar, Vabarna ja praegune siis Jaan Jaago ka siin ühes kohas musitseerimas jaks ta sipelga polka kontrabassil, Taavet lille. Tore kollektiiv nimega yangsta ja kontrabassil, mis on tänase saate keskseid instrumente, Taavet Miller. Kontrabassi ei põlga mitte ära ka praeguse aja kõige hõivatum basskitarrist, bassimängija Peedu kass, kes joob ansambliga miljardid kaatne, mitu auhinda sai eesti muusika auhindadel ja on ka parem neid saanud erinevate kollektiivide ka Peedu kass oli ka Reigo Ahvenaplaadil kaastegev, nii et talle tuli neid auhindu rohkem isegi neli, kui ma nüüd õigesti kokku rehkendanud. Aga ta on mänginud jah, väga palju ja väga andekas pikka kasvu, aga kasvu andekust kuidagimoodi ei häiri, samuti kasvust ei ole siin mitte midagi. Andekus ja töökus ühtekokku ongi tulemas see Peedu kass, kuulame siis miljardit, et see on natukene varasem lugu Tallinna perepäevadelt veel tuhandenäoline meri, basskitarril. Ansambel miljardid aasta oli siis 2015, kui Tallinna merepäevade tunnuslugu muidugi väga tuntud laul. Basskitarril Peedu kass, niisiis üheksa passisti polnud kuulatud, üks on veel jäänud aega saate lõpuni on veel küll, aga tegemist on väga pika looga, mida paraku ei jõuagi kahjuks lõpuni kuulata. Aga sellest hoolimata tegemist on väga erilise looga, ma proovin leida kohti, kust natukene rääkida selle loo peale, aga basskitarrist, kes siin mängib, on kiker, poob ja aasta oli 1986 ansambliga radar, kui ta mängis ja lugu kannab nime amööbi hukk. Kui 85. aastal Tartu muusikapäevadel tahab mängida, siis publikul võiks sõna otseses mõttes kukkus suu lahti kuulates ja vaadates, mida see mees teeb Kuledasitele kui tema passimängu ja küll ma siit leian mingeid kohti, kus rääkida. Siin need passinaadid jäävad natuke harvemaks. 985 seda lugu mängis Tartu muusikapäevadel ja see oli omamoodi kolmilatsioon sellele radari ja kasekese omaaegsele vastasseisule, vastasseisule ma ütleks küll jutumärkides Tartu muusikapäevadel 80 81. aastal Grand Prix zürii poolt võitis kaseke, radar ei osalenud, sel aastal oli veel Jaak Joalaga Nõukogude liidus, 82. aastal võitis Grand Prix Radar kes sai kõrge taseme ja suhtumise eest üritusse preemia 83. aastal Grand Prix taas radarile kaseke sai publikupreemia parima ansambli ja 80 neljandal aastal jälle rada Grand Prix Gazetki jälle publikupreemia ja aastal 1985, et ei osalenud Tartu muusikapäevadel oli juba selleks ajaks põhimõtteliselt tegevuse lõpetanud. Jäätmeradar siis valiti parimaks instrumentaalansambliga valima, kas ansabliks sai karavan ja publikupreemiad kombel muusikuna Sis Paul kikerpuu, kes siin basskitarri mängis ja muusikateose müübi hukk. Niimoodi selle lootne nimi jällegi 10 minutit pikk aasta 1986 salvestatud lugu ja tõepoolest publikul ikka vajus suu lahti, kui nad nägid noort meest poolt kikerpoos nimelist. Ega nad väga ei teadnudki, kellega tegemist on ja niimoodi mängimas see oli. Aga sellest tuli ka mõningane skandaal. Nimelt Radar teatas laad, et see lugu on pühendatud ansamblile kaseke. Ja see oli natukene maitsevääratus või halb nali. Pärast nad hiljem vabandasid selle eest ja ajalukku on ikkagi jäänud mõlemad kollektiivid, nii radar kui ka kaseke. Ja kuulame siis veel Paul Kikerpill, fantastilist passimängu pelinovi suurepärast kitarrimängu pappkõlari trummimängu Sergei Pedersen ja Raimo Naarits, klahvpillidel aga loob peakangelane muidugi Paul puubasskitarril. Tänan kuulamast. Kõike head. Vikerraadio stuudios oli Andres Oja.