Eesti muusika. 10 korda 10. 10 korda 10. Tervist vikerraadio stuudios on Andres Oja. Jätkub muusikasaadete sari eesti muusika 10 korda 10 ja kuues sade juba pool on läbi, ehk 50 muusikapala on kuulatud ja täna jätkame siis järgmise 10-ga, ehk siis 10 kitarristi. Kõik väga toredad, väga huvitavad ja väga erinevad muusikud Eestis mõeldes kõigi nende kitarristide ja kõigi nende lugude peale, mis siiamaani kõlanud on ja mis veel tulemas on olen ma ikka endiselt õnnelik ja ma usun ka teised kuulajad, et niivõrd palju on head Eesti muusikat ja isegi kui sa 100 laulu või 100 muusikapala kõik saab kuulatud isegi, siis on veel väga väike osa kõigest sellest kuulatud, mis salvestatud on. See on jah, tõeline kullavaramu, midagi ei ole öelda 10 kitarristi, kõik väga erinevad aga samas ka mingis mõttes sarnased, kuna kõik nad on jätnud, mõni veel jätab endiselt jälgi eestid ja mõni isegi maailmamuusikasse koidu taga mõtlema hakata, kes esimene eesti kitarrist on, siis sellist ilmselt välja peilida on täiesti võimatu. Aga valisin esimeseks kitarristiks, keda me kuulame rohkem isegi lauljana tuntud Uno Loobi. Teda muidugi teatakse ka kitarristi na ja tema lugu kamina ees, mida me kohe õige pea kuulame. Kindlasti on paljudel silme ees, kas nüüd öelda selle kohta videotelevisiooni salvestus, kus ta seal nagu te ise rääkinud on, oma kodus kamina ees kitarri mängib. See on kõigil kindlasti hästi meeles. Aga mis veel olulisem, Uno Loobi puhul oli see, et aastal 1964 ilmus kitarrimänguõpik ja enam õigemat aega vist. Selle õpiku väljaandmiseks on väga raske välja mõelda, kuna kuuekümnendat just nimelt see Kitalismi aeg tuli. Nii nagu maailmas, nii ka Eestis. Tuletame meelde aastal 1962, esimesel jaanuaril Inglismaa pealinnas või Suurbritannia pealinnas Londonis öeldi, et kitarristide aeg on möödas. See oli siis tol ajal veel tundmatu ansambel The pihtudes, kes käis ette mängimas ja tikrow. Mees, kelle üle irvitati veel aastakümneid tagajärjel irvitatakse veel praegugi magas maha biitlid, öeldes neile, et kitarriansamblite aeg on möödas. Ei olnud ja Eestis ja 1964 välja antud kitarrimängu õpiku järgi on ilmselt oma esimesi kitarriharjutusi teinud paljud paljud Eesti kitarristid, ka need, kellest ei ole isegi kitarristi saanud. Aga nüüd Uno Loop ja kamina ees. Muidugi rahuldus Gräzin, uued laulud sulgeda. Kui soe, hubane lehik õhtu veelgi kaunimaks siis. Soovides Iirimaale kaedamiinid olla võib see, kui põlev leek Mis paneel kõhtu veelgi kaunimaks teenid, piis väsitav, kaugeks jääb vaevu-vaevu veeres möödunu viiksamaterenda kaudu su soovide sinimaale. Jah, kui nüüd ka see küsimus, et mis võiks olla see eesti kitarrisoolo või kitarripartii mängitud, mis on kõige tuntum lina teab, mida on paljud kitarristid proovinud järele mängida. Ka see küsimus jääb otsese vastuseta. Ta, aga üks lugu on küll, mida kuuekümnendatel ja võib-olla veel seitsmekümnendatel Ki poisid ikka proovisite mängida. See on Jaan, läheb jaanitulele ansambel optimistid üks 60.-te kitarriansambleid maailmas on teada, vähemalt pikki aastaid oli ansambli Deep Purple Smoke on the other just nimelt selle loo kitarrikäik valgus, mida printsi Black mar mängis aastal 1972 ja mäletan ise Helsingis. Ühes pillipoes oli veel 80.-te lõpus või isegi 90.-te alguses oli seinal tahvel, kuhu oli kriidiga kirjutatud järgmiste muusikapalade mängimine meie poes on rangelt keelatud, ehk siis kitarriosakonnas ja smukande materjalis esikohal. Seal oli vist veel ka kantsentrosise lugusid ja erosmiti midagi seal Led Zeppelini terveid Hervennaga. Aga täiesti arusaadav ka, kui see vaene kitarripoemüüja, kes seal on pillipoe müüja peab päevast päeva kuulama vähemalt 20 korda, erinevalt väga halbades versioonides mängitud smukkunud Potteri algust võtma, siis ilmselgelt ega selline kiri sinna seinale pannakse. Aga see on selline väike huumor pärast hiljem muidugi võeti maha ja väidetavalt üheksakümnendatel hakati mängima juba Metallica lugu Entersenmann ja tüütatiivne, sellega siis pillipoemüüjaid. Aga Sabel optimistid Jaan läheb jaanitulele 60.-te keskel salvestatud laulja. Vabandust, mitte laul, vaid just nimelt instrumentaalpalad ja harjutasid väga palju õppe Eesti poisid. Aga ansambliga optimistid enne veel kadis ansambel nime Reval ja lähtuvalt Vello Salumetsa raamatust rokk krapsoodia. Just selle salvestuse käigus vahetati nime, kuna televisioonis Revali nimi kohe mitte ei sobinud 60.-te keskel ja ansambel võttis nimeks optimistid. Jaan läheb jaanitulele, aga kitarrist, kes siin mängib seda soolopartiid on muidugi Toomas Kõrvits, keda me praegu teame väga hästi. Ansamblist Kukerpillid. Jaan läheb jaanitulele, ansambel optimistid ja kitarrist Toomas Kõrvits Laatne mängimas. Ehe kuuekümnendat kõlab väga. Peaks ütlema autentselt ja originaalselt, kui ei oleks seda salvestatud, tehtud kuidas me muidu teaksime, mismoodi kuuekümnendatel pilli mängiti, eriti just need esimesed biitansamblid, kui Eestis jusse kitarrimuusika hakkas võimust võtma. Aga 10 aastane Andres Põldroos harjutas samamoodi, seda Jaan läheb jaanitulele ja ta on ka tunnistanud, et see oli esimene kitarrisoolo, mida ta harjutas vasakukäelise naad, nagu ta on. Pärast juba 80.-te alguses mängis ta ise selliseid kitarrisoolosid, mida paljud teised järele proovisid mängida ja üks neist kindlasti on rock hotelli lugu aita mööda saata öö ja miks seda just väga palju harjutati, oli see, et Eesti tippmuusikud väga paljud mängisid restoranides sel ajal, see oli paratamatus, kuna seal raha teenida võimalik oli, kes sõitis mööda suurt nõukogude liitu, teenis seal Praha pillimänguga, teised mängisid restoranis ja kuna sa aita mööda saata öö oli rock hotelli esituses väga populaarseks saanud, Ta siis loomulikult pidi seda restoranis mängima, kuna inimesed tahtsid seda raha eest tellida ja tervitada näiteks oma abikaasat või oma sõpru või sünnipäeval isi juubilari, keda iganes. Aga jahtme, Andres Põldroos on ka sellest kitarri soolast rääkinud, et originaalis Kriskimist Jeffersoni loos seda kitarrisoolot ei ole. Ja ta ei mõtelnud seda sugugi mitte välja stuudios seda kitarrisoolot, vaid temagi mängis kõrtsu bändis eksis Viru varietees siis hotelli Viru all keldris ja seal ka seda lugu juba mängiti, et tal oli seal aega seda kitarrisoolot välja mõelda ja kõike seda paika panna. Kuulame siis seda, aita mööda saata öö ja veel üks päris huvitav fakt, et selles loos tausta vokaalina ei kasutata asuginimite mingeid taolisi lauljaid vaid Tõnu Kaljuste juhtimisel filharmoonia kammerkoor, küll vähendatud koosseisus, aga seal siin väga selgelt kuulda. See oli nii ustes last. Sedamoodi siis Andres Põldroo koos ansambliga rock hotell ja aita mööda saata. Andres põldalal muidugi neid geniaalseid kitarripartiisid ja soolasid on tunduvalt rohkem kui see üks ja eriti just 70.-test aastatest, kus ta mängis ühtekokku kogunisti 10. Eesti ansamblis, et nalja visatud, et põldroos ei mänginud ainult apelsini Kukerpillide, et kõikides teistes bändides ta nii hull, see asi muidugi ei ole, ta ka enam-vähem sinna kanti ta voli. Aga seda Andres Põldre mängitud soolot ja kogu seda eestikeelset versiooni sellest aita mööda saata. Öölaulust on kuulnud ka pautor nivad Kriskristofferson ise. Ja tänu Eesti kitarristide Lauri joametsale, kes siis Christopher soniga kohtus Ameerika Ühendriikides ühel festivalil ja siis talle pakkus kuulamiseks seda lugu ja Christopher son kuulas selle loo ära ja talle väga meeldis see versioonis mängitud, on ja ütles, et need poisid oskavad tõepoolest mängida need mängumehed. Nii ta on, Laur Joamets, kes siiamaani Ameerika Ühendriikides ja nagu teada tuli ära siis Churchill Simpsoni ansamblist paljudesse tahab, imestasid, et miks ta sealt ära tuli, et võitsid Grammy auhinna ja puha ja siis tuli ära. Usaldusväärsetele allikatele tuginedes võin öelda seda, et Laur Joamets tahtis juba enne seda krambid sealt ära tulla sealsest Simpsoni ansamblist, kuna tahtis rohkem ise olla kui kellegi selja taga ja just nimelt võttas seda Grammy auhinda ja pärast seda, kui Grammy auhind oli tulnud küll otseselt mitte talle, aga ikkagi tema mängitud muusika eest, siis tuli ansamblist ära. Sedapidi need asjad käisid. Laur Joametsaga jõudis ka siin üsna palju teha ja üks selliseid momente jälle mille tunnistajaks oli suhteliselt väike hulk inimesi, aga mille puhul on jälle ääretult kahju, et seda ei ole kuidagi salvestatud mujale kui ainult mällu. Oli vist et aasta siis 2011, kui järjekordne Gunnar Grapsi mälestuskontsert toimus rock Cafe ees ja see oli Gunnar Grapsi 60. mälestuskontsert, samal aastal ilmus kase Gunnar Grapsi tribuutplaat, kus siis Laur Joamets koos Tanel Padari kes laulab, ja Indrek diisel, kes mängib suupilli, salvestas loo pärl, linna bluus ja rock Café Grapsi mälestuskontsert oli põhimõtteliselt juba läbi saanud, oli juba öine aeg, kõik ansamblid olid mänginud ja kusagilt siis Laur Joamets tuli kel võis olla pool kaks, kaks kusagil tuli ja võttis ühe lavale oluline kitarri ja mängis seda härlina bluusirahvas seal eriti enam ei olnud. Mõnikümmend inimest vastu oli ja Laur Joamets ei esinenud, ta ei mänginud seda mitte kellelegi kui ainult iseendale. Ja ma usun, et täiesti kindlasti mängis ta seda, Gunnar Grapsi läheb ja see, kuidas ta seda mängis, see oli, see oli jälle üks neid hetki, mille nimel tasub elada ja mille nimel tasub muusikat kuulata. Aga õnneks on ka see äärelinna bluus 10 salvestatud, küll mitte nii hingest mängituna, nii nagu Laur seda seal 2011. aasta novembri lõpu hilisõhtul või öisel ajal tegi. Aga Laur on tõepoolest fantastiline kitarrist. Nõnda mängis siis Laur Joamets, Tartu poiss, kes on otsapidi jõudnud Ameerika Ühendriike, Gide kontry pealinna Nashville'i ja teeb seal loodetavasti veel suuri tegusid ja veel väga kaua. Lõuna-Eestist on pärit ka Eesti suurepärane kitarrist, keda me järgmisena kuulame, Viktor Vassiljev, sõpradel, Vicky, kellele vaja ja nii edasi. Ansambel Fix muidugi, Viktor Vassiljev, kõige paremini tuntud on ja pikki aastaid muidugi juba aastakümneid isegi ka Justamendis mänginud. Aga jah, tore lugu on see, kuidas Vicky rääkinud oma Fixi sattumisest 1976. aasta kevadel, kui ta sõjaväes tuli, siis Elvas Molid, tal vastas kolm nii-öelda ärarääkija, et üks neist oli siis ansambli suveniir, laulja Toivo Koppel üks oli siis juba trummar Andrus kestenbek, teine, kellega ta juba enne sõjaväkke minekut oli koos bändi teinud ja kolmas oli siis ansambli Fix klahvpillimängija Evald Raidma ja kõik siis üritasid teda oma poole tirida, nii-öelda oma bändi meelitada. Ja Evald Raidma olla talle siis öelnud ajaloolised sõnad. Et kui sa lähed suveniiri, siis sa saad seal küll raha, aga muusikat eriti väga ei saa teha. Kui sa lähed, Kersten, pekige Tallinnasse salsat rokki mängida, aga raha eriti ei saa. Kui aga tuleb püksi saat muusikat teha ja saad rahaga ja see sai otsustavaks. Aga kuulasid Fixi lugu nimega varblane mille kohta loo autor Priit Pihlap on öelnud, et see lugu kõlab just kõige ehedamalt sedamoodi, kuidas fiks seal 70.-te teises pooles kõlas kui see nii-öelda kõige kuulsam koosseis oli, või see koosseis, mille esitluses kõige rohkem hitte on. See lugu on salvestatud Vanemuise teatrilaval küll mitte publiku ees, aga tühjas saalis, kus võiks, siis pani asjad üles hapne mängisid täpselt nii, nagu nad kontserdil mängisid. Päraskil Vello Toomemetsa laulja kitarrisoolod on uuesti peale salvestatud, aga põhimõtteliselt on see nii-öelda just täpselt see nagu fiks sel ajal 70.-te teises pooles polikitarril muidugi Viktor Vassiljev. Viktor Vassiljev seal üheskoos ansambliga Fix ja muidugi kõik need teised andekad muusikud ja lauljad, kes selles kollektiivis musitseerinud on. Ja nagu teada, siis sel aastal fiks saab ju 50 aastaseks. See on pool sajandit väga väärikas pool Eesti vabariigi sünniajast või sellest olemise ajast ja nii ta on. Aga Lõuna-Eestist veel Võrumaalt pärit andekas kitarrist Indrek Tolk võib-olla keda nii hästi ei mäletagi enam, aga kindlasti on ta seda väärt teda mäletada. Ja üks esimesi, kes sealt nii-öelda muusikakooli või siis otsa kooli, nagu teda praegu nimetatakse estraadimuusikaosakonnast, nüüd selle nimi alguses oli kitarri, õppisi ja universaalne desintegraatori aktivaator, sellise keerulise nimega ansambel lühendatult teada uda, siis Andres Valkaneni kokku kutsutud kollektiiv 70.-te lõpus, 80.-te alguses me seal Indrek Tolk mängis alguses Riho Sibul muuseas seal ansambli kitarrist, aga Tolk pärast hiljem. Aga Indrek Tolk oli muidugi just sellise kantristiilis mäng talle väga hästi istus ja ansambliga part Dell, mis oli, tegutses kaheksakümnendatel üsna palju seda stiiliga, mängis ja kirjutas ka lugusid. Mait Maltis oli selle ansambli solistiks ja kuulamegi siit Indrek Tolgi kirjutatud laulu nimega. Lahkuda ma ei saa ja Indrek muidugi ise mängib kitarri. Ansambel artellija solistiks Mait Maltis, kitarristiks Indrek Tolk, kellele kitarrimängu me kahjuks enam kunagi ei kuule, otse küll, aga salvestatuna ja head see, et halvestatud on Ain Varts, kitarrist, kelle nimi ilmselt tutvustamist väga ei vaja. Hiljuti sattusin ühele muusikaportaalile, kus ilmselt tooremate inimesed kirjutasid, et nemad ei ole ain Vartsu fenomenist aru saanud. Kitarristid on väga kahju, kui nad sellest aru ei ole saanud, ta ilmselgelt on jäänud veel kuulmata vann, partsu kitarrimäng ansamblis haak, kus ta siis 70.-te keskel avalikkuse ette tuli? Võib-olla ka ansamblis kaseke mängimine, ansambel propeller, see oli rohkem selline naljategemine, aga kõik need Tartu muusikapäevad, kui need vahelejäänutega, siis ei ole midagi parata, ma siis on nii mõnestki teisest fenomenist ilma jäädud. Aga Tartu muusikapäevadel haid Vartsa astus üles ka sellise toreda kollektiiviga nagu teeklaasnimi teeklaas ehk tõhk ja siis sidekriipse klaas tuli sellest, et nad tegid proovi Tallinnas tehases tarbeklaas. Ja no sel ajal pidi olema selline proovikoht kuskil asutuses ja tarbeklaas oli see ja sellesse nimiga tuli Aid Vartsis ühe kitarristi na teiseks kitarristiks, sel ajal veel nimega Andres aakia solistiks väga huvitav mees Jaan Willem Sibul, keda praegu hästi teatakse Vanemuise ooperisolistina basskitarrist Priit kuulbergia trummidel Andrus Köstenbek, quote klaas ja lugu meeste laul, mille autoriks Peeter Volkonski. Ansambel tee klaasia kitarristide, eks ain Vartsi akne sel ajal siis Andres Aak ja külalisena klahvpillimängija Margus Kappel. Tänane saade on rohkem kitarristide-le pühendatud, Margus Kappel on mängib ka kitarri, päris kitarristiks teda otseselt nimetada ei saa, aga miks ka mitte? Kitarri mängib ta väga hästi. Lähme edasi. 1988 esimene rock Summer Tallinna lauluväljakul, mida kindlasti kõik hästi mäletavad, aga võib-olla hästi ei mäleta seda, kes oli eestipoolne peaesineja rock summeril, see oli ansambel, seitsmes meel, kes 80.-te lõpus oli tõepoolest Eesti. No võiks öelda populaarseim ansambel ja kõik need hästi mäletavad, veel paar aastat tagasi tulid nad uuesti kokku, kui on üht-teist veel teinud, mille üle võib ainult rõõmu tunda ja kitarristiks ikka läbi aegade olnud. Nii nagu alguses, nii ka nüüd kalle vill, puu, keda me teame, jõuab Ultima Thule koosseisust juba pikki aastaid aastast 1991 mänginud ka teistes ansamblites, nagu House, geimzia isegi Grapsiga, Magnetic Bandi üheksakümnendatel veel teinud ja palju muidki, aga seitsmes meel oli just see kollektiiv, millega kalle Vilpu kitarristi naasilma hakkas paistma. Ja just seetõttu Kõik eesti kitarristid hankinud endale igasuguse efektiplokke ja see kitarri, heli või kitarri saund hakkasid muutuma selliseks väga, väga, väga selliseks efektipõhiseks ja kui kalle tuli sellise natukene sellise puhtama ütleme sellise Mac Noffery sarnase sellise kitarriheliga ja see kangi mäng, siis see oli väga huvitav ja igal juhul erinev kõigest sellest, mida sel ajal Eestis tehti. Seitsmes meel kitarril kallebilpoot solistiks muidugi Henry Laks ja hoia mu poole. Ja. Ansambel seitsmes meel hoia mu poole, kitarripartii kalle Vilpu tulema ka tänapäeval ehk natukene lähemale ja 90.-te keskpaika, kui sai, kui selline tore ansambel, millel nimeks super Slinki ja selle ansambli kitarrist Romet Pott on pärit Põlvast. Vaat kui toreda nimega ansambleid. Põlvas oli Winny Puhh, kes on praegugi tuntud ka üheksakümnendatel juba alustasid ja tai pohh oli selline bänd. Romet Pott. Ta mängis jah, osaliselt haapsalu mehed. Vokalist Tarmo Rahumägi ja trummar Meelis Kasepalu ja basskitarristi leidsid Tallinnast Tarbatiivitsa ja kitarrist. Nagu öeldud, siis Promet pott ka väga andekas ja väga huvitava käekirjaga kitarrist, kes siis, kui 2005. aastal super Slinki laiali läks. Eriti pärast seda ei ole enam mänginud või vähemalt avalikkuse ees mitte väga palju olnud madalat profiili pidanud sukes linki, jäätmeedasi sai salt Fels Lincoln Ta ansambel, mis aeg-ajalt akna siiamaani tegutseb, aga Roomet enam seal kaastegev ei ole. SuperSlinkid võrreldi muidugi eelkõige just Kuulsa Ameerika ansambliga Red Hot Chili Peppers, kaashamblokeegaatne mingil määral, aga ikkagi üsna oma käekirjaga ja selline huvitab kollektid ja kitarri, nagu öeldud. Romet Pott, kuulame lugu super Slinkilt New Page. Ja hakkabki tänane Eesti muusika 10 korda 10 saadet läbi saama. Viimaseks kitarristiks me ei saa nüüd öelda viimaseks, inglased ütlevad laastavat not liist ja väga hästi öeldut Tiit Paulus. Mees, keda ta on täiesti võimatu eesti muusikas üle hinnata. Juba tema kitarrimängu poolest võiks öelda. Kui kellegagi võrrelda laiast maailmast, siis vast Ameerika Ühendriikide džässkitarristi jog tassiga. Mina nimetaks Tiit Paulust Eesti Joukassiks lisaks muidugi tema tööd pedagoogina Saaremaa muusikaelu üleval hoidmine. See on nii suur panus Eesti muusikasse. Et ma lausa imestan, et Tiit Paulusele selle panuse eest talle peaks ikka päris mitu preemiat selle eest andma. Aga kindlasti ei ole aktid nende preemiatega auhindade nimel mitte midagi kunagi teinud. Kõike ikka muusika nime ja tänast saadet jääbki lõpetama Tiit Paulus oma ansambliga trompeti-il. Legendaarne Jaan Kuman muinaslugu muusikas. Tänan kuulamast. Kõike head. Vikerraadio stuudios oli Andres Oja.