Eesti muusika. 10 korda 10. 10 korda. Tere, vikerraadio stuudios on Andres Oja ja jätkub saatesari Eesti muusika 10 korda 10 võrdub 100. Ja just nimelt Eesti vabariigi 100.-le sünnipäevale see saatesari pühendatud on ja eesti muusikat oleme kuulanud juba 60 muusikapala ühtekokku nii laule kui ka instrumentaallugusid ja nii ka tänases saates. Tänase saate tähelepanu keskmes on klahvpillimängijad, aga muidugi mitte ainult nemad, vaid ka nemad vajavad, vajasid ja vajavad ka edaspidi teisi muusikuid. Ja olen ikka püüdnud niimoodi neid saateid sättida, et oleks võimalikult palju erinevaid ansambleid, erinevaid muusikuid, kuid läbi võetud. No ma usun, et üle 100 muusika on kindlasti juba kõige selle kuue varasema saate peale ja täna tuleb neid veel juurde. Aga on ka selliseid ansambleid, kellest mitte ei saa üle ega ümber, nad on teinud nii palju head ja tähelepanu väärset muusikat, mis vajab kuulamist. Ja üks neist on kahtlemata ansambel apelsin. Kirja lugusid on juba varasemateski testi muusikasaadetes kõlanud, aga arvestades sellega, et nad on nii palju tööd teinud ja nii palju huvitavaid lugusid siis kahtlemata saab neid ka veel kuulata, vähemalt tänases saates, kas ka edaspidi? See paistab juba siis, kui saated edasi lähevad. Aga vahetevahel on niimoodi, et mõni tuntud laul. Oh, ma tean seda nii hästi, ma olen seda 100 korda kuulnud võib natukene uuemaks muutuda, kui tähelepanu pöörata mingisugusele konkreetsele asjale, teatud kuulata midagi muud, näiteks apelsinilugu aeg ei peatu, mis on ilmselt kõigil kuulajatel kõrvus. Kui seal kuulata seda basskitarripartiid, mida mängib Gunnar kriik, siis Ta ainult seda kuulata, siis lugu muutub kohe hoopis teiseks, et jätta kõrvale see tuntud. Nii ka võib-olla apelsinid karu lauluga, mis on ka väga huvitav lugu ja Gunnar kriik on lihtsalt üks nendest, kellele siin tähelepanu tasub pöörata hapnasest. Ta ei mängi selles loos sugugi mitte oma tavapärast instrumenti baskid Harry vaid hoopis klaverit ja mitte üksi vaid teiseks, kahe peale siis see klaveripartiid, mis on siin väga kummaline ja eriline. Teiseks klaverimängijaks Tõnis Kõrvits, kes ei olnud ansamblit apelsiniliige, küll tema vend Harry Kõrvits mängis trumme ja tema Harri Kõrvits ka selle karulaulu leidis ansambli repertuaari tõi, aga kahepeale siis jah, kuningriik ja Tõnis Kõrvits seda klaveripartiid mängivad. Ei viitsinud päris nooti seda maha kirjutada. Apelsini puhul ei olnudki see oluline, sest võrreldes sellega, kus ta võetud on, siis soome ansamblit, hullujussi, seal on ka päris konkreetsel toodid, aga siin läheb vahepeal sassi ja see ongi väga tore. Ivo Linna on ka öelnud, et see oli nii naljakas, kui teda salvestati seal jäetigi meelega. Laul ise on väga vana, pärineb aastast 1919 ehk siis aasta noorem, kui Eesti vabariik saab et ka peaaegu siis 99 aastat vanad Õudvičingaapan, selle loo nimi Ameerika ühendriikidest ja niinimetatud Tin Pan Alley sellise muusikastiili alla tahate läheb, aga apelsin võttis selle Soomest ansambel hullujussi, kelle pealt apelsin üldse väga palju üsnagi palju šnitti on ja nende esituses kandis lugu nime Roobe ja Cage. Nii et jah, see karulaulutekst, mille tegi Henno kevad, ei ole ei sellest originaalist ameerika loost, mida apelsinimehed sel ajal ei teadnudki veel, ega ka sellest soome versioonist hoopistükkis Holle Holobained oli muuseas hullujussi, pükstegijaid, keda eestlased vast peaks teadma näiteks need, kes Soome televisiooni vaatasite, Frank tapat, sellist show meest, kes seal tegi, aga pikk jutt, pikk jutt. Kuulame siis seda karulaulu ja just eriti tähelepanu just sellele klaveri partiilimisi mängitud on ja muidugi ka sellele laulmisele, kui võrrelda selle hullujussi versiooniga, siis mina annaks täispunktid ikkagi apelsinilaulmisele, sest hullussilanda hästi lauldud erinevad lauljad, aga selliseid hääli nagu Pablesini omadel seal mati nuudel. Jaan Harderil, Ivo Linnal, sellised korüfeed, kuulge, Soomes pole, ei olnud kusagilt, ei ole siiamaani selliseid vägevaid hääli võtta, aga nüüd siis apelsinikaru laul, klaveripartii kõigilt ja Tõnis kõrvitsat ja passi, mida kunagi tavaliselt mängib, mängib siin hoopis tuubaga Ants Nuut. Palun. Koera ja panime. Armastan. Geniaalne, ja just eriti seep spordis ja koost toimib see apelsinimeestel alles arvestades seda 40 üle 40 aasta tagust salvestustehnikat on just see, et see on enam-vähem kõik korraga tehtud. Ega seal seda ületegemise varianti sel ajal väga ei olnud, üsna vähe, nii et jah, apelsin oli teada, kui väga kõva proovitegija bänd isegi enne välja väljasõidule esinemisele minekut tegid nad veel mitu tundi proovi tõrvaari juures kodus ja siis mindi, nii et ei midagi muud, kui kõva töö on kõige selle taga olla, et millega see populaarsus on saavutatud. Nii ta on selles loos, muuseas, oli kuulda ka üht sellist välismaist uhket kitarri efekti, mida tunti nime all Flancher, millega Tõnu Aare mängis meistri-s või mis ta seal oli, need erinevad täpne nimedega ja sellised riistapuud hakkasid vähehaaval ka Eestisse jõudma. Järgmises loos, aga kui eelpool mängis Tõnis Kõrvits klaverit siis järgmises loos, mida me kuulame, mängib tema poeg Tõnu Kõrvits basskitarri. Tõnu Kõrvits on muidugi hästi teada-tuntud helilooja, ei saaks enam öelda noor helilooja atlasest, ta elab nii väga, noori ei ole sugugi mitte jätta, aga väga tuntud ja tunnustatud ja ka põhjendatult, aga kunagi jah, kaheksakümnendat, seal oli ta tõepoolest väga hinnatud basskitarristi happe Väigis mitmetes ansamblites ja kindlasti mängib ka praegusel ajal basskitarri kui vaja ja teeb seda väga hästi. Saab veel kuule, selline tore kollektiiv, mille kutsus ellu 80.-te alguses nooruk, kitarrist Mihkel raud koos Hendrik Sal-Saller, igav. Nad seda kollektiivi tegid ja läks, avati, mis oli mihkli selleaegne lemmik ansambel. Lugusid nad mängisid, aga pärast hiljem, kaheksakümnendatel teises pooles oli kole. Meil natukene muutunud koosseis endiselt muidugi Mihkel raud ikka mängis kitarri ja kitarrisoolod ka, nagu selles loos saab kuulda. Solistiks on siin Burmas vare As kitarri, nagu öeldud, Megib Tõnu Kõrvits happe trumme Rein Joa, saate nii, et igati väärikas kollektiiv teada-tuntud ja klahvpille mängib siin Aavo Ulvik karg süntesaatoriga. Aasta oli siis 87 juba küll, kui see lugu linti tehtud on, aga vahepeal oli see süntesaator juba varem olemas ja see oli midagi väga erilist ja sellised pillid, tähendab, ta ei olnud Eestis sugugi mitte väga levinud veel kaheksakümnendatel ja pabulvik ütles isetu maksis 7000 rubla selle klahvpilli eest 80.-te keskpaiku millalgi. No need, kes sel ajal elasid, teavad, mida tähendab 7000 rubla selle raha eest sai põhimõtteliselt auto endale osta. Ja kui võtta kuupalga järgi, siis ma parem ei hakka arvutama, kui palju selle 7000 rubla teenimiseks tööd pidi tegema. Muidugi ei ole noorel poisil seda raha kusagilt võtta, laenas ta selle kokku ja pärast hiljem pillimänguga ikka tagasi teenida. Tahtmine muusikat teha oli nii suur ja kvaliteetse instrumendiga mängida. Aga kuulame siit Colemi lugu sellise praegusel ajal hoopis teises mõistes nimega hea ja helde Allahhi nimel. Nagu öeldud, see on 30 aastat ja enam kui 30 aastat tagasi tehtud logo, selle autoriks muusika autoriks on Mihkel raud ise, aga selle teksti, kus siis kutsutakse üles Tshaadile lausa praegusel ajal võib see mõjuda. Väga teistmoodi on teinud muuseas Mihkli vanem vend Rein raud kes just sel ajal sele Ma ei hakka selle asjaga tegeles, aga selline see lugu on ja algata siis eelpool mainitud juba 7000 rubla maksnud korg süntesaatoriga ja ansambli nimeks oli siis, sel ajal kuulen, kuulame. Tere. Issand jumal. Ei ole jumala kuna. Sedamoodi siis kõlas ansambel golem atre tubli, 30 ja natukene enamgi aastat tagasi ja Mihkel raud oli ja siis selle ansambli eestvedaja ja nagu kuulda, mängis ka kitarrisoolot selles loos ja üsnagi nobedalt ludistes klastilisolasid. Ava Pulvik, 7000 rubla maksnud korg süntesaatoril, mis oli sel ajal suhteliselt ikkagi üsna haruldane, 87 enam mitte nüüd nii väga, aga jah, seal 80.-te keskpaigas esimesed Eestisse hakkasid, kas tulema ja see on juba täiesti omaette lugu, kuidas seda tehti, kõik see valuuta vahetamine, üle piiri toomine, et seal oleks võinud mitu kriminaalkaristust nendele inimestele määrata, kas nende asjadega tegelesid kõik ainult selle nimel, et saaks pilli mängida korraliku instrumendiga. Aga jah, tihtipeale unustatakse ära müüa kangelased. See on juba paratamatus, sellest võib rääkida lõputult ja meie suurepärased muusikud tuletaksin hea sõnaga meelde head, väga head klaverimängijat, kes oli vast tuntud rohkem seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel, see on siis 1900 seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel Alar Ivanov tema nimi. Ja nagu selgus, et just alles üsna hiljuti kolm-neli kuud tagasi, ehk siis möödunud aasta lõpus Alar Ivanov igavesele unele soikus meie hulgast lahkus ta küll viimastel aastatel ei mängida, tähendab väga vähemalt avalikkuse ees. Kapten mitte, aga see ei tähenda seda, et võiks teda ära unustada ja ansambel tooma pojad seitsmekümnendatel, seal ta mängis ja ta loetakse väga heaks jazzpianistiks. Ta on mänginud väga-väga palju laule stuudios linti isegi Andres Otsaga, kellega me veel väga, väga palju on neid laule Salarywanofi klaverit on kuulda. Ja ansamblis Laine. Jah, kui aastal 1977 laine nii-öelda estraadiansambli ansamblist selliseks tapansamliks muutus või õigemini koosseis seal vahetus, siis Alar Ivanov, esimene klahvpillimängija, seal, kitarrist Riho liidee samuti selles loos mängib kitarri soundi aastast 1977, kui see ei lähe, suurem koosseisuvahetus toimus Vello Orumets, alustas soololauljakarjääri. Aga selles loos jah siis Alar Ivanov klaveril, mida ta valdas suurepäraselt. Nagu selleski loos kuulda Riho Lilje kitarrid ja Heiki Tark baskitaril Nemad olidki siis need jakis laines mängisid trumme, mängib sind volli Potjoomin kaat legendaarne vees 70.-test ja veel 80.-test ka tema küll laines ei mänginud, aga Heiki targaga koos näiteks mängis ta ansamblis kooma ja Riho Lilje ka koos näiteks ansamblis radar pärast me kuulame veel. Aga Marju Kuut ja Veliki ammer laulavad ja skaago ja tee kahelises kahest loost kokku pandud, aga klaveripartii, Alar Ivanov. Marju gootja meelikke Pam järv, klaveripartii palar, Ivanov, küllalikaatne toretsejate Edison selle salvestustehnika leiutas, omal ajal ei ole inimest küll enam meie seas, aga on olemas vähemalt ka need, mida me saame salvestada ja selle järgi mälestada, mäletada inimest. Alar Ivanov mängis ka, nagu öeldud, ansamblis Laine ja ansamblist Laine on muidugi käinud läbi väga-väga palju häid muusikuid ja üks nendest klahvpillimängijatest joon Rässa samuti. Tema oli pärast Alar Ivanov 80.-te 70.-te lõpus, 80.-te alguses aga jälle täiesti unustuse hõlma vajunud, aga ainult ülivõrretes saab tema mänguoskusest rääkida tema musikaalsuse eest Lõuna-Eestist orelimeistrite suguvõsast pärit meesansambel. Kui oli seitsmekümnendatel kollektiiv, kust Jaan rassaa mängima hakkas ja suukjah kunagine müstikute 60.-te lõpus, aga siis jah, selle nimega tekkis mingi jama ja võeti nimeks. Ehk siis kuus meest, kuus keerati tagurpidi kuus. Sukk. Ja nii ta on, et Mülleri Sass või Aleksander Müller on selle ansambli solistina hästi teada-tuntud. Kuigi ta ei olnud ansambli liige, tali külalissolistina hapra, siis ikkagi nagu mehed on tagantjärele öelnud. Kui Müllerilt ei oleks olnud ja tema lugusid ei oleks olnud neid eestikeelseid, siis võib-olla ansamblid suukey mäletatakski nii väga Tartu linna kultuurimajas, nad mängisid tantsuks tolaja moodsaid lugusid, seal hard rocki nagu teisedki tiibeeplit. Aga kuulamised, jah, bluus, mesi, lumest, ansamblid, sukk ja siin-seal rassa. Ma ütleks lausa maailmatasemel klaverit. Kui sa ei ainult See oli puhas. Kui kartulit nunn valib ahhaat loomi kui kartulid õnn. Selline oli siis ansambli suund Lugupluus Mesi lumest solistiks Aleksander Müller ja kitarri partiiga, Urmas Anders on ka väga hästi mängitud seitsmekümnendatel, aga, ja see suurepärane klaverisoolhappe, selle esitajaks Jaan Rässa ka kahjuks meie hulgast juba lahkunud. Oivaline klahvpillimängija, kui keegi tahab kuulda, millest Jaan Räsata omal ajal väga kiideti oli just orelimäng, et see tavaline firmuna orel, Ida-Saksa päritolu Rässa suutis sellest välja võluda küll teatud küll efektiploki abil, aga ikkagi selliseid helisid, mida paljud teised ei suutnud siis just nimelt sukki, lugu narkomaan, mida samuti Sass Müller laulab, seal on täiesti fantastiline, see on Youtube'is olemas, kui kuskilt mujalt ei leia. Täiesti olemas, seal mängib jahtme Rässa sellise oreli soolo, et isegi dedorsi. Klahvpillimängija remon, saareke sellises hoolovele, kui tema oleks seda mänginud. Aga jah, seesama narkomaani logop sai saatuslikuks Aleksander Müller-ile 1976. aasta Viljandis toimunud muusikafestivalil, kus olid esindatud tolleaegset noh, praktiliselt kõik tippkollektiivid ja just nimelt narkomaani seal Mülleril ei lubatud laulda lõppkontserdil, mis toimus siis Viljandi lauluväljakul. Aga sellest hoolimata seda tegid ja esinemiskeelu seal sai ja teine mees, kes sai sealt esinemiskeel, oli seintelt ansambliga haak. Seda kollektiivi väga huvitavat kuulame kindlasti mõnes tulevases saates. Aga Viljandi festivalil esines ansambel Ruja ja päris huvitavas koosseisus isegi Peeter konski laulis, kuna Urmas Alender ei saanud kõigil del kontsertidel, mis seal Viljandis toimusid, selle festivali raames esineda tal litandilas etendused, näitleja ju Vargamäe, kus ta jussikest mängis, või jussi siis Vargamäe sulast esimese osa tõde ja õigus järgi. Ja Peeter Volkonski seal asendas osadel kontsertidel ka lõppkontserdil teda. Aga muidu ikkagi Alender laulis. Ja seal siis jah, Gunnar Graps mängis trumme Rujas Jaanus Nõgisto kitarri ja kitsa basskitarri ja klaverit mängis Margus Kappel ja just nimelt kuulamegi sealt Viljandist salvestatud Margus Kappel kurtnud ikka seda, et kui korralike klahtil ei olnud, siis tuli läbi ajada sellega, mis kohapeal. Ta oli ehk mingi kohalik klaver pianiino ja siittanud hästi kuulda, seda ta ütleb. Päris häälest ära ei ole, aga päris hääles ka ei ole. Ja siit saab kuulda muidugi siis jah, seda, mismoodi Ruja tegelikult kõlas aastal 1976 on kontsertülesvõtte just teist Viljandist ja vanast Viljandi Ugala teatrisaalis üles võetud Rujad sügispäeva aastast 1976 ja klaverit mängib Margus Kappel. Rännujääme. Sedamoodi siis ansambel Ruja jah, pea 42 aastat tagasi, 1976. aasta septembrikuus Viljandi Ugala Teatris esitamas laulu sügispäev ja ja sellel klaveril, nii nagu seal võttali sel ajal Margus Kappeli trumme Gunnar Graps tol ajal, nii et jah, selline üsna eriline, lühikest aega püsinud puja koosseis. Ja milline rõõm, et see salvestatud panna ja teisedki Eesti Raadio seda õnneks tegi ja kõik on olemas. Ja seda saab ka kuulata, aga häda ei ole mitte ainult mitte häälestuvate või mitte hääles klaveritega, vaid kla esimesed süntesaatorid, mida siin Eestis kokku tehti seitsmekümnendatel aastatel, seal ei püsinud needki hääles ja järgmises loos saabki kuulda ühte, mitte häälestavat süntesaatorid, millega oli hädas Sergei Pedersen. Hästi teada-tuntud klahvpillimängija. Just eriti igasuguste erinevate elektrooniliste klahvpillidel väga hea mängija. Sander Radar asutajaliige aastal 1977 Jaak Joalaga, tehes koos kollektiiv, kutsuti Riho Lilje siis tol ajal kitarrist Polli Potjoomin trummidel Vladimir Šeripov klahvi lit, Sergei Pedersen, laulja selles faasis koos isegi Jaak Joalat ei ole. Siin ta ei laula ja see oli üks esimesi lugusid esimene või püksis kahest esimesest loost, mille radar salvestas, kui meid kutsut, saatan. Sergei Pedersen enda lugu ja see soolo siin süntesaatoriga mängitud nagu Pedersen Curtis süntesaator vajus kogu aeg häälest, äratas hilisem Jaak Joala laudelt versioon jumala on seal ise klaveriga üle mängitud, et natukenegi. Ja päikse poole. Ernesto laineid. Löönud. Ansambel Radar jah, esimesi laule kaks või siis kaks laulu jahtme, kustuta valgus oli triine, mis salvestati, kui mind kutsud saali üks neist lugudest ja Joala apelsin ikkagi tõenäoliselt mängis flööti juhul kui muidugi Riho Lilje flööti mänginud, aga jah, tõsi on ilmselt kusagil kusagil kaatne kirjas. Aga väga võimalik, et Jaak Joala flöödiõpilane, et üks väheseid flöödipartiisid, mille ta linti mänginud on, aga jah, see süntesaatori soolo oli siin päris hästi kuulda. Aga läheme edasi, pillikapis kuulub samuti klahv pillide hulka ikkagi lõppude lõpuks akordion. Ja Tarmo Leinatamm? Jah, keda teatakse ja mäletatakse, kellest kreisiraadio järgi vast ehk kõige rohkem Kazis dirigendina Vanemuises, teatega Eurovisioonilt muidugi kus ta palju oppe dirigeeris, aga muidugi Tartu muusikapäevade huvilised, jaapanlased võtavad teda ansamblist, Rostab aknad, kus ta mängis klahvpille kui ka akordionit. Nii ka selles loos on tema akordionimängu kuulda ja ja kes veel Tartu rahvas kindlasti mäletate ta ansamblist plastmass, kus Toivo Nikopensius oli solistiks ja kindlasti keerutati ka jalga selle kollektiivi muusika järgi sitaga Rosta aknad, mor vussi atravilaskma siis Peeter Volkonski konski projekti ja akordionil. Tarmo Leinatamm. Selline oli siis ansabel Rosta aknad ja see Majakovski või Kunskina koht, Peeter Volkonski seda nimetas projekti ja Peeter Volkonskile tõepoolest Tartu muusikapäevade tanketiltab, praegu nimetatakse seda afterparty järelpeoks pärinebki. Asejate ütles siis, kuid akna kutsus lavale Rein Rannapi Jämima, et Rein klaverimäng ja see on väga lihtne, tuleb vajutada kordamööda valgeid ja musti klahve õiges õigel ajal ja õiges kohas. Klaverimäng väga lihtne ei ole sugugi mitte lihtne, nagu sa ei tahagi kuulatud, aga natukene lähemale tänapäevale aastasse 2011 ja kuulame, kuidas mängib jälle üks väga oluline võttasid orelipartii ära sellest loost ja kohe lugu jääb kahvatavaks Rene Puura. Ka väga tuntud uuema põlve klahvpillimängija, tuntud ooperilauljad Sirje ja Väino Puura poeg ja on nime saanud Väino Puura Rolli järgi Verdi maskiballist Renee krohv, Reneed, isa Väino, seal laulis aga laul, mida me kuulame ansamblit Nevesis ja leidmine, Gunnar Grapsi lugu, Gunnar Grapsi tribuutplaadil 2011 ja Breneed Puural kutsutud külaliseks ja orelit mängima üsna äkiline logoga. Grapsi ehituses oli ta selline üsna tavaline, aga Nevesis on teinud sellest väga erilise ja Rene Puura klahvpillimäng lisab seda erilisust kahtlemata. Siia juurde. Ansambel Nevesis aastast 2011 ja klahvpillidel Renee Puurad külalisena Nevesis muusikutena oleks sobinud ka mis tahes, millisesse saatesse kõik Enn Koemets trummidel. Erki Reim kitarril, Bert Järvet basskitarril kõik suurepärased muusikud ja Jaan Reim vokaal veel sel ajal praegu küll enam mitte, praegu on koosseis natukene vähenenud. Mart Metsala, samuti mees, kes suudab selliseid helisid välja võluda erinevatest klahvpillid ehk et see on täielik müstika. Inspee ta oligi see ansambel, kus Mart Metsala avalikkusele rohkem tuntuks sai ja muidugi ansambel kaseke nõrgust, ta mängis ka ja lugusid kirjutas ja kuulamegi siit Mart Metsala. Instrumentaalpala salajane rõõm on selle loo nimi, ansambel kaseke olen juba sellest rääkinud läbi mitme saate juba ka nüüd ka siis kuulame lisaks partmetsale, kes mängib siin klahvpille muidugi kitarristid Riho Sibul, Ain Varts basskitarril. Priit kuulbergija trummidel, Andrus Vaht. Ansambel kaseke ja 80.-te esimene pool plahkeli partiid nagu kuulda, jälle täiesti fantastiline, oivaline, suurepärane. Kõigist nendest sõnadest jääb lihtsalt väheks, et kirjeldada Mart Metsala ka pillimängu. Selline saigi tänane saade. Üheksa muusikapala on kuulatud, 1001 on veel jäänud jaapa ansambli kaseke, samuti ansamblis kaseke mänginud ja väga-väga palju mujalgi. Klahvpillimängija, kelle nimi pikemat tutvustamist ei vaja ilmselt Tõnu Naissoo, võiks öelda Eesti muusika üks alustalasid kahtlemata. Me kuulame siis lõpetuseks ühe imekauni loo deva isa Uno Naissoo kirjutatud mu kodu, mille laulis tuntuks Jaak Joala, aga Tõnu Naissoo on teinud sellest Imeilusa instrumentaallood ilusat Eesti Vabariiki saabuvat sünnipäeva. Täna kuulamast kõike head vikerraadio stuudios oli Andres Oja.