Eesti muusika. 10 korda 10. 10 korda 10. Elagu Eesti vabariik ja elagu Eesti muusika. Vikerraadio stuudios on Andres Oja. Tervist kõigile. Ja tänase saate keskseks teemaks on muusikas on puhkpillid ja nende mängijatega puhkpill ilm, vaata, mängijat ei mängi, kuigi Marko Matvere leiutas sellise puhkpilli või sellise portsu puhkpille mis ka ilma mängijad mängivad, aga inimtegurit on seal ikkagi vaja. Aga see selleks. Eestis on nii palju tohutult andekaid muusikuid, ka inimesi. Vaatasin just seda klassikatähtede saadet ja ma loodan, et paljud teisedki vaatasid. Kui vaadanud, siis vaadake kindlasti edaspidi süda läheb soojaks, kui palju andekaid noori inimesi Eestis on. Tubli, Eesti vabariik kestab ja eesti muusika kestab samuti ja väga heades kätes, kes väga heades kätes. Tänases saates aga rohkem ikkagi natuke tagasivaade sellele, milliseid andekaid muusikuid meil on, paljud neist mängivad paljud enam küll kahjuks mitte, aga, aga nii ta on. Alustuseks aga Eesti vabariigi 101. aasta esimese päeva puhul üks puhkpilliorkestri lugu, kas tunned maad ja kodumaasõjaveteranide Tallinna puhkpilliorkestri esituses? Puhkpillid jagunevad laias laastus kahte suurde rühma. Vaskpuhkpillid ja puupuhkpillid. Kuigi jah ja eelnevas muusikapalas väga tuntud, siiski kahest kokku pandud muusikapalas oli mõlemaid kuulda. Jah, kuigi need vaskpuhkpillid ei pruugi olla just otseselt vasest tehtud ja puupuhkpillid puust, aga siis seda madinat jagunevad järgmisena kuulamegi just nimelt puupuhkpillid ja seda tuntakse fagoti nime all üsna harva kõlav pill küll klassikalises muusikas ja süvamuusikas üsna palju kasutatavat on isegi kontsert täpne, kirjutatud sellele pillile agaati levimuusikas ja rokkmuusikas popmuusikas üsna vähe kasutatud. Ilmselt keegi ei teakski fagotimängijat, heiti riismäed, kui ta ei oleks mänginud ansambli loor eesti laulus ühes väikses Eesti linnas, mida kõik hästi teavad, see ongi selle üsna lühikest aega tegutsenud kollektiivi kõige tuntum Laul Rein Rannapi kirjutatud Jüri Üdi luuletusele. Ja päästa räägib ilusat eesti laulja. Väidetavalt jaht aja Kadajas, kes ise hätta loeb, seda on rääkinud, et Rannap ei tahtnudki Noor-Eestiga, et laulu teha, et liiga selline straadilik, tema tahtis ikka sellist pärast Rujast ära tulekut rokkansamblid teha, sellist progressiivset rokki aga, aga et see laul oli, pidavat selline natukene straadiliku olema ja ta ei taha seda teha. Kat lõpuks klienti tehti ja tulemus on ju teada kõigile. Täielik klassika, aga nagu öeldud, siis fagoti mängib selles loos jah, siin ei olegi Tarvi selles ansamblis tolle aja kohta 77, see on veel kuni 78 tegutses kitarri selles ei ole, on jah klahvpillid, mida Rein Rannap mängib, trummid Ivar Cipra basskitarrilt, Tõnu Tormis juba siis filharmoonia kammerkoori pikaaegne laulja ka ornamendid mängis basskitarri ja Rein Rannap klahvpillidel, Andres Uibo mängis selles loos küll mitte orelit selles kollektiivis ja ta kodajast solisti ja fagoti mängib heiti riisme. Ja. Maja nii. Ta naine hoiab talvel kaasa Ei jäta nälga. Ja. Ma ja nii. Ta naine hoiab ta Relgad. Ansambel Noor-Eesti ja fagoti Ta oli see puhkpill, mis selles loos kõlas, heiti riismäe mängis. Noor-Eesti andis kõigest kaks kontserti aga ikkagi Eesti muusika ajalukku jäänud aastal 1977, esimesel ja teisel aprillil toimus Kalevi spordihallis Tallinnas märtsi tähtede märtsi tähtede kontsert teatmeseal just nimelt siis Noor-Eesti mõlemal päeval esines ja need jäidki nende ainsateks esinemisteks üldse. Nii ta paraku oli ka muuseas Grapsi Magnetic Band tegi seal oma debüüdi just nimelt. Sellel jaga Brujad uut koosseisu sai alla, et näha ja kuulda, nii et igati legendaarne muusikasündmuste oli. Aga millise, kas on paskpuhkpill või puupuhkpill on torupill vist ei kumbki rohkem päkk paiku on ta inglise keeles ehk siis ehk siis põhimõtteliselt toru või kotitoru võiks öelda, et eesti keeles on ta torupill. Aga jah, eesti rahva Bilda nüüd otseselt ei ole, kuigi jälle seostatakse ka Eestiga rohkem just nimelt rahvapilliga ja torupilli ju maailmas on tutvustamas käinud tähendab eestlastest Lauri õunapuu ansamblist metsatroll kelle kohta just ühelt soomlaselt küsisin, kellega metsa toll, ansambli muusikud, kellega Metsatöll Ameerikas käis ja tema ütles, just et siis kui Lauri, aga vanu, neid erilisi Pille mängija vahel, siis ameeriklased väga-väga huviga jälgivad ja kuulavad seda. Ja teine kollektiiv on muidugi traat, tead Jack väga populaarne praegu, kus siis Sandra sillamaa endise nimega praegu Sandra Vabarna mängib seda kuulsat torupillipuhkpill. Trad Attack ja torupilli sai siis selles loos kuulda ja vahepeal ka sellist kummalist laulu peab ütlema, et väga hästi kõlab Trad Attack tõepoolest aga hästi kokku miksitud ja tehtud siis lugu unes. Albumiversioon oli see Trad Attack, keegi ootab ees kindlasti veel pikk ja edukas muusiku muusikat, needee ja vallutusi kui palju. Aga päris kindel võib olla selles, et üle 80 aasta hapnase nende muusikaline tegevus kohe kindlasti ei kesta. Seda vist ei suuda. Kui siis ei tea, kas keegi suudab üle Livia või mitte aga just nimelt jah, üle 80 aasta musitseeris laval mees, keda me teame Boba Sapposhini nime all ehk siis Vladimir Sappoosnen eluaastad 1906 kuni 1996 ja Väike-Sapposhini Sis Bobad tuli lavale juba viieaastaselt ja see, kui võtta siis 96 viimaseks aastaks teeb tema muusikaliseks teekonnaks 85 uskumatut aastat 85 aastat laval ja akna ja samamoodi nagu Trad, Attack Saiga, Boba Sapposhini musitseerimisi, happe muud oskust kuulda üsna mitme välisriigi rahvas ja no kuulamisi vaba Sapposhini Tiit esituses puhkpille, aga ta ei mängi nest mitte ühtegi, vaid teeb kõiki neid häälega, ehk siis imet tseerimineid puhkpille, seal siis teada-tuntud eesli serenaad, helifilmist, senjoriita ja kula kese. Kas tuleb tuttav ette, et mis puhkpillid need seal järjest, mida Vladimir Sapposin imiteerib? Vladimir Sappoosneni jah, tema üks leivanumbreid kahtlemata, kus ta imiteerib siin erinevaid puhkpille, tundes, et kava Havai kitarr oli saksofon, trompet, tromboon ja muidugi vile, mida meile peale Boba tagab, meister oli samamoodi väga meister, vilistaja on Ants Nuut, kes on ju samuti teada-tuntud puhkpillimängija tromboon, on see pill, mida tantsinud mängib ja 70.-te keskel kindlasti mäletatakse veel, kui hakati rääkima ansamblist apelsin, kelle kontserdile peab ilmtingimata mine vaata, sest seal oli üks noormees, kes mängib, võtab kinga jalast ära ja sokkis jalaga, mängib trombooni. Ja vot see oli Ants Nuut, kes seda tegi just nimelt seda räägiti, et sellepärast tuleb minna apelsinikontserdile. Aga nii ta oli, need huumor pühendatud väga hästi tehtud muusikaga ja see ongi see, millega apelsin on jäänud Eesti muusika ajalukku. Aga Ants Nuut oleks võinud ka täiesti vabalt mängida ansamblis Kukerpillid, kui seal kollektiivil oleks vajanud puhkpilliNeivelt, jah, enne seda siis enne veel kukerpille oli kunstiinstituudis, nii nagu seda kooli sel ajal veel nimetati, Eesti riiklik kunstiinstituut, selline Dixile ansabel Targa rehealune, kus Ants Nuut ka mängis suurt seda passi pasunat, nagu seda teatakse ja olla ikka nendel legendaarsete ERKI pidudel kohal olnud oma suure pasunaga, nagu punkrite mehed mäletavad, et kus nad juba enne seal mängisid jaapantsuga hiljem Kukerpillidega tõepoolest mänginud. Eks Kukerpillide esimesi lugusid, mille nad linti tegid, pole sul tarvis teada. Ja uuem versioon, kus antsud trombooniga oma valu kolleege kaasa paitab Kui läheb maailma rändama, on tunne, et ei ütlema, pole sul tarvis teada, mida ma-d leidub ja leidub Maigele iiduksinud paremaid Nikolai arv ehk teada, mida ma teen. Veel tuleb vaadata bee ja reisijaid mööda rinnad, eiran neid, kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen. Troosi, innubki Apeini klaas. Koerustükke teen Mathilde ülimalt on mu meel, kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen. Austajaid Bernanaa minu käidud teele lamama ning pole sul tarvis teada, mida madi iialgi. Kui tulen ükskord tagasi nooti jällegi, kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen õnnelikuks, siis mina kaalun minul midagi. Teada-tuntud Kukerpillide laulja trombooniga pabixouts, nuut endiselt ansamblis apelsin ja apelsin sel aastal 44 aastat. Vahvad ilusad numbrid, ilusad numbrid 44. Aga edasi puupuhkpillide maailmaflööti tal küll, jah, on ka puust flööt olemas, aga üldjuhul need pildid siiski metallist, aga kuuluvad siiski tööd kuulub ka erinevaid, kuulub siiski puupuhkpillide hulka atmoseal just sellele tänu sellele, mismoodi ta funktsioneerib ja mismoodi töötab, aga see ei ole tänase saate teema, vaid rohkem ikka nendel mängijatel Peter malkuv kes saabki möödunud aastal juba pikka aega flööti mänginud, möödunud aastal andis välja sooloplaadi oma lugudega küsige hästivarustatud kauplustest, aga mänginud tõepoolest pikki aastaid ja 70.-te keskpaigas ansambel haak, mille kutsus ellu okei, keegi muu kui Gunnar Graps, kes sealt kohe ära kadus. Millegipärast läks korraks Uiasse mängima ja üsna lühikest aega eksisteerinud ansambel haak võiks öelda ka selline kultusansambel. Viljandis 1976 sellel legendaarsel septembrikuisel festivalil haak esines ja Peeter Volkov oli seal flöödimängija solistiks joonisteinfelt basskitarristiks Eiki tark trummariks kõigest 15 aastane Ivo Parts ja tema vanem vend Ain Varts kitarril. Selline koosseis oli. Ja sealsamas Viljandis sai ka kollekti, mitte kollektiiv Joel. Seda infot sai esinemiskeelu, mitte ansambel, nagu seda on räägitud selle eest, et jahiolil paluti rahvas, kes hakkas sinna ette tulema Viljandi vabaõhulaval et tagasi saata ja öelda, kord tagada, nagu sel ajal pidi olema siis Joel stentfell talle omasel humoorikalt moel ütles, et kui te kohesid tagasi ei lähe ja maha ei istu, siis miilits poob mu sinna puu otsa üles. Sellest piisas, et Jollil aastal 1976 esinemiskeeld anda, mis avaldati lausa ajalehes sirp ja vasar. Aga ansambel haak jõudis jah, üsna pähe kontserte anda üldse. Selsamal 76. aastal väidetavalt kolm kontserti, võib-olla mõned veel, aga kuuleme sealt Viljandi festivalilt. Väga hea, et sinna tuli kohale eesti raadiote oma salvestusbussiga ja salvestusaparaat tuuriga salvestasid, midagigi vähemalt olemas on ja ta on seal veel haakia, nende lugu, sügis Viljandis siis seal Ugala Teatris salvestatud aastast 1976 ja nagu öeldud, siis flööti mängib petersell. Nõnda siis ansambel haakaastal 1976 ja salvestus pärineb Viljandi festivalilt. Septembrikuust saati on Margus Kappel, kes oli seal ansambli Ruja koosseisus on öelnud, et see on üks vägevamaid kontsert, tehese, sama ansambli haak, esinemine, mida tema oma elus on näinud. Pärast seda sügist Viljandis veel. Ansambel haak, enne kui veel Joeli esinemiskeeld avalikustati, siis nad jõudsid veel ka Tallinna praeguses Tallinna Ülikoolis tol ajal Pedagoogilise Instituudi saalis mängida ja Riho Sibula on öelnud temalegi seal oma parimat Eesti parimat kontserti. Nii et jah, väga legendaarne kollektiiv, aga võiks öelda, et mingil määral algusepanija ansamblitele Beller ja hilisemale kaseke osad mehed vähemalt selles koosseisus olid. Kuulame nüüd aga trompetit ja imelist trompetimängijat Jaan Kumanit. Seitsmekümnendatel temagi aeg oli ja akna siis tuli see ränk trauma väga traagiline lugu, mille tagajärjel jalgu man enam küll mängis, aga mitte nii nagu sel ajal, aga aga tõepoolest mees, kes väärib seda, et teda mäletada ja tema muusikat on ka hiljem välja antud ja õnneks on ka noorem põlvkond tema muusikat avastanud ja selle üle võib vaid rõõmu tunda. Et sellist legendi mäletatakse, sest Jan Human kahtlemata seda, et tema muusikat kuulata väärib, sest omaaegsed tipud seal veel lisaks talle endale tema kutsele trompeti räägi siit Tiit Paulus kitarril ja teised, nii et suurepärane õrn ööbik ja trompeti muidugi Jaan Kuman koos oma instrumentaalansamblit. Jaan kumale instrumentaalansambel ja siin sai need puhkpille muidugi lisaks jal kummanjenda mängitud trompeti läheb veel üsna mitmeid kuulda, oli kuulda saksofoni, kuulda klarnetit, trombooni ja ka sellist suurt vägevat pilli, nagu tuuba talle järgmisena kuulamegi ja Urmas Kõiv on see mees, kes seda mängib ansambli Modern Fox koosseisus juba pisut enam kui 30 aastat tagasi aastal 1984. Muusikakooli ehk praeguse otsa kooli õpilased selle kollektiivi ellu kutsusid ja Urmas Kõiv oli ka üks asutajaliikmeid ja aasta 1987 oligi Modern Foxi jaoks üks tippaasta. Sel aastal nad võitsid, Moskvas toimunud noorte ansamblite ja solistide konkursi epis avas nendele uksed üle terve nõukogude liidu. Paraku kahjuks jäi küll natukene hiljaks, sest sel ajal hakkasin juba inimesed huvi kaotamas, et perestroika ja glasnost sõitis kõigist nii üle, et muusika vastu väga huvi ei tuntud. Aga samas, kui mõelda selle televisiooni saate peale, mis tehti Raudse eesriide jumalused, et sealt Modern Fox välja jäeti, kahju asjatult asjatult tohutult populaarsed. Ma olen seda oma silmaga näinud, kuidas staadionitäis inimesi Modern Foxi läheb, plaksutab püsti seistes ja kõik need vene inimesed on täiesti vaimustuses ja asja pärast. Ja aastal 1987 Modern Fox ka sai peapreemia Tartu muusikapäevadelt ka täiesti põhjendatult, sest nii kindel olla selles, et kes selle peapreemia saab, ei ole vist varasematel aastatel oldudki ja üks selle aplausi teenijaks nende võitud teenijaks kindlasti Urmas Kõiv, ava tuubaga ja seesama variatsioonid teemale Veneetsia karneval. See on tõeline virtuoos. Need tulevärk. John Modern Fox ja Urmas käib ja variatsioonid teemale Veneetsia karneval, noh, meil Eestis tuntakse seda muusikapalaga lauluna, mu mütsil on kolmnurka kolmnurkne on mu müts. Kunagi küsiti ühelt tuntud muusikud, see on ka selline legendaarne, et kuidas saada mängiva New Yorgi kuulsasse Carney hooli muusikasaali ja vastus oli harjutades ka seda lugu ilma väga palju harjutama, et ta ei suuda keegi mängida ja kindlasti Urmas Kõiv väga palju harjutas. Aga kui Modern Fox alles 1987 alustas Nõukogude Liidu vallutamist Venemaa vallutamist, siis selleks aastaks Tõnis Mägi juba loobunud ja moodustamas ansamblit. Ultima Thule Pillega küll paar korda Venemaal käisid, aga mitte just eriti, see oli suunatud rohkem teisele poole, aga muusik seifi ka. Tõnis Mägi muidugi tuuritas pikalt ja põhjalikult kogu nõukogude liidu läbi. Ja kuna mägi Tõnis Mägi enda tekstile loo pole valinud, tee ja ka siin on puhkpillikuulda ja ka seal sopransaksofon ja selle sopransaksofonimängijaks ei keegi muu kui eesti muusikalegend. Loomulikult Arvo Pill. Mõni komm või mure hirmul toa laual jälje iludus. Jal oma Appil. Olen uueks rämpsuks. Saada mihklil ootab uus lava eesliinis ma pilti ja vaata, seal te täna õhtul oled vaba. Minu rännutee. Iron laul. Laula. Seda see on uue elu, milles oled pool kurdad. Mõni ütleb, mida saab uue elu ja vahel väsky jälle kinni, uueks valmis. Leidlik frangaks. Ega laula, laut oleks häirel. Tahavad laulu, mida laulsid, ei, irleva arvu see Don voodis viimsed, sigarid. Ja viimased noodid veel siis sopransaksofon-ilt, mida selles laulus mängis Arvo Pilliroog, nii nagu tema seda mängib ainuomaselt, nagu Tõnis Mägi ise ütles, et kõige parema tooniga sel ajal sellepärast kutsuti mängimisest muusik seifis. Seda instrumenti ei olnud ansambli koosseisus. Aga üheksa laule ja muusikapalad on täna kuulatud lõpulugu Karl Madis ja suupill. Kuigi Karl Madis mängib saksofoni, siis 90.-te alguses ta võttis ette suupilli ja tagada ka põhjalikult. See on see jälle, et tubli töö, tubli tulemuse ja nii on ka see, Karl Madis, siin mängib koos oma pikaajalise ansamblikaaslase Marko maga ja laheministeerium on selle loo nimi ja suupillil siis samuti puhkpill. Tänan kuulamast, kõike head vikerraadio stuudios oli Andres Oja.