Eesti muusika. 10 korda 10. 10 korda 10. Tervist vikerraadio stuudios on Andres Oja Eesti muusika 10 korda 10 90 muusikapala on ära kuulatud ja viimased 10 mitte viimased küll selle sõna otseses mõttes saavad kõlama tänases saates ehk siis 100 muusikapala Eesti erinevate yhine esinejad küll mõnede kordulata esituses saapa ära kuulatud tänaseks ja festivalid ja muusikapeod. Mõne puhul on väga raske nüüd vahet teha, kas on festival või muusikapidu. Ühesõnaga sellised muusikaüritused, kus on rohkem kui üks ja isegi rohkem kui kaks esinejat olnud ja üldiselt andmeid olnud tavaks nimetada just nimelt festivalid, eks oled valinud just nimelt sellised, kus on olnud Eesti esinejad, vaid põhiliselt teisti esinejat, ansamblit, lauljat, muusikud. Ka praegusel ajal on muidugi testis festivale, alati võiks neid rohkem olla. Jaht hästi palju on folkfestival hapneb üsna mitut jazzfestivali, aga sellist üldfestivali, kus oleks igasuguseid erinevaid pop ja rock esindajaid Eestis praegusel ajal just väga palju ei ole, on neid läbi aegade olnud, ühed on, keda nad kauem vastu ja teised vähem vastu jääb. Erime kuulamegi viie 10 aasta tagant alustaks tal aastast 1968, õige pea. 28. aprillil saab 50 aastat sellest legendaarsest taevast, kui Tallinnas kinos Kosmos toimus siis kitarristide ansamblite. Sealt see oli jah, Eesti ja ilmselt ka kogu nõukogude liidu esimene selline rockfestival või biitfestival. Nimetage seda, kuidas tahate. See lõppude lõpuks ei omagi tähtsust aga see, kus just sellised ansamblid, mis tolleaegsetele noortele väga olulised olid ja mida noored kuulasid. Seesama, siis toimus 28. aprillil kell 10 hommikul algas ja kell üks juba palgas Kosmose kinos seanss ja lastefilm vist, mida seal näidati nii varajasel kellaajal, nii et selleks ajaks pidid olema kõik kollektiivid mänginud ühtekokku oopereid, seal kuus oli. Et siis veel pojad, poissmehed, Granit langevad tähed ja selle festivali lõpetamise au kuulus ansamblile virmalised. No ükski nendest ansamblites praegusel ajal enam kahjuks ei tegutse mingil määral sakslased küll kokku tulla, aga kahjuks ei ole küll kuulda sellest midagi, et seda kosmose Kinofestivali viiekümnendat aastapäeva kuidagimoodi tähistada plaanitakse, aga sinna on veel aega kuulama ka virmalised, et kes seal 68 esitas ainult inglisekeelseid lugusid ja üldse väga paljud ansamblid tegid just nimelt seal ingliskeelseid lugusid omaette muidugi ime oli see, et see festival üldse toimus, seal, aga planeeriti ka edaspidi teha sellest muidugi passi apteisanud, sest pahandust oli seal oi-oi kui palju, midagi lõhuti ära, rahvas käitus ebaviisakalt, vilistasid, kujutage ette, tõusid püsti, rahast oli liiga palju, trammiliiklus oli hommikul takistatud ja kõike seda, sest rahvast oli väljas mitu korda rohkem, kui need sinna sisse mahtus. Virmalised, kel oli tol korral siis selle festivali lõpetamise au kuuleme eestikeelse loo, vot mis oli ka kunagi algselt ingliskeelne 300 aastat tagasi. Ansambel virmalised jah, kuuekümnendatel ja veel ka seitsmekümnendatel tegutsenud kollektiiv kellest jah küll kahjuks põhitegijatest kedagi peale meie seas ei ole, nii et ansambel kuidagimoodi enam kokku ei saa tulla, kui juba põhitegija Toivo meie seast lahkunud juba päris pikka aega tagasi ja siin veel jah, takkajärele tema vend ka paar aastat tagasi bülo Kurmet ja teisedki riburada pidi kõik läinud. Aga Atneks, järgmine tore festival, kus samuti palju ansambleid kokku sai, oli Lõuna-Eestis aastal 1972 ja Elva linnas. Heino Maripuu, kes on filminud oma käsikaameraga üles Eesti pop- ja rokkmuusika ajalugu oli seal eriti kohal ja tänu temale on seal säilinud mingid kaadrid, kus on siis näha, mismoodi see asi tegelikult toimus, kõik kahjuks seal heli väga ei ole, see on sinna juurde pandud, aga ikkagi vähemalt ajaloolised kaadrid. Ja seal jah, siis selliseid huvitavaid kollektiive Lõuna-Eesti kollektiivid seal põhiliselt olid Tartu sealtkandi omad näiteks ansambel Fix, Tartu juba tol ajal väga tuntud kollektiiv esines kogunisti kahes erinevas koosseisus Fixtrio väiksem koosseis ja siis puhkpillidega koosseis oli samuti ansambel fööniks, helliame tuntud veel nahk ja poogen väga originaalse, uhke nimega kollektiivse fööniksi nimi millegipärast ei läinud läbi, aga keel, nahk ja poogen läks ja eriti just kiideti ansamblit kogudus. Samuti siis Tartu ansambel, Tartu ülikooli tudengitest koosnev kollektiiv, kes alla esines ja on ka just nimelt seal Heino Maripuu filmitud materjalis täiesti olemas. Ja näha on ka seda, kuidas siis hiljem laulja humoristina parodeerida. Noorukene Ants Mattiisen seal trumme mängib ansamblis kogudus, kuulame siis Elvasse ja 72. aastal festivalil esinenud kollektiivi, ära süüdista saatust Peeter väljak, solistiks. Ei. Ma loodan, ei ole. Ja ta. Ja neil on Aga ta ei saa. Ja. Seda Madis ja ansambel kogudus ja õnneks nad jõudsid ka käia Eesti raadio stuudios oma lugusid salvestada. Lisaks veel siis eelpool mainitud Peeter väljakule solist ja rütmikitarrimängija, Antsla diiseltrummidel oli kollektiivis Toomas Taul, kitarrist Jaak, Jüri Elken, basskitarrist. Sellise koosseisuga Elva 72. aasta festivalil üles astusid ja internetis on ka päris toredaid fotosid sellest üks näiteks seda, kuidas Militsionäär noomib seal esireas istuvaid pikajuukselise tüüpe. Ja festival, jah, olgu siis öeldud. Täpsustuseks toimus Elva lauluväljakul loomulikult ja seal on väga iseloomulik foto tolle aja kohta selline kurja näoga Filitsionäär hullust joppa ei teab mis olud oli, aga noomib seal igal juhul jah, ilmselt tantsis, käitusid nõukogude noorele mittesobival viisil. Aga jah, 70.-te Tallinnas just väga palju neid festivale ei toimunud. Ilmselt prooviti neid kusagil mujal teha, et seal natukene vaiksem, ei ole seda seadusesilma nii palju seda jälgimas ja aastal 1975 oktoobrikuus toimus Keila kultuurimajas suur festival, kus ka omaaegsete väga-väga kuulsad ansamblid üles astusid, võiks öelda, testib paremini ja saab veel Polphanda oli selle festivali, et ta võiks öelda eestvõtja ja korraldaja ise nad ka selle võitsid. Tol ajal oli ka üks festivalide omapära, oli just nimelt see, et oli alati mingi žürii või mingi komisjon, nagu siis jagati mingeid kohti, mingit diplomeid seal festivali võitja. Sellel Keila 75. aasta festivalil, mis toimus 24. oktoobril näiteks ansambel apelsin, siis oma kuulsa koosseisuga Ivo Linna, Mati Nuude ja teised muusikud üles astus Ivo Linna on meenutanud, kuidas tal ühes jalas oli kuldne kirsasaabas ja teises puhub ja niimoodi ta seal laulis siis ka ansambel teravik, väga kuulus ansambel, omal ajal ornament Gunnar Grapsi kollektiiv seal üles astusid. Selles jaga ansambel Mess Sven Grünbergi poolt kokku kellu kutsutud kollektiiv, kelle ilmselt kolmas kontsert toimus seal kaks enne 75. aasta kevadel, maikuus, siis esimest korda, mis publiku ette tuli Tallinna tehnikaülikooli, mis sel ajal kandis nime Tallinna polütehniline instituut aulas. Ja hiljem veel siis ka septembrikuus veel tipi aulas ja mess jõudiski üldse väga vähe kontserte anda, kaua nad koos ei olnud, aga sellest hoolimata. Ta on see kollektiiv jätnud väga-väga sügava jälje, et Eesti muusikasse ja testi esimene proge-rocki või isegi kogu Nõukogude liidu esimene progeroki kollektiiv. Ja muidugi just oluline see, et Sven Grünberg, kes oli väga noor veel sel ajal võiks öelda tema helilooja tee palgus just nimelt kaaselt messist kuuleme laulu valged hommikud, mis on, võiks öelda suuremas osas instrumentaallugu lõpus on küll ka laulu ja segi lugu, arvatavasti kõlas 75. aasta Keila festivalil. 70.-te ansambel Mess Sven Grünbergi eestvedamisel, ka solist oli tema siin viimasel minutil. Laule oli kuulda klahvpillimängija kitarristist Elmu Värk. Mänginud ka muusik seifis, hiljem enne siis univalis basskitarrist Matti Timmermann, kes mängis ka firmalistes ja trummar Ivar Cipra ansamblist positronid ja Noor-Eesti ja veel paljudes teisteski kollektiivides mänginud mees, selline oli messi koosseis aastal 1976 või õigemini juba aasta varem, 1975 toimus Viljandis festival, kaks aastat see oli ja teise aastaga kahjuks ära lõppes. No juba aastal 1975 olid seal üsna väärikad esinejad kohal kaks suurt ood, üks Eestist, ansambel ornament, selleks ajaks juba väga-väga tuntud kollektiiv ja teine Lätist oopus. Ja samuti mitu korda Eestis käinud ja väga tuntud kollektiiv. Ja teisigi veel, aga aastal 1976 oli jah, Viljandi festival juba väga suur ja väga-väga kuulsad ansamblid seal üles, vastuseid oli seal Ruja poli seal Suuk, haak, psüühkko ja muid teisi kollektiive. Festival, siiski astma, samuti žürii ka seal lausa Valter Ojakäär-is oli žüriis ja mis kõige olulisem, selle Viljandi. Vabandust, kõige olulisem selle 76. aasta Viljandi festivali juures oli just nimelt see, et sinna tuli kohale Eesti raadiosalvestusbussiga ja neid kontserte salvestanud just nimelt need, mis toimusid siseruumides, mitte see lõppkontsert, mis toimus Viljandi laululaval, aga jah siis Ugala Teatris, Vanas Ugala teatris ja kultuurimajas, et nii-öelda eelvoorud olid ja siis laureaadid esinesid, fiks oli seal ja sellest on isegi jah salvestatud materjal täiesti olemas, mille üle võib vaid rõõmu tunda ja kuulamegi selle Viljandi 1976. aasta festivalilt, kus esinemiskeelu said nii juheldiste infelt kui ka Aleksander Müller kohalikku ansamblit, kärjed ja ka väga huvitav selline puhkpillidega kollektiiv seitsmekümnendatel hästi populaarne just nimelt oma kodukandis ja mujalgi käisid ka Venemaal muuseas esinemas ja vanad noodid, kannatlejat, lugu, nime ja just nimelt 76. aasta Viljandi festivalil kärge. Viljandi festival aastal 1976 autentne salvestus, kohalik ansambel, kärjed ja tõepoolest väga huvitavaid ansambleid seal festivalil üles astus, aga paraku jah, ei jätkunud sedagi festivali kauemaks. Aastasse 1977, kui Tallinnas Kalevi spordihallis toimus festival märtsitähed. See oli küll juba varem algatatud ja juba üsna pikka aega kahtlesin järjepidevusega muusika festival, see oli pigem isegi selline pidu, kus ei olnud ainuüksi muusikakollektiivid, lauljad ja ansamblid, vaid ka muid erinevaid esinejaid, tantsijaid, tsirkusenumbreid ja muid selliseid. Ja selle korraldajaks oli siis Jaan krõpsi nimeline kultuuripalee. Varasematel aastatel ja ka siis ja praegu siis Mustpeade maja tol ajal kandis ta selliste rahva seas oli ta vana Tombinaat tuntud, kuna enne seda oli ta Tombinimelile kultuuripalee. Aga jah, 77. aastal oli ta juba natuke teistmoodi, nimelt Harrytuubin juba siis selline muusikat, mänedžer võttis selle asja üles ja kutsus sinna kohaldajate ikkagi selliseid populaarseid ansambleid, seal sünkoop, no seal oli Ruja, seal oli ka magneetik bänd, esimest korda Gunnar Grapsi kollektiiv. Jaga ma saadan Noor-Eesti siis esimesel ja teisel aprillil 1977 festival toimus ja Noor-Eesti ainsateks kontsertiteks needsamad Kalevi spordihalli esinemised, jäikesin Rein Rannapi ellu kutsutud ansambel, solistiks taju, Cathex trumm, pidanud juba pelgalt mänginud Ivar Cipra Keiti riismäe, mängis siis seal fagoti ja Tõnu Tormis basskitarri lugu. Perspektiiv kitsarööpmeline Jüri Üdi sõnadele luuletusele. Selline siis ansambel noor eesti mehe, kelle ainsad kontserdid toimusidki aastal 1977 ja Tallinna Kalevi spordihallis toimunud märtsi tähtede festivalil esimesel ja teisel aprillil, kes näeb kahe silmaga kahte rööbast korraga, küsis Juhan Viiding või piiriüdi ja ta on ise selle luuletuse juurde muuseas täheldanud seda, et laulda viisil rongid, rongid, kuhu tee nii nagu siin oli ja Rein Rannapi poolt natukene juurde pandud ja juba andis aimu natukene ka sellest, et kuidas neli aastat hiljem või kolm aastat hiljem Ruja ütle, millist muusikat hakkas tegema, kui Rein Rannap sinna naases. Seos oli täiesti olemas, aga see oli aastast 1977 see lugu. 1977. aastal palgas Saaremaa festival, heina tuntud, ehk siis Saaremaa muusikapäevad algatajaks toos, avapari tuubin ja kes seal Kalevi spordialisele märtsi tehete korraldas? See oli küll jah, selline festival, et ta nii enam-vähem üle aasta või kuidagi niimoodi, et jälle üks jäi vahele, siis jälle toimus 1000 977979 81 ja 82. Aga jah, Eesti ansamblid seal üles astusid ka Lätist tuldi sinna kohale Saaremaal muidugi selles mõttes päris hea koht Kuressaare lossihoovis. Need kontserdid toimusid mitme ansambliga, et Saaremaa oli hea koht, et ta jäi, ütleme kõrvale sealt võimude pilgu alt juba see Saaremaale sõitmiseks oli vaja luba kõikidele ansamblitele, seal vormistati, kui kellelegi vormistatud, siis räägiti ta kuidagi seda Saaremaale kohale. Ühesõnaga igal juhul igati huvitav ja ka näiteks juba keelu all olnud jooniliste infelt ja keelu all olnud ansambli propeller esinesid seal nii, et probleemi ei olnud, aga jaht hääbus lõpuks seegi festival, et seal oli teda kaigaste kodarasse. Klopi vist väga palju, aga 77. aastal jah, kuigi Magnetic Band, Gunnar Grapsi uus kollektiiv kevadel Kalevi spordihallis oma debüüdi tegi siis Saaremaa festivalil jäi neil paraku pesine mata, sest juhtus õnnetus Riho Sibulaga, kus sedavõrd õnnetult, et murdis õlavarreluu ja neid jäigi mängimata. Odüsseus eksirännakud, eks ornamendi ajast lugu on Magnetic Bändi üks esimesi lugu lugusid, mis, Gunnar Grapsi, Magnetic tänud ja lugu nimega podisse Josep eksirännakud. Oli jah üks esimesi, mis mul kleidike salvestas ja siin veel ka Kaastegev, Kalev Kosk. Ja mitte just väga ammu meie seast lahkunud Konga mängija löökpillimängija oli just nimelt ka Magnetic Bandi esimeses koosseisus. Ja Magnetic bänd esines ka esimestel Tartu muusikapäevadel aastal 1979 ja Tartu muusikapäevad komsomoli noorte komsomoliaktivistide korraldatud esimesed olid pühendatud siis tudengipäevadele, mis olid omakorda pühendatud siis komsomolile Vladimir Iljitš Lenini nime pandmise 50.-le aastapäevale. No nii, taliselliseid tobedusi tehti, midagi ei ole parata, selle varjus saad jälle teha midagi väga head ja midagi väga huvitavat ja Tartu muusikapäevad ilmselt oli on ja ka jääb siis Eesti ansamblite jaoks vähemalt üheks kõige olulisemaks festivaliks, mis üldse kunagi Eestis toimunud on. See, et enam kui 10 aastat seda, et seal 80.-te lõpus juba ära vajus, selle lihtsalt ajastu märk, mitte midagi sellist, et oleks seal kehvemaks läinud see tase või midagi sellist, lihtsalt inimestel ei olnud enam sellist huvi selle vastu, aga aastal 1979 jah, siis tõepoolest Magnetic bänd oli, seal kohal oli ka Ruja kohal oli ka uus generatsioon kohale ansambel Fix oli kohal ja Tartust veel üks tore kollektiiv nimega Brent kaablus. Jah, kus siis ka tulevased riigimehed mängisid Margus Hanson, kes juhatas lausega ministriametis alanud ja Alar Karis viiuldaja. Praeguseks jah, siis juba Eesti Rahva Muuseumi direktori ametiseisundisse tõstetud veel praegu riigikontrolör, rentaablus homme kell kaheksa, kuna siis Tartu Ülikooli tudengiansambel. Seest paistab laskle teadusejüngreid mitut masti. Risti-rästi sees olla. Kas need? Lähevad TPL juba, mis siin teha annab teile ekraan? On kõneteadusmeeste kiirel Lodgendalas samas käes, kes siis, lausub õnneks keegi. Homme kohtume kella all. Ja et kuidas siis veel professor sellel lubab. Homme kell kaheksa kohtume kella all. Jälle on tõlgendatud. Lähevad saadaneedeedil laiekraansuled. Toomel bronen. Armee buss, veel, korpus, saadan homme kaheksale autole, kella on. Alla'l tõlgeldatud paik et ma arvan, et kamraadid Alaneerisil laiekraani paistab vöörikaal, kui mees. Raid, mitut masti ringitants, agress, terrassi, ballause, mis asjad paika paneb. Homme v8, kohtume kella, on. Homme kell kaheksa, kohtume kella, on homme V8 rokilegend. Ansambel rentaablus, kunagine jah, Tartu Ülikooli kollektiiv kuuldagi laulusõnadest loomulikult ja Tartu muusikapäevade aasta 1979 üks esinejaid kaheksakümnendatel korraldati üsna mitut kantrifestivali ja see oli väga tore, kõige suurem neist kindlasti Harku kantri, mis seal vahepeal on ja läheb uuesti keep ellu kutsutud. Ja oli ka selliseid toredaid, nagu Luunja kantri oli ka veel roosa, halliku hobupäev ja alati väga toredad tädid kantrifestival, nii et neid neid võiks ka praegusel ajal olla. Aga tookord oli jah, siis beer Krassoni näiteks üks neid kollektiive ka kantrifestivalidel üles astus, kuulame sulle vaid. Ansambel peenras alateetnica teretulnud kollektiiv kõikidel kantrifestivalidel, noh pärast kui tahab meie meheks muutust, täpne ka, aga see on juba hoopis teine lugu, hoopis teine ajastu, kui täna aastal 1988 toimus Tallinna Linnahalli jäähallis festival kahepäevane nimega levil reportaaž esimest korda ja see oli üks huvitav festival selles mõttes omamoodi ülevaade sellest, et mida teevad siis ansamblit, millist muusikat, kellel väga palju väljundit, just nimelt ei ole punkansamblit hard rock ansamblit heviansamblit just nimelt sellised kollektiivid, keda väga palju tol ajal raadiost kuulda ei olnud, keda televiisorist väga palju ei näidatud, kuigi vähehaaval juba plakati, aga igal juhul väga huvitavad ansamblid seal polid, punkansamblid, JMKE, Vennaskond, Velikije Luki, Gulo ja teised kõik olid seal esindatud tol korral ja ka sellised raskema roki ansamblit mujaltki kui Tallinnast ja lähemalt näiteks hetero Võrumaalt ja omas kojas Hiiumaalt ja okaspendel, Rakverest ka väga, väga huvitav kollektiiv, kellelt kuulamegi laulab nimega ilma jalad. Tahad näha, mille teksti autoriks on muuseas ajakirjanikuna tuntud Priit Hõbemägi Tore ansambel Rakverest nimega tokas pendel Peeter Volkonski, kes oli tal 88. aasta levi reportaažil Conference, eks nimetas natukene teise nimega seda kollektiivi, aga, aga noh, nii ta, nii ta oli see selleks, kes neid vanu aegu ikka mäletab. Aasta hiljem 89 korrati seda levi reportaaži ja siis oli rahval juba hoopis hoopis teised huvid. Ja rahvast ei olnud seal praktiliselt üldse täiesti tühjale majale. Ja nii ta oli ja hakkasidki vaibuma. Kõik need asjad üsna mitmeks aastaks tuliga rock Summer juba liha, midagi muud, need olid juba rahvusvahelised festivalid. Aga kõige pikema traditsiooniga muusika festival. Ta eesti keeles teda festivaliks nimetada. Me teame teda laulupeo nime all 150 aastat ja kui mõtlema hakata 150 aastat, järgmisel aastal saab siis meie laulupidu, siis see on küll midagi sellist, et võtke ja kõike järele. See on ju 49 aastat kauem kui Eesti vabariik on olnud 29 aastat varem, kui toimusid esimesed kaasaegsed olümpiamängud. Millest me räägime. Laulupidu on see, mille üle eestlased uhkust mitte ainuüksi võivaid peame tundma. Selline sai siis see, et Eesti muusika 10 korda 10 ja 100.-ks looks üks laul, mis on kõlanud ka laulupeol. Tänan kuulamast. Vikerraadio stuudios oli Andres Oja. Nii ta kiire häälemineeri niitma. Mis ma siin pole ühtki mäge?