Sel pealelõunal luges pandit tavalise palmilehtedest käsikirja asemel ajalehte. Peale lõuna oli vaikne taevas sügavsinine ning panditi lemmikvasikas oli ta silme alla posti külge seotud ning sõi künast peremehe pandud heinapeod. Pandid pani ajalehe kõrvale, võttis prillid nina alt ja ütles. Kulutasin natuke aega ühe ülemistesse õhuvaldadesse paisatud ja ümber maakera tiirelnud mehe aruande lugemisega. Küll teevad läänemaailma inimesed naljakaid katseid. See mees ei oodanud ju, kuni maa pöörab päikese poole või päikesest eemale, vaid tiirles ise ja tegi ise endale päeva ja niimoodi möödunud temal kahe koidu vahel mitte 24 tundi nagu meil, vaid ainult pool päeva või kaks päeva, kes seda teab, ütelda kui palju. Kõik see paneb inimese ikka jälle aja olemuse üle järele mõtlema. Mis on üks päev, mis on kaks päeva. Mis on eluaeg. Jutustan teile oma mõtte selgitamiseks loo lavannast. Kunagi ütles pandit, oli muistne Tarpandava nimeline kuningriik, mida valitses lavana. Söö, rikas ja kaunismaa. Kuningas oli rahul oma alamatega ja alamad olid samuti rahul oma valitsejaga. Iga päev oli lavanal kombeks saada koosoleku saalis õhtupoolikul kokku oma ministritega, sekretär, päridega, külastajatega ja palujatega. Ühel päeval tuli koosolekusaali üks võõras. See oli kõhe, dub paljasjalgne mees ta laupa ehtisid pühademärgid ning ta rätik oli harukordne Kashmiri töö, mis kuulub aitäh kõigile, et selle kandja on auväärt mees. Tema randme ümber hiilgas kalliskividega ehitud kuldvõru. Ta kaelas rippusid kullast keti otsas pilkupüüdvat palvehelmed tema kukla taha langevate valgete juustega pea äratas aukartust iga juures, kes teda nägi. Kuningas ei saanud mehelt silmi lahti. Ta küsis ministri käest, kes see on. Võlur palub audientsi. Tulgu lähemale. Võlur alustas ilukõnet. Kuningas küsis, mida sa oskad. Olgu see midagi uut. Ja võlur ütles. Ma esitan niisuguse asja, millest keegi pole osanud mõeldagi. Lavana muigas, pilkavalt ütles. Olen näinud, kuidas mango puu rätial suureks kasvab. Ma ei taha seda enam näha. See on hoopis midagi muud muisanud. Ma ei taha näha õhku tõusvat köit, mida mööda keegi üles ronib. See on tüütu ja tavaline trit. Ma ei tahaks teie majesteedile sellega peale käia. Olen sageli vaadanud kobraadi mungode, surnud Nahkumise elustusid ja võitlema hakkasid. Seda ma esitasin kaheksa aastase poisina. Ma ei taha nii kõrgele seltskonnale peale sundida nii kulunud meelelahutust. Kas sa näitad midagi uut? No ei kannata vaadata pooleks saeta vaid naisi ja neid, kes kerkivad põrandalt ja hõljuvad lae poole. Ma tüdinud ja väsinud kõikidest niisugustest vaatemängudest. Teie majesteet, võid käskida mul pea otsast raiuda, kui ma ei tee midagi rohkemat. Milleks, kas sa koolid nii vähe oma peast? Tahad selle nii odavalt kaotada? Teie majesteet, olen kindel, et suudan näidata midagi hoopis muud. Kui see sul õnnestub võib nõuda kõige kõrgemat tasu. Hakka peale tooma komps välja. Mul ei ole kompsu. Ütles võlur oma silmadele näidates ja neid pärani ajades. Ainult mis küsis kuningas talle otsa vaadates. Kui kuninga silmad kohtusid, võluri silmadega muutus kõik. Peaminister, kes alati kuninga paremal käel seisis, kadus silmist, hajus pidulik õukonnasaal koos kuldsete sammaste ja vaipadega. Enam polnud isegi trooni, mille peal kuningas oli istunud. Ta leidis ennast ihuüksi lagedal väljakul kus sõid rohtu pigimust, lehviva lakka ja maani ulatuva sabaga hobune. Se pööritas metsikult silmi ja suu oli tal vahus. Ta hüplesi õpperutas ning kaapis kappidega maad. Kuningas võttis seda väljakutsena, ta kuulis ennast pomisemas. Kui ma ei suuda seda hobust kinni püüda ja ära taltsutada, siis pole ma üldse midagi väärt. Ta lähenes hobusele ettevaatlikult, sööstis eemale pead uhkelt üles heites ootas siis lähenemist ja hüppas ikka uuesti eemale. Kuningas sattus tagaajamishoogu ega märganudki, kui kaugele ta hälbib. Hobune viis ta enda järel võõrasse kohta. Lõpuks kuningas vihastas, sööstis äkki ette, haaras hobuse kohevast lakast kinni ja hüppas talle selga ja hobune sööstis vihinal edasi. Ta kihutas läbi õhu traavides ja nelja joostes, nagu poleks maad, õhku, puid, välju ega muid takistusi olemaski. Kihutas läbi õhulevitehnikute puude vahelt üle tarade ning orgude ja niitude Se kihutamine pimestas lavana ja pani hingeldama ning ta klammerdub hobuse seljale. Ta pigistas kannad vastu hobuse külgi, võttis kätega hobuse kaelast kinni ja Liivus vastu hobuse selga. Hobune liikus mitte ainult edasi, vaid ka läbi õhu ülespoole ning puuoksad peksid vastu ratsaniku pead. Ta sirutas käed ette näo kaitsmiseks okste eest, mis teda kriipida ähvardas ja leidis ennast äkki õhus rippumas surmahirmus klammerdudes kätega oksa külge. Hirmsad asjad minuga juhtuvad, mõtles lavana, kus ma olen. All paistis ainult roheline kuristik ning kui ta alla langeb, ei oska ta öelda, kuhu maandub. Ta tõmbas ennast ristuvate puu oksteni ja istus seal. Ta ei teadnud isegi, kui kaua. Üles vaadates nägi ta ahvi perekonda. Isa lamas selili, ema otsis ta karvadest kirpe ja poeg hüppas üles-alla, kusjuures isa või ema teda sabast tagasi tõmbasid, et laps alla ei kukuks. Äkki jäid nad kõik liikumatuks ja hakkasid meest üksisilmi vahtima. Talle tundus, et nende silmades on pilge. Nemad on omas maailmas. Ja mina olen sellesse sattunud eksikombel, mõtles ta. Kes ma siiski olen? Ma olin kuningas. Mul oli võim, lass ja palju alamaid, kes kummardasid aukartlikult, kui ma möödusin ja kadusid, kui ma tusane olin, aga nüüd istun ma puu otsas tõepoolest nagu ahv. Võib-olla on, ah, puu otsas kuningast ülem ja mul tuleb selle olukorraga leppida. Kui ma ülespoole katsun rohida, siis olen kindel, et ahvid ronivad kõrgemale ja vaatavad ikka minu peale ülevalt alla. Parem lähen siit ära, enne kui asi halvemaks muutub. Parem on seal all. Kas rõhuka saada? Ta vaatas alla rohelisest tehnikust, seal all võis kõike oodata. Kiskjad võivad ta nahka panna. Seal võivad olla maod või metsinimesed, kes teda piinama hakkavad. Ta laskis ennast lahti ja hakkas langema ning oksad pehmendasid kumist, nägu veritses kriimustustest, jalad valutasid kukkudes saadud löögist. Ta oli õnnelik, jõudes tagasi kindla maha peale eemale lendavast hobusest ja kõrkidest ahvidest. Ta ei teadnud, kuhu poole pöörata ja kuhu minna. Aga kuskile oli vaja minna. Ta pidas hetkeks aru ja hakkas siis minema. Ta läks aina edasi. Kui tuli õhtu, heitis ta maha ja uinus. Ta ei osanud öelda, kui mitu päeva oli ta niimoodi v nud ja kustkohast, kui kaugele oli ta läinud. Ta nägi ainult rada enda ees, tundis ainult valu oma liikmetest. Riided olid räbalad, sead keha vermeid täis. Nälg ja janu piinasid teda. Kui ta enam sammugi astuda jõudnud, heitis ta rammetult kõvale maale lootes, et varsti Ent raskused ei lõpe nii lihtsalt. Ta ei teadnud, kui kaua ta nõnda teadvusetult oli lamanud, aga kui ta silmad lahti tegi, nägi ta enda kõrval noort naist, kes teda uudishimulikult vaatas. Naine oli oma keha räbaldunud riidega katnud ja kandis käes väikest korvilavana, küsis, kes sa oled. Lavana ütles, olen näljas, olen janune. Mis sul seal korvis on? Naine vastas, viin süüa isale, kes metsas puid raiub. Mis söök see on? Tavaline, vastas naine, mitte mingi pidusöök. Oh, anna see mulle, hüüdis lavana. Päästa mind, olen suremas. Anna mulle midagi süüa. See on mu isa jaoks, vastas naine kindlalt. Kas sul pole südant sees? Ei, mul pole südant, vastas naine. Kes sina oled? Sel ajal kuningas mäletas veel kesta, oli tavastes. Olen kuningas, tähendab, olin kunagi kuningas. Unusta see Hannese söök mulle, ma tasun sulle kui oma kuningriiki tagasi lähen. Naine vastes, sina võid ju kuningas olla. Aga mina ei ole. Mina olen kõige alamast kastist muisa Chandaala, meie ei tohi teile mingit toitu anda. Ma teeksin patu, kui annaksin sulle oma puudutusega rüvetatud toit. Ma ei taha teha niisugust patu ja põrgusse minna. Sina oled Šatriate seisusest. Mina olen kõige alamast Chandaal Acastist. Kuningas ütles, unusta, et ma nimetasin sõna kuningas, mina olen tegelikult sandaale. Tegin sinuga nalja, kas ma siis näen kuninga moodi välja? Mul ükskõik, mismoodi sa välja näed, vastas naine. Siin on sealiha, mida ma keetsin, natukese mets, riisi ja rohelisega, mis ma džunglist korjasin. Kui naine kirjeldas süü. Kuigi see oli üsna maitsetu tult valmistatud, hakkas lavanal suu vett jooksma. Ta ütles naisele, palun räägi veel oma söögist. Naine rääkis, kuidas nad jahtisid metssiga, kelle liha ta oligi nüüd, kuidas tema küla inimesed looma taga ajasid ja surnuks pistsid ja saagi koju viisid ja endi vahel ära jagasid. Kuidas ta keetis seda koosväljadelt leitud metsiku riisiga ja kuidas ta seda rasvaga määris ja kuidas ta oli liha päikese käes kuivatanud ja potiga maa sees hoidnud. Kuningas sattus meeleheitesse ja ütles. Olen suremas. Anna see söök mulle. Naine vastas ei, teen ainult seda, mis on minu kastile kohane. Ma ei saa üle astuda seadusest, mis ütleb, et ma ei tohi toita kedagi kõrgemast kastist. Ma ei taha põrgusse sattuda, kui sa oledki nälga suremas, ei saa ma sind siiski aidata. Kuningas langes naise jalge ette, ütles halasta mu peale, päästa mind. Naine vastas, saan sind päästa ainult sel tingimusel, kui teed seda, mida ma ütlen. Kui sa mind naiseks võtad, siis muutud minu taoliseks ja siis võin ma sulle anda kogu selle söögi, mida tahad. Aga enne lase ma räägin oma isaga. Kuningas pidas aru. Ettepanek tundus lihtne, mõistlik ja täiesti arukas. Ta ütles. Hea küll, tulen sinuga koos su isa juurde, kuid ma ei suuda käia. Olen väga väsinud. Kui sa oled väsinud, siis väsid veel rohkem ja muud midagi. Kui tahad seda ettekäändeks tuua, et minuga mitte abielluda, siis võid nälga surra. On aine, sa said minust valesti aru. Tahan sind naiseks võtta. Jumaldan sind. Tulen sinuga kaasa. Kui nad sügavale metsa jõudsid, leidsid nad kortsus vanamehe puid raiumas. Neiu läks vanamehe juurde ja seletas asja ära. Kuningat vaadates küsis isa-tütre käest. Kas sa tahad selle mehega abielluda. Tütar vastas. Ma ei taha kellegagi abielluda, aga tema tuleb ära päästa. Isa vaatas kuningat ja ütles. Kas sina tahad abielluda selle räpase tüdrukuga? Tal on jänesemokk, ta on inetu, kohmakas Tandschandaalaga, hästi, naine, ta sündis minul liignaisest. Ma ei mäleta, kes ta ema oli. Aga kui sa tahad teda naiseks võtta, siis mina vastu ei ole. Kuningas pahvatas, tahan süüa. Puuraidur ütles, saad süüa, kui oled tema meheks saanud. Aja jooksul seadis kuningas ennast vana Puuraiduri väimehena üsna hästi sisse ja elas perekonnaga koos hütis, millel oli palmilehtedest katus. Ühel õhtul suri puuraidur härra. Järgmisel päeval matsid nad vanamehe õuele ja kuningas sai perekonnapeaks. Ta küttis metsas loomi, nülgis neid ise ja kogus koju toiduvarusid. Vahel käis ta metsas puid raiumas. Aja jooksul unustas ta täielikult oma endise elu. Kui keegi oleks ta käest küsinud, kes ta oli siis oleks ta vastanud. Olen muidugi jahimees, kes elab metsas ning see kena naisterahvas on minu abikaasa. Ta oli unustanud mitte ainult enda minevikku vaid ka selle jänesemokaga Chandaala naise oma. Ta oli muutunud naise orjaks ja aastate jooksul sünnitas naine talle neli poega. Ta kattis ennast puukoorega. Ta juuksed olid tuhmid ja pikad ning ta küüned olid loomaküüniste taoliseks muutunud. Maale tuli suur näljahäda. Kõik taimed kuivasid ära. Kõikides tiikides kadus vesi. Enamik loomi läks minema ja need vähesed, keda näljahäda oli selles piirkonnas tabanud lamasid surnult maas ning olid nii kõvaks kuivanud, et söögiks kõlbavad liha üldse jäänud puudurid, sünged ja paljud. Ning ühel päeval süttis väike tuluke bambuse tehnikus ning levis praksudes igale poole. Lavana pidi oma perekonnaga teele asuma. Kuningas kandis peadel korvis majapidamisasju nagu jahinoad, odad mõned kuivatatud nahad ja räbalais riided. Ta pojad olid juba suureks kasvanud. Ta ütles neile. Mu poisid, ma ei suuda teid enam ülal pidada. Te peate iseenda eest hoolitsema hakkama. Ärge tulge mulle järele, vaid minge oma teed. Selle peale tormas naine ta juurde. Kuidas sa julged lastega niimoodi rääkida, kas sul südant ei ole? Saadet nad enda juurest minema, lapsed, lapsed, hüüdis kuningas. Nad olid kunagi lapsed, praegu täiskasvanud inimesed, kas sa ei näe, et vanem on keskealine? Kas nad on sinu silmis ikka veel lapsed? Jah, on küll, vastas naine ja sinu kohus on neid ülal pidada niikaua, kui nad meiega koos tahavad olla. Ma tahan, et kõik Mu lapsed oleksid minu juures. Kuningas põlgas oma kolme vanemat poega, kes istusid alati ema ümber ja madistasid ning ootasid, et tema tooks toitu ja vett. Kuid ta oli väga kiindunud oma noorimas poega, kes oli parajasti kahekümnene. Ja nii nad hakkasid edasi liikuma, ilma et oleksid lahku läinud, et nad läheksid, läksid ilma toidu ja veeta, kuni ei suutnud enam perekonnana kokku jääda. Üksteise järel lahkusid kolm vanemat poega, kui nägid, et isa ei suuda neid enam ülal pidada. Kuningas väsis väga ära, eriti kui naine teda hurjutas. Mis mees sa oled, kui sa perekonda üleval ei jõua pidada, miks sa siis abiellusid, kas arvasid, et võid lapsed minema kihutada, kui nad sündinud on? Jacques koletis, sajasid need kolm last minema, ma ei tea, kus nad on. Kuningas kannatas kõik rahulikult ära. Ta ütles ainult, peame kuskilt puhkama jääma. Ma ei jõua niimoodi edasi minna. Siin kuskil peab olema mõni roheline maalapp. Kui me sinna jõuame, oleme ennast sisse seadnud, lähen ma tagasi ja otsin kadunud poegi. Nad läksid edasi edasi, kuni kuningas ei jõudnud enam sammugi astuda. Siis nägi ta, et poeg on poolsurnult pikali maas. Ta kummardus poja üle ja ütles pois, ole vapper. Varsti saad sa midagi süüa. Keedetud natuke liha, ta peaaegu sonis juba kuningas ütles. Ja küll ma keedan sulle liha. Oota. Ta läks naise juurde, kes tukkus puu all ja ütles. Ma muretsen liha sinu ja meie lapse jaoks. Ole siin pool tundi paigal ja vaata siis selle kalju ta seal. Sealt leiad sa valmis keedetud liha. Kui sul soola on, siis riputa peale ja söö. Aga sina ise. Kuningas oli liigutatud naise hoolitsusest. Mitme päeva jooksul märkas ta esimest korda, et naine ka tema peale mõtleb. Ära minu pärast muretse, küll ma toime tulen. Kuid ära mingil juhul liigu siit, enne kui ma valmis olen. Varsti märkad seal teisel pool kaljut tuld, kui see ära vaibub, siis mine ja sa leiad valmistoidu. Vahepeal maga. Ta patsutas poega ja ütles. Varsti saad süüa, mu poeg. Maga rahulikult. Lahkudes ütles kuningas naisele. Anna poisile nii palju süüa, kui ta tahab. Nii palju liha, kui ta tahab. Kalju taga korjas kuningas hagu ja kuivi lehti Täksis tuld ja süütas lõkke. Kui lõkke praksuma hakkas küüdiste naisele. Ole paigal. Tule siis, kui tuli on vaibunud. Seda öeldes hüppas ta tulle ja karjus. Ära võta liha välja enne, kui see on hästi küps. Pane sool valmis. Siis ärkas kuningas üles. Ta nägijat istub endiselt koosoleku saalis oma troonil. Ministrid ümbritsesid teda. Ta vaatas neid ja küsis, kas te olite kogu aeg siin? Ministrid vastasid, jah, teie majesteet, me pole kuskil käinud. Lavana, ütles ta, ei saa aru, kui kaua see kestis. Mis asi, Teie majesteet? Küsis üks minister, kui kaua ma magasin? No võib-olla minuti või kaks teema eest, et mitte üle selle. Kuningas hüüdis, kuid 70 aastat läks mööda, ma elasin läbi terve 70 aastase elu on ju nii. Ta vaatas ümber ja karjus, kus on võlur. Ja kõik vaatasid ümber. Aga võlur olid kadunud.