Ma külastasin tihti üht sugulast, kes elas paak. Ta oli jurist, spetsialist kapitalimahutuste alal. Tema klientide hulgas oli küllaltki palju rikkaid, leski, üksikuid elatanud naisi. Ta korraldas tihti peoõhtuid, kuhu kutsus ka neid pessi. Goldi kohtasin just ühel niisugusel õhtul. Ta oli natuke üle 50 väikest kasvu, kõhn, paksu roosiga kaetud sisse langenud põskedega. Tema kollaste silmade ümber olid veetud sinised kontuurid nagu enne lavale minekut. Ta huuled olid värvitud oranži pulgaga ja sama värviõliga küünelakk. Tema Sooneliste ja karvaste randmete ümber olid rasked rippuvate tilinatega käevõrud. Nende helin meenutas mulle sunnitööliste ahelate kõlinat. Ta sarnanes diisikus haigega tema võrgsukkades. Jalad olid peenikesed nagu kepid. Me istusime, šampanjaklaasid käes. Kas te tõesti olete kirjanik? Püüan olla. Aga miks te ei võiks siis kirjutada minu elust? Ärge arvake, et ma alati olen olnud naine, kes joob šampanjat. Ma pole siin sündinud, ma sündisin Euroopas. Ka mina oskasin seda, kuid nüüd olen palju unustanud. Me elasime eest, säilis nagu kõik immigrandid ja mu emal olid kostilised. Ta tegi neile süüa ja kõike muud, mis sinna juurde käis. Mis ma teile ikka räägin, kuidas tol ajal immigrandid elasid? Meil oli kolm pimedat tuba ja tualettkoridorides. Mu isa töötas 15 tundi päevas vabrikus, kus teda kooriti. Mõnikord jäi ta vabrikusse ööbima, sest ajal, mil ta koju jõudis, oli juba vara tõusta. Et jälle tööle minna. Oli vabrikuid, kus ametiühing ei lubanud töölisi niiviisi koorida. Kuid minu isa oli arg uustulnuk ja teda kihutati ka. Ta töötas nii kaua rängalt, et hakkas verd köhima. Mul olid vend ja kaks õde, kuid nad läksid varakult kodust minema. Ego Eestit, kes ei tahtnud kodukollet hoida. Aga minul oli alati olnud vastutustunnet. Me töötasime emaga nagu hobused, keetsime, praadisime, jooksime Aia tänavale sisseoste tegema nappesinkostiliste pesu ja leidsin veel aega raamatutki lugeda. Kooli ma ei lõpetanud, aga inglise keele õppisin nii selgeks, et võisin välismaalastele tunde anda. Mida kõike ma ei teinud. Pärast pikki kannatusi isa suri ja ema murdus nii füüsiliselt kui vaimselt. Ta käis surnuaial isa haual nutma, samas ta ei saanud enam aru, mida talle räägiti. Enam polnud mingit mõtet kostilisi pidada ja ma läksin trapiiria kauplusse tööle. Kas te teate, mis on? Nad panevad mannekeenile kleidi selga aga teie peate selle mõõtudele vastavaks tegema. Teised õpivad seda tööd kaua, aga mina olin uskumatult võimekas. Ma võisin mis tahes uue asja kätte võtta ja kolme päeva pärast oli see mul selge. Hovi loomulikult kogusin endale vaenlasi. Lapsest saadik nägin ma oma aastate kohta vanem välja. Ema kutsus mind väikeseks. Ei tekeseks. Ta tuli Ameerikasse Poolast, aga isa oli leedukas, ta tuli Leedust. Olen alati kartnud. Mõtlesin kogu aeg, kuidas perekonda kindlustada. Urin oma emale mehe eest. Igal reedel tõin ta kätte oma palga endalegi jätnud Apennik. Teised tüdrukud, kaasa arvatud minu õed, käisid poistega, nautisid elu. Aga minul oli eesmärk abielluda korraliku noormehega, luua kodu, sünnitada lapsi. Olin oma ema moodi. Armastasin oma veel sündimata lapsi. Miks te jootil šampanjat ei tee teile halba? Kui ma võiksin rääkida teile igest, mis mul tuli üle elada, see võtaks kolm köidet. Ma ikkagi kohtasin noort meest. Me armusime teineteisesse ja abiellusime. Ta oli ilus pikka kasvu noormees. Tundus, et paremast ei saanud unistadagi. Sugulased ei suutnud uskuda, et minusugune võis niisuguse noormehe saada. Ta oli pärit Rumeeniast. Ja kõigele vaatamata mõistsin õige pea, et olen sisse kukkunud. Ta ei armastanud tööd teha. Täna tal oli töökoht, kuid juba järgmisel päeval ta kaotas selle. Lalin, kogunud paarsada dollarit. Me üürisime heas rajoonis korteri maksin mööbli eest ja üldse kõige eest ka meie mesinädalate eest. Ellenevilis maksin mina. Niisugune oli juba kord minu saatus algusest peale. Õige pea, ma taipasin eta, varjad minu eest midagi. Naaber kutsus teda sageli telefoni juurde. Meil endal telefoni polnud. Ta hakkas saama roosades ümbrikutes kirju, toppis need taskusse ega avanud kunagi minu juuresolekul. Ma arvasin, et tal on minu kõrval keegi teine, aga olen juba kord niimoodi loodud, et eriti ei muretsenud, peaasi, et ta õhtul koju tuli. Ma teadsin oma kohta, mida ma võisin talle pakkuda. Enne abiellumist, kui me emaga tülitsesime, nimetas ta mind lauaks. Niisugused sõnad jäävad meelde ja mürgitavad verd. Kui mu mees mind suudles, tahtsin nutta, otsekui oleks ta suure heateo teinud. Ta oli ühel päeval kadunud koos meie säästudega, isegi mu ehted oli ta kaasa võtnud. Ma ei näinud teda enam kunagi. Ja pole temast enam midagi kuulnud. Ei kunagi. Ma teatasin politseisse, aga ise mõtlesin, et kui ta mind ei taha, mis ma siis ikka teda otsin, vägisi armsaks ei saa. Ja mul polnud vähimatki tahtmist teda trellide taha pista. Ta oli lapse isa, keda ma oma südame all kandsin. Luban, et ma teid kaua kinni ei pea, kuid need on paljud faktid. Ma sünnitasin tütre sõnadega. Pole võimalik kirjeldada seda tunnet, mis mind valdas, kui ma emaks sain. Mees jättis mu maha, see on tõsi, kuid mõne kuu olin olnud temaga õnnelik. Kogu elu olid mind ümbritsenud vanad tüdrukud, Jäkretiinid. Kui sellega võrrelda, siis oli õnn mulle lausa naeratanud. Tõotasin endale, et mu tütar ei saa kunagi puudust tundma. Ta saab kõik, mida olen võimeline talle andma kauni koduhariduse, ilusad asjad, kõik, mida ta hing ihaldab. Kuidas ma selle korraldasin? Ma leidsin hea lahutatud naisega, kes asus minu juurde elama ja hakkas hoolitsema lapse eest. Mu ema suri ja ma läksin tööle, kauplusesse. Valmisriiete müüjaks. Töötasin hästi ja minust sai kostja abi. Kokkuostja abist saab harva kostja. Aga minust, kes ma siis olin, roheline, kogematu plika. Eestsaidist sai kokkuostja ühes suures äris. Ärge naerge, see oli saavutus. Teised kokkuostjad oskasid kenasti aega veeta. Paljud neist ei pidanud häbiväärseks fabrikantidelt altkäemaksu võtma. Aga mina töötasin nagu loll peremehe heaks. Kuid sellele vaatamata teenisin ma hästi, võisin nüanssi erakooli panna. Ta sai alati kõik kõige paremad. Ainus, mida ma ei suutnud talle anda, oli isa. Oleksin võinud mehele minna. Lahutus oli mul vormistatud, kuid neid, kes mind tahtsid, ei tahtnud mina. Mees peab mulle meeldima, kui ta on loll või muidu tüütu, ärritab see mind. Olid mõned, kellele meeldis minu raha, suute, nöörid, parasiidid. Teadsin, et iga minus sent kuulub nüanssile. Temast kasvas ilus pikk neiu, söörida lisast. Toad muutusid valgemaks, kui ta koju tuli. Ta oli siniste silmadega blondiin, üldsegi mitte juuditüdruku moodi. Ma näitan teile kunagi tema pilti. Mul on kolm albumit tema fotodega. Kas temaga juhtus midagi? Jumal hoidku, mitte see, mida te arvate. Ta on elus ja terve ja nagu meie juudid ütlevad, elagu veel 1000 aastat. Kui tal oli mind vaja, siis olin ma emmek, emme, kallis ema. Kui ta lõpetas Mehhik kolledži teate, missioon, leidis ta rikka Haagordi lõpetanud noormehe. Ta hakkas minu kallal norima. Olime kõike seda ette näinud, teadsin täpselt, millega see kõik lõppeb nagu sedagi, et me sööme täna õhtust, joome kohvi ja lähme koju. Mõned arvavad, et mul on telepaatilised võimed, mõtlen kellegi peale, keda pole juba 10 aastat näinud. Korraga avaneb uks ja seal ta seisabki. Riidelt olin oma töö teinud ja mind polnud enam ma ja pean ütlema, et aastatega olin palju saavutanud minu edusamme kleitide kokkuostu alal märgiti ära ajalehtedes. Sõitsin Pariisi, Londonisse, Rooma ja kõik, mis ma sealt tõin, haarati lausa käest. Kui ma oleksin oma firma asutanud, oleks must ainult väga rikas naine, kuid mul jätkus sellestki nii suurepärase korteri tarbeks kui ka selleks, et oma tütar ära hellitada. Jah, ta muutus täiesti südametuks. Ta rikas peigmees kutsus mind eest saidi jõukaks matsi eideks ja sellest piisas, et mu tütar hakkas mind põlgama. Ta isegi ei varjanud oma tundeid. Ütlesin talle ei tea, kumb meist vulgaarse mon. Kuidas see taha kuulis, sattus ta nii raevu, et süli taas mu peale, ta lausa sülitas mulle näkku ja karjus. Isal oli õigus, kui ta tahtis sinust lahti saada. Ma armastan teda selle eest, ehkki pole teda kunagi näinud. Sa oled Aia tänavaturueit, vaat kes sa oled. Ta isegi püüdis mind lüüa. Ma nägin, Ta ei vaja mind enam ja ütlesin nüüd on kõik. Ta korjas oma asjad kokku. Ka tema võttis mu ehted, nagu ta isagi. Lõi ukse kinni. Öelge, mida madal teinud olin. Sisehääl ütles mulle, sa ei näe teda enam kunagi. Kui ta ära läks, muutus mu süda kõvaks nagu kiviveritarretist soontes. Teadsin, et mul lõpp on saabunud. Ja ma palusin jumalalt kiiret surma. On hetki, mil elu ei maksa midagi. Miks inimesed lõpetavad elu enesetapuga? Vajusin voodisse ja lamasin seal terve nädala, see oli enne jõule. Ma lamasin, närvid olid nagu katkematut traat ja ma ei suutnud isegi lusikatäit vett alla neelata. Juba siis ma mõistsin, et pole niisuguseid kannatusi, mida ma ei suudaks üle elada. Keegi nimetas mind kunagi masohhistlik, siis ma isegi ei teadnud, mida see sõna tähendab. Need on inimesed, kes lasevad end mõnu pärast piitsutada, kuid mina ei tundnud mingisugust rõõmu. Lamasin nagu peksasaanud koer, lakkusin oma haavu, kuni vastutustunne, mis minus lapsepõlvest peale on olnud, sai võitu. Nüüd ma räägin teile midagi, mida te ei usu. Kui teil veel on mõni minut aega, siis kuulake loomulikult ma kuulan. Räägitakse, et imesid pole olemas, kuid see, mis minuga juhtus, on nime. Ühel päeval astus mu kabinetti mees, mitte enam noor, kuid mitte vanani viiekümnene pikka kasvu, huvitava välimusega hallide oimukohtadega. Ta oli vabricante, tuli asja pärast. Rääkisime hindadest Maest ostjate tujudest. Kes teab, mida naine armastab, ütles tema. Aga kas on võimalik ette arvata, mida armastab mees? Küsisin mina. See oli aeg menetleti 48. Mil Huentra protfeller abiellus leedu talupojatütrega ja kõik lehed olid seda uudist täis. Ja ütles mu külaline, mees teab täpselt, mida ta armastab. Ja mida ta siis armastab. Mina näiteks armastan teid. Meie äris oli harjutud üksteise arvel nalja viskama ja mis seal rääkida, ma pole veetlev naine. Oli aeg, mil mehed püüdsid mind võrgutada, aga kaugemale asi millegipärast ei läinud. Ma olin üksinduse harjunud. Sellest oli saanud mu teine olemus. Ütlesin talle. Tänan komplimendi eest. See pole kompliment, vastas tema. Te olete just seda tüüpi naine, kes on mulle alati meeldinud. Kust te teate, et ma pole abielus, sest ei kanna laulatussõrmust? Mis ma teile ikka pikalt jutustan? Ta rääkis seda täiesti tõsiselt. Ta unustas, milleks ta oli tulnud, ta tegi sealsamas mulle abielu Tepaneku, arvasin, et ta teeb nalja. Niisugune iluduse rikas nagu krässus. Ta oli lastetu lesk mida ta minus leidis. Olin neil päevil alati väsinud, käisin küll hästi riides, kuid mida tähendavad riided niisugusele mehele? Sel päeval sõime koos õhtust. Me istusime restoranis ja ta rääkis, et jumal oli mu talle saatnud. Nüüd kuulake, ta võttis tšekiraamatu ja ütles, siin on check 25000-le dollarile. Kas sellest piisab, et veenda teid minu kavatsuste tõsidusest? Kohkusin juhuseid, ei tunne mind, ütlesin ja hakkasin talle jutustama oma elust, aga tema enda omast. Taoli abiellunud rikka naisega, kel oli 1000 priisija, kes pettis teda, kellega sai. Restoranis hakati juba uksi sulgema. Me olime viimased külastajad. Kelnerid saatsid meile kõõrdpilke ja kustutasid üksteise järel tulesid. Lahkusime koidikul ja see oli armastus esimesest silmapilgust. Ma ei mõista, mida ta minus leidis. Ja see on jäänudki mulle saladuseks. Ta seletas seda nii, talle meeldis kindel naisetüüp ja ta otsis just niisugust naist. Olin tema ideaal. Vabandage, aga see on lausa naeruväärne. Naine hakkas naerma. Ta silmist jooksid pisarad ja ta pühkis nina käevõrud tema randmete ümber, helisesid Kumedalt kude taskurätiku näo eest ära võttis, oli nägu muutunud. See oli nagu usklikul naisel, keda palvetamise ajal segatud kotid silmade all olid paisunud. Ma ütlesin, te abiellusite. Ja ta suri. Ja kas teie olete ka telepaatia? Sugulane on vist minust rääkinud. Need mõned aastad, mis me koos veetsime, olid kõige õnnelikumad mida vaid võib ette kujutada. See oli liiga ilusat, kaua kesta, tugev ja terve, lausa vägilane. Me sõime õhtust ja valmistusime teatrisse minema panema naaritsa keep peale väljas on külm, ütles ta. See oli novembris. Kui ma loeksin teile üles kõik need asjad, mis ta mulle ostis, kõik need reisid, kus me koos käisime, kõik need hotellid, kus me elasime, võtaks liiga kaua aega, tundus, nagu oleks seal taevas otsustatud. Pessil Peab olema paar õnnelikku aastat. Ta astus kapi juurde, võttis mu naaritsakeebi ja kukkus nagu niidetud, ta isegi ohanud. Hakkasin karjuma, karjusin nagu hull. Naabrid jooksid kohale. Ta oli surnud. Kas ma pean teile ütlema, kui väga ma teda armastasin? Lahke sõna, lihtsalt naeratus. Ja ma olin seitsmendas taevas. Mulle aitab ka sellest, kui mind ei solvata. Kui jumal oleks minusse hästi suhtunud, oleksite samal hetkel mind enda juurde võtnud. Minu ainsaks sooviks oli surra. Mul polnud julgust, et võtan nööri end üles puua või aknast alla hüpata. Polnud selleks jõudu. Seda võivad teha need, kes pole kannatustega harjunud. Mina kannatasin lapsepõlvest peale ja isegi meie lühikese õnne aastatelt tundsin, et see lõpeb halvasti. Mingis mõttes kannatasin ma neil aastatel rohkem kui kunagi varem. Lubage jutustan teile nüüd, mis juhtus meie koeraga? Me olime liiga vanad, et lapsi saada. Mehel oli suurepärane koer, ta taani dogi. Ta oli suur nagu vasikas ja tark. Igal juhul, nii ma arvasin. Kui ma temaga jalutab vaatamas käisin, jäid inimesed seisma ja vaata, mu mees oli selle koera järel hull. Ma narrisid teda, et ta armastab koera rohkem kui naist. Kui mees suri, siis ainus, kes mulle jäi, oli koer. Meie togil olid inimese silmad. Ma rääkisin temaga, ta istus ja mulle tundus, et ta saab igast mu sõnast aru. Võib-olla tõesti sai aru. Hiljuti lugesin üht artiklit loomade kohta, seal oli öeldud, et nad võivad meie mõtteid lugeda ja et nad on selgeltnägijad. Ma uskusin, et meie koer mõistab mind just nii ta sõimulk käest ma p, siin kammisin teda. Ma tellisin naaritsakasuka, mida ta külma ilmaga kandis, öösel magas ta minu voodis, püüdsin teda mitmel korral ära ajada, sest ta oli nii suur ja neil raske nagu lõvi magaks teie jalgadel. Kui ta polnud nende killast, keda on hõlbus minema ajada. Mu mehel oli palju sõpru ja sugulasi, kuid pärast tema surma jätsid nad kõik mu maha. Ärge küsige, miks niisugune on minu saatus. Nad polnud kunagi mu vastu eriti sõbralikud, ka siis mitte, kui mu mees veel elas. Mis ma neile teinud olin. Aga mis ma oma tütrele tegi? Te ei usu, aga korraga ma avastasin, et meie koer on hakanud mind vihkama. Ta muutus tigedaks ja kohati lausa metsikuks, ta ei pannud enam käppasid mu põlvedele, et mu nägu lakkuda. Kui ma püüdsin teda silitada, siis urises ta nagu hunt. Võib-olla tal on midagi minu vastu ja ta püüab seda mulle öelda, mõtlesin ja püüdsin end rahustada, see kõik on vaid minu ettekujutus, minu alaväärsus kompleks. Kuid ma ei suutnud enam taluda tema võimatut iseloomu ja kurja pilku. Õnneks koer ei saa oma asjad kokku panna ja ära minna. Ma ei suutnud teda mõista. Kui inimene suhtub loomasse hästi, siis tavaliselt on loom talle truu. Polnud kedagi, kellelt nõu küsida ja piinlik oli, ikka alguses ei kuulanud, koer sõna- ja käitus nagu ärahellitatud laps. Siis hakkas haukuma ja hambaid näitama. Ma kartsin teda öösiti oma voodisse lasta, lukustasin ta kööki. Ma tahtsin ta kellelegi ära anda, kuid siis mõtlesin oma mehe peale sellele, kuidas ta koera armastas. Ja ma polnud võimeline seda tegema. Kes teab, mis toimub, looma peas. Tal on ka omad tujud ja ma mõtlesin, et küllap ta muutub. Kord tulin restoranist, kus olin õhtust söönud, üksi muidugi panin rihma koerale kaela, et temaga jalutama minna. Korraga jäi ta seisma, tõusis tagajalgadele ja hakkas mind sõbralikult, kui ma, nagu ta seda varem oli teinud, sa tahad ära leppida, õnnitlen, ma kummardasin, et talle musi anda ja siis mu sõber juhtus hirmus asi. Koer kargas mulle ninna ja oleks selle peaaegu otsast ära hammustanud. Vaat sellepärast katab mu nägu nii paks, mingi kord, Mavarian arme. Tol õhtul ma mõtlesin, et mu nägu on elu lõpuni rikutud või jooksen lihtsalt verest tühjaks. Olin üksi kodus, roomasin telefoni juurde ja kutsusin kiirabiveri voolas ja koer ründas mind, rebides hammastega mu seelikut. Talle hästi, hiljem ma. Mida niisuguse monstrumiga teha, kui telefon vastu võeti, kaotasin teadvuse. Meelemärkusele tuli haiglas. Mulle tehti operatsioon, sest ma ei saanud hingata. Pärast paranemist tehti veel plastiline operatsioon. Ütlesin teile, et ma ei näinud enam kunagi oma tütart, see pole päris õige. Ta tuli pärast operatsiooni mind haiglasse vaatama. Ma polnud narkoosist veel päriselt ärganud. Nägin teda, nägu läbi udu. Ta oli muutunud. Nägu oli karm, see polnud enam minu laps. Ta oli hästi riides. Ma vist mõtlesin, et näen hallutsinatsioone, kuid medõde ütles hiljem, et mu tütar käis mind vaatamas. Ja see oli viimane kord, mil ma teda nägin. Haiglas olin kolm nädalat ja hiljem veel kaks nädalat. Plastiliste operatsioonide erakliinikusse läks palju maksma. Kuid kõiki asjaolusid arvesse võttes oli operatsioon edukas. Minu juhtumist kirjutati meditsiiniajakirjades. Kuid hingehaava, mille ma sain, ei suuda ravida, ei arstidega psühhoanalüütikud. Kui teie juurest läheb ära mees, kui teie juurest jookseb minema teie ainus tütar kui koer, keda te toidate ja kelle eest hoolitsete tahab teid tükkideks rebida, sellel kõigel peab ju olema mingisugune põhjus mis on. Kas ma tõesti olen nii tige, nurjatu, tüütu vaid ta mitte vastata, ma ei oota enam inimestelt ega loomadelt midagi. Sellest ajast peale elan täiesti üksi. Tuttavad soovitavad mul võtta papagoi või kanaarilind, aga mina ütlesin. Koer, keda ma armastasin, hammustas mind. Lind nokib mulle arvatavasti silmad peast välja. Niisugused inimesed nagu mina on kurjast silmast kaetud. Mõne hetke vaikisime mõlemad. Siis ta küsis. Ja mida see kõik tähendab? Te nimetasite seda saatuseks. Aga mis on saatus? Saatus, see on püünis kamina seadsin teistele püüniseid, joome šampanja lõpuni, olge terve lehaaemm. Me lõime klaasid kokku, ta võttis lonksu krimpsus nägu ja tõmbas keelega üle huulte. Siis vaatas kurva naeratusega küsivalt mulle otsa. Läbi mingi korra paistsid kortsud ja armid. Ma ei peta ennast, ütles ta. Ma tean, see kõik on minu süü. Isegi see, mis juhtus koeraga. Miks te nii arvate? Naine ei vastanud midagi imelikku ja kahjurõõmsat oli tema pilgus. Korraga mõistsin, et kuigi ta oli nii avameelselt rääkinud oli tema loos palju seda, mis rääkimata jäi. Ma jäin uskuma üleloomulikku jõudu, mis on selles hapras jutukas naises. Mind valdas soov tema juurest ära minna. Kartsin saada tõmmatud tema kummalistesse kompleksidesse. Mulle tundus, et ta mõistis, et ta oli mind hirmutanud. Tema kollased silmad vaatasid mind kavala etteheitega. Minge, minge, parem, kui te lähete teiste külaliste juurde. Ütles ta. Niisugune saatus, nagu minul on, näkkab.