Hiline sügisõhtu on selge ja karge. Esimest härmatist korjavad ragunud puud. Tähed on teravad, linnude haprana hargneb hõredad saga rada riivavad kiilakad, kuud kustuvad aknad. On aeg juba südaöö paiku. Küündidest puhkavad põllud ja sõitudes teed. Halla ja tähtede vahel on täielik vaikus, hääletult jäätuvad loikudes laineta veed. Tuttavat metsa äärt minnes ei, pimedusse alga mulle siin sedagi, kuhu ulatas ilm. Tean kogu ümbrust, sest siit minu elutee algas. Avanes murede rõõmude avar maailm talved ja kevaded, hanged ja haljendab rohi. Pilvised päevad ja paljumis kalliks ma pean. Siit on mul meeles ka raiutud metsade kohin põlenud hoonete asemeid põldudel teha. Nüüd aga nüüd üles vaatan ja mida ma kuulen, käsi mul kerkib, jääb poolele sammule jalg, kust võis vaikust küll korraga haarata tuule. Mis seal nyyd kohiseb üleval tähtede all. Kuulatan vaata, need polegi tuuled, vaid tiivad, teritan pilku ja Darale toetades end, näen, kuidas sügise taeval tähtesid, riivab hiliste luikede hiline lõunasse lend. Lend nagu unistus, lend nagu mõtete julgus õieli, kaelad nii kindel ja rahulik, rüht. Tõusku võit, uisud ja tormid või pakased tulgu ühtlaselt võimukas con, nende tiibade lennake toredad linnud, las peatub ja vaatab teekäija teid rännaku tähisel teel. Mõndagi mõtet mul teiega kaasansata kaugelt, kes tulete kaugele lähete veel. Lennake luiged. Nii palju te olete näinud kevade põhja, täitoob lõunasse, saadab teid hallmaadest ja meredest, olete ülede käinud, sõda ja rahu on olnud teil tiibade all? Teraselt vaatan, kuid juba nad kaovad mul silmist. Kaugusse peidab nad külm, selge sügise. Aiman vaid veel, kuidas kõrgeis hõredais pilvis. Tiibade rahulik rütm vaevalt kuuldavalt lööb. Lennake luiged mu kodumaal vabalt ja julgelt rahu ja elu on valvamas siin iga õhu lennake, luiged ja kuhu te teekond kulgeb, võidab ka seal nendesamade seaduste jõul. Mart Raua luuletus luiged, mille esindaja Kaarel Jooritz lubage öelda, tere tulemast Eesti Raadio kirjandusliku klubiõhtul esinuisus ja lubage öelda, eriti südamlik tere tulemast teenilisele kirjanikule Mart rauale, kes on tänase õhtu peakülaline. Tänase kirjandusliku klubi lubas sisse juhatada raamatukogu juhataja seltsimees Niilus. Kunagi ütles Vares, Barbarus umbes nõndamoodi. Iga kirjanik on oma ajajärku hüüdjaks hääbeks. Olete teie olnud seda rohkem kui poole sajandi jooksul. Vahe on Eestimaal, neid kirjanikke, kes võivad öelda, ma olen kirjutanud vähemalt viis aastakümmet. Me tahaksime väga ette kirjutaksite veel viis aastakümmet. Me tahaksime väga, et need 12 luuleraamatut, mis on olemas, et nendele tudeks umbes tosin veelgi lisaks me tahaksime seda sellepärast väga, et teie kaudu ja teie najal on kasvanud üles mitu põlvkonda eesti luuleharrastajaid, eesti draamakirjanduse harrastajaid ja neid, kes lihtsalt loevad teie jutte. Aga et rahvas, teie jutte loeb, et rahvas hindab teie jutte niisama, lakud teie luulet selle kinnituseks, kas veidi jälgi poolt üle vaadatud raamatunäitus, kus turg, kirves ja kuu tõepoolest on Rahva raamatut ka juba selles mõttes, et nad on tõepoolest kõvasti ära loetud. Nii et olgu see kiituseks teie loometegevusele. See on kodukant või on siin lisaks sellele veel midagi eriliselt võluvat? Ma arvan, et kõike tehakse, tuleb teha nii palju kui võimalik asjatundmisega ja kui ühe kandi loodust on nii lapsest saadi nähtud mitmes astmes mitmes eas siis ta saab teatava sügavuse siis kõige lihtsam maastik saab erilise sügavuse, kui me tunneme, et me oleme seda näinud kogu oma elu ja kestes nende muudatustega, mis on sündinud maastikus koos nende muudatustega, mis on sündinud vaatajas endas ja seesama, mis maksab maastiku kohta, maksab suurel määral ka väga paljude inimeste ja inimsaatustega seotud probleemide kohta. Töö liigub ümberringi ja inimesed liiguvad ümberringi ja mina ei ole kunagi osanud nii ümbritsevast elust kuidagimoodi eraldatuna ennast tunda. Vaik. Seal, kus ma olen, on alati ka teisi, ja seal, kus on teisi seal on tähelepanekuid, seal on mõtteid, mis võib-olla hiljem kunagi tööski tarvis tulevad. Aga selle mõttega ei vaata kunagi ringi, et vaat nüüd siin ma olen ja nüüd vaatan silmad pärani peas, et kas ei saaks kusagilt mõnda lõiku või lehekülje algust või lõppu tabada. Kirjanduse elu vahekord prototüübi teil on kirjutatud suurepärane teos, tur. Selle peategelaseks on teatavasti Ado Murakas üks Võrumaapoiss, kes tuli kodanlikul ajal pealinna, et hakata seal kirjandust tegema, kuid sattudes turul rebasenahku müüma. Ta tutvus seal juba teise seltskonnaga teiste tingimustega. See ei ole ka saladuseks, et Aado muraka prototüüp ei ole keegi muu kui omaaegne Võrumaa noor kirjanik Juhan Jaik. Ja tahaks kangesti kuulda teie arvamust üldse, nii kui te selle raamatu kirjutasite. Milline vahekord oli veel jalgiga ja kuidas, kuidas avalikkus tollal selle aja tingimustes teie turu võttis vastu, mina? Ei ole nii proosateoste puhul eriti tõsiselt kunagi suhtunud teose ja tema prototüübi küsimustesse. Mina arvan, et prototüüpi ühe isiku peale kanda kannab endaga paratamatult kaasa teatavat lihtsustamist. See oleks nagu isiklik arveteõiendus. Aga juuni võetakse elavatest inimestest ja neid võetakse mõnelt rohkem ja nii kujunebki seda arvamust üsna tihti, et, et see on selle või teise teose prototüüp või, või eeskuju käesoleval juharnit, turu murrak ja murakas ja, ja Juhan Jaik. Mis on seal kõige rohkem kõige rohkem ühist on seal muidugi selles murraku kui luuletaja talendis ja laadis seal ühine haigi talendi ja laadiga väga mitmeti. Tema jutt, mis ma seal esitan, nii-ütelda? Omakujuna. Ja tema luuletused, mida ta ise minu romaanis ette kannab on lähedased teataval määral selle omaaegse viljaka ja palju loetud kirjamehega. Tema elu läks niisuguse välise karjääriteele ja mina ka umbes nii seda lugu kujutasin, kuigi hoopis-hoopis teisiti, kui ta tegelikult tema elu käigus ehk ehk kujunes nii, et seal enam nii välistes sündmustes on vähe ühist ja vähe kokkulangemist. Meie isiklikult oleme temaga palju kokku puutunud ka Raudmas on tema nii noore mehena käinud minu pool külas ja mind vaatamas ja me oleme vestelnud. Ja kui mul meelde tuleb, siis üks minu niisuguseid esimesi noorepõlve luuletusi piss ilmus vist, kui ma ei eksi. Kohalikus ajalehes Sakala algas umbes niimoodi. Või vähemalt oli seal niisugune detail alguses, et mu kõrval mättalistub Juhan Jaik. Ja mina juhatan, kus kah all paras paik, oleme Raudnas vähjul ja liigume seal jõe käärudes koos oma väikeste romantiliste ringi vaatamisega. Mis puutub turu vastuvõtus, see omal ajal siis. Ma mäletan ühte väga kõrgelt hindavat retsensiooni, mille kirjutas Karl Reitav praegu juba surnud niseerimine, klassikalise kirjanduse eriteadlane, teised võib-olla hindasid seda ehk vähen kui kirvest ja kuud, aga üldiselt oli see nii loetav ja enam-vähem elav teos selgi ajal. Mis aga puutub niit arvatavasse prototüüpi, siis temale see teos küll sugugi ei meeldinud ja tema oma nördimust ja pahurust sel puhul välja pahvatas, vähemalt meie oma kahevahel. Kui praegu Raudna kandis võib-olla nii mõnestki inimesest arvatakse ja öeldakse, et see on ühe või teise Nobeli prototüüp siis on selleks kah teataval määral põhjust. Ühed või teised jooned on ühelt või teiselt inimeselt tõesti ülekantud, üldistatud ja avardatud aga mingit niisugust pahuruse pahvak nii kaasaegsetes tingimustes ei ole märgata, olnud, vastupidi, tuule jahvata ja tervitab väga sõbralikult mind igal puhul, kus vähegi võimalik on ja lisab tervitusele ikkagi juure oma prototüübi tiitli, nii et ta rohkem pakub ennast prototüübiks. Kuid võib-olla seda on, mul tuleb praegu meeleviimastel aastatel kirjutatud novellide puhul, et üsna hiljuti sel aastal pikemat suvel ilmusid need silmast silma kogus ja igaviku lävel sinna juurde novellid venekeelses tõlkes heas korralikus tõlkes Moskva riikliku kirjastuse poolt, et ülesandeks tehtud kunstnikul illustreerida. Ja kui mina selle raamatu sain ja lehitsesin neid illustratsioone, siis oli mul mõnel puhul üsna põhjust mugeleda sel puhul et Moskva kunstnikud, kes kuidagi ei võinud tunda ühtki niinimetatud prototüüp b vaid olid lugenud ainult kirjutatud teksti ja oma töö teinud selle puhul. Ja selle põhjal, et nende sule alt oli tulnud siiski välja nii mõnigi tegelane just sedasama nägu, et, et naaber võiks ära tunda, kui kellelegi natuke nii terasemalt, kas või väliselt oli näkku vaadatud, see oli niisugune üsna hiljutine ja huvitav kogemus mul noh, kui meie oma Wabariigis illustreeritakse ühtegi või teist, siis võidakse teinekord nii autoriga nii ligemalt kontaktis olla ja vahetada muljeid, aga seekord nägin ma neid illustratsiooni juba ilmunud raamatus esmakordselt. Mulje oli seda muhedam, et see niisuguseid tähelepanekuid pakkus, et oli kujude sarnasus mulle ootamatult Terrasele tabatud. Palun, kas te räägiks meile millestki, kuidas algusest ei kirjanduslik tegevus. Kuid pean ütlema, et juba nii vallakoolis käies ja esimestel kooliaastatel mind hakkas ikka väga huvitama lugemise raamatu lugemisvara ka autorid. Minu lugemisraamatus oli Gustav Suitsu äike nii proosakujuliselt trükitud, see haaras mind tugevalt. Ja peale selle muud ühte kui teist. Head. Ja need tulid mulle kuidagi lähedale, armastasin üksindust. Oli vaikne, igasugune suur elu ja liikumine ja raadiote televiisorite mürin ei kiskunud mu tähelepanu kusagile laiali ja see siis pani mõtlema ja oma mõttes otsima seda mis huvitaks ja mis kaasa haaraks. Ja, ja siis ma jõudumööda püüdsin seda leida enda jaoks ja, ja samas hakkasin ka vähehaaval sõnastama ja õige vähehaaval ja ja lõppude lõpuks vähe olen ma oma pika tööaja kohta üldse kirjutanud ja vähevõitu, kirjutan ka praegu, mida mulle õigusega ette heidetakse ja mida ma ise ka vahest endale ette heidan. Aga teinud olen ma midagi ainult pikali siis, kui selleks on olnud tõsine seesmine vajadus. Just tõsine seesmine vajadus ja mõlgi asi, eriti luule alal on sügavat rahuldust pakkumine, see on parim tasu olnud selle töö eest, kui ma mõneski asjas olen leidnud, et ma olen ligilähedale suutnud sõnastada midagi nii ja sellel tasemel nagu ma olen kujutlenud, et ma tahan ütelda. Tulles nüüd. Kindlasti libises sulg nooruses kiiremalt. Aastatega kasvab nõudlikkus ja see juba teeb töö võib-olla mõnevõrra raskemaks. Aga et nüüd elukogemusi ja kunsti kogemusi kuidagimoodi vastandada või teineteisest eraldada, selle peale ma ei tuleks. Elu on minu arvates ikkagi igal juhul ja iga kunsti puhul primaarne ja see, mis kunst tähendab, tähtsam ja see, mis kunst kellelegi pakub. See on Omedki jällegi elu. See on elamus. Mis inimest rikastab, mis teda juhatab edasi või, või avaramale või, või iseenese juures midagi avastama. Ega ma ju seda ei tea, mis üks või teine lugeja kunagi ühe või teise minu asja puhul on lugedes tundnud, kas ta on tundnud samuti kui, kui ma võib-olla kujutasin seda asja kirjutades küll ma tean, aga seda, et ka muusikateostel ja, ja luuleteostele, et neil ei saa ju olla niisugust päris kindlat ja objektiivset väärtuste raami kust nad kusagil ei nihku. Väga oluline ja väga tähtis on see, missuguse tundega ja missuguse meeleoluga me midagi vastu võtame. Missuguse tundega ja missuguse meeleoluga me saame kokku esimest korda võib-olla selle teosega. See jätab nii sügava suuna sellele, kuidas me seda teost mõistame ja misse teos meile ütleb. Et me ei hiljem, võib-olla sellele ei tulegi selles ma olen näiteks muusikas tulnud ühe teose puhul see oli nimelt tseesar franki viiuli ja klaverisonaat mida mina kuulsin noore mehena esmakordselt väga suure kunstlikus akti puu esituses ja sestsaadik selle teose igakordne uus kuulmine äratab minus väga palju, võib-olla rohkem, kui see teosärataks, siis kui ma oleksin kuulnud teda mõnes muus mulle, vähen elamuslikus olukorras ja võib-olla mitte nii suure meistripoogna alt nagu minul, oli õnn seda kuulda esmakordselt. Missugune meeleolu? Kui me midagi loeme, missugused tunded meis endas sel korral oli, nii et lugeja on alati kaasautor. Nii et kui te loeti ja kui midagi täis pärale läheb, siis me oleme mõlemad koos nii-ütelda. Sõbralikud loojad ja igaüks loob ja paneb sinna oma osa. Kas teil varasemaid teoseid üle vaadates tekib tahtmine täiendada, parandada, ümber teha või ei? Uue väljundi jaoks? Enamasti ma arvan, on ilmunud, mis ma nüüd ise pidasin võimalikuks või tahaksin, et nad ilmuksid. Aga näiteks minu esimesel kirjastus, looduse romaanivõistlustel auhinnatud pisike romaanikene videvikus, varavalgeni kirjastus tahtis ka seda liita sinna väljaannete hulka. Aga seda lugedes ma leidsin, et, et ma olen natuke siiski liiga kõrgele kaugele kasvanud kasvanud sellest niisugusest romantilisest unenäolisest ö loost, et ma ei osanud teda ei ümber teha ega ka edasi aidata ja palusin kirjastust c esialgu plaanist välja lülitada, mis mul ainult nüüd hiljem silma on puutunud. Sirvides Saareste suurt mõistelist sõnastiku. Ma vaatan, et sellest väiksest raamatust on tema seal väga palju näiteid ja sõnaseletuslike välja noppimisi teinud samuti ka kui kirvest. See on jälle väga raske ja tõsine küsimus. Ma arvan, et kirjanik ja autor ise hindab seda loomingulist tööd niivõrd tõsiselt, et ta on ettevaatlikum, niisuguseid resoluutseid otsuseid tegema kui lugeja, kellel on täielik õigus ütelda, et see autor või see teos meeldib mulle rohkem ja see vähem. Aga kirjanikul oma tõsise kolleegi kohta seda öelda ei ole nii lihtne, aga kui küsimus on siiski nii meeldivalt sõnastatud ja nii meeldivalt piiratud, et kes kaasaegsetest poeetidest meeldib mulle kõige rohkem ja miks siis ma võiksin küll öelda, et Eesti kaasaegsetest luuletajat, sest mina hindan kõige kõrgemalt Debora Vaarandi tema sügava elu nägemise, tema sügava tunnetamise ja ka meisterliku sõnastuse poolest. Ma arvan, et tal ei ole ühtki tühja või kuidagimoodi poolikut pilti. Et need on kõik see, mis tema luules on kirjutanud, on sügava läbitundmise ja läbitunnetamise vili. Siinkohal ei saa ma hoiduda väikesest vahe märkusest veel teatest, et meie järgmise kirjandusliku klubiõhtu külaliseks on Debora Vaarandi. Klubiõhtu toimub mõne nädala pärast Saaremaal Kingissepa linnas aga nüüd jätkame siin hõisus. Kus te viibisite rasketel isamaasõja aastatel, millega te tegelesite ning millist luulet te peate üldse oma loomingust parimat? Suure isamaasõja rasketel aegadel olin mina nõukogude tagalas põlev Tartu siis taganemistee, Tallinnani siis laevade retk mitme tule all Tallinnast kuni Kroonlinna ja sealt Leningradi Leningradist kaugele itta, Tšeljabinskis, hiljem huvibuševi Volgal kus ma arvasin endal hea kontakti olevat juba Eestiga, kuna Moskva Üleliiduline raadiokomitee organiseeris sealt eestikeelset raadio saatel. Ja mina iga öösel nii kella ühe ja kolme vahel olin neid saateid tegemas niisuguse asja ees. Andsime informatsiooni hiljem kui Moskvalt oli vaenlane tagasi löödud, siis tuli raadiokomitee mina koos raadiokomiteega Moskvasse. Ja siis elasin ja töötasin Moskvas niikaua kui Leningrad juba võimaldas tööd jätkata ja sealt tagasi äsja vabastatud Tallinnasse, nii oli see teekond ja kui sellele küsimusele liitus, nüüd küsimus selles, missugune osa pull oma luulest kõige rohkem Siis nii ülevaatlikus korras on autoril ikkagi ülevaatlik pilk kõigele ja ta võib meenutada, missugune luuletus ühel või teisel juhul sügavamat rahuldust pakkus. Ja tagantjärele võib mõni asi veel sügavat rahuldust pakkuda. Moskvas elades kirjutasin ma ühe luuletuse ja ühe väikese elulise tähelepaneku põhjal sellest, kuidas kaks last tulevat piima poest ja kuulevad raadiosaate kaudu oma isa tervitust. Ja piimapurk kukub neil käest, läheb katki ja sealt kildudest siis neile, see elab kisa. Nad olid nagu veendunud, et nende isa ei või ei saa enam elavate hulgas olla. Selle luuletuse kirjutamine oli mulle üheks heaks elamuseks. Autorina ja heaks elamuseks oli, oli ka see, kui üsna hiljuti tõsine õigusteadlane, õigusteaduse professor Ilmar Rebane pule jutustas, kuidas tema siis noore sõjamehena ühes tihedalt täiskiilutud sõjaaegses sõduriruumis oli selle luuletuse ette lugenud. Meestele. Ja kui ta siis üksikAseisemalt kirjeldas, kuidas see selles olukorras meestele pärale läks ja missuguse elamuse see esile kutsus, siis oli see mulle tõsiseks ja heaks järel rahulduseks. Minu viimase luuletuskogu Kuldse sügise ilmumisest on ka juba tükikene aega mööda ja sellele peenitud etteheitele, et miks neid proosateoseid ei ole. Kui see küsimus oleks sõnastatud, siis ma ütleksin küll, et seekord, eks sellepärast, et ma olen siiski üsna tõsiselt ja põhjalikult pikemat aega ja veel mõneks ajaks üsna suure uue proosateose. Mis ei võimalda luules nii liikuv olla kui vahest mõnel teisel etapil. Minu saatus, loominguline saatus on üldse olnud niisugune, et olen kirjutanud mitmes Randris, olen kirjutanud proosat, olen kirjutanud luulet nii ühest žanris tehise ümberlülitamine ja ümberlülitumine. See nõuab suure hulga sisemist energiat ja ümbermõtlemist ümber tunnetamist. Väga viljakas olla kuidagi rööbiti ja üheaegselt. See ei ole mul kunagi korda läinud, vaid ikkagi nii, et on olnud oma viljakamad, luuleperioodid ja on olnud viljakamad. Proosaperioodid. Kuidas sünnivad teie teosed, kas te olete selleks eelnevalt ettevalmistuse materjalide kogumise näol kui teetes, kuidas? Igal teosel on oma aine, oma vaim, oma hind ja ka oma meetod. Ka oma saamise viis on selle kõigega seotud. Kui on jutt ühest lüüriliselt luuletusest siis võib-olla ettevalmistuse, töö või materjali kogumine, selleks selle lüürilise elamuse kogumine ja talletamine endas materjali kogumine. Üheks noore poeedi armastuse luuletuseks võib-olla lihtsalt üks suur ja soe suudlus. Aga suurema ja põhjalikuma proosateose puhul, mis ajaloolisi aspekte sündmusi haarab ja valgustab ja üldistab seal muidugi nii lihtsalt need lood ei lähe ja seal tuleb muidugi tunnetada aega, püüda ennast sisse, elada vastavasse aega ja vajaduse korral ka otse faktilist materjali koguda. Seda süstematiseerida ja üldistada. Aga minu kui nii peamiselt ehk lüüriku ja luuletaja laad on siiski olnud rohkem sellel teel, et usaldada oma sisetunnet, usaldada oma nisust, emotsioonist, suhtumist ainesse ja mitte väga arhiivides istuda ja vanu ajalehti lugeda, selleks et aeg sinus elama hakkaks, mis on ka vahetevahel väga tarvilik mõne sündmuse või välise olukorra taastamisel. Kui me räägime muudatustest, mis on kirjutatud sellest inimesest, siis eesti luule kalur, karm, kahtlemata surema see eeldatavasti ja väga pikkadeks aegadeks meie luule klassikasse ja kas või sellesama luuletuse pärast, mina lööksin, kas täna juba laasikuks? Lugejale, aga väga harva õnnestub heita pilku luuletaja köögipoolsesse ossa, aga kas ta oleks nii kena ja räägiksite, kuidas ta kirjutas väga, jõulise, väga emotsionaalse luuletuse, mis sündis 21. jaanuaril 1940 foorumil? Mäletan kindlasti täpselt seda, et see Lenini surmapäev taske sõjaaegses Moskvas mausoleumis Lenini põrmu õht tol ajal ei olnud und, mausoleum ei olnud avatud, aga mina tundsin vajadust ja tahet lihtsalt punasel väljakul teha ühe ringi, selle päeva puhul tema mausoleumi juures peatuda ja seal sama silmapaberit ja pliiatsit tarvitamata ma leidsin selle sõnastuse. Ilmus tema tookord väikeses rahva hääle nimelises lehes, mis ilmus Moskvas sõja ajal. Mul praegu tõesti ei ole ülevaadet tema hilisemast levikust, aga ma arvan, et ta. Ehk on küll. Meie kõige levinum luuletus. Tema on ka venekeelses tõlkes ilmunud niivõrd palju kordi ja niivõrd paljudes väljaannetes, et nii umbkaudset pilku heites sellele võib öelda, et on ilmunud väga paljudes miljonites deseksemplaridena ja väga paljudes 10 nendes miljonites ekseem plaatidest ja meil on tema Gabis enamasti isegi kõigist rajooni lehtedest ühel või teisel kujul läbi liikunud ja sellest mingit ülevaadet ei ole, aga minu luuletustest kindlasti ja võib-olla eesti luuletust, et üldse on tema missugune lugeja silmade alt läbikäimise või läbi liikumise arv küll tõesti suur. Ja on teda loetud ja on teda deklamiiritud ja on heliloojat tema kallal olnud nüüd üsna vastselt jälle vist hiljuti heliloojate liidus oli vist üks lastekoorilaul uuelt noorelt heliloojalt läbikuulamisel. See tõesti minul tuli väga otseselt südamest ega saanudki teisiti tulla. Aeg ja koht ise kirjutasite selle luuletuse minu tagasihoidliku käe kaudu. Niisugune tunne oleks mul koma, praegu peaksin midagi ütlema. Küllaltki paljusid. Reaktsioon videol omanaate kirjutab. Pigem vann poeem kaks asja on küll juba nagu teos, isegi märku annab otseselt seotud tutt, Frelovi inspiratsiooni ka see oli just nii-ütelda viimase sõjaaasta. Sügisel, kui kreoloovil oli niisugune pidulik juubelitähtpäev ja oli tarvis temaal uusi kaasaegseid tõlkeid natukenegi saadaks ja neid võiks eesti keeles välja anda Leningradis kuskile logoli kogu oma elu elanud õieti või suure osa oma elust ja kus tema kuulus mälestussammast kõigile valmi kujudega või paljude tema valmi kujudega on suveaias. Seal siis tuli mul tõlkida ja ikka harjuda teda tõlkima ja esimene raamat vabastatud Eestis oligi Relovi valmid, mis nii ilukirjanduse rubriigis ilmus selleks tähtajaks ja minu kaks astjat selle juurde praegu tagasi tulla üksik aselisemalt oleks liiga aeganõudev, on samast ajast õieti lähtutud ja otsekohe teoses endas on öeldud, et Relovi tõlkimine mind inspireeris valmi laadilises vormis jutustama suure isamaasõjaaja rasketest sündmustest Leningradis. Ja seda ma siis jõudu ja oma oskust mööda tegin. Mõisaküla kultuurimaja direktor ja deklamaator Kaarel Jooritz loeb nüüd katkendi Mart Raua lapsepõlvemälestustest milles on juttu ühest siinsest paigast raudne kandist. Teedest, ma lähen täna risti üle Sapsil näolt külman kõige lõbusam Märjamaa tahendaja, tõhusam kui tuul ja päike. Tal on küll alles vähe aega olnud, aga isegi metsa all rabistab samm samblakamara kahutust, kõlistab habrast rohukõrte vahel kuivale jäänud jää kirmet. Mul ei ole kavatsust ühtegi väravat avada ega ühelegi uksele koputada. Metsarajad on kõige meelepärasemad, ma ei lähe kellegagi kokku saama või kui siiski, siis nende ammuste päevadega. Neil kõik hommikud olid erutavad ja rahutud nagu kes teab, mis tähtis otsuse ootel. Ma lähen, et vaadata mitme aasta tagant oma lapsepõlvekodukant. Tahan vaadata oma koduküla, vanu hooneid, kus kunagi kõik mehed ja naised, poisid ja tüdrukud olid mulle nii tuttavad, et tänaseni nende hääled veel kõrvus ja mitmed ütlemised selgelt meeles. Niimasine tuletan meelde oma lapsepõlve kõige paremaid päevi, süda mälestustest, soe ja suu magus, õigemini ütelda, ma ei tuleta neid meelde, nad tulevad ise minu juurde, tulevad nagu päike paistab näkku sihvakate lehise latvade vahelt, kust pehmed okkad on tiheda pruuni kihina metsa alla maha langenud. Ma ei too midagi nende ammuste päevade elustamiseks. Nad tulevad ise nagu soojus vaikse masinaga, põlevate toorest oksade tulest ja see, et nad tulevad, ei sega teisi, kes on tule ääres Mayeraal dueivaid Kivaid, võtan osa vanade tuttavate külameeste rahulikust harva sõnalisest jutust. Kui teised on saed ja kirved jälle kätte võtnud ja läinud töödiad jätkama, tõesti ainult sooja tundega, saan mõtelda sellele, et nimelt linaskite maja kolimise ajal mulle ajutiseks koduks sai. Olgugi, et seda aega oli ainult paar-kolm nädalat. Aga kui nüüd tagasi mõelda, siis mõnedki aastad kahvatavad nende päevade kõrval. Nii palju oli seal uut niisugust, mida ma varem ei olnud näinud, kuulnud ega kujutledagi mõistnud. Tööd, mis seal tehti, olid põnevad kui ilmsi muinasjutt. Jutte võis seal kuulda, niisugused, et andis mõtelda ja oli, mida meeles pidada. Kõige huvitavam oli linask ise. Juba tema töö oli niisugune, nagu seda keegi teine ei teinud ega mõistnudki teha. Dali aednike mesinik püüdis kalu ja tegi viiuleid. Aias ja oma tarude juures olin ma linaskit näinud sestsaadik, kui ma teda ja tema maja mäletan. Kui me seal käisime maa sulamisest talve tulekuni. Alati oli tal aias midagi tegemist. Kord kevadel, kui ma alles õige väike poiss olin, võttis ta mu sülle, tõstis näoga õunapuu õitesse ja käskis mul ühe õie endale õnne õieks valida. Ja sellele, millele ma siis näpuga näitasin, sidus ta varre ümber jupikese sinist lõnga, mille ta võttis minu kampsuni kohendatud varrukast. Ta ütles, et sellest õiest kasvanuid minu õnneõun. Ja iga kord, kui ma jälle tulin, oli lõpmata põnev vaadata, kuidas mahun kasvab. Lapse suvi on pikk, aga viimaks ikkagi tõstis linas mu jälle õlale ja ütles, et võta. Nüüd on see valmis. Ma viisin selle koju ja panin kappi pesude vahele mõneks nädalaks seisma. Oma viiendal sünnipäeval lõikasin selle neljaks, nii et jätkus kogu perele, sellest puhtast ja punasest maitsvast ja lõhnavasse Suislepa õunast. See oli mulle väga meeldivaks kingituseks, mis on mulle aastast aastasse armsalt meelde tulnud. Õigel õige, mitmel aedade, õitsemise ja valminud viljade päeval. Meil on külas Ja siin olles Ta valmistas graafilise lehe, mille ta nimetas hõisus. Kõik selle mehe äratõmmised pihtis meie kruviga. Annaksime need oma kooli parimale lõpetajale ja meeldivale külalistele. Ma toon teile ühe nendest lehtedest. Mehe pere rinnad sellised ette jääd või lugeda neid alati Ennot alati meie kooliaurud lõpetajakse aukülaliseks ja võib-olla oledki siis nagu kutsega selleks et alati, kui te linnangula tüütavaks muutub, võiksite siia tulla ja siin puhata. Sõber ja kaaslane elus tema nii enam-vähem professionaalne tõlkija tõlgib proosat ja tõlgib palju raamatuid ja arvatavasti olete mõndagi tema tõlgetest lugenud ja loete veel kaasaegsest inglise ja ameerika kirjandusest neid Õisu õisi talle üle andes ja koos seda Soansi risu krabüüri vaadates annan talle edasi küll need toredad tervitused, mis siit kostsid ja kui meid Õisu kutsuti, siis tuleme muidugist kõige rõõmsa meelega siia ja oleme siin pargis varemgi mõne vaikse omaette jalutuskäigu teinud. Aga selle Soans krabüüri puhul mul praegu tuleb nii sõbralikult meele see ja silma ette see, et see krabüür, mis mulle ulatati, on siiski sama Olapsuansi töö kes on minu luuleraamatu illustreerija ja nii et siinsamas lähestikku nad saavad kokku Õisus jälle üks töö teise tööga sama käe all. Täname kõiki, kes võtsid osa klubiõhtust ja ma usun, et ma annan edasi teie kõigi südamlikku tänu meie tänasele külalisele. Mart rauale. Minu maa ja minu rahva õnn, minu maaja, mu rahva mured, suuremad on minu enese elamisrõõmust, võid osast nagu meri on suurem ühe laine vahusest, viirust, põldude ääretus, suutäiest, leivast, tuuliste metsade, kohin üksiku lehe libinast ja nagu ma ise on suurem sellest piskust, mida ma silmaga näen ning kogu rahvas nendest, keda ma kättpidi teretama. Kõik jalad, kord väsivad ära mullaseid radasid tallates. Aga rahvas ei sure, maad maha matta ei saa.