Uhub siili, mu kõlaya või saad Raintööri muul jobu et seal, kus härra narra Jaal paadi päiksele majas laeva. Hilissuve viimasel päeval oleme kassaris Aino Kalda maja juures. Trepi esimeseks astmeks on vana veskikivi Vanal madalal kunagi punast värvi olnud majal suur marmortahvel kirjanik Aino Kallas elas ja töötas selles majas suviti 1000 924938. Ärge minu jutu järgi Mäime väätke Soomes. Ja noh, eks ole hea kui Soome saadamises sealt ju ka Aino Kallas pärit Ja 14 aastat vedas Aino Kaldaga naabruses minu väravas Käisi mööda mererannas suplemas. Meil kassas nimetatakse üks maakoht, Piibunina ja särnad käisid suplemas. Vahel jutuga ja vahel küll minu väravast mööda läks, ja kui mina oma peenralt ravisin seal värava lähedal, siis ütles ta ikka mulle jõudu tööle. Ja kes sihist, kuidas mina saake saan ka, kas tasub ära ja ja nii edasi, nii kui naabriinimest kunagi tervitasin, kuid tee peal kohtusime ühte testija olevat väga ilus naine olnud. Ta oli looduse poolest väga kiinapilt ilus inimene, just tõest. Kemal siis elevalike nägu oli temal alati, kandes päevavarju, kui ta väljas käin, päevitatud nii nagu on ja ei olnud ei muudes sel ajal. Ja siis tumepruunid silmad olid, ta oli tõesti üks piltilus inimene. Jääks teil nüüd tulev suvete üht lugu siin niiviisi seletusi andes, nüüd käib inimesi palju juba seda kohtama. Paljud käivad vaatamas ja inimestel on väga vähe arusaam, kas seda Aino Kallase kirjandustundest rahvale väga vähe siin Eestis. Et paljud inimesed on õnneks minu käest küsinud, kas mina olen ainuke sugulane. Kuna mina olen sündinud hiiglane ei, tema on soome rahvuses ja Soome Ülikooli professor, krooli tütar suures-kuulsas perekonnast ja tema ema oli Soome tütarlaste gümnaasium kooli juhataja. Ta ei olnud ju nii lihtsast perekonnast. Aga minu isa ematöötlust meelses ja lapsed tegime mõisas tööd selle ajas, kus mina olin ainuke sugulane. Meie teejuhiks kassaril on kohaliku koduloomuuseumi teaduslik töötaja Helmi Hanikat aga siit pere võtmed olid hoopis siinsele. Naiste käes maa nimi oli Marie Kirsten ja ta on põline Kassari elanik ja väga hoolas inimene, väga tubli siin, nii et suur aitäh, team ütleme temal selle eest see nii-öelda ühiskondliku töö eest oma kõrges eas veel teeb sellist ühiskondlikku tööd. Küllap on temale niivõrd meeldinud need mälestused, mis tal on ainuKaldostja ja see kõik on temale huvitav, huvitav on meilgi praeguseni nendes tubades olla. Oskate öelda meile, mis sellest mööblist siin on, valge ümmargune laud ja toolid, valge väikene kapp meenutab endisi aegu. Ja siis oli väga omapärane Kirsk niisuguste nikerdustega, kas need on kõik Aino Kalda, need on Aino Kaldale kuulunud esemed ja seal kõrval on tema töötuba seal astumas siis ehk sinna ka siis esimene ruum, see oli siis nagu elutuba, see on kahe väikse aknaga. Ja tagumine tuba on väike, see on siin kajadki teisiti, see on hommikupoole. Siin ongi tema töötuba ja see väike lauake valge värvi all samuti tool, need on kõik tema siin töötanud ja need esemed laual. Ja küllap sel ajal, kui Aino Kallas siin istus, avanes tal ka vaade merele praegu puud varjavad seda vaadet. Nii et praegu meri nagu otseselt ei paista kätte talle ja kamate mõned puutsitest ära, siis me näeme siit Hiiumaani iseloomulikke laidusid, jah, need paistavad Saarnakilaid ja siis nüüd väiksemad laiud seal kaugemal. Aga Hanikatsi laid, Anigatseelaid jääb ka sinna, tahan natukene, teie nimi on Hanikat, aga te olete ise pärit Hanikatsi laiul? Jah, mina olen seal lindude ja loomade keskel üles kasvanud, öeldakse näiteks Silvia, rannamaa ütles, et kunagi on niivõrd palju noores eas mind pidurdatud, siis vanemas easpidi välja lööma ja ristis mind kantsleri Karmel, eks see oli ma tänapäevane veel ihu lammastele tõttu tab jah. Põhjust hammas Tihuda, aga eks see on tõesti tore, kui niisugune kodu on olnud kunagi Aino Kallast, nii paelus Kassari loodus, ta on korduvalt selle kohta öelnud, kui kaunid on olnud need suved, mis ta siin puhkuse töötas. Küllap teiegi sedasama paikani armastamat olete nüüd selle oma kutsetööks, Nad olla muuseumitöötaja, sellest oma kodupaiga ilusti elust teistele rääkida. Kahtlemata. Ta sest muidugi, kuna tahan, ma olen väga lühikest aega küll töötanud, aga ma tunnen siiski, et see on väga lähedane, see töö mulle ja üldse Kassari ja kogu see loodus, sest kui ma omal ajal lõpetasin kooli ja taheti mind suunata Põlva rajooni tööle siis ma ütlesin, et lähen Hiiumaale ja Kassari jäi kuhugi mujale. Kirjanduslik Hiiumaa ja küllap kirjanduslikku Hiiumaa üks keskseid külastamis paiku ongi see, kus praegu oleme Aino Kalda maja suur elutuba. Ja missugune ongi olnud Hiiumaa osa Aino Kalda kirjanduslikus tegevuses. Ma arvan seda, et üks tähtsamaid, see oli, ta kontakti sattus kõigepealt Saaremaaga ja Hiiumaaga me teame, tema eestiainelised novellid, esimesed Need pärinevad Saaremaalt, kus ta oma abikaasaga kodus viibis. Suveid D. Ja mille tulemuseks oli siis lahkuvad Ta laevadel linn, see kogumis ilmus mul ka eesti keeles ja vähemalt ihikud, mina olin see kesti esimesena. Muljed üldse sai sellest kirjanikust just selle Saaremaa ainestiku kaudu. Siis mäletan tema esimesi samuti esimesi novelle, mis ma lugesin, need olid ingel, neid eks ilmus Lindas oma aeg, see kuulub ka sinna kogusse. Nii et tema oli kirjanikest vastasel omamoodi Saaremaa mälu võib et, aga ma ei mäleta, et keegi meie autoritest oleks Saaremaad seevõrra näinud. Nagu seda Aino Kallas oma esimestes novellides siis tema teised eestiainelised novellid, no meil üks nii tuntumaid asioon, tema Männard riides, see on laitma vennast, kes nagu ta ütleb, selja sirgeks ajanud eestlast esindas, kes pigem laskis ennast maha lasta, kui võtta häbistav peksukaristus vastu. Niisiis see kaasaelamine too viienda aasta revolutsioonile siis edasi tema mõjud, tõsi, nii eestipoolseid mõjutusi on märgitud. Meil on sest vähe küll kõneldud, aga Aino Kalda kohta kirjutab praegu soomlane Karilaidi, näen doktoriväitekirja ja osa tema sellest ühe kandidaadi ja sellest ka hiljutisel soome-ugri kongressil ja seal juhtis ta tähelepanu Eduard Vilde mõjusid. Aino kaldasse ja samuti ka Kitzbergi mõjusid. See viimane tuleb eriti kõnesse tema hundimõrsja puhul. Teiselt poolt nagu hiitlastelt kuulsime, seda hiljuti on need mõjutused siiski olnud rohkem vahetud. Nii rahvapärimuste järgi võib-olla tõepoolest siis ka Kitzbergi libahunt on mõnevõrra sinna kaasa mõjunud. Nüüd aga Hiiu ainestik kalda loomingus see on hilisemast ajast, kui tema oli omandanud teatud niisuguse kaitsevavi arhailise stiili. Ka siin on märgid, et tema, võib-olla nii eesti kirjandusest mõõtmisel saadud nagu Tassa ja mõne teisegi Ta oli loomingust ja nii siis tunnemegi, tema nii keskaega ulatuvat ainest kokku, millest siis nii tuntumad ja vaest silmapaistva on tema Reigi õpetaja ja siis hundimõrsja hundimõrsja kohta, nagu siis selgub, on see väga lähedalt nii topograafilised määratav otse Hiiu idarannikuga. Idarannikukülad on seal enamiste kõik mainitud. Niiviisi käib aeg Hiiumaal ja viib endaga kaasa paratamatult mälestusi möödunud aegadest inimestest, kellega koos elatud. Meil on meeldiv võimalus. Me oleme Kärdlas külas vanal pedagoogil. Marta Kaljul, kes hulk aastaid on kassaris õpetajaametit pidanud. Ja ega siis Aino Kalda nii mingitest niisama pole kõrvust mööda läinud. Aino kaldega, ma olen isiklikult ainult üks kord kokku puutunud, see professor Ariste vahendusel käisime nende juures, professor hävitises abikaasaga oli kutsutud kohvile ja kuna ma nende külaline olin, siis võeti mind kah kaasa, nii et tegelikult ükskord olen kokku puutunud, aga küllalt on tena inteid, tean hundimõrsja, jutustas kirjanik Aino kaldele minu vanaema ette. Nimelt Aino Kallas külastas kunagi minu vanaema kui ühte niisugust, noh, tublid juttu inimest ja siis muuhulgas tuli tuks see kurb lugu, mis kunagi Kereme külas on juhtunud. Minu kodu on haava ja seal kõrval asus kahe halva raba ja haavasoo selles sooveerul kohe minu kodu. Siis nimetati krundi pääl oli väikest saun, kus elas noh, keegi kere mees ja see võttis omale naise väga ilusa noore naise, räägiti, et tal oli väga hea ja kena inimene olnud. Aga nyyd paariaastase abielu järel, kui neil juba laps ka oli, siis mees hakkas märkama, et öösel naine kadunute kõrvalvoodist ära. Ja siis midagi ei jäänud muud üle, kui kosta vöiks olla, hakkas passima ja näinud, et naine, läinud sealsamas lähedal asuva suure kivi juurekivi, tõusnud ülesse naine lipanud sinna alla ilmunud välje hundina, mees aga oli väga oma naist armastanud, ei tahtnud kuidagi lapse emast neid kaotada ka. Ja siis olid juba külamehed ja naised kokku tulnud ja panid saunaajale tule otsa. Selline oli minu vana ema jutustuse järeldusi, põhivesi on see, et siis saunakaevu koht on praegu veel alles. Sauna varemeid näitab ainult üks väike künkakene, kus on sauna ei olnud siis suur kivi, mille all hundi nahk peidus on olnud selle minu isa lassi pehmeks õhku Tiie meile ehituse materjaliks tuua, nii et seda kivi ta enam seal ei ole. Küll aga teadvat praegust, võib mõned vanem, et kohalikud elanikud seda, et et niisugune kurb luulus seal oli olnud. Muidugi veel võiks juurde lisada, et need kümnendid, millal eesti kirjanduses toimus siiski sugune tugev murrang kunstilise taotluse poole väga tabavalt, et eile üks minuhiiu tuttav ütles, et tema hindab meie kirjanikudes Janseni seda, et tema pani rahva lugema ja Vildet tabani rahva ütlema, nüüd aga edasi võitleksime, tuleks veel arvestada neid kirjanikke, kes õpetasid rahvast kunstilist külge hindama ja siin tuleb muidugi kõnesse väga selgelt noor eesti kirjanikud. Ma tahaksin Iftki eriti nimetada kanu, võiksime nimetagem Gustav Suitsu. Eks teisedki Aino Kallas seis väga lähedal selle rühmituse ele me teame, et ta kirjutas esimese monograafia selle rühmituse kohta soome keeles, mis on tõlgitud ka eesti keelde. Ja tema oli kahtlematult ka neid nii kirja inimesi, kes mõjusid tasid nii oma kirjutistega. Kasvõi see juurde arvatud nimetatud monograafia kuusikas nende imestunud, kes nii meie rahvast õpetasid kirjandus- ning kunstiteosena võtma. Ja see teene jääb talle vaieldamatult minevikus, lubatakse lisada soome-ugri kongressi päev. Sisukatest kontaktidest ET kailaidinen, kes tegi ettekande siin Aino Kallaste, kes valmistab doktoridissertatsiooni sellel teemal sai küllaltki tõhusat abiprofessor Villem Alttoa alt just nende täpsete konkreetsete seostega, mis Aino Kalda loomingus avalduvad Hiiumaal. No see on muidugi raskeütlev, palju, mina kaasain aidata, ta käis paar aastat tagasi ja no tõepoolest, maa endale natuke giidiks ainult giidiks, mitte rohkemaks majale kunagi spetsiaalselt tegelenud Aino Kaldaga ja võisin talle ainult nagu kunagine lugeja nõu anda, mitte kui uurija. Aga nüüd seesama kaart, mis sind Kassari kohta on koostatud, see kaart on mitte üksi kantsleri koht või Hiiumaa kohta, sest minu arvates on see vajalik lisanud uurimusele, sest kui me räägime Hiiumaa küladest Hiiumaal toimunud sündmustest siis on kasulik siis, kui lugeja saab selles orienteeruda, eriti Soome uurija ei saa kuidagimoodi, aga ma kardan ega võtame lasele või võrulaselega Hillerte küla või, või värsu või, või kere. Ema need igatahes ei ole mitte nii reljeefselt otse pinnale paigutatud, kuid minule on näiteks. Ja sellepärast siis väike noh, heatahtlik abi minu poolt oli. Et ma siis uurija varustan säärase kaardiga, mis aitab ka temal orienteeruda, tema võid teada, kus ütlesid küla või taoline või kus oli noh, kõrts või kus kohal seal, mis sellest kõneldakse, võigust, kontse kivi paiknes, kus kohal need sündmused ei toimunud kuste. Teada siin suures toas on ka väikene stend Aino Kalda fotoga ja mõned väljavõtetega tema mõtteavaldustest Kassari kohta. Kassari leidsin täiesti juhuslik, kuna nagu kõik hea ja haruldane siin maailmas leitakse. Suvel 1924 sattusin koheda võlu alla. Armastan ta kuiva kuumust, Ta madalaid kadakaid, ta päikeseloojanguid, mida ikka kahekordselt näen. Esiti maja trepilt ja siis mäele tõustes uuesti. Läheme meiegi välja neid kadakaid ja seda loodust vaatama. Kohvi ja üks pulk veskikivi on seal toomingapuu all. Seal Aino Kallas istus ja luges teinekord. Ja sest oma päevaraamatus ta kirjutabki, et ta armastas väga niisugust head lihtsat toitu, mida siin kassaris söödi, aga head kohvi. Jääd kohvid armastas küll juua ja lihtsat toitu, sel ajal ei olnud kaupluses leiba taludes perenaiselt, ise küpsetas tee oli teistsuguse maitsega leibu kui see, mis praegu siin kaupluses müügil on. See oli niisugune hapu, ilma soolata. Piima ja räimi, kala ja kartuli. Ja. Jääks ikka ilus on siin elada ka, kui vaadata praegu need vanad puud, mis nüüd on muidugi aastatega palju vanemaks saanud, see kõrge mänd siin keskel seedri mängisin, siin on pihlakad, praegu kannavad punaseid marju. Ega kirjanduslik Hiiumaa, see ei ole ainult minevik, see ei olenud hiiu naljad, mis on naljandite kogusse kogutud. See ei ole kirjandus, mis on raamatutesse talletatud seda kirjandust, Hiiumaa mehed teevad iga päev edasi, sest kui vahel õlletoobri ääres jutuks läheb ehk siis räägite ju neid lugusid ka. Kus sa ilma nendeta saad? See on nagu tänapäevane leib. Kui seda ei ole, siis ei ole nagu polegi Hiiumaad ja pole seda ilu. Seda peab olema. Olemegi nüüd seda Kärlas kuulamas, Leonid rätsepat. Räägitakse. Et nüüd on ka tormid ja tuuled häis õhus tulla, kui vana aasta pole üldse kee tänam. Vanast olid tuuled tõusnud 28, pall oli tuulde tuulde veel üle küll. Maa sõitsime purju laeva peal mäleti tra mis ta nimi on tulema, siit tuleb isu laius andmetel satudki palugule. Aga tuul oli nii vali, et keik puu osataksest põhjumadele yksi, raudankru, pelmaal. Ehkki ta ise ei mahu. Meie peame teid küll kõigepealt kohvi ess täna ministri võiksid, kas kohvilähkrid all ei, Kärdla mehed, Kärlame paljudes Kärlast eemal olla 20 kilomeetris kuulajale ütlegi muud, et kui teil õnnestuks Peedu perenaisega kokku saada siis saaksite süüa näiteks soola võid leiva peale määrida, siis mets sinna peale panna. Kas te ise oskate mõnu tunda sellest, mida meile andsite? Ja kui siia juurde mõelda nüüd Velze süte peal küpsetatud kilu? Need on ehtsad iirlase toidud, kuidas ta oma pikki sügisõhtuid elategi siin ikka tööd tehes Vardetcon sallis. Ja neid vaipu ja kõik ise olen teljed ja praegu ka seal. Ja kas teil vahel on siis aega istuda ka siin, selle soojamüüri esse õhkub tänasel õhtulgi niisugust mõnusat, sooja. Ja kiiktool on muidugi oma kindral kohal just soojamüüri juures. Sest seal on kõige parem puhkettandiviita kiik. Tool oleme kohanud Hiiumaal paljudes peredes kuid kes on asjatundja istuja, nii nagu Villem Alttoa teab, et mitte igas kiiktoolis ei ole võrdselt hea istuda. See siin näib teile üsna omane olema ja Peedu pere kiiktooli olen ma proovinud juba aastaid ja ma pean ütlema, võrdluseks. Ma olen istunud ka Soome ja Rootsi kiiktoolides. Aga kui keegi tahab head kiiktooli nautida, siis tulgu siia Peedule. Kui ta ärkas, realista lastakse ma nagu minna lastud. Nii et see oli üks asi. Aga ma arvan, et meie, selle peame varsti vist oma reisiga lõpetama ja loobuma kiik toolidest pikemaks ajaks kuni tagasi kunagi satume, eks näe. Ja arvame, et täna peaks kokkuvõtte tegema siis sellest niitle kirjanduslikust, Hiiumaast. See, kui me siia tulime, siis enne seda üks minu kolleegidest küsis. Mis sa sinna Hiiumaale lähed, seal pole ju kirjanikke. Mõtlesin, no ehk leidub ka ikkagi otsima hakata, tähendab ja ma praegu siin katsusin kokkuvõtet teha. Tuleb välja, et kui nii jagada inimeste arvu peale nii iga kirjaniku palju peale tuleb inimesi, siis ma arvan, et Hiiumaa ei ole kaugeltki mitte viimasel kohal. Hea küll, ta ei võistle võib-olla Tallinna, kus praegu on koondunud kirjanikud, aga nad kõik siis tallinlased ei ole. Aga hiiu kirjanikkusest võiksime näiteks lugeda kaht liiki kirjanik, et ühed on need, kes pärinevad Hiiumaalt, teised need, kes on Hiiumaast kirjutanud või Hiiumaal käinud kirjutamas. Päris hiidlastest. Nimetame kõigepealt kohe Jausa meest, Herman Sergo. Tema teosed on tuntud, neid ei ole vaja vistiin hakata loendama. Teine kirjanik, keda ma nimetaksin seon kuulajatele, vahest vähem tuntud, see oli lastekirjanik Julius poengu. Ta elas kauemat aega küll mandril, kirjutas komandörile, aga ta on päritolud, päris hiidlane. Siis veel kirjanik, praager Elmar praager. Ta on vähem tuntud, aga temalt on kunagi ilmunud. Kodanlikul ajal ilmus valged rannad. Luuletes kogu vaadavada verre astus tütarlapse roosa jälg, liitril üles, lõide, katsu pooleli. Jens jutujärg. Kalameestel lehes Aburjud pautilivad tuuleke naised Randest päisa kurjut muistanud tulla merede põllu vahel kardas viltuv Angerbidas sõnnikut. Younas Kelboiza lõikub naljaks. Tereumiigut külas olid niisugust juttu, et ta varsti pulmad pius selle jaoks aeg jätkub, teevad Otsolevjuus. Krõõt oli soojaks küttel sauna, seal ikka tema töö. Varsti ehtsat laulu laulab, Cap käib katlas poole ööd. Carlavetab maal tuline, mängib natust, aknabel rutustigus Mikud miilid kustub, parajate päev läheb lahti, kiige naljaks laulja, trall ja kaardimäng. Ah, vaat tooma kapagaljast maiku, saabki vana känd. Kinnel jutuks suvised ilmad, maksud, maa ja oma piip, kinnel tüdrukute silmad hetkeks üle võllikiik. Kui ma nõnda kaugel sellest omaette üksina, siis ma tunne juttu õllest. Räägib jälle Hiiumaa. Nii et tema on hiidlane Hiiuainetele kirjutanud. No Sergo maks, räägi, tema on Hiiuainet väga palju kasutanud. Kui me tahame nüüd Hiiumaalt pärinevaid kirjanikke veel nimetas, võiksime ka siia Marie Underi liigitada, kelle vanemad mõlemad hiidlased, isa on töötanud kauemat aega Hiiumaal ja no tema elu küll algas võitini möödus juba Tallinnas ja mujal, aga ta on ikkagi mõlemate vanemad modiitlani, järelikult siis kuulub ka Silja liiki. Aga mul oleks nimetada veel paar kirjanikku, priotaalne kirjanik Gustav Dickerbu, tema pärines ka Hiiumaalt kroogilt kroogi, mets nagu koht, see on natuke Kärdlast kõrgessaare poole tee ääres ja nüüd siis nimetagem veel paar teist kirjanikku, kes ei ole küll mitte hiidlased, kuid kelle loomingus ka kajastub see Hiiumaa, sellena ma nimetaksin kõigepealt Ernst Enno. Ta oli omal ajal Haapsalus koolinõunikuks. Tema rajooni kuulus ka Hiiumaa. Ja mulle jutustasid ka mina olen käinud neidsamu kooli mööda, mida Enno käis natuke hiljem mulle korduvalt õpetajad jutustasid, tema oli mees, kes ei kannatanud sõita ei laeval ega, ega hobusega niis. Ta käis jalgsi väga palju. Jani koobelise hõbedajad rääkis seda. Nad olid nii aastaid näinud, ütlesid, et tema jutu enda jutu järele mõnedki lastelaulud, kahjuks May ja millised need olevat tekkinud tal nii käigu peal olevat, nii pikkamööda vahest oli seal kümmekond kilomeetrit käia, oli tal jälle mingisugune motiiv tulnud taolod selles nüüd kujundanud ja hiljem selles üles kirjutanud seega siis ka nii-ütelda Hiiu loodusest või Hiiumaal viibimisest inspireeritud luuletused ainult. Too mäletab väga ähmaselt, ma mäletan teda, sest sellest on üle 40 aasta mööda. Kuid nii palju ta oli nii, väikemees tuli klassi käed tavaliselt selja taga, väga vähe, ta rääkis klassis, ta läks tavaliselt istus kuskile tahapinki ja kuulas pealt. Sageli õpetajad millegipärast andsid. Meil kirjutada siis mingeid ümberjutustusi, lugesid jutukesi ette. Me pidime kirjutama nähtavust ja siis ta võttis tööd vist kaasmi, luges neid. Ma ei tea seda põhjust. Just elavat tundi kunagisel ajal tavaliselt ei olnud. Kirjanduslik Hiiumaa on lahutamatult seotud ka kirjandusteadusliku Hiiumaaga ja professor Alto see Kornagi ringsõit mööda Hiiumaad annab mõningaid mõtteid meie kirjanike vahekorrale, Hiiumaaga nende ainete kogumisele, sihiti inspiratsiooni lättele. Aga kuidas teie ise siia nendele maadele olete sattunud? Tänasin kodusena tunnet. Teame, mis teid on viinud Kitzbergi maile. Teame, mis teid hoiab Rakvere kandis kinni. No Hiiumaaga oli nii, et ma tulin siia ametisse, tähendab, mitte üht ma olin mitte Hiiumaal elanud, Waydelasin Haapsalus olin seal koolinõunik ja Hiiumaa kuulus ka minu rajooni ja niisiis tuli puht ameti korras. Ma ei olnud kaua siin küll paar aastat käia läbi terve Hiiumaa jama, vahest nii kerge stiilis ütlen, et ma tunnen Hiiumaalt või on rohkem Hiiumaal käinud kui mõni hiidlane ise maid, et rohkem kui keegi liitlastest ja hiljem Hiiumaaga mindon teenistus alaliselt sidunud. Aga seesama Aino Alto, kes siin vahele räägib, see on hiidlane oma päritolult ja ju siis nii. Seetõttu ma siis ka Hiiumaad kui oma perekonnaliikme sünnimaad lähemalt nii hoian ja ise olen siin elanud ja lisaks mulle hiiu inimesed meeldivad. Nad on väga südamlikud ja väga vaimukad ja me ei leia seda igalt poolt, mitte seda seal Saaremaal samasugune, aga kuna me oleme Hiiumaal, räägime hiinlastest praegu me istume siin ühes väga hubases toas ja meil on rõõm näha selliseid geni inimesi, sellist kena pererahvast, kes avasüli vastu võtab ja alati su eest rohkem hoolt kannab, kui isegi ma ütleksin oma seest.