Tere kuulama teist saadet kalevipoja sarjast. Eepos eesti kirjanduse alustekstina on meie viieosalise jututeema ja põhipaatos. Ardo Ran Varrese esituses kuulete luule ja proosakatkendeid ärkamisajast tänapäevani mis kõik kalevipojast mõjutatud. Katkendeid eeposest loeb aga Katariina Lauk ning saate põgusad muusikanäited on samuti kantud kalevipoja motiividest ja meeleoludest. Sarja autor ja kommentaator on Tartu Ülikooli doktorant, kirjandusteadlane Marin Laak. Lauluisa Kreutzwald koos laulujumal Vanemuise ka on tänase saate tegijad. Eepos algab pöördumisega Vanemuise laulu jumala poole. Laulik palub Vanemuisel kannelt laenuks, et laulda rahva muistsest põlvest. Võime rääkida lauluväest, laulu, võimust, sõna- jõust, maagilisest sõnast, mida tegelikult laulik palub Vanemuise käest. Kes oli Vanemuine? Tuletagem veelkord meelde soome mütoloogiat ehk mütoloogia fännikat. Väine möinen selles pseudomütoloogias, mis läbi Kaananderi, Petersoni ja lõpuks ka seelmani muistendite muutus. Vanemuise eks oli algupäraselt üks suuremaid soome jumalusi. Nii räägib temast Peterson. Ta valitses Ilmarise kõrval õhus, vees ja tules. Ta sepistas rauda, isegi tema higile omistati nii suurt ravijõudu, et seda peeti pühaks. Väina. Ma ühinen kandis väga kirjusid riideid, tema vöö oli ehitud mitut värvi sulgedega, ilmselt olid tal tiivad nagu Merkuuri, ütleb Peterson. Niisiis Väine Manninen ei olnud laulujumal. Harfimängu oli õpetanud Väinaöisele tema isa, tark ja kõikvõimas Kaave. Kaave nimekujust võib näha paistmas läbi Kalevi nime. Niisiis selle pseudomütoloogia järgi oli väiname, ühinen kalevipoeg. Väina möise maagiline harfimäng oli nii kaunis, et linnupüüdjad, jäägrid ja kalurid palusid teda mängida selleks, et meelitada selle ilusa kõlaga ligemale metsloomi. Kalurid palusid teda mängida, sest kalad hakkasid rõõmust hüppama. Seda viimast motiivi on kasutatud ka Faehlmanni muistendite raamatuillustratsiooni na. Ka väina mõist ennast liigutasid tema kaunid pilligile helid, nii et tal hakkasid pisarad silmist jooksma. Peterson rõhutab ka seda, et ta mitte ainult ei mänginud pilli. Nii et äratas kivist südametega inimestes kaastunnet ja mureliku meelega inimest, rõõmustas vaid tema mõtted olid kõrged. Ta laulis vanade kangelaste kuulsusest maailma loomisest tule päritolust isegi mateeria piiratud loomusest. Võib arvata, et selles pöördumises laulu jumala poole on varjul kogu eepose häälestus. Ühest küljest ta palub abi, et aidata laulda rahva alandustest ja kannatustest kuid ka Isamaa muistsest õnnest ja kangelastest. Lydia Koidula mõtet Toomemäel. Vanemuine laulujumal sinu laulu lehkav kammel helises siin põhja peal, siin, kus Kalev, sinu lapsed, kanged eesti kännuvõsud käisid, kostis tema hääl. Lind ja puu ja metsaloomad neilt, kõik olid lauluhääled, sõnad suus, meele elamas. Õnnest rääkisid rahust, kevade ja talverõõmust, riius elust, isamaas. Ärkamisaegses luules pöördutakse Vanemuise poole, kuid see Vanemuine on pärit, võib olla rohkem Felmanni muistanditest kui kalevipojast. Kuid iide Koidula kirjutab oma luuletuses mõtet Toomemäel Vanemuine laulujumal sinu laulu lehkav kannel ja nii edasi. Siis viitab täht pigem Felmanni muistendites esitatud või loodud romantilisele Vanemuisel lindudele ja metsloomadele, kes tulevad Vanemuise kandlehelide peale välja nii nagu see oli Petersoni mütoloogia fennikas. Tüüpilised on ärkamisaegsele luulele just nimelt õrnalt kandlehelid hellad hääled, pühad hiied, millele luuakse aga terava vastandusena raske orjaöö. Üsna tüüpilsena sünnib ka see, et laulja laulab lugu muistsest õnneajast ja hiiepuude sahinest pimedas öös lõkketule ääres ja lauliku laulu lõpetab koidik. 20. sajandi algusaastate luulet, ehk siis kogu nooresti kirjanduslikku liikumist iseloomustas, ütleme, terav vastandamine sellele ärkamisaegsele senisele luulele, kus needsamad kujundid, mis kunagi olid väga värsked, said epi, koonide luules kulunuks kaotasid oma teravuse. Kalevipoeg ja kogu Kreutzwaldi looming hinnati ümber, hinnati väga kriitiliselt ümber kalevipojast toodi välja ja otsiti nõrkusi. Heideti ette vähest rahvaluuletundmist, püüti parandada tema keelt, stiili ja nii edasi. Ka selleaegsed, prioritaarsed, luuletajad hülgavad senise patusliku retoorika. Muutunud oludes peaks ka laulujumal justkui käima ajaga kaasas vahetama oma kandlepasunat sõjasarvede trummide vastu. Juhan lillembach sõja ajal 1909 Viskama kannel nurka, Vanemuine. Mahedataks lugudeks, nüüd pole mahti Ilmarise telgis tappeluse talgud lahti, veereb. Vaenuvanker verine sõidab raudsillal raginal, Mikkeri, ta pillub tuld. Nibulane saadab nooli vihaselt sortsilastekarja sekka. Vanemuine, viska taevanurka oma kannel, pane hüüdma, pasunad, Sõjasarved, paned trummid põrisema. Vanemuise laulik kandlepoole on pöördutud eesti luules väga sageli siis kui on tegu olnud väga raskete aegadega. Kreutzwald ei rääkinud ju ainult muistsest õnneajast vaid tuletas meelde orja ööd ja nii edasi. Pöördumine lauliku poole laulu poole laulu jõu poole sõnamaagia poole oleks mõnikord olnud justkui viimaseks lootuseks, mis võis päästa kurjade jõudude käest. Henrik Visnapuu luuletus lauliku saatus on loodud väga raskel ajal. Luuletuse kontekstis on Eesti kurb saatus pärast teist maailmasõda ka luuletaja lauliku Visnapuu enda saatus Iidee kodumaalt võõrsile. Võib-olla siis sellepärast, et tema laulikuna ei suutnud laulda nii, nagu oleks meeldinud valitsejale türonnile, kellest Visnap oma luuletuses räägib. Paljud meed, luuletajad, kes seda püüdsid, kaotasid oma laulujõu järgnevatel aastatel. Henrik Visnapuulauliku saatus. 1945. Mängi mulle kannel, kuri peale kipub pealael nagu ripuks, mingi ske vanne. Võttis laulik kandli kuningale mängis, istus meelängis alla varju, mandlivaikseks jäi ja nukraks kiusatu meel türanni laulikule anniks heitis kulla kokku. Ja siis käskis puua lauliku ja kandleoksa varju mandli viimast lugu, lüües. Mängi mulle kannel, kuri peale kipub pealael nagu ripuks. Mingi raskema õnne. Väliseestlaste võõrsile siirdunud luuletajate hulka kuulub ka Kalju Lepik. Tema luuletus mõru mõte kannab aga hoopis teistsugust tundetoonilaulik. Luuletaja palub küll Vanemuisel kannelt, kuid mitte selleks, et muistse põlve meenutusi ilusal ja helgel viisil laulda oli aasta 1958. Juba oli selge, et kodumaale tagasipöördumine polnud enam võimalik. Jäänud olid ainult mõrud mõtted. Tänapäevase lugeja aga võib olla ka Kalju. Lepiku enda jaoks peitub selles näiliselt lihtsas luuletuses aga hoopis süngem sõnum kui lihtsalt mõru mõte. On ju teada, et Kalevi kojutuleku motiivi kasutati pärast sõjajärgses Nõukogude luules. Kalevipoeg saabus koju Nõukogude vägedega ja uue võimuga. Kalevi kojujõudmine oli uue Õnne algus, see oli ametlik ideoloogiline tõlgendus. Ja paljudele on teada, missugune traagika sellega kaasnes. Laena mulle kannelt, Vanemuine. Mõru mõte mõlgub meeles. Kui kord Kalev koju jõuab kapast koduõlut jooma oma lapsi üles pooma. Rõõm ja mure kaksikvennad kaksiklapsed loomus kojas kõnnivad käsikäes. Rändavad sammu sammussa. Üks meid, isa sünnitanud ema, üks neid imetanud, ühes kätkes kiigutanud. Ihabuna kena palgeid, pilverünk katalistavad palistavad kullakarva, silitavad siidi, narma. Poekas tunned pilve põues salapeiteliku sisu. Xe välgud müristused rõhutavad raheterad, lume paksud puistatused. Äikeseähvardused magasivad pilve rüpes petteliku põue. Eesti luules on kõige sagedamini kasutatud pöördumist lauliku poole laulumaagia poole sõna poole, laena mulle kannelt. On ju kannel ka lihtsalt laulupidude sümbol. Kuid selle kõrval leidub ka teisi rõhuasetusi. Viimastel aegadel on kandleja Vanemuise teemad kasutatud näiteks väga palju anekdootides koomiksites, karikatuuridest. Näiteks tähtsate pangategelaste omavahelises jutuajamises meenutatakse Kalevipoja algust. Juba rahva eepos algab sõnadega, laena mulle. Ka Hando Runneli luuletus juhib tähelepanu just sellele nüansile ja arendab seda teemat edasi. Luuletaja loob paralleeli kuuga, mis ju ka elab, laenatud valgusest. See valgus ei anna, aga sooja oma luuletuse lõpuridades küsib luuletaja. Kaua ma kuulen kauama, külmetay, laulan või luulen? Laenatud kandlega kaua ei mängi, laenatud leivaga lulli, löö omalampil siis määrde või mängi omal leib siis sõku või söö kannatust, kannatust kaubama, kuulen kaua Macandleta laulan või luuleni? Hando Runnel laenatud kandlega kaua ei mänginud. Punaste õhtute purpur 1982. Enamasti lauliku poole pöördumisel tegu tõsise, peaaegu pühaliku hetkega. Räägitakse ju ikkagi jumalaga. Sürrealistlik luule juba iseenesest eeldab enam mängulisust ja seda ka väga pühadeteemadega. Hea küll, hea küll, hea küll, küll. Teie tungival soovil. Lisalugu. Tulemas seal mööda mere armad Gunnar, kallis runner luna Taaviga välja. Mitu oma lauluvanem oli. Ei saa, kuid need viie. Karuks istus vangitornis, aeg oli igav, oota, nägite männi tulemas seal mööda mereranda, armad Grünbergi väljend Grünberg Jonathan välja ja sul on kodus mitu pütti, manenevad vandi. Armas Karuks. Kahjuks. Andres Ehin taara tammikus, 1980 tunnen vahel varba, vahel imeväärset higi, see on siis, kui talvekülmad veel ei pääse ligi. See on siis, kui suveõhtu, hõngabrambeid, lõhnu see on siis, kui pole ümber viletsaid ja kõhnu. Siis ma ikka kandletiivul tõuseb õhku üles nagu vana Vanemuine, kellel neiu süles. Tõuske tõuskem taeva poole, Kungla lapsed, prisked üles üles söömalauast kerki, kume, istmed jäägu, jäägu alla lauda, mõni kiisk, kes luine teda kaasa purpur taeva ei vii, Vanemuine koos kõik tundkem varba vahel imeväärset higi ei siis karmid talvekülmad, pääseme ligi. Siis me varbaid veel ei võta. Talve kuri kalgus, sest me kuumist varbayst kiirgab meie vaimuvalgus. Ka väga pühadetekkide kinnisretoorikaga käiakse üsna vabalt ümber luuletuses meenutatud vanemuist ja kui tähelepanelikult kuulata, siis üllatavat algteksti täpset olid ju Vanemuise kandlemängimised, nii kaunide viisid kaasa päevastesse kõrgustesse. Vanemuise laul oli õilistav, ülendab. Vanemuise teema on seotud kaasaegses kontekstis üha enam laenamise rahaga. Kas see on iseloomulik meie ajale? Pesakonna koomiksis, näiteks? Küsib jänes Vanemuise käest? Laena mulle kannelt, Vanemuine ja Vanemuine vastab osta ise, siis tead, kuhu raha läheb. Vanemuise poole pöörduda ainult eesti luule peener Barnassil motiiv on väga laialt levinud ka väga paljudel teistel tasanditel. Järgnev luuletus on pärit internetileheküljelt www. Kodutud komlihtsalt ja tuntud pöördumist. Laulu jumala poole esindab kodutu laulik, kes tahab laenata mitte ainult kannelt. Jumaliku mänguriista. Mõte läheb siin väga keeruliseks. Oleks vajaga paberit, sulge hobust, pegasust nihis, inspiratsiooni, kallist hetke, hajas. Miks laena mulle kannelt? Laena mulle kannelt, Vanemuine, kaunis lugu mõlgub meeles, mõlgub meeles, mitte keeles välja tulla, ta ei taha laene mulle paberiga, sulge luuletust on minult nõutud luulet rohkem, kui on jõutud panna paberile maha. Laena mulle kallist hetke, ajas aeg on minule otsa saanud. Tööd on tegemata jäänud, Loe ei, luulet loen vaid raha. Laena mulle kannelt, Vanemuine, tagasi kõik saadu maksan. Kunagi, kui ükskord jaksan jätta eluorjus maha. Kui mina hakkan kuulutama laulu Jugalaskemaie vana lugu veeretama ei mind jõua ohjad hoida, ohjad hoida, köied köita, pilved pikad, ei pidada. Taevas laia talitseda. Külad jäävad kuulamaie, mõisad, mõtteid, märkamaie, saksad, parvil, seisemaie linnad, eemalt, luurimaie. Elu oli noorel. Milline oli Kreutzwaldi enda kui looja osa selles suures laululoomes? See on küsimus, mis huvitab mind kõige rohkem kirjanduslikust vaatepunktist. Kui tahta sellele küsimusele vastata peab kõigepealt meelde tuletama seda, et Kreutzwald ja kõik need kolm 19. sajandi esimese poole nooreestlast nagu August Annist neid nimetas disPeterson seelmann, Kreutzwald ei hõljunud ja mitte mingisuguses inimtühjas või tee lagedas ruumis. Milline oli see kirjanduslik keskkond, millised olid need Euroopa kirjandusloo voolud ja hoovused, mille laineharjal Kreutzwald lõi oma kalevipoja? Kindlasti tuleb Kalevipoega lugeda romantilise kirjanduse otsinguid arvestades. See oli aeg, kui kirjanduse esimese ülesandena nähti rahvale omaste lugude saagade kokku kogumist, säilitamist, kasutamist, mütoloogiate täiendamist peeti üsna loomulikuks tegevuseks. Hinnati peale sellega tugevaid tundetoone, ilusat sõnastust, heroilisi võib-olla isegi senti mentaalseid kirgija elamusi. Sillas. ESS ja irooja Järva Kalevipoeg on sageli võrreldud ostjani lauludega. See teos tekitas kirjanduse arengus vapustuse, millist polnud veel enne olnud. Need tõid kaasa laulupärasuse ja nõrga eepilise sidususe Kirjanduses. Lüürilise elemendi ja melanhoolia. Selle juurde kuulusid kurbuse nauding. Primitiivne loodusliku ihalemine, subjektiivsuste isikupärast luulet, rõhutati plaani kindla kunstilise arenduse asemele astus improvisatsiooniline katkendlikus loomingulisus loomulikkus. Iseloomulik oli ka keel. Kasutati rohkesti rahvakeelseid sõnu, rahvakeelseid vorme, rohkeid võrdlusi, sagedasi hüüatusi ja retoorilisi küsimusi. Kõike seda näeme ka Kreutzwaldi Kalevipojas. See, mida tema epasel on ette heidetud just nimelt katkendlikku sidusa loo puudus keeleline ebaühtlus, kohatine ebaselgus. Kirjanduslikust vaatepunktist võiks olla hoopis selle loo tugevus, mitte nõrkus. Ära pean mina minema lindu, leinan lahkumaie luike, teiste lainetel kotkas, teiste kaljudel parti, roogu, pugemaie poen ehk põõsa paksustiku vaikse majja, varjuorgu leinakaselehtedesse läinud aega, leinamajja valusamalt vaigistama, õnnetusi unustama. Valitsusele Viru valda rahupõlves, rahvakesta armukäel alamaida, ole ülem, õnneline, õnnelikum kui ma olin. Kalevite kallis poega lahkuneks leinadesse jättis nurmed nute majja luhad laiali, leinamajja pagurka põgenedes otsis üksikute kohta laiali see laane keskel kuhu käijatel käiki ega tulijat. Del tungi rahu tulla rikkumaie mõtteid murelt eksitama. Kalevite kallis poega. Sellistele meeleolumuutuste Alkile tekstile viitab autor ka ise põhjendab seda just nagu kavalalt sellega, et need lood on rahva seas arenenud 1000 aasta vältel ja ta vabandab seda katkendlik, kust nii-öelda rahvaluule, kui meediumiga teeksite, kui te loodate leida roilist kangelaslikku, kergemeelset hooplevat kündvat võitlevat mehepoega tegude linnustavat optimismi. See tekst on tulvil katkestustest senti mentaalsest tundetoonist, lüürilistest meeleoludest. Neid väljendab autor ise, kes on pidevalt laulikuna kohal, sekkub teksti. Kuid neid samu meeleolusid on Kreutzwald pannud kandma kalevipoja. Võib-olla on just see selle teksti saladus see, miks nii paljud luuletajad ja muusikud ja kirjanikud ja kunstnikud on leidnud sellest tekstist nii suurt inspiratsiooni. See katkendlikult, millest me rääkisime, see paigutine segasus, Need tundelised, dramaatilised kohad ja ootamatud üleminekud ühelt teemalt teisele, mida on peetud eepose puudusteks. Kreutzwald oli kõigest sellest teadlik. Ja küllap oli ta teadlik ka sellestki, et noh, seda on tõepoolest raske lugeda. Seitse aastat pärast Galeb rahvaväljaande ilmumist 869 avaldab ta väikese brošüürikase, mille pealkiri on Kalevi laulude sisust. Selles raamatus räägib ta oma sissejuhatuses ühest lugejakirjast. Kes võis olla siis üks lihtne eesti talupoeg. Nii et mõnigi mees kaebab, et temal ei ole võimalik kalevipoja lauludest täieliku aru kätte saada sest seal seista nii palju mõistatusi temani kogunist täheldada ei oska. Lahendus, mille Kreutzwald välja pakub, on haridus. Nii et vastus küsimusele, kes siis Kreutzwald lõpuks oli? Kas sakslane või eestlane kaotab minu meelest selles valguses oma tähtsuse? Ma ütleksin, et oli haritlane eelkõige ja võib-olla kõigepealt andekas looja. Kaugelt näen kodu kasvamas kalevite kaljulinna tammed, müüridel toeksi kaljurahnud seinakatteks, toomingad toa tagana. Minu kõrva kostab kohin langeva merelainest kõikumata kaljukünkast, mis jäid marust murdemata. Tuule, Hoosta tuiskamata. Vihmaveest veeremata Sahakene sõnasida vana jutujälgedel raudse põlveradadel. Talle mõisteleid Kalevala kange See oli teine saade kirjandusteadlase Marin laagi koostatud viieosalisest sarjast mis on su nimi Kalevipoeg. Katkendeid eeposest esitas Katariina Lauk tekstinäiteid Lydia Koidula, Juhan Lilian Bachi, Hendrik Visnapuu, Kalju Lepiku, Andres Ehini, Hando Runneli ja piksi loomingust luges Ardo Ran Varres. Muusikafragmendid on pärit Villem Kapi, Veljo Tormise, Peeter Volkonski, Priit Pedajase, Alo Mattiiseni ja Jaak Sooääreteostest. Kalevipoja sarja režissöör on Külli tülija toimetaja maris Johannes kuulmiseni homme ja siis küsime, mis mees sa oled. Kalevipoeg.