Tere, kolmandat korda küsime, mis on su nimi? Kalevipoeg. Ehk uurime, milline on eepose koht meie kultuurikaardil. Saate autor on kirjandusteadlane Marin Laak. Katkendeid kalevipojast loeb Katariina Lauk. Proosa ja luulenäited on Ardo Ran Varres esituses. Ja loomulikult kuulete muusikat, mis seostub kalevipojaga. Aga täna keskendume just Kalevipojal endale, tema tegudele ja tegematajätmisele. Mis on seal nimi, Kalevipoeg? Mis su nimi on? Ärgu tehku teised mehed, tehku teised naise pojad, mis ma tühja olen teinud kallist aega, kulutelles. Lootsin kasu kasvamaie pidin kahju kahetsema. Ei olnud isa õnnistamas eite armul hellitamas. Sõsaraid ei soovitamas. Külma kalmu keskelt. Sõmer liivadesse ülesta. Ei Santaati, tõuse Maie. Eite armuande majja kahetsuseta, kulla vennad, käigist ei või kasvaneda ülemaks kui hõbevara kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkus tunnistada. Eks me leidnud eksi, teelta vale vainuradadelt tõelikke tunnist tähti. Et ei suurel ilmal otsa taaratarkusel ei rada kusagil. Kinnitatud tõkkeida pole tehtud. Mis ma muidu võõralt maalt ta kasulik olen, kündnud, salaliku sahkanenud. Sellest saab elu otsani mehel meeles mõtlemista. Ei leidu vist eestlast, kes ei teaks midagi Kalevi šokolaadist, Kalevi kommidest spordiühingust Kalev Kalevi korvpallimeeskonnast. Kalevipoeg nii-öelda töötab meie kaasaegses kultuuris väikeste teksti vihikutena. Kalevipoeg on kõikjal. Kuid missugune oli see lugu tegelikult? Kogu eepose struktuur? Selle ülesehitus pole sugugi mitte lihtne lineaarne vaid ühed ja samad motiivid tulevad esile korduvalt tsükliliselt, iga kord, lisades uusi tähendusi. Kõige lihtsamini, kõige selgemini avaneb Kalev rikkus vahest kirjanduse, eriti luule kaudu. Millised on need motiivid, teemad või märksõnad, mida on kasutatud ja kuidas on muutunud tähendused võrreldes alusteksti Kreutzwaldi epasega näiteks Contra luuletusest Tarzan tuleb esile, mitu teemat kohtame kangelast, märgitakse Kiviheitmist kuningaks valimist. Kuidas juhatab Kreutzwald kangelase teema sisse Kalevipojas? Oma hilisemates seletustes märgib autor, et esimene laul räägib sellest, kuidas vanaisa kuulsad pojad maapealsete tütarlastega armastuses endid pidanud segama. Nõnda et üks kange meeste sugu maailma sünniks. Üks säherdune jumalikust võsust idanenud meeste sugu olivad meie kangelased Kalevi tema kuulsad pojad. Kalevi noorema poja Kalevipoja toob autor teksti sisse, epased teises laulus. Vana Kalev ennustab ette oma surma ja viimase poja sündi, kes saab tema vääriliseks. Poeg sünnibki, autor ütleb tema kohta äbarikud allekene sarja lõpetuse, muna talvepiiril kasvanud taime. Eepose tekstis piiritletakse vägilase kasvamise aeg väga täpselt. Ta nuttis kaks kuud, kolmandal lõhkus kätkilauad, viienda hakkas kõndima. Rõhutatud on ka seda, et kalevipoeg imeb kolm aastat tema rinda. See ei ole ilmselt juhuslik, sest igatsevates pöördumistes ema poole. Terve eepose vältel meenutatakse ema rinda ka uue linna, mille Caleb laseb ehitada isa. Kalmule nimetab ta Lindamiseks. Hingega armastavat harjunud. Seal vaiksema põõsastik. Lendas. Noore kalevipoja varasematest tegudest on tuntum kalevipoegade jahilkäik koos koerakeste hirmi, armi ja murdja mustukesega. Rinnad kohtavad karu, põtra, metsapulli, hunte, tervet karjarebaseid ja lõpuks tosinate kaupa jäneseid. Ja just noorem vend on see, kes viskab kogu saaki üle õla. Nii astuvad kolm venda kodu poole. Karu oli kaeras käinud mesi puiel, võõrsis olnud põtra nähtud põllu ääres hunte, hulgikarjamaa alla raat maestro. Kest rebaseida jäätmaal palju jänese heida, oli neil kolm Koerukesta. Üks oli hirmi, teine armi, kolmas murdja mustukene. Pojad olid metsapaksus. Koerte jälgel karu leidnud Mesikäpa männikusta kiskus Irmi katku sarmi. Murdis maha mustukene. Koerad said karu, Kädeie noorem venda poisikene köitis karu üle õla jalgupidi rippu. Majja. Tahtis kandada koduie liha söögiks nahka. Kateks. Pojad läksid põllu peale, Läksid läänest lagedale. Seal tuli vastu sarviline vana põder, vennikene koerad, põtra kiskuma õiesarvilise. Ta surma majja kiskus hirmi katku, sarmi murdis maha mustukene. Koerad said põdraga täie noorem venda, poisikene viskas põdra üle pyha karu kõrva ripu majja. Tahtis kanda kodu ja liha söögiks nahka, Tätteks. Poja, täpselt muusikasse. Noor Kalevipoeg lõbustab ennast ka kurni ja linguviskamisega. Tema lingukivideks on parajad paerahnud, mida vägilase võsu piki mereranda minema saadab. Ka Contra luuletuses Tarzan vihjatakse lingukivile. Korra kostab kolegliril klaasi kaudu kandub kivi tuppa, tormab Tarzan juunior akna augustuse auku, tor kinni, panin kiviviske. Paavel, parim mees sai pähe. Kalev kange mees said kaela. Sulev supermees sai suhu. Contra luuletus kujutab endast lõbusat postmodernistlikku mängu allusioonidega. Muinaskangelase asemel on meie aja kangelane Tarzani poeg. Luuletuses viidatakse kale poja kahele kivi heitmisele lingukividele poisikesena. Teine kiviheide aga teeb kalevipojast testima kuninga. Kalevipoeg võistleb kivi heitmises nüüd juba teispoolsete jõududega. Vetevaimuga viimasest võistlusest mälestus ka Caleb muistendites Kalevipoja lingukivi Peipsi ääres. Kalevite vanem venda seadis sõna sõudevalle hakkas nõnda pajatama. Siin on mõnus katse kohta paras liisu heita paika. Hiiest ilmub taara silma vanaisa lahke vaade, jõesta jumaliku vari. Laskem vennad liisku lüüa, kes meist kolmest vendadesta kodumaal saab kuningaksi isa riigi valitsejaks kalli rahva kaitsejaksi. Kes kaugelt õnne kaupa võõral maal saab, oli võtma eluaset ehitama. Kolm, siis kivi korjati jää liisukiviks valiti, mis ka mehed määra mööda liisku pidid viska majja. Kelle käsi kaugemalle kivi jaksaks kihutada. Nemad võtsid, võidukivid, kandsid kalda ligemale, asusivad ridamisi kolmekesi kalda äärde. Võidumääraks oli võetud sihiks järve laius seatud kelle kivi kergel lennul järsku üle laiajärve teistest tüki kaugemale vete taha maha veereb. Sedapidi seadust mööda valitsejaks värvatama. Kadunud lisakäsk. Kusida tõotati tõrkumata täielikult toimetada. Kaks neist pidid kaugelle võõramaale veeremaie kolmas venda kodumaale valitsejaks jälle jääma. Kogu eepose kompositsioonile ongi omane mäng lugejaga. Laulik lugu jutustades, võttes abiks ka Kalevipoja unenäod või varjude kõne, annab ette teada tulevaste sündmuste käigu. Ka Kalevi noorema poja kuningaks saamine ja liisuheitmine oli lugejale tegelikult teada juba eepose algusest. Vana Kalevi ennustuse ja õpetuse järgi pidime jääma jagamata, sest ainult nii saab õitsev õnneaega Eesti piiril edenema. Isa õpetuse järgi pidid vennad liisku heitma ja teised minema hõõrama murudel rajama elud ilma ääre peale. Me peame, me peame mobiliseerub terves Eestis terves Eestis ahelatega Eestimaa külge kinni, ahelatega eestima, kujude kinni, kinni, kinni, kinni, Riigijätmine ühele valitsejale oli vana kuningas kalevitahe. Seesama motiiv kordub ka eepose lõpus. Kalevpoeg tahab minna ära eksiili annata riigi ohjad üle oma sõbrale linnameistrile Olavi pojale. Kui kalevipoja esimeseks tööks oli maa kündmine siis tema teiseks tööks oli valmistumine sõjaks. Linna ehitamine. Kreutzwald on ka ise seda pidanud oluliseks. Tema enda hilisema ümberjutustuse või seletuse juurde tulles on ta rõhutanud kalevipoja noore kuninga ideed valmistuda sõjaks ja ehitada selle vastu linnad, kus vana raugad nõrgad ja vigased võiksid peitu pugeda. Ka linnaehitamise teema areneb eepos krattatsiooniliselt. Linna ehitamine on seotud olevipojaga ehitusmeistriga võõralt maalt keda Kalev kohtab, jõudes lauakoormaga lõpuks Peipsi tagant koju. Koledi poeg lubab ehitada linnad, kuid palub ainult, et sellel ajal olgu tema kuningaks. Edaspidi me saame teada, et linna tark kolevi poeg ehitabki esimese linna Kalevi kalmukünkale isa sängi ilustuseks helde memme mälestuseks. Nagu juba öeldud, paneb kalevipoeg sellele linnale nimeks Lyndon ise ja jääb ise sinna elama. Algab seitse suve ja seitse talve kestev õnneaeg. Nii on olevi poeg ehitanud oma esimese linna Kalevi kalmukünkale Lindanise ehk Tallinna. Ka linnade ehitamine, nii nagu kõik teised motiivid eeposes on näidatud astmeliselt. Linnade ehitamise teema tuleb uuesti sisse eepose lõpus. Kalevipoeg tuleb tagasi, allilmast kohtab ta olevipoega, kes on vahepeal ehitanud veel kolm linna ühe linna lõuna alla, teise linna tõusu vastu ja nii edasi. Linna ehitamise teemaga võiks olla loogiliselt seotud ka laudade toomine Peipsi tagant. Eepose hilisematest tõlgendustes aga on kalevipoja Peipsil käimine nii nagu siili lugugi. Moodustanud üsna omaette terviklikud lood. Kallis poega toonud Pihkvas turja täie lunastatud linnalaudu kust saab tuge kurbadelle varju vana Raukkadelle nutunurka neidudel, leinapaika leskedelle tõuseb tulu teistelegi. Lauakoorem polnud suuri ega olnud väga väike, paras mehe pihaline. Tosinate arvult täitis 20 mehe koormat paar veel lisaks peale pandud põllud, lauad, paksus, Ella kuskil üle kolme tolli ega läinud laiusel kuskil üle kahe jala ega olnud pikkusel kuskil üle 10 sülla. Seepse kalevite seljas kantud laua koormakene, mis seal meesi muru peale ladus virna lagedale. Võttis mõõga vööle. Kalevipoja Peipsil käik on üks tuntumaid lugusid eeposes tavaliselt ei meenutata seda, et Kalevipoeg käib Peipsil laudu toomas ka teist korda. Ja siin liitub Peipsi looga üks oluline minu meelest väga huvitav seik nimelt enne Peipsi lainetesse astumist püüab Kalevipoeg üle järve silda ehitada. See aga ei õnnestu ja ta läheb ka seekord jalgsi. Silla ehitamise motiiv Eestist Venemaale meenutab juba varasemas laulus olnud silla motiivi. Suure tamme mahavõtmise järel. Tamme ladvast sai Soome sild sild Eesti ja Soome vahel. See on jäänud sümboliks ja toimib tänaseni. Oma luuletuses vabariigi teed on Kalev Kesküla kirjutanud käib töö ja vile koos. Ta on tõmmanud paralleeli Kalevipoja ja vabariigi vahele. Kalevipoeg, see on vabariik. Kalevipoeg põrgust koduteel Peipsi pääl jalad vaevu puutuvat vett. Jää vabaks, Eesti meri laulab veeteede amet. Lemming paneb asfalti, Vanemuine laulab, laulab sotsid sohu kinni. Käib töö ja vile koos, pim, pomm. Pomm, jalarauakõlin laulab Balti kett. Mõisa köis lobiseb. Vabariigi teed on imelikud, helendavad jälle, laulavad õhtul hilja, otsides metsade takka hingelist metsalise rada, rohetab kevadet. Kalevipoeg satub esimest korda põrgusse juhuslikult. Ehk nagu Kreutzwald ise ütleb. See oli üks õnnelik kogemata juhtumine ja tema naljakäik. Ta tuleb lauakoorem õlal, teist korda Peipsilt on väsinud ja näljane. Kangelane näeb koobast sellest tõusmas tuleleeki ja selle ümber istumas kolme noort meest, kes keedavad leent. Kangelane loodab saada öömaja ja rooga. Peagi selgub, et keedetakse tagurpidi taadi toitu, vastuoksaeide rooga sarvikule, tuuslerile ja sotsidele. Kalevipoeg saab küsimuse peale juhatust, kuidas leida selle solgilemme isanda koda. Otse koopa kurgust läheb tee tee allilm on esialgu pime ja umbkitsas. Nii et vägilane peab minema küürakil roomakil, kuid varsti hakkab paistma valgus. Sellel esimesel põrgus käigul kohtab Kalevipoeg kolme. Ehkki Kreutzwald ise ütleb, et nelja põrgupiigat lõbutseb esmalt ühega hiljem kõigi kolmega terve öö. See on eepose üks helgemaid ja rõõmsamaid kohti. Nii kummaline kui see ka ei ole. Ja niimset alust andnud ka nüüdisaegsetes tõlgendustes näiteks Enn Vetemaa Andrus Kivirähu kommejantlikes ümberkirjutustes kujutada köitvalt Kalevipoja ja põrgupiiga armustseeni. Samal lainepikkusel on loodud ka Jacques kohvem Bachi ooper Orpheus põrgus loomise aastaks, muide 1858. Kalevipoja esimese põrgus käiguga ja põrguvigadega on seotud minu meelest üks eepose huvitavamaid seoste ahelaid. See seoste ahel tekib saarepiga põrgu, piigade ja hiidneitsi vahel. Põrgupiiga ja saare piga. Paralleel tekib juba kaleviga põrgus, käigu alul kui kalev kuuleb, piiga igatsevad laulu kallima järele. Nii nagu saarel. Nii kuulab Kalevi põrgus piiga laulu esialgu ennast näitamata ja alustab alles siis hella vastu laulmist. Sama piiga paneb pähe küüntest kübara ja kasvatab ennast vägilase kalevipoja suuruseks. Hiidneitsi, keda kalevipoja meeskond kohtab kaugetel maailmamere saartel on selle teema lõpetus. Hiidneitsi loob õrnadele piigadele võimsa kontrasti. Temas on kõiksus, täius, naise ohjeldamatu armurõõm. Seda motiivi on kasutanud ka Friedebert Tuglas oma kuulsas novellis, mille pealkiri on maailma lõpus. Kalevipoeg satub allilma põrgusse ka teist korda. Tema teine põrgus käik toimub üsna eepose lõpus pärast rasket Assamaale lahingut. Ka seekord tuleb mänguleeme pada tulel. Selle looga on seotud tuntud härja põlvlase ahjualuse muinasjutt. Mõlemat põrgus käiku ühendab ka Kalevipoja tagasitulek põrgust koos suurte kullakottide sarviku varandusega. Enne viimast võitlust põrgus enne seda, kui Kalev juba kaheldab sarviku nimetab viimane teda isegi vargaks riisujaks. Enn Vetemaa on seda motiivi oma Travestjas Kalevipoja mälestused edasi arendanud. Kogu Eesti kuninga, Eesti riigi varandus linnade ehitamine ja nii edasi on rajatud allilmast tohutud varandusele. Pikemalt on Vetemaa sellesama motiiv välja kirjutanud juba kalevipoja võitluses vetevanaga. Kui just vetemanalt võidetud kulla eest läheb kalevipoeg tooma Peipsist laudu ja tasub mõõga võla Soome sepale. Huvitavaid tõlgendusi on veelgi. Lähtudes Froidistlikust psühhoanalüüsist on Johannes Semper näinud põrgus alateadvust. See on allilma, kuhu on koondunud kõik inimese tumedad tungid ja ihad. Nii oleks kalevipoja laskumine põrgu, tema eneseavastamise teekond või teekond omaenese sisemuse sügavamatesse salasoppidesse. Kurat või sarvik ja ka kõik teised tuusleride sortsilased, kes kangelast pidevalt kiusavad kujutavad tema, see tähendab kale juba varjatud tungide projektsiooni allasurutud energia Sublimeerimist, fantaasia kujudesse. Võit sarviku eepose lõpus tähendaks sellisel juhul enesepuhastust varasemate äkiliste tungide ajel sooritatud süütegude lunastust. Paksu võsandiku varjul seisis peidus sortsilane Peipsi ranna parem tarka mehike kui metsaline karvu kasvanud üle keha. Orikana harjaline kui üks kahejalgne karu. Seasõõrik pilusilmad seisid rähmasidemessa käies ila kammitsassa laia suu soppidesta, valge ila vahutteli kuisel kuldil kihkadesta, kassivärki kärssas koonu küllalt näitas tõsta kahejalgne karvaline mehe Komlik metsale. Need mõlemad. Caleb käigud allilma põrgusse toimuvad üsna sarnase mudeli järgi. Juhatamine põrgusuu juurde, rännak, katsumused teel, jõudmine naise või naiste juurde. Kui esimesel põrgus käigul kohtub Kalevipoeg põrgu Bigadega siis teisel käigul allmaailma võtab Kalevipoega seal vastu tema oma ema varjukuju. Koju tagasi pöördub kalevipoeg mõlemil korral targemana õnnelikumana ja muidugi ka palju rikkamana. Kalevipoja põrgus käikudega. Tekib huvitav paralleel, kui mõelda kalevipoja teekonnale maailmalõpulaulu. Alguses käib Kalevipoeg vaikselt mõtteid mõlgutades. Unistab reisist maailma otsa ja kutsub appi kotka talle teed juhatama. Tal ei vastaga kotkas, vaid kaaren, must lind, kes annab juhatusi maailma otsa leidmiseks. Selle juhatuse järgi asub Kalev pakk teele. Tema rännakul mitmeid vintsutusi jõuab lõpuks Lapu targa varraku juurde. Ootamatult selgub aga, et must linn, kodukaaren on saatnud kale poega nagu väikene tiivuline Mehhisto. Kale poeg jätkab teekonda Lapu targa varraku juhtimisel. Nad jõuavad pärast taas mitmeid katsumusi. Saarele, kus elab hiidneitsi Musta lindu, kodu kaardad kohtab Kalevipoeg hiljem mo viimasel rännakul põrgusse siis juba nõuandjana allilmas. Kalevipoja kolmerännaku, tema allmaailmakäikude ja teekonna maailma otsa kirjeldamise sarnasus ning kahe maailma piiri põrgu Su kirjelduste sõnasõnalised kokkulangevus, et ei saa olla juhuslikud. Kas võiks Kalev teekonnas maailma lõppu näha kangelase allilmarännakute peegeldust? Allasurutud tunded, tungid ja ihad, millest Kalev keepase lõpus vabaneb asuvad küll allilmas, kuid ilmuvad sellesama psühhoanalüütilise tõlgenduse järgi ka Kalevipoja unenägudes hämaral teadvuse tasandil. Helmut Tarandi luuletuses. Kui saaks magada kalevipoja und saab uni unustuse. Kus see tähenduse see on helge seisund, kuhu luuletaja laskub. Et unustada Workotaa, vangilaagrimüürid ja kohutavad õelus. Kui saaks magada kalevipoja und mitte päevi ja kuid, vaid aastaid. Ärkaks ei ole Vorkud ta igavest lund. Noor rohi tärkaks maast, vahid ja oleks lõokese laulu ja lilli ja põrnika lendu ja karjapill ja taevas heledaid pilve rünkaid ja maa peal lõhnavat metsad ja künkad. Kalevipoja uni on saanud eesti luules rahuliku või isegi aru raske unesümboliks tähendus, mida kalevipoja uni kannab, aga eeposes on kindlasti hoopis keerulisem. Kalevipoeg magab eepose lehekülgedel tõesti palju ja sageli kui kokku lugeda, siis isegi 15 korda. See on aga pigem kurnatu kui muret uni. Ta magab reeglina pärast kõiki oma vägevaid tegusid. Näiteks ujumine, Soome, kogu maa kündmine jalgsi läbi Peipsi tulek, võitlus allilmas. Kuid mitte ainult. Ta vajub raskesse unne ka pärast seda, kui on teinud oma suuremad nii-öelda prohmakad. Sepa, poja surmamine, kogu hundisoo hävitamine maa pealt. Ja nii edasi. Ja isegi pisut koomiline on see tõik, et just sellele, kuidas vägilane parajasti oma aset teeb ja missugust küljealust valib on eepos üsna palju ruumi kulutatud. Unel on kalevipojas eriline funktsioon. Just magamise ajal unenägudes saab Kalevipoeg teateid varjude riigist. Just sel ajal, kui ta magab, kuulutatakse talle ette saatust. Näidatakse tema enda hirmsat vägitööd. Näiteks üks võimsamaid ja võib-olla võikamaid kohti. Eeposes on unenägu sellest, kuidas Kalevipoeg satub jumal Ilmarise sepikotta ja kohtab seal verist sepa poega. Kes muutub luupainaja, kas tema rinnal iga järgmise magamisega muutub Kalevipoja raske magamine üha saatuslikumaks. Just sel ajal leiavad aset pöördelised sündmused alustades künnihobuse murdmisest huntide poolt mõõga varastamisest kuni rüüstava sõja puhkemiseni. Nii on uni, õnnetused ja ettekuulutused eepose läbivateks kujunditeks. Just unes avaldavate ettekuulutuste vahendusel aga muutub lihtne rahva eepos tõeliseks kangelase saatusetragöödia ks. Ja nii paradoksaalne kui see ka pole, on uni samal ajal ka vahendiks, mille kaudu autor on Kalev poja vabastanud nii-öelda abstraktse kangelase ilmetust maskist. Kalevipoja magamisega seotu on sügavalt inimlik ja sageli autori poeetiliste nägemuste kvintessents. Ja võibki öelda, et kalevipoja unenägudes On eepos jõuda oma lõpuni veel siis, kui lugu ise pole alanudki. Vaikne hommikune rahu kattis maada, kattis merda, katkes rahva perekonda kaitseliku tiiva alla. Kalevipoeg kangelane puhkas, puhu väsind keha laskis tuku laugudel tunnikeseks aset võtta. Seni päike kese paiste, tahendellest tuulehoogu märgi riideid kuivatasid one kiir ei andnud aega päeva terabalistusel unenägu sünnitada. Kalevite kallim poega. Seni, kui see selili kaljukünkal koiduunda lased kiirelt laugudel vaatab laulik vaimusilmil sinu teede käikesida, radasida Soome rannas. Rahu palgell paistab päike, kaljukünkal magaja ta aga. Lamised tuulehooge tuiskamised kipuvad ju kiirel kannul õnnepäikest kustutama. Äike astub ähvardelles, tikker viskab pilvest, välku tuli teral sinu teele. Sõjariistad ragisevad tüli, kärin tõuseb tuulde. Veri valguneb murulla. Leinanuttu lepikusse. Mõrtsukas, mõõga peremees. Puhkeväsind kehapoega, lauliku tiivad lendavad nii kui päike taevaservas ilupaistel kõrgemal. Lähevad teiste Lohtadel. Kui nüüd saaredaadikene saare hella lainetest hoolivad need lapsele. Kuulsite kolmandat saadet viieosalisest sarjast, mis on su nimi Kalevipoeg. Katkendeid eeposest luges Katariina Lauk näiteid kontra Kalev Keskküla ja Helmut Tarandi luuletustest esitas Ardo Ran Varres. Muusikafragmendid olid pärit Jaak Sooääre, Alo Mattiiseni, Leo Tautsi, Peeter Sauli, Uno Veenre, Rein Rannapi ja šakohvenbachi ning Kukerpillide loomingust. Saatesarja autor ja kommentaator on Tartu Ülikooli doktorant, kirjandusteadlane Marin Laak. Rezhissöör Külli tülija toimetaja maris Johannes.