Tiiu jai. Kosmos on ulmekirjanduses kahetine ruum ühelt poolt tegevustiku toimumispaigana on see Bagnostiline ruum, kauged galaktikad, tähed ja planeedid, ühes neil leiduvate tulnuk kultuuridega, aga ka mustad augud, teistsugused ökoloogilised süsteemid ja seniavastamata aegruumi mõõtmed. Kõik need võimaldavad lugematut hulka tulevikusuunalisi spekulatsioone selle kohta, kuhu, millal ja mis kujul inimkond kunagi välja jõuda võib. Sellisena on kosmos ulmes ühtaegu nii pragmaatilise teadusliku tõenäosuse kui ka teaduse jaoks parasjagu liiga julgete ideede katselabor. Kosmoseulmet lugedes ja vaadates hinnatakse teaduslikkuse horisondil vaikimisi peaaegu alati kuivõrd realistlikuks või teostatavaks mõnda ekspeditsiooni pidada, mis on tõenäoline, mis üldiselt võimalik ja mis võimatu. Ulmeajalugu on näidanud, et isegi kirjutamise ajas kõige realistlikumalt mõjunud prognoosid teostuvad reaalses ajaloos võrdlemisi harva. Ent ka kõige ebatõenäolisem ulme nägemus aitab heegeldada ja teravustada teadusliku hetkeolukorra horisonte. Sestap on see inspiratsiooniallikana olnud alati kasulik ka teadlasest lugejale. Teaduslikuks spekulatsiooniks on tarvis avastamisruumi ning kosmose avarus pakub avastamisruumi esmapilgul kõige käegakatsutavam alt ja kõige rohkem. Sestap on kosmos ühtlasi ruum, mida teadusulmet kui spekulatiivse žanriga kõige klassikalisemalt seostatakse. Ent teiselt poolt võib teadusulmeline kosmose olla ka midagi märksa enamat kui teadusliku tõenäosuse prognostiline ruum. See on ühtlasi ja samal ajal alati ka metafoorne ruum mille kaudu saab analüüsida kultuuriliselt aktuaalseid üldinimlikke ja metafüüsilise küsimusi. Üks tuntumaid kosmoseromaane Stanislaw Lemi Solaris jutustab loo teadlastest, kes püüavad saavutada kontakti planeediga mis nende oletuste kohaselt on üksainus teadvusega olem. Omani lõpule ei jõua nad üheselt mõistetava kontaktini et nende püüdluste kiiluvees võib lugeja omandada uue vaatenurga mõningatele märksa maisematele küsimustele. Kuidas suhtuda võõrusse meie igapäevaelus? Milline on teaduse ja religiooni suhe, mis on teadustegevuse olemus ja funktsioon ja nii edasi? Sellel meta füüsilisel tasandil pole niisiis aktuaalne mitte küsimus, kui kaugele inimkond oma teaduse ja tehnika toel ükskord välja jõuda võib. Vaid, kui lähedale jõuab ta fiktsionaalse, kosmose kaudu individuaalse või ühiskondliku enese peegeldusena ütleb teadlane Solarises pärast seda, kui kontakt planeediga luhtunud. Et õigupoolest ei vajagi me teisi maailma. Me vajame hoopis peegleid, võite vaagida, kes jääte tema tõdemusega nõusse. Igal juhul on kosmoseulmekirjanduses alati ka üks selliseid peegleid avakosmos kui ruum võimaldab avastada üht hoopis teist kosmost nimelt inimese ja ühiskonna sisekosmost. Kummatigi on tunne, et need kaks poolust Ühelt poolt kosmos kui spekulatiivne ja prognostiline ruum. Teiselt poolt kosmos kui metafoorne peegeldus. Ruum saavad ühes ja samas teoses teineteisega võrdlemisi harva läbi. Võib-olla Stanley Kubriku 2001, kosmoseodüsseia on üks selline teos ühtaegu nii metafüüsiline kui ka teadustrumme, aga alati kipub tähelepanu langema pigem ühele või teisele poolusele. Kui prognostiline ruum muutub teravamaks ja tema projektsioon tõenäolisemaks, tõmbub metafoorne ruum kokku. Me mõtleme teadusliku teostatavuse, aga mitte esitatu tähenduse peale ning ka vastupidine on tõsi. Kui esitatud nägemus mõjub teaduslikus mõttes ebatõenäoliselt, hakkame kahtlustama, et tegu on lihtsalt metafooriga. Võid endalt küsida, miks see niimoodi olla. Kõige selle valguses paistab küsimus, mis praegusest kosmoseulmest võiks 25 aasta pärast reaalsuseks saada. Ühe üsna kitsaküsimusena. Eelistan kitsa spekuleerimise asemel jälgida laiemaid ulmekirjanduslikke tendentse. Mul on tunne, et kosmosest on lisaks teadus ulmeliselt ruumile saanud nüüdseks võrdlemisi realistlik ruum. Heaks näiteks on Alfonso Guagoni hiljutine mängufilmi gravitatsioon mis jutustab loo ühest luhtunud kosmoseekspeditsioonist. Filmid unustati ulmefilmina ning meil on otsekui automaatne kalduvus arvata, et see on ulmefilm. Ent kui lähemalt vaadata, ei leia sealt üldse mitte midagi, mis praeguse teaduse seisukohalt võimalik ei oleks. See näitab, et kosmost pole mitte kunagi vallutanud inimene, vaid pigem teadusulmeline kujutlusvõime. Küllap mäletate veel vaimusilmas ulmekirjandusliku aega, mil marssali kauge planeet, kus elasid naljakad või ohtlikud rohelised mehikesed. Nüüdseks aga on marsist saanud realistliku inimtegevuse ellujäämise või maa sarnastamise spekulatiivne tallermaa. Nii nagu Kim Stanley Robinsoni Marsi triloogiast andi Pierre'i romaanis marslane või iseäranis uues teleseriaalis esimesed, kus rõhk pole enam punase planeedi võõritusliku lavastamisel vaid üha enam hoopis avastajate eneste vahelistel inimsuhetel. See näitab, et Marsi asustamine on nihkunud spekulatiivse tõenäosuse valda. Ehkki ükski inimene pole veel Marsi pinnale astunud, oleme me sinna kollektiivses alateadvuses juba mõnda aega teel. Kõige muuhulgas on just ulmekirjandus meid selle mõttega ära harjutanud. Viimaks võiks küsida, et kui lähikosmosest ongi saanud üksnes realistliku avastamise tallermaa siis mis saab kosmosemetafoor sellest tähendusest? Mul on tunne, et see tähendus jääb alles, ehkki ilmneb üha enam pigem kriitilises kõverpeeglis. Hiljutine kassahitt, tähtedevaheline räägib loo planetaarne ökokatastroofi veerele, inimesi, skonnast, selle inimkonna kavatsuseks on olemasoleva tehnika toel leida kosmoseavarusest maa sarnane planeet, millele elama asuda paljukiidetud filmiteaduslikku tõetruudust. Selle lavastamisel andsid nõu mitmed tunnustatud teaduseksperdid ent kõlas ka kriitilisi hääli, mis seadsid kahtluse alla filmi lähtealused. Need küsisid. Kui inimkonnal on küllaldaselt tehnoloogiat ja energiat, et end orbiidile tõsta siis kindlasti peab neil olema küllaldaselt tehnikat ja energiat, et maad tabanud katastroofiline olukord ümber pöörata. Seal varjatud moel on tähtedevaheline ühtlasi filmi inimkonna tehnilise suutlikkuse ning sotsiaalse oskuslikkuse vahelisest ebaproportsioonist. Mis kasu on kosmosest ühes selle võimalike elukõlbulike planeetidega, kui teineteisega kokkuleppele ei suudeta jõuda isegi siinsamas maa peal. Niisuguste küsimuste kergitamisega säilib ka kosmose kui metafoor. Ulmeruumi tähendus. Raadio Jaik.