Raadio ja Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündiv saatesari pakub arutlusi ja visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Tere, head vikerraadio kuulajad, kohe stardib Raadio Jaik ja selle saate aluseks on loengusari pärast Google'it, see on kõigile tasuta ning järgmised loengud toimuvad Von Krahlis juba kuuendal novembril kell kuus õhtul, mil bioinformaatika professor Jaak Vilo räägib infotehnoloogiast. Ning seitsmenda novembri õhtul filosofeerib Oliver Laas teemadel tehisi, intellekti ja transhumanism. Täna aga on meil siin saates Raadio Jaik, teemaks loodus ja keskkond ja täna on meil stuudios bioloogiadoktor, Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna ökoloogia ja maateaduste instituut, Tuudi botaanika vanemteadur, Aveliina Helm. Tere, Avelina. Tervist. On ka ökoloogiadoktor Eesti vabariigi metsandusnõukogu ja RMK teadusnõukogu liige, Tartu Ülikooli zooloogia osakonna loodusressursside õppetooli juhataja Asko Lõhmus. Tere. Ja oleme siin ka mina, Ingrid Peek ja Peeter Jalakas Von Krahli teatrist. Alles hiljuti oli Von Krahlis loeng, kus ökoloogia vanemteadur ja Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent Mihkel Kangur rääkis olukorrast planeedil, et kuulame natukene, mis tema rääkis. Elu on unikaalne aineringe vorm, mis eksisteerib meie parimate teadmiste kohaselt praegu ainult planeedil maa, meie keha koosneb suuremal määral rakkudest, kes ei kanna meie DNAd, vaid kannavad bakterite ja seente DNAd. Ehk et me oleme nagu suured mikrobussid tassides seeni ja baktereid ühest toidukohast teise. Organism ega liik on elus ainult tänu sellele, et, et on olemas ökosüsteem ja selles ökosüsteemis kõik liigid teevad väga tihedalt koostööd selle nimel, et ökosüsteem püsiks elus ja inimene on selle ökosüsteemi osa ja kõik teised liigid töötavad 24, seitse selle nimel, et meid elus hoida. Selleks, et see ökosüsteem võimalikult hästi toime tuleks, on tekkinud tal omadus ajada ennast võimalikult elu rikkaks. See viis, kuidas elatakse üle rasked ajad ja inimene on üks nendest liikidest, kes on selle evolutsiooni käigus välja kujunenud. Hämmastav liik, kellel on kõige suuremad koost oskused. Koostöövõime tänu mutatsioonile peaajus pre frontaal kortexi kujunemisele. Tasku Aveliina, mis teie mõtted on sel teemal, kuhu me oleme sellises ökosüsteemi tasakaalus tänaseks jõudnud? No mina muidugi neljandaks, siin võib-olla seda natuke teistmoodi, kui Mihkel siin välja tõi ökosüsteem või maakera ökosüsteem maakera tervikuna see biosfäär on, on tõepoolest väga keeruline selline mehhanism ja see maailm, mille erinevad riigid kõik koos on kujundanud on parasjagu see maailm, mis meile inimesena ühele nendest riikidest ka parasjagu hästi sobib. Ja küsimusi tekitabki nüüd see koht, et mil määral inimene oma selliste võimekate tegudega. Ta ökosüsteemi globaalset biosfääri niimoodi mõjutab, et see hakkab meile endale natukene kurja tegema. See on see küsimus, mis meil praegu ennekõike ees seisab, järgmine, järgmise 25 aasta jooksul ka. Kui rääkida sellest keskkonnaprobleemist, siis võib-olla kujukam näide on see nii-öelda viimsepäeva kell, mida Chicago Ülikooli teadlased alates maailma esimestest tuumakatsetustest hoiavad ühe sellise sümboolse mõõdikuna inimkonna globaalse püsimise riski mõõtmiseks. Nii et kui see viimsepäeva kell näitab keskööd, siis siis on inimkonna lõpp tulnud ja meenutan siis seda, et kaks korda ajaloos on see viimsepäeva kell ulatunud pärminini kaks minutit enne südaööd. Esimene kord oli 1953. aastal, kui suurriigid katsetasid esimest korda termotuumapomme ja üldse kogu see Kell mõeldagi välja just massihävitusrelvade võimaliku riski hindamiseks. Ja teinekord on praegu täna ja selle kaks minutit enne südaööd. Riski osaks ei ole nüüd enam ainult tuumavõimekus, vaid kliima muutumine ja teised looduskatastroofid, mida tõepoolest nähakse siis kogu inimkonna eksistentsiaalse riski. Mul oleks hoopis selline küsimus, et kui palju me praegu üldse tajuma inimeste osana ökosüsteemist ütles ka see arusaam, mis noh, ütleme niiviisi laiemas avalikkuses, kui palju üldse tajutakse seda sellisel moel. Ma arvan, et kõigepealt tuleks vahet teha teadmistel, hoiakutele käitumisel, ma arvan, et inimesed ei ole globaalse keskkonnaseisundi osas mitte kunagi olnud nii haritud, et kui nad on praegu ja ometigi võime me siis küsida, et kas nad ka käituvad vastavalt sellele haridusele, nendele teadmistele või lausa, kas nad otsivad juurde vajalikke teadmisi ja kasutavad neid. Et minu meelest ei ole asi ainult teadmistes ja võib-olla ka selles igapäevases kontaktis, mis tõepoolest paljudel inimestel on jäänud kaugemaks tulenevalt sellest, et tehnoloogia on tasapisi asendanud selle, mida inimesed enne näpp mullas piltlikult öeldes Tootside tegid. See küsimus on kandunud väga suurel määral kultuuri näitelavale, see tähendab neil on kultuurilised, sealhulgas hariduslikud vahendit, millega me nüüd seda oma keskkonnakriisi peame käsitlema ja minu meelest peame lihtsalt küsima, et kas need kultuurilised atribuudid on meil piisavalt ja kas me kasutame neid. Ühiskonnas tervikuna inimestel tervikuna, et kui sellest teemast rääkida, on siis kaks üsna üksteisele vasturääkivat mõtteviisi mis sageli esinevad ka koos ühe inimese peas, et üks on siis piiritu usk inimese kui liigi kõikvõimsuses tehnoloogilise progressi võidukäiku kui ja siis selle võimesse ka meie ees seisvaid probleeme mitte ilma raskusteta, aga vähemasti kindlasti seljatada sellesama mõttekäigu kõrval on täiesti paralleelselt, eksisteerib sageli samas peas eksisteerib päriselt, kuidas inimene samal ajal niivõrd tühine objekt kogu selle võimsa looduse kõrval, et justkui meie mõju ja meie sellist rolli ei tohiks nüüd nagu küll üle tähtsustada, et kuidas me seda mõjutame, et minule selline teatav ebakõla mõtteviisides tundub üsna huvitav, et kuidas need tekivad ja kuidas see saab niimoodi koos võimalik olla. Aga see vist on üldse meile väga omane, et ükskõik, kas võtta mõni mõni väike linn või, või suurem linn Eestis, et kas seal on täpselt samasugune konflikt, et ühest küljest justkui, et ah, mis nüüd meie siin, eks nemad sealt pealinnast tulevad ja teavad. Ja teisalt siis täpselt vastupidine tohoo pagan, tuleb mind õpetama. Üks asi on selline reduktsionistlik või klassikalisest teadusest pärinev mõtlemine, mis tahab asju käsitleda eraldiseisvatena ja mis satub segadusse, kui ta peab korraga käsitlema paljusid erinevaid asju. Ja teisest küljest ka ühiskondade, sealhulgas ühiskondade valitsemise võimekuse probleem, kus Me ikkagi päriselt ei ole harjunud tegelema probleemidega niimoodi, et igaüks täidab selle probleemi lahendamisel oma rolli. Me just nagu tahaksime, et kusagil meie poolt valitud valitsus näiteks teeb kõik need sammud, aga ma väidan, et keskkonnaprobleemid, see on nüüd niisugust tüüpi, kus kõik kogu ühiskond peab täitma erinevaid rolle ja muidu see asi lihtsalt ei tule välja. Täna, kui me tahame aastal 20 50 endiselt olla sama hea sellise ühiskonnakorra juures, nagu me täna oleme ja suhtelises rahus elada, siis me peame tegema väga väga pikaajalisi plaane, astuma täna samme, mis teevad meie elu võib-olla mõnevõrra keerulisemaks, aga toovad nagu selle efekti pikaajalisemalt tagasi ja vot see on, ma arvan, et see, mis on inimestel tervikuna ja ühiskondadele tervikuna raske vastu võtta Jah, ja minu meelest lisandub siia ka selge arusaam, et ega me ju tagasi ei pöördu, see ajajärk, kuhu me oleme jõudnud, ongi eripärane, niisugust pole kunagi inimkonna ees varem olnud ja me tõepoolest ei tea, mis tulevikus saab. Me tegutseme väga suure ebamäärasus olukorras ja see ajab mõistagi inimesed segadusse, sealhulgas valitsejad, kes sõna otseses mõttes ei julge otsustada. Aga mis teie ennustus on, et kui me mõtleme ajale 25 aasta pärast, mis on nagu meie saatesarja teema et mis meid ees ootab, et kas me oleme seda arvesse võtta, mis me täna teame või ei ole või kuidas teile tundub? Me ei ole seda kindlasti arvesse võtnud, mida me teame. Me teame tegelikult juba laias laastus umbes 40 aastat, mis meid ootab ees aastal 20 50. Need prognoosid, mis tehti näiteks kliima osas juba aastal 1000 1980 82, näiteks need on tänaseks täide läinud, oleme juba jõudnud kiirete kliimamuutuste ajastusse. Me oleme jõudnud ajastusse, kus toimub väga ulatuslik ökosüsteemide hävimine ja liikide kadumine. Me jõuame aastaks 20 50 ajajärku, kus on juba toimunud massiivsed rahvasteränded kliima ebasobivaks muutumise tõttu paljudes maakera piirkondades. Me jõuame aastaks 20 50 olukorda, kus kõige optimistlikemate hinnangutel on välja surnud üks liik. 10-st. On üsna tõenäoline, et see suur oma soonia vihmamets Lõuna-Ameerikas ei ela seda sajandite üle, kusjuures põhjused jaotavad laias laastus pooleks kliimamuutus looduse ja inimese poolt põhjustatud metsakao vahel. Et asi on selles, et see mets ei suuda ka ise enam siis vajalikku niiskustaset hoida. Kui suur osa temast on hävinud ja hävimine kiireneb sedamööda, mida, mida vähemaks metsa seal jääb ja mis on see asja point on, et sellest Metsast alguse saavad, niisked õhumassid omakorda mõjutavad kusagil seal Ida-Aasias väga tihedates inimasustuspiirkondades viljasaake, et maailm hakkab toimima nagu üks selline suur tagasisidemehhanismide kogum laste mänguasi, kus vajutad ühte klahvi ja siis kusagilt kargab välja mingisugune tegelane, lastel on väga lõbus, aga kardetavasti inimestele ei hakka väga lõbus. Mainisite ka seda, et me teame samme, mida tuleb teha, mida ette võtta ka enne veel võib-olla natukene reaalsest olukorrast mängiks siia vahele mõned faktid ka Mihkel Kanguri poolt ja siis loodan, et täiendate seda omalt poolt. Iga kord, kui on toimunud mingisugune muutus kliimasüsteemides on muutunud olud kehvemaks siis on toimunud mingisugune arenguhüpe meie tehnoloogiates, kuna uus tehnoloogia aitab keskkonnast kätte saada ressursse, energiat, toitu uuel ja paremal viisil. Ja selle tagajärjeks on see, et rahvaarv on teinud läbi järsu hüppe. See juhtus siis, kui võeti kasutusele põllumajandus. See juhtus siis, kui võeti kasutusele tuli. See juhtus siis, kui võeti kasutusele fossiilset kütused viimase 100 aasta jooksul maakeral on rahvaarv kasvanud siis neli korda. Haritava maa pind on kasvanud kaks korda, b kasvatus kaheksa, energiakasutus 16 korda, tööstustoodang 40 korda. See põhimõtteliselt tähendab seda, et sisuliselt meil on igalühel 10 korda rohkem asju kui oli 100 aastat tagasi inimestel. Ja loomulikult meie elu on läinud palju, palju paremaks, meie eluiga on palju pikem, haridus on palju kättesaadavam, majandus on kasvanud, üleüldine heaolu on olulisel määral kasvanud, aga sellel on hind. See, mis teadlaseid nüüd siin närvi ajab ja väga tõsiselt närvi ajab on see, et viimase 100 aasta jooksul umbes on kasvuhoonegaaside kontsentratsioon, mida me saame nüüd ka juba otseselt mõõta peaaegu kaks korda rohkem, kui see on olnud varasematel aegadel. Selle 400000 aasta jooksul ei saa enam väga täpselt ette ennustada, mis saama hakkab. Ma olen saavutanud 100 aastaga intensiivpõllumajanduse tehnoloogiate rakendamisega olukorra, kus 45 protsenti põllumajanduseks sobivatest muldades on deklareerinud, et elurikkus On muldades hävitatud. Nad on mürgitatud erinevatele põllumajandusmürkidega ka või on nende tasakaal rikutud väetiste liigkasutamise tagajärjel. Maailma toiduorganisatsiooni hinnangul on meil jäänud vähem kui 60. Väga suured alad, kus elab väga palju inimesi, elab pidevas veepuuduses. Stressis üks miljard inimest maakeral saab tarvitada joogiks vett, mis on saastunud inimväljaheidetega tähendab väga suurt terviseriski, eks ole. Kahel poolel miljardil ei ole ligipääsu puhtale joogiveele mageda. Vee kättesaadavusega on maakeral järjest suuremad ja suuremad probleemid, mitte ainult vee äratarvitamise või saastamise tõttu, aga kliimamuutuste tagajärjel toimunud muutunud hüdroloogilise režiimi. Nonii, Asko ja Aveliina on teil veel mingeid õõvastavat fakte korra kohta planeedil, sest need numbrid on ikkagi mõtlemapanevad, eriti just selles osas, kui kiiresti on need väga, väga jõulised muutused toimunud. Noh mind näiteks selline asi, et meil on jäänud vaid 60 või isegi vähem kui 60 saaki, paneb küll nagu natukene mure. Seal on üks asi, millele tuleb siiski tähelepanu pöörata, on, et need numbrid käivad maailma mingisuguse kujuteldava keskmise kohta ja me peame oma maad ja võib-olla ka oma väiksemat kogukonda kindlasti alati ka eraldi vaatama. Kui vaadata Ta Eestit, siis Eesti on kindlasti palun vabandust negatiivsete uudiste pärast, aga maailma häbiplekk energeetika mõttes. Meil on erakordselt saastav energia tootmine. Ja kui vaadata kogu ökoloogilist jalajälge, mille Eesti jätab maailmale, siis see on umbes neli korda suurem kui inimestele maailmas keskmiselt. Võimalik on. Me peame jõudma olukorrani, kus me suudame tagada oma oma hea elukäigu. Võime seda nimetada ka majanduskasvuks, nagu tahetakse, me ei ole seda siiani suutnud lahutada nii-öelda keskkonna ülemäärasest ekspluateerimise eest siis tegelikult ei ole suudetud tahutada majanduskasvukeskkonnaalasest kahjustamisest ka väga rikastes riikides. Kui mõelda, et kuidas sai niimoodi, et see majandus, mis peaks olema ühiskonna teenistuses, on, et ühtäkki just nagu oma huvidega ühiskonnal tema püsimiseks on just nagu mingid teised huvid siis jätab mulje, nagu inimkond oleks sattunud mingisse skisofreeniline olukorda, see isiksuse kahestunud. Ta elab korraga kahte erinevate elu ja see tõenäoliselt lõpeb traagiliselt, kui seda ei õnnestu välja ravida. Selle kohta on ka mitmeid analüüse ilmunud, et kuidas siis ikkagi niimoodi, et majanduslikud argumendid on alati ülalpool kõiki teisi argumente, et kuidas me jõudsime terves maailmas nagu selle olukorrani, et mõõde, mis tegelikult on täiesti abstraktne ja isegi mõnevõrra niivõrd lihtsustatult rumal kuidas see mõõde on saanud nüüd see nii-öelda universaalseks ja kõike hõlmavaks ja kõige üle ülalolevaks olemaks ees. Just Averina kirjeldas väga hästi minu meelest tavalise ütleme, loodusteadusliku lähteharidusega, inimese nõutust. Ma tean, et sa tegelikult päriselt lõpuni niiviisi ei mõtle. Ja ökoloogid ongi viimasel ajal olnud sunnitud järjest enam võtma enda argumentatsiooni juurde ka ühiskonnateaduste elemente, sest et tegelikult toimetame nüüd korraga kahe väga suure komplekssüsteemiga. Üks on loodus ja teine on ühiskond ja see murekoht tekib nende kokkupuutepinnal. Kas võivad majandusel või riikidel olla mingid huvid, mis, nagu seda teist süsteemi osa üldse ei arvesta, on omakorda seotud võimu vähendamisega seotud valitsemise struktuuriga ja keskkonnateadlased väga tõsiselt arutavad viimasel ajal näiteks selle üle, millised peaksid olema üldsegi riiklikud struktuurid, mis on tõelised neid probleeme käsitlema ja on selge, et väga sageli on meil tegemist olukorraga, kus praegused ei ole. Ta peab suutma korraga ühendada väga erinevaid tussüsteem, ei saa lähtuda ainult majanduslikest või ainult sotsiaalsetest ja selle koos käsitlemine on osutunud valitsemisel näiteks poliitikate tegemisel erakordselt raskeks. Kui me räägime, et 25 aasta pärast tahaks endiselt siin elada, et eesti rahvas oleks elus, meil oleks puhast toitu õhku ökosüsteem oleks tervik samal ajal majandus õitseks, eks ju, mis siis need soovitused või sammud või reaalsed tegevused peaks olema, et selline ühiskond ja selline valitsussüsteem siis kujuneks? No ma arvan, et kolm asja esiteks kinni tuleb panna sõna otseses mõttes mõned niisugused tegevusvaldkonnad, mis väga tugevalt kahjustavad siis kas Eesti keskkonda või maailmakeskkonda laiemalt. Me räägime siin oma põlevkivienergeetikast näiteks seal ei ole küsimus, kas vaid seal on küsimus, kuidas teine on need samal ajal selleks, et toimiksid edasi ühiskonnad ja loodaks edasi väärtusi, kus inimesed saavad enda heaolu tagada. On vaja panna nii ettevõtluskitsamalt kui ka laiemalt inimeste mõtlemine toimima, selles suunas Nad oma uute ettevõtmistega juba arvestaksid kõiki neid keskkonnaaspekte maksud on küll ebapopulaarne teema, aga kahjuks riigi puhul see on üks kõige olulisemaid asju, mis võimaldaks näiteks soosida innovatsiooni. Et ikkagi raiskavad ettevõtmised ei läheks enam sellest filtrist läbi isegi siis, kui neid uusi lahendusi veel päriselt olemas ei ole siis võib-olla väga hästi kulutatud raha kutsuda siia mõned parimad pead kogu maailmast mõtlema välja uusi, riiklikult olulisi lahendusi ja lõpuks peab siis ka võimestama neid erinevaid osapooli. Ei piisa ainult sellest, et nad teavad, vaid neil peab olema reaalne kaasarääkimise võimaluse koht. Arvan ka, et siin üks olulisemaid asju, et selleni üldse jõuda. Võib-olla kõige olulisem asi on ikkagi haridus, et mina ei usu, et järsku täna inimesed, kes on juba ühte sorti ellusuhtumise ja arusaamadega, et järsku ühel heal päeval korraldaksid oma oma mõttemaailma ümber et mulle tundub, et ainuke variant, et see juhtuks läbi hariduse Otse loomulikult teadlikkus ja, ja haridus on, ongi kõige jooja ja sellest peab alustama, aga praegu me oleme olukorras, kus, kus need tegevused, mis me peame tegema, me peame neid hakkama tegema päris kiiresti, rakendama neid üsna kohe, et meil ei ole siin aega rääkida tulevastest põlvkondadest, kuidas nemad on kindlasti targem ja teevad nagu kõik asjad siis lõpuks jälle korda ja kõik on hästi. Ei aega üldse ei ole juba tegelikult täna peame me juba teadma, kuidas minna edasi meie põlevkiviga juba tegelikult täna peame me tõmbama pidurit igasugustel ettevõtmistel, millal pikaajaline keskkonnakahju ületab sealt saadud kasu ühiskonnale. Ma olen sellega nõus, täiesti nõus, aga lihtsalt, ma ei tea, kas sul on mõni ettepanek, kuidas seda, kuidas sinnani jõuda, et kuidas su hääl oleks kuulda saanud. Asko on aasta inimene, ma ei tea, kas see, kuidas sa tunned, sul on sinu hääl kõvemini kuulda. See on kõvemini kuulda, aga ma päris meelega ei taha võtta Ta ainuvastutaja rolli, see ei ole õiglane. Otse vastupidi, mulle tundub, minu osa on vist olla selline sõnumitooja, kui ma natuke utreerin, et me oleme tegelikult sõjas ja nii nagu sõja ajal ikka, on vaja kõikidel inimestel mõista, mis on nende roll sellest olukorrast välja tulemises. See on üks väga sügav konflikt oma keskkonna ja selle tulevase kütusega. Samasuguseid olukordi on ka veidi leebem moel olnud. Näiteks ikka mõtlejana. Chomsky on võrrelnud seda keskkonnakriisi demokraatia tulekuga. Et see on just nagu paar sajandit enne prantsuse suurt revolutsiooni, kus inimesed mõistavad hästi, et on vaja mingisugust uut tüüpi lahendust, keegi veel täpselt ei tea. Ja see, mida Aveliina ütles, lihtsalt on, et kui võib-olla ainuvalitseja liku valitsemisse süsteemi ümberkorraldamisel ei olnud selgelt ajapiiri ette antud siis praegu keskkonnaprobleemide lahendamisel on meil ajapiir ka ees. Seetõttu me peame forsseerima ja ma arvan, et kui igaüks mõistab seda, et temal on ka roll ja mitte mitte homme, vaid täna, eks ole, kohe praegu on see roll. Et siis on lootust. Tegelikult arvatakse, et see keskkonnakriisi lahendamisel võib olla positiivne roll, on need panevad uuesti inimesed kogukondadena käituma. Lihtsalt surve on sinna suunas. Asko Kase mainisid naan jamskit, siis kuulaks siia vahele Ameerika keeleteadlase filosoofi, kognitiivteadlasel loogiku poliitikakommentaatori aktivisti Noah Chomsky ühe mõtte, kus ta räägib sellest mis on need kaks peamist põhjust, millega inimkond võib endale ise otsa peale teha. Ent on kaks suurt põhjust, miks inimliik ei pruugi pikalt kestab. Üks on tuumarelvad. Oleme iga hetk tuumasõjale nii lähedale, et on ime, et nakassakist alates siiani ilma hakkama oleme saanud. Teine põhjus on keskkonna häving, mis ei ole nii silmapilk nagu tuumasõda aga on see-eest väga tõsine. Mida kauem oodata, seda tõsisemaks muutuvad selle tagajärjed. Nendel põhjustel on ebatõenäoline, et meie liik säilib. Aga kui me rääkisime enne sellest, et kuidas siis seda teadlikkust tõsta, et igale inimesele tõesti jõuaks kohale see, et me oleme kõik osa sellest tervik, ökosüsteemist ja igaühest midagi loeb siis Aveliina, sina oled ju üks, 15-st 1000-st teadlasest 184-st riigist, kes siis mullu kirjutas alla artiklile maailmateadlaste hoiatus inimkonnale teine märguanne, kus siis hoiatatakse selle eest, mis meid ees ootab. Ma ei tea, kui palju siis tänaseks seda kuulda on võetud. Tegelikult ju see hoiatus ei ole midagi uut, ütleme kaks aastakümmet on, on see faktiline teadmine sellest olukorrast ja siukses progresseeruvast degradeerumisest olnud väga hästi teada. Et see hoiatus oli siis üks selline, mõneti võiks isegi öelda selline meeleheitlik otse tuua uuesti ühiskonna tähelepanu, valitsuste tähelepanu, otsuse tegijate tähelepanu sellele väga põletavale küsimusele, et meie inimkonna jätkumine nimelt mina arvan, et olukord on niivõrd kiire ja kriitiline, et me ei suuda isegi seda muutust tuua läbi väga demokraatlike protsesside. Kui see jõuab sellises, see teadmine tervikuna nii-öelda poliitikasse ja suurde poliitikasse, siis Euroopa liit võiks olla üks teenäitajatest nende tegevust selles osas, et kuidas rakendada poliitikaid, mis tõesti toovad kiireid muutusi, meil on võimalus muuta ühiskondlikke hoiakuid päris kiiresti. Meil on võimalus hakata Ta rakendama näiteks ökosüsteemi teenuste maksustamist, mille poole ka praegu Euroopa liit natukene liigub, kus tõepoolest tegevused, mis looduse poolt pakutava tühist hüve mõjutavad, nad peavad hakkama, need tegevused peavad hakkama seda ühise hüve mõju arvesse võtma ja tarbimiskäitumine tegelikult näiteks ühe hinnangu kohaselt rikkad riigid peavad vähendama oma oma liha ja piima tarbimist 90 protsenti, mis omakorda peaks tulema läbi ühest küljest läbi suure mõtteviisi muutuse, kuidas me toitume, kuidas me tarbime, aga teisest küljest saab seda teha läbi läbihoobade läbi poliitika. Eestis ei meeldi see küll mitte kellelegi ei võta meilt meie liha ja piima ära, need annavad jõudu. Jah, selles mõttes, et noh, vaata, ma olen siin restoraniga seotud kuidagi, et kui ma vaatan protsent näiteks käibest, et kui palju siis nüüd reaalselt ostetakse restoranis, kus võimalik nii lihaga kui lihata toit vastu, et siis ikkagi seal seal kusagil paarikümne protsendi juures mitte rohkem, et ükskõik kuidas punnitud ja ja nagu, kui, kui kulmusid maitsvaks pihtsale teha ikkagi tulema seal seal suhteliselt kehvake. Ma loen harja vahele pare fakti ka, mis on viimased statistika andmed, et liha tarbimine Eestis on viimase viie aastaga kasvanud ligi 15 protsenti. D ja kokku sööb Eesti inimene aastas keskmiselt 79,6 kilogrammi liha, mis on siis 220 grammi päevas, et kui ma vaatasin seda 15000 teadlase pöördumist et siis on siingi välja toodud sedasama lihatööstuse just nimelt tööstuse siis koormus loodusele ja siis sealgi on välja toodud see, et iga keskmiselt saab iga inimene aastas 43,4 kilogrammi liha. Me oleme ka mõnusad, lihasööjad pole rohkem ja liha annab jõudu, ärge võtke meilt meie liha ära. Lõpetage see veganite propaganda, ma ei taha süüa kapsast, närida porgandit, noh kõik see on ju väga-väga tavaline, et ma arvan, et paljud raadiokuulajad praegu ka kihvatas sisemuses, et jälle nad tahavad seda liha ära võtta. Et rääkige natukene veel lahti, et miks see liha siis keskkonnale nii laastavalt mõjub, et keegi ju ei räägi sellest, et me ei söö enam kunagi liha, vaid et lihtsalt tuleks seda vähem. Keegi jäenoveega need räägivad, aga mõtlen Eestis sellest suht võimatu. Ma ei kujuta ette, et Eesti inimesed kõik veganid oleks. Selles mõttes jah, selle võiks paari sõnaga lahti rääkida, et kus probleem on inimesed, tihti ei oska seda endale teadvustada üldse. Tegelikult suur osa meie tänastest keskkonnaprobleemidest tuleb intensiivseid põllumajandusest. Ühest küljest on seesama põllumajandusalates aastast 1950 põllumajanduse intensiivistumine olnudki aluseks sellele, et miks meil täna nii hea elu on, meil on palju süüa, meil on palju muud heaolu, ütleme aga teisest küljest, keskkonnamõju on olnud erakordselt laastav, et põllumajandus on peamine tegur, mis on toonud kaasa elupaikade hävimise, teiste liikide kadumise veeprobleemid ja lihtsalt loomakasvatus on üks põllumajandusvõte, mis on väga laastav, et laias laastus kolmandik kogu toodetavast taimsest söögist läheb kariloomadele ja samas võimaldaks see palju targemini ära toita inimkonna enda, kui seda liha tarbimist natukene vähendada. Kui me kohtame esimest sellist väljakutset, mis tõesti nõuab muutust meie sees ja meie enda tegevuses, siis me ei olegi seda valmis vastu võtma isegi kui öeldakse, et see on sajaprotsendiliselt vajalik. Üks nendest muutute muutustest, mis on vaja teha, on muutused meie tarbimiskäitumises ja meie toidukäitumises samamoodi pluss, kui me lisame sinna juurde toidu raiskamise vähendamise. Et seesama, et kolmandik kogu toodetavast toidust läheb kariloomadele, teine kolmandik läheb lihtsalt raisku, ei jõuagi mitte kunagi mitte kellelegi toidulauale, siis see on juba meeletu keskkonnakahju. Meil tuleb leppida lihtsalt sellega, et kaasaegne loomakasvatus on erakordselt ressursimahukas nii nagu on liiga ressursimahukad veel paljud asjad, näiteks ma arvan, et 100 aasta pärast puid keegi ei põleta. Selle asemel me peame leidma hoopis teised energia allikat, küll aga on vahepeal võimalik mingisugune ülemineku periood. Nüüd aga, kui korraks puudutada seda hariduse teemat ehk et kuidas siis või mille tulemusena peaksid inimesed mitte ainult teadmistes, vaid ka oma käitumises omaks võtma mingisuguseid päris uut tüüpi reeglid siis mina? Ma olen mõelnud, et selleks tuleb kasutada jällegi kõiki vahendeid, mis inimestel oma maailmapildi loomiseks on. Ja lisaks teadmistele kuuluvad siia hulk ka näiteks ka kunst. Religioon, see on põhjus, miks näiteks ökoloogid väga huviga loevad seda paavsti laatosi nimelist suurteost paari aasta tagant, mis on muide ka teaduskirjandusega kõvasti viidatud. Ja miks minu meelest on väga oluline, et teadlased teeksid koostööd ka kunstiinimestega, sellepärast et väga sageli on neid sõnumeid palju mõjuvamalt võimalik esitada hoopis teiste vahenditega kui selline kuiv ja enamikule inimestele võib-olla raskesti kättesaadav Gideadus aktik. Jah, ma mäletan ühest kunagisest vestlusest, et kui kõik suured valdkonnad võtaksid keskkonna priori telliks number üks religioon, majanduspoliitika ja haridus-sotsiaal- ja sinna juurde, siis oleks meil lootust, aga noh, väga paljud valdkonnad seda ei tee, vähemalt seni pole teinud. Ja praegused märgid väga ei näita ka, et suuri jõulisi samme seal astutakse. Ma ei teagi, kas see peab olema prioriteet number üks. Ma pigem tahan öelda, et see peab olema täiesti loomulik osa kõikidest asjadest, mis inimesed teevad. See on nagu inimkäitumise juurde peaks kuuluma viisakus, mis on ka üsna universaalne, läbiv asi, viisakus looduse vastu oma keskkonna vastu, mõistmine, mida see toob kaasa. Kuidagi, ei ole mu meelest lahutatav eesmärgina iseeneses, vaid peab sulanduma kõikideks teisteks eesmärkideks ühe ühe osana. Sääst. ÜRO andmetel jõuab igal aastal ookeanides 12,7 tonni plastikut, mis on võrdne sellega, et iga minut kuumutatakse üks prügiautotäis plastikute ookeanidesse. Ja Vaikse ookeaniprügisaare pindala on juba suurem kui Ameerika. Ka selle tuumik on umbes üks miljon ruutkilomeetrit Peeter. Ja see prügisaar nii-öelda laiub veel kolme koma viiel miljonil ruutkilomeetril ja ma teen ettepaneku, et kuulame ühte väikest killukest vikerraadio saatest maailm puhtaks, kus siis sama maailmakoristuspäeva õhtul selle suure 24 tunnise saatma. Produtsent Mart Normet rääkis siis sellest, kuidas teda see aktsioon mõjutas. Noh, kasvõi nii lihtne asi, nii väike asi, aga minu jaoks need ühekordsed nõud nüüd täiesti eilne päev noh, kõik, et kas see on selline väike näide ja, ja see on lihtsalt selline koormus planeedile, et noh, mina enda poolt seda koormust rohkem ei pane, aitab küll, et sellised asjad, noh ilmselt ma võin neid näiteid veel tuua muutunud ja see alles ma tunnen, et mõtlemine muutub ja täpselt samamoodi on selle asjaga, et et ärme rohkem ostame neid ühekordseid nõusid, kõik, ärme lihtsalt kostame, pole vaja. Lollus, kõik punkt. Kas nõustute, mis mõtteid tekkis, kas see on nii lihtne lihtsalt ei tee seda enam ja kõik. On ja ei ole nii lihtne, seal on ikka mitu-mitu aspekti, esimene on see, et me tegeleme tagajärjega. Paljudel juhtudel on mingid niisugused saasteallikad väga odavad, sellepärast et neil ei ole õiglast keskkonnatasu külge pandud. Kui nad oleksid ikkagi kaks suurusjärku ehk 100 korda kallimad, siis keegi neid lihtsalt ei ostaks. Ilmselt keegi ei toodaks väga paljud inimesed keskkonnasõbralikult lihtsalt sellepärast, et nende aineline kitsikus sunnib neid teatud tüüpi tegevusteks mõnikord väga laastavaks põlluharimiseks kusagil arengumaades näiteks ja nõnda edasi, ja kui Eesti ühiskonnast rääkida, siis meie keskmine sissetulekute tase on ju kõigiti eriti arenguriikide hulka kuuluv ja pigem on meie probleemid seotud sellega, et meil on väga palju vaeseid inimesi ja kui küsida, et millised on nende keskkonnavalikud siis selgelt on need hoopis kitsamad või teistsugused. Kui aga ma arvan, et ma olen selline mõnes mõttes nõus, aga samas tahaks kangesti vastu vaielda selles mõttes, et Eesti puhul ikkagi enamasti on, see on, on tegemist sellega, et sul tegelikult on alati ka teine variant, kui nakkus ühekordsetest nõudest rääkida, et siis on see enim või et siin ei ole nagu üldse mitte mingisugust põhjendust ei vaesusega jõukusega iseenesest see, et sul ei oleks taldrikut või tassi, et sa oled nii vaene, et sa, et sa kuskilt ei suuda neid hankida, seal nonsens, eks ole. Ei, ma ei peagi silmas ainult toodet, ma räägin ka tootmist, keegi toodab neid, ta saab toota ainult siis, kui turg see ring käib seal niimoodi ringiratast. Turg ei ole ju õigustatud kuidagipidi, seda vaid mugavus, aga ma rääkisin ja ma rääkisin mõlemast asjast korraga. Üks on see, et asjad on saastavad, asjad on liiga odavad ja teine on see, et paljud inimesed on, on ka sunnitud, kas siis neid või mingeid muid odavaid asju tarbima. Samas samas kui Me peaksime suunama nad tarbima ja muuhulgas ka tootma oluliselt keskkonnasõbralikumaid asju. Sa oled juba mitu korda maininud seda maksusüsteemi, Ma vist kipun sellega väga päri olema. Mulle ka tundub, et see on nagu üks selline hoob, millega täitsa selgelt saaks asja muuta. Küll jällegi ma ei kujuta seda ette, et see oleks nagu ühes väikses Euroopa liidumaas. Et see justkui peaks tähendama seda, et seal kõigis, sest noh, muidu me oleme jällegi selles olukorras, et sa nagu endal keelad mingid asjad ära ja siis kuna piirid on lahti, siis tuleb Oleme ikkagi õue peale kokku minu meelest, kui vaadata riikide poliitikaid, siis tuleks vaadata suurriik ja väikeriike selgelt eraldi mis on suurriikide võimalused, eriti kui me räägime sõjalisest võimekusest, neil jääb alati tagataskus see võimalus, et kui neil endal saavad ressursid otsa, sest need lähevad ja võtavad ja kui nad ei võta neid relva jõul, siis nad võtavad neid majanduste jõul, nagu me näeme mõnede suurte ja paisuvate riikide majandusi võtmas vaeste riikide infrastruktuure räime, näiteks Hiinast ja nõnda edasi. Küsimus Eesti jaoks spetsiifiliselt on ka, et mida väike riik sellises olukorras üldse teha saab. Kui me tahame sellest olukorrast välja murda, siis me peame nüüd ise midagi tegema ja see midagi peaks olema nii palju innovatiivne ja võib-olla tõesti kellelegi teed näitab, et me pääseme ära sellest vaese tooraine maa staatusest, mida võib-olla keegi tahab ühel hetkel üleval. Kui me räägime, et Eestil on väga raske põlevkivienergeetikast väljuda ja teiseks, seda me oleme ka, kuigi me oleme, eks ole maailmas üheksandal kohal oma keskkonna jäljelt inimese kohta, et siis sellest hoolimata, et oleme me nii pisikesed, et mis nüüd meie sammunud siin ikkagi siin suures maailmas loevad ikka suurriigid on need, kes, kes teevad otsuseid. Nii see on aga Eesti oma väiksuse. Meil on äärmiselt oluline, et need keskkonnaprobleemid meie õuele kokkuvõttes ei tuleks. Praeguse tempoga oleme me 20 aasta pärast sellistes geopoliitilistes tormituultes, et ma ei usu, et, et me sellest kuidagi nagu heaga välja tuleme. Meie suure suur huvi on see, et kõik riigid, suured väikesed Euroopa liidus üle maailma, teeksid tänasest alates targemini. Meil on oma paindlikkusega tegelikult võimalus sedasama teed näidata nõudmaks paremat kliimapoliitikat, targemat keskkonnapoliitikat, sest et see on meie väga suurtes huvides. Aga seni, kuni me ei suuda isegi siin oma keskkonnapoliitikaid korda teha või väljade põlevkivienergeetikast, kuna ei ole meil absoluutselt mingit alust suurtelt riikidelt nõuda või neile näidata Ta või soovitada või näidata eeskuju või, või tuua innovaatilisi plaane lagedale, et meil ei ole seda võimalust. Täna. Üks teema, mis on, või üks mõte, mis on nagu erinevate teemade all läbi käinud, siin selles saatesarjas on Ökoriik Eesti kui üks, üks võimalik. Areng, kuidas ta selle idee peale vaatate, mina vaatan küll pragmaatiliselt, mulle tundub, et arusaam sellest, et me võime siin Eestis hajaasustuse tingimustes oma igaüks oma põllulapil lihtsalt porgandeid kasvatada ja maailma probleemidest kuidagi kõrvale jääda ei ole kindlasti adekvaatne, et nagu juba öeldud, et maailma paljudes piirkondades on tekkimas niivõrd teravad keskkonnaprobleemid, et inimesed lähevad liikvele ja päris päris kindlasti ootavad meid ees konfliktid erinevate ühiskondade, võib-olla ka riikide ühenduste vahel, see tähendab erakordselt suuri geopoliit, selliseid selliseid vapustusi, need seemned, Ökoriik, Eesti tuleb mõista ikkagi seda kui millegi uue tegemist, see ei ole tagasipöördumine vana juurde, sest seal ei tohiks keegi pole sellest, räägibki just, aga nüüd on küsimus, et mis on need uued avastused ja see innovatiivne tegevus, ma arvan, et halbadest alustades oma energeetikaga eesti noh, 10 aastat teinud erakordselt halba poliitikat, me oleme mänginud ennast välja kogu sellest päikese- ja tuuleenergia arendamisest, mis olnuks ilmselt võimalik. Istume siin põlevkivi lõpetamise võib-olla metsade ära kütmise teema juures, mis on 30 aastat vana asi. Meil puudub hetkel energeetikas, mis on kõige teravam keskkonna kasutuse või kõige keskkonnamahukam valdkond üleüldse üldse töötav plaan. See on mul väga terav etteheide kogu praeguse valitsemise tagajärgedele. Ökoriik Eesti on on suunanud palju tähelepanu taastuvenergeetikale, mina väidan, et see tähelepanu, mis siiamaani on olnud, ei ole olnud õiges suunas, see tähendab meie bioressursside najal ei ole võimalik üleval hoida ei Eesti ega maailmaenergiat. Et selles mõttes see Ökoriik Eesti tuleb minu meelest mõtestada ikkagi ühe tehnoloogia öko hübriidina ja väga selgelt võtta kasutusele kõik asjad, mis on vähe. Keskkonna mahuks. Juba täna toodame me toitu 10-le miljardile inimesele, mis on tegelikult kogus mis on inimeste arv aastaks 20 50. Tegelikult me täna juba suudame ja toidame kogu selle rahvastikuga ära. Küsimus nüüd, mis meil kohe meie ees seisab, on see, et tänu kliimamuutustele ja tänu mulladegaltatsioonile või mullamuldade hävimisele meil tõepoolest sellesama meetodiga enam edasi minna ei saa ja sellesama meetodiga me ei saa enam raisata kolmandikku toidust. Põllumajandusest tulenevalt oleme temas kõiki mõõdetavaid, nii-öelda maakera taluvuspiire, räägime siin fosforist või lämmastikust, metaani, heit, heitmetest, millest iganes. Küsimus on, sellega on selles, et kuidas toidu tootmisega edasi minna mitte ainult Eestis vaid vaid kogu maailmas ja mina näen siin Eesti võimalust just selles, et me saame olla üsna suur katselabor ja väga dünaamiline ja paindlik, et seda päeval järgmise näiteks 10 aasta jooksul 20 aasta jooksul. Kuidas säilitada toidu tootmine ja niimoodi, et oleks säilinud ka ümbritsev keskkond ja siin ei ole lahendus ainult mahepõllumajanduses, vaid aina kasvavad sellistes uutes võimalustes integreerida kõiksuguseid erinevaid meetodeid, kaasa arvatud näiteks biotehnoloogilised võimalused, geenmuundatud organismide kasvatamine, parem maastiku planeerimine. Kui meil siin on ette näha, et meie kliima jääb põllumajandusele võrdlemisi soodsaks, siis, siis paljudes piirkondades on muidugi nii, ei ole, nii et siin tekivad sellised suured regionaalsed tervelt. Sellele ma ka vestlesin, et, et Eesti ei saa selles globaalses seisus piirduda selle toidu tootmisega, mida, millele ma nagu seni oleme võib-olla ennast orienteerunud ja kuidas see lahendatakse riikide vahel. Seda me hetkel ei tea, nii et ma arvan, et ja ühest küljest tuleb kõik need mahevõtted meelde tuletada, aga teisest küljest tuleb kasutusele võtta kõik, mis vähegi võimaldab, et hoida heaoluks vajalikku ainelist hüve. Tegelikult on see vist selline tulevik, mida me peame nagu Aveline ütlebki kõigepealt katsetama ja Eesti peab olema ütleme, lihtsalt väga avatud proovida. Üks karm teema on ka kuues massiline liikide väljasuremise laine, mille on avalikkuse teadvusesse toonud Elizabeth Colbert, Ameerika ajakirjanik ja teadusraamatute autor, tema Pulitzeri auhinna võitnud raamat, kuues väljasuremine, ebaloomulik ajalugu räägib siis sellest, et mis on kuues massiline liikide väljasuremise laine. Mis on kuues väljasuremislaine viis on neid juba olnud. Need on hetked geoloogilises ajaloos, kui mitmekesisus maal järsult langenud. Viies oli umbes 66 miljonit aastat tagasi ja neist kõige tuntum. See oli aeg, kui surid välja dinosaurused koos mitmete oluliste liikidega. Maal. Ollakse üsna ühte meelt, et selle põhjustas asteroid. Et praegu toimub kuues väljasuremislaine, on väga tõsine väide. Teadlaste sõnul on sel korral Asteroidiks inimkond. Me muudame maailma väga radikaalselt ja kiiresti. Oleme suutnud muuta nii atmosfääri, ookeane kui geograafilise levikualuseid. Aleksei Turovski, kes on teatavasti Eesti zoosemiootik, mitoloog, paleontoloog, parasitoloog, etoloog, küsisin talt kunagi ühes intervjuus, kas inimene on parasiit ja Aleksei Turovski vastas nii. Ükski pärasid ei ole huvitatud oma peremehe tapmisest sest peremees, liik või liigid on parasiidile, vot needsamad haned, kes munevad kuldseid mune parasiidist erineb kiskjjalisusest just nimelt selle poolest, et kiskja saada söönuks, peab tapma või keegi teine peab selle siiski elikult toitu või liigi jaoks keegi teine peatab inimene käitub loodusressursside suhtes vastavalt oma aina arenevatele ja ülivõimsatele võimetele absoluutselt iga elust. Liik on meie liigi jaoks kas reaalselt kasutatavaks potentsiaalseks või miks mitte kasvõi pateetiliseks, aga ikkagi ressursiks. Siiski helikult tarvitab neid ressursse seoses sellega põhimõtteline küsimus. Miks kipub inimene saagima seda oksa, mille peal ta istub? Vastus on väga lihtne. Ühtegi teist oksa ei ole nii hõlbus ja niivõrd odav saagidel kui seda, mis on sinu istumise all. Et seda, et me oleme antropotseenis et on käimas kuues massiline liikide väljasuremise laine samamoodi sellele on ju teadlased juhtinud tähelepanu juba tükk aega, aga ometigi see jätkub, et kas seda protsessi on üldse võimalik kuidagi peatada, pidurdada või see lihtsalt läheb nii kaua, kuni oleme vaid meie ja prügimäed. Meie läheme ikka, mitte viimastena, on, on vastus ja maal on väga palju selliseid organisme, kes kindlasti saavad, aga ma ka nendes muutunud tingimustes inimene ei pruugi üldse saada. Minu meelest on see väljasuremisprotsesse oma olemuselt väga lihtne. Inimene on tüüpiline konsument või ta tarbib taimede peamiselt taimede poolt toodetud primaarproduktsiooni. Ja kui meie võtame rohkem, siis teistele jääb vähem, nii lihtne ongi. Ja kui me näiteks räägime oma kultuurtaimedest, siis me peame iki tagasi minema selle umbes 300000 soontaimeliigi juurde, mis maailmas on, millest siis tasapisi on inimkond suutnud välja ekstrafeerida, need peamised toidutaimed, mida võib-olla kõige suuremaid on siis umbes umbes 10 liiki. Aga mis siis, kui kliimamuutuse tagajärjel näiteks neid enam eriti hästi kasvatada ei saa või ilmuvad mingisugused uued parasiidid või haigused neile? Et siis me peame seda looduse mitmekesisusest, hakkame nagu uuesti lappama läbi, pigem on see selline viitsütikuga pomm ja ise vooluliselt see mitmekesisus praegu väheneb, eeldatavasti väheneb järsult. Inimene ei ole kindlasti see, kes üksipäini prügimägi. Roheline näeb, aga see Borjutud oht seisneb hoopis selles, et muuhulgas läheb tonni veega palju napsi välja. See on see biofüüsikaline reaalsus, kuhu me kõige paremini sobime ja näiteks liikide mitmekesisus, teiste riikide rohkus meid ümbritsevates, vahetutes, maastikest, samuti ongi meile vajaliku keskkonna taga ja meie enda mikrofloora nime nahal või kõhus ka see sõltub sellest, kes meid ümbritseb nendest teistest riikidest, et see inimene asetub loodusesse niivõrd keerukal ja komplekssem moel, et me tegelikult sõltume sellest täiel määral. Kuni selleni välja, et kadunud professor Ilkka Hanski on näiteks kirjutanud päris mõjusa artikli selle kohta, kuidas allergiate tekke on, on seotud elurikkuse hävitamisega. Ja selliseid töid ilmub nüüd aina rohkem, mis näitavadki just eriti lapsepõlve seost liigirikkuse ja inimese tervise nii vaimse kui füüsilise tervise vahel. Samas kui mõelda sellele olukorrale, et kui inimestel on, pole, et siis meil on hea näide ju selle kohta, mis siis loodusega sõltub, kui kiiresti ta taastub, on Tšernobõl, kus on ju näha, kuidas niisuguse hooga loodust nii-öelda ennast taastub. Muidugi jutt, kokkuvõttes ikkagi loodusele ei ole inimest vaja. Et siin ei ole küsimus sellest, kas maailm jääb või ei jää, kindlasti jääb, kui me just seda võib-olla kõikide tuumapommidega ei lõpeta. Ega taevakeha ei kao kuhugi, aga aga maailm jääb ja loodus jääb ja selliseid katanglism. On ju ennegi evolutsiooni jooksul juhtunud, kus mingisugune liik hakkab oma keskkonda niivõrd palju muutma, praktiliselt kõik teised ülejäänud heidavad hinge selle peale, see juhtus siis, kui tulid hapnikku tootvad esimesed hapnikku tootvad organismid koos oma mõjukusega. Me oleme evolutsiooni produkt siiski sisse. Sellisel moel vaadates muidugi, see on ju väga rahustav mõte, et loodusläheb ikka omasoodu edasi ja lähebki. Küsimus on ju selles, et kas me tahame ka minna või, või oleme, nussin oma evolutsioonitee nagu õpetama. Kõige realistlikum asi või noh, asi, mida ma vähemalt oskan kuidagipidi nagu ette kujutada tänases päevas, kus poole võiks siis riigina liikuda, mulle tundub ikkagi see koorik, Eesti võiks olla nagu üks selline selline suundumus Ma tahan rõhutada seda, et, et nii on meie ees seisvad kliimamuutused on seletatavad. Me suudame nendega kohaneda ja me suudame neid leevendada. Elurikkuse kadu, mis meid ümbritseb, ka see on peatatav läbi taastamise läbi targa maastikukasutuse läbi tarkade otsuste, läbi väiksema tarbimise. Need võimalused, tehnoloogiat ja need teadmised on meil kõik olemas. Meil on vaja ainult tahet. Kõige olulisem on mõista, et ühiskondades on sisemine vaimne ressurss olemas, meil on vaja need oskused, sealhulgas koostööoskused, panna tööle, ületada ebamugavus ja ma ei arva, et meil on kõik lahendused olemas. Väga suurt tähelepanu tuleks kosutada ka uute oskuste ja teadmiste hankimisele. Ausalt võrreldes Eesti riik oma pisikese teaduseelarvega ei anna väga palju lootust selles suunas, aga ehk läheb paremaks. Mina omalt poolt lõpumõttena laseks selle teema kokku võtta Mihkel Kangurile. Teame tegelikult kõiki neid asju me teame väga-väga kaua. Möödunud sajandi alguses hoiatasid teadlased, et fossiilsete kütuste kasutuselevõtuga kaasneb risk kliimamuutusteks. See ei ole nüüd tekkinud uus teadmine. Meile. Me teame, aga ei käitu vastavalt. Aga miks me siis seda niimoodi teeme? Suur tänu meie tänases saates osalejatele Aveliina Helm, Asko Lõhmus, Peeter Jalakas ja mina olen. Peek, aitäh, head aega. Kohtumiseni, aitäh. Nägemist. Aitäh. Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere arvas tänase teema kohta nii. Kõige hullem oleks see, kui Arktikas enam jääd ei tekiks. See seal mitmeaastast tead, ei ole, ei ole probleem. Aga kui seal üldse jääd ei teki, siis võib elu maa peal tõepoolest peatuda. Rääkimata sellest, et ei ole hea, kui ookean hakkaks hapnikku neelama. Kui ma nüüd kaldun võitjate poole ja küsinud, milline on keskkond 25 aasta pärast siis kui plastikreostus jätkub ja igal pool igas punktis maakeral, nii pinnal kui ka ookeaniveesambas on plastikut piisavalt elu nagu Mihkel rääkis seal üks äärmiselt keeruline värk. Ja kõige hullem, mis meiega juhtuda on see, kui mõni bakter õpib seda plastikut sööma. Ma saan aru, et, et see tundub täiesti võimatuna. Oleks õudselt hea, kui see oleks võimatu, sest et kõigepealt süüakse ära lennukeid, autod, see põrand siin üsna vasturiided seljast. Pole vahet, kust nad tehtud on Eestis või Malaisias. Niiti. Olema. Tiiu Jaik. Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündiv saatesari pakub arutlusi ja visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Toimetajat Kristin Kalamees, Peeter Jalakas, Ingrid Peek, helioperaatorid, Karim Zucker, Aili Jõeleht, Pirkko mäe, Aldis Pauliukaitis, helirežissöörid, Hendrik Kaljujärv, Jakob Juhkam. Saatesari on valminud Eesti vabariigi 100.-ks sünnipäevaks. Kuulake saadete lisalugusid vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist. Kohtumiseni järgmisel laupäeval peale kella viieseid. Uudiseid vikerraadios.