Raadio jai. Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaar. Täna saime osa heast teadusest, ma ütleksin, äärmiselt heast teadusest. Selle jooned on universaalsed, see on oskus adekvaatselt interpreteerida määramatusi, mis meie ees seisavad elegantselt põhjendused, rääkimine asjadest, mida me kuulda või isegi nimetada ei taha. Julgus öelda ei tea. Samas teadvuse tänapäevane seis on natuke keerukas. Parafraseerides tuntud ütluse, et me oskame küll maailma algusateks osakesteks lahti võtta, aga terviku kokkupanemise jätame alalhoidlikult, ei jätkusuutlikult järgmistele põlvkondadele. Et ka neil midagi teha oleks. Täna oli juttu kategooriatest, mis on üldiselt kõrgemad kui inimene ise. Ja me oleme sisenemas maailma, kus võitja võtab kõik, kui on juttu kommunikatsioonist või sotsiaalmeediast. Ja kui me ennast eestlastena positsineerime suurte masside ja vaimsuse vahele. Ja eriti veel religiooni kontekstis meenutaks niuke kadunud aasmäed, kes armastas öelda, et massidele jutlustamine toob lõppeks kaasa Jeesus Kristuse saatuse. Ehk siis selle sind puuakse luuserina 33. eluaastal risti palju mõistlikum lappi, tark valdav osa elust vaikida, elada õnnelikult kõrge vanuseni, ilma lasteta. Üks asi, mida õpetab ajalugu, religioonilugu kellelegi on ajalugu. On mille on Ralph Waldo Emerson formuleerinud maksiimina, et ühe ajast religioon on järgmise kirjanduslik meelelahutus mis on rohkem kui sügavalt õige. Aga sinna juurde, kui me küsime, et kuidas asjad peaksid tulevikus minema siis on oluline tõdeda mitte ainult seda, et me ei tea vastust vaid et meie universumi struktuur on selline, et mõnikord pole vastuseid üldse olemaski. Ja me ei tea, et neid olemas ei ole. Mingis mõttes valmistusin. Ka selle vastu, et et tulevad käsitlusele teaduse ja usuvahelised küsimused. Vabandan nende eest, kes eile õhtul televiisorit vaatasid. Kordan mõnda mõtet. Kui lüüa kõike teadjasse, doktor Google'isse inglisekeelne küsimus usuteaduse kohta siis esimesena tuleb natuke ootamatu vastus. Esimesena tuleb välja ansambel script, mida ka tõlkida pühakirjaks. Mis muide ütleb äärmiselt toreda asja üldse ei ole see halb lugu, see on tehniliselt alternatiivrokk või pop või mis iganes, aga et nüüd minu sihukse habemik põlvkonnale oli ta päris meeldiv kuulata. Ja, ja eks siis laulu mõte on jah, et püüdsin armastust teaduseks taandada. Tirisin tükkideks ta teooriad, kui ta mu silme all kannetuks rebisin taraasudeks, tõdeb, et usku ja lootust teleskoobist ei leia. Südant ja hingetähtedelt ei saa. Küllike Steinbergi tõlkes. Ja see on nüüd midagi, millest tegelikult ju Ringo rääkis. Ja mis peaks meid meid kõiki puudutama rohkem kui kui religiooni ja vaimsuse lugu. Et meil, On vajadused inimeste kogukondade perekonda, täna kui ka ühiskondade on vajadusi, on raske ette aimata. Vajadused muutuvad ja kui me ühe vajaduste komplekti ära täidame, siis ilmtingimata järgnevad vajadused. Seda protsessi peegeldab väga hästi üks teema, mida Riho käsitles. Ta nimetas neid huvitavateks vähemusteks tegelikult tasa matemaatilise probleem. Ja kui me kasutame teisisõnu nimelt häälekad vähemused, mida Eestis praegu on näiteks kanafarmide vastasteks juba jõudnud ennast muster, sõda, siis küsimus, kuidas peaks ühiskond toimima mõistlikul moel, liialt ta võtab arvesse ka hääleta, vähemuse arvamuse, matemaatiline probleem, mis on suhteliselt kergesti lahendatav. Küllap olete kuulnud kõik trendidest ja sellest, et kui punkti parv tõmbame sealt siis läbi nimetatud regressiooni sirge, et kui natukenegi see parv on, on noh, mitte päris ümmargune, siis saab seda teha. See tehnoloogia on sadu aastaid vana, see on iganenud. On olemas paremad täpsemad tehnoloogiad mis võimaldavad hääleka vähemusega küll arvestada. Aga endiselt teha mõistlikke adekvaatne otsus. Eesti on jah, suhteliselt uskmatu maa nende definitsioonide järgi mida, mida Ringo poolt näidatud vananedes kasutati. Aga et võib-olla vähem teadaolev fakt on see, et umbes sama protsent, kes peab ennast uskmatuks, usaldab teadust ja see protsent on siis üks suurimaid OECD maades ja kõvasti üle 50 ja mõne küsitluse järgi 70 protsendini. Ja eks ka viimastest vastustest viide religiooni, kauguse ja hariduse organisatsioonile tekitab ju küsimuse, et kas siis teadus on midagi, mis on surrogaat. Religioon täna sellele küsimusele ei ole head vastust. Ja kui nii küsida, siis on võimalik üks keskmine teadlane viia vaimse šoki järele. Aga sellegipoolest on siin olemas kui mitte tõsiasi saanud paralleel. Me küll teame, et usk, regioon on kaks eri asja. Aga eks usk on ju ka osa religioonist. Ringo ütles täna umbes vist kaheksa korda, uskuge mind. Võtame jälle ette, doktor Google'i Vikipeedia usk on põhimõtteliselt usaldus. Usaldus on see ebatavaline olukord, kus inimene õige natuke loobub oma õigusest olla maailma keskpunkt ja öelda kõigile teistele, kuidas nemad peaksid käituma. Et läks usaldus, oli olukord, kus üks inimene on valmis lootma teise, olgu see siis juriidiline või füüsiline isik tulevikku suunatud tegudele. Ja sellega seondub veel üks aspekt, mida on hea meenutada. Et siis loobume, me jõua täiesti vabatahtlikult ka kontrollist selle üle, mida teine teeb. Et see loobumine marksistliku filosoofia täielik. Tuletan meelde Lenini tsitaati, et usalda aga kontrolli. Ja see on asi, mis vähemasti psühholoogide poolt on, on kategooria, ahutan, usk, usaldus ja inimese usk, et tehakse seda, mida on oodatud. See ilmneb äärmiselt varases varases lapse eas esimesel kahel eluaastal. Ja kui nüüd me küsime, et mille poolest on Eesti nüüd nii kohutavalt eriline, et kui me eeldame korrelatsiooni Uskrantuse ja usalduse puuduse vahel, mis ei pruugi eksisteerida, aga mis võib eksisteerida inimese kalduvust teisi usaldada Peetakse üheks isiksuse ja inimeseks olemise tunnuseks. Et kui Eestimaal on sellistest, millistes usalduse kriis siis oleme me tõeliselt suure probleemi ees. Ja selles mõttes on teadus tõepoolest surrogaat religioon. Et kui me mõtleme natuke Kädamises, usaldame ringkonnale, seletas, olid taga selged põhjendused, mitte maailmavaade, vaid argumendid, eeldused, loogika ja järeldus, oskused, siis sõna usaldus haakub edasi sõna kindlustunne, aga see sobib paremini kirjeldama teise poole pädevust ja kompetentsi. Nii et selles mõttes on teadus nii imelik, kui see ka ei ole, ma ütleksin religiooni antipood. Aga üks äärmiselt tugev usaldusloomemehhanism või, või, või instrument, mis on võib-olla naljakas kaasaja maailmas on see, et teaduse ja religiooni nii-öelda ülesannete või toimimise skoobid või kohad, kus need toimivad on vaheldunud, vahetunud, et kui sadakond aastat tagasi teaduse tehnoloogia töötas väga oluliselt selles suunas et inimesi ühendada, kui tekkis rongiühendus, oli võimalik istuda Euroopa ühes otsas rongi ja kolme päevaga jõuda teise otsa. Kui tekkis lennuühendus, kujunes ookeani ületamine vaid ühe Suigatuse pikkuseks. Et inimesed said omavahel suhelda, kes ei olnud mitte kunagi näinud ja kellel vanas maailmas nii-öelda poleks olnud mingeid võimalusi omavahel kokku saada. Nüüd oleme jõudnud situatsiooni, kus teadvusega kaasneb järjest suurem fragmenteerumine. Seal on omad selged põhjused, tead, teadmised teaduse eesliinil on nii sügavad, aga samal ajal nii kitsas valdkonnas et väga vähesed need mõistavad, et need, kes töötavad päris teaduse eesliinil võib-olla kümmekond, kes neist aru saab ja mõnikümmend, kes saab aru aisa mõttest. Ja kui fakte on saanud tohutult palju siis seda rohkem on võimalusi nende interpreteerimis, eks. Ja sellega automaatselt kaasneb võimalus ka libastumisteks interpreteerimisel. Aga usk nagu lego näitus toimib ju lihtsalt sõnumite kaudu. Mis võivad, aga ei pruugi olla tõsi, lisandub kogukonna perekonna. Sellised märksõnad nagu omade hoidmine sotsiaalne turvavõrgustik, kedagi ei jäeta maha, aga ka võimalus, kui on mingid probleemid, näiteks usklike suht vähe tunda ennast erilise ja isegi ära valituna. Ja muidugi ilmneb sama sama probleem ju ka ka teaduses. Et ka paljud teadlased tunnevad ennast ennast sageli ära valituna jumala muidugi ära kaotanud selle lehekülje, kus oli see kõige ilusam, ilusam sõna, Ringo ots, temal sai täpselt tund aega täis. Mina tuletaksin meelde eilset lõppsõna mille üheks osaks oli, et kõik, mida sa kujutleda suudad võib saada tõeks. Selle kohta vastav Stan Lee. Nõnda et on asju maal ja taevas rohkem veel kui meie teadus unes näeb. Aitäh.