Kallis sõber kirjutan Tallinna keskvanglast 10. mail 1929 ning arreteeriti sõjakohus mõistis mind kommunistliku tegevuse eest sunnitööle. 12-ks aastaks. Istun Tallinna vanglas, endast pole kirjutada midagi. Kui oleksin egoist, siis kadestaksin sind sellepärast, et elada sellel maal. Sa elad sellel maal? Te kuulete saadet endise poliitvangi, eesti komsomoli esimese vahetuse aktiivse liikme Leonhard klaseri kirjavahetusest Harkovi kommunistlike noortega. Vanglas meieni jõudnud ajalehes tean, et olete ukrainlased need progressi ehitanud ja Harku suureks linnaks kasvanud. Võib-olla sa kirjutad mulle sellest linnast oma tehasest. Tahaksin nii palju küsida. Sinu puuris sõber Leo või nagu vene keeles öeldakse. Lev. Peaaegu et uskumatuna tunduv fakt viis aastat pidas Tallinna Keskvangla poliitiline sõnni tõeline kirjavahetust Nõukogude Liiduga. Kirjad Tallinna vangimajast jõudsid Harkovi elektromehaanikatehasesse ja see ettevõte tegutseb ka praegu. Asjalik ülevaade tehase rahvusvahelisest autoriteedist sisaldab küllaltki tähendusrikkaid andmeid elektri automaatika alal Ühendriikide ja Saksa tööstusest ees olla. See väärib lugupidamist. Eriti huvitav on selle juures asjaolu, et Harkovi elektromehaanikatehas on sündinud Baltimaadel. Aegee filiaal sattus Riiast Ukrainasse esimese maailmasõja ajal. Siis tehti sellest tehasest triikraudu ja taskulampe nüüd sisseseadet aatomijäälõhkuja le automaatikat jõujaamadele turbiine. Ja muidugi pole neid vanu jälgi kerge leida. Ikkagi 36 aastat. Selle aja jooksul on ehitatud uusi tehaseid rajatud uusi jõujaamu. Ja need jõujaamad on 100 korda vägevamat progressist. On kirjutatud raamatuid, sillutatud teid ja kõike seda on teinud inimesed. Need, kes elavad sellel maal. Kallis, sõber Leova kirjutasid oma sõbrale, huvist meie maa ja meie elu vastu. Meil oleks väga hea meel, kui ka meie tohiksime sulle kirjutada ja saata sulle mõne raamatu ja ajakirja. Me töötame tsehhis, kus nõukogude liidus esmakordselt toodetakse releesid. Töötame nii hästi, kui suudame. Pärast tööpäeva lõppu. Osa töölisi läheb instituutides tehnikumidesse töölisnoortekoolidesse, teised tegutsevad mitmesugustes ringides. Kirjuta meile, kuidas ennast tunned. Kuidas on sinu ja su vanglaseltsimeeste tervis? Kuidas sisustate oma päevi. Jutusta meile lähemalt endast. Pea meeles, et sul on siin sõbrad, kes on valmis sind aitama kõiges, mis oleneb meist. Sind tervitavad kõik meie tsehhi töölised. Saadame sulle ajakirju ja ühe teadusliku matemaatika raamatu. Sa vist tunned huvi niisuguste asjade vastu. Tahame sinust teha professori, ole terve. Harkovis 12. veebruaril 1934. Tsehhi a4 töölised, allkirjad, varabjov sirata Malinka Anguge. Nende nimede hulgas ei ole Margarita helkaanime. Ta töötas siis ja töötab ka praegu samas Tsehhis ja ta kinnitab, et ta mäletab seda kirjavahetuse lugu. Margarita Hilko iseloomustab oma komsomoligrupikaaslasi Leonhard klaseri kirjasõpru. Asjatundmatule reporterile antakse populaarset seletust tsehhis toodetavate releede kohta. Margarita helko räägib sellest, et kirjad, mis klaaseri käest Harkasse jõudsid, olid tsehhis kõneaineks. Ta ütleb, et tehases oli palju eestlasi ja lätlasi tööliste hulgas. Eestlane lill ja lätlane persin, saadeti enne sõda Riiga. Kunagi oli ju tehas Riiast Harkovis rännanud. Sõja alguses jõudsid mõlemad vaevalt vaevalt rinde eest ära. Aga ikka tulid nad tagasi Hakowisse Hemsasse nagu siin kõik seda tehast nimetavad. On üks tehase vahim. Tehase raudvara hoiab seda alles ja annab edasi. See on revolutsioonilise võitluse vaim. Mul on olnud juhust, pealtnäha mitmesuguseid kohtumisi sugulasi, kes pole ammu 11 näinud rindekaaslasi, vanu sõpru. Siin olid inimesed, kes pole kunagi 11 näinud. Ja ometi on nad sõbrad, võitluskaaslased, sugulased. Sellepärast, et nad elavad sellel maal. Sa elad sellel maal? Just see lause käib nendest kirjadest minu meelest läbi nagu juhtmõte. Kui täna peaksime kirjutama inimesele, kellest teame, et ta on kommunist kuid ta on teises ühiskonnas ja elust eraldatud vanglamüüridega mida me ütleksime talle. Tõesti, hästi öeldud on mille nimel maksab kannatada tsehhis A4 praegune kampsarg Nikolai sver konn. Võib-olla on just selles lauses parim mõte. Kommunist, kus ta ka ei ela, on seltsimees. Kas pole nii? No kahtlemata oleks ta minu sõber. Ja ma kirjutaksin kõike endast, oma maast, sellest, kuidas me töötame, mida me siin teeme? Ja oleksin talle igati abiks. Kuidas ma seda vähegi suudaksin? Mis nendest kirjadest telekõige rohkem meelde jäi? Võib-olla sõnade jäänudki nii üksikasjaliselt meelde, aga meelde see soojus, millega need on kirjutatud. Vastastikune mõistmine, ühised mõtted ja ideed. Need on vist kõige peamised. Te ei olnud kunagi varem ärkamis käinud, ei ole. Aga nüüd, kas teile tundus, et midagi selles linnas on tutta tuttav, võib-olla see ühine vaim siiski? Sest nii Tallinnas kui ütleme Harkovis ükskõik missuguses meie linnas. Kuidagi sa oled ikkagi kuidagi kodus, ei ole võõrsil see kodutunne minu meelest see teeb kõik meie maalinnad meie omadeks, just. Nende kirjade käekiri oli teile tõtta ja, aga kas teil on ka endal mõni selle käega kirjutatud kiri? Jah, on küll. Need on, need kirjad on meie perekonnareliikviaid. Nad ei ole kirjutatud teile öine tööle, mulle kirjutatud? Ei, kindlasti nad olidki mulle kirjutatud. Teie isa hukkus enne, kui ta teid nägi ja meeli pööranud. See oli 1941. aasta 28. augustil. See vihik on raskesti kannatanud, paber on nagu hallitanud või tuhmunud niiskuse käes olnud ja kindlasse ja pole imestada, see kaust on olnud palju aastaid vanglakambris. Siis kustutatud ja kellele siis peale kirjutatud, see on juba koostatud, et oleks rohkem teisti, kui nad ei andnud ja süsteem kaost ei antud, siis kirjutati üle. Siin on raske mandrile juurde kirjutada ja sõna nii juba ökonoomselt sele keek käsud ja mida ta siia kaustikus kirjutas? Noh, siin olid kõiksugused, teoste konspektid, mis ta töötas leedee, need raamatut, mis oli võimalik saada vanglas raamatutest, mis ta saed ikka kuidagi katsust, informatsiooni, mis oli võimalik saada Nõukogude Liidust päeviku pidajal on väga ilus, täpne, selge käekiri ja see oleks täiesti mitteloetav, kui kõnet imeväikesed Tähed ei oleks nii selgelt mikroskoobiga. Katsume siit midagi lugeda, kas peenikene korteris klaas? Seda peab ainult luubiga lugema ja seda, mis ei olnud võib-olla enam temal vaja, siis ta värskendas neid külgi Uude materjalidega, pesi maha ja hakkas uuesti kirjutama. Kui inimesel on üks vihik mitmeks aastaks. Seda tuli kasutada kõikideks. Siin on terve õpiku konspekt. Joonistus ideed siis siin oli veel üks turi joonestus. Selline kodune, niisugune. Tsensuur on löönud templi peale mingisugusele osale tekstist. Huvitav, mis siin all võiks olla, siit natukene paistab, sildil ühes kohas ta kirjutas oma päevikus sellest, kuidas nad nelgist reeglite täitsid. Ja seda ka oli konfiskeeritud ja seltsimees saidesse annak, kuidas teie järsku sellele materjalile, mis nii palju aastaid aastakümneid arhiivis on seisnud, kuidas teie järsku sellele sattusite, mis teid huvitab, kas üldse komsomoli komsomoli ajalugu ja siis natukene uurisin seda meie esimese põlvkonna komnoortest, siis? Seal materjalides mina leidsin just klaaseri kohta veel enne seda, kui ta vanglas oli seal. Väga elurõõmus, ka huumoriga ja niisugune täitsa niisugune noor inimene, nagu ta oleks täna. Liha, teie näete neid materjale, esimest karda. Kes teie käekiri on, samasugune? Ei tea, on sarnane, natuke midagi, võib-olla on minule tundub, et on küll meie sinuga vene keel näiteks sinus trast.