Tšello ja tšellomuusika on selge näide sellest, kuidas aeg väärtusi ümber hindab. 15. ja 16. sajandil oli tšello, õigemini tema eelkäija Viola da gamba sooloinstrumendina kõrges au sees aristokraatide salongides viiulit näiteks peeti samal ajal hoopis madalamajärguliseks isegi oma venekeelse nimetuse skrip ka Anda saanud sõnast skripid kratsima. Seitsmeteistkümnendal 18. sajandil aga osad vahetusid. Viiul pääses võidule. Temal mängisid sellised suurepärased virtuoosid, heliloojad nagu Vivaldi tartiini pakaniini. Üheksateistkümnes sajand, seab need instrumendid võrdsesse seisusesse. Kuid kas siiski ei tundu teile Toomas Velmet, et haruldasem on kuulda sõna tšellokunstnik, kui näiteks viiuli või klaverikunstnik? Võib-olla siinkohal tuua mõned arvud viimasel ajal rahvusvahelistel konkurssidel. Näiteks nii oli seal Tšaikovski viimasel konkursil ja paljudel teistelgi osavõtjate arvu poolest tšello eriala konkurss. On olnud suurema osavõtjatega kui viiuleerijatel. Seda muidugi märgitakse ajakirjanduses suure kahetsusega ja nii edasi, samast kohast on see võib olla tingitud niisuguse silmapaistva nimega nagu disla filopoldovitusele Stropovitš kes on saavutanud praegu umbes samasuguse kuulsuse nagu paganiini omal ajal viiulil temana, siis tšello, teisest küljest omab tähtsust see laialdane kaasaegne repertuaar, mis on kirjutatud tšellole kui sooloinstrumendina, kui täiesti võrdsel tasemel klaveri ja viiuliga. Ja see repertuaar viimase 20 aasta jooksul ületab tunduvalt selle, mis on kirjutatud eelneva 50 aasta jooksul sel sajandil. Kuidas te hindate näiteks suhtumist meie vabariigis konkreetselt? Meie vabariigis võib täheldada mõningast vastupidi suhtumist rännet mõned aastad töötanud pedagoogina pärast Moskvat. Meil on väga suur defitsiit Charloopilaste järele, seda juba esimestes klassides. Viga võib-olla seisneb ainult vanemates viga tuleb otsida sealt, kes selle asjaga tegelevad. Ja meie vabariigis arvatavasti ei ole selliseid selle mängu traditsioone välja kujunenud. Nagu on näiteks naabervabariigis Lätis, kus on juba sajandi algusest väga kõrge tasemega solistid olnud ja mis ka annab tunda siiamaani. Viimasel ajal on meil märgata tublit elavnemist, sel ajal on mitmed inimesed lõpetanud Moskus. Nii konservatooriumi aspirantuurid kahjuks küll rahvusvahelise konkursi tiitlini keegi ei ole jõudnud. Aga esimesel on alati kõige raskem, nii et nii et võib-olla see ei olegi objektiivne hinnang meie solistide tasemel. Kas teil on kalendris mõni rist, millega märkisite ära oma tegevuse algust? Sellise sümboolse risti võiks teha lausa päeva, ei mäleta. Aga kuskil 1962. aasta sügisel vastavalt konservatooriumi õppeplaanidele sattus kokku selline kammeransambel Arbo Valdma, Mati Kärmas, Toomas Velmet, professor Reimanni juhendamisel. See oli minu meelest üks nendest õnnelikudest momentidest, ilma milleta arvatavasti ükski interpreet lavale ei jõua. Kohe alguses oli võimalus tol ajal noorelt heliloojalt Jaan ratselt tellida teos spetsiaalselt sellele ansamblile. Teos võeti väga hästi vastu esimesele ettekandel, seda kohe sai mängitud leedus mitmetel kontsertitel Wabariigis mitmetel kontsertitel lindistatud raadios. Publiku vastuvõtt oli väga soe ja väga soosis. Millal tekkis mõte minna Moskvasse täiendama ja kuidas sattusite Mihhail ohvitseri klassi? See mõte ei tulnud minu poolt. Ja see mõte tuli. Ta oli konservatooriumi riigieksamikomisjoni poolt kes pidas soovitavaks minu edasiõppimist aspirantuuris. Kuna samal aastal see ei osutunud võimalikuks pärast lõpetamist, siis ma töötasin aasta Eesti raadio sümfooniaorkestris ja aasta pärast. Kõigepealt läksin Moskvasse seda suuri. Kuna teada on üldiselt Moskva kõrge tase, aspirantuuri nõudlikkus, mis mulle selgeks haiga sõnastas, uuri minnes siis peeti vajalikuks, et ma oleks aasta enne mis tahes, uuris ja siis alles aastaks aspirantuuri. Ja Mihhail hoomitseri juurde sattusin ma täiesti juhuslikult. Minu käest küsiti, kelle juurde ma soovinud, minul oli hoopis teine pedagoog nii silmas peetud. Kuna tema juurde ei osutunud võimalikuks saada, siis jälle nii-öelda õnneliku juhuse tõttu sattusin Mihhail komissari juurde mida ma sugugi ei kahetse, sest kohe esimesest tunnist peale saime temaga väga haruldase isiklikku kontakti. Ja ka erialase kontakti. Kuidas hindate moskva aastate kasutegurit? Võimatu on vist üle hinnata seda kasutegurit kolm aastat pidevat olemist Moskvas sinna sisse mahub väga palju. Kõigepealt erialane enesetäiendamine. Pärast konservatooriumi lõpetamist on üldse igal interBradil ja igal üliõpilasel, kes lõpetab konservatooriumi. Tekib üks, üks mõõnaperiood. Tähendab, see on see moment, kui kui inimene äkki tunnetab, et ta nüüdsest peale vastutab ise oma tegevuse eest tal enam ei ole juhendajat. Kindlasti jätkub kontakt endise pedagoogikaga mitte sellel tasemel mitte juhendamise tasemel, vaid juba kolleegid asemel. Ja kusjuures kohe pärast lõpetamist esitatakse väga raskeid ülesandeid mis, mis järsult ületavad selle, mis on seotud lõpetamisega. Niisugune võimalus ennast täiendada veel kõrgemal tasemel ja tegeleda pidevalt just oma erialaga sest et konservatooriumi lõpetamisel märgitakse meie diplomisse mitmed erialad pedagoog, orkestrantide, solist. Mina pidasin oma erialaks solisti ametit, eks seda peavad kõik. Ja sel alal ennast täiendada kolm aastat ja pidevalt tegeleda selle tööga, sellel on hindamatu väärtus. Kõige selle juurde veel Moskva ümbrus, mis kohustab lausa sunnib tööle kuna, kuna see ümbrus on niivõrd aktiivne erialases mõttes. Ja pakub nii palju. Ja kõigele muule vaatamata tuleb siiski kõige rohkem seal tööd teha oma erialal. Olid need seal kontakte ka teiste maade sellistidega. Seal oli väga palju kontakte, sellepärast et Mihhail komissari juures tol ajal õppisid ainult Välisüliõpilased ei välista, surid nii et, et meie nõukogude liidust olin mina ainuke tema juures. Seal oli väga palju Ungari, seda söör ja aspirante ja Tšehhoslovakkiast Jugoslaaviast. Ja kõik see pakkus väga suurt huvi, sest igal maal on oma klassikaline repertuaar, oma tänapäeva repertuaar, omad traditsioonid, omad koolkonnad, välja kujunenud arusaamad, mis väga-väga palju pakuvad. Noorele inimesele ei saaks muidugi ära jätta märkimata ka veel neid sidemeid, mis tekkisid Moskvas olemise aja jooksul mitte ainult eriala valdkonnas vaid ka filmikunst, näitekunst kujutav kunst ja kirjandus väga toreda kontakti sain ma oma kontsertmeistri nina nominaalse näol kogu selle ringkonnaga. Ja see kõik avaldas väga suurt mõju üldiste arusaamade ja printsiipide kujunemisel. Katkenud Bertuaari vallas saitidelt midagi. Ja sealt sai väga palju uut. Mis puutub just kaasaegsesse muusikasse, siis sinnamaani veel koduvabariigis see piirdus tegelikult ainult Prokofjevi, Šostakovitši, selle sonaadiga ja, ja nendesamade erinevate kontserdite. Kuid see literatuuri on nii palju suurem, et tuli täiesti ümber hinnata oma seisukohad kogu kaasaegse nõukogude tšellomuusika suhtes. Ja seda positiivses suunas. Eesti Raadio fonoteegis on Boris Tšaikovski sonaat tšellole, klaverile. Esinemised on alati seotud olnud mingi eesti helilooja uue teosega. Oli see siis aastaid tagasi Arvo Pärdi Pro, et contra või alles hiljuti Mati Kulbergi soolosonaat. Siit võiks nagu järeldada, teile sobib kaasaegne muusika. Kuid kas uue teose esitamine pakuga teleerilist loomisrõõm on teil tulnud ka minna vastamisi mõnikord uue teose esitamisel jäikade arusaamadega? Need vastamisi minekud arvatavasti on olnud täiesti juhuslikku laadi ilma sihilikult provotseerimata neid. Mõnel puhul on nad olnud kaunis õnnelikud. Võib-olla seda võiks nimetada kõigepealt Arvo Pärdi toet kontrat. See teos on üsna tihedalt läbitud kardistlike väljendusvahendite üsnagi äärmuslike võtetega. Teose enda sisutihedus ja teose vastuvõtt ületas kõik eelnevad lootused. Ja sellesama teosega on ka seotud minu kui interpreedi. Kui solisti lavade algusmati kuulbergi soolasonaadi kohta võiks öelda, et see teos sai spetsiaalselt tellitud meloni vastase sooloprogrammi jaoks. Maatiku kõrgematis kohe ideest kinni. Teose üldine kontseptsioon sai kahekesi läbi räägitud ja väga sõbralikus ja viljakas koostöös, mida valmiski üsna vahetult enne esiettekannet. Kas peale selle teos on teil veel olnud konkreetseid tellimusi? Tellimustega seoses võib alati rääkida Jaan Rääts Ast kes väga aktiivselt alati vastab tellimustele kui ideed teda huvitavad nööri, lugude matrjoška, nüüd on valminud juba tema kolmas trio tellimusele ja samuti on veel üks teos, mis kahjuks on avalikult esitamata Sanyaan ratsaallegro tšellole ja klaverile ja orkestrile. Mida ma isiklikult pean väga kõrgetasemeliste teoseks nimelt valmis täiesti konkreetse tellimuse peale Arbo Valdma, aga meil oli vaja mängida probetrovskis sümfooniakontserdil kummagi meil oli kavas Eesti helilooja teos ja siis me lihtsalt tulime ideele, et aga miks mitte siis mängida veel üks teos, kus me mõlemat korraga mängime. Ja sai tellitud Jaan Räätsa käest kohe momentaanselt, see oli üsna hilja öösel, helistasime talle ja pakkusime talle niisugust varianti, et kas ta ei tahaks kirjutada. Üks niisugune. Sädelev allegro briljantne allegro tšellole ja klaverile orkestrile ideerida vaimustas, ütles, et oi, seda pole ju veel tehtud eesti muusikas ja miks ka mitte ja teos valmis hästi kiiresti. Paari nädala jooksul. Oma programmidesse koondetega vähe kuulduid pähe mängitud teoseid. Suureks abiks mul selle juures on minu pedagoog professor Mihhail hoomitser. Vaata väga hea meelega annab mulle teosed esiettekandeks, mida ta võiks ka ise teha. Näiteks möödunudaastases programmis olid mul esiettekandena NSV Liidus kõlakaid hästi naljakalt. Alessandro Scarlatti kolm selle selle, mis on avastatud alles 1970. aastal. Muusikateadlase Arno Rohline testides olete alati ära märkinud Brahmsi nime, see tähendab, teil on olemas lugupidamine ka romantilise muusika vastu. Siin on nüüd laike niisugune vastuolu, mis on tekkinud just tänu nendele Annelikudele lavale kuku meestele. Selle järgi tekkinud arusaamine, et Toomas Velmet on ikkagi kaasaegse muusika propageerija ja tema lemmikud kaasaegsed heliloojad. Siinkohal peaks ütlema, et ammust aega minu lemmikheliloojaks siiski praam, kõige aspirantuuri repertuaar meeskond oli läbi mängida sisaldas suuremal määral vot just seda romantilist, klassikalist muusikat esimeseks teoseks, mis ma pärast Moskvat ette ka, et siin vabariigis olid osake kontsertorkestrile tšellole Eri Klasi juhatusel.