Kui te praegu võtaksite endale ülesande asutajad, teeksite. Kunagi oli selline ülesanne, pidin koodi tegema. Esin tuli rahvast kokku õige palju. Aga tulemus oli see, et sellest hulgast rahvast umbes 50-st inimesest leidsin ainult kaks 13 lauljat. Milliseid põhimõtteid silmas peate, kui te valite lauljat? Kõigepealt seda ikka getter muusikaalsuseks vastav. Teiseks need küsimuste ja vestluse varal selgeks teha, kas tal on muusikaarmastust nii südamelähedane või ta on juhuslik katsetaja. Katseaeg seal kas siis üks semester või või üks hooaeg. Ja siis me näeme, kuidas inimene laulab ja kas ta sobib kollektiivi. Kas ta on muusikaarmastaja? Kas teil on veel meeles, kuidas asutasid oma esimese koorielulookirjutajad ütlevad, et olite siis olekski 11 aastane. Aga kas siis ka mingid põhimõtted juba käes, siis ma just asutasin, aga siiski vist jah, selles klassis, kus ma õppisin, see oli vist mäletan, viies klass algkoolis seal terve klass laulis, ainult üks noormees oli siis, kes, kellele jõudnud musikaalsust. No ja siis me selle klassikooris tegingi esimese koorikese, see oli niisugune üllatus. Mitte ainult mulle endale, et ma sellega hakkama sain ka üllatus ka mu klassikaaslastele ja ja kogu koolile. See võeti vastu kuidagi ka nii suure rõõmuga ja pärast anti meile väga palju kiidusõnu. Kas see oli juba mingisugust eeskuju kodus ka koorilaul osas? Nojah tänu peab, ütleme siin oma isale just kes oli lõpetanud Kaarma seminari ja selle tõttu ise oskas mängida klaverit, viiulit. Ja meie kodus oli pidev nisugune muusikaline tegevus. Kuna meid oli suur pere. Tol ajal, kui mina noor olin, siis oli neid jälgi 11, tegelikult on 13 õde-venda olnud mul. Ja siis oli meil kodus orkester, kohalik haridusselts, seal oli võrdlemisi tugev isetegevus ja vennad mängisid orkestris. Orkestri pilli toodi koju. Ja siis sageli musitseeriti kodus juba. No mina olin siis väikene, alles viie-kuue aastane, aga juba sel ajal maa oskasin ka juba klaveri peal akorde võtta ja mängida. Ei, sa õpetas mulle selgeks noodi ja selle tõttu juba hiljem niisugune väikene meeleorkester kus oli siis viiuli klarnet ja kitarrisõlme juba mängisin kaasa klaverit, seal. Nii et esimene muusikaline äratus on olnud nagu orkestri kaudu Jah, siiski orkester oli, aga hiljem ka koorsest õed-vennad, kõik laulsid. Ja hiljem oli meil kodus niisugune päris kodune koorikene. Neid oli küll vähe kokku isa ja emaga. Illaselerimasel paar. Palju repertuaaris olid meil Miina Härma kontserte, Türnpu läte ja teiste laulud, kerged, muidugi millegi raske disainiga kaelakava võtta. Aga isegi ma mäletan, et kunagi laulsime mingisugune põllumeeste päev või või rahvast oli kokku ja, ja andsime isegi väikese osa sellest kontserdist. Kas seal hakkaski juba koor rohkem meeldima? Jah, sealt sai võib-olla tõesti koormulle südamelähedaseks, kuna ma ise selle kooriga põhilist vaeva nägin. Ise juhatasidega, jah, see oli ikka mu enda juhatusel, sellelt vennalt muidu kaitses ka ja sest häält õpetamisel seal, no tore oleks olnud näha, mismoodi mina juhatasin, aga ma mäletan seda, et tol ajal ilmusid koorijuhi käsiraamatud Richard Ritsing ja Tuudur Vettik ja ja nende käsiraamatutest Nolice vis seal skeemid ära õppisin ja midagi midagi tegin. Koorijuhid just mitte väga hea meelega ei tööta naiskooriga, millesse tuleb. Nojah, siin on nii eteks kõige kõige kõlavam ja kõige tugevam kõige nii värvirikkam. Ülemhelide sarja poolest on ju meeskoor vast vaidlematult kõige laiem ja kõige ulatuslikuma nele segakoor. Kõige rohkem värve, naiskoor selles suhtes on pisut vaesem. Aga ma peaks ütlema seda, et näis kur oma niukse lüürilise. Niisugune südamelähedasem tundsin justkui vajadusel naiskoorilaul oli kuidagi kõige tagaplaanil. Me teame, et meil lault ikkagi veel isegi pärast sõda, naiskoorid laulsid siin suuremalt osalt kolmehäälselt veel. Nüüd hakkas mind huvitama see, et kas ei saaks naiskoorile ka anda nii suhteliselt omamoodi okta viste juurde. Ja kui ma 1951 hakkasin aris teiste naiskooriga tööle siis mul nii avanes ja võimalus katsetusteks, sest seal oli võrdlemisi palju mul selliseid hääli, kes laulsid välja päikse oktoreimiiri too isegi, ja kaks-kolm lauljat, kes laulsid isegi suure okteri, siitsime mulli. Ja see oligi vist 53. 54. aastal kuna seadsin ühe laulu ja panin seal alla viimasteks akordinootideks sibi molli suure oktoobris. Selle peale ilmus ajalehes kriitikat, koor laulis väga toredasti, aga ei ole ilus, kui koorilt kaasa laulab. No midagi ei tea, keegi ei uskunud, et nii segavaid hääli on vaja, oli teine kriitikaga, et milleks üldse naiskooril on selliseid sügavaid hääli vaja. Aga hiljem. Te olete seisnud ka laulupidude üldjuhi puldis. Kas mäletate oma esimest esinemist, mass koorijuhina? Jah, üldlaulupeol ma olin esimest korda puldis 1960 aga rajooni laulupidusid neid maania orendi juhatanud väga palju, ma mäletan nii rajoone otseselt, kus ma tegutsesin näiteks Põlva rajoon siis Viljandi, siis oli veel Elva rajoon meil tol korraliks selline rajoon, kus väga vähe oli koore. Seal sai väga sageli oldud Paide rajoon, Võru rajoon Märjamaa. Nii et neid laulupäevi sai juhatatud tol ajal väga-väga-väga palju. Ja tööd oli ka tõesti palju. Noman olin tol korral siin Eesti Raadios dirigendiks segakoori juures. Siit anti mulle võimalus siis minna rajoonidesse. Teatrisse segas see muidugi ka õpinguid konservatooriumis aga toime sai tuldud, aga siis esimene suurem oli siis 1960. Kas laulupidu juhatades on ka kuidagi teistsugune tunne kui tavalisel kontserdil? Jah, minul on kuidagi tunne nii nagu nagu ma istuksin klaveri tagant oreli taha. Siis on seal see töö kuidagi filigraanse ja ja nüansirikkam ja aga laulupeol seda võib-olla ei saa teha, aga see kõlamis haarab niisuguse suure jõu ja, ja, ja tungevuse ja ja hoopis teistsugused emotsioonid tekivad seal kui hariliku koori ees seal midagi suurt ja toredat. Ja ma mäletan seda, et 1933 oli esimene laulupidu minema pealt kuulasin. Olin siis veel koolipoiss ja see oli mu meelest midagi suurt ja sellist mida no ma ei oska ette kujutadagi, et nii võimas laul võib inimeste suust kõlada ja võib-olla siis kaali, kuna niisugune soov, et küll oleks tore kui saaksin kunagi juhatada sellist koori. Kas teile praegugi meeldib juhatada laulupidusid ja väga on midagi ka tulemas. No eks praegu valmistame ju 70 viiendat koolinoorte laulupidu oli nüüd möödunud aastal. Seega tore pidu. Ma praegu ei tia paika, kus toimub. Sest me tahtsime Miina härma 100 kümnendat sünnipäeva, sellega tähistada. Pidi toimuma Tartus. Anid toimub seal teatavasti üliõpilaste laulupäev ja seetõttu meil tuleb praegu rajatud teine paik. Ka 75, kui tervis vastu peab, siis tahaks ikka veel kaasa lüüa. Naiskoorid praegu juba valmistavat osa repertuaari on juba käes. Ja loodame, et tuleb jälle tore. Laulupidu 69 oli juubelilaulupidu, see õnnestus väga toredasti. Te olete üks neist, kes oma dirigendi kogemusi kasutab ka pedagoogilises töös. Pedagoogilise Instituudi juurde loodi muusikaosakond ja seal olid need liitosakondades eliitmuusikud, seal käekultuuri muusika, siis võõrkeeli, muusika ja hiljem siis otseselt muusikapedagoogika. See töö on mulle pakkunud väga suurt huvi. Igasugu pille, instrumente ja dirigeerimist selle kõrval. Võiks ütelda, et see oli üks kõige huvitavam aeg, isegi kus sa pidid ennast kokku võtma ja, ja mitte ainult oma eriala seisukohalt. Paid iidse muusikast ainete seisukohalt ennast nii palju koondametsada võisid teha teid kõiki edasi anda. Viimasel ajal tõesti on läinud nii, et ma olen rohkem jäänud koori jala tööle kooriklass, kooli õpetuse metoodika, Korlitratuur ja dirigeerimine, need on mul praeguni. Väga tore on näha, kuidas inimene tuleb esimesele kursusele ja ja kuidas ta õppima hakkab ja kuidas ta esimese laulu juhatab. Ja tore on vaadata teda siis, kui ta lõpetab ja kui ta kindlalt seisab koori ees. Seal oleks justkui su enda pandud osakesi mida ta kasutab ja mida ta teeb. Kas teie pedagoogilises töös teie kui pedagoogi põhimõtetes lööb välja ka koorijuht? Kindlasti vist sellepärast, et eks see koorijuhtimine ole siiski oma põhiala ja kõik, kui ma õpetan teisi aineid, näiteks ütleme ka seal teooria, solfedžo ja igasugust muud ka sinna juurde olen, määrati Põhiminutiga koorijuhi vajadused, koorijuhile vajalikud teadmised ja nii edasi. Koorijuhtidel on ikka olnud vajadus ka ise midagi luua, mõni laul paberile panna on seega teie puhul nii. Jah, olen teinud katsetusi. Oli väga tore see, et maa konservatooriumi päevil vana kadunud Mart Saar solimu pedagoogiks koori armoonias, tema leidis, et mul koori harmoonias ei ole kuigi palju vaeva Etva säält ühest kooriliigist teise lood. Ja tema oligi see, kes ütles, et, et mis me sellega mängime, teeme parem uue laulu. Ja nii mu esimesed katsetused siis sündisid, kuigi võib-olla kooriseadeid, näiteks rahvalauluseaded ja eestkooriliigist teise seadeid on ilmunud juba üsna varakult. 47. Kogumikus on mul üks laul, nimelt pulmalust, mida ma seadsin naiskoorile. Ja seal teised eriti temaatilised laulud. Pühalinilt klipp. Individuaalsed laulud sündisid tõesti konservatooriumi päevil siis, kui Mart Saar mind juhendas. Ka Villem Kapp oli mu juhendaja konsultoni lõpupäevil. Temalt selle, ma sain väga palju häid kogemusi ja näpunäiteid. Ta oli väga julge. Ta kalis sageli tekstiilis, nõudis üsna palju mõtlemist, aga kokku neid laule on saanud nii 30 40 vahel. Kas neid luues mõtlesite enam-vähem oma koori peale või ka midagi tellimise peale tehtud? On oma koori peale tehtud, aga on ka võistlustest osa võetud paarisi kohta isegi. Mäletan üks meeskoorilaul võiduarmee. Kas teie laule on laulnud ka koorid väljastpoolt meie vabadust? Jah, on läki, laulupeo kavas oli minu tervitus. Samuti Eleti rajooni laulupeo kavas oli üks minu. Kui ma ei mäleta, see oli suurem, kui su saatus annab tekstile loodud. Ja vennasvabariikidest on veel olnud teisi naiskoore, kes on laulnud Leningradi koorid siis Smosco koor laulis kahte minul laulu siis on veel, võiks märkida seda, et Ungari koorid on laulnud mu naiskoorilaule ja mitte kaua tagasi, kuulsin Soome raadiost Ozzy elukas oma soome naislauljatega. Laulis kahte minu lauluõhtu laulu ja kevade ootel. Olen kuulnud, et peate lugu matkamisest. Minu meelest eeldab see loodusarmastust vajadust loodusesse sulada. Võib-olla ka ise siin midagi luua või kujundada. Kas ma arvasin õigesti? Varem mul oli matkahuvi suvel sageli lihtsalt matkakepp käes ja kott seljas. Ilusates paikades. Vaadata loodust no võiks mainida siin, et läbi on käidud põhjarannik jalgsi läbi on käidud ka Lõuna-Eesti väga siin Tallinna ümbruses on üsna palju jalgsimatku läbi viidud. Kui avanes võimalus omada auto, siis see auto on olnud ka mulle matkaradadel suureks abiks, sest nyyd avanes võimalus kaugematele maadele sõita. On tehtud matkateid nii 4000 5000 kilomeetri ulatuses. Ukraina, Karpaatid, Taga-Kaukaasia siis veel Krimm. Naabervabariigid, Läti ja Leedu. Ja isegi võib ühe saladuse öelda, et mul on kolmas spordijärk. Auto matkas rohkem ei on siin siiski tegemist looduse ilu ja looduse nautimiseks. Mida teid võlub meie Eesti looduses? No Eesti loodus on võib-olla oma tasase maastikuga kõige lähedasem. Oleks tore näide Vena Mart Saar veel elas. Siis ma läksin, talitas Saarde külla, teeme tüpa, sääre, on soode ja rabade keskel ja kui me läksime mardiga jalutama jõudsime männituka juurde ja Martin seismised, kuule, laulab.