Rohkem kui 10 aastat tagasi sai ülemaailmselt tuntuks Bob Dylan. Teda hüüti põlvkonna laulikuks Lääne noorsoomõtete väljendajaks. Aastate kuludes otsiti pealekasvavale noorusele võrdväärset mantlipärijat Dylanile. See polnud aga kerge ülesanne. Alles. Või siis aasta suvel julgesid mõned kriitikud väita, et umbes samalaadne nähtus on USA muusikast tärkamas ja selleks on New Yorgi tütarlaps mereni saata. Dylani hiilgeaegadel oli USA-s umbes kolm ja pool miljonit üliõpilast. Tänaseks on miljonite arv tõusnud kaheksale. Ometi pole meloni, saab ka sellest eriti vaimustunud. Meie haridussüsteem on tardunud. Ta püüab toota selliseid, kes kaitseksid vana kes demagoogitsevad, targutavad, mitte ka neid, kes võiksid uut luua, olemasolevat muuta. Sellepärast stopp. Ma ei taha enam kuulda. Ei usu, et meil on nii haridusele vihane, oleks. Ise on ta peale keskkooli kaks aastat raamatut tudeerinud ja alles siis laulu peale siirdunud. Tõsi, melamiin põlema väljendustes eriti täpne ja seda teeb ta arvatavasti sihilikult teate kuulajaile mõtlemisruumi Karieerumis võimalusi. Meloni usaldab kuulajaid, nende paremat, mina. Head tahet ja mõistmist on, aga me oleme laulude puhul tõepoolest vaja. Näiteks kasvõi siis hulka. Maailma rahumeelne areng loob võimalused et vaikus, lõplik rahu saabuks inimesele ühel imelisel moel. Maailmale on praegu suur šanss elatud, võideldud elu lõpeb rahus lõpp loomuliku surmaga. Ja ka see võib olla õnn, kui maailmas tuntakse ainult vanadussurma. Me oleme nii, saab ka suurimad õnnestumised kuuluvad armastus luulesse. Kristlik moraal on tänapäeva inimesele peale surunud mitmeid tabusid, millest küll kinni ei peeta kuid mida üldsuse silmal hoolikalt kummardatakse. Taolist silma kirjanik näilikust, meloni lauludest, kardetaksegi tunded ja otsekohesus, kontrakavaluse kainus. Ma armastasin inimestelt liiga palju. Jumala paneb mulle seda pahaks, arvab melaniini laulus haaravalt. Bob Dylanit iseloomustas konkreetne, täpne sõna ja emotsionaalselt küllaltki vaoshoitud laulmine. Melanie Sakal see vast on hääl väga paindlik ning alles oma esitusega annata tihtipeale sõnade mõistmiseks võtme. Seepärast on melaniini laule teiste suus üpris raske ette kujutada. Nii armastuslaulude kangelaseks on enamasti lapseohtu tütarlaps, kes oskamatult püüa varjata pettumust kibedust, kes nutuga naerdes püüab ükskõiksust teeselda, mõrudat alla neelata. Me jõudsime linna tagasi. Tulin kohe siia, avasin ukse, kaputamata nagu vanasti. Vabanda. Anna andeks, ma ei teadnud. Kas nad siis ei öelnud, et ma jõudsin linna tagasi. Nagu vanasti kaputamata. Anna andeks. Meil on, neil on loomupärane usk sellesse, mida ta teeb. Viirusi kaasaelamine annavad tema kangelastele veenvuse. Me oleme otsekui kehastub ümber proovides omal nahal loodud situatsiooni. Järgnevalt on ta väikene poiss nimega Christopher Robin, kõigile tuntud karupoeg Puhhi loost. Christopher asutab end just magama minema. Mõtleb kõik päeva sündmused läbi, soovib, et läheks hästi isal-emal. Üks asi ei tule aga meelde. Ta tahtis, et ah, õigus, ta tahtis, et läheks hästi ka Christopher ravil. Niimoodi meloni alustas laulja vihmi kitarri saada. Kuulsuse kasvades avanesid tal võimalused kasutada juba suuri orkestreid oma maitse järgi valida värve, ühesõnaga eksperimenteerida. Dylani laulud on teravad, löövad nagu piitsaga, siin pole mingit leppimist. Ta vastandab mässu ja mugavuse, võimu ja vaimu. Melamiin, see vastan leebem. Ta tunnistab enese osaks sellest, mis toimub. Tambi kohkunud ema, kes ei suuda uskuda oma laste kurjust. Tan kui laps, kes ei suuda mõista täiskasvanute julmust ja ükskõiksust. Inimesed, vaadake, mida te olete teinud loodusele. Vaadake, kus te elate, mismoodi elata. Vaadake, mida te olete teinud linnale ja mida suurlinn on teinud teist. Tarbimisühiskonna asjade kultus, inimese unustamine, eraldatus Nendes näeb Melamiid Savka kurjeimat vaenlast. Kuidas lõhkuda maha seinad, mida ehitamise, mida ehitab ühiskond. Kuidas hoida end avatuna, valmis osa võtma, jagama inimeste muresid, rõõme, loomingut, kuidas olla lähedal? Kuidas viibida inimeste keskel? Inimeste maal?