Lydia Jannseni sünnipaigas Vändras elas ja õpetas kunagi koolmeister, kes kord, kui ta seletas Telemineviku oleviku ja tuleviku pitsitas silmad kinni ja hüüatas. Nägite, see, mis enne oli, tulevik sai pärast olevikuks ja praegu on hoopis minevik. Minevikus ei saa elada aga tolevicon igas pisemas hetkest tulevik, siis elame me ainult tulevikus tuleviku jaoks. Tolle ajaloole nimetuks jäänud koolmeistriõpetust pidi tahabki tänane saade sündida. Ma olen peaaegu päris kindel, et igas täiskasvanud inimeses, isegi siis, kui ta on juba hallipäine on natukene säilinud lapselikust. Sest me kõik oleme kunagi lapsed olnud. Lapsena oli mul, seal saab Pallo meiega sünonüümsed, haljad uluvad ära. Ah nii, ja mul on teile väikeettepanek, mängiksime üht mängu, kujutame ette, et praegu on aastal 1840 325 aastat tagasi. Ja kujutame ette, et on üks ilus jõululaupäeva õhtu. Vändra kandis. Sel õhtul sünnib ilma väike Lydia Jannsen. Jõulupuu jõululapsed ja laulavad jõululaulu ja, ja EMT lõul, laupäeva Leenatuaalses endagi möllavad ja hullavad uperpalle. Kui praegu on aasta 1843, millal siis teie esivanemad tulevad siia Vändrasse elama? Aga nemad on, ega mina ei tea, nemad on sündinud, siin. Ei olegi kusagil rännanud, ikka siin nende elupõliseid on siis nemad kindlasti pidid seda väikest tüdrukut mägemeri. Isa oleks nüüd 100 aastane olnd juba null, üks tema kindlasti mõnda asja korreks mäletanud, mina mäletan veel seda maja endist maja oli umbes samasugune maja nagu meie maja, siin on sugu, harilik talumaja moodi maja sukk madalad ja. Lydia Koidula kunagi tulevikus saab kirjutama, et et Meil aiaäärne tänavas ja kuidas kasteheinas ta mängis. Siin Vändra kandis on siis hästi palju kasteinalist. Jah, mööda äärt on küll põlvini. Meil aiaäärses tänavas on küll nii. Vändra kandis pole ju tänavaid? Selle jälle Köstil maja juur ette läks tänavu siis maantee peal suur sest seal on puud, ääred suured puudel ääres ja see oli tema õue mine tänav seal suure tiibetaks temal õue välja. Ja edaspidi, kui Koidula sirgub ja astub kirjavahetusse Viru lauliku Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ka siis ta pihib, et tema lemmikpuuks on juba Vändra põlvest peale kuusk. Ja kuigi hiljem Vändras on laiad lagedad põllud, on ikka silmapiir sakiline. Õues tuvad Heneretz kasvas suur suur saar ja seal iga suveööbik laulis seal Saariot kuulaga ööbik laulab nii, mis läks? Muide, ühe Lydia Koidula luuletuskogu nimeks, mis ilmub Tartus. Varsti saab olema Emajõe ööbik, nii et nüüd on teada, kust kandisse ööbik pärita. Ööbikud lepingus laulavad iga kevad ja suvi läbi plaksutavad. Aastal 1850 Mil Jansen perekond saabub Vändrast siia Pärnusse ei ole ülejõe koolimajas nii soe, kui on siin tulevikus mil siin majas saab asuma Koidula muuseum. Sest koolmeister saabub just vastehitatud koolimajja ja vaevalt et on siis jõudnud endale muretseda või on linn jõudnud muretseda suure kütusetagavara? Siin majas ei ole veel vanu häid ja sooje mälestusi. On vaid mängutoos, mis väikeseid ja kui ta on kuueaastane, kui nad siia saabuvad. Peab lõbustama. Johansonile on aga olnud ka üks väikene töökabinet siin see on, aga maja teises pooles, kus praegu on üleraamatukogu. Ja seal siis isa töökabinetis teebki liidi oma esimesed katsetused ja ühtlasi abistab ka ei saa koolitöös. Ja siit sellest majast läheb välja esimene eestikeelne leht. Pärnu Postimees Perno Postimees tookord Klaveril ta on olnud väga musikaalne oma näidenditele loonud laulukesed ja saatemuusika ja saatnud siis lava taga, meenutab käsitöökast, sest tol ajal ju tütarlapsed tegelesid kõik käsitööga, nii muidugi ka luuletaja Lydia Koidula. Ja mis veel kirjutustarvete kast, see on kuulnud tema vanavanaisale Kangro Andresele. Veel meenutavad teda raamatud peamiselt saksa klassikast. Kuna Janssoni perekonnas loeti palju Maja asub vana Tallinna postimaantee ääres. Siit sõidavad mööda postimehed Sikkel mööda lihtrahvas ja kõigest sellest Liise Koidula edaspidi kavatsedki kirjutada. Säärase mulgi puhul võiks rääkida ühest huvitavast episoodist mis vast ehk andis tõukesele näidendi kirjutamisele. Nimelt oli Pärnu Postimehes toodud ära kaubahindade kuulutused ja inimeste lugemis oskus, tookord ei olnud ju nii suur kui praegu ja nii Jansen kirjutab, et Saaremaa talupoeg sõitis Pärnusse äri ajama, kuna ta luges postimehest kauba hindu, kus tema on trükkinud ära püttpunas soola maksab viis rubla 50 kopikat, pütt tangu soola maksab neli rubla 60 kopikat, mõlemad hinnad on tekstis alla kirjutanud ja teises reas siis mitte asjatult korrata sõnasool tangu järel. Siis ta tarvitab hanejalgu, ei kordusi. See Saaremaa mees pole ega neist hanejalgadest aru saanud ja arvanud, et Pärnus peab olema suur tangu puudus, kui püti viisi juba ostetakse ja nii kõrget hinda makstakse. Jahvatab siis koor mootri tangudeks, sõidab Pärnusse äri tegema. Ta oli astunud siis vesivärava poodi silla juures ja pärinud, kui palju teil tangupütist makstakse. Talle öeldud, et püti viis, ei ole tang ostetud mees kukkunud vaidlema. Lõpuks siis otsitud Postimees välja ja selgunud eksid. Jansen näitab selles artiklis, et rahvale on vaja siiski suuremat kooliharidust rohkem tähelepanu pöörata kooliskäimisele. Tema tütar Liidiaga võtab selle episoodi põimib oma näidendisse ja väga minev teatritükk, mis peab jääma sajandiks ja isegi kauemaks. Seda kindlasti päris kindlasti. Me asume Pärnus. Nahksilla silla otsas, mis ühendab Pärnu kaht kallast, kahte hästi erinevat kallast. Jah, üks on lihtrahva linnaosa, kus elavad kalurid. Ülejõel siin teine osa, kus elab rikka linnakodanlus, kus on kauplused ja Turki Ja meie asume selle lihtsama poole peal. Siitpoolt tuleb Lydia Koidula, kes astub üle nahksillarikkasse linnaossa. Tarkust taga nõuda kõrgemasse tütarlastekooli saksakeelsesse õppeasutusse, kus on peale tema ainult üks eesti tütarlaps Lillisu. Purk, kes tuleb ka mulje siit sellest samast linnaosast Jah, muidugi nad kõnnivad üle nahksilla, mida sellepärast nahksillaks kutsutaksegi, et ta on väga madalal jõe kohal ja kui hobused siit üle sõidavad sisse sild õõtsub ja õõtsub isegi jalakäijate raskuse all. Ja mul on tunne, et kui Lydia Koidula enne sillale astumist peatub siis ta peatub siinpool silda. Minagi usun sedasama, sest siinpool peaks see elu huvitavam olema. Siia tulevad kalurid oma paatidega, siin võetakse kalad vastu nende käest. Siin keeb küllaltki vilgas tegevus. Pesunaised, kellest ta hiljem kirjutab oma esimese jutustuse Kivirist Kivirist ja ta on koolitüdruk, siis alles tütarlaste kool, lõpetamata. Nii ja pärast tuleb ta tagasi samale kaldale kui koolis käidud. Jah, pärast tuleb jälle üles sama silla ja kõnnib mööda Tallinna postimaanteed üle jäi koolimajani. Ega see sillast üle käimine nii lihtne ei olegi. Me teame, et 100 aastat hiljem, kui ehitatakse siia samale kohale võimas kivisild kihutavad ikka üle silla, õelad, karmid meretuuled ja vankrirataste kolinast saab tulevikus selline mürin. Koolikell kaliiviak tonnide aastat 1000 854861 ja selles koolis muidugi, sest see maja on ehitatud 1902, aga ta õppis ühes teises majas, mis ei ole enam säilinud, ometi hiljem saab see maja temanimeliseks. Aga sellepärast, et see kool jätkab teatud mõttes, sest neid traditsioone, mis oli tollel koolil, kus Lydia Koidula õppis teatud mõttes sellepärast ütlen, et aeg on muutunud ja iga traditsioon tänapäeva ei kõlba. Kuid ühte teist püüame ka alal hoida, mis sobi meie ajal näiteks eesrindlik mõte. Me peame Lydia Koidula oma aja ees Rinlikuks inimeseks ja tahame, et meie kooli õpilased ja lõpetajad eriti oleksid tänapäeva sõnniku inimesel. Koidula õpetajatel oli kindlasti väga raske Väike-hõõrukas aimata tulevast luuletaja. Niisama raske on ka teil 20. sajandil. Ja raske muidugi, aga samal ajal on ka huvitavaid momente, millal seda raskustab kergelt vaadata või näha, näiteks oli meil just neljandal detsembril kõnevõistlus. See läks ka Lydia Koidula laupäeva eelse üritusena ja osa võttis 11 õpilast üheksandate kuni üheteistkümnendates klassides ning need olid küll kõik vaimu teravmeelsed veenmisvõime ja toreda esinemisoskusega noored, kes tõid esile suurepäraseid mõtteid mida jääb küll veel ainult teoks teha, vot sinnapoole me püüamegi. Öelge paluneks ilus 20. sajandi mõtte. Ilus, 20. sajandi mõtte. Just sellelt viimaselt kõnevõistluselt jäi nagu kõrvu helisema selline ühe abituriendi mõtteavaldus. Meil oli alati hea kuur, aga viimasel aastal on koorilauluga mõnevõrra raskusi olnud kõnevõistlusel jah, just selline mõte, et liiga palju me räägime sellest, et parem on teha see koor ja hakata laulma tegusid, on vaja. Tõrvikute valgusel sammuvad Pärnu Koidula nimelise kooli õppurid täna oma kooli ja oma linna pühapaika. Praegu peaks rongkäigu pea olema juba jõudnud koidulauliku kuju juurde. Esimesed lilledki on ehk juba värskelt sadanud lumme pistetud. Kohe kõlavad sütitavad Isamaa kõned ja koolihümniks valitud laul. Punakas tõrvikute helk kumab vastu jahedalt. PronksKoidula kivistunud pilk vaatab kaugusse. Aga missugune ta oli siis? Kui ta hingas, igatses siis, kui ta põles tungla oma lühikest ja kirglikku elu. 100 aastat pärast seda, kui Koidula ja Viru lauliku kirjavahetus lõppeb tuleb Pärnu teatris lavale uus Koidula 20. sajandi Koidula ja teda kehastab Reet Laisaar. Me tahtsime seda poeetilist Väga poeetilist, tema mõtteid, tundeid, mis selles kirjavahetuses on lihtsalt rahvale väga lähedale tuua. Paljud uurijad on järgmisel sajandil tegelenud Koidula elulooga aga ometi keegi neist tulevikus ei julge rääkida Koidulast kui naisest. See teeb teil väga raskeks Koidula mängimisest. Siiski on räägitud ka temast kui naisest ja mina kui naine vähemalt olen leidnud selle materjali hulgas. Temast olen kätte saanud ja lugenud väga palju, millest ma võin kui naist mõista. Ääretult kallis temas. Kõigepealt on minule tema. Otse meeletu isamaa armastus. Ja tema võitlevad samateemalised luuletused tol ajal tõesti ei olnud. Nii suure sisemise tulega naist ja, ning mehist luulet. Sel ajal ei kirjutanud isegi ükski mees, kui see naine julges kirjutada. Koidula on suur naine aga tema luule on mehelik. Kas need vastandid teie sajandis ei lähe tülli? Mittemehelik on tema luule vaid, aga mehine minu arvates on tema luule. Ja see mehine ei ole naiseliku, selle kindlasti mitte vastand, vaid täiendavad 11. 1863. aasta jõulukuul. Jansenite pere kraami vankritele jätab hüvasti Pärnuga. Ees seisab rahvalehe Eesti Postimees. Perekondlik toimetamine Tartus. Lydia Jannseni peab saama Carl Robert Jakobsoni ettepanekul Koidula kelle loomingu pärlid peavad sündima järgmise aastakümne jooksul Tartus. Lubage meiegi kandume mõttekiirusel sinna. On vaikne lumesaju õhtu detsembris aastal 1868. Koidula. Nüüd on ta juba Koidula on koos oma isa ja mitmeõe ning vennaga Tartus ja siin selle kõrge puu all asub nende maja. See on lihtne puumaja ja teisel korral on ärklitoad. Seal on ka Koidula tuba sinna lähetama nii puhkehetkedel. Ja seal teeb ta oma tööd. Seal kirjutab ta oma luuletused, näidendid ja sealt kirjutatama kirjad oma tuttavatele kodu- ja välismaal. Praegu on ta juba kirjutanud. Mu isamaa on minu arm ja sind surmani. Kunileid on kirjutanud luuletusest leivaviisid. Kui sulab siit aiast lumi, siis tärkavad tuhanded lilled. Kes kaheda, purskkaev, lillepeenrad, suur Lõhmus, selle alla jookseb Koidula, kui ta tahab puhata toimetuse tööst või kui ta pea on täis kuumi mõtteid, kui ta on väsinud. Aga kui kui rõõm ja mälestused tuttavatest otsivad väljapääsu, ta tuleb siia isegi talvel kuulata, kuidas, kuidas Lõhmuses süda väriseb ja kevadel tõotab. Aga see kevad, mis saabub, on erakorraline kevadtalv enne seda kevadet. See on kõige pingelisem tööaeg Koidula elus. Sest tuleb Eesti rahva esimene üldlaulupidu. On vaja saata noote, koorijuhtidele on vaja kirjutada luuletusi, on vaja kirjutada, välismaalastele kutsuda ja juhtida siia sõpru. Ja see ongi see suvi, kus Janseni maja on täis hommikust õhtuni külalisi kus iga puudus ja, ja ruumipuudus ajab ainult naerma ja kus ainult oodatakse, et külalised veel ei läheks. Ja siit majast astub 18. juuni hommikul aastal 1869 erutusega südames välja postipapa ise hõbedast taktikepp taskus. Ja, ja kratsib kukalt ja on isegi väga meeleheitel. Sest ta on kutsunud kokku eesti rahva paremiku ja ja ta ei tea, kas pidu õnnestub või mitte. Tulevad mängukoorid, tulevad laulukoorid, lauldakse, vihmasajus, lauldakse ja mängitakse võidu ja rõõmsal meelel. Noor Koidula jookseb otsival sammul läbi rahvasummade, tema tumedad juuksed ja igatsev pilk vilksatavad kord siin, kord seal, kus on siis Viru laulik. Kas ta tõesti jättis tulemata? Koidula on peaaegu meeleheitel? Jah. Kreutzwaldi Jakobson ei tulnud Tartusse, rahvavabastusliikumine on lõhenenud kaheks ja siiski võib kirjaneitsi lauluisale pärast pihtida papa, mida kadedad keeled ja suled ei süüdistaks. See oli siiski eesti pidu. Rahvast liitsid laul, mäng ja laulumängu metsa taga. Üks Soomeresuurune soov. Vabaks saada. Rakvere pasunakoori pillimehed, lood on neil muidugi nüüd, teised puhuvad torusid sirgeks ka 100 aastat hiljem. Aga needsamad pillid, mida te praegu kuulete, helistasid esimese üldlaulupeo sisse Tartu linna kellatornidest ja teiste hulgas olid ka Kaarel puksid. See oli meie vanaisa oli. Ja see võttis ka sellest laulupeost osa. Kirikutornist mäng on üldiselt kostruselt väga kaunis, tema Eliseb ja tema kõla on suurepärane. Mõned aastad tagasi seal mängi eriti Downist, küll neid see on muide nii väga ilus maal. Metsad kostavad vastu tüki aja pärast veel kostab heli, nii et viimast lõppu võid veel ise ka kuulda sellest, mis mängijad on. 69. aasta suvel tulid pärnakad, tallinlased, Tarvastu mehed mustades kuubedes tulid vankri kõrval ja tulid ainult mehed. Esimesed laulupeol laulsid ainult mehed ja kui nad saabusid Tartusse, siis nad kindlasti pidid seal suurel peol nägema üht pikakasvulised sihvakad, uhke kõnnakuga neidu, kes 69. aastal pidi saama 25 aastaseks ja kelle osa laulupeo ettevalmistamises ei olnud sugugi mitte väike Te, mõtlete Lydia Koidula, et ei aja täiesti? No teie pillimehed nägid vist ikka? No muidugi nad nägid, see on päris kindel, et nad nägid. Aga lähemalt ei, nii kokkupuuteid, jah, no kindlasti kindlasti oli kokkupuutes temaga, aga nüüd me peame kahjuks leppima ainult mälestustega temast. Ja teil on kui aeg vere kultuuriinimesel, Koidula raamat kusagil riiulil, jah, on küll. Missugused luuletusest helistavad siis kõige rohkem luuletust, et näiteks mu isamaa on minu arm sind surmani. Mu isamaa on minu arm, see on väga südamelähedane selle pärast, just et ta on väga nii isamaaline. Ja juba sel korral oli see isamaa vastu armastus hakkas tekkima ja on praegust. Järgmise sajandi keskpaiku luuakse Tartusse kirjandusmuuseum kus saavad olema ka Koidula luuletused, kirjad ja neid hoiavad Liis raud ja Eeva Aaver. Kas Koidula luulelehed on 100 aasta pärast ka tublisti juba koltunud? Ei saa öelda, et koltumise pärast oleks nendega raske töötada. Aga just luule käsikirjad sattusid inimeste kätte, kes ei suhtunud küllalt õieti Koidula luule väljaandmise küsimusse ja need Koidula luuletuste käsikirjad on tublisti rikutud. Seal on mitmesuguste inimeste käejälgi. Kõigepealt on seal Paistu pastori ja luuletaja Jaan Bergmani mahatõmbamisi üle kirjutamisi küll sinise, küll punase pliiatsiga tehtud märke. Nimelt oli seal palju viimistlemata käsikirju, mis ei olnud lõpule viidud. Berman tahtis võimalikult palju luuletusi avaldada ja siis lõpetas pooleli jäänud laule. Samuti ei olnud ta Koidula keelepruugiga alati rahul, ta oli murde keelendite kasutamise vastu näiteks Koidula näriks laul kõivu varjul kogemata Bergmann parandas selle Lõuna-Eestisse Kõivu Kaseks kase varjul kogemata ja niisugusi. Näiteid võiks väga palju tuua. Kui ma 20. sajandil siia tulin, istute ka ja redigeerite. Minu ülesandeks on just vabastada Koidula Bergmani parandustest ja jalule seada Emajõe ööbiku ehtne hääl. Kas on jälle midagi uut ilmumas? Ilmumas on praegu Koidula luuletuste tekstikriitiline väljaanne, mille ülesandeks ongi siis Koidula õige teksti taastamine, Koidula luule väljaandmine vastavalt autori tahtele. Kas 100 aasta pärast on kõik Koidula teosed originaalis kokku kogutud? Alati jääb võimalus midagi avastada, kuid Koidula puhul on see küll kaunis küsitav, sest neid väga paljusid tema käsikirju, mis ilmunud on näiteks tema jutustused ja neid lihtsalt need käsikirjad on hävinud tema isa ajalehearhiiviga ja vaevalt et neid enam kuskilt juurde tuleb. Nii et arvatavasti on siiski põhiline kõik juba talletatud siin käsikirjade osakonnas. Kui kaua kõike seda edaspidi veel säilitatakse? Igavesti niikaua kui eesti keel kõlab.