Vaata, oled sa kindel, et raudmees saab surma? Enam-vähem vähemalt. Tony Starki mängiv Robert Downey juunior on Omalt poolt minu teada öelnud, et eriti ei viitsi seda rolli rohkem mängida. Ja see on seal, sa näed seda sellise surmamineva mehe jutuna põhimõtteliselt. No pagan teab, aga seda on kõige rohkem ennustatud, et neil, kes siis fännavad neid Marveli filme tuleb nüüd suure osaga oma suurtest lemmikutest hüvasti jätta, vähemalt nende vormidega, mis neil praegu on, selline troonide mäng. Ühesõnaga, inimesed, kes meid autos kuulavad ja näiteks meeletud Marveli fännid ja ja alles lähevad end geimi, vaata ma olen peaaegu sõitsid kraavi praegu selle peale, et lihtsalt keegi niimoodi spoil'i sära, aga rahustuseks me võime öelda, et ainult spekuleerime. Me pole kumbki näinud veel n skeemi. Kuigi noh, olgem ausad, loomulikult raudmees. Ta saab surma. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja mina olen Andrei Liimets ja me oleme kinovärgiga mandariin. Popkultuurses kastmes. Või, või see nagu see on nagu kompott seal nagu kompott, et need mandariinid on pandud sinna popkultuuriolluse sisse praegu hulpima. Andrei, sina oled üks nendest mandariinidest, keda õnnestus täna siia purki püüda. See mõte nagu crossover või tissi koomiksites mõni tegelane tuleks Marveli universumisse. Ja täpselt selline tunne ongi. Ma ei tea, kellena sa ennast tunned, peamiselt, kas sa oled praegu jokker, kas sa oled Batman kes sa oled? Oi, oi oi nii filosoofiliste küsimuste, eks ma ei olnud küll valmis, ma tahaks. Kui ma tahaks keegi olla, siis ilmselt tat naine, kes on mu lemmikkangelane kõigist neist koomiksitegelastest. Batman kõlab hästi, ma, kusjuures ma ütlen, ma olen täielik ja üldse tembeldatakse ametliku saate alguses muidugi ei saa aru, mis siin üldse toimub. Ühesõnaga Ivo Cruztok popkulturistid, duo, teine pea läks kaduma jälle, noh, nagu temaga juhtub. Väike poiss Keilast, ega tema ei tea neid Euroopa asju. Euroopa teid, kordan ta Belgias, nüüd on ta vist ühendkuningriikides. Ühesõnaga, ma ei jõua enam järge pidada. Mulle meeldib, kui inimestel on kohusetunne, kui nad päriselt ka pühenduvad asjale ja ilmuvad kohale, kui on kokku lepitud aeg. Ivo kadus ära. UKs, Andrei, sina kui kinovärgiga mandariinide üks tuumikliikmeid, eks ole. Sina oled ikka platsis, kui on vaja raadio kahes ikkagi saadet teha, kui on vaja tarka juttu rääkida, analüüsida asju, ühesõnaga rahvast valgustada, sa oled kohal. Absoluutselt tark jutt on mu keskmine nimi. Mul tekkis ainult küsimus, et kui, kui viimati iva vaates Brüsselis pissivad poissi, siis mida ta seal Ühendkuningriigis? Donald. Trump tuleb sinna, aga millal ta tuleb, ta vist on Ivan siis vist läinud juba. Ühesõnaga, ma ei tea, ma ei tea, miks ta sinna läks, miks üldse? Miks nüüd Ivost räägime, unustame seda me praegu ei tea, kes on Ivo? Ivo, miks ütlesid iva? Lambist ütlesid nende inimeste nimed, kes ei seostu mul mitte millegagi aga mille peale kõik praegu mõtlevad ja mis tekitab inimestes väga palju seoseid ja tundeid ja elevust on ikkagi Marvel, me ei saa üle ega ümber Marvelist. Nüüd on kehades siis uusi rekordeid purustamas kindlasti Enn käim, ehk siis infinitiiv vory lõpuosa ja Andrei Andrei Liimets. Täispika, kodanikunimega sind üldsus tunneb kui filmikriitikut, et sa kritiseerid filme nii ajakirjandusväljaannet leheveergudel kui ka iganädalaselt siin raadio kahe eetris meiega samal päeval isegi pühapäeviti kinovärgiga mandariinidest, mandariini kinovärgiga mandariin jahmuda vist, viimati ütlesite apelsin vist lausa kolmel korral, aga seda tehakse sageli. See oli ibosi Saliivasi mina selliseid vigu ei teeks, kui ta on, kui ta on stuudios, siis ma kuidagi ma tunnen, et mul ka nagu see ma hakkan nagu rumalat juttu rääkima, mäletan, et mul oli isegi plaanis Rokult turistidele viidata, saates, aga ununes ära selleks hetkeks. Okei, aga kuna sina vaatad meeletutes kogustes filme iganädalaselt, kunagi oli meil saates külas ka sinu saate partner Ralf Sauter, kes ei jääfilmide vaatamise koha pealt sulle kindlasti alla ja, ja oleme ka varem erinevate filmihuvilistega filmidest rääkinud ja kui filmidest rääkida, siis tundub peaaegu et võimatu mööda vaadata Marverist vähemalt kui tahta vaadata seda suuremat pilti või suuremaid arenguid filmitööstuses. Kes tegelikult mängu juhib nii-öelda, kes tegelikult raha liigutab tänasel päeval ja, ja tegelikult üldse vist viimased, ma ei tea, kas 10 aastat on ikkagi Marvel olnud see peamine, rahamasin läänes ja, ja otsapidi tirivad nad seda raha ka Aasiast endale sinna Hollywoodi, oma võimsate torudega. Mis on sinu kui filmifänni ikkagi eelkõige ja, ja, ja ka elukutselise filmivaataja suhe sellesse Marveli teerulli, kui nii võib öelda, või sellesse Marveli tuumapommi, mis on põhimõtteliselt noh, tulnud ja tulnud selleks, et jääda tulnud selleks, et võita. Et teha lõppmäng nüüd praegu. Et see suhe on keerukas ja kantud väga vastakatest tunnetest ja mu kaassaatejuhid ilmselt kui nad kuulavad, muigavad, et praegu sellepärast et ma kavatsen meil saates, kui meil mõnest järjekordsest Marveli filmist juttu tuleb, ikka alustada kommentaariga, et mulle Marvel eriti ei meeldi, aga siis ma ikkagi sageli jõuan selleni, et film filmil endal polnud nagu vigagi, aga mul võib-olla rohkem skepsist on just selle suhtes, mida sa selleks teerulliks nimetasid Nendest vastakatest, tunnetest, ka osa osa on see, et kui sa ütled, et, et sellest justkui mööda vaadata ei saa, siis vahepeal mul on tunne, et võib-olla peaks sellest lausa natuke rohkem mööda vaatama, sellepärast et eks, eks need sellised mammutfilmid ja frantsiisid, mis minu meelest ei ole väga positiivne areng kultuuri jaoks või popkultuuri jaoks nende sihukse silmapaistvuse tekitabki see tänavat kleebitakse postreid täis ja siis on justkui neist võimatu mööda vaadata, siis me igal pool justkui tekitame seda turundust mingis mõttes juurde, siis tundubki, et oh, see on mingisugune maailma kõige olulisem asi, eks ole, järgmine Marveli filme, kuidas kõigi nende eelnevatega suhestub, aga olgem ausad, ega tegelikult ei ole. Ta on lihtsalt selline nähtus ja mulle teda võib-olla ongi huvitavam analüüsida sellise pop kultuurilise nähtusena. Ma kindlasti ei ole selles mõttes Marveli fänn, et ma nüüd jälgiks seal iga tegelast, et kuidas neil, kuidas neil läheb, selles mõttes ma ei. Nagu öeldud, ei ole kõige, kõige optimistlikum, kindlasti mitte selle suhtes, mis mõju neil Marveli filmidele on olnud filmitööstuse jaoks ja koomiksifilmide jaoks leiame. Aga mis see mõju on sinu sinu hinnangul või, või isegi asja ei puutu nagu hinnangust tingimata, vaid siin on ka ju faktid teada, et mis summad liiguvad millistele filmidele, mis, mida see teeb, selle tööstuse ma ei tea, töökultuuriga üldiselt ja nii edasi, aga kui sa peaksid tegema sellise kokkuvõtte, et mis seis on ja, ja, ja mis on see Marveli efekt olnud siis põhimõtteliselt Hollywoodis kuidas seda kirjeldaksid? Marvel on olnud selliste filmide, see realiseerimise võib-olla kõige eredam näide, see tähendab seda, et et toodetakse ennekõike filmi lähtuvalt tegelastest, brändidest, maailmadest, mis on juba tuttavad vaatajale, mis tähendab, et juba on mingisugune kassa on tagatud, ehk siis nad tootjale stuudiale on üsna vähe riskantsed, projektid ja mis laiemalt tähendab, on see, et sellest on üksjagu räägitud, aga Hollywoodist on ära kadunud selline nii-öelda keskmise eelarvega filme, et tegelikult on jäänud laias laastus kaks sellist valdkonda, kus filme tehakse, üks ongi sellised väga suured suurte eelarvetega need nii-öelda plokk, pasterid või popkorni filmid, mis millele kulutaks kujutataksegi mitusada miljonit dollarit ja lisaks sellele tuleb arvestada, et reklaamieelarve on tegelikult teist samapalju. Ja need filmid toovad ka palju sisse, sest noh, nagu öeldud, see reklaam on meeletu. See fännibaas on juba päris suur olemas ja siis teisel pool on sellised nii-öelda Arhous või kunstfilmid või autorifilmid, millele tegelikult jääb üha üha vähem raha. Ühelt poolt see noh, selles mõttes ei ole probleem, et ka filmi tegemine ise on tegelikult odavamaks muutunud tänu sellele, et tehnika on odavam, endiselt tuleb väga-väga häid selliseid väiksemaid filme igal aastal, aga, aga sellest on räägitud, et on mingi ka lavastajaid, kes kuskil üheksakümnendatel tegid selliseid just siukseid mõnekümne miljoni, selliseid filme on nagu peaaegu ära kadunud või liikunud kuskile televisiooni, sest sulle sihukest keskmist summat midagi teha näiteks ühte korralikku originaalset ulmefilmi antakse väga-väga harva. Ometi Marvelit ikka armastatakse palavalt või no on inimesed, kes on jälginud seda, seda mängu või seda seriaali, kui nii võib öelda algusest peale nende jaoks põhimõtteliselt jõulud korduvad iga kord, kui tuleb uus Marveli film kinno. See on suursündmus nende jaoks ma mõned päevad tagasi juhuslikult kohtusin ühe Eestis oleva suure kino, ma ei tea kontserni, kas kontsern on võib-olla liiga suur sõna Eesti jaoks, aga suure kinoketi esindajaga kes ütles ka, et nojah, et praegu on sihuke vaiksem aeg, eks ole, et ilmad lähevad soojemaks, siis inimesed enam ei viitsi nii väga kinno minna, aga noh, nüüd kui me panime muidugi selle igaviku sõja selle eelmise osa ja siis pärast südaööd, eks ole selle selle, ent geimi või lõppmängu uue osa siis kava, et siis see müüs nagu kulutuli põhimõtteliselt, et isegi Eestis kus ma olen siiamaani arvanud, et selliseid nagu popkultuuri nuhkareid või siukseid nagu koomiksinohikuid on, on vähe või et seal mingisugune väike Nissi publik isegi siin tegelikult, et ikkagi Marveli toodang müüb, müüb mühinal. Et kas, kas kokkuvõttes see fännide tänu ja fännide armastus ei kaalu mitte üles, siis seda, seda ma ei tea eelarvelist kahju, mida selle bändluse arvelt kannatavad, võib-olla need filmid, mis siis jäävad praegu tegemata või, või saavad tehtud kuidagi kehvemates oludes kui varem. Et kas ei ole mitte see, et publik otsustab. Publik hääletab oma rahakotiga ja kui publik tahab maksta Marveli koomiksikangelaste filmide eest siis kas kes siis mida on valesti teinud, kas kedagi nagu eksiteele juhatatud, et on müüdud nagu odavat kräkki paha Aimuvatutele nahkeritele ja nad on jäänud sõltuvusse, kuigi tegelikult nad peaksid tarbima palju kvaliteetsemat kraami? No siin võiks seda kirjeldada, ütleme, inimsõbralikkust võimalikult inimsõbralikust empaatilised võtmes, eks igalühel on oma oma maitse-eelistusi tema kellelegi kuidagi pahaks selles mõttes ei, ei pane seda, et kellelegi Marvel väga meeldib. Ma ei ole ise ka, noh, ma ei ütle nüüd kõige, ma olen skeptiline selle tööstuse suhtes, mis seal taga on siis need filmid eraldi võetuna on kvaliteetsed ja meelelahutuslikud ja ja ma arvan, on ka selles mõttes viimastel aastatel seal teinud mitmeid õigeid valikuid, et lubanud väga originaalseid ja kihvt lavastajaid neid filme tegema, et nad natuke erinäolisemad oleksid seal võib-olla see, miks ma olen niivõrd kohati kriitiline selle kõige suhtes, on natuke laiem küsimus sellest, et kui palju meid ümbritsevast kultuurist popkultuurist peaks olema meelelahutused kuskil seal on ju mingi selline piir, kus on nagu ühele poole jääb kunst teisele poole meelelahutus, mida sageli just vastandatakse, aga mis mingis osas vähemalt kattuvad ja võivad väga edukalt kattuda ja eriti inimesena, kes veedab päriselt suure osa oma ajast tarbides erinevate kultuuride kultuuri, siis ma tahaks kuidagi midagi rohkem saada kui lihtsalt meelelahutus, sest ma kuidagi ei taju seda, et et elus justkui oleks pidevalt vaja oma meeli aina aina aina rohkem lahutatud saada. Üldiselt inimeste inimesel peaks olema või võiks olla ka mingisugused sellised sügavamad intellektuaalsemad vajadused ja huvid, mida siis skulptuur võiks ka täita ja ma olen enda jaoks kuidagi selle juba päris ammu niimodi sõnastanud. Et ütleme, kui 10-st 10-st ameeriklast olevast filmist näiteks ma ei tea, seitse või kaheksa näiteks niuksed tõsisemad filmidest võib-olla üritavad sulle midagi öelda üritavad elu kohta midagi rääkida inimeseks olemise kohta meid ümbritseva maailma kohta ja siis sealt kakskolm omakorda on niisugune meelelahutus, millel ei ole seda pretensiooni või mis lubab sul lihtsalt ennast välja lülitada siis täiesti okei ja mingis osas meelelahutus on absoluutselt vajalik ja mulle meeldib, kui vahepeal ennast lihtsalt välja lülitada. Aga viimase, seda on võib-olla natuke raske nimodi dateerida, aga mulle tähendab kuskil viimase paari aastakümne jooksul on see tasakaal ikkagi niivõrd paigast ära läinud, et pigem need seitse, kaheksa need filmid, mis ei taotlegi midagi muud kui seda, et sa saaksid niimoodi ohutult oma popkorni nosida ja peaksid võimalikult vähem millelegi mõtlema. Ja see on minu meelest probleem, arvestades, et natuke laiemalt on see osa ühiskonna sellisest, infantili seerumisest, mille tulemusi me näeme ka ju kahjuväärselt mujal ühiskonnas, kuidas me ootamegi kuidagi kõigest juba meelelahutus, sealhulgas poliitikast, meile meeldivad need poliitikud, kes eristuvad sellisest tavapärasest ekspertteadmistega väärikast, asjalikust, persoonist, kes pigem töötavad sellise meelelahutuse ja kihvti kutsuva kaasahaarava ladusa nii-öelda tootena. Ma kutsusin su saatesse muidugi eelteadmisega, et kinovärgiga mandariini-is on olnud kuulda varemgi selliseid noh, mitte taunivaid, aga, aga ütleme, skeptilisi seisukohavõtt Marveli suunal just sinu suust ka. Ja ma tean, et see suhe on kuidagi selline heitlik olnud tellika seal saates, kui te olete arutanud Marveli toodangut. Aga sa ütlesid, et, et eks ole, et see mustvalge, kategooriate duo on harilikult, et ühes ühes ühel pool on kunstide, teisel pool on siis meelelahutuse vahel, nad segunevad, kui on mingisugune õnnestunud selline kokkumäng. Ja hea, kui segunevad, ma usun, et sa oled nõus minuga, et see on see ideaalne, juhtus lutselt. Aga et need kunstifilmid siis püüavad meile justkui midagi öelda või, või avada elusolemise teemal mingisuguseid, et ma ei tea, mingeid kihte mingisuguseid, tajusid mingeid mõistmisviise, milleni meil muidu võib-olla ei oleks nii kergelt ligipääsu. Aga kas siis Marveli filmid sinu sõnul ei ütle elu kohta midagi? Nii ei saa öelda, et nad midagi ei, ei mõtle, sellepärast et see, millest, miks nad üldse noh, minu meelest kasti kuidagi pastasemele minna, et miks nad üldse popp populaarsed on, on sellepärast, et superkangelased kui sellised ütlevad väga palju meie kohta, neil on ju täiesti omamütoloogia hästi, palju selliseid, neis on peidus hästi palju küsimusi sellest, millised me tahaks olla, millised me võib-olla ei julge olla superkangelaste, seal on nii palju põnevaid teemasid peidus, mille mingeid analooge võib. Nad on mingis mõttes nagu anale analoogid, antiik-kreeka müütidest ja jumalatest ja nii edasi lihtsalt tänapäevasem versioon sellest aga, aga siin tulebki nagu peangi eristada, et on koomiksifilme, mida ma väga väga armastan näiteks minu meelest siuke superkangelaste filmide absoluutne tipp on siiamaani kahetuhandendate keskel Christopher Nolani Batmani triloogia, mis oli väga selline tume, aga mis rääkis ka väga keerukatest teemadest vastutusest ja sellest, mis on hea ja halb üldse on ja seal on minu meelest siuksed küsimused, mis jäävad suga ka pärast ja samas meelelahutuses, et seal oli märulit, tempot kõikajatel ikkagi meelelahutusliku väga-väga toimiv ja hea näide sellest, kuidas kunst ja meelelahutus ei ole vastandid. Aga Marvel minu meelest on rohkem nagu kuidagi jäänud selliste kuidagi sellistel lihtsustatud hea-halb vastanduste juurde, mida näiteks sale Handra Konsale sinna riitu üks mu lemmiklavastajaid, kes tegi ise suurepärase superkangelase filmi nimega Lindmees pirn, mis sai ka mitme Oscariga pärjatud, on neid lausa nimetanud. Ja selles mõttes Paremäärmuslik, eks, et nad kuidagi niivõrd lihtsustavad selle hea halva ära, et lõpuks see hea on ikkagi mingi selline Ameerika miljonär, kes siis nagu näitab mingitele kummalise kahtlase välismaiste taustaga halbadele nagu koha kätte, eks ole, et seal on selgelt ikkagi mingisugune selline ülim õiglus on kellelegi nagu käes, eks ole, et seal ei ole sellises suhtelisusest juttugi. Lõppude lõpuks jäine rituaal on väga hea intervjuu sel teemal andnud, kus ta on kus talt on küsitud, et koomiksifilmide kohta ja ta on öelnud, et tema probleem nendega on see, et et lõppude lõpuks see on pakend ja seal sees on järgmine pakend, mille sees on järgmine pakend ja lõpuks ta juhatage sind kuskile mujale kui ainult järgmiste pakendite, nii et ta ei vii sind nagu mitte mingi tõeni. Mis just kehtib, ma rõhutan taaskord, et mitte nagu iga Marveli filmi kohta võib-olla ja ma pole kunagi näiteks esimene raudmees väga-väga meeldis, mis rääkis minu arust peegeldab suurepäraselt Ameerika relvatööstust ja kus noh, lugu oli laias laastus see, et Tony Stark kui avastas, et mida tema müüdud relvadega tehakse, tegelikult, eks ole, mis selle mõju on, aga lihtsalt see, see realiseerimise probleem on see mingis mõttes meil on käiatud nagu 20 korda väga sarnaste hea ja halva lugu ja, ja noh, see see nagu ei arene ega muud vähemalt mind nagu rahuldaval moel edasi ja vahepeal mul ongi omakorda selline väga kummaline tunne, et, et eriti, kui mulle jälle ütleme seal ma ei tea, 18. osa sellest kõigest või 20. osa Mäelemendina, et okei, see on tegelikult nagu päris hästi tehtud ja kõik siis mul natuke sihuke tunne, et nagu 20 aastat oleks mingisugused suure popkultuurivasaraga nagu publikut pekstud ja nüüd me nagu alluma sellele, et et mingis mõttes latt on nagu alla vajutatud just võrreldes sedasama Christopher Nolani Batmani triloogia. Huvitav on ka see, et tõesti, nagu sa saate alguses ütlesid vaatamata sellele selle vasaraga meile vastu pead pekstakse on võimalik sellest kõigest mööda vaadata ja isegi tahtmatult seda teha, sest et mina olen üks nendest võhikutest, kes. Ma ei tea, ma arvan, et tänu sellele saatesarjale, mida me siin praegu teeme üldse nagu töö käigus. Tänu sellele ma sain teada, et Marvelil on selline asi nagu mingisugune ühine universum. Et need filmid on omavahel seoses ja ma lihtsalt ei käinud vaatamas neid filme, sellepärast ma ei teadnud seda. Minu teadmised Marvelist pärinesid lapsepõlvest, kus ma vaatasin Soome MTV3 pealt. Raudmehe multikat või, või ämblikmeest, tundusid olevat täiesti nagu eraldi asjad või kanal kaks näitas neid, mingi hetk. Ma mäletan, kui ma koolis käisin, veel panin niuke koolijüts. Et seal ei juhtunud kunagi seda, et ma ei tea, ämblikmees hüppaks läbi järsku kuidagi või, või siis ei juhtunud nägema just neid. Ma ei tea neid hooaegu või, või, või neid versioone nendest lugudest või liinidest. Nii et ma olen alles hiljem saanud teada, et see kõik on olnud mingit tohutult pikalt ette planeeritud asi, et kõik on seda kõike teadnud juba juba ammu enne kui ma sündisin isegi, sest et Marveli kangelased on ju, ma ei tea, kas on juba nagu 100 aasta vanused ju? Praktiliselt Ma ei tea, Superman ju oli ka täitsa 20. sajandi alguses niisugune, juba koomiks on traditsioon on jah kuskil 100 aastaseks saamas ja just praegu. Et et ja et sellest on võimalik, kui vaadata mööda, kui sa lihtsalt ei satu sinna, ma ei tea, info infovälja. Ja, ja nüüd, kus ma seal sees olen, siis ma muidugi mul ei ole pääsu sellest vasarast ja mul tegelikult on kihk minna ja vaadata neid uusi filme järjest. Ma käisin vaatamas kapten Marveli. Ma käisin vaatamas seda igaviku sõda. Ma kindlasti lähen vaatama endkeemi. Nüüd kui avaneb võimalus ja ühtlasi on tekkinud huvi tagantjärele siis vaadata kõik need varasemad lood ka ära. Sest et ma varem ei teadnud, et sa peaksid vaatama neid kõiki. Mul oli, aga sa pead, aga ma ilmselt pean jää. Aga no sina ka pead, sa lausa saad palka selle eest, et minna ja vaadata, muudkui vaadata ja vaadata ja vaadata filme, et, et kas, mis on see tore pool või mis on see, see rikastav ma efekt olnud, mida, mida rikastab niisugune mõju olnud. Mida need filmid on sulle siis pakkunud, rikastav siis sõna otseses mõttes, sest mulle tassitakse neid rahahunnikuid, et ma vaataks neid filme ja kommenteeriks neid. Teatavasti jäid filmikriitikud on alati seal Eesti rikaste, TOP 100.. Ja et sa, et sa ikka eriti hästi ütleksin, siis see rahakott läheb aina suuremaks, mida talle antakse. Ma ei oska selle rikastava mõju kohta võib-olla kõige suurem probleem just sellesama Marveli universumiga ongi see, et ma tunnen, et ma sellest kõigest kuidagi ei ole midagi eriti saanud peale materjali, millest rääkida, aga samas see ka kuidagi kordub filmist filmi, et võib-olla huvitavam ongi või rikastav niivõrd-kuivõrd on siis jälgida seda nii-öelda kaasnevat diskussioonifilmide osas, et noh, kasvõi kõik see, mis on olnud hästi kõneainet pakkunud näiteks musta pantri osas, kuna see on olnud mustanahalistele hästi-hästi võimestav film ja sellest on räägitud siukseid öelda Black eksalentsi või siis jah, must, mustanahaliste kuld tuurivi afroameerika kultuuri sellise võimsuse näitamise kontekstis kapten Marvel, millest on räägitud justkui Marveli esimesest siis naissuperkangelasest, mis on siis naiste võimestamiseks ja nii edasi ja ja see kõik on tore ja ühelt poolt võib ja tulebki ilmselt tunnustada seda, et mingisuguse väga laia publiku jaoks on need filmid mingis mõttes sotsiaalselt progressiivsed. Aga enda seisukohast vaadates mul samal ajal kuskil kogu aeg tiksub ka see, et me elame aastal 2019, et miks see tundub nii suure sammuna, et meil on mustanahaline. Ärge Angela naissuperkangelane, see on mingis mõttes see, mis meile neid tegelasi ja seda sotsiaalset progressiivsust müüb, on seesama tööstus, mis on enne teinud, eks ole, 18 filmi, kus mustanahaline tegelane ainult see Saidgic kuskil külje peal või siis kõige lähemal naissuperkangelasel on liibuvad lateksist ringi hüppav Scarlett Johansson, eks ole. Et ma kuidagi ei taju seda siis väga, isegi kui seal on see sotsiaalselt progressiivne niitja on siis mulle kohati tundub, et vabandust, aga see on liiga vähe liiga hilja, et see me tegelikult oleme nagu peaks juba ammu kaugele kaugemale olema sellest kohast. Aga muusika on vahel hea nendes Marveli filmides, vahetevahel on näiteks kapten Marvel siis mulle väga meeldis siis juba 90.-te nostalgia soundtrack ja mulle väga meeldis, et see peakangelane kandis naininshnilisi T-särki ja, ja me saime kuulata seal nirvanat ja tundsin, et ma hakkan vanaks jääma. Vau, minu lapsepõlve muusikat mängitakse ja, ja absoluutselt see oli väga kummaline tunne, tundsin sedasama. Aga sa võtsid kaasa kapten Marveli soundtrack'il, Ühe Pala ja mõtlesin, et mida mängida Marveliga seoses ja kuna tuli välja, et nõuda auto on juba nii siin saates kinovärgiga mandariini mängitud nõude outi on üldse, seda on mängitud raadiotes. Seda lugu. Köl ja seda lugu ei oskagi öelda, katame haruldased on tohutult palju üldse viimasel ajal kasutatud, aga tuleb mängimisele siis lugu selle British Kin, Courtney lavi ansamblilt Howl. See oli Howl palagas, läbitsis kinn ja kõik Marveli fännil loomulikult mäletavad seda pala kõige värskemalt kapten Marveli soundtrack keelt. Aga ilmselt on ikkagi rohkem veel neid inimesi, kes lihtsalt On armastanud ansamblit Howl. Juba kaua nad on tegutsenud, ma ei tea, oma 30 aastat kindlasti. Andrei Liimets on popult turistide erikülaline, et hoiatada meid infantiliseerumise eest. Ma mäletan, et mingil hetkel mõned aastad tagasi, Mihkel Mutt kirjutas ka infantiliseerumisest ja selle ilmingutest ühiskonnas ja siis ühe tunnus tunnusena tõi välja, et vaadake, kuidas näiteks täiskasvanud inimesed tänapäeval kannavad lühikesi pükse ja ranitsaid. Täiskasvanud mehed soliidses vanuses ülikoolis käinud ja panevad lühkarid jalga ja, ja ranitsa selga nagu seitsmeaastased. Siin selle pala ajal, Andrei, sa ka tõid välja, et sa oled kuulanud, et kuidas me Ivoga siin popkulturistid saates vahel räägime Nintendo ost ja üleüldse videomängude mängimisest ja ja ka see kõlab sinu kõrvadele nagu üks märk sellest, kuidas me infantiliseerume, mitte ainult mina ja Ivo, vaid vaid meie, kui et me oleme sümptomid mingist suuremast, ühiskondlikust taandarengust, põhimõtteliselt, et mis on ka tegelikult päris hea on, igal juhul on hea olla sümboli staatuses, mul on selle üle igal juhul hea meel, olgugi et me oleme allakäigu sümptomid. Aga kas asi on siis nagu tasakaalus või, või, või tõepoolest on asi juba selles tegevuses endas ka, ehk siis et nagu sa ütlesid, eks ole, et kui tuleks aastas kaks sellist plokk pastel meelelahutusliku filmi ja kaheksa väärtfilmi sinna kõrvale, siis oleks kõik justkui tasakaalus, aga probleem on selles proportsioonis, et lihtsalt suurem osa sellest toodangust on nii-öelda lihtsustatud nüansivaene, selline meelelahutus ja siis kaduvväike protsent. Uutest filmidest on siis need nii-öelda väärtfilmid, mis, mis võiksid olla tegelikult siis võib-olla kuidagi see see tervislik vaimne toit ühele inimesele. Infantiliseerumine on niisugune kole võõrsõna tegelikult sellest lapse hea pikenemine on vist selle kohta kasutatud, et tänaseks kuskil see, mis varem oli võib-olla 18 või 20, on nüüd liikunud sinna kuskile 30 ja edasi juurde. Küsimus ongi jah, suuresti sellesse väga kena see mu lemmiksõnas, mida sa kasutasid ehk siis tasakaal või selle tasakaalupunkti leidmiseks enda jaoks ja ilmselt see on väga erinevate inimeste jaoks väga erinevas kohas ja nii-öelda ohte sellele tasakaalupunktile võib näha ka väga erinevaid, et kelle jaoks on see ma ei tea, ranits, eks ole, või lühikesed püksid, eks ole, kelle jaoks telekamäng või või Marveli film. Mõju ise on selles mõttes, kui ma kuulan teie saadet, siis ma samastan hästi-hästi kergelt, ma olen ise kasvanud juba selles mõttes hästi-hästi sellise tänapäevase popkultuuriga olen ise kasvanud arvutimängudega telekamängudega kõigi nendesamade koomiksifilmidega, aga, aga mul jah, ühel hetkel kuidagi ma tajusin, et, et kuidas mingisugune huvide ja isiksuse muutumisega ikkagi mingid asjad, mida ma küll nautisin, ma sain aru, et ma naudin seda küll, aga see ei vii mind justkui edasi, et, et kuskil on see punkt, kus justkui võiks nagu astuda mingi sammu edasi ja ja võib-olla analüüsida asjade asja natukene keerulisemalt, et leida mingeid järgmisi tasandeid, sest hästi kergem kinni jääda sellesse, mida sa naudid, aga üldiselt see, mis sulle väga meeldib, tähendab ka laiemalt seda, et sa oled mingis mõttes selles oma mugavustsoonis ja mugavustsoonist on hästi raske edasi liikuda, see võib. See kehtib absoluutselt nii oma, ma ei tea karjäärivalikute enesearengu kui ka kultuuritarbimise kohta ja nagu ma ka siin pausi ajal mainisin, siis see ju iseenesest ei ole eraldi võetuna üldse probleem, et seda, neid asju, mis sulle meeldivad, sest iseenesest meil kõigil on mingid sellised nii-öelda tihti öeldakse nende kohta nii-öelda kilti planger või kuidas eesti keeles võiks olla hea vast. Meil oli erisaade keldri teemal ja oleme selle saate märkmetes popkulturistid, punkt comlehele. Aga kuidas tõlkisime seda kuidagi niimoodi, et häbiväärset naudingut? Häbiväärne, jumala isegi saade meeles, aga see tõlge ei olnud, et et meil kõigil on need olemas ja mulle meeldib ka siiamaani mänge mängida, aga aga ma olen oma elus kohanud päris palju inimesi, kes enam muud ei teegi ja sellest, et kogeda, milline maailm, paralleelmaailm minu jaoks on kujunenud sellest, nendest inimestest, kes muud suurt ei teegi, kui tegelevad arvutimängude mängimisega, ehk siis mingisugust siukse paralleelmaailma loomisega. Eks sellest saab aimu, kas või Youtube'ist vaadates neid kanaleid. Ja lugedes neid kommentaare mängurite puhul ja see, mis sealt, et vastu vaatab, olles selle suhtes võib-olla üle keskmise hinnanguline, siis ma ei arva, et see, et see kuidagi positiivne oleks mingeid positiivseid, positiivseid väärtusi ennast endas kannaks võimeid kuskile edasi viiks. Mingis mõttes see, et me elame siuksel ajastul, kus me justkui me ei pea enam tegema, ma ei tea, 12 tundi päevas tööd, eks ole, ja nädalavahetustel ka see on väga hea. Me saame aina rohkem tegeleda asjadega, mis meile meeldivad ja selles mõttes tegeleda rohkem naudingutega, aga, aga seal jah, tuleks, tuleks leida mingi tasakaal, et nende nende nii-öelda naudingute meeldivate asjade sees ka edasi liikuda, mitte üha üha korrata neid kõige, võib-olla kergemaid ja meeldivamaid asju ja sellega ka jääda kinni, et ma selles mõttes ikkagi usun mingisse edasiliikumisse ja progressiooni ühiskonnas laiemalt ja ka üksikisiku tasandil. Ühesõnaga, et lihtsustatult kokku võtta su seisukoht, siis asi ei ole selles Marveli filmis endas või asi ei ole selles Nintendo mängus endas, asi on lihtsalt tasakaalus, asi on selles, mitu tundi ööpäevas inimene kulutab reaalselt millegagi keerulise analüüsimisele või mingite uute teadmiste või uute oskuste kultiveerimisele. Ja mitu tundi ärkvel oldud ajast kulub siis eks ole mingi monitori taga Köstitamisele ma ei tea klõpsimisele Pescrollimisele sihukesele nagu ajukiirtoidule põhimõtet. See niimoodi kõlab hästi mehaaniliselt, et selles mõttes ma kindlasti ei taha jõuda sinna, et paneme nüüd paika, mitu tundi päevas peaks, eks ole, mida tegema, sest jälle see on inimesed täiesti erinev, aga aga ma usun jah, ütleme erinevad, et inimesel on vaja erinevaid huvisid ja erinevaid väljakutseid ja ma usun nende mingi vahelisse tasakaalu leidmises mitte ainult selle kõige kõige lihtsam ja kõige meeldivama ka tege lemisesse. Ka suur osa võib-olla minu kriitilisemate seisukohtadest mingite filmide ja kultuurinähtuste suhtes just sellest lähtekohast tuleneb. Kas kunstnikul on kohustus rahvast valgustada nii-öelda kas filmitegijal on kohustus õpetada inimesi või kuidagi, ma ei tea? Jah, valgustada neid. Ei, absoluutselt ei ole kohustus, on hästi halb sõna ja noh, ma olen ise midagi sarnast intervjuudes küsinud ka erinevatelt lavastajatele filmitegijatelt ja see nagu automaatselt eeldaks ju ju seda, et tegija võtab ka mingis mõttes sellise patroneeriva või kõrgema hoiaku, et ta on justkui kuskilt kõrgemalt positsioonilt ja siis siis nagu õpetab midagi või räägib, aga, aga ma arvan, et parim, mis teha annab, on kuidagi oma seisukohalt võib-olla oma kogemusest lähtuvalt püüda mingit tõde just püüda ja läbi valgustada. Mitte nagu teadmises, et see nii ongi, vaid lootuses, et et sealt õnnestub midagi kinni püüda või midagi peegeldada või milleni jõuda, millestki aru saada. Näiteks ma olen korduvalt sõnastanud, miks mulle üldse film, kui selline kunstivormina kultuurivormina meeldib, on see, et et minu jaoks film on ennekõike võimalus astuda paariks tunniks kellegi teise kingadesse kogeda midagi muud, kellegi teise elu selles mõttes, ta on hästi-hästi, tugev empaatia ja harjutas ja minu mõned kõige võimsamad filmi kogemused on need, kus ma pärast seda olen tajunud. Ma saan aru mingisugusest inimesest mingisuguse mingisugusest teistsugusest ja see ongi see, kui õnnestub just läbi valgustada mingit nurgatagust, mida seni ei ole, ei ole tajunud ja noh, omakorda siis väga paljud filmid ei pretendeeri sellele et midagi siis läbi valgustada või midagi uut öelda ja see jõuab natuke tagasi selleni, et see on okei, et kõik filmid ei ole, ei ole sellised, aga kui nagu enamik hakkab olema, siis see on omakorda probleem ja su küsimuse juurde tagasi jõuda, siis siis kindlasti ei ole mingit kohustust lavastajal või tegijal. Aga ambitsioon iseenesest midagi uut nii-öelda võib püüda midagi oma seisukohast maailma kohta rääkida võiks võiks siiski olla. Üldiselt optimistlikult või pessimistlikult meelestatud nende arengute või taandarengute suhtes. Sina pühendad päris suure osa oma nädalast sellele, et esiteks sa vaatad väga palju filme ja teiseks sa analüüsid neid paljuski ka niimoodi avalikult, eks ole, et sa sa teed saateid, kirjutatud artikleid. Kas see, kas see tegevus on kantud mingit sorti usust või lootusest ikkagi, et, et su sõna maksab, et sa saad mingisuguseid mingeid arenguid kuidagi toetada mingisuguseid taandarenguid, võib-olla pidurdada sellega, et sa avalikkuse ees ühesõnaga niimoodi modereerid või kureerid, kas, kas sa näed sellel tegevusel mingisugust selget, positiivset efekti? Kõigepealt, et ma ei, ma ei saa ennast kuidagi ainult defineerida iseennast filmikriitikuna minu igapäevane töö on üldse teises valdkonnas ja sellise kodanikuühiskonna ja kodanikuühiskonna raames kommunikatsiooni osas mis too, millest tulenevalt ma ka kuidagi vaat ei vaata kunagi filme või mingeid kultuurinähtusi nagu sihukse eraldiseisvana, vaid ma vaatan neid alati seoses millegiga, mis ühiskonnas laiemalt, et toimub, nagu ma kirjutanud millestki räägin, siis ma üritan ka neid seoseid kirjeldada või analüüsida või neist rääkida, alati aru saada, et mis, mis nii-öelda mingisuguse filmi nähtusega veel kaasa tuleb ja mida, mida ta sisaldab, kindlasti ma ei, see on see koht, kus ma absoluutselt ise ka ei taha võtta mingit õpetavat hoiakut, et et see on nagu hästi ohtlik tee, mida mööda mööda minna. Ma pigem üritan mingisuguses diskussioonis osaleda mingisuguse oma osa sinna anda, seal, kus ma oskan, aga nüüd nii palju, kui, kui sellel mingit mõju võiks olles mulle absoluutselt ei ole mingisugust. Kuidas öelda suurt usku, et see väga palju muudaks, sellepärast et kas või filmikriitikute roll tegelikult on tohutu väike tänaseks päevaks, et endale võib-olla tore mõelda, et kirjutada avalikult inimesed loevad ja siis oled mingi maitsekujundaja, aga ma olen mitmeti tsiteerinud neid economy, sti numbreid, mis kui ma ei eksi, ütlevad, et täna filmi kassatulust Ameerikas top kaks protsenti sõltub, sõltub kriitikute sõnast, varem oli see vist 20 protsenti midagi, tänaseks on kaks protsenti, mis on tegelikult väga väike, väike osa ikkagi noh, midagi on aga, aga ikkagi väike, et näiteks täiesti tavaliste inimeste nii-öelda näost näkku mulje palju-palju rohkem moodustavad palju suurema protsendi ja et, et ja selles osas mul ei ole nagu pettekujutelma, et, et sellega mingit maailma muudaks. Aga ma üritan jah, selles diskussioonis diskussioonis osaleda, mis ma tahaks loota on või noh, mulle tundub, et mis on sama, mida ka teie popult ristidega. Mina ikkagi julgen uskuda, et selliseid kuraatoreid nagu näiteks sina ja nagu ka su kolleegid kinovärgiga mandariini-st on väga vaja ajastul, kus. Kultuuri meelelahutust, seda kõike on nii, nii, nii, nii, nii palju. No juba juba see jabur hetk, mis on meile paljudele ilmselt tuttav, kus? Õhtul õhtu on vaba? Ma ei tea, tööd-toimetused on tehtud, oled parasjagu väsinud, mõtled, et ah, vaataks midagi, vaataks midagi. Võtad oma tahvelarvuti lahti, eks ole, mis iganes voogedastusplatvormi seal ka ei kasutaks, eks ole, sul tuleb seal etteseriaalide ja filmide riiul kus on lihtsalt mustmiljon asja. See tundub nii oluline, peaks vaatama. Ja siis ongi kõik on nagu värviline ja kuidagi sihuke nagu kuidagi kõik nagu pulbitseb ja kuidagi särab seal. Ja samas viis minutit hiljem avastad end ikka veel seal kerimas edasi, edasi, edasi, edasi neid riiuleid, et aga mis seal veel on, mis seal veel on, mis seal veel on. Ja kokkuvõttes on selline tunne, et mida iganes ma ka ei valiks, igal juhul vist oleks mingi muu asi olnud parem valik või kuidagi sihuke kripeldus jääb sisse küll, noh, see valiku paradoks, eks ole, et, et mingist hetkest kui valikuid on liiga palju, siis see valikute paljusus hakkab röövima ära seda naudingut, mida sa oleksid saanud valikust, milles oleksid teinud siis, kui sul oleks olnud valida kahe või kolme asja vahel, eks ole, kui sul oleks olnud valida kahe või kolme teksapaari vahel poes. Ja, ja see on ainus pood sinu linnas ja sa tead, et sealt sealt neid teksapükse saab, seal on kaks erinevat varianti või kolm erinevat paari. Valid ühe, mis kõige rohkem meeldib ja oled õnnelik, aga kui sa lähed supermarketisse, kus on 100000 paari teksaseid? No sa igal juhul lahkud kripeldusega, et vist oleks kuskilt muust poest saanud parema hinnaga. Ma ei tea kvaliteetsemad, et ärinäriv tunne jääb sellisel ajastul, minu meelest on, on kuraator või suunaja või selline nagu. Ma ei tea, maitse, maitse eeskuju, veider sõnapaar, aga sellised inimesed on väga hinnas ja ma näiteks jätsin Alida vaatamata sellepärast et, et selle pärast, mida ma kuulsin, mida te rääkisite oma saates sellest filmist, et mul oli huvi suur Rodrigo fänn olen ma olnud juba pikalt. See treiler tundus mulle põnev, aga igaks juhuks kuulasin, mida kinovärgiga mandariini inimesed sellest räägivad ja siis sain aru, et ei, kui, kui, kui nad kõik on ikkagi nii skeptilised või, või kuidagi nii skeptilised, vaid, vaid noh, nii üsna negatiivselt meelestatud, et siis pole mõtet aega raisata. See on tore, et sa usaldad meid nii palju, sest noh, modena endast kuidagi parimat, võib-olla võimalikult. Ühelt poolt objektiivselt ja teiselt poolt ka oma hinnangu kaudu subjektiivselt kirjeldada neid filme, aga noh, eks me oleme ka ainult meie, eks ole, et seal oleks võib-olla võinud kuulda kellegi teise soovitust ja võib-olla oleksid läinud ja sul oleks väga meeldinud, et alati ja alati on see variant ka, ütlesid sa oled selles mõttes väga tugev, et sa otsustasid mitte minna tahtes näha, sest tegelikult just nendes võimalustes paljususes mulle tundub, et üha enam tekibki see tunne, et isegi kui mingi hääl peas ütleb, et mul on muud teha, mul on olulisemad teha, siis ikkagi kõik ju vaatavad seda ja kõik teavad seda. Troonide mäng peab ja Marvel peab vaatama, eks ole, peab kuulama, noh kõik need kuidagi need kultuuri siuksed pulseeriva pealispinnamoodustised on nii tugevad ja nii surutud Su igasse igasse päeva ja, ja see, mis sa kirjeldasid, issand ma suurepäraselt, et olen ma olen kõik selle läbi käinud ise ja täpselt see, et mul on ka tunne, et noh, filme on juba nii lõputult, mida vaadata ja muid asju, mida teha, kõike, mida lugeda ja kõik kirjandusklassikat, mis mul läbi töötamata, siselt sarju tuleb nagunii palju peale ja ma kuidagi väga pikalt liikusingi sellel kursil, et kuidas ainult paremini, kuidas oma päeva edukamalt ära jagada nende kõigi vahel ja kuidas paremini ärasuste süstematiseerida. Aga ma olen vaikselt liikunud sinnasamma, kuhu tegelikult ka sina ja kusjuures jälle naljakas niisugune omavaheline kultuuriringluselt, et ma olen mingeid mõtteid selles osas ka sinult siidi, sinu kunagist infokirja lugedes jagu popkultuurist kuulates saanud, et kuidas liikuda sellise nii-öelda slow või sellise keskenduvama aeglasema tarbimise poole, kus pigem Ta vähem asju ja keskenduda neile rohkem. Sa kunagi ütlesid väga kenasti, et sa võtsid Bob Dylani loomingut, otsustasid selle asemel võtmed ja kuulata oma mingisugune Spotify'st, nagu, mis ta sulle soovitab, mingisugune 60 järgmist, eks ole, artisti läbi sa võtsidki Bob Dylani lihtsalt, et keskenduda talle ja kuulata natuke süveneda sellesse, millest räägid, mida ta üldse teeb ja ma ise püüan ka üha enam seda teha ja kuhu see jõuab siis, ma ei ole isegi kindel nende maitse kureerijate. Kuidas öelda, et mingisuguses sellises positsioonis, aga mulle tundub, et, et see, selline infohügieen on mingis mõttes meie ajastu kõige suurem vajadus, mida omandada, et kuidas selles infomassiivis hakkama saada ja seda enda jaoks süstematiseerida jälle mitte ainult mingisuguse kultuuri tarbimise kontekstis, vaid iga päev näeme meedia kontekstis poliitiliste valikute kontekstis. Kuidas eristada müra, kvaliteetset infot kvaliteetselt, tuuri, seda, mis ühelt poolt sulle sobib, aga teiselt poolt sind ka arendab ja see on hästi suur väljakutse ja mingis mõttes ilmselt et arvestades, et kergemaks tõenäoliselt ei lähe, siis elu kestab väljakutse. Kas sa lähed vaatama end geimi? No kuidas ma pääsen, ma vot vot mina ei ole nii tugev, mul on ka täiesti olemas tuttavad, kes on palju-palju suuremad, Marveli skeptikud, ka mina ja kellega me ikka aeg-ajalt vaidleme teemal, et võib-olla ei peakski sellest üldse rääkima, sellele lisa nii-öelda tähelepanu tooma, sest mingis mõttes ka see, meie tänane vestlus moodustab lõpuks mingi osa sellest nagu turundusest ja sellest niidistikust, mis tekitab tunde, et see on igal pool ja sellest on kindlasti vaja osa saada, et see on hästi-hästi. Oluline. Kuna ma nii mitmes kanalis olen kuidagi ennast sidunud sellega, et ma filmidest ja kultuurist räägin, siis ma ikkagi vaatan ta igal juhul ära ja, ja taaskord et kui võib-olla sellest tänasest vestlusest on jäänud selline morbiidne mulje, siis ma üldse ei arva, et, et see ei saa olema hea kogemus, vähemalt mingil tasandil meelelahutuslik kogemus, aga, aga väga loodan, et seal vaikselt triivib lõpupoole, sest ega ma ei jaksa küll neid Marveli film enam väga pikalt vaadata. Milline Marveli filmidest on kõige lähemale jõudnud sellisele väärt kinole. Sinu maitse-eelistuse järgi? Huvi pärast käisin täna just kõik läbi ja lei nende jaoks kuidagi nagu tükkideks, et millised mulle siis tegelikult nagu meeldinud on, millised ei, ei ole ja see ongi enam-vähem niimoodi kolmeks, et kolmandik, et mida ma pean tõesti kehvadeks filmideks eraldi võetuna kolmandik, mida ma pean naguniisuguses keskpärased või korralikud, aga ei tekitanud mingeid erilisi emotsioone, siis kolmandik, mis iseenesest on eraldi, võtame täitsa hea meelelahutus. Ja ilmselt kõige lähemal sa juba mainitud esimest raudmeest, mis tol hetkel mõjus üllatavalt värskelt. Sest noh, siis ei olnud neid kahtekümmet ees, eks ole, ja ja see oli tõesti Robert Downey juunior suurepärane oma oma rollis isenesest ja väga hästi tehtud. Teine, mis mulle meeldinud on, väga, on viimane torr Ragnarok mille tegi Uus-Meremaa lavastada ikka vaid tihti, ma ei tea, kas nimi on sulle tuttav, ta tegi sellise vampiirikomöödia Shadow see, mis on tõesti fantastiline, vaid tiiter, nii kihvti, huumorimeelega ja selles mõttes nii palju Marveli produtsentide siiski nagu paistule respekti taaskord, et nad on lubanud selliseid lavastajaid, kes kes ei tee seda nagu päris seda nii-öelda seda, mida on juba 20 korda tehtud, et, et kes julgevad natuke eksperimenteerida selle vormi reeglite sees ja vaid tihtilise üsna edukalt. Õnnestus ja Darr Ragnar rohkem küll sihuke korralik ütleme, Marveli vaste happetripile, Marveli universumi vastajat hästi värvikas ja niisuguseid üle elusuurusi visuaale tulvil, sihuke hüperstimulatsioon, mis väga sageli ei ole minu meelest positiivne, aga kuna see on nii teadlik ja tahtlik, siis oli, oli päris lõbus. Milline Eesti superkangelane võiks Marveriga Marveli vääriliselt laineid lüüa? Eestis? Superkangelane Ma kusjuures mõtlesin, ma olen elus väga palju superkangelasi välja mõelnud, kuna ma ise joonistasin kunagi koomikseid ja ja ma mõtlesin, et ma otsinud need täna välja, mul on igasuguseid napakaid mõtteid olnud ja ma ei jõudnud seda lihtsalt teha, et mul ei ole väga head vastust sellele küsimusele, kas sinul endal on keegi miski mõttes. Ma oskan ainult mõelda, kas Kalevipoeg või Suur Tõll. Sa lähed, aga rahvusskulptuuri kallale, mõtlen, kas? Oh jah, mis hetkel keegi võtab teha näiteks Eesti Eesti kinos mõne superkangelase filmi me alles jõuame vist oma õudusfilmi juurde, nii et Eestimaa superkangelasfilmil on vist veel aega. Aga ootame, et need Marveri rahad jõuaksid ilusti ka siia eesti filmi leitud ja ja küll küll siis küll saab teha, küll saad teha tõde ja õigus ja zombid näiteks filmida, ma ootaksin väga nagu oleks suurepärane mõte. Ma tahtsin just öelda, et võib-olla. Selles ongi meie see, see kangelaskangelastüüp juba juba olemas. See on, tegevus toimub 100 aastat pärast tõe ja õiguse esimese osa lõppu, kus Andressis siukse mädase zombina tõuseb soost, mis endiselt pole veel ära kuivendatud ikkagi ja siis läheb, hakkab hammustama, hobuseid, inimesi. No lihtsalt mõte, aitäh, Andrei, ma loodan, et võib-olla, et see on vaid aitäh, et tulid külla. Kinovärgiga mandariini saab kuulata juba täna natukese aja pärast. Vahepeal on muid asju ka kuulata ja siis juba saabki, ärge seda kuulake, mis me oleme siin rääkinud tund aega, kolaki mandariini, et unustage kõik, mis me täna rääkisime, kui te teate, kui te olete näinud Ivo Cruztokid Belgias või ühendkuningriikides, siis saatke meile vihje kinovärgiga mandariini saab teada, kuidas, ent geim oli siis super, nii et kõrvad kikki ja meie saadet jääb lõpetama ei keegi muu kui Rammstein. Ja oma uue singliga mõtlesin, mis võiks olla selline muusikaline masinavärk, mis oma võimsuses ja üleelusuuruses võiks vastata Marveli impeeriumile ja üks mu lemmikansambleid Rammstein oma võrratu, värske singliga, sama vastuoluline, kui nad on terve karjääri olnud väsimatu. Plaat tuleb varsti. Nii et jah, Deutschland on selle loo.