Reisisaade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere, ilusat päeva, kallis raadio, kahe kuulaja. Aitäh sulle, kui oled otsustanud kinkida tunnikese oma väärtusliku pühapäevareis passida. Mina olen Nevatised tõrkin ja teen omalt poolt kõik minust oleneva, et see tund sulle meeldivaks teha. Ma olen reisidel mõelnud, kui ka kõva häälega öelnud, et mitte ainult katedraali kirikud, obeliski muuseumid ei vääri külastamist. Niisama oluline kui tänav või turg. On ka õhtu ja ööelu, kui seda on. Sest on ju seegi kultuuri osa nagu päevaelugi tänase saate plaanimegi veeta suures osas võib olla küll mitte päris öises, aga kahtlemata õhtuses vööndis. Me kulgeme Chicago, New Orleansi ja võib-olla veidi ka New Yorgi muusikamaastikel õhtuste tuledesäras kuumaks ja heledat heledaks köetud linnatänaval põikame siia-sinna sisse ning külas on mul mehest, kes tunneb ennast peeglis tumedates udustes kleepuvad ja suitsukonisid täis põrandatega džässibaarides sama vabalt ja sundimatult nagu Soome miljonär Amigo klubis. Minu vastas istub vähemalt paarikümne Eesti bändi trummar, Eesti ainsat džässiklubi Philly Joe's asutaja ning muidugi ka lõbus reisumees Reigo Ahven. Tere. Tervist ja suurepärane sissejuhatus, ma olen väga, ma olen pahviks löödud, ütleme nii, Oraid, enne kui ma küsin lähemalt sinu seoste kohta USA muusika maastikega. Palun, võta mul käe alt kinni ning juhata mind ühte hetke, kas Chicago või New Orleansi või New Yorgi õhtus. Tuleme oma hotellist välja, mis kell on, mis tänav see on, mis hääled kostavad, kuhu minema hakkame? Tav takso, pillan trammi peale ja me ei võta taksot ja me ei lähe trammi peale, sellepärast et me oleme. Kuuendal aprillil, me oleme keset New Orleansi. Huvitav, et mul on siiamaani selle hääldusega suured suured küsimärgid, et kogu elu olen hääldanud seda New. Oot, kuidas siis lind, aga, aga need kohalikud koolitasid mind, sõrmed sahtli vahele, et New Orleans tuleb öelda haigedes, mõlemad on õiged ja me lähme, astume hotellist välja, astume paremale. Me jalutame umbes 250 meetrit rahulikult, väljas on umbes 19 kraadi, 20 kraadi sooja. Kõik, kes võtsid kaasa, ütleme, pusa tegid valesti, et tegelikult ikkagi lühikesed varrukad ja natukene võib-olla sellisem nagu viisakamad püksid ja viisakamad kingad. Midagi, mis mulle jäi igaveseks meelde Brasiilias käigust, et et kui sa lähed õhtul välja, olgugi, et on väljas võib-olla 30 kraadi, siis mitte keegi ei lähe lühikeste pükste ja plätudega, et alati ikkagi suhteliselt väärikalt ja siis astudes sinna sellesse fresh koorisse, mis on siis selline Jacksonvilli sellisel kuulsal platsil olev või sealt algav selline neljanurkne selline ala, kuhu alguses prantsuse siis jõukam klass tegi oma elamised ja kui kui see siis 19 sajandi lõpul maha põles ehitasid sinna hispaanlased tegelikult veel uhkema sellise linnaosa ta nagu exceli tabel, ta on hästi sarnane Manhattani saarega, et ongi. Ühtepidi lähevad tänavat, testisid, lähevad tänavad täiesti sirgelt, näed algusest lõpuni ja kui me sinna frentskoordis läheme, siis me muidugi saame aru, et mitte ainult mardi gro ajal ei ole seal pidu, vaid 20 miljonit turisti leiab sinna tee aastas. Ja pidu käib kas teisipäeva pärastlõunal või reede õhtul kell 11 täpselt sama suure hooga ja me jalutame täna väga mõnusasti kõigepealt, kuna me kõige suurema tuiksoone peale šiidile kohe ei tihka minna, et siis võtame rahulikult, lähme kõnnime mõnusasti mööda neid tänavaid, mida ääristavad värvilised majad, palmid ja mis on eurooplased, täielik šokk. Keset Ameerikat, et arhitektuur tegelikult saadab sulle kogu aeg vale signaali, et sa oled Euroopas ja sa oled kuskil kuskil Lõuna-Prantsusmaal või, või kolistad kuskil. Barcelona, ütleme noh, mitte nagu absoluutses epitsentris, aga kuskil nagu sellises mõnusas äärelinnas. Jaa, jaa, kuidagi on nii juhtunud, et tervel seltskonnal, kes siin elab, on kõigil korraga sünnipäev, umbes selline melu on siis. Me kõnnime sealt mõnusasti mööda, seal on tõesti paremale vaadates, on, on see maja, mis kingiti Napoleonile, on ju vasakul on proshibation hool, kus on tegelikult hoitud seda New Orleansi traditsiooni ja muusikakultuuri elusana täpselt nii, nagu ta oli. 80 aastat tagasi on hoitud tänapäevani, me jalutame veel natuke edasi, keerame vasakule ja nüüd hakkame me jõudma Twidile ja, ja muidugi see melu võtab kõigil pehmelt öeldes lõuapõrandale, sellepärast et, et ei ole, lihtsalt ei ole võimalik, et kõigil on kogu aeg hea tuju, aga on neoonlindis kuidagi või nivoole on siis, on kuidagi nii. Nüüd kui me jõuame turbolents Friidile, mis seal siis absoluutne tuiksoo on? Ma arvan, et peo, kes isegi me võime öelda, et kogu maailmale, et kui me oleme harjunud sellega, et las Vegases kõik tuled vilguvad ja ja möll käib, et siis seal on tegelikult ikkagi selline noh, nagu superboss lähenemine, et kõik peab olema hästi klemm ja, ja ikkagi püüdmatu ja selleks, et sa püüaksid selle kinni, sa pead võitma mingisugusel masinal kõik mündid saama kätte ja põrandale, mis selle masinaga õhus on, onju, aga New Orleansis on, on tõesti nii, et et seal saab pidutseda ka ilma lotovõiduta. Ja nüüd me lähme pöörlemist reidilt natukene edasi paremale, jalutame mõnuga ja me näeme, et on olemas üks selline klubi, mille, mille nimi on tegelikult üsna selline, ohutud on suitsu. Ja, ja nii kui me sinna sisse astume, meil tegelikult on plaan minna kuulama hoopis kella üheksast bändi. Aga, aga juba enne nii nagu New Orleansis on juba päeval kell üks, näiteks võib mängida üks bänd ja kell kolm võib hakata teine bänd mängima, et seal vaikust praktiliselt ei teki ja me saame lihtsalt täiesti ootamatult pihta, nii autentse New Orleansi, sellise bändiga ja selle kõlaga, kui vähegi võimalik, siis ta esitab selliste ütleme, Eestis saaks kuskilt sekenud händist, kui sa otsid, palun mulle kõige vanemad saapad, mis teil üldse on seal ainuke kriteerium, mille järgi sa lähed. Sellepärast et, et ma tahaksin näha välja nagu muinasjutus on tegelane või multikategelane kuskil 40.-test, onju ja siis on mõnus, selline väike selline Charlie Chaplini kübar peas ja selline pehmelt öeldes rõlge, selline valge mees, kellel on, kellel on veel salaton sellises hobuseraua kujulises vuntsi seal sees laulab sulle kohe niimoodi ja muidugi tal kõhu peal ripub pesulaud ja selle külge pandud hunnik mingisuguseid konservipurke. Ja, ja teda absoluutselt ei häiri, et tema kogu instrumentaariumi maksumus on võib-olla kolm dollarit ja 80 senti ja ta laulab, nagu poleks homset. No vot, kuidas sul tunne on, kas, kas oli selline New Orleansi tunne kohe ja ma olin, ma tunnen, et ma olen nagu kohal selles linnas, et mul on õnnestunud seal korra käia ka ja ja seda veidi melu nautida, et hea täitsa täitsa selles hetkes tagasi ja, ja peab ütlema, et, et mul tegelikult ongi Põhja-Ameerika vastu on selline eriline sümpaatia kuidagi on elu viinud, nii et olen enamasti olnud idarannikul küll ja, ja ma ikka reisides inimene peab olema ettevaatlik ja, ja kindlasti on kohti, kuhu näiteks New Yorgis naljalt ei, ei maksa minna üksi öises randid jalutama, onju, aga olen siis tõesti oli, oli see luksus. Et ma ei tundnud kordagi ennast ohustatuna või, või isegi ma ei sattunud, et pealt ega ma ühtegi intsidenti, kus kellelgil oleks olnud mingeidki konflikte, et et kindlasti neid on, aga, aga see üleüldine soe meeleolu juba, see, kuidas inimesed sinuga rääkisid ja kuidas nad sulle tähelepanu pöörasid ja missuguse temp, paganad, nad rääkisid, juba, see kõik oli tegelikult ikkagi meeletult sümpaatne ja, ja mulle tõesti meeldib see, mida ma olen kogu aeg uskunud, jutlustanud, et et sedasorti muusika, mis on sündinud tegelikult tänavatel ja mida, mida tehakse kodudes ja sõpradega ja sõpradele, onju, et selle koht võib olla kontserdisaalis, kui seda sellist sündmust korraldatakse teadlikult näiteks nagu jazzkaarel, mis mis sellel aastal peab oma kolmekümnendat sünnipäeva ja on lihtsalt suurepärane džässifestival. Aga, aga et kindlasti on inimestel, ma arvan, et põnev jälgida seda, kuidas seda muusikat tehakse võimalikult autentse ess keskkonnas, mis on sellised pisikesed Läheb olnd õhuga selliseid džässi ikka oleme ausad, hakkad, et seal kuidagi sellel, sellel kogemusel tuleb see mõõde juurde, et et ta ei pea olema. Nii, et kõik kuulajad on triigitud lipsudega istuvad käed põlvede peale, onju vaided, rahvas elab, sumiseb, reageerib bändile. Ja muidugi ükski bänd ei jäta seda. Nagu tähelepanuta, et alati bändid tegelikult elavad ja joovastuvad sellest, kui see, mida nad teevad, läheb inimestele korda. No vot, näete siin ka korra, Isabel nupulastusele lõpuaplausiga. Tore räiga juhi mind, palun edasi, ma tunnistan, et ma ei tea, Tšassist või pluusist just palju ja, ja siin ongi sul võimalus, mullaja ulealase pilt veidi selgemaks joonistada, mis mõtteta või ootustega võiksin ma sinuga näiteks USAsse kaasa tulla, et mille vastu ma peaksin eelnevat huvi tundma. Et nagu sinu Ameerikas ennast hästi tunda. No tegelikult on džässmuusika väga selline kasutajasõbralikke selline kuulsin avatud vestluspartner, et ta ei eelda sult, et sa oleksid meeletult töötanud läbi kirjandust, on ju, ja, ja oleksid meeletu kuulmiskogemusega selleks, et saada selliseid perspektiivseid rõõme sealt. Et pigem džässmuusika ja siis antud juhul ka selline noh, selline virvarr kõigest, mis seal on, seal on lüüsijana, bluusi, seal on Chicago bluusi seal, mis seal on tegelikult muusikalised terminid, kuigi nad on regionaalse nimega siis siis ka Pivot Popp, lihtsalt svingmuusika, bigbändimuusikat see tegelikult on, on inimesele väga hästi tajutav ja, ja me võimegi ju tegelikult, et siinkohal julgelt väita, et kõigest sellest, mida ma mainisin, ongi tänapäeva popmuusika paljuski arenenud välja, et näiteks need Need räpi sellised kärgatused, mis on toimunud ka nüüd näiteks viimastel aastatel, et kui me oleme lõpuni ausad, siis esimesed räpiilmingud olid New Orleansis, kus selleks, et müüa näiteks natukene paremini seda, mida sinu perel oli müüa, siis võeti, osteti kuskilt pandimajastkodusõjaaegsed, mingisugused trummid ja, ja trompeti trombooni ja siis räägiti sellest, miks sinu näiteks süsi või, või sinu ema tehtud kurgid on paremad kui naabrimehe naise tehtud kurgid on ju, pigem oli vaja sinna panna rohkem teksti ja vähem meloodiat, et info kohale jõuaks ja esimesed räpibändid olid lihtsalt tänaval poiss keset nagu luu Amshanud näiteks on ju, kes, kes saigi vist kuueaastaselt sai oma esimese suvalise sellise kringli ja hakkas sinna sisse puhuma ja kui huuled hakkasid juba tundetuks muutuma, et siis siis naabripoistega pandi seal erinevaid sõnu ritta, mis, mis aga sülg suhu tõi. Ja, ja see selline räpitraditsioon tegelikult otseselt sealt ühed teooria järgi pärit on. Aga et kui me nüüd näiteks räägime sellest konkreetsest reisist, millele sa vihjasid, siis tõesti-tõesti üks tore reisikorraldaja on andnud mulle Neeme rauale võimaluse minna ägedate Eesti selliste muusikalise huviga laetud gruppidega Ameerikasse, Chicagosse, New Orleansi, Nashville'i kentakisi, kuhu, kuhu aga hing ihaldab. Et, et siis ühelt poolt Neeme Raualt saadud väga ammendav ülevaade siis poliitilisest olukorrast ja kultuurist rääkida arhitekt tuurist, käia kunsti vaatamas, aga minule antakse võimalus ja muusiku jaoks unistuste unistuste töö on käia toredatega mööda džässiklubisid ja bluusiklubisid õhtuti, et siis saada üsna hea, kindlasti mitte ammendav, aga üsna hea selline ristlõige nii muusikaajaloost, kus siis teiselt poolt sellest, mis, mis muusikas praegusel hetkel selline aktuaalne on ja näiteks, kui kui me oleksime nüüd sinuga koos pannud esimesel aprillil jalad Chicago pinnale, siis, siis me oleksime ilmselt jõudnud koos sellisesse klubisse nagu House of bluus õhtul. Ja näiteks selles oligi ka nagu väike kaval plaan, et, et me hakkame natukene ajalooliselt ka jalutama, et kui vähegi on võimalik, et siis selle reisi, et selle kestel on võimalik saadagi endale nagu sellele ajajoonele ka, et kuidas siis arenes näiteks Chicago bluus arenes konkreetselt sellest, kui, kui Chicagos oli suur õnnetus, ma ei tea, mitu ruut kilomeetrid põles paljaks ja, ja see oli ennem 1000 üheksasajandat aastat, et seal tekkis olukord, kus oli vaja 100000-le inimesele leida elukohti ja loomulikult selleks, et et ehitustööd läheksid ilusti, toodi ehitajaid igalt poolt maailmast ja muidugi New Orleansist tulid kohale ehitajad, kes olid kasvanud sellises pluusi keskkonnas ja siis Chicagos areneski selline asi täiesti eriline nähtus nagu Chicago bluus, kus mängiti elektrikitarre, mängiti suupill ja lauldi ja võib-olla siinkohal ma tegelikult võtaksingi Teid täiesti niimoodi õla peale ja, ja laseksin teie kõrvade aukudest sisse sedasama, mis, mis meie reisikülalised siis kogesid. Vot sedasi mängisid Haustas pluusis väga ägedad muusikud, kes üllatasid muidugi kõiki sellega, et et eriti ei olnud vahet, kas oskad laulda nagu käri või, või, või siis ma ei tea, kes Koit Toome ikka kõik võtsid ja laulsid, nii et Dickie lendas ja see on selle, selle muusika üks väga suur väärtusi, et nagu sa ütlesid, et mulle vaid ma ei tea džässmuusikas nii palju, et, et see ei keela kedagi seda kuulata. Ja see ei keela kellelegi ka seda muusikat armastada ka köögipoole pealt, et et tegelikult bluusmuusika laseb ligi kõik inimesed, kes vähegi tahavad mängida, et seda, et seda, seda on lihtne kuulata, seda on lihtne. Lihtne ka nagu ütleme, katsetada mängida, et enamus lapsi, kes kes hakkavad noh, vähemalt Ameerikas hakkavad näiteks elektrikitarri mängima trumme või bassi, siis bluusmuusika on see, millest see on hästi lihtne armuda. Aga, aga igaks juhuks, et hoida tempot, ma võtan sul sabast kinni, lähen samal päeval veel ühte klubisse, et saaks natuke rohkem teada, mis, mis Chicago sellises no ikkagi väga pulbitsevast õelus veel näha on, et igaveseks väga põnev selline arhitektuuriline ja logistiline lahendus, et seal on selline ring. Või noh, nagu metroo, aga ta on maa peal ja ta ei ole mitte ainult maa peal, vaid ta on nagunii, nagu me oleme harjunud nägema, ärge pooni filmidest selliste suurte teras selliste konstruktsioonide peale ehitatud, ta sõidab meie peade kohal terve päeva ja terve öö. Ja niimoodi juba varsti 100 aastat ja selle all on kogu aeg natukene tunne, nagu filmis. Et sinna metroo peale me läksime ka, see oli nagu tavaline rong, nagu Soomes sõidaks, onju, aga, aga et et seal all käia, oli kogu aeg õudselt põnev. Ja nüüd, kui me sammumegi sellest Hausof pluusist 200 meetrit, siis me leiame ühe džässiklubi, mis mind raputas ikkagi juurteni. Et seda hakkas pidama 73. aastal üks mees selle, selle džässiklubi nimi andis džäss. Ja siis, kui tema ühel hetkel siis 25 aasta pärast või 30 aasta pärast väsis ära, siis hakkasid tema pojad seda pidama. Ja, ja nüüd peavadki kolm poega ja hoog on täpselt samasugune. Ja mis seal pattu salata, et mina olen pidanud ühte džässibaari praegu viis ja pool aastat koos sõpradega Joonas oru perve ja marti tärniga. Aga et kui ühel hetkel me väsime ära, siis mul on kaks poega ja mul on nendele juba rööpad ette seatud, aga sedasi andis džässbaaris me saime kuulda päris sellist modernset džässi, mida tänapäeval seal ikka mängib. Üllataval kombel siin nüüd teravam kõrv või siis maailma kõige teravam nahkhiirekõrv kuulis ära trummarid lääne hooli, kes on tegelikult täiesti kogemata, jalutasime tuppa ja on mänginud ka Philly Joe siis jaa. Ja see ikkagi meil maja täis ja, ja põhjusega, et, et tõesti suurepärase kambaga sattusime seal ninapidi kokku ja ma pean ütlema, et, et kuigi noh, ega tegelikult nagu ka sina, kui sa tuled minuga Ameerikasse, siis sa aimad, et noh, ilmselt. Me kuuleme ägedaid muusikuid ja et ilmselt et ahven kuskile päris sellisesse kahtlasesse karaokeurkasse sind ei, ei lohista, aga ma pean ütlema, et mulle mul oli eraldi sportali see, et vaadata inimeste nägusid, kes meiega kaasa reisivad, kui nad vaatavad, neid bände, kuulavad ja, ja näevad neid džässibaare. Aga muidugi, Chicago on põnev, aga sellel reisil, kus meie nüüd käisime, oli New Orleans, oli põnevam ja siis me jagasime selle reisi niimoodi, et me olime mõned päevad Chicagos, saime mõnusat linna maaeluaktsiis, istusime lennuki peale ja lendasime New Orleansi ja siis muidugi esimesel õhtul, kuna mul on mõned New Orleansi sõbrad, siis ma lasin ennast ära rääkida, et me läheme ühte, ühte paari mille nimi on Meipliiv ja nüüd kallid sõbrad, ma palun teil, ma saan aru, et see on raadiosaade, aga ikkagi visuaalset poolt on vaja. Et kujutage ette kõige kõige meeletumat urgast, kus te kunagi olete käinud, noh, ma ei tea, kas ma Tallinnas Koplis kuskil võib-olla 10 aastat tagasi, äkki oli mõni selline koht nagu valli baar, aga koristajale hästi 30 aastat tagasi lahti ja elektrik ka. Ja siis me sattusime sellisesse kohta nagu lift ja tõesti, ma pean ütlema, et seal ma olin tubli kui siin inimestele nii mitt, turistikat, kogemust kui vähegi saab olla. Et põhimõtteliselt oli nii, et juba esimesest sammust ikkagi jalad jäid põranda külge, kleepisid kinni ja Otöörid. No põhimõtteliselt on nagu ühissaun ja siis taarapunkt, kui need nagu lõhnad kokku panna, et ma usun, et siis võib-olla saab, noh, ütleme veerandi sellest lõhnast nagu kätte, mis, mis seal oli. Aga muidugi naljakas oli see, et trummar, kes lavale astus, on üks, ma ei tea elavatest legendidest New Orleansis ja muidugi need mehed, kes tema bändis mängisid, olid saanud kahe peale viis grammit. Ja, ja siis muidugi kõik need Ootöörid ja need kaks puust pinkimisi olid kogu selle suure saali peale ja, ja siis ülimalt, et sellised noh, reljeefselt väljenduvad paari need töötajad ja see oli ikka selline kogemus, et, et hoia mütsi kinni, aga kui hakati muusikat mängima, siis me saime aru, et see on see koht, kuhu kohalikud tulevad ja, ja see on tegelikult ka üks, üks väärtus, et natukene astuda sellelt põhirajalt kõrvale. Et kõik, kes on reisil käinud, on, on ju tajunud seda, et on olemas päris palju sellist, mida lihtsalt turistidele näidatakse, turistidel mingisugune esmane janu kustutada ja reeglina seal võib-olla on seda kommertsi on rohkem, kunstilist väärtust on vähem, ma ei tee kellelegi liiga. Aga nii võib olla, aga antud juhul kommertsoli nullis ja see süda ja hing oli vähemalt kuskil 96 peal. Ilus oioi nüüd jõudiski, juhtuski nii, nagu arvata oli, et karvad läksid püsti. Et see on, ma väga vabandan, et mul on siin nüüd monoloogiks kujunenud, et sa tahad põrgatada, mingeid ei, ma alla on hea meel, et sinna New Orleansi tagasi jõudsid või New Orleans'i Chicagos. Ma ei ole oma elus käinud, aga ma just tahtsingi seda ka öelda, et ma mäletan seda Bourbon Streeti, mis on nagu väga-väga-väga kihvt ja selline selline väga, väga melu, rikas ja minu arust New Orleansis ainuke linn USA-s, kus sa võid tänaval jalutada oma lahti seal ma ei tea, õllepudeliga, mida sa oled ostnud ühest paarist, mis ei ole iseenesest väärtus iseeneses, aga mis toob kaasa seal tänava peal selle, et inimesed kõnnivad oma pooliku topsiga siis ühest baarist teise seal sees siis õlu või mingisugune neoonsinine tosool mingis kõrges tornis, mõisad rõhkude puhul oli mardi kra järgne aeg. Aga, aga vot see ongi seesama, nagu sa ütlesid, et sellest Viru tänavast natuke kõrvale põigata. Et sellest peatänaval äkki seda nagu nagu vot seda seda just ei ole, mis seal kõrval, ma ei mäleta, kas see võis olla see Lifagamal lind, tulin jälle siukest hästi, äratundmishetke, kui ma mäletan, mingisugust haisvat kohta kus mingi tüüp tuli lavale, oli niisugune, nägi välja nagu noh, natukene selline. Kas mõtlen hammasrataste vahele jäänud natuke Riho Sibul lõik, aga ikkagi pane natuke kõvasti filtreid juurde ja siis tüüp tuleb lavale, ütleb, et maine emissioon, alkohoolik võtab vahepeal põuest mingisugust lonksu kaasas, võtad nagu filmist selle tüübi ja siis kui laulad, noh vähemalt mina oma kuulmise järgi vaatan nagu siidi. Et väga lahe. Kuhu me veel, ma ei tea, New Orleans üldse, ta on selline kuulus, eriskummaline, teistsugune USA kui ükski paik idas või läänes, et ma ei tea, kas sul on, ehk ei meeles esimene selline teistsugune asi, mis sulle silma hakkas, kus esimest korda vintsi jõudsid ja tegelikult oli küll ma olen alati olnud, ma ei tea siis kas võib-olla see mu emaga seotud või ma ei oska öelda, või sellest, et ma olin kõik oma lapsepõlve tulin, kas siis vahukülas Järvamaal oma isapoolse suguvõsa juures siis või noh, vanaisa vanaema juures või siis Setumaal täiesti nii Eesti-Vene piiri ääres, kui vähegi saab olla, seal on selline väikene koht. Tessova, kus, kus ongi vist kas kaks või kolm talu, ühes nendest taludest elas maestro kukumägi tädi ja siis kuna ma olin looduses nii palju, siis mind alati paelub kogu see botaaniline eripära ja siis ma muidugi pean tunnistama, et, et ma saan puugallid kallistajatest väga hästi aru, et ma läksin kohe kallistasin palmi ja, ja tõesti noh, neeme tegelast täpselt sedasama asjaga, millega mina ennem uhkustasid, et ma vaatasin inimeste nägusid, Neeme raud kohe mõnuga jälgis seda, kuidas ma lihtsalt käin, suu ammuli, sealt oleks võinud mitte ainult mingisugune kärbes sisse lennata või mingi Albolt albatross. Et tõesti see soe, lopsakas niiske selline kliima ja muidugi Mississippi oma oma meeletu võimsusega seal sealsamas kõrval. Ja ma arvan, et kõige esimene asi, mis mind ikkagi rabas, oli see, et kogu see see tšakse kohe, mis on see selline? Kõikidel postkaartidel on teada, et seal on selline hästi lopsakas, selline Barconeesis ilus, selline hästi euroopalik valge kirik. Ja siis plats on küll väga armas, aga siis sa seisad seal jõe ääres ja sa saad aru, et füüsikaliselt on siin tegelikult ikkagi üsna üsna hapu värk, et see jõe tase on vähemalt poolteist meetrit kõrgem kui selle Jackson squeri pind, ehk et sa oled kogu aeg elad tegelikult jõe armust sellele, sellele linna motole, et, et las see, las see hea elu, mis praegusel hetkel meil on lasta, las ta kestab veel veidikene ja, ja senikaua, kuni veel veidikene kestab haarake sellest kahe käega kinni ja Emmakem, nii et et roided krõbisevad, on ju, et, et see on see selline noh, nagu ühe päeva liblikaliik, kui selline elu on seal ühtepidi on nagu armas, aga seal ei ole seda morbiidset alatooni seal ei ole, et keegi nagu ei põletaja ei röövi, sellepärast et maailma lõpp võib olla ligi, on ju vaid vastupidi, et kõik ammutavad sellest sellist positiivset. Sellist emotsiooni, aga ma arvan, et, et muusikule oli kõige suurem šokk see, et kõikides paarides tõesti nagu sa ütlesid, saab, ostad kuskilt joogi ja siis sa võid selle ühe sama joogi käia kõikides paarides ja võib-olla siis jõuadki pool lonksu võtnud, aga, aga kogu aeg oled nagu melu sees on ju ja ei pea ennast. Teine asi on see, et ei pea üldse muretsema, et ja noh, näiteks nagu New Yorgis on, et et kõik päevad kujunevad väga kulukaks, sellepärast et muusikat saab kuulata niimoodi, et sa kuulad, 45 kuni tund 45 minutit, kuni tund aega kuulad ühte kontserti, see on võib-olla 20 dollarit kuni 75 dollarit, onju nagu sihukse liini peal. Sindi väga sõbralikult, aga hästi operatiivselt juhitakse uksest välja ja teine sats on juba ukse taga, korraldab sisse. Siis New Orleansis oli niimoodi, et päeval kella ühest-kahest hakkasid bändid mängima ja ma tegelikult kui nüüd olla kõige rohkem, ütleme, lõpuni aus, siis ma tahaksin tegelikult lasta teil seda meeleolu, mis on täiesti vale. Aga see oli kõige esimene muusikaline kogemus, mis mul New Orleansis oli. Ja, ja ma ei suutnud kiusatusele vastu panna, et seal oli üks tüdruk punasel taustal punase kleidiga punase kitarriga ja ta laulis niimoodi. Need olid esimesed muusikalised Kokkupuuted New Orleansi nende kuulsate baaridega. Ja selles baaris oli kuidagi niimoodi, et ma astusin sinna sisse, ei olnudki palju rahvast, vist olingi mina baarmen siis ta vaatas mulle otsa ja ta laulis ja mängis, tema oli õnnelik, mina olin õnnelik ja mitte midagi muud meil ei olnudki kuidagi vaja selleks, et, et saaks üksteisest aru, et et tegelikult see, see suur isegi Tallinnas on tegelikult inimesed harjunud selle selle tempoga kaasa minema, et inimesed, kes elavad mul näiteks sõbrad, elavad Karula rahvuspargis, siis nad peavad noh, konkreetselt peavad suhkruvett jooma ennem kui Tallinnasse tulevad, sellepärast et kõik on nagunii kire, kõigil inimestel on kogu aeg natukene, nad elavad lähitulevikus. Et see on oluline ja väärtuslik minuti pärast, mul on 20 minuti pärast koosolek, mul on a la la ja isa, elad kogu aeg niimoodi 20 minutit tulevikus. Aga praegu miks Need lõhnad praegu ei loe või, või need inimesed, kes minust mööda kõnnivad? Ei ole nagu väärtuslikud, et, et joobuda elust, onju. Ja New Orleans õpetab väga hästi seda, et, et nii, nüüd võtame ikkagi kolm sõlme, võtame tempot maha, osad purjed, võtame, laseme nedi lonti ja, ja vaatame rahulikult, kuidas tuuleke meid edasi puhub. Et, et see oli minu arust nagu suurepärane kogemus. Et näha, kuidas on võimalik küll sellises suures popist tähtsas linnas. Aga ikkagi täiesti nautida seda, seda head floud ja mul on selline tunne, et seal on mingisugune selline nagu ajamasinalt nüanss on, on seal toimima jäänud. Et ma arvan, et inimesed liikusid tänavatel sama aeglaselt, et ka 150 aastat tagasi. Ta oli hästi nagu pöördeline koht Louisiana ja New olen tegelikult me käisime ka vaatamas muidugi kõiki neid neid näitusi, kus ma sain oma silmaga näha ja pilti teha sellest sellisest nagu lepingust, mis siis sõlmiti orjamüüjate ja, ja siis istandusepidajate vahel seal oli, reaalselt oli kirjutatud. Mitte ühegi orja, näiteks vanust ei teatud, vaid vanuseliselt prooviti panna paika kuidagi visuaalsel vaatlusel ja siis noh, mingil määral vestlusega neid vaadati lihtsalt nagu kodumasinaid, et mis on head omadused ja siis prooviti hinnastada siis sellele vastavalt. Aga et, et nii ei ole, on, see on tegelikult väga kuulus selle poolest ka, et et nüüd nagu värskelt on Chicagos ka kaks nädalat olnud mustanahaline naisterahvast linnapea siis ja see oli väga suur asi Chicagos siis New Orleansis kellelegi suur üllatus, et seal on see rassisuhted on tegelikult väga head ja väga nagu tervislikud ja tervistavad, et, et ma arvan, et, et see on suurepärane ikkagi näide ja sihtkoht, kuhu minna, et et kus tegelikult kõik maailmas tuntud sellised vastandumised kaovad ära ja, ja ma arvan, et muusikal ja kultuuril on väga suur roll seal mängida. Aga, aga nüüd ütleme, kas, kas sul on mõni küsimus või ma otseselt võime minna vabalt selles vot sellepärast olevast süütaksegi pidi ISIS on ju oli, on see, et saad seal seal olla selle hedonismi, aga ei, ei, ma võime vabalt minna edasi, kulgeda sinu sinu järgmisesse muusika muusika mõttesse ja et mis mulle meeldis see, et kui nominaalmuusikani ja ma mõtlen üsna primitiivselt ilmselgelt, onju ja siis meil on näiteks sellised noh, inimesed, kes ei tee lavalt muusikat, võib-olla ei tea seda, aga et Eesti inimene on, on umbes sama lihtne nagu muusikaliselt emotsionaalselt liigutada nagu nagu püramiidi ehitamise plokiga on ju. Kui te olete näinud neid spekulatiivseid, jooniseid, kuidas kuidas püramiide ehitati, mõtlesin, umbes samasugune on eestlased peo käimatõmbamine ja siis juhul kui üldse näiteks bändi laulja teeb otsuse, et võiks proovida paluda inimestel kaasa laulda, siis ta teeb seda noh, kõige viimase seti eelviimase looga, et kui siis läheb võssa, siis on häbi vähemalt lühike, onju. Aga, aga näiteks läksingi pool kaks päeval, mingisugune oli vist kolmapäev ja siis muidugi ei olnud mingit küsimust, palun väga. Me esitame teile laulu ja palume kõigil rõõmsalt kaasa laulda. Ja nii edasi kogu aeg niimoodi see pidunud rulluse Rüllus ja ma pean ütlema, et selliseid, kellel oleks olnud täiesti jalatallad, ümarad, et selliseid pidulisi ma isegi ei ei kohanud, et ikkagi inimesed võtsid üsna, üsna viisakalt seal seda pidu ka, et ma saan aru, et ikkagi sellise nagu maratoni või poolmaratoni nagu suhtumine oli, et et muidugi on, on olemas erinevaid spordivaldkondi, et võib minna mündi baari onju kuskil Müürivahe tänaval ja, ja teha sihuke sprint, et poole tunniga on pidurdusonju, aga, aga New Orleansis seda ma väga palju ei, ei trehvanud ja ma pean ütlema, et see on mulle pigem ikkagi väga sümpaatne. Ma küsin vahele, kas selleks, et nagu seda pilte ikkagi anda, mismoodi need kontserdid välja näevad, et meie siin oleme harjunud, et selline kuulsam muusik või parem muusika esineb ikkagi lava ees, kus sa siis istud ja sul on võib-olla käetugi isegi ja pehme pluusist soovitavalt punast värvi isteistumise alla, et mitte kuskilt kõrtsu nurgas, et see on sihuke rohkem. Ah, ma ei tea, pooled poolkõva värkel ja et ma saan aru, et need needsamad New Orleansi ehk Chicago või New Yorgi sellised džässi džässiklubid, et nad ei ole sellised sundi sunnitud istumisega, need on kohad, kus sa saad laulda kaasa või tõusta püsti või midagi sellist. Ja et seoses sellega, et ma elasin New Yorgis eelmisel aastal, siis 2018. aastal ikkagi pool aastat plaaniga tegelikult viia see Eestis loodud džässiklubi Philly Joe's sinna koos kõige ägedaga, mis Eestist on võimalik jaan põhjendatud presenteerida, siis ma tegelikult käisin väga paljudes erinevates klubides ja need, mida sa kirjeldasid ja kuidas sa kirjutasid, kõik need elemendid on olemas ka džässiklubi sellise nagu vihmavarju all. Aga pigem on nad linnades, kus on väga suur elanikkond ja, ja siis ka see turistide liikumine Chicago on maailmas siis kolmas või Põhja-Ameerikas siis kolmas, onju. Ja, ja tal on seal käib 50 miljonit turisti aastas. Nüüd New York on, on siis maailmas esimene, mis puudutab turistide liikumist, seal käib ma ei tea, üle 60 miljoni inimese, seal müüakse kõige rohkem kontserti pileteid maailmas. Mingid aastad tagasi oli viis ja pool miljonit kontserdipiletid. Ja need on ainult ametlikud ja, ja siis noh, kindlasti ma julgen väita, et teist samapalju müüakse ka mitteametlikult ja nii et tegelikult on, on seal klubisid kus sa saad minna tõesti niimoodi, et sa paned ikkagi endale seod endale kikilipsu ette ja paned ikkagi sellise salvräti uhkema salveti, paned endale rinnataskusse ja võtad naised naise käevangu ja paned ikkagi tikk-kontsad alla ja siis lähed ja, ja ongi väga-väga kontserdi lik, onju. Aga et, et seal New Orleansis pigem meie seekord ei sattunud sellistesse paikadesse, kindlasti on ka seal. Aga ma tahaksin jah rõhutada, et et kultuur on tinginud olukorra ja noh, natukene ka sisearhitektuur või siis noh, ärme teeme liiga arhitektuur kultuuri osana on tinginud olukorra, kus linn, kus on vähem elanikke kui Tallinnas seal ennem orkaan Katrina ja pärast nüüd hetkel on seal taastunud, on umbes 400000 elanikku ja, ja see kultuur on tinginud olukorra, kus linna käib külastamas palju minu arvates palju väiksema ja kindlasti mitte nii optimeeritud lennujaama, kui on Lennart Meri lennujaam on ju selle lennujaama kaudu 20 miljonit inimest on ju, et kultuuri selline jõud on suur ja seda ei tohiks kunagi alahinnata. Aga, aga nii olen siis pigem on nagu vähem selliseid sametisi toole, kuhu kuhu toetuda. Aga mis on kindlasti üks selline element, mille, mida me võiksime puudutada, on tänavarongkäigud. Seda nimetatakse sekanliniks ja aedasassi Linedantsiga, mis on, on selline kauboirivitantsumoment, kus peab olema lühike teksaseelik, vahet ei ole, kas poiss või tüdruk ja kauboimütsi ja kaabu siis sekanlain New Orleansis tegelikult markeerib matuselt tagasitulekut ja see on siis see hetk, kus nutta, nutetud ja tegelikult pühitsetakse tähistatakse seda, et on olnud olemas võimalus selle inimesega veeta nii palju tunde päevi või aastaid koos ja et, et see on rõõmusündmus, et meil ta üldse oli ja, ja siis tavaliselt näeb see välja. Niimoodi ma panen kohe ühe sellise klipi peale, aga, aga sellele on meil see varjatud nüansse, nagu ma rääkisin ja seal terve see friends, kool või siis linnaosa, kus, mis on siis nagu vanalinn tegelikult täiesti terve, see on tipitud täis selliseid paare, kus kogu aeg ongi suurepärased bändid mängimas. Ükskord juhtus niimoodi, et mul oli Tšuliaadi särk, oli seljas see niukse kolmest tähtsamast muusikakoolist muusikakõrgkoolist New Yorgis ja selle õppemaks on 80000 dollarit aastas ja mul oli Tšuljardi särk seljas, mul Õdeliselt New Yorgist Tõivad mingit asja, ta vaid on sulle särgi kingituseks, no ma tõmbasin selga lihtsalt kuna seal oli soe, siis särke läks palju, on ju. Selle jalutasin niisiis üks kidramees lavalt, vaatas, toksis näpu vastu oma särkides, näitas pöialt õudselt lahe Tšuliaajalt, millest ma sain aru, et me oleme mõlemad Joaljardi poisid tema arvates. Ja ise siis, aga minu ja tema erinevus oli see, et mina olin seal turistide, tema oli päeval kell neli mängis mingi rokibändiga ja bändis raha seal ei saa, et bändid saavad raha selle eest, et seal on üks selline majoneesipurk või, või, või võib-olla mõni vaas, kuhu siis iga inimene, kellele õudsalt meeldib, paneb natukene Torraleid, on ju. Ja, ja siis, ja niimoodi nad mängisid. Ma pean ütlema, et tema näos ei olnud kibestumise varjuga, ta oli nii õnnelik, et ta oli saanud 80000 dollarit maksta kuus, selleks et omandada haridus, võib-olla nelja aastaga on ju, et ei hakka praegu asendama seda matemaatikaga eksisteerida kamba peale näiteks 39 dollarit tunnis, onju, aga, aga et see tegelikult nagu noh, tõsiasi, et, et kui mulle pakutaks võimalust minna sinna mängima kaheks nädalaks, on ju siis ma läheks oma kuludega ilma igasuguse nurinat. Aga nüüd tänaval on kuulda, et kuidas ühes baaris mängib üks muusika, teises paaris mängib teises muusika aga mõnusasti pead nõtkutades sõidavad ees kaks politseinikku kes kuulavad mussi ja nad turvavad ühte järjekordset sellist mardi kraaliku New Orleansi sekanlaini orkestrimarssi. No vot on ja ja selliseid see, see ei ole nagu mingisugune selline pakas, uh, ained, et nagu huumori pärast seal vahepeal turistidele tehakse midagi vaid seal näiteks laupäeval ja pühapäeval on täiesti võimatu olla, sellepärast et seal kultuuriosa see on nagu lauldakse. No ma ei tea, kuidas eesti kultuuris lauldakse Ameerikas loodud mingit seda, palju õnne head on ja millegipärast on niimoodi, aga nendel on nii, et kui, kui keegi sureb või on pulmad, siis ilma selle rongkäigud on lihtsalt nagu see on mõeldamatu, see, see on nagu põhimõtteliselt nagu ei olegi alla kirjutanud ja seda kõik armastavad ja see on nii huvitav. Tegelikult see, see armastus selle rütmimuusika vastu ja selle sellise loomingulise elu nautimise vastu on, on nagu muusikaga nii jäigalt seotud, et mulle ma pean ütlema, et, et nii nagu mulle lubati, et tõesti kultuuri lätetele me sattusime, sattusime küll, et huvitav, kas kas sa tahaksid kuulda ka ühte suurepärast lauljat, kes lihtsalt laulis tänava peal mängis mingisuguseid plastmassist tünne ja, ja siis laulis nagu lõoke või, või läheb see teemast mööda, ma arvan, et kui juba jutuks tuli, siis ei saa seda mängivad ka kindlasti mitte hätta. Nonii, aga, aga läheb peale ja vaatame, mis ta siis laulda oskab. Alguses natukene amatöörtrummimeest, las ta vaikselt võtta mu pärast käima. Seal tänaval ja võimendusaparaat tuleb autoakust. Nii et see on, see on üks väga huvitav linn, mis, mis elab elab totaalselt selliselt, et muusika voolab ta soontes, et et sa ei saa seal jääda kuidagi erapoolikuks, sest sa, loomulikult me käisime ka muidugi krokodilli, mitte farmisid krokodilli ekspeditsioonil, kus mina sain krokodilli käes hoida ja, ja minu lapsele kolmeaastasele õudselt pakkus nalja see, et krokodilli sama vana kui tema, aga aga oli noh, ütleme lihtsalt 50 senti pikk, selline nagu mängusisalik oligi nagu kummistike jurakas. Hästi sõbralik kani, ühtegi sõrme küljes ära ei hammustanud. Aga me tegime kõikvõimalikke toredaid, toredaid asju, seal muidki. Aga ma pean ütlema, et kui ma alguses arvasin, et äkki see on väga suur väljakutse, et iga õhtu minna kontserdile, siis tegelikult, et need, need reisisellid tulid väga kenasti kaasa. Ja, ja kui ei olnud ikka päris nagu selliste sain külma ja enam üldse ei taha õue minna, on ju siis kõik ikkagi vantsisin minuga ilusti asjad kaasa ja, ja ma pean ütlema, et see muusika sidumine reisimisega see tõesti toimib täiesti täiesti ootamatu, et see ei ole mitte ainult selline kõrvalprodukte vahepeal kogemata eksootikat, vaid et see ongi üks reisimise selline Hermineutiline, selline punane niit, mis läheb algusest lõpuni, tuleb mitte ainult, et vaadata, mida näidatakse, vaid kuulata, mida öeldakse ettevõtluse vastu võib-olla mitte ainult kõrvadega, vaid siis ma ei tea, siis seal uduses suitsuses, baaris ka ninaga ja selle tantsima kutsutakse kogu kehaga, et see on Gerlase. Et ole kohal just just täpselt nii. Aga et kas, kas ma lasen ühe ühe väikese sellise autentse kuna siin räägitud kõvasti, et olen siis ikkagi näiteks trombooni selline kõla nagu ülioluline? Ma lasen ühe väikse kirtsuma. Kuidagi tegin selliseid feng shui Fobaa, et, et ütlesin muidugi istutage mind, kus teil vaba kohta on? Meil ma istusin lihtsalt tromboonilehtri ees, et kes, kes kunagi on nagu mõelnud, kuidas võiks kõlada, siis see on umbes nii, nagu sõidate tuletõrje autoga väljakutsele, aga istute selle sireeni toru kõrval seal tuletõrjeauto katusel, laama, lasen teile. Jaa, Reigo. Meil hakkab aeg otsa saama. Me jõua rääkida rohkem Chicagost, New Yorgist, koha oleks tahtnud jõuda, aga sellest ei ole midagi täpselt sama suure hooga, nagu me alustasime, täpselt sama suure hooga läheb, läheb elu edasi, lõpetuseks on seal valmis pandud üks pikem lugu, tahad sa äkki sellele mingi Ta kaasa anda, kuhu, kuhu me võiksin ennast selle selle loo saatel kohale mõelda. Ja siin ongi tegelikult üks selline natukene võib-olla põhjendatum. Selline bänd ja salvestus, et kui, kui muud olid sellised need, keda me kohtasime, need, keda ma valisin kuulama, viia oma oma kallid reisisellid siis siis praegu me kuulame sellist bändi nagu prožewation, hool, tša bänd, et kuskil viiekümnendatel kuuekümnendatel oli üks mees, kes muretses väga, et võib-olla kogu kogu selle populaarse muusika koondumisega mingite konkreetsete artistide ümber, et võib-olla see omanäoline New Orleansi kultuur lihtsalt vajub unustuse hõlma ja ta hakkas pidama sellist tuba, kus ei võimendatud midagi ja kus väga harva pildistati ja tuldi ainult kuulama muusikat ja nautima seda just nagu ma rääkisin kodus mängitava muusikarõõmu ja võlu, kus sa mitte kunagi ei tea mitte ainult seda, et mis see järgmine lugu võiks olla, vaid et sa ei tea isegi, mis selles loos toimub, kas keegi hakkab tantsima või ninaga vilistama või, või keegi, 91 aastane tromboonimängija puhub oma selle lehtri pilbasteks on ju, et, et ja see Presentation hool Ta vältas päris pikalt, tegelikult töötas nagu väga mitu erinevat asutust koos ühelt poolt oli vanadekodu, teiselt poolt oli ta sotsiaalamet. Kolmandas kolmandal küljel oli ta supik. Neljandal neljandast nurgast oli ta nagu muusikamänedžerment ja siis ühel hetkel ta toimis ka nagu plaadifirma ja mis sellega kaasa tuli, oli see, et see aitas väga palju muusikuid ja see aitas ka seda kultuuri nagu ütleme, hoida, säilitada sinus hammasrataste vahele jäänud sõber raudselt on saanud sinna minna ja öelda, et kuulge, poisid, et nüüd on küll väga hapu, et mõtleme midagi välja ja mõeldi välja ja kui see üks härra, kes seda seda ruumi hoidis teispoolsuses ümber kolis, siis otsustati, et seda ruumi hoitakse täpselt samadel alustel edasi ja ma pean ütlema, et üks kõige autentsemaid selliseid kogemusi New Orleansi muusikaga ja, ja veel mis oli imekspandav, mis mulle alati väga läheb, korda, oli see, et oli hästi listi selline läbi põlvkondade, et seal oli, oligi üks tromboonimängija oli, lähenes 90-le hirmsa hooga ja siis oli seal üks valge klarnetimängija kuskilt Hollandist, kes oli kolinud sinna, tahtis lihtsalt ja oli võetud kampa ja siis oli üks, ma ei tea, võib-olla kahekümnendates üks trompetimängija, kes oli ka võetud ja siis bassimees oli, ma arvan, et 100 ja siis nad seal mängisid, pianisti oli veel ja siis rahvas tantsis ja laulis ja möllas ja mõttes ma mul tekkis selline tunne, ma tahaksin tegelikult, et teile lõpetuseks lasta siis sellesama bändi, kes seal mänginud. Võib-olla juba on ju aastaid koos selle bändi album pealt ühte sellist lugu nagu Šuker Plam tahaksingi öelda, et, et ei pea olema midagi, mida sa ennem tead muusikast või, või näiteks ennem loodusest, et võid minna Amazonases lihtsalt teadmata absoluutselt, et mis asja, teeleht või jänesekapsas on ju ja, ja lähed ja sa saad tegelikult omaenda selle, selle nagu sellise registri endale pähe selle, mis sulle määrab, aga, aga džässmuusika on, on loodud just selle jaoks, et igaüks nopib sealt üles selle, mis talle hästi maitseb. Et, et siinkohal. Ma ma tänan sind muidugi selle vestluse eest, ma saan aru, kohe läheb plaat peale, onju ma tahaksin tänada veel Kaupo Kikkas kuulsat reisimeest, minu väga kallite sõpra, kes, kes on ka sinuga tikku kui onju, et ta meid siin ninapidi Kokovi ja, ja andis sellise suurepärase võimaluse tegelikult Eesti inimesele natuke sellist rõõmsat kultuuri nautimist lähemale tuua. Mina omalt poolt tahaksin tänada sind Reigo selle kulgemise eest mööda neid põnevaid lokaalaja, vahvaid muusika, urkaid, kel huvi nende paikade kohta lähemalt teada saada või suisa Regoga maikuus Chicagosse New Orleansi ühes minna. Võite julgelt egole otse kirjutada. Reigo ahvenat Gmail from. Sest ma saan aru, point eestlasi on minemas ja kaasab, mahub veel aitäh, hea kuulaja. Et tegid selle mõtterännaku meiega kaasa. Ma tuletan meelde, et kõik reispassi, Reisirännakud on kogu aeg sinu taskus, autokõlarid või kõrvaklappides. Kuid need lahti oma telefoni podcasti, programmi, raadio, äpi või siis raadio, kahe kodulehesaates oli džässtrummar Reigo Ahven, mina olen nimatusetterkin, värske, vaban, raadio kaks ning ei muud kui kauni. Kohtumiseni järgmisel pühapäeval.