Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, tüdrukud ja poisid, tere. Tuled täna nii suure Hähkimisega. Nojah, täna on selline huvitav saade ju. Selles mõttes, et juttu tuleb stiilist. Ja sa käisid metsas siil otsimas või ei käinud metsas, käisin hoopis jälle Pillegi. Saatesse kutsumast sellepärast, et tema teab tohutult igasuguseid lugusid, hilistad. Vaatasin jah, nüüd natukene Tsiili lugusid, kahjuks ma pean Tsiili poissi kurvastama, nii, nii kohutavalt palju, siili jutud. Ta ei ole, aga minu arvates need, mis on, on selle eest jälle ikka täitsa toredad. Niisugune pisikene loomakene, tema, see suur kasu toomine, kõik see putukate söömine ja see asi ilmselt endisele rahval ei olnud nii teada, ei olnud nii tähtis, seal ei olnud ka mingisugune hirmuloom, keda oleks pidanud kartma ja sellepärast temast väga palju rääkima. Aga need lood, mis siilist on olemas ja mis meie rahvaluulekogudes kirja on pandud, need on ikka täitsa huvitavad. Nii et loeme neid täna natuke. Kui ma selle paksu Kalevipoja muistendite raamatu lahti teen, siis siin on neid siili okkasaamise lugusid nii palju, et ei oska kohe valida. Ma siis ühe võtan siit. Ühe korra läinud Kalevipoeg lauakoormaga üle Peipsi järve teel tulid talle vastu sortsid. Kalevipoeg hakkas neid siis laudadega peksma, peaaegu olid kõik lauad juba katki, kui siil Kalevipojale öelnud, et löö neile laua servaga. Nyyd lutis, Kalevipoeg kõik sotsid maha, siis hüüdis Kalev põksiilile tule välja. Siil, öelnud Donalasti. Kalevpoeg andis talle siis oma kasuka hõlma katteks. Et kalevipojal olid kasukakarvad püsti, siis said ka siil okkad püsti. Nõnda räägib vana Ja see jutt on üles kirjutatud 1939. aastal Narvast ja asub erakogus, nii et Tartus kirjandusmuuseumis on see ja juba nii palju aastaid tagasi yles kirjutatud. Vaat seda teised kaaned. Jah selline jutt, mille nimi on linna ehitamine. Kalevipoeg oli tahtnud hakata liivanõmme linna ehitama tattunud Pihkvast selle jaoks toodud lauakoormaga lauad olnud seljas ja kivid põlle sees saanud kivimurru kohta, seal tulnud tal vanapagan vasta ja hakanud teda peksma kalevipoega hakanud vanapaganat laudadega peksma. Lauad ei ole kestnud läinud katki siis hõiganud siil Kalevipojale, põõsast servilaudu servilaudu. Seda kuuldes hakanud Kalevipoeg servi laudadega vanapagana lam siis ei ole vanapagan enam jõudnud vastu pidada pannud jooksu. Peksmise ajal kukkunud kalevipojal kivid põle seest maa kõnnuväljale visanud Kalevipoeg vana paganale veel mõned kivid järele. See on ka sealt kalevipojaalalt jutt nagu on teada, Kalevipoja muistendid tuntakse Põhja-Tartumaal ja kogu Virumaa tunneb neid ja idapoolne Harjumaa ka. Ja sellepärast need jutud, mis on Kalevipojaga seotud, need on ikka seotud selle kindla piirkonnaga, nii et selle Kalevipoja muistendite raamatujutud on kõik peaaegu sellelt alalt, mis ma nüüd ütlesin ja need siili jutud ka. Siin on üks jutt veel jänesest siilist korra jooksnud jänes kiiresti mööda metsa ja nii õnnetult, et ühe siili otsa kukkunud, kes parajasti üht üle annetumad pahategijat ussi söönud jänes kohe kiruma, pagan võtaks sind oma terava inetu majokalise vatiga, kust ta sarnase inetu oma kesta oled selga saanud. Siilile vastanud, kallis kalevipoeg, kinkis ta mulle, sest et ma teda õpetasin, vanapaganad servi laudadega lööma, kui need talle kallale tungisid. Pealegi see Kesto mulle väga kallis kaitseriist, sest ükski koeraga hunt või mõni muu elas, ei tohi mulle liiga tegema hakata, siis saab kohe valusasti torgata. Ja siis küsinud jänese käest, et aga kas sind ka päästab sinu ilus, sile ja hea nahk jänese vastuse asemel ohanud südamest ja pannud uuesti metsa poole putku sellepärast et kütti papa olnud üsna ligidal oma viletsate koertega, kes jänest tahtnud taga ajama hakata. Ja sellest oleme ju saadetis mitmel korral juttu teinud, kui palju abi sellel Siivil okastest on? Jänesel oma väredatest jalgadest ja noh, seda on jah, sellist jänesest on üks populaarne ja laialt levinud jutt, meil ka. Siili ja jänese võidujooks selle kohta ma veel võiks niisuguse asja ütelda, et maailmas laialt levinud on niisugune jutt, kus rebane ja vähk jooksevad võidu ja meie läänemeresoome meie Baltimaade jutustajad on teinud selle alusel nagu teise juttu ja on vähja mõnest jutust nagu välja ajanud. Ja siis tuleb siil ja jänes, et tegelased vahetatakse, aga jutt on seesama jutusüžee on seesama. Võib-olla oleks huvitav neid mõlemaid kuulata. Kõigepealt vast see, kuidas jutt on ilma jänesest tegelaseta ja siis kuidas see jutt on, kus meie esivanemad jänese on tegelaseks võtnud. Esimene on siis Rebane, vähk kordse Rebane jõest vähi kätte ja kutsus teda enesega võidu jooksma, kui see mitte tema teravaid hambaid tunda ei taha saada. Vähil oli elu armas ja nii võttis ta rebase kavala kutse vastu. Jooks määrati ühe eemal paistva kõrge mäe otsa. Rebane seadis ennast jooksu tarvis windmäe poole ja saba jõe poole valmis ja hüüdis siis. Ole valmis, vähk üks silmapilk jama, lähen lähiluli nüüd hea nõu, kallis, ta pidi kavalust pruukima. Kapsas sõrgadega, rebase pikast sabast kinni ja Burmuna Rebane jooksis 1000 tulist ühte joont kuni mäe harjani ja keeras siis ringi, et näha, kas vähk ikka veel jõe ääres. Isand Reinuvader, teie olete võidujooksu kaotanud, ütles vähk, keda rebane oma saba otsas teadmata mäe otsa oli toonud. Mina jõudsin juba ammugi mäel ja ootasin, kus sa ometi nii kaua viibisid, vana sõber ja vähk, naeris kavalasti. Rebane muigutas pahaselt mokkasid sest kui tema oleks enne mäele saanud, siis oleks võitika tema olnud ja ta oleks võinud vähinahka pista. Nüüd ei tahtnud ta ka oma lubadust vaese vähi vastu petlikult murda. Aga niisugusest heast suutäiest ilma jäämine pani reinuvaderi suu üsna vett jooksma ja seepärast ütles ta vähile tühjaga, jookseme jõe äärde ja kumb meist enne sinna saab, see on siis võidumees. Jooks on lõpetatud, Vähk lootis aga endise kavaluse peale ja võttis rebase kutse vastu salaja, võttiski siis parajal ajal jälle rebase sabast kinni ja rebane läks nii palju, kui jalad võtsid, kuni viimaks jõe ääres peatus. Ta arvasid, vähk ikka temaga võidu jookseb, siis keeras ennast kärmesti ringi, et näha, kus kohas vähkol vähkavaga laskis nobedasti oma sõrad valla. Aga rebase pikk saba, kus otsas vähk rippus, oli keerates jõe vee kohta ulatunud. Vähk sulpsatas jõkke ja puges õnnelikult oma urkasse tagasi. Rebane oli aga oma võidujooksu ja kiidetud kavaluse seekord kaotanud. Seda juttu tunnevad üsna paljud rahvad, aga meil on niisugune noh, kuidas ma ütlen, sugulasjutt tegelased on vahetatud, räägib siili ja jänese võidujooksust ja seal ütleb nagu sellest jänese makast ka jänesemokk on ikka lõhki, et rahvas räägib sedasi, et ükskord siil ja jänes Joosnd võidukartulite sees jänes jooksnud ikka ühes vaossiil, teises eksiil, võtnud teise abikaasa appi, pannud teise vao otsa ja hakanud siis kahekesi jooksma. Naine juba teisest otsast rebasele, masin-masin jänes poole tee peal. Nüüd hakkan tagasi minema. Siljandisi teisiva otsa põle välja, Joosnudki aga juba teine hüüdnud jälle, teiselt poolt maasin masin seda motiostnudki jänesemoka lõhki. See on nüüd Lääne-Nigulas, Taeblast niisugune jutt üles kirjutatud seal Läänemaal üldse paljud jutud räägitakse nagu teistmoodi või pannakse niisugust otsest kõnet või looduskõnelust loomade või lindude häälitsust palju sisse, see on Läänemaa juttudele iseloomulik, just, et katsutakse nagu elavamaks teha, muidu läänema jutud on suhteliselt lühemad kui teised, aga siis sellest samast jutust on veel üks versioon, ütleks teadusest siis nüüd niimoodi. Ja räägib hoopiski jälle jänesest, kes võidu jookseb ühes jutus siis siiliga ühes jutus rebane ja vähk. Aga siin jänes olnud kadakate vahel Vastseliina jänes ja ootnud jahedamat aega, et kuskile siis ringi hulkuma minna, et kas kaera, Orazile või mõne Aavestiku sisse ja sinnasamasse jänese juurde tulnud heinaritsikas ja hakanud jänesega kangesti magusast juttu ajama pärast hakanud siis omavahel nagu võistlema ja pretsik ütleb, et vaatame, kumb sinna enne mäe otsa saab, kas sina või mina, jänes naerab, et mis tühi lobisemine, see on, mina olen seal mõne silmapilguga, millal sina üks kord Perale saad, et ma võin kuskil terve tunni aega viita või puhata? Naarits, ikk hakkas suurustama, et veame kihla, et ma saan enne ja ei tea, mille peale nad siis vedasid kihla, tegid lepingu ja heinaritsikas hüppama. Ja selles mõttes mul on aega küll, pani oma pea käppade peale ja mõtlesin, et ma lasen tal tühjal ennast vaevata selle palava päevaga, et kui ta juba mäe ligi on need siis üks, kaks, kolm ja ma olen ikka enne teda mäe otsas. No vot, mõtles, mõtles ja jäin magama ja ei ärkanudki enne üldse üles, kui heinaritsikas hakkas juba teisest ülevalt mäe otsast hüüdma. Ei, sõber jäär, kes siis enne mäe otsa sai midagi uniselt ja pahaselt pidi siis jänes sellel tillukesel looma laimamist kuulma. No see on nüüd jällegi natuke teistmoodi tegelastega ka see asi, et võidu joostakse ja siis see pisike, kas ta on siis nobe või on ta lihtsalt nupukas või nagu see vähk hakkas oks rebasele oma sõrgadega sabaotsa külge kinni. Et see on meie rahvajuttudes väga tavaline, et väiksem ja nuputav loom seisab võidu ja selle tõttu siilist ongi niisugused toredad lood, siil võidab ikka, ega siil palju vahel ei jää, tema tuleb ikka puhtalt omadega välja. Sööb söömavahe. Pärit päeva jah, siil ja rebane vedasid kihla, et kumb 11 petab või kumb teineteisest kavalam on õnnetuses kukkuski Rebane põdraauku ja siis palusii, kes ka kogemata kombel sealkandis oli palusiili jumalakeeli, et aita mind välja sõber, siil ja siin lubaski õpetada, kuidas rebane august välja saaks, aga ainult selle tingimusega, et Rebane annab talle siis pärast preemiaks vegana. Rebane oli hädas ja lubas hea meelega, kui aga august välja saaks. Siin läks Kazis auku ja ütles rebasele. Heidan pikali maha ja aja keel suust välja. Nii tehtigi, peremees tuli vaatama ja leidis surnud rebase põdraaugust ja siili, seda surnud rebast nokkimas. Ja peremees ütles pahameelega, et Ena siili raibet rikub rebasenaha ära ja viskas siis rebaseaugust välja ja pärast siiliga ronis ise august välja ja tahtis rebast nühkima hakata. Aga muidugi eciliaga rebast polnud enam kuskil. Mõne aja pärast said need kihlveoosalised siil rebane jälle kokku ja siis siil tuletas rebasele tema lubadust meelde. Rebane ütles, et pole sul tarvis midagi, ei tahtnud siilile kala kätte anda, mis enne lubatud, aga siil ütles seda tähele panemata. Mis mul viga? Ma mängin metsas kannelt, mis kõlab hästi. Rebane küsis kohe uudishimulikult, et et kas sa mind ka ei võiks kannelt mängima õpetada, siin vastas, et no miks mitte. Ma võin küll kannelt mängima, õpetada sind, kui sa mulle kaks kanapood. Rebane lubas jälle kana tuua Silvis rebase ühte kohta metsa ääres ja näitas linnupaelu ja ütles, et see ongi tema kannel. Siis käskis rebasel oma tagumise kintsu selle kandlekeele peale panna. Rebane sai vaevalt jalad maha panna, kui tagumine ots juba läks üles ja rebane jäi puu otsa rippuma. Need linnupojad on ju sellised, mis tõmbuvad siis puu otsa. Rebane oli püsti hädas, aeg läheb ja lõuna tuleb juba kätte ja Rebane ütleb. Naljakas, ainult künksüngsete sööb söömavahe ära ja tuleb õhtu jube kätte. Rebane ütleb jälle naljakalt, et junn paneb päeva peesse. Ja viimati ütleb veel hädaga, et võtab letsaka välja. Siil vaatab siis rebase kandlemängimist, Pealt ütleb pilgates. Vaat see on sulle selle eest, et sa oma lubamist ei täitnud. No näed, selles tori jutus on jälle, siin on see moraali ütleja, siin on see, kes nüüd seda sõnapidamatult rebast õpetab, nii et nagu niisugune kude raadiosaadetes, kes meil siin on niisugune õpetaja ja seletaja, aga mõnikord on ta nagu paha ka natukene selle koeratoitude äsja oli ta küll ära seganud, nii et koer ei saanud seda õigust kätte, mis ta tahtis. Seal oli niisugune lugu olnud jälle Läänemaa jutt, koer oli läinud kohtusse kaebama, Tal on väga vilets toit ja kohus hakkas siis õigust mõistma ja mõistiski tõesti koerale suurepäraselt sealiha ja saia, sealiha ja saia koeral meel kangesti rõõmus, tulebki kodu poole aafrika ühte Johus, sealiha ja saia, sealiha ja saia. Nüüd siil kuulis seda koera pobisemist ja hakkab põõsast ütlema, kõva konti, Jegorov pest tuba, kontija, kõrvend, korrukest kõva konti ja kõrgend koorukest. No vot nyyd unustas koer eelse jutu õe ja läks kodu, hakkas haukuma kõva konti ja kõrbenud korrukest kõva konti ja kõrbenud koorukest. Ja vot nüüdsest saadik ongi point täienerit korrukseid ja ei salli siili sellepärast et siili ajas koera jutu segamini. Ma arvan küll, et sildigi oma arust ikka Vembud, ega ta pahatahtlikkust ei olnud. Ei tea midagi, tantsin mõnes teises jutus ka pahatahtlik seda juttu, tead, kuidas siil ajab karu pesast välja. Mina mäletan, kui ma olin väike, meil oli tädi Olga, kes meil elas ja ja kui ema tööle läks, siis ikka lapsed oma hoolde võttis. Siis hommiku vara sai nagu üles ärkasid, läksid ruttu tädi Olga juurde teise tuppa voodisse, aga tädi teadis, et siis oli aeg üles tõustes tema ütles iga kord Siilajad karu pesast välja, jättis siis lapsed sinna oma voodisse ja läks ise kööki ja toimetama, et minul on lapsepõlvest niisugune ütlemine meeles. Aga tegelikult on see niisukene muinasjutt ka täiesti olemas ja üsna mitmes variandis meil ümber kirjutatud. Ma räägin nüüd selle loo, kuidas see siil karu pesast välja ajab ja kartuli ühel tuisusel õhtul siil karu juurde ja palusid, et see annaks talle oma pesas ruumi. Noh, et Tšiili olnud kodu ja siin oli kurb ja karu, siis lubas sill hea meelega oma juurde korterisse tulla. Esiots oli siil karuga sedasi kaunis hea läbisaamise peal, nad said kahekesi ilusti hakkama. Aga pärast mulle läks siin väga julgeks ja hakkas karud tülitama taas omokkaid laiali ja torkis karu ja viimaks ei olnud karu kuidagi enam elu ega olemist ja ta ütles oma võõrale, et meil oli alguses küll hea, aga ma näen nüüd, et meie maja meile mõlemale elamiseks ikka kitsas on, teine meist peab välja minema. Siil kostis karule vastu, et seda mina ka, et me enam kahekesi läbi soo, aga mul on siin hea elada küll ja küllap see välja lähebki lell kitsas olnud. Karu süda sai täis ja ta hakkas siili karistama selle jutu peale taorysiilil turja pealt kinni ja tahtis teda välja visata, aga siin on ju okkaline. Siil tõmbas muidugi kerasse ja haavas karu niimoodi, et Corullid, nina ja suu täitsa verised karu hakkas siis kange hädapärast karjuma ja jooksis sisepesast välja ja pesa jäigi siilile. Syylejat karu pesast välja ja kui mõni pisikene nupukas mõne suure ja aeglasema minu pärast oma kohal töökohalt ära väljapuksid või kuskilt mujalt ära ajab siis see kõnekäändsiile jääb karu pesast välja, on täitsa täitsa sagedasti kasutatav. Aga kas sa seda tead, mis on siili käpa kinnastes? Hiilgepa kinnastes ei aegu küll nagu idioot. Seda ütles minu tädi Olga ka, et lapsi peab kasvatama siili käpa kinnastes. Niuksed need siidikäpa kindlad siis on? Need on niisugused, et ega sa, sa ei tohi neid tegelikult ligi lasta, aga nad peavad lapsed kogu aeg ümber olema, laps teab, et kui ta kuskile paha peal läheb, mida kohe torgata saab. Nii et see, kes last kasvatab, ei puuduta kunagist last, aga ta on kogu aeg seal lapse ümber nagu aitab teda õiges suunas minna, sinnapoole teeb tee lahti, kus lapsel vaja minna on. Nii et see siili käpa kinnastes kasvatatud laps tuleb tegelikult arukas inimene. Tõesti hea jutt on küll ja veel on mul üks niisugune sõna murdekartoteegi tulnud, mis tähendab siitsema. Esialgu tundub torkima hoid, vot pidi olema silitama tas Masiilitsen sind natukene seal on jah, tõesti, ma ei tea, kuidas nisugune häälikuline lähedus või et siilitsema silitama on peaaegu nagu üks ja sama. Meil on paar näidist veel paar jutukest veel, mis näitavad, kuidas rahvajutt üldse võis tekkida. Kas sa tead kakukese juttu? Ja on küll, see oli kakuke veeres ja kõik tasid nahka pista. Nüüd ma hakkasin küsima oma noorte sõprade käest, et kas nad teavad siidist mõnda nisukest tänapäevast juttu ja siis otsustas andi 10. klassi poiss, andi jutustas, et kakub tuleb tee peal vastu. Tere, kakuke, kust sa tuled? Kakukene no tere, kes sa oled? Siil, kuidas sa siil oled? Sul ei ole joht, vaid. Ma olen siin, ma tulen Tšernobõlist. Ma olen Tšernobõlis. Ma ei tea, kas mul õnnestus seda nüüd nii ilusti rääkida, mul ei olnud siis kahjuks mikrofoniga magnetofoni kaasas, Klandi seda jutustas, aga siin on ikka päris tõsiasi, me teame ju, et need inimesed, kes on kiiritust saanud, nendel üks niisugune tunnus on see, et tal juuksed langevad peast ära. Ja näete, siin on ta nüüd niisuguse rahvajutu valmis teinud. Neid lugusid pidi veel olema, võib-olla lapsed isegi neid on kuulnud ja panevad kirja veelgi. Missuguseid tänapäevaseid lugusid on loomadest seoses? No kasvõi looduse katastroofidega ja looduse muutustega, need võiksid Kaiale õpetlikud olla järgmistele. Nojah, neid igasugu jutte on ju küll, ma arvan, varem on küll olnud, mida omavahel räägitakse, tegelikult võiks ju nendest juttudest meile kirjutada küll. Kui jutt hakkab meeldima, siis räägitakse seda edasi ja siis kuulavad, teised räägivad jälle edasi ja mõni jutustab natukene kehvemini, see, kes nüüd tema käest kuuleb, paneb natuke oma käest juurde ja siis me ütleme, et see on uus variant või ütleme, et see inimene on palju parem jutustaja kui teine, nii et tema variant. Ta on palju parem ja kui ma siin muinasjuturaamatut teen praegu, siis mul on mitukümmend varianti mõnest jutust ja siis ma valin ikka niisuguse, mis kõige täiuslikum või kõige ilusam on, see on nagu, nagu mõnusam lugeda, aitäh. Ja 100 aasta pärast loetakse neid lugusid, mis praegusel hetkel meie välja mõtleme sama usinasti kui neid, mis on siis juba 200 aastat tagasi välja mõeldud. Ohkab, kas seda on vähe, me siin räägime tuhandetest, juba seletavaid või, või mingi asja kohta teadvust andvat jutud, need käivad ja, ja niisugused algsed või niuksed primitiivsed jutud võivad hiljem saada keerulisemate rahvajuttude aluseks Hiiumaa kohta. Meil on teada, et Hiiumaa on suhteliselt hilja tulnud ju Läänemerepõuest välja ja ja küllalt hilja on Hiiumaale mõnigi loom tulnud ja hiiu asustus oli ka nagu vähemalt professor Ariste väidab, et algselt rootsi asustus ja hiljem siis pole kuskil. Sajandivahetusel sai eestlaste asustus valdavaks ja hakati rääkima eesti keelt ja kui Hiiumaa oli mandrist eraldatud, siis sealt mõndagi. No ma ei ole, meil on jutu Hiiumaa hundist olnud, kes oli ikka päris erakordne nähtus ja ja üks jutt on kirja pandud, see on küll Saaremaalt kirja pandud, aga, aga see räägib seda, kuidas Hiiumaal ei tuntud siili vaata, kuidas see siis oli. Jah ja see on niimoodi, et nad leidentsill ei ole tunden, Mess loom on ühitud siis põlluotsa maitset maitsva, targa peaga mees veereta viis üles, köhmus tuleb, mats vaatanud ja vaatanud pole teadenud, on ta Sakkes kull või on ta kõuenool või järve Reinu karu. Aga vanatont ise pole ta koguneme. Nojah, võõrast loom enne ei teadnud, kas on köhmus või kes ta niisugune on. Hiljem said siis teada, et on siis see on saarlastel kirja pandud jutt, saarlased on ja hiinlastega ju väikselt jõnksu sigi olnud kogu aeg ja no siis oli ju paras käilinud natukene norida niisuguse jutuga. Aga noh, see on jälle üks niisugune tavaline pajatus, kus on tegelikult nimed sees, kus on veel tegelik alus. Aga kui hiljem unustatakse juba need nimed päriselt ära või? No ega meiegi loeme, me ju ei tunne enam, kes see põlluotsa mats oli või kes need teised mehed seal oli, ta ka siil pole kunagi. Ta on olnud ja, ja teda alles leiti kuidagimoodi juhuslikult sinna saarele tulnud noh, mitme uue asjaga on niimoodi, et esialgu on uudis ja siis pärast alles saab tuttavaks. Aga meie lastel on mõistatus ka tehtud siili kohta oleks pidanud enne küsima, aga nüüd ma ütlesin juba ära, hall kera hambaid täis hallkera hambaid täis tähendab kõik need okkad, eks ole. Ja teine on niisugune sile kui siidokkaline, kui ohakas ümmargune kui kera, kolm võrdlust kohe sile kui siidokkaline, kui ohakas ümmargune kera, niisugused mõistatused. Ja siis ma vaatasin veel varasemast trükisõnast, otsisin. Ja siit ma leidsin, et juba Heinrich Gösekeni grammatikas 1660. aastal tark sõnasiilist kirja pandud, et siin sööb ussid ning suretab kade kaassee on veel sellest ajast, kui kaasaütlevat käänet ei olnud okastega okkade kaassiilse bussid ning suretab okkade kaas. Seda vist kuulnud või siiliu hävitab ikkagi üsna mitmesuguseid putukaid, aga juba 1660.-st tunnete siil siil meil siin kirjas. Nii et tore loom. Te olete nii palju neid lugusid lugenud, kus kandis Eestimaal kõige rohkem neid välja mõeldud, on siililugusid üldse loomalugusid. Eesti on loomalugude poolest väga rikas, meil on täitsa huvitavalt, me tunneme neid jutte, mida tunneb kogu maailm. Ja siis meil on terve rida niisuguseid jutte, mida tuntakse Euroopas ja mis on tulnud meile kas siis Skandinaavia kaudu või germaani sakslaste kaudu ulatuvad Eestini. Aga enam üle Peipsi ei lähe, niisugused läänepoolsed jutud ja siis hoopis teine rühm, hoopis teise iseloomuga või teise ilmega jutt on idapoolseid, mida tunnevad slaavlased, venelased, eelkõige ka mõned idapoolsed soomeugrilased meile ulatub, setu tuntakse veel Virumaal, aga Lääne-Eesti tunne. Nii et omamoodi piiri peal me oleme ja siis on meil üks kõige suurem eesti juturühm, ma mõtlen just looma muinasjutt ja see on niisugune, mida jutustatakse kõikide läänemeresoomlaste juures, tähendab, tunnevad soomlased, karjalased, eestlased, vadjalased, vepslased, liivlased aga mida ei tunta ei lääne ega ida pool. Ja nende hulgas on eriti palju niisuguseid loomahäältega ja looma häälitsustega seotud lugusid, kus otseses kõnes on antud seal oma lause, millega ta ikka enam-vähem midagi, kust ütleb või, või mis on nagu selle jutunaelaks. No need jutud sagedasti ongi lühikesed päike, motiivikene väike sündmus, kas on isegi monoloog mõnikord üksainuke otsene kõne või on siis kahe-kolme tegelase jutud, aga nad on siiski muinasjutuks kujunenud ja neid on meil umbes pool. Meie loomamuinasjuttude repertuaarist on seesugune kohalik repertuaar. Ja üks juturühm on veel. Kui nüüd juba kõike tahta nimetada, et need väga laialt kaugelt tuntud on Eestist saanud oma teistsugused arendused ja Eestis jutustatakse teistmoodi kui teistel rahvastel või siis nii, et Eestis, Soomes ja Lätis näiteks või need ka meie territooriumil lihtsalt kui mingisugune eri oma arendus või oma redaktsioon või oma versioon, kuidas need keerulisi sõnu nüüd siia panna. Aga, aga et jutustatakse seda juttu teistmoodi ja sellest me võime ka järeldada, et meie piirkonna inimesed on olnud väga loomisvõimelised, on väga hästi tundnud oma loodust ja siis oma loomi siia juttudesse sidunud. Mina olen kõige rohkem lugenud või või nii palju, kui lugenud, olen tähele pannud, et ikka põhilised tegelased, kellest kõige enam jutte on hunt, karu ja rebane või siis jänes ka veel, kas need ongi siis olnud kõige tähtsamad tegelased? Ja enam-vähem nagu rebane on kindlasti kõige tähtsam, tähendab muinasjutuna, aga kui jälle neid nisukesi pajatusi, laadseid, jutte või nagu me siin selle Hiiumaa siidist lugesime nagu kujunemisjärgus olevaid jutt, seal on hunt kõige rohkem, sest hunti ikka kardeti. Ja hundist on palju niisuguseid lugusid, kus nagu hoiatatakse või püütakse nagu nõiduda teda või teda eemale hoida. Kuidas öeldakse, räägi hundist hunt aia taga, ühesõnaga, seal tohi teda isegi nimetada, sest see on nagu tabu olnud. Kui sa teda nimetad, tähendab tema kohe tuleb. Kui sind need need tegelased huvitavad, siis me võime mõni teinekord nendest rääkida. Mind huvitavad väga onu Georgil on oma jutud olnud laiast maailmast jaak siis onu Alexil on oma jutud olnud ja nüüd on head, on meil veel üks sõber, kes räägib muinasjuttudest ja vajadustest juttudest, aga mõtlesin seda, et miks see on siis niimoodi, et jutte tehakse sellest, keda kardetakse, või siis sellest, kelle üle Janaerdon. Mis meelel, see keelel, see on jälle üks niisugune ütlemine, ega, ega me ise ka ju me vajame ka neid sõpru, kelle juures meil on hea olla ja püüame eemale hoida sellest, mis paha on. Ja eks need asjad mõlguvad meil kõige rohkem meeles. Siit me omaeluseaduse ja saame, ega siis muidu ei öelda, et ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa oled ise niisugused, nagu sa valid oma sõbrad siis, siis niisugune, sa tahad ise olla ja see, kellest sa jälle eemale hoiad siis mõjub sulle hästi, kui sa tead, et nende halbade sõpradega kokku ei käi. Siilipoiss, kellesse tahaksid järgmine kord kuulda. Ma arvan, et äkki rebasest. Onu Aleks rääkis oma jutud rebasest äragalt. Rebane on niivõrd põnev ja populaarne kuju, et temast oleks ju huvitav veel kuulda ja ma arvan, et temast on vist lõpmatult jutuga. Anglo hästi palju, mitmeid sadu jutt, nii et kui sa saad Loretud külma sulle nüüd ette kannan. Nii et ega siis muud, kui jääme ootama rebase, Jutaja, aga järgmisel nädalal vastame teie küsimustele. Päris huvitav oleks jätkata natuke seda koolipärimuse kogumist, mis kirjandusmuuseumi rahvas kevadtalvel välja kuulutas ja, ja mille tulemused mai lõpuks enam-vähem kohale jõudsid, seda on mitu-mitu-mitu paksu virna, aga niisuguseid tänapäeva Jutte loomadest ja vaatame siis, kas nende tänapäeva juttudes on loomade iseloomult natuke teistmoodi, kui vanades muinasjuttudes oli ja kui te nüüd neid tänapäeva loomajutte paneksite kirja siili poisile saadaksite, siis me katsuksime neid omavahel võrrelda, et missugused olid nad endisel ajal siis, kui vanaemad veel lapsed olid ja missugused need loomalood tänavu on ahned jahimehe lood ja niisugused jutud. Nii et kui oma suvetoimetuste keskel veidikenegi mahti saate, siis pange kirja ja saatke kiri lasteraadio poole teele. Ja aadress on ikka Tallinn e-null üks, 100, Gonsiori 21, lasteraadiosiilile. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.