Külalised, lugupeetavad seltsimehed, vabariigi partei ja valitsuse juhid, kes meid on austanud täna tulles isiklikult kohale, meie pidu külalistena. 1000 865. aastal postipapa Johannes Voldemar Janseni poolt väga tagasihoidliku sihiga asutatud Vanemuise selts mille esialgseks ülesandeks pidi olema vaimuliku laulu harrastada. Kasvas imetlemiseväärselt kiiresti lausa mõne aastaga. Eestlaste kultuuri ja poliitilise elu tsentrumis. Vanemuise seltsist sai esimene esimese Eesti laulupeo organiseerija. Millise sündmuse sajandat aastapäeva Me pühitsesime möödunud aastal. Vanemuise seltsis pidas talupoeglik demokraat Carl Robert Jakobson oma sütitavad äärmiselt teravad kolm isamaa kõnet, mis mõni aeg hiljem eri raamatuna välja antuna muutusid kogu Eesti rahvusliku liikumise progressiivse suuna poliitiliseks programmiks. Vanemuise seltsi selline areng toimus arengus toimus midagi analoogilist esimese laulupeoga mis samuti esialgselt plaanitsetud vaimuliku sisuga tänu laulupeost tänu kuni löödi loodud Koidula sõnadele loodud lauludele Mu isamaa on minu arm ja sind surmani kasvas üle suureks patriootilis miseks Tyotalismi vastaseks demonstratsiooniks. Vanemuise seltsi viiendal aastapäeval 1800 70. aasta jaanipäevalt toimus Vanemuises esimene teatrietendus Lydia Koidula näidendiga Saaremaa onupoeg. Pidades samal päeval. Vanemuise seltsis oma teise Isamaa kõne ütles Carl Robert Jakobson, lõpetades seda kõnet. Täna kuuled sa oma armsas keeles esimest korda üht teatri näitemäng. Sulle ei tooda selle nime all enam mitte mõni mõnes võõras keeles tükk võrrast elus võõrast elu silma ette vaid eesti keeles omaenese rahva elust, seda, mis kunstitöö on Pareostanud. Kunstide ja teaduste tööde najal, aga ajavad iga rahva vaimuehted ja ehitused nähtavale. Selles oma teises Isamaa kõnes astus Carl Robert Jakobson kõige ägedamalt vormis vastu nendele baltisaksa. Feodor Fjotalistlikudele idioloogidele, kes väitsid, et eesti keelt, kirjandust ja kultuuri ei ole üldse mõtet arendada, kuna taolised väikerahva taolisel väike rahvakultuuril ei saa olla mingit tulevikku ja seepärast eesti rahva suurimaks õndsuseks olla kiiremini saksa kultuuri omaks kultuuri omaks võttes sakslastega muutuda. Võib kujutleda, kuidas võtsid vastu Koidula teatri esimese etenduse külastajad kes päeval olid kuulnud Jakobsoni tulihingelist kõnet. Õhtul näitelavalt niisuguseid sõnu nagu aabitskatekismus silmi lahti ajades aabits ja katekismus magama minnes. Uus kooliplaan anti mulle kirikumõisast kätte. Kate kestvus ja piiblilugu lugemised hommikuks kate kestvus ja testament õhtuks ja lõuna võib koolmeister naiste lastega taari kuiva Soolaleiva kõrvale jõua. Küla Wombakal karjamatsil on kaks rubla aastas palka rohkem. Selles saalis, kus kõlasid need sõnad olid meie koolmeistrit külakoolmeistrid ja olid meie maamehed kelle, kes, kelle lapsed neis koolides käisid. Esimesele etendusele järgnevad üksteise järele Koidula kosjakaskede ja siis säärase mulgi Koidula kunstiliselt kõige küpsema näidend, esietendused. Kosjakaskede, säärase mulgi etenduste kuulutustel. Postimees oli öeldud, et need etendused on määratud Vanemuise ja põllumeeste seltsi liikmetele ja et naisterahvad ja võõrad maalt võivad kaasa võetud saada. Sest sama 1000 870. aastal sündis samas Vanemuise majas Carl Robert Jakobsoni õhutusel Eesti põllumeeste selts. Ja ainult aasta hiljem 1871 jälle selles samas Vanemuise majas ka Eesti kirjameeste selts mis 1000 880.-ks aastaks, kui selle seltsi juhtimine oli läinud Jakobsoni-meelsete demo Kraklikute meeste käte kujunes Eesti suurimaks ja juht ivamaks poliitilise kultuurikeskuseks, kelle liikmete arv ulatus üle 1000 ja kelle liikmete hulgas ei olnud mitte ainult inimEesti Eestimaalt inimesi, vaid kaugelt üle kogu Venemaa. Koidula teatritegemise periood Vanemuises lõppes juba 1800 70 10. aastal kuid teatritegemine ei katkenud enam Vanemuises, vaid jätkub edasi olenevalt sellest, kuidas on ühel või teisel ajaloolisel perioodil tegijate võimed. Kuidas on nende maailmavaade, nende kultuuriline tase? Veel enam, aga kõik oleneb sellest, kuidas on missugused on need ühiskondlikud jõud, kes ühel või teisel perioodil tahavad ja suudavad teatritegemist toetada. Kodanlikud Essetistlikud teatriajaloolased on andnud põlastava üldhinnangu August Viira rahvuslikule teatrile. Ja unustanud selle juures ära, et taoliste lavastustega nagu Korlevile kellad, pretsi osa, mustlase paru, rügemendi tütar ja nii edasi lavale toomisega pani August Viira aluse eesti muusikateatele. Ei ole ju, müüb Viira süü selles see, et tema teatris Shakespeare'i, Tõrksa taltsutus Veneetsia kaupmeest, Göte Muhamedi ja nii edasi. Vähem külastati kur romantilist senti, mentaalset udume kuningat. Ainukeseks ühiskondlikuks jõuks reaalseks jõuks tartus Viira tegevuse perioodil, kellele võis viira tugineda. Toetada oli Tartu jõudsalt kasvav väikekodanlus eesti soost väikekaupmehed, käsitöölised, ametnik, kukesed. Alles nii rikkaks saada tahtvat tahtvate kodanlaste. Sihiks oli nagu ikka, kodanluse sihiks hästi kiiresti rikkaks saada. Ja samal ajal nõudsid nad kõik jällegi nagu noor kodanlus alati nõudnud, et jutustatakse ja kaitstakse inimeste võrdõiguslikkust. Et seda demokraatlikku inimeste sünnipäras võrdõiglus kaitstakse. Ja selle eest võideldakse. Ja Viira oma teatris püüdis seda teha. Viira teatris oli veel palju ärkamisaegsed romantikat. See teater oli romantiline ja jäi lõpuni selleks. Ja sellepärast oli loogiline paratamatu, et see teater ei olnud võimeline täisväärtuslikult kõlama panna korki karmi realistlikku põhjas. Olid autorid, kelle jaoks pidid sündima ja sündis, et kogu maailmas uued teated Selle uue teatri loomine Vanemuises langes Karl Menningu-le. Nagu Koidula Ki libidas Menning teatrit eelkõige suureks rahva kasvatamise vahendiks. Kuid eesti rahvas ise ei olnud enam see, mis Koidula päevil. Klassivõitlus, mis Koidula päevil toimus veel põhiliselt balti varunist mõisniku, kirikuõpetaja ja eestlasest talupoja ja, ja tekki Eesti linnakodanluse vahel oli muutunud klassivõitluseks eesti rahvusest kodanluse Eesti kulaku ning Eesti tõelise ja maata mehe vahel. See antagulistlik vastuolu avaldus juba uue Vanemuise maja avaetendusel kui mängiti Kitzbergi tuulte pöörises ja ta avaldus Menningu kui kunstniku jaos kõige traagilisemad kujul. Sest etteheiteid 100. talle üheaegselt nii nendelt, kelle jaoks tuulde pöörise peategelasena jaan oli Riiga revolutsiooniline ja mässumeelne kelle sõnad olid liiga liiga revolutsiooniliselt kui ka proletariaadi esindajatelt, kes õigusega protesteerisid selle vastu, et Vanemuise avaetendusel 1000 905. revolutsiooni võitlejaid püüti samastada isiklikke arveid õiendavate kriminaalkurjategija. Ainukeseks ühiskondlikuks jõuks. 1905. aasta revolutsiooni aastate peale, viiendat revolutsiooni, nendel aastatel, kui algas reaktsiooni pealetung ainukeseks ühiskondlikuks jõuks, kellele oleks võinud Menning oma humanistlik, et kus demokraatlikes püüdlustes toetada oli neis tingimustes noor Noorema põlvkonna demokraatlikult meelestatud intelligents. See demokraatlik intelligents, keda, kelle publikumi enamuse tol ajal muud moodustas Moskva kunstiteatripublikul. Kuid Tartus oli see kiht liiga väikearvuline. Ja ta ei saanud olla majanduslikuks jõuks, mis võiks, oleks võinud üleval pidada pidevalt töötavat teatrit. Ja kui Menning siiski suutis neis tingimustes kaheksa aasta jooksul luua teatri, mille repertuaaris oli pidevalt Ibseni haukmanni, Tolstoi zoodramaturgia ja kasvatada kõrgel kunstilisel tasemel seisva realistliku näitlejateansambli siis ainult selle tänu sellele erakorralisele järjekindlusele ja energiale, millega ta paljude aastate jooksul tegid teatrit kõikide objektiivsete tingimuste kiuste. Sellepärast on õigus kõigil leid, kes Menningu eesti teatrikunstis üheks suuremaks kujuks on pidanud ja kes Männiku Menningu perioodist Vanemuises on rääkinud, kui eesti kunsti teatriperioodist. Menningu sunnitud lahkumisele vanemusest järgneb pikk ajalooperiood kus Vanemuine ei leidnud enam ei väärikat sihti ega õiget paika Eesti teatrikultuuris. 1921. aastal kirjutas kirjanik Jaan Kärner. Ei tarvitse salata, Vanemuise teater on jõudnud mingi tardumuse tagurpidimineku ummiku ajajärku Karl Menningu päevil Tallinna teatrist. Nii repertuaari, lavastuse kui koos suhtes tüki maad ette jõudnud, ei jaksa ta praegu millegi poolest Estonia ega draamateatriga sammu pidada. Paar aastat hiljem kirjutas Rasmus Kangropool. Vanemuise on aastat seisnud juba surnud punktil. Saamatu, edasi püüdmatu hädiselt tegutseb, et mitte surra. Raske kõnelda ülemaalises tähtsusest. Ja nii jätkuvad taolised protestiväljendused aasta-aastalt, nii üksikisikutelt kui ka kollektiivselt. 1900 27. aastal ilmuvad kõigis tolleaegsetes ajalehtedes artiklid pealkirjadega. Kas Vanemuise uksed kinni? Vanemuine mõtleb surma peale. Vanemuise rasked päevad. 1000 920.-te 30.-te aastate esimese poole Vanemuise olukorra võtab kokku luuletaja ja suur diaatride tegelane Juhan Sütiste 1000 934. aastal Pikema artikliga Tartu teatriküsimusi, milles ta ütleb. Vanemuise teatri majanduslik olukord on muutunud aasta-aastalt raskemaks. Lavakunstivõime madalamaks ja publiku osavat väiksemaks. Vanemuise lavale on oma kanna kinnitanud pealesõjaaegse Saksamaa pool kõrtslik Lõbu tuur opereti printside kassikullast. Vanemuise juhatus pole taltsutanud opereti, papist Husaaride ja täispuhutavad printsesside intriige vaid on langenud täielikult operetti, kallaku, mõrda. Kui järel ärkamise aegne Tartu intriigi vaim armastab ikka ja ikka korrutada Vanemuisel on selja taga kuulus minevik meie esimese elukutselise teatrina siis jule tagu talle otsekoheselt näkku vaadata ka täna juba üle 15 aasta mängi praegune Vanemuine enam rolli meie teatrikultuuris. Nendes ränkades sõnadus. Väljendub see tohutu sügav, ideeline ja loominguline kriis, kuhu Vanemuise oli viinud. Sõnu meenutades ja tarvitades see pool ärkamise aegne laulu ja mängutegemise pära pärm mis edasi, käe kääris Vanemuise seltsis. Need agarad seltskonnategelased, kes tundes end kutsutud olevat igasuguseltsi juhtima ongi määranud eesti teatrite senist saatust. Need sõnad kirjutas Johannes Juhan Sütiste 1000 940. aastal seitsmeteistkümnendal juulil, rahva hääles. Sõna tõsises mõttes üldrahvuslikuks paisunud protest ja sellest protestist välja kasvanud Tartu draamateatriseltsi asutamine ja selle juurestuudio loomine sihiga luua Tartusse uus draamateater sundis lõpuks kodanlikke riigivõime vanu Vanemuise olukordadesse vahele segama ja Vanemuise seltsi juhatusse kuuluvat seltskonnategelastelt otseselt teatri kunstilise tegevuse sekkumise sekkumist mõningal määral piirata millele kaasnes ka teatri kunstilise juhtkonna tugevdamine. Vanemuisesse tuleb peanäitejuhiks Kaarli Aluja, kes täna viibib siin meie hulgas. Ooperi saatuse võtab oma hooleks Eino huuli. Tol ajal noor Ooperi dirigendipulti astub noor Eduard Tubin ja balletikollektiivi aluste panija kohale tuleb Viljandist Iida Urbel. Tänu neile inimestele võib ajavahemikku 1935 kuni 40 hinnata draamas realistmi taastamist ooperi professionaalsele tasemele tõstmise ja balletikollektiivi loomise aastate aastatena. Kuid teatri majanduslik olukord on endiselt väga raskeks. Vanemuisel teatril oli 1940.-ks aastaks kogunenud 50, üle 50 miljoni sendi võlgu mis lasus samavõrdselt teatril kui seltsi. See aastaid kestnud materiaalne kitsikus oli üheks neiks ajendiks miks just Vanemuise teater 1940. aastal esimesena ja otsustavalt astus uuele nõukogude. Juulil 1940 määras Tartu töölisühingute keskliit Vanemuise-le uue juhtkonna 1000 939. aastal poliitilistel põhjustel kodanluse riigivõimu poolt suletud töölisteatriaktivist. Esimene Nõukogude hooaeg Vanemuises avati Kornid sukki laevastiku kukuga. Sellele järgnesid Rahmaninovi rahutu vanadus, Seržinski Vaikne Don korti väike kodanlased, millega Vanemuise tolleaegne üks silmapaistvamaid näitlejaid ruudus ratast pühitses oma juubelid. Svet lovi muinasjutt skvarkini lihtne tütarlaps. Edasi tuli isamaasõda. Sel päeval, mil. Hitlerlik Saksamaa algas oma pealetungi Nõukogude Liitu pidi sündima toimuma Vanemuise teatris. Vabaõhuetendus Otepää all edendus, mille teemaks oli igivana eesti rahva jaoks igivana teema. Võitlus baltisaksa seodaalidega. Kui pärast Tartu vabastamist 1944. aastal Vanemuises olla vane muislased jälle kokku kogunesid ja hakkasid Vanemuise uuesti üles ehitama Siis olid need need inimesed, kes seda teatrit on viimased 25 aastat teinud ja kelles täna meie hulgas istuvad iga Urbel, Epp Kaidu, Aleksander märkon, Voldemar Peil, Elo tammul, Velda otsus, Udo Väljaots, Kaarli Oluja, Karl sahk, Elsa Ratassepp, Ludmilla Hussar ja paljud-paljud-paljud-paljud, teised. Meil ei olnud siis enam teatrimaja. Meil ei olnud ühtegi kollektiivi, milles oleks olnud täiskomplekt inimesi. Meil tuli väga paljus hakata otsast peale, nii nagu kunagi hakkasid otsast peale Lydia Koidula ja hakkas otsast peale. Karl Menning. Vanemuise viimase 25 aasta tööle. See tööpunalipu orden, mida kannab vana vana vana Vanemuine annab akadeemiline nimetus annavad väga mitmed mitmel korral sa saavutatud tunnustused. Paljud vabariiklikud, üleliidulised preemiate osaliseks saanud lavastused. Nüüd tunnistati Oktoobri revolutsiooni 40.-ks aastapäevaks lavastatud trenioobidu Bofjorovaaja üleliidulisel konkursil esimese preemia vääriliseks 50 oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeval lavastatud Kihnu jonn. Ja kuningal on külm. Autasustati. Juba palju aastaid on Vanemuise tööd ja tegevust pidevalt jälgi jälgitud mitte üksnes vabariiklikus ajakirjanduses vaid ka keskeriajakirjanduses. Paljude Eesti kirjanikkude uus looming on sündinud koostöös Vanemuisel. Siin juba nimetati. Et Vanemuine tõi esimesena lavale Jacobsen elutsitodellis. Siin nimetati ka paljude ooperite Ernesaksa kapi ja noorema põlvkonna heliloojate ooperite sündi Vanemuises. Siin öeldi te sellest seda, et jah, Boris kõrveri, kõik operetid on sündinud Vanemuises. Kõik seni sündinud, jaga praegu sündimisel olema. Kuid kõige suuremaks tunnustuseks viimase 25 aasta tööle Vanemuise viielt. Et täna on kogunud meie juubelile nii palju külalisi meie partei ja valitsuse esindajad, külalised Nõukogude maalt, demokraatlikult Saksamaalt, Ungarist, vennasrahva, Soome lasteteatritegelasi. Meil on eriline heameel nende hulgas tervitada niisuguseid suuri meistreid nagu lorissapampeera Alekson trovskajat nagu niisugust tarka nõukogudeteatri tegelast, paljude nõukogude teatri tegelenud teadlaste, sealhulgas ka eesti teadlased, teatriteadlaste kasvatajad nagu Pavel Aleksander Aleksandrovitš, Markov. Meil on rõõm tervitada Nõukogude Liidu Rahvakunstnikud Juri Sergejevitš Lavrovi Ukrainast ja nii edasi ja nii edasi. Vanemuise viimase 25 aasta tööd ei saa siduda ühegi üksikisiku nimega. Ei oleks olnud sel kujul Vanemuises. Elen Peebuta. Ainult seebid ei oleks olnud, selg oli ilma Ülo rannasteta ja tema beer küündita. Ei oleks olnud ilma Ants lautherita heliviisi maata. Ilma Harjerita ilma Haim Troita, kelle haudadele Medena lilli viisime ei oleks olnud ilma Erich Kõlar itta. Ja ei oleks olnud ilma nende paljude nende inimesteta keda teatrikülastaja ei näe. Lava või väga harva näeb, kuid kelle tööta kaasaegne teater eksisteerida ei saa. Ma mõtlen siin taolisi inimesi nagu kauaaegsed, lava, inflect, infitsenti, näitejuhi, abi, Kaarel, Karl kalkunid, lavameistrid, Alfred trenni ja Richalt redelit. Ma mõtlen siin meie jumestuse meister jumestuse kunstniku Paul Kangrot, ma mõtlen siin valgustuse, kunstniku Evald maitsvat ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Mul on ka hea meel. Ja kõikidel vanema võistlustel on hea meel, et täna meie hulgas viibivad ka seltsimehed arvet Kalvu ja Vambola mar, kus, kes palju aastaid on Vanemuises rasket närvesöövat administratiivset tööd teinud. Vanemuine sellisena nagu ta tänapäeval on oma 100 aastaga ja 25 aastaga Nõukogude teatrina on suure kollektiivi inimeste ühine looming. Vanemuise esimesel eesriidel Oli pilt kus kujutati laulu jumalat Vanemuise istumas suure tamme all. Toomel. Ja kõik loomad ja linnud olid kogunud tema ümber, et saada temalt oma laule ja lugusid. Nii on 25 aastane jooksul Vanemuises endale laule ja lugusid mõtteid Jääratusi saanud enam kui neli miljonit inimest kusjuures 37 protsenti Vanemuise etenduste külastajad. Tartus on meie rajoonide väikelinnade töötajad, meie kolhoosnikud, meie sovhooside töötajad, meie maa töötavad töötav intelligents, meie kooli õpilased. Tamme alla kogunud, et jälle kord osa saada Vanemuisel. Sellepärast Vanemuisel on ilmselt mis võtta, ega muidu ei oleks ju, hüüdnud lauluisa Kreutzwald ennem kui ta kalevipoega kirjutama hakkas. Laena mulle kannelt, Vanemuine. Nõukogude korra tingimustes on eesti rahvas palju saavutanud oma majanduse ja kultuuri ülesehitamisel. Ka Vanemuise teater oma praegusel kujul kuulub nende saavutuste hulka. Joon sellisena üheks näiteks rahvuslikude kultuuride arengust nõukogude korra tingimustes. Näiteks. Nõukogude Liidu kommunistliku partei nõukogude valitsuse hoolitsemist Nõukogude kultuuri arengu eest. See hoolitsemine väljendub neis tingimustes, mis on antud neile inimestele, kes töötavad tänapäeva Vanemuises. Vanemuise vane muislased püüavad neid tingimusi maksimaalselt ära kasutada oma rahva kasvatamiseks. Suurte humanistlikud ideaalide vaimus. Neid ideid, mida Koidula püüdis Neid humanistliku ideid, mida püüdsis Menning kõlama panna saab kõlama panna ainult klassideta, ühiskonnas saab kõlama panna ainult sotsialistlikus ühiskonnas. Milline ühiskond on kõige progressiivse pärija ja edasikandja, mis inimkond oma ajaloos on loonud. Meile täna edasi antud. Nõukogude Eesti Eestimaa keskkomitee, vabariigi valitsuse ja ülemnõukogu presiidiumi läkitus. On meile väga austav tähelepanuavaldus. Ma võin siin öelda, et meie oleme tundnud alati suurt otsest abi meie valitsuse ja parteiorganisatsioonidelt ja seltsimeestelt, kes nende eesotsas on olnud see see ausat huvitatust, ausat südame valume meiega koos ausad muret meiega koos suurt muretsemist ja huvi. Ja see, selle huvi eest oleme me teile tänulikud sellest sellest huvist kasvab välja ja on kasvanud välja kõik senine abi meile ja kõik see abi, mis meie teilt veel kindlasti saame, aitäh teile. Lugupeetavad seltsimehed. Kannel kalleks. Aita kandmees oreli ikkagi. Teda praegusi laval esitasid seks muutvat karutit. Kannel Meile kõik tuttavad tartlasi. Tõsi küll Vanemuine on andnud Tartu linnale kõige rohkem. Kui dialektika on imelikke asju. Kõige rohkem andmata, kellele kõige rohkem? Oled andnud? Ja põld selles suhtes, kellele ta pall pannud, kasvab kõige suuremaks võlana. Ja Vanemuisel on tartlastele. Palju andmata ja, ja uskuge meid, meie teame-tunneme, saame aru, kui palju on andmata jäänud ja me katsume seda andmata jäänud hulka natukenegi. See on meie esimene ülesanne ja kohustus tartlaste suhtes. Kolm maja kui see suuveer kolme maja jaoks jätku. Seda ma tahtsingi ütelda. Veetud seltsimehed. Aitäh veelkord meie vabariigi valitsuse partei esindajatele aitäh sõpradele Moskvas, Donbassi. Moskvitši. Meie sõpradele Podstamist, tanke, see aitäh soomlastele, kes küll natuke hiljaks jäänud, kuid mitte kuidagi päris. Aitäh selle toreda nii suhtumise. Ma ütleksin soome keeles oma vati kõlatoobikel. Leitakse veel kord suur suur aitäh. Meil alles algab see edustuses. Tänane avaakord, tänane algus annab meile hoogu. Jõudu, terve see tykk, juubelipidustuste periood vastu pidada ja oma etendustega tänada selle eest, mis meil on soovitud, sest kõige suurem tänu, mida kunstnik saab teha, on see, kui ta oma tööga. Tänan. Aitäh.