Tere õhtust ja tere tulemast Eesti Raadio kirjandusliku klubiõhtule. Täna toimub see õhtu Rakveres ja nii on siis meil Rakvere rajooni kultuurimajas täna külas kirjanik Villem Gross. Kirjaniku abikaasa Maie Gross. Rakvererahval on muidugi kõigil väga siiras ja hea meel selle üle, et meil on täna niisugused külalised ja loodame, et see külaskäik ei jää ka viimaseks vaid et sellest saaks alles meie suur sõprus. Alguse. Nüüd aga ma annaksin siis jutujärje teistele. Peeter Hein. Ma tahaksin teid kõiki tervitada raadio kirjandussaadete poolt. Enne oli väike kokkulepe tänase külalise Villem Krossiga, kes lubas alustada sellest, et räägib oma kokkupuudetest Rakverega ja Rakvere kandi inimestega üldse. See on väga mugav valgus, võiks öelda, sest Rakvere on mulle väga südamelähedane lill, nagu võiks öelda isegi kodulinn. Sest siin on möödunud üks lõik sellest eluperioodist, mida iga inimene väga kalliks peab, see on tema noorus. Ma kasvasin üles Kohtla-Järvel, seega siis Viru võiks öelda. Solalikus regioonis käisin mina põhiliselt koolis jõhvis. Kuid Rakveres, mina sattusin 1941. aastal oma komsomolitegevuse agarusega, võiks öelda ja nüüd tulebki ära seletada kõige lühemas vormis ja kõigeni vaistu Moorsemas laadis nagu mälestustega. Teinekord on jõhvi keskkoolis, mina olin 41. aastal nii tähtis mees nagu kom sorg, täiesti veendunud ja mulle paistis kuidagi isegi nii, et õpilased, kes sügisel kooli tulid ja ei olnud veel haaratud neist uutest ideedest, on on kuidagi niimoodi nagu ei ole nagu päris normaalsed, et kuidas võib see olla. Sest ideed on kõik niivõrd õilsad, inimese ekspluateerimise lõpetamine teise inimese poolt ja nii ja naa. Ja see haaras hirmsasti kaasa suve jooksul juba ja jõhvi keskkoolis langes siis minule niisugune asi nagu organiseerida komsomoliorganisatsioon. Ja peab ütlema, et kui hakata tagantjärele meenutame, siis tõesti on väga uduselt ainult üksikasjad meeles sellest perioodist, kuid nähtavasti mina olin väga agar saatma Rakveresse komsomoli maakonna komitees neid aruandeid, mida nõuti, selle koha pealt olime hästi korrektne ja täpne meest ja neid aruandeid kuhjus üsna palju, kuigi maal koolides võis olla umbes samasugune tegevus nagu jõgeski tol ajal. Ja siis sain mina järsku niisuguse kutse või ettepanekul komsomoli maakonnakomitee sekretärilt, persenilt kes on meie keskelt lahkunud, et kas ma ei tahaks tulla üle Rakveresse, vot sille vanemad klassid läksid ära ja siis lahkus komsomoliorganisatsiooni inimesi, õpilasi ja mingisugune selletaoline seletus oli, jaa, jõhvist paistab asi minevat. Ja teate, mul oli see nii kangesti meelitav muidugi noorele mehele, et näed, kuidas need asjad on siis ilma minuta nagu ei saa Rakveres ja nõnda ja siis minul on neid meeles, see tulek, mis mina siin Rakveres tegin, ma ka eriti ei mäleta, sest neist organisatsioonilised üksikasjad on muidugi ammu ununenud, aga ma mäletan, et ma tulin õppeaasta keskel talvel kohutava külmaga kolisime Rakveres üle ja tulin mina siis nõndamoodi. Kaks kohvrit ühes kohvris olid siis. Ma usun pesu ja, ja niisugused asjad, mis inimesel ikka käivad kaasas siis ühes kohvris olid aga raamatuid ja põhiliselt muidugi poliitiline kirjandus ja need olid küllaltki rasked raamatuid juba sel ajal jõuti välja anda üsna üsna palju ja peale selle ma olin ka viiulimängija ja seda ma teen ka praegu ikka oli vahetevahel siis see viiulga. Nüüd kuidas jaamast ma mäletan, siis tulek oli Vene tänavale minu esialgne platseerumine ja Rakvere linn tundus niisugune jõhvi kõrvale ka hästi suur ja võimas linn ja ja hästi, nii nagu ei leia õieti seda tänavat küljes. Aga see raamatutega kohver oli nii raske ja ma ei saanud ju vahetada ka ühe kohvri kergema kohvriga koos oli siis viiul oma vutlarisse ja see raamatute kohver siis ma tegin niimoodi, rong tuli kuidagi mingisuguseid hästi vaiksel ja pimedal ajal, kas öösel kas või väga vara hommikul või väga hilja õhtul Kohtla poolt ja siis järsku. Ma leiutasin niisuguse võte, et ma lihtsalt viin ühe kohvri tükk maad edasi ja siis tulen teisega järele, nii ma käisin edasi-tagasi, kuni jõudsin vene vene tänavani välja, edasi hakkasid, siis tuleme juba. Muljed Rakvere linnast, kohanemine. Elukoolis. Ja huvitav on see, et jõhvi keskkoolis see 41. aasta ei lõikunud minule nii tugevasti mällu, et mina oleks oma selle raamatu, mis kajastab seda ajastut, töökoolis, tiivasirutuse, et mina oleksin võtnud selle aine jõhvist. Mulle tundub siiamaani nii huvitav isegi, et kogu see selle raamatu tagapõhi ja linna atmosfäär see on nagu kantud sellest linnast, kuhu ma õieti tulin nagu pooleks aastaks, sest suvel ma jäin siis tööle Rakveresse komsomolikomiteesse ja siit sellest samast hoonest, kus me praegu istume. Läksime, asuta. See saal oli siin all, viska piklik ruum, see on ka praegu alles anniks proovisaal või üks niisugune, mitte see peasaal selles ruumis, aga aga üks nii abi saalisid siin. No niisugused on minu esialgsed muljed praegu ma olen Rakverega seotud igapäevasemalt olen jõudnud ka nagu inimene vananedes hoolitseb oma elu mugavuste eest olen jõudnud muretseda Rakvere rajooni randa Karepale suveelamise ja, ja siit käivad, Rakveres käivad kõik läbisõidud, eks ma olen peaaegu Rakvere linnakodanik selles mõttes, et kirun ühiselt teiega neid üles kaevatud tänavaid ja pikka iga, millega üks gaasitoru jõutaks sisse panna, siin rakverelane ott, kool vist stopperiga üks kord mõõtis, kui palju kanali mehed suitsu teevad ja millal nad õlut joovad ja lõunat peavad ja tööaeg jääb üsna nii luksuslikult väheseks. Teinekord no neid tähele panema, kuid võib teha Tallinnast ja mujaltki ja see on terve kõrveprobleem. Huvitav on ka see, mida ma tahaks veel veel juurde lisada. Selle poole aastaga selle noorusmälestustega seotud Rakvere jäädvustas hästi sedasama ordulossi varemed stiku ja tema tänavat, tema majad. Aga ma ei jõudnud Rakvere surnuaiale sellel perioodil ja õieti selle koha, selle paiga, mina avastasin pärast seda Rakveres käies. Ja mina pean seda tõesti üheks eesti ilusamaks surnuaiaks, ta on lihtsalt park ja, ja kuidagi hästi maitsekalt ja kultuurselt tehtud ja väga ilusasti kasutatud seda maastikuarhitektuuri kui nii nimetada seda parkija tammikud, see on ka üks neid kohti, kus lihtsalt käid teinekord Rakveres olles puhkamas. Ometi on suurem osa kirjanikke koondunud Tallinnasse. No see on arusaadav, sellepärast et kirjanik peab elama pealinnas, seal see on peaaegu nagu möödapääsmatu. Meie suur nimi Šolov teatavasti. Ühel kirjanike üleliidulisel kongressil natukene lõõpis kõigi pealinna koondunud Moskvasse koondanud kirjanikke kallal ja ja meie võime muidugi selle sõnavõtu tühjaks tunnistada, sest ega niisugusel mõttel kaalu ei ole, kõik kirjanikud elaksid nüüd maalrid. Tuleks elule lähemal, sest elule lähemal olla. Võib öelda, et elu on igal pool, ka pealinnas on neli. Ja eluga saab olla kontaktis ka igasuguste muude kanalite kaudu. Krust näiteks elas Rakveres, aga ta mingisugusel sisesunnil oli veel üsna soliidses eas ümber kolima pealinna Ma ei ole kunagi temaga rääkinud, missugustel kaalutlustel ta seda tegi. Aga mulle on see kuidagi arusaadav. Te viitasite siin oma kirjandusliku informatsiooni ühele allikale, oma noorpõlvele, millest elektronid kirjutanud mitmes romaanis ikka noh, ütleme suurel määral te praegu rääkisite ka oma tiivasirutuse niisugust dokumentaalset tausta kus, kus võiksid olla teie kirjanikku juured või, või kus te olete, tamm, tänud selle materjali siiamaani kõige rohkem muljeid. Minu arvates võtab inimene endasse noores eas. Need on kuidagi kõige püsivamad ja suund andvamad last tiivasirutus oli siin juttu, jah, see on kõik see 41. aasta dramaatilis lüüriline periood minu jaoks näiteks. Aga mind on ka mõjutanud sõjajärgsed aastad sõjajärgset need raskused ja kuidagi siis ma olin ka veel noormees. Nüüd ma hakkan kuidagi tajuma nihukest üldisemat elu mõistmist, võiks öelda juba vanemate inimeste hingeelu hakkab mulle mõistetavaks saama. Midagi ei ole parata ja võimalik, et hakkavad tekkima üldse niisugused mõistmised ka, kus ma suudan taibata täiesti noore inimese ja ütlen minuealise inimese vahekorda või ta hakkab mulle mõistetava maks saama. Mul on mõnel niisugusel kohtumisel on esitatud küsimus, et kas te veel noorsoole kavatsete kirjutada, siis on alati olnud kuidagi niisugune õlakehitused või nõutust, sellel vastamine on nagu raske, et noh, et ei oska kirjutada lihtsalt, sest ei tunne seda kaasaegset noort. Et ma kujutan ette, et ega tal palju teisi ütleme, eetilisi või üks põhilisi joon ei ole muutunud, on enam-vähem samasugune noor nagu meie olime ja kanna lihtsalt üle meie kaasaegsesse olustikku ja ja nõnda, aga võta sa näpust, see asi ei ole nii lihtne, sest jääb tunnetamatuks siiski see teatud niisugune atmosfääri erinevus ja, ja seesugune õrn iseärasus, mida me realistliku kirjanduse tegijad peame arvesse võtma ja sinna ei ole midagi parata. Kas see tähendab nüüd seda, et et noorsooteema või vähemalt selles mõttes noorsooteema, nagu te siiamaani olete käsitlenud, jääb kõrvale ja ongi niisugune plaan tekkinud kirjutada? No mõnus, niisugune paras telliskivi, paksune asi kaasajast kaasinimesest, kuigi seal on tegemist ka minu põlvkonnaga ja see ongi minu põlvkonna probleem, puit tuleb sisse arvatavasti sinna täiesti juba see inimene, keda me nimetame nooreks või nooreks, ellu vastavaks inimeseks. Kriitikat, ma näen ka juba ette, ma näen juba ette kriitika niisugust lauset, et ja et see vat isa või niimoodi seal on isade-poegade probleem või kui nii võtta, ma tahan, tahan lihtsalt sekkuda sellesse. Ma tunnen, et see on vajalik, see on nagu sotsiaalne tellimus isegi võiks öelda, sest neid asju peab biopraegu arutama ja, ja siis. Kriitika kirjutab nõndamoodi, ma kujutan ette, et seda isa autor on küllaltki nii süvenemisega kujutanud ja nõnda kuid Malle kuju või ütleme, see tütar või mul ei ole kuigi palju teda üldse mõeldud, konkreetselt pole juure asutud. Vot selle kuju puhul on. Sest pealiskaudselt jah, ütlen ma, nii ta saabki olema sellepärast et kuhu Mil, äikese süvenen, minu aeg ja minu minu ande piirid on ju olemas, ma tean täpselt, mida ma suudan ainult mitte seda momenti, kus ma mõnes kohas mõne reaga ennast ületada suudan, seda see õnnelik moment võib ju ka olla, aga aga siis ette on kuidagi näha, et niisugune asi kunagi väga pikkade aastate järel võib, võib tulla, kust te selle peale tulite, see isade ja, ja nende poegade tütarde probleem on olemas, praegu räägitakse kogu aeg, noorte probleemist, räägitakse, mina ise ei taha rääkida, sest kõik, mis on hirmsasti ära kulunud sellest nagu hoidud ja ma olen rahvakohtu kaasistuja olnud pikka aega mitu vahetust juba ja on tulnud tegeleda nende asjadega, mis paneb nagu mõtlema ja et mispärast see niimoodi on, et teda nii palju on. Omal ajal oli kraade liikumine ja, ja nõnda ja aga tema massilisus või noh, massiliselt vast raske sõna ja liiga suur sõna selle jaoks, aga aga teatud niisugune hull, kui hakkab juba siin loomakvaliteeti, et sa hakkad mõtlema, mispärast ta niimoodi on ja siiamaani on mul olnud nii, et ühte mingisugust küsimus mida tahaks lahendada, tundub kõige parem olevat lahendada romaani vormis. Romaani kirjutamise ajal sa oled nagu sunnitud, hirmus palju mõtleme selle juures ja tegelase kirjutades sel ajal ju väga palju äraviskamiseks lehekülgi ja siis nagu analüüsid neid asju süvened sellesse ja võimalik, et tood kõigile teadaolevasse probleemi, tood mingi sihukese oma lahenduse alge või mingisuguse pakkumised, et ma näen selle asja külge niimoodi või. Sest meil peetakse väga heaks ka seda, kui kirjanik tõstatab probleemi, nagu öeldakse, tõstatab tõstatamine üksi ei anna alati palju, siis peab olema probleem niisugune hiigla huvitav või täitsa ootamatult. Nii avatud või ootamatult sisse toodud kirjanik peaks ikkagi minu meelest tegelema ka nende asjadega, mis on parajasti ühiskonnas olemas, midagit tunnevad end, ta peab maadlema nende kallal ja, ja arutlema juurdlemine siis omapoolse niisuguse arvamuse pakkuma. Kas te ei karda õpetuslikuks muutudes? Jah, seda ma kardan, see on ka üks neid küsimusi, see kuulub kirjanduskriitika valdkonda, mis on meil väga terav, meil on inimesi, kes arvavad, et teosel on kohutav mõju, et niipea, kui ta on ilmunud, siis inimesed muutuvad väga heaks, teose tendents on hea või väga halvaks, sellepärast et seal on halvad huligaanseid või moraalselt laostunud inimesed kujutatud. Kui palju on kirjutatud väga hea tendentsiga, teosid väga kõrge ideaaliga, kuid ei näe, et kõik inimesed oleks neid ideaale otsaga rakendama hakkanud. Kirjanduse osa on palju, palju keerukam ja tema mõjud on palju keerukamad. Ta peab olema, tema osa on profülaktiline, võiks öelda ja, ja tema ja oma osa on selles mõttes määratu jäänud. Aga see on hoopis nii teoreetiline teema, mille üle võib vaielda muidugi. Kes nendest headest halbadest inimestest, kelle teie olete loonud oma romaanides näiteks kas teile endale kõige-kõige armsam on, olgu ta siis hea või halb? Endale mulle meeldib teha niisugust kuju, kes saab elus peksa või niimoodi, et jällegi sünnivad lihtsalt asjad, et on õiglane mees ja kõik ta tahab ikka midagi head korda saata, kuid temaga juhtunud vot nii ja niisugused asjad niimoodi, et lugejal hakkaks temast natuke kahju. Vaat niisuguse kuju loomine on minu sisemine sund ja saab ka edaspidi olema, ma ei pea seda mitte sugugi halvaks. Taan sentimentaalne muidugi, ja selle üle võib naerda mäe, aga siiski millegipärast ma tunnen, et ma ei tee sugugi halvasti, kui ma selle suunduse järel käin ja isegi praegu lugesin nüüd mõni päev tagasi Loomingu raamatukogu väljaandel välja antud draamateose Peeter Handke Kaspari. Ja ma ei hakka muidugi siin avaldama oma arvamust selle raamatu kohta ja ei hakka avaldama arvamust selle suuna kohta selle kirjandusliku voolu kohta ja nende ligilähedaste voolude kohta sääraseid teoseid sünnitanud. Kuid ma tunnetan, et niisuguste teoste olemasolu soodustab ka minu oleme, sellest, ma ei mõju siis nii kulunud, sest võib siiski nagu kirjutada, teades, et niisugused voolud on olemas, et nende poole püüeldakse ja meil on eesti kultuuris alati niisugune püüdlus teha seda ka Alleon seda ilusasti. Kohati naeran seda püüdlust juba omal ajal. Hirmunud Meil ei olegi seda voolu, katsume, katsume ikka teha, aga noh, me oleme nii väike rahvas ei pruugi kõigele väga järele jõuda, sest siis me kaotame nagu selle, mis on rahvale siiski kõige olulisem, et me pakuksime oma originaali, oma oma rahva omapära ja nii enesest jäljendamine ja voolude kiirem ülevõtmine. See, et sellepärast ongi ohtlik, et meil nagu kaob kultuuris ära see, mis meid nagu kui rahvast iseloomustab ja mida meie välismaale saame pakkuda. Ei pruugi võtta seda lihtsustatud, sest ega me ei lähe enam talutarre ka tagasi ja nõnda, aga midagi oma peab, peab ikka olema. Mulgikapsast peab ikka nagu ülekantud tähenduses meie omad mulgi katsed peaksid ikka ikka olema. Vestlused eesti kirjanike teoseid need käigu pealt nimetades võiksite tõdeda, et seal on see meie oma sees. Ma ei eksi sugugi, kui ma ütlen näiteks Mats traat, kes üllatas oma viimase romaaniga üllatus muidugi mitte vormi pärast, vaid selle tunnetuslaadiga, millega on kirjutatud, see ei ole veel ilmunud raamatuna saan alles loomingusse. Ja võimalik, et ei olegi väga palju veel loetud, see on tants aurukatla ümber. Taan küllalt noor autor niisuguse teose jaoks, aga, aga ma tunnetan, et on kaasaegne autori samal ajal tunneta detan, eesti autor teda ei vaheta isegi läti autorida ära, võiks ütelda, on nõnda toredasti selle asja osanud kirjutada. Teost on hästi rõõm lugeda. Ja see traadelik, süngus või see on muidugi ka seal olemas, aga aga ta on tasakaalustatud, mingisuguse rõõmsama alatooniga ja selles mõttes hästi tasakaalukas ja tore raamat. Ma võiksin öelda rohkemgi autorid, aga see nõuab siiski jah, niisugust argumentatsiooni, mida ma ei saa praegu käigu pealt vest hakata andma ja kuna tegemist on avaliku vestlusega, mida autorid ise pealt kuulavad siis kriitika sünnib alati ikkagi kirjutades. Meil on ainult üks kriitik Aksel Tamm, kes loob suulist kriitikat ja teeb seda väga hiilgavalt. Tema mäluaparaat on selles mõttes hästi üles ehitatud. Teeme oma vestluses väikese vaheaeg, te saaksite kohvi juua ja seejärel ehk ehk jätkate juba teie. Iga lugeja on raamatu kaasautor oma elupagasiga võiks öelda niimoodi ja selles mõttes tekivad alati iga raamatu puhul kus on tegemist realismiga, noor inimene loeb kindlasti seda teost hoopis teiste tunnetega, vast nii tema ei põrku kokku reaaliatega, nii nagu teoses kujutatava aja kaasa teinud inimene. Ja kirjaniku jaoks on niisugune arvamus väga oluline ja, ja kahtlemata on tema püüduseks ikkagi see, et ta oleks võimalikult täpne elu reaaliate osas. Eksimine realistlikkus kirjanduses elu reaalia vastu on muidugi viga või võiks öelda, niisugune saamatus elu sisaldab üllast elu sisaldab rõõmu, huumorit, ent ka palju või kas autor võib kasutada neid kõike ja sellest tasakaalust, mille ta siis valib, sellesse sünnibki teose üldine niisugune pale või kuidas seda öelda vahetult kaasaega kujutavas teoses iga lugeja on ka kaasarääkija kirjaniku jaoks hästi keeruline. Missuguse ajastuda valib ja, ja kelle poole ta pöördub. No esimene ettejuhtuv suurkuju Hemingway ütleb niimoodi, et autor peab tundma seda, millest ta kirjutab ja ta on nii lihtne ja julmus hästi ka väljendatud, peab teadma, milles ta kirjutab. Noh, võib, võib ka, see on proosamehe väljend, luuletaja ei pruugi kõiki üksikasju teada, aga luuletaja peab tundma, nähtavasti on see niimoodi, ta peab hoopis hoopis tugevamini või läbi elama ajastut, kus ta elab, peab sellele kaasa elama, tundma ja siis, kui ta väljendab omas vormis, siis ta hakkab ajaga kaasa elama ja tal on oma lugejaskond. Kas teil ei olnud kiusatust mõnest mitte realistlikkust või seganti realistlikkust või nii? Aga väga moodsast voolust kinni võtta ei ole, mina olen pidanud seda asja niimoodi väga leebivaltena, sellesse suhtun. Mehed harrastavad sedalaadi, sest ta on ikkagi minu meelest kuidagi nagu enda ohvriks toomine. Leian, et Tal ei ole, ta on nagu üks kihistus, leian alati kuidagi nes, kulisid käib teatud kihistust kaudu kunstivoolud 11 nagu söövad ja kui maalinäitusi vaadata, siis abstraktne kunst eelnõus kiiresti välja realismi, seda protsessi. Me oleme mingisuguses astmes saanud jälgida. Ta tuleb, ta mõjub hästi värskelt. Ta kaob ära, jälle ta tüütab ära ja kui arvata niimoodi, et kunstis need erilised voolud, mis tekivad, tekivad tüdimuse printsiibil, et üks kunstivool tülitab niivõrd ära, kunstnikud hakkavad lihtsalt otsima, grupeeruvad, võitlevad lihtsalt oma vooru elujõusse suudavad seda mõne aja kanda ja siis tuleb teine pool peale, siis töötades kihistuste kaupa ja see asi nagu käib, aga mina olen kuidagi realismi uskuja. Tunnetan et realism saab haarata igast sellest voolust, midagi endale rikastub kuidagi ja tuleb uuesti jällegi pinnale. Sest ühiskond kuidagi teda vajab ääretult, eriti kirjanduses, mis peab anna mitte üksnes tunnetusele, vaid ka mõistusele ja mis peab kirjasõnas lausetega peegeldama ühiskonda mitte ainult tunnetuse jaoks, vaid ka kui ajaajas. Mitu dokumenti. Ja ilma realismita ei kujuta, et ühiskond saaks ennast peegeldada. Oma perioodidel, kuivõrd te olete proovinud oma seda žanriala või amplituudi, kus te kirjutate, laiendada, avardada, nüüd on isegi raske sellele vastata, sest pidev loominguline töö on katkenud neljaks aastaks organisatsioonilise töö tõttu Kirjanike liidus ja selle tõttu kuidagi nii haarab nagu ainult sellest kinni, mis on parajasti mõtteis teed seda tööd, mis parajasti on käsil ja niisugused võimaluste piirid on nagu isegi nägemata praegu. Ja kuna ma tunnen ennast isegi küllaltki ühekülgse autorina, kes ei suuda teha ei seda ega teist žanri või nii Nad hakkavad vastu, kuigi on tahtmine näiteks teatrile kirjutada midagi meie kas või sel lihtsal põhjusel, et teater vajab väga eesti, olgu pärast dramaturgiat ja mõnedki asjad teinekord tunduvad niimoodi, et aga miks seda, seda nähtust või, või seda karakterite komplekti nüüd mitte lavale tuua, hakad seda kirjutama ja tunned, et see vorm hakkab vastu taialist, mitte mingisuguses kohas ta ei alistu, ta läheb jutustavaks ja ju siis on võrdlemisi ühekülgne piiratud anne kui, kui seda nii võib nimetada ühele žanrile kohandunud ja selle tõttu riskigi praeguses vanuses enam väga nii mängida nende vormiotsimistega. See vaidlus oli omal ajal vist aastal 62 reni isegi trükisõnas seda alustas tänavu meie keskelt lahkunud sirge veel ühe oma artikliga, millele siis sagedasti reageeriti, see on meie proosaloomingu märgatav lühenemine sirge, seda kaitses omal ajal siis teda natuke ironiseeriti isegi et tema, kes parajasti oli kirjutanud maa ja rahva noh, võiks öelda nagu telliskivi, kui piltlikult väljenduda hästi paksu raamatu kes samal ajal ise siis teoreetiliselt asendus lühikese ja niisuguse õhukese romaani populariseerimisele trükisena isegi. Ja see õieti nagu selle vaidluse kokku võtta väga õigesti märkis, ei ole, põhiprobleemsest võib kirjutada, ja kui ma siin mainisin, et mul on siin oli juttu telliskivist, siis muidugi ainult piltlikult selles mõttes, et ma ei kirjuta mitte nii, nagu ma tean, et ma ei tule toime niisuguse lühidusega, nagu ütleme, Mati Unt niisuguses raamatus eriti see oli elu võimalik, kusjuures kosmoses või Enn Vetemaa, kes on kolm isegi neli romaani mahtu sisaldavat raamatut või teos kirjutanud ja mahult väga õhukesed, kuid sisaldavad hästi palju, tal on karakter väga kiiresti lahti kirjutatud väga kiiresti kõik inimesed ja vahekorrad ära selgitatud ja läbitunnetatud. See on ande küsimus ja nähtavasti ka mingisugune ajastu mõju. Mul on Enn Vetemaaga näiteks juttu olnud pillimees omal ajal, kui tal ilmus, ma vaatasin, et ta on nii hästi kirjutatud, aga ta on raamatuna avaldamiseks õhukene, lihtsalt nii praktiline küsimus. No nii, nagu me omavahel teinekord räägime, siis ta huvitavalt vastas selle peale, et jah, aga mul nad lõppesid ära, need karakterid, ega ma rohkem ei ei saa kirjutada ja väga õigesti lihtsalt tunnetab, et on öelnud kõik selle probleemi selle aine ja inimeste najal, keda ta on kujutanud ja teosen valmis. Minu meelest on see jällegi üks Anda liike. Ja et enamasti meil noored kirjanikud on niisugustele saavutustele jõudnud minu meelest see on hea ja tore nähtus, aga see ei ole siiski põhimõttelisest. Kui autor ei suuda teisiti oma teost lõpetada kui pikemate vaatluste kaudu, siis ka see on täiesti lubatav ja lugeja, Eesti lugeja on hoolas lugeja, mida me näeme raamatukaupluste najal, võtab selle ka paksema raamatu ja ostab selle ära. Kas te selle aasta lõpuga olete rahul? Isiklikult selle aasta lõpuga peab ütlema, see nagu isegi üllatas, sest kolmveerand aastat tekitas niisuguse tunde meil kõigil, et nagu ei tule ots otsaga kokku. Meil on nüüd selle viisaastaku jooksul, võiks öelda nii. See periood on hästi nähtav, kuna Me valmistame kongressiks ette ja see langeb kokku viisaastakuga 66. aastal olin viies. Nüüd 71. aasta alguses tuleb kuues eesti kirjanike kongress. Ja meil on ilmunud üldse nüüd selle vahe sees, ma vaatasin bibliograafi järgi originaalteoseid, lasteraamatuid, näidendeid, kõik romaanid, luuletused, luulekogud on ilmunud 276 nimetust, võiks öelda niimoodi uusi väljaandeid selle viie aasta jooksul see arv on küllalt paras, võiks öelda ja selle aasta, kui võrrelda kõigi teiste aastatega, siis ta on tavaline aast arvude poolest. Nii luuletuskogusid kui ka romaane, novelle, kõike on ilmunud enam-vähem normaalselt eest. Aastalõpuosa andis juurde. Kusjuures selle normaalse arvu juures mulle tundub ka, et kvaliteedilt on see aasta küllaltki normaalne, meil on tähelepanuväärseid asju ilmunud ja midagi niisugust rahutuseks nagu ei tohiks põhjust olla, kuigi me peaks olema ja olemegi üldiselt rahutud. Selles mõttes, et teoseid meie kirjanike hulga taustal peaks olema märgatavalt rohkem. Üldiselt meil on selle aja jooksul hästi viljakaid kirjanikke olnud kellelt on ilmunud, ütleme, kolm luuletuskogu selle viie aasta jooksul, seda me loeme juba suureks viljakuseks. On on kolm romaani, ütleme, ilmunud. See on hästi suur viljakus selle perioodi kohta. Aga me ei saa seda muidugi kõigi kohta öelda ja kõigilt ei saagi nõuda mitmesuguseid põhjusi, on siin, teatud, koefitsient võiks ju olla, viljakuse koefitsient võiks olla suurem. Kas teil on eeloleval aastal 71. aastal ette näha mingeid kokkupuuteid filmikunstiga? Sellest ei olnud küll täna õhtul juttu. Aga film tiivasirutus võiks ju nagu eeldada? Jah, see kokkupuude on mul praegu laual, sellepärast et nii täna muidugi ei saa. Me jõuame hilja Tallinna. Aga kinostuudio niisuguse ettepaneku minule tegi. Ma leidsin, et see on võimalik. Me võime ju olla rahulolematud sellega, et miks me teeme filmen olemasolevatest teostest. Aga mina vaatan filmikunstile kui ühe teose või see väga elavale paljundusele. See film viib väga laiale pinnale üle kogu Nõukogude liidu. Meie asjad ja palju tugevamini paljoni elavamalt kui tõlked. Tõlketeoseid antakse üldiselt terve liidu kohta keskeltläbi ütleme üks proosateos 30-st 1000-st sektorisse on küllalt väike arv. Ja selles mõttes on nii huvitav. Huvitav, nagu pakkuda väga laiale publikule oma teost hoopis teises vormis muidugi tiiva sirutusest filmi teha, ma arvasin, et see on kerge töö. Pean tunnistama, et tegemist on hästi hästi palju ja sellest romaani materjalist seal peaaegu midagi kasutada ei saa. Saab ainult kirjutada nagu uue töö selle romaani ainetel või jutustuse ainetel. Täiesti huvitav tegevus, mis nüüd on min hõlmanud terve selle suve ja kuni veebruarikuuni siis tuleb raha anda, sest leping on sõlmitud esimeseks veebruariks. Ja ma saan soovida ainult palju jõudu. Haige ja see on tõesti vajalik soov. Arvatavasti vahemehena tohime teie nimel tänada kirjanik Villem Grossi, kes täna kirjandusliku klubi külalisena siin viibis.