Tänases pooltunnis kuuleme laule kahelt mustalt mehelt, kes on end läbi olude välja võidelnud üldise tunnustuseni sportlasi, kui on juba aastakümneid noorsoole eeskujuks olnud. Kirjanduse ja mitmete folkmuusikute mälestuste kaudu on legendaarseks tõusnud ja otse isakeseks hakanud selline mees nagu Blaiendama Chefrosson. Kahjuks pole tema laulmist meie päevini säilinud. Ette kujutada sellest annavaga pimedat Jeffersoni. Need unikaalsed ülesvõtted on tehtud 1935. 36. aastal. Huvitav on kuulata dolla ja originaalseid nippe leide, millest tänaseks on saanud põhitõed miljonitele. See on kui muusika ABC. Järgnev lugu on suur paks naine. Hadile eteteri ehk hüüdnimega liitele ja andekus ei mahtunud alati normide piiridesse. Laulmise ja rändamise sekka tuli üsna tihti ka türmis istuda. Ja sealt ongi pärit taoline laul, nagu too mulle rääki vet. Silvi. Et liiplil naistega kõvasti tegemist oli, seda näitab ka järgmine laul, kus, tõsi küll, rohkem sõnu sees ei ole kui Julian Johnson, oh issand. LED-Peter eeskujul hakkasid mitmed folkmuusikud kasutama 12 keelelisi kitarr, nende hulgas ka BCR. Ja tõepoolest hadelet Petteri legendaarne kitarr. Stella jätab veel tänagi võimsa mulje. Leetrilaulmine on kui tükike maa ajaloost. Siin on tänavakaubitseja hõikeid, orjatöörütmipuuvilja nopiate hüüdeid, ühesõnaga kõike, mis saatis neegrite ja valge elanikkonna vaesema kihi igapäevast elu. Üle kogu maailma lendas haadile etotteri nimi 1950. aastal sest siis osteti miljoneid heliplaate lauluga. Head ööd, Irene. Kuulsus oli aga juba Possuumne, sest kuus kuud varem, 1949. aasta lõpul oli suur muusik jäädavalt lahkunud. Liipelist põlvkonna võrra noorem on Ameerika folkmuusika, teine iidol Jašuet perekonna viies lapsi Orša sünnis Kremlis Lõuna-Carolina vaimuliku perekonnas aastal 1908. Nii nagu lepetergi saida elu kooli pimeda muusiku kõrval, keda juhtides rännati Mississippist Atlandeni retkedelt kaassaadud kogemused aitasid Joshovaidil juba suhteliselt noores eas kuulsuseks tõusta. Teda kutsuti laulma isegi president Roosevelt'i juurde. Selline edu leiaga Yoshil jalad alt. Tolle perioodi laulud on üpris pealiskaudsed, kerged. Bamba. Valva. Valga-Valka. Üsna pea aga kuuldi jälle endist Joshi White kellel nimi küll valge, kuid nahavärv must ja kes oma vendi ei unusta. Üsna varsti on hommik, üsna varsti on vabanemine, pilved kaovad ja üsna peame oleme teel. Joshua ait ütleb enda kohta, et ta pole mitte laulja, vaid jutustaja ning peamine lugu, mis rääkida saan, võrdsus võrdsus ameeriklaste vahel, olgu nad siis rikkad või vaesed, mustad või valged. Ja Schmidti teemade ring pole siiski karmilt piiritletud. Siin on lugusid kõigest, mis on inimlik. Järgnevateks Joshi armastuslugudest, kus ta kuulus kitarr väärikalt kaasa lööb. Ma. Tahan. Öelda. Lando. Ta. Kaotsi.