Elu pärast Google'it. Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusari elu pärast Google'it pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Loengud olid, aluseks on järjeks tulevikuvisioonide saatesarjale Raadio Jaik mida saate kuulata vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist. Elu pärast Google'it. Head vikerraadio kuulajad eelmisel nädalal jõudis teieni loengusarjast elu pärast Google'it Oliver Laasi loengu tehisintellekt ja transhumanism esimene osa, kus filosoofia, kultuuriteoreetik, klaas, rääkisime lähemalt meie tsivilisatsiooni ees ootavast Neljast võimalikust suurest muutusest, elust, infost, üleküllastunud maailmas, võimalikust singulaarsusest, intellekti plahvatusest, superintellektist trantsumanismist, tehisintellekti erinevatest vormidest ja paljust muust. Huvid pärast loengu esimest osa saate järelkuulata mugavalt teile sobival ajal ja kohas, vikerraadio kodulehelt ja mobiilirakendusest. Täna jätkab Oliver Laas tulevikuvisioonide loengut tehisintellekti transhumanism. Ehk milline võiks olla meie elu ja ühiskond veerandsaja aasta pärast. Loengu lõpus kuulajatega publiku küsimusi ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaari teemale. Head kuulamist ja kaasa mõtlemist. Oliver Laas on õppinud kujutavat kunsti, kultuuriteooriat ja filosoofiat ning tegutseb ka kõigis nimetatud valdkondades. Tema teadustöö peamisteks suundadeks on metafüüsika, loogika, tehnoloogia, filosoofia, semiootika ja mänguuuringud. Hetkel töötab ta Eesti kunstiakadeemias. Estonian Business kuulis Tallinna Ülikoolis ja Eesti ettevõtluskõrgkoolis Mainor. Ei ole veel selge, kas täielikult peab paika või on hüpotees, et inimkäitumine on täielikult määratud ajus aset leidvate füüsikaliste protsesside poolt. Tee on selles, et kui ma taasloom aju füüsikalise struktuuri, siis ma taasloon inimkäitumise, teadvuse ja kõige muu sellise. Aga ei ole täiesti selge, kas see on ainus asi, mis meie käitumist määr vähemalt filosoofilises plaanis ei ole sa ilmne. Teine oluline küsimus on selles, et kas ilma kehata selline olend üleüldse saaks toimida, sest et meie ajud on evolutsiooni kui individuaalse arengu käigus alati seotud mingisuguse kehaga. Lahenduseks võiks olla virtuaalse keha simuleerimine, robotkeha ja nii edasi. Probleemiks on siinse, selle stsenaariumi ei ole ilmne, et meil on tehnoloogilist võimekust simuleerida inimaju oma täies jõudluses. Keskmine täiskasvanu aju on umbes 1250, kuupsentimeetreid tarbib umbes 20 vatti elektrit. 2013. aasta võimsaim superarvuti tarbis 23 megavatti ja võttis endale 720 ruutmeetrit seal arvutusvõimsus ligilähedal äkki inimaju arvutusvõimsusele. Ühesõnaga ei ole ilmne, et meil saab olema kunagi tehnoloogia, mis võimaldab täielikult emuleerideni mõju. Veel üks stsenaarium, mida saaks kaaluda, on see, et me lihtsalt otse ühendame oma aju arvutiga. Jällegi mõelgem heitriks filmile istute tooli lükkate juhtme kuklasse ja kui ta silmad lahti, te olete nagu Brusly näiteks oskate kung-fu'd suurepäraselt või olete nagu Einstein lahendate füüsika valemeid, nii et tolmab siin on paar probleemi. Idee oleks jällegi selles, et kui me lisame intelligentsed võimekust tõstvad implantaadid inimestele, siis need inimesed on võimekamad, töötavad välja veel paremad implantaadid tõstavad veel oma võimekust, veelega, intellekti, plahvatuse superintellekt. Seal on paar probleemistik, terviseriskid näiteks Parkinsoni patsientide sümptomit saab peaaegu kõrvaldada teatud aju regressiooni elektriga stimuleerides, selleks istutakse ajju sügavale implantaate aga mõningad uuringud on näidanud, et sellel on kõrvalmõjud. Näiteks kõne suravus kahaneb valikuline tähelepanu kahaneb värvide nimetamise võime ja sõnaline mälu langevad. Samuti on kõikvõimalikud õnnetused, mes implantaatide kaaslane põivad. Ja teiseks ei ole üldse ilmne, et me saame nagu meetriks filmis ajju otse informatsiooni üles laadida. Probleem on selles. Arvutid säilitavad informatsiooni kindlas formaadis. Inimaju seda ei tee. Ta säilita insolatsiooni kindlas formaadis, kindlas kohas ja probleem on selles, et kui meil oleks olemas tehnoloogia, mis aitaks nii-öelda otseülekandearvutist ajju informatsioone ja niimoodi, et aju suudaks seda vastu võtta, töödelda nii kiiresti, kui arvuti seda edastada suudab siis tõenäoliselt meil on juba olemas tehnoloogia selleks, et luua tehisintellekt ilma üldse endale mingeid juppe külge panemata. Mulle tundub, et see ei ole kõige efektiivsem viis sinna jõudmiseks. Milline võiks olla superintellekti mõju enne, kui me räägime riskidest ja sellega tõmbame joone alla tänasel loengul. Milline võiks olla superintellekti mõju, oletame jällegi hoolimata nendest erinevatest puudustest, et mõni neist tehnoloogiatest Viidmeid super intellektile. Me saaksime eristada kahte tüüpi sellist inimühiskonda fundamentaalselt mõjutavat tehisintellektilainet. Esimese algust me praegu juba näeme selles mõttes, et me näeme praegu tehisintellekti rakendusi, mis lubavad oletada teatud tulevikutrend, näiteks nagu isesõitvad autod ja nii edasi. Ühesõnaga esimene laine koosneb spetsialiseerunud tehisintellekti test, mis on mingis valdkonnas inimestest paremini. No esimene asi, mis tõenäoliselt muutub, millest meil on siin ka varasemates loengutes räägitud on meie majandus. Tehisintellekti rakendamine, automatiseeritud suurendamine tootmises kahandab hindu, suurendab tarbimist, kiirendab majanduskasvu, toob kaasa ka suurema tööpuuduse. Vähem on vaja inimesi, kes asju toodavad, midagi teevad, ühesõnaga selle kõigega võib kaasneda senisest suurem varanduslik kihistumine, kus veelgi rikkamaks saavad need, kes tehisintellekti rakendavad või loovad. Vaesemaks saavad need, kellel ei ole juurdepääsu nendele ressurssidele või kes jäävad selle tõttu töötuks. Teiselt poolt optimistlikult on võimalik mõelda, et selline ühiskond, kus enamiku nii-öelda raskesti tüütust rutiinses töös teevad ära masinad muutub kardinaalselt, hakkab näiteks väärtustama loovust ja haridust ja vaba aja tegevused on need, mis saavad mingil kujul tasustatud samal ajal kui nii-öelda tooted tööd tehakse masinate poolt. Utopistlik visioon. Kui me räägime revolutsioonilise tehisintellekti nii-öelda teisest lainest, kus meil on superintellekt, siis selle-ga kaasnevad võimalikud positiivsed tagajärjed võivad olla väga suured. Mis võiksid olla heaks motivaatoriks, miks siukest asja luua? Põhimõtteliselt oleks mõeldav kõigi teaduslikult ja ratsionaalselt lahendatavate küsimuste ja probleemide lahendamine. Lihtsalt lühike mittetäielik loetelu võimalikest lahendustest, kliima soojenemise peatamine, näljahädade kaotamine, liikide väljasuremise peatamine või juba välja surnud liikide taaselustamine, teiste planeetide koloniseerimine. Hetkel ravimatut haigust nagu vähk või HIV täielik ravim, vananemise aeglustumine, peatamine ja kui see on vähegi füüsikaliselt biokeemiliselt võimalik, võib-olla ka teatud tüüpi surematus. Ühesõnaga preemiad või, või nii-öelda kasvud või potentsiaalne tulu on päris suur. Lõpetuseks, mis on see oht, kui selline asi tekkinud, mis on need riskid? Eksistentsiaalsed riskid on riskid, mis ähvardavad planeedilt maa pärit intelligentset elu väljasuremisega, pandeemiat, kliima soojenemine, Kokkupõrge asteroidid, ega need on kõik näited eksistentsiaalsete riskidest. Ja meil on tegelikult põhjust arvata, et superintellekt võib ka saada meie liigil eksistentsiaalselt riskiks. Vaatame kahte stsenaariumit, kuidas sa pead juhtunud. Nooriumid ise on tüüpilised filosoofilise stsenaariumid, mis on pastakast välja imetud ja mitte väga tõsiseltvõetavad. Aga mida nad välja toovad? Nad toovad välja nõrgad kohad, mis võivad kaasneda superintellekti loomisega. Esimene neist selle kohta me võiksime öelda, perversne instantsiiatsioon. Eksis superintellekt leiab viisi, kuidas ellu viia oma lõppeesmärki, nii et selle määratlenud programmeerunud ei suutnud seda ette näha, mis võib halbade tagajärgedeni. Paar tobedat näidet. Oletame, et me ütleme oma superintellektile, sinu lõppeesmärk on panna meid naerma. Ole hästi lõbus, kõigil tuju heaks. Superintellekt võib leida väga perverssed viisilised ellu viia. Ta halvab meie näolihaseid, nii et meil on pidev naeratus näol. Kusjuures see on väga otsekohene, lihtne viis seda probleemi lahendada. Saite nalju välja mõtlema, komöödiaid treima, sa lihtsalt teed nii, et meil on pidevalt tardunud naeratus probleem lahendatud või ütleme, et me tahame, et me oleks õnnelikud, oleme superintellekti loonud, ütleme, tee meid õnnelikuks. Perversne lahendus sellele probleemile istutada elektroodid meie aju naudingukeskusse pidevalt elektrit anda. Aju naudingukeskuse stimuleerimine on kõige otsesime kiirem viis nii inimeste kui ka hiirte õnnelikuks tegemiseks, nagu laborikatsete puhul teame, ühtlasi teame tänu hiirtele, et selle ettevõtmise lõpptulemus oleks näljasurm, sellepärast et selline olend, kelle aju naudingukeskust pidev stimuleeritakse, ei taha enam mitte midagi muud teha. Või oletame, et me tahame kõike seda vältida, ütleme oma superintellektile teadmess, käitun niimoodi, et sa ei tunneks südametunnistuse piinu. Ehk siis ära tee midagi, mille pärast sul on hiljem tunned süütunnet. Ehk ta niimoodi käitub hästi. Väga kiire ja lihtne lahendus. Superintellekti poolt eemaldossegi tunnet tekitab osa oma programmist, siis ma ei tunne kunagi süümepiinu, seal on umbes sama, nagu te ütlete inimesele, et käitu hästi, nii et see tunneks süütunnet ja te teete psühholoogiliselt nii, et lihtsalt ei tunneks ennast kunagi süüdi millegipärast, mis te teete, probleem lahendatud. Ühesõnaga, see on üks probleem. Me võime super intellektile lõppeesmärke seades ja nende läbiviimise viise ette kirjutades midagi kahe silma vahele jätta, mis saab meile saatuslikuks. Teine stsenaarium on see, mille kohta öeldakse infrastruktuuri üleküllus. Ehk siis olukord, kus superintellekt muudab suurema osa kättesaadavust universumist mingisuguse eesmärgi saavutamise nimel infrastruktuuriga. Ja see võib kaasa tuua suure väljasuremise lainet, sest superintellekt kasvatab paljudele liikidele vajalikud ressursid oma lõppeesmärgi saavutamisel lihtsalt ära. Ehk siis see on see olukord, kus superintellekt töötajatele, et jah, ma saan aru, et sa oled aatomite, seda mul on neid vaja. Kaks näidet. Esimene stsenaarium, mõlemad pärinevad filosoof nik postromilt, kui ma õieti mäletan, esimest stsenaarium, nimeks on Riimani hüpoteesi katastroof. Vaatame, et me anname oma superintellektile ülesanded tõestada Riimani vaadates, mis on lahtine probleem matemaatikas ning ta muudab selle eesmärgi saavutamiseks kogu meie päiksesüsteemi kaasatud meie kehades leiduvad aatomid komputrooniumiks. See on siis arvutuste teostamise jaoks optimaalne füüsikaline ressurss, mis kõik saab arvutiks. Põhimõtteliselt. Siin on probleem selles, et eesmärk ise on kahjutu, aga saavutamiseks vajalik riistvara infrastruktuuri loomine viib katastroofiliste tagajärgedeni. Teine stsenaarium on pisut mingi tobedam, aga jällegi toob esile mõningad nõrkused või puudused, eksistentsiaalsed riskid. Seda nimetatakse kirjaklambri tehisintellekt, eks ütleme, et me teeme oma tehisintellektil super intellektile ülesandeks maksimeerida kirjaklambrite toodangut ja selle nimel muudata kogu meie planeedi ja suure hulga nähtavast universumist kirjaklambriteks. Sest et nagu öeldud, pidevalt on vaja ehitada uusi vabrikuid, pidevalt teha uusi kirjaklambreid, selleks on vaja koguda ressursse, me rääkisime, et üheks motivatsiooniks ressursside kogumine, täiendamine, ühesõnaga lõpuks meil on lihtsalt niisugune hulk kirjaklambreid, planeet, ka muid selliseid asju enam ei ole. Need, stsenaariumid ise ei ole tõenäolised, aga need illustreerivad kahte võimalikku põhjust, miks superintellekt võib saadaksite sotsiaalseks riskiks. Me ei pruugi ette näha kõiki viise, kuidas tehisintellekt oma eesmärkide saavutamiseni jõuab. Kusjuures seda näitavad juba praegused tehisintellekti rakendused. Malet mängivad, koos, mängivad tehisintellekti, avastavad nendes mängudes strateegiaid, mille peale inimesed ei ole kunagi tulnud. Ei ole sugugi välistatud kordades intelligentsem asi, midagi sarnast ei tee. Üks lahendus oleks kontrollitud intellekti plahvatust, ehk siis me suuname seda protsessi niimoodi, et me väldime eksistentsiaalseid riske ja selleks on pakutud välja järgnevaid võimalusi. Esiteks näiteks piirame tehisintellekti võimeid selliselt, et ei saa otseselt maailma mõjutada ka muuta. Ütleme, et on näiteks ühes väga kindlalt suletud ruumis hoones aga see ei aita siis tehisintellekt võib maailma muuta kaudselt inimeste veenmise kaudu ja superintellekt on tõenäoliselt kõige osavam manipuleerima, mida meie planeet kunagi näinud on. Ta ei pea ise maailma kokku puutumata käsilased, keda ta veenab seda tegema. Teine variant on, et me loome selliseid intellekti, mille ainus huvi on küsimustele vastata. No ütleme, et mis on elu mõte või ütleme näiteks küsima, et miks on elu mõte, ta ütleb 42, järgmine küsimus palun, ja nii edasi. Aga, aga siin on probleem. Nimelt selline indrek, näedkse tegu kõigi tema vastustes toodud eesmärkide saavutamisel. Kõige tõhusam viis oleks piiramatu jootevõimetega tehisintellekt, mitte ainult selline, mis oskab küsimustele vastata. Ja sellel tulemusel ta tõenäoliselt manipuleeriks küsijaid niimoodi, et nad ehitaksid sellise tihese intellekti. Jällegi oleks džinn purgist väljas põhimõtteliselt kolmas id ei oleks, et hea küll. Me programmeerime tihes intellekti selliselt, et ta käitub moraalselt. Et ta oma lõppeesmärkide elluviimisel võtab arvesse teatud moraalseid asjaolusid, ei tee kellelegi kahju, hoiab üleval teatud väärtuse, siin on kaks probleeme. Esiteks ei ole selge, milline kogum moraalinorme aitaks neid riske vältida. Ja teiseks ei ole selge, kuidas siukseid asju peaks üldse masinasse programmeerima, et ta neid järgiks. Kokkuvõtteks, mida me siis täna oleme teinud? Esiteks ma püüdsin visandada mõningaid muutusi, mida infotehnoloogia võiks järgmise 25 aasta jooksul meile arusaamades tõdemustesse kaasa tuua ja ka meie keskkonnas. Ja teiseks, ma püüdsin visandada pikemat perspektiivi ühe konkreetse tehnoloogilise hüpoteesi näitel, milliseid muutusi võiks tehisintellekt kaasa tuua näiteks käesoleval sajandil. Nüüd, kui te küsite, millal singulaarsus võiks aset leida siis ma vabandaks end välja sellega, et ennustamine on tänamatu töö, nagu ma sissejuhatuses ütlesin, et ma ei tea, kuigi erinevate ekspertide küsitlused paigutavad selle tehisliku üldintellekti loomise võimalikkuse käesoleva sajandi keskpaigast kuni selle lõppu. Kui te küsite, kas me peaksime niivõrd võimsaid tehisintellektimasinaid looma, siis mu isiklik vastus oleks selline ettevaatlik vastus. Hoolimata võimalikest riskidest ma oleksin ettevaatlikult optimistlik sest mulle tundub, et mitmed inimkonna ees seisvad probleemid ja nende lahendamine võivad nõuda suuremat ratsionaalsust kui meiesugused, huumor Simpsonid suudavad välja näidata. Ühesõnaga tundub, et tehisliku üldintellekti loomine toob kaasa eksistentsiaalsed riskid. Aga on väga võimalik, et selle loomata jätmine teeb seda samuti sulgema. Kõigepealt, enne kui päris küsimusteni lähme, mul tuli sinu kohtingutega seoses lihtsalt üks väga oluline nüanss, mida ma tahtsin teiega jagada, lihtsalt kuulsin niivõrd definitsiooni, mis asi on Teit, et see on intervjuu Forseks? Lihtsalt selline hea kokku võtta. Aga nüüd sa kasutasid sellist väljendit nagu teatud tüüpi surematus. Kas sa tahaksid seda natuke avada? Tutvustuses sai välja hõigatud, et me räägime surematuse, seda, kuna see ajaline piir sundis valima teemasid, siis ma mõtlesin, et ehk jääb see vestlusringi jaoks teatud tüüpi surematu, seal on, kõigepealt tasuks mõelda sellele, mida meelse surematusele silmas peame. Kui ma küsiksin siin ruumi siiralt, et inimestelt, et kas keegi tahaks olla surematu, siis mõni võib-olla tõstaks käega. Aga siis, kui edasi uurida, et aga milline see surematus oleks, siis tõenäoliselt enamik kujutaks ette sellist Hollywoodi surematust, et igavesti 25 ilus ja sile ja nii edasi, eks ole. Enamik vist ei kujuta ette nii-öelda Borgese surematust. Sportlase lühijutus on lugu piloodist, kui ma õieti mäletan, kest hädamaandumise kanjonisse, näeb seal väga-väga vanasid inimesi ja kuna see kanjonist välja ei saa, siis nad pärast mõnda aega seal viibimist ta saab aru, et need inimesed on surematut, aga nende surematus seisneb selles, et nad lihtsalt vananevad lõputult, aga ei sure kunagi ära. Et see on esimene asi, mida silmas pidades on teatud tüüpi suramatusele, milline surematus. Aga teine küsimus on jah, see, et milline, ütleme, tehnoloogilises plaanis, surematus võiks olla. Üks idee, mida transhumoristid on välja käinud, on see, et meil on võimalik geenitehnoloogia bioloogiliste vahenditega peatada. Vananemine see ei tähendaks siis ütleme, sellist surematustajate kestab kauem, kui universum tähendaks sellist surematust, et mingis mõttes on kontroll selle üle, millal te otsustate, et aitab küll, nüüd on juba tapvalt igav, kõik on neli korda järjest ära proovitud, võiks kasti ära saada ja siis saate näiteks need teie vananemist pidurdavat protsessid lõpetada või nii edasi. Teine variant idee, millega mõned füüsikud on mänginud ennekõike Deutsche diplar, on see, et kui me suudame luua arvuti, mis on võimeline stimuleerima mingit osa universumist nii-öelda teatud tüüpi väga võimsad virtuaalreaalsuse siis teatud füüsikaliste tingimuste realiseerumisel on võimalik, et need inimesed, kelle teadvused sinna virtuaalreaalsusse üles laetakse nende subjektiivse kogemuse seisukohalt nad elavad igavesti. Universumi ümberringi võib küll otsa saada, aga see simulatsiooni sees kogetud aeg justkui kestaks igavesti. Need tehnilised üksikasjad on natuke liiga keerulised ja mu mälu on natuke liiga pehme, hetkel need kõiki meelde tuletada, aga see oleks teine nii-öelda surematus, mida ma silmas pidasin, kui mõtlesin teatud tüüpi suremat. Iseküsimus on, muidugi jätkus surematust üldse tasuks tahta seal midagi, mis teeks elu paremaks väärtuslikuks ma ei ole isiklikult kindel, kas on. Teine küsimus, oli mul see sinu ütluse kohta, et justkui me oleme oma aju täies mahus ära kasutanud ja seal piirid ees. Samas me oleme nii harjunud selle ütlusega, et me kasutame väga väikest osa oma ajast. Ja oskad sa seda kommenteerida kuidagi? No ma pidasin ennekõike silmas füüsikalisi piire ses mõttes, et elektriimpulsse kandvaid osi naljalt rohkemgi kolba sisse ei pressi. Nüüd see, kas me kasutame kümmet-kahtekümmend protsenti kõigist oma võimetesse, oli tõepoolest aastakümneid tagasi populaarne seisukoht. Kui ma nüüd õieti mäletan kognitiivteadustest ja psühholoogias, siis rangelt võttes ei pea paika, sellepärast et väga suur hulk infotöötlust käib pool tähelepanu ja teadvustamise lävendit. Meie aju teeb palju rohkem pidevalt, kui me teadlikud olema. Mis ei tähenda muidugi, et tõepoolest kõik ressursid on ära kasutatud, seda mitte tõenäoliselt arenguruumi on, aga tundub, et ühel hetkel tulevad siiski mingid füüsikalised piirid vastu, mis tehisintellektiga masina puhul nii kiiresti vastu ei tuleks. Selline küsimus, et te rääkisite singulaarsus ja siin on palju räägitud singulaarsus, mis justkui nagu mõjub inimestele hirmutavalt, et noh, et tekib tulevikus mingi olukord, kus tekib selline hetk, et me ei oska enam edasi arvutada, mis edasi võib juhtuda, eks ole, et justkui midagi olemuslikku haihtub. Kuidas filosoofinane, et kas senise sead olevas inimvaimuajaloos näete, mõndasid sündmusi või etapp Pepe et on mingid singulaarsus juba toimunud, kus on nagu mingi olemuslikult muide kultuurikeskkond või inimmõtleme niimoodi toimunud? Jah, ühesõnaga, et kas te näete sellist selles mõttes raske küsimus, et mingis mõttes ta paigutub nii, on ta ajaloo, teaduse ja filosoofia valda tagantjärgi tundub kõik seletatav ja mingis mõttes vääramatu, eks ole. Tundub et tagantjärgi tundub vääramatu ja möödapääsmatult prantsuse revolutsioon uppus verre, eks ole, ja nii edasi, kuigi asjaosaliste endi jaoks tõenäoliselt tundusid kõik tulevikuteed lahti ja võimalused. Ja mulle tundub, et niimoodi tagasi vaadates, kui jääda rangelt singulaarsuse definitsiooni juurde, et see nii-öelda murdepunkt, millest edasi inimmõistuse ja elukorraldus on nii radikaalselt teistsugune nagu mõistetamatu, siis ainuüksi selle definitsiooni järgi ei saa minevikus olla midagi sellist juba toimunud, sest et oleviku perspektiivis tagasi vaadates vähemalt tundub mulle näib, et põhjendatult meil ikkagi on mingisugune arusaamine nendest sündmustest, mis on juba aset leidnud. No ütleme, kui tinglikult võtta näiteks kui kütt-korilase maailmapilt, eks ole. Ja nüüd tulid peale põlluharijad olemuslikult muutus väärtussüsteem kõik, iga kategooriad muutused, et, et kas see on, võib käsitasingulaarsusele. Ma ei ole kindel, sellepärast ma arvan, et kui te paneksite kütt-korilase ja põlluharija kokku, siis nad siiski laias laastus saaksid teineteisest aru. Jah, nende väärtused on erinevad. Nende eluviisid on erinevad, aga üldjoontes saaksid ikkagi aru, miks üks teeb seda, mida ta teeb ja miks teine ei tee seda, mida ta ei tee. Aga singulaarsuse puhul me põhimõtteliselt ikkagi räägime niivõrd äärmuslikust muutusest, et põhimõtteliselt sealpool seda punkti paiknevad olendid võivad meile olla täiesti ligipääsmatud intellektuaalsest plaanis vähemalt niimoodi on seda kirjanduses serveeritud sageli tagasivaatavalt. Kütt-korilase maailmapilt on nüüd meile jälle kättesaamatu sama moodi, et midagi seal vahepeal oli vist nii ja naa. Mulle tundub, et ta ei ole siiski niivõrd kättesaamatu, kui näiteks on nahkhiiremaailmapilt või siis nagu on näiteks puugimaailmapilt. Ja mulle paistab, et see piir krit korilase meie vahel on teistsugune. Kui piir meie ja mõne teise liigi esindaja vahel ja mul on lõpetasingulaarsusest rääkida, siis me räägime pigem selles seda tüüpi piirist, mis on meie ja teiste liikide esindajate vahel, kus meil saame oletada, nagu ma ka täna püüdsin spekuleerida, mis võiks olla nende motiividega ja nii edasi. Aga sellist arusaamine ja suhtlus on raskendatud, kui mitte peaaegu võimatu. Tervist, et mul on küsimus siis selle tehnoloogia arengu argumendi kohta, et nagu paljud on väitnud ja siiamaani väidetakse, on see, et tehnoloogia ei arene siiski eksponentsiaalselt ja et ei ole piisavalt tõendeid. Mul on küsimus, et kas siis mida tehnoloogia all mõeldakse, et kas me võtame arvesse seda, et umbes kolm miljonit aastat tagasi me hakkasime tuld kasutama mitte meie, aga meie eellased. Ja pärast seda kivitööriistad siis 200000 aastat tagasi meie ja pärast seda juba tsivilisatsioonid 6000 aastat tagasi 7000 aastat tagasi. Kas me arvestame seda kõike kui arengut, sellepärast et kui seda vaadata, siis praegune ligi 100 aastaga arenenud automobiilid ja kõik see on suhteliselt üllatav. Ja tõepoolest, see on hea tähelepanek, see kiirendas argument, selle kriitika sõltub kahest asjast ühelt poolt, kuidas me määratleme, mis seal tehnoloogiandame arvestamisel olla, mitte mida mitte laia definitsiooni põhjal ma võiksin öelda, et keel on ka tehnoloogia mingis mõttes, eks ole, ja teine küsimus on tõepoolest see, et lähtuvalt sellest määratlusest kui suurt ajaperioodi või kui pika ajavahemiku Me vaatama. Ja need, kes kirjandus argumenti pooldavad üldiselt võtavad võrdlemisi laiatehnoloogia määratluse, toovad sinna olla just nimelt kivitööriistad ja kõik muu sellise ja võtavad suhteliselt pika ajaperspektiivi, ütlevad, et kui te vaatate nende tehnoloogiate vahetumise perioodil, siis nad jäävad aina lühemaks uute tehnoloogiate asendamise periood ja selle tõttu siis on meil on põhjust arvata, et jah, meil on tegemist siiski tehnoloogia eksponentsiaalne kasvuga. Kriitikud vaatlevad tehnoloogiat natuke teisiti või otsivad välja väiksemaid perioode selles pikas perioodis. Et näidata, et kiirendades argument sõltub teatamata sellises andmete teatud viisil valimisest. Ma vaatan tehnoloogia muutuse periood aga mõtlen kahe silma vahele, need pikad perioodid, kus 1000 kaks-kolm 1000 aastat midagi ei toimunud. Noh, kui me võtame näiteks liiklusvahendid tehnoloogia alla ja ütleme, et auto on hetkel meie jaoks kõige arenenum ratastel liiklusvahend siis ainult sellel lõikes vaadates ratta leiutamisesti hobukaarikutega kasutamisest kuni autoni oli pikk vaikus tegelikult, eks ole, mulle tundub jah, et see on seotud, nagu te ütlesite, kaks asja, ühesõnaga see ajapiiri paikapanemine ja määratlus. Ma isiklikult selle koha pealt positsiooni ei võtaks, kuigi ma kaldun pigem nendega nõustama, kes ütleksid, et mingisugust kiirenemist võime täheldada, iseasi, kas ta on nii puhtalt eksponentsiaalne. Kas eksponentsiaalne kasv leiab aset nüüd ilmtingimata meie põlvkonna elu jooksul, et me näeme seda kuni mingisuguse singulaarsuseni välja, aga mulle tundub andmete põhjal ka, et pigem siiski need tehnoloogiliste muutuste perioodid jäävad lühemaks. Tahtsin ühe repliigi öelda transhumanismi ja surematusega seoses, et teie loengust teada üpris selline rahustav mulje, et need on mingid üksikud nohikud, futuroloogid, kes sellega tegelevad. Ent samas on maailmas miljardäre, kes panustavad palju raha sellesse. Üks Vene miljardär nimega Dmitri Peskov on algatanud sellise projekti nagu 2045 mille eesmärgiks on luua siis üks neljast võimalikust avatarist, mis on siis ka teie rääkisite nendest variantidest, mis tuleks kõne alla, et mis te sellest arvate? Kui jäi mulje, et see on mingisuguse väikese hullude kamba taotlus, siis see mulje oli ekslik ja ma vabandan selle pärast, vastupidi mulle tundub, et need algselt väikestes gruppides alguse saanud ideede taotlused on eesmärgid, on meie kultuuri suhteliselt laialdaselt levinud. Me näeme ka mitmete Silicon Valley miljardäride puhul sarnaseid soove, kas siis näiteks peale surma kohe oma keha külmutada lootuses, et millalgi tulevikus saab sellel üles sulatada, meditsiiniliselt eluiga pikendada ja nii edasi, nii et jah, pigem tundub, et sellised ideed on levimus omaette. Huvitav küsimus on, mulle tundub vähemalt see, et miks just praegu ja võib-olla üks põhjendus võiks olla see, et traditsiooniliselt surematus oli religiooni pärusmaa. Kui religiooni autoriteet vähemalt üha rohkem ilmalikus muutuvas läänemaailmas on kadumas, siis psühholoogiline impulss või soov ei ole kadunud. Tundub, et otsib lihtsalt teisi väljundeid, antud juhul siis teaduslik tehnoloogilist. Kõigepealt aitäh, väga huvitav oli, mul on hunnik küsimusi, ma väga palju ei küsi, aga lihtsalt teie subjektiivset arvamust, mis on kindlasti objektiivsem, kui minu oma ei julge lubada. Üsna kindlasti mul praegu läks selle sissejuhatusega juba üks küsimus meelest ära. Aga no me rääkisime sellest ka, et 2045 eks ju, Kurts Rail Postram Eestis, Jaan Tallinn näiteks, nad peavad seda tõenäoliseks kuupäevaks, kui super elekt või singulaarsus võiks saabuda, ütleme kui sa isegi 2045.-ks aastaks saabu teie enda. Sest kui 100 aasta pärast inimene on endiselt sarnane bioloogiline olend, nagu ta on, praegu saame, kui vaidleme ikka mingitel pseudoteemadel nagu LGBT õigused näiteks, kas siis on midagi kapitaalselt mäda läinud inimkonnaga. Teiseks, ma tahaks küsida, kas teie enda arvates me ühiskonnana praegu räägime sellistest asjadest nagu transhumanism, posthumanism, singulaarsus, kõik need asjad liiga liiga liiga vähe ja kolmas oli ka, aga selleks mu meelest ära aitäh. Suur tänu. Ma alustan siis esimesest, ma ei arva, et see, kui ütleme lubatud tähtajaks superintellekt ei saabuses inimkonnaga oleksin midagi valesti ja see, kui me 100 aasta pärast vaidleme nendes LGBT õiguste üle siis ma võib-olla arvaks küll, et midagi on valesti, aga mitte sellepärast, et nende teemadel vaidlema, vaid kui ma ei ole 100 aasta jooksul suutnud selle osas midagi mõistlikku ette võtta, siis jah, on midagi valesti, kui me sihukest probleemi see on sisuliselt poliitilise tahte ja moraalset arusaamad, aga kui nüüd 100 aastaga ei ole suutnud seda ära lahendada, siis on pärast midagi valesti. Mitte sellepärast, et meil ei ole masin jumalaid, aga mis puudutab neid ennustusi siis kui ütleme lubatud tärmi, eks neid asju juhtunud ei ole muidugi see annaks põhjust arvata, et äkki ei juhtugi, aga teiselt poolt, kui te usute, et selline asi on võimalik, siis saab alati leida mingeid alternatiivseid hüpoteese või seletusi näiteks superintellekti loomiseks. Vaegtehnoloogia ei ole veel siin, nende tehnoloogiliste lahenduste leidmine on oodatust raskem ja nii edasi ja nii edasi, ühesõnaga samamoodi nagu näiteks meil on ju roopams Euroopa usklikes ringkondades korduvalt lubatud maailmalõpu viimset päeva, mis ei ole tulnud alati olnud mingi põhjendus, miks üks aasta 1666, kui ma õieti mäletan mingis mõttes saatuslik, et nüüd pidi midagi juhtuma TULI 1667 elu oleks vanamoodi edasi. Siis sellel veel mingi põhjendus, miks ei juhtunud, et tõenäoliselt midagi sarnast saavad singulaarsuse pooldajaid öelda nii 45. aastal kui ka uue milleeniumi alguses, mis see teine küsimus nüüd oligi? Kas me räägime ühiskonnana liiga vähe nendest asjadest, mis tegelikult on fundamentaalselt hakkavad inimelusi ühiskonda mõjutama nüüd needsamad transhumanism posthumanism või siis võtame kasvõi väiksemalt näiteks Krisper, kas üheksa geenimuundamist, tehnoloogide asjad, et kas me räägime piisavalt nendesse ja enda arvates? Ma arvan, et ei räägi, aga ma eelistaksin seda, millest me nüüd räägime superintellektist, singulaarsusest, võib-olla on natuke vara veel sellel teemal pidada laia ühiskondlikku debatti, sest et on pakilisemaid küsimusi, aga need tehnoloogiat, mis meil juba olemas on ja mille puhul on võimalikud väärkasutamise ohud või ebaeetilise kasutamise ohud, nendest peaks küll rohkem rääkima. Ma tahaks ühe repliigi selle inimesena, kui intelligentsi kohtadest lisada. Ma lugesin kaks kuud tagasi refereeringut väest Norra psühholoogia ajakirjast artiklit, kus öeldi sellist asja, et meie kohutab usk. Et üldse areng on hea ja me kohutab usk kõige nagu kasvu. Et sa pole nagu päris okei ja et I, Q või inimese intelligents näitab märke just nagu maandumisest ja just tänu sellele, ehk siis seostub tegelikult teemaga elu pärast Google'it. Et kuna mäe sõltuma järjest rohkem tehnoloogiast, seda rumalamaks või isegi mitte rumalamaks, aga nagu seda vähem nutikamaks muuta. Nutikus ongi ju tegelikult Aitjuu nutikus nagu ennast kohandada erinevate nagu situatsioonidega, et sellisel juhul inimese endale kui intelligentsi nagu plahvatuslik kasv seda nagu võib-olla üldse ei tule. Ja siis seal oli mainitud sellist asja, et võib-olla see põlvkond võib-olla need kõik, need inimesed, kes me siin ruumis olema, et võib-olla see on kõige viimane targem põlvkond maailmas. See viimane oleks muidugi kõigile meist väga suur kompliment. Ekse läheks sinna iga eelneva põlvkonna jaoks päevakajalisi siis nii-öelda tõdemuse alla, et noorsugu hukas mulle tundub. Aga tõsi ta on jah, et seda nimetatakse Flynni efektiks, eks ole, Flynni efekt, et iga uue põlvkonnaga keskmine tase tõuseb, kas ta oli kolm punkti või palju ta täpselt oli, ma hetkel ei mäleta, et see efekt näitab nüüd aeglustumise tagasipöördumise märke, pigem regressi. Jah, just just tänu sellele, et ma toetume tehnoloogiale ja me ei pane käiku enam täiesti tavalist nagu õppimisprotsessi, ehk siis see, et selle asemel, et leida, kuidas ma lähen tänavale, yksed hoopis mätsin seda või guugeldan mingit asja, otsin Vikipeediast, mille tulemusena minu aju enda õppimisvõime nagu, mis tõstab minu intelligentsi, et see hoopis läheb alla. Et tõepoolest, kui, kui siin ongi nüüd tegemist mitte mingisuguse ajutise regressiooniga, vaid pikema trendiga, siis seda võiks kasutada selle seisuga seda poolt, et kui ka leiab aset mingi intellekti plahvatus, siis inimesed ei ole need, kelle intellekt plahvatanud see on keegi teine, tõenäoliselt meie arvutit või arvutiprogrammid. Ja meie jääme järjest rumalamaks, sellega seoses on ka vastavas kirjanduses räägitud siuksest asjast. Mu lapsehoidja tehisintellekt Näni ei aeg siis see on selline tehisintellekt, mis nii-öelda infontiilseks üha rumalamaks muutuva inimkonna kõik rasked küsimused ära lahendab. Et ühesõnaga meil on selline lapsevanemlik tehisintellekt mingis mõttes, kes kõik rasked otsused ära teeb, ütleb, millal palju peab magama, millal võib telekamängu mängida, palju kommi võib süüa ja nii edasi, eks ole. Jah, ühesõnaga ma olen nõus, et kui see on tõesti trend, siis seal argument selle poolt, et sellepärast progress minu jaoks tegelikult tähendab või nagu tähendab alati võitlust raskustega. Ja kui sa võtad ära nagu inimeselt motivatsiooni, midagi muuta enda elu paremaks muuta, siis progress võib hoopis seiskuda ja muutuda Kressiks. Ma ei tea, ma olen täiesti nõus, peab olema probleeme, mida lahendada selleks, et toimuks mingisugune kognitiivne või mingit muud tüüpi edasiliikumine. Ma ei tea, kas oled kursis Mäks deegmarki lift Pinkman mindi Jeopardy intelligents raamatuga Egmarga alustab seda teksti võimalike tulevikustsenaariumite kirjeldamist sellise väikese ilukirjandusliku looga siis projektoomegast, kus siis grupp teadlasi arendab tehisintellekti, mis siis põhimõtteliselt mõjutab nii, ma ei tea meie ühiskondlikke institutsioone kultuuri, ühiskonda peaaegu igal tasandil ja eelkõige siis võimu tasandil jätab muidugi otsad seal lahti. Nii, aga mis on selle jutu või ilukirjandusliku kõrvalepõike juures, huvitav on see, et ega inimesed ei ole teadlikud sellest, et singulaarsus on möödanik. Siit võib-olla küsimus, et natukene tuli jutuks, et, et kas on variant. Me lihtsalt ei ole taibanud, et asjad on toiminud, et juttu oli ka siin noh, tegelikult ju trantsumonistlikust, noh, ma ei tea kognitiivsete võimete laiendamisest, et kas ei ole võimalik, et, et see, et meil on kõigil nutitelefon taskus, ongi juba mõnes mõttes transhumanistlik singulaarsus või mingi mingi osa mingist suuremast protsessist. Et me kujutame ette, et, et me laiendama mälu mingisuguse kapsli alla võtmisega, aga, aga me, me ei suuda siiski mõista, et ka see on nagu osa osa meist või, või ka seesama internetiküsimus on ju teada, kuidas internet mõjutab seda, kuidas tekivad kogukonnad, kuidas liigub informatsioon, kuidas inimesed tekitavad informatsiooni ja kuidas inimesed on motiveeritud või mille jaoks inimesed on motiveeritud. Nüüd on küsimus, kas on võimalik, et see kõik on juba toimunud. Ma ei välistaks seda, et on, on toimunud need no esiteks jusse lõi nutitelefonide küsimusega mingis mõttes küll, kui me ütleme, et intellekt ei piirdu sellega, mis on kolba sees, kas me räägime sellest, intellekt on tegelikult hajus Brundiliselt protsessid ja süsteemid on tegelikult hajusalt, ühesõnaga see, et vastukaaluks siis sellele, mis siin varem oli jutuks, et Flynni efekt langeb sellele võiks optimistlikult näiteks vastukaaluks väita, et mis siis ma olen lihtsalt mõningad oma mälufunktsioonid, kognitiivsed funktsioonid oma kolbast väljapoole tõstnud, pannud pilve, pannud serveritesse, pannud nutitelefonidesse ja nii edasi ja nad on kogu aeg kättesaadavad ja selle võrra mingis mõttes ma olen tegelikult isegi kognitiivset võimekam kui varasemad põlvkonnad, mul on tegelikult olemas rohkem informatsiooni, mis on mulle iga hetk kättesaadav, kui oli olnud kunagi varem. Mis puutub seda võimalust, singulaarsus on juba toimunud, siis Ma pigem kalduks isiklikult rohkem selle seisukoha poole, et võib-olla on toimunud, need sammud on ära olnud, mille tulemusel me ühel hetkel näeme superintelligentsed mingisugust masinat, aga mulle tundub, et vähemalt peamised arutelud selle stsenaariumile, mida ma ka siin püüdsin kokku võtta käsitlevad seda võimalust, et meil on ühel hetkel mingisugune autonoomne masin Softbot midagi muud sellist, mis ületab meid intellektuaalse võimekuse poolest. Tundub, et seda veel ei ole, kuigi selleks vajalik tehnoloogia võib-olla juba olemas. Et selles mõttes see sõltub mingis mõttekuse. Singulaarsus, mida ma põgusalt mainisin, on minule tegelikult üksjagu vaieldakse, kas singulaarsus on miski, mis leiab aset väga lühikese aja jooksul mõne tunni, mõne kuu, mõne aasta või on see pikk protsess, mis vältab võib-olla aastakümneid. Kui tal on selline pikk aeglane stsenaarium, siis selle perspektiivi mulle tundub, saaks jah võib-olla öelda, et jah, see on tegelikult juba aset leidnud, tan alanud, me lihtsalt ei tea seda. Aga kui me räägime mingisugusest väga lühikese ajaga aset leidvast intellekti plahvatusest, mille tulemuseks on intellekt, mis on inimeste võimetust mäekõrguselt üle, siis see stsenaarium mulle tundub, veel ei ole realiseerunud, kui just kusagil juba keegi selline toimet taime sellest lihtsalt teadlikud ei ole. Kas see natuke seal taga oli meist jätsingi mainimata, et selles täigmarki loos ka inimesed ei olnud sellest teadlikud. Ma võtaks just sellesama küsimuse otsa üle, et kuskil 10 aastat tagasi lugesin Indian Timesist ühe India professori mõtisklus teemal tulevik ja tehisintellekt ja kuidas siis ise loovad, Ta ise mõtlevad süsteemid, saavad endast teadlikuks, õpivad ennast täiustama endast paremaid versioone looma ja siis selline pikk mõtiskle, mis tänapäeval on täiesti tavapärane. Toona oli väga visionäärlik ja siis ta lõpetas selle sellega, et kui siis tekib tehisintellekt, kes on iseendast teadlik, arukas, jälgib seda, kes me oleme, kus me oleme, kuidas inimesed selle teemaga möllavad, miks ta peaks meile teada andma, kui ta on tekkinud, et ta vaatab lihtsalt muiates pealt, kuidas me teda leiutame? Ja loogiliselt võttes ei saa sellist stsenaariumit loomulikult välistada, ise küsimus mulle tundub, on lihtsalt selles, et mis on see tehnoloogiline lahendus või rakendus või tehnoloogiline nii-öelda põhi, mille peal ta jookseb, kas see on meil juba olemas, et kui see on olemas, siis stsenaarium mulle tundub? Jah, loomulikult saab öelda, et see ei ole välistatud. Kas inimene on vaid vahelüli ahvi ja tehisintellekti vahel? Sinu tänase loengu põhjal võiks siis küsida, kas inimene on vaid vahelüli ahvi ja superintellekti vahel. Hea küsimus, ma arvan, evolutsiooni perspektiivist vaadates me oleme paratamatult vahelüli ahvi ja millegi vahel, mis iganes, see on selles mõttes, et kõik meie eelnevad versioonid on ühel või teisel põhjusel välja surnud kusjuures ei ole päris selge, miks me oleme ainsana alles jäänud, võib-olla me oleme, lihtsalt lõime kõik teised konkurendid maha või surid nad muudel põhjustel välja. Nii et selles mõttes jah, kindlasti me oleme vahelüli ahvi ja millegi vahel, kas nüüd ahvi superintellekti või mitte, see sõltub natuke sellest, millised tulevikustsenaariumid realiseeruvad. Kui realiseeruvad need pessimistlikud stsenaariumid, et meid ootab tegelikult sotsiaalne ökoloogiline kollaps ees, siis on väga, tõenäoliselt tõmbab käsipiduri peale igasugusele tehnoloogilisele, innovatsioonile ja arengule ja tundub tõenäoline, et siis see tõmbab käsipiduri peale arengule. Kui asjad kõige mustemate stsenaariumide järgi ei lähe siis võib-olla tõesti, kui internetis näete neid erinevaid Darwini inimese karikatuur, et alguses neljal jalal siis kütt-korilane, siis lõpuks lõpetab arvuti taga, eks ole. Et siis võib-olla sinna saaks edasi mingisuguse järgmise asja lisada. Eks me puutusin kokku robootika kolme põhiseadusega, Isaac Asimov pilt aastast 1942. Esiteks, robot ei tohi oma tegevusega tegevusetusega inimesele kahju teha. Teiseks, robot peab alluma inimese antud käsule, kui see ei lähe vastuollu esimese seadusega. Kolmandaks, robot peab kaitsma oma olemasolu, kuni see ei ole vastuolus esimese või teise seadusega. Ja mõne aja pärast, lisas Asimov, siis ka selle robot ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega inimkonnale kahju teha. Mõned aastad tagasi oli see teema päevakorral suureavaldusena, kus siis Ilon mask, Stephen Hopkins, Noam Chomsky tegid kus 1000 robootikateadlasega suure pöördumise maailmale, et võiks ikkagi need tehisintellektiga varustatud tapjarobotid keelustada, aga noh, maailma valitsejad muidugi väga entusiastlikud sellest minu teda kinni haaranud. Ja sa oma loengus enne rääkisid ka seda, et me lähtume väga antropotsentriliselt, et me omistame siis nii roboti maailmale, kui nad on algelised, siis on see mõistetav, aga sealt edasi, kui me räägime tehisintellektist ja superintellektist rääkimata. Ta omistame selliseid inimlikke mõõtmeid ja vaateid, et mis puudutab ka moraali ja eetikat ja head ja halba. Ja meenub ka veel, eks Putin ja Macron ja teised, kes on viidanud sellele, et see, kes esimesena leiutab kõige võimsama tehisintellekti, see valitseb maailma, kuidas selle info valguses, mis siis on just nimelt see hea ja kuri, et ühelt poolt tohutud võimalused ja teiselt poolt hiiglaslikud riskid, kuidas seda, sa näed, on seda võimalik reguleerida, kuidas seal suhtumist sättida, kas selle või jälle nii, et läheb käest ära ja pauh olemegi kirjaklambrid kõik. Mulle tundub, et see on, kui sul on õnne küsimus, et kas me räägime näiteks posthumanismi stendide tehnoloogiate mõjust liiga vähe, siis mulle tundub, et see on üks asi, millest ma ka liiga vähe rääkima. Seda näitab minu meelest ainuüksi see, et me ei ole Asimovi seadustest kaugemale jõudnud rohkem kui poole sajandiga. Et see on endiselt ja ikka veel, mis puudutab robotieetikat ja tehisintellektieetikat mingis mõttes selline stardipunkt, kust siis arutlemist alustatakse ja see on probleem, sellepärast et ei ole sugugi ilmne, et need kolm seadust on piisavad selleks, et tegelikult riskis stsenaarium ära hoida. Mis siis oleks üleskutseruumis viibivatele filosoofia tudengitele ma tean, üks enam kusagile ära peitnud, mõni on veel, kui te kooli lõpetate karjääri tegema hakata, siis äkki spetsialiseeruks tehisintellekti ja robootikaeetikale, sellepärast et siin on tõsiseid puudujääke. Mis puutub nüüd selle poliitilist konkurentsi, siis üks võimalik stsenaarium või üks episood, mida nende superintellektile jõudmise stsenaariumite puhul on läbi mängitud, on tõepoolest see, et aga milline võiks olla poliitiline huvi nende loomise taga ja mõningad uuringud küsitlused on näidanud, et vähemalt sõjasektorist hoolimata eksistentsiaalsete riskidest, kuid on teada, et meil on selline näiteks külma sõjalaadne olukord, kus käib võidurelvastumine kahe suurriigi vahel tehisintellekti vallas siis eksistentsiaalsete riskidest hoolimata tõenäoliselt seda jätkatakse siis tõepoolest see, kes selle esimesena saavutab, tal on oluliselt suurem sõjaline ja poliitiline eelis teises, nii nagu tuumarelvade puhul. Moraali küsimus jäi mõnda aega tahaplaanile reaalpoliitika ees, sest mulle tundub, et ei ole sama stsenaariumi kordumine ei oleks üldse välistatud tehisintellekti puhul, kui tekib mingisugune võidu arendamine. Ja ennekõike just ütleme, mitte rahumeelsete rakendustes vallas. Nüüd otsa saanud, enne kui me loeme selle sessiooni lõppenuks, palun, Tarmo, sinu viimane etteaste. Küllap on aita, mul on jah, tänamatu ülesanne teha põhjalik kokkuvõte kõigist 12-st ajarännakust, mille osalised olema, nii et ma saan aru, et osa inimesi saavad aru, et see on lootusetu lõpuni jälgida. Ja lahkuvad, Tulevikku vaatamine on kallis rahambitus mõttes, meie enda riik on ka ju kallis ja ega siis elumaad on üldse kallis. Aga vaadake tulevikku vaatamisega tulevikule mõtlemisega mõtlema ka sellele, et elu siin maa peal sisaldab meil ju iga aasta tasuta reisi ümber päikese. Kui me paneme selle maa konteksti, kui palju võiks see reaalselt maksta ja see kõik meil on tasuta käes. Tänase ajareisi üks oluline aspekt oli, et me jõudsime peaaegu kaasaega. Esimest korda oli kasutusele midagi, mis sarnanes tahvelarvutile, aga päris kaasaegne jõudnud sest et Stafford Beer ütleb, et kui see töötab ja see töötas, on see ajast maas. Nii et kaasajas olime eelmisel loengul, arvutit ei saanud tööle ja siis me jõudsime täpselt kaasajahetkel, kui loeng algas ja arvuti kas tööle ja kui me üldse räägime arvutist või tahvelarvutist, siis on generatsioonide vahe täiesti selgelt. Ja seda väljendas Steve Job, märkides, et vanemad inimesed küsivad, et mis see on, aga nooremad kolivad, küsivad, mida ma sellega teha saan. Ja see on nüüd küll niisugune väga oluline põhjus, mille kohta on 1000. antakse prii, ütles, et lapsed peavad suurte inimestega väga kannatlikud olema. Oliver rõhutas, et ta on filosoof filosoofi kohta. On olemas definitsioon toomast juurilt, et filosoof on inimene, kas suudad, kui vaadata ka tühja klaasi naeratusega, oli veel seda probleemi olnud, sest klaas on endiselt pooltäis. Aga siia juurde lisas Artur bluff ehk Murphy seadusest märku, kui see, et inimene, kes suudab naeratada, kui asjad lähevad halvasti. Nii nagu siin viiese pooles loengus on sündinud, on juba mõelnud sellele, keda süüdistada. Masinate tulek on toonud meile tõepoolest neli fundamentaalset muutust, aga on toonud ka veel viienda ja võib-olla veel olulisema ja fundamentaalse muutuse. Et küllap mäletame kõik sõnu, et eksimine on inimlik, pärinevad tegelikult pühalt august diiluselt, kes pani koma lisas juurdaga, et eksimusse jää, meid on saatanast, aga need asjad muutunud, see viies muutus, mida tegelikult küsimuste kaudu Oliver välja pressiti, sele väljendas Paul EL-is väga selgelt, et eksimine on inimlik. Aga selleks, et asju tõeliselt sassi ajada, on vaja arvutit ja nüüd on see küsimus, et mida tuli saalist väga mitmes versioonis, et kas siis ikkagi tehisintellekt mõtleb või teeb ainult nii, nagu see eestlane, kes juhiste järgi sõidutab hiina tähti heinaga padre lepikule. Ega küsimus ei ole ju üldse mitte selles, et kas meil on teadlus ja seda on Burgus Frederic Skinner, väljendanud oma arvamusega, et tõeline küsimus ei ole mitte selles, kas masinad mõtlevad vaid sellest, kas inimesed seda teevad. Ja sinna juurde on ju lisanud kvant füüsika üks alusepanijaid luid ja rooli, et kaasaja tähtsaim probleeme ei ole tehisintellekt või, või mis iganes. Et kas inimene suudab oma leiutised üle elada. Sõltuvus masinatest ja küsimus transkomanismist ja, ja IT-kultuurist ja teatrist kui kultuurisambast. Ei ole juhus, et kui vaatame, mida selle kohta on öelnud, need, kes on maailmasaak Dust, kas püüdnud muuta või muutnud näiteks Benito Mussolini. On täiesti selge ma arvamusega. Tema ütleb, et triivi mehele on kultuur täiesti üle arve luksus. Ja Stalin lisas nüüd seda tantsuhumanismi, inimeste masinate vaheliste suhete kohta midagi hästi pragmaatilist öeldes, et inimesed, kes hääletavad, ei otsusta midagi. Need, kas hääli loevad, otsustavad kõik transhumanismi probleem tekib sellest momendist, kui hääletusmasinatele tekib teadvus ja see on vist üks asi, mida üks meie praegustest võimuparteidest paistab. Nagu väga kartvat, selgus ka üks asi, mis kindlasti saalis istuvatele paljudele füüsikutele väga-väga meeldib, et see on nagu füüsikute unistus mitte ainult see, et õunal ei ole enam eesmärki, kui olen juhtunud, ei ole, pihta sai, aga ekse reaalse ja virtuaalse piiri hägustumine on paljudele üks keskkond, milles on võimalik öelda lainetel lasta end kanda. Et kindlasti on paljudel kodus kiisu, ma ei küsi, kui paljudelt tähendab väsinud tühjaks, aga tõsta. Aga mõelge selle peale, kui flöödid oli, kas muutub normiks, et iga hommikuti voodisse hüpata, ei tea, kas ta on elus või surnud ja siis tekib nagu tõeline probleem veristamises, et noh, et, et ei tea, kas ta on surnud või on patareid vaja vahetada ja see probleem tavaliselt ületab inimvõimete piiri hästi kõvasti. Tehnslike ja. Filosoofiast natuke nagu meie ja nende probleem, et seda on käsitlenud jälle mitmed-mitmed, riigijuhid varasemate loengute valgusest, tuletades meelde asse Sauga loengut, mille kohta Bill Clinton oleks kindlasti öelnud, et kui keegi räägib, et raha ei ole probleem, siis on juttu võõrast rahast ja alati on keegi Ameerika presidentidest öelnud ju, et miski ei ole võimatu inimesele, kes ei pea seda ise tegema. Tulevikustsenaariumid ja vandenõuteooriad on mingis mõttes hirmus sarnased selle kohta hästi hea ütlus, mida sammulbeketelt vaid Bernaar Becketelt, et vandenõuteooriate ja, ja ka tulevikuprognooside häda on selles, et nad eeldavad, noh, oleks inimene võimeline keerukaid sündmusi kontrollima selle eelduse seadis täna tegelikult Oliver hästi kenasti küsimuse alla intellekti intelligentsuse plahvat tus. Teatriinimestele oli tegelikult üks sündmus, mida me kõik meie Rooma Klubi ettekuulutuste ja Hiiobi sõnumite valguses ootame kui tõelist valget laeva. Sest tuletage meelde, mida ütles Mikk Mikiver, tema ütles, on intelligentsus, mäletate, mis ta ütles, mis on intelligentsus Mikk Mikiveri meelest ei mäleta. See on inimese omadus vähem ruumi võtta 10 miljardit 20 miljonit ei ole probleem, kui inimene piisavalt intelligentne ja plahvatuse tõsiste tagajärgede osas. Kõige tõsisema tagajärje osas jättis Oliver ütlemata midagi äärmiselt olulist meile sõnastus Clive jams ja mille kohta võib-olla saime vihje eile kui mobiilideega meile probleem oli, et see, kui võimsad masinad sellest saame, siis aru nad ikka lähevad. Ma jätan kõrvale pirtsakas sekretäri probleemi, õige vastus on 31,6 protsenti. Ja superintellekt, mis meid paneb naerma või ennast mõnusalt tundma selle kohta makstress öelnud, et tehnoloogia. On võte korraldada maailm ümber selliselt, et me ei peaks seda üldse kogema ja kõrgtehnoloogia, arvas David Hogti. Selle probleem on selles, et lõpuks kasutad sõitnud käe. Need käärid on meil täna täitsa olemas, et käärid olemas kahes versioonis. Üks versioon on kuus ja pool viis ja pool optimismi kasuks. Aga kui me nüüd tuleme selle juurde, tuli saalist küsimus, et kas me oleme asjadele piisavalt rääkinud. Siis on meil nagu teine skoor, sa näed nii hea välja. 10 kaks kaks daami oli esinejate seas mulle ausalt tunnistama, et ma natuke kade Von Krahli akadeemia peale, sest et Eesti Teaduste Akadeemiasse skoor on 67, neli et umbes kolm korda sandim. Nii et veel ei ole hakanud inimese intelligentsus intelligents jõudma nii kaugele nagu Aleksei Turovski märkis, et muus maailmas isase tegelase rolli ületähtsustamine ka viimasel ajal märgatavalt kahaneva. Mis akadeemiat meil ka tegemist on, ei ole see protsess veel kohale jõudnud. Aga rääkimisest ja piisavalt rääkimisest selle kohta ütles Margaret Thatcher, väga hea mõte, kui tahate midagi, öeldakse, palub meest. Kui tahate midagi tehtaks, paluge naist aitäh. Elu pärast Google'it saatesari toob teieni Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusarja mis pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Toimetajad Kristin Kalamees, Peeter Jalakas, Ingrid Peek, helioperaatorid Algis Pauli Kaitis, Aili Jõeleht, Priit Karinud, Virgo mäe helirežissöör, maris Tombak, helilooja Hendrik Kaljujärv. Teksti loeb Taavi Eelma. Kuulake saateid ja täispikkuses loenguid elu pärast Google'it koos publiku küsimuste ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaariga vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist sealtsamast leiatega tulevikuvisioonide saatesarja, raadio jäik. Vaadake kodulehte Jaik poee. Kohtumiseni järgmisel laupäeval pärast kella viieseid, uudiseid vikerraadios. Elu pärast Google'it.