Elu pärast Google'it. Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusari elu pärast Google'it pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Loengud olid aluseks joon järjeks tulevikuvisioonide saatesarjale Raadio Jaik, mida saate kuulata vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist. Elu pärast Google'it. Oliver Laas on õppinud kujutavat kunsti, kultuuriteooriat ja filosoofiat ning tegutseb ka kõigis nimetatud valdkondades. Tema teadustöö peamisteks suundadeks on metafüüsika, loogika, tehnoloogia, filosoofia, semiootika ja mänguuuringud. Hetkel töötab ta Eesti kunstiakadeemias. Estonian Business kuulis Tallinna Ülikoolis ja Eesti ettevõtluskõrgkoolis Mainor. Tere õhtust, nõukogu selle loengukursuse eesmärk, kui ma õieti aru sain, vaadata tulevikku ja siis ma püüan ka omal moel seda täna teha. Ja ma teeksin seda kahel viisil. Esiteks vaataks lähitulevikku järgmise, 20 25 aasta kaugesse tulevikku, mõtleks filosoofiliselt perspektiivid selle üle, millised on infotehnoloogia poolt põhjustatud võimalikud muutused meie elukorralduses arusaamises, sellest, kes me oleme, millises maailmas me elame. Loengu teisel poolel, spekuleeriks natuke rohkem, see on see, mida filosoofid armastavad teha. Andmeid nad üldiselt ei vaata, rohkemad spekuleerivad spekuleeriks ühe hüpoteesi üle ka tehnoloogiaga seotud hüpoteesile, mida mõningate arvutiteadlased ja fotoloogid usuvad aset leidvat selle sajandi jooksul. Nimelt me räägime singulaarsusest, tehisintellektist hoiatuseks ette, et kuna ma olen ameti poolt filosoof, siis tegemist on pigem filosoofilise spekulatiivse loenguga ja vähem võib-olla tehnoloogilise teadusliku loenguga, kuigi ma püüan mitte väga võhik olla ka nendes küsimustes. Aga enne kui me alustame mõni hoiatus sõna selle kohta, mida toob endaga kaasa ennustamine ja miks enamik ennustusi täiesti mööda panevad. Nimelt kui me jätame välja ilmaennustuse, siis ajalooliste sündmuste ennustamist on sageli ekslik. Ja põhjus on selles, et enamus meist eksib tulevastele sündmustele tõenäosust omistamisel segame eksime selles, kui tõenäoline on, et mingi sündmus aset leiab. Nüüd te võiksite arvata, et kuna seda loengukursust lugenud oma valdkonna eksperdid, siis nemad ju ometi teavad paremini. Aga aastakümneid uuringuid kognitiivteadustes psühholoogias näitavad, et ei, nemad ei tea paremini. Ja mõnikord nad joovad lausa halvemini kui tavainimesed. Mis puudutab tuleviku ennustamise täpsust. Veel tuleb ennustuste täpsusele kahjuks see, et me kipume eirama vähetõenäolisi. Aga pöördelise sündmusega. Näiteks enne 2000 kaheksandat aastat enamus majandusteadlasi ei suutnud ette näha majanduskriisi 20 sajandi keskpaiga puturoloogide ulmekirjanikud üldiselt ei näinud nette internetti ega mobiiltelefone. Teiselt poolt paljud nende ennustused, nagu lendavad autod või regulaarsed turismireisid Marsile ei ole siiani aset leidnud. Isiklikult mul lendavatest autodest kõige rohkem kahju. Aga teisalt me ei saa hoiduda tulevikuvaatamisest, sest me peame otsustama, milliseid tehnoloogiaid arendama milliste arendamist me soosime. Ja me peame arvestama, et on võimalik riske, mida need otsused kaasa toovad. Seega ühelt poolt me oleme olukorras, kus enamik meie ennustusi ei ole kuigi usaldusväärsete tehtud, ei saagi ennustamata jätta. Ja nüüd selle sissejuhatuse valguses ma soovitangi, palun võtke seda, mida ma nüüd Järgneva tunni või natuke enama jooksul räägin segune filosoofilise spekulatsioonist ja teatud tüüpi teaduslikust ulmest. Ühesõnaga, palun ärge tulge mulle 20 aastat hiljem ütlema, et sa ütlesid, et läheb nii, aga ei läinud, ei tea, ma lihtsalt oletan, aga alustame lähitulevikus nüüd informatsiooni, kommunikatsioonitehnoloogiad arenud esialgsest informatsiooni talletamise vahenditest, nagu kirjutamine, raamatute loomine kommunikatsioonisüsteemideks, eriti peale näiteks Gutenbergi trükipress ja sealt edasi informatsiooni töötlemise loomise süsteemideks, seda siis eriti peale arvutite kasutusele võtta. Ja selle tulemusel enamik arenenud riike tänapäeval sõltuvad informatsioonipõhistest varadest informatsiooniga seotud teenustest kommunikatsiooni või finantssektor, informatsiooni käsitlemisega seotud avalikus sektoris, näiteks haridus. Aga miks on infotehnoloogiline kesksel kohal tänapäeval meie elus, miks just see tehnoloogia on edukaks sai? Me võime öelda, et arvutitehnoloogia loogiliselt paindlik. Me saame arvutitega sooritada siseselt kõiki tegevusi, mis on loogiliselt modelleeritavad. Kui me lisame siia juurde kasutajasõbralikkuse võimsuse paindlikkuse kättesaadavuse, siis ei ole kõige üllatav, et arvutitehnoloogia on laialt levinud. Arvutid on kõige lähem asi, mis meil tänapäeval universaalsetele tööriistadele. Me oleme harjunud vaatama oma nutitelefoni või arvutit kui vahendit maailma üksteisega suhtlemiseks ja see jätab tähelepanuta midagi, mis meid filosoof isegi võib-olla rohkem huvitab. Nimelt seda, et arvutite ja infotehnoloogia laiemalt on muutunud keskkondlikese, tõlgendatakse jõududeks, mis vormivad meie maailma ühiskonda ja arusaama iseendast ja ümbritsevast maailmast ja nad teevad seda vähemalt nelja suure muutuse kaudu. Esimene on neist on virtuaalse reaalsuse piiri hägustamine, teine on inimese masina looduse piiride hägustumine. Kolmas on see, et kui enamiku inimkonna ajaloost on meid vaevanud informatsiooni puudus informatsioon raske kätte saada siis nüüd me upume informatsiooni, me vahepealne informatsiooni küllus. Raske on valida, mis on oluline, mis ei ole. Ja viimaks infotehnoloogia tõstab esile suhete olulisuse asjade, nende omadustes. Pakunged vaatakse järgnevat kahtekümmet viit aastat nende nelja muutuse valgusest, mida nad võiksid kaasa tuua. Ja alustame sellest, mis see tähendab, kui reaalne ja virtuaalne, nende piirid häguseks muutunud liitreaalsuse, virtuaalmaailmade, virtuaalreaalsuse, virtuaalse raha igasuguste teiste virtuaalsete nähtuste tulemusel ja leviku tõttu tekib meil rida uusi moraalseid juriidilisi probleeme. Kolm lihtsat näidet. Üks varasem näide uutest probleemidest küsimustest, mida siin tehnoloogia tõstatab 192. aastal internetti kogundas landa, muu tegemist oli tekstipõhise virtuaalse kogukonnaga. Tänapäeval te lähete Logitseismandi virtuaalsesse kogukonda, et mingisugust kolmemõõtmelist maailma, kus tegelastega seal te nägite lihtsalt teksti, mida kasutajad siis lõid. Ühel heal päeval 92. aastal võttis üks lamba muu kasutaja oma avatari abil teise mängija avatari, eksis mängusisese või kogukonna sellisele tegelasele kontrolli ja sooritas sellega teise mängija tahte vastaselt kõikvõimalike nilbeid asja. Seksuaalakte, igasugused. Kuna tegemist ei tekstipõhise kogukonnaga, siis kõik see piirdus suhteliselt rõlgete lausetega, mida siis kõik sisse loginud inimesed lihtsalt samal ajal nägid. Kuna tagajärjeks oli siiski kogukonnasisene tõsine debatt selle üle, et kas see, mis juhtus, kas see nüüd oli virtuaalne vägistamine ei olnud, mis ajas peaaegu kogu kogukonna lõhkeja, ühtlasi aitas alustan virtuaalmaailmad antropoloogilisele sotsioloogilistele uurimustele. See nii-öelda mingis mõttes tõukas tagant sotsioloogide teadlaste huvi selliste keskkondade vastu. Keda huvitab Sist. Juljandi Bell on sellest kirjutanud terve pikaraamat 2009. aastal mõistes Hollandi kohus, kolm alaealist süüdi virtuaalse mööbli varastamisest. Mängus hobu hobu on selline mitme mängijaga online mängus. Igal kasutajal on oma virtuaalne hotellituba, mida ta sisustada saab ja kolm kasutajat pettuse teel omandasid teiste kasutajate sisselogimise kasutajanimed ja tõstsid siis nende tubadest virtuaalse mööbli oma tubadesse. Küsimus, kas kohtunik tegin nalja või oli sellise teo eest mingisugune juriidiline karistusega moraalne halvakspanu põhjendatud? Nüüd mitmed Second Life'i kasutajad, kui me vaatame veel korra ühte näidet on abieluinimesed, meil on abikaasa, neil on lapsed. Aga osad neist on ka virtuaalselt abielus teiste Second Life kasutajatega. Kas tegemist on petmisega, kas on kõrvalhüpe? Teiseks, üha suureneb nende inimeste hulk, kellel on siukseid sõpru, mina ei mäleta neid virtuaalsete sõpradega, kellega nad kunagi näost näkku kohtunud, nad suhtlevad ainult Facebooki, sotsiaalmeedia interneti vahendusel. Kas saab olla tõeline sõprus või on seal mingisugune enesele valetamine, mingi asendustegevus? Ma ei püüa neile küsimustele siinkohal vastata, aga ma spekuleerin, et järgneva 25 aasta jooksul üha suurem hulk inimesi veedab aina rohkem aega virtuaalsetes, kogukondades ja virtuaalsete tegelastega suheldes. Ja seetõttu võime oodata selliste juhtumite küsimuste kasvu. Ja vastused neile küsimustele muutuvad aina olulisemaks ning nende vastutuse tulemusel muutub meie arusaam kuritegudest, sõprusest ja mitmetest meie moraalsetes juriidilistest arusaamadest. Nüüd elus ja eluta looduse, inimese ja masina eristamine, see teine piir, mida infotehnoloogia hägustab muutub tänu tehislikena autonoomsetele, masinatele ning inimkeha täiendamisena igasuguste implantaatide üha keerulisemaks. Meie ühiskond sõltub üha enam keskkonnaga kohanematesti, õppimisvõimelistest, autonoomsetest, masinatest. Kõigele minu näide on võib-olla isesõitvad autod. Ütleme, et agent kui me hakkame definitsioone sisse tooma vaikselt ütleme, et agent on keegi, kellel on võime tegusid soorita, ütleme, et agent on autonoomne, kui ta mingis keskkonnas paikneb, süsteem adub oma keskkonda, mõjutab seda ajas oma tegude kaudu oma eesmärkide saavutamiseks. No jällegi isesõitev auto on üks näide. Kui teil on lihtsama tehisintellekt, mis sooritab finantsturgudel ostu- ja müügitehinguid, siis oleks teine näide keerukamad autonoomsed agendid on võimelised ise muutma neid reegleid, mis nende tegusid suunavad. Tavaliselt kui masinad toimumise tagajärjel juhtub mingi õnnetus mõtlema, et kas kasutaja või masina looja oli vastutav. Aga õppimisvõimelist autonoomsete masinate üha laialdasem kasutamise tulemusel suureneb selliste tegude hulk millest on keeruline masina kasutajate loojat vastutusele võtta, sest kumbki ei osanud ette näha ka ära hoida õppimisvõimelise autonoomse masinategusid. Ja selle tulemuseks on teatud tüüpi vastutus, lünk, sest ei masinatega selle loojat justkui vastutusele võtta ei saa. Näiteks kui õpib autonoomia isesõitev auto põhjustab liiklusõnnetuse, milles juht jääb ellu, kuid kaasliikleja hukkub. Kes siis vastutab? Kas vastutab juht, kelle otseselt autole kontroll ei olnud, vastutab see, kes auto programmeeris või on tegemist mingis mõttes lihtsalt loodusõnnetusega üks viis selle lünga kaotamiseks, mille üle filosoofid ja mõningad teadlased spekuleerivad, on moraalsete autonoomsete masinate loomine. Ühesõnaga need oleksid sellised masinad, mis on iseseisvad õppimisvõimelised ja mis on võimelised ühtlasi langetama moraalseid otsuseid eristama õiget valest, näiteks isesõitev auto saaks moraalsetel kaalutlustel otsustada, kas ohverdada kaasliikleja juhi päästmiseks liiklusohtlikus olukorras või ohverdada juht kaasliikleja näiteks lapse päästmiseks. No muidugi, arvutiteaduse seisukohalt tekib siin rida keerulisi küsimusi. Esiteks, millised on täpselt moraalsete otsuste langetamise protseduurid, teiseks, kuidas me saame neid programmeerida niimoodi, et arvuti nendega toime tuleks? Filosoofilises õiguslikus plaanis tekib samuti rida keerulisi küsimusi sellega, mis või kes saab üldse olla moraalselt vastutav kultuuris üldiselt. Niisugune tüüpiline näide vastutavast olendist on täiskasvanud tervemõistuslik inimene. Kui me loome sellised masinad, millel on võime moraalseid otsuseid vastu võtta, siis me peame kuidagi kas muutma oma arusaama vastutusest, laiendama nende olendite ringi, kes saavad olla vastutavad ja see ei ole pelgalt akadeemiline küsimus. Mitmete uuringute andmetel on inimestel kalduvus nii arvutitele kui autonoomsetele robotitele vastutust omistada seda isegi tõenäoliselt igapäevaelus teinud. Kui teil keset tööd arvuti kokku jookseb ste süüdistajate arvutit vihastada, selle peale näiteks arvati, et on midagi valesti teinud. Nende autonoomsete masinate üha suurema leviku valguses on tõenäoline, et me peame järgmise 25 aasta jooksul ümber vaatama oma arusaamad moraalsest juriidilisest vastutusest langetama otsuse selle osas, kes või mis saab üldse olla vastutav. Virtuaalse reaalsuse vastanduse kadumisega kipub hägustuma ka piir selle vahel, millal me oleme Online ja millal me ei ole, on ainult, millal me oleme internetis ja millal me ei ole enamik teistkümnel nutitelefonid taskus. Facebook, te olete te kogu aeg tegelikult Online. Nüüd üha suurem hulk meie tehnoloogiaid jälgivad 11 õpivad üksteiselt suhtlevad üksteisega näiteks raadiosagedus, vastus, kiibid Nike'i jalatsites mõõdavad ja talletavad läbitud vahemaid teavitavate Jaiphony, sellest mõõdavad teie samme. Kui teil on nutikas samsungi külmkapp siis ta annab teile teada, millistel toiduainetel külmkapis hakkab aegumistähtaeg lähenema ja annab retseptisoovitusi Need teist, kes läksid kaasa siin paari aasta taguse Pokemon hullusega teele. Termin liitreaalsus tõenäoliselt tutvustamist ei vaja. Liitreaalsus on sisuliselt virtuaalse reaalse keskkonna kombineerimine, milles arvuti poolt loodud virtuaalsed objektid kuvatakse kas siis nutitelefoni või prillide peale tegeliku maailma. Tavaliselt jagatakse neid tehnoloogiaid kaheks. Kui Pokemon kood tüüpi lahendused, kus te vaatate läbi nutitelefoni ekraani ümbritsevat keskkonda, siis näete seal virtuaalseid Pokemon või midagi muud sellist nimetatakse seadmepõhiseks liit reaalsuseks. Kui teil on prillid, mis seda tööd teevad, siis me nimetame neid nii-öelda hõlmavaks inversiivseks liit reaalsuseks. Selle teise tüüpiliseks näiteks on näiteks Microsoft Holonen. Kuna mul täna slaide ei ole ja mis siis, et loengusarja elu pärast Google'it Google veel toimib. Keda huvitab, võite praegu guugeldada, mis asi on Microsoft Holonenud ja näiteid näha nüüd kui kõik need tehnoloogiad, autonoomselt töötavad robotid pidevalt onlain olevat nutiseadmed, mis kumavad meie silme ette või telefoniekraanidele lisaks tegelikule maailmale erinevaid virtuaalseid objekte, mis samuti oma eesmärke taotlevad ja kõik omavahel suhtlevad. Kui kõik see saab tegelikuks tõenäolisemaks järgneva 25 aasta jooksul, see muudab märkimisväärselt meie elukeskkonda. Ühesõnaga õnne tulevikus oodata seda, et need linnatänavad, millele me liiklema ei ole asustatud ainult inimeste poolt asustatud autonoomsete robotite poolt suuremal või vähemal määral ja igasuguste virtuaalsete objektide poolt, mida me kas läbi oma prillide või ma hiljuti kuulsin kuskilt on patenteeritud liitreaalsus läätsed, mis käivad silma sisse, et ei pea isegi neid enam kandma, mis kõik koos linnakeskkonnas toimetavad. Aga kui te soovite ette kujutada seal võimalikku tulevast elukeskkonda, ärge mõelge nimega meitrixi filmile, kus siis, kui üles ärkab, on suurte, punaste silmadega mingisugune metallist kaheksajalg tal vastu vaatamas. Mõelge pigem sellisele iseenesest mitte kuigi heale ulmefilmile nagu Ghost in the Shell. Hiljuti tuli linastus kinodes kus virtuaalne füüsiline arhitektuur, virtuaalsed reaalsed objektid on pidevalt meie ümber ja suhtlevad omavahel ning moodustavad selle hübriidelukeskkonna, kus me viibime, see kusjuures tõstatab olulisi küsimusi seoses keskkonnaeetika ja muinsuskaitsega. Milliseid objekte me peaksime säilitama, millised ei peaks kas ainult looduslikke või näiteks mingit põhjust virtuaalseid objekte väärtuslikuks säilitamisväärseks pidada? Need kolmandaks, kolmas muutus, mida infotehnoloogia on kaasa toonud, on informatsiooni üleküllus. Kirjaeelsetes suuliste skulptuurides oli reeglis informatsiooni puudus, reegliks oli unustamine, mitte meeldejätmine. Kuna ainus meedium informatsiooni tallutadel inimaju siis bioloogilise ajusurmaga oli ohtetka, informatsioon kadus. Kirja leiutamisega, oletatava informatsiooni hulk teatud määral suurenes, ei sõltunud enam millestki nii kergelt hävina vast nagu see umbes pooleteisekilone hallollus kolbase kõrvade vahel lihtsam säilitada ja põlvkonda üles andmeid edasi anda, aga kuna kirjaoskus oli vähe levinud ning käsitsi kirjutamine võttis palju aega, siis enamus informatsioonist läks ikka kaduma. Gutenbergi trükipress aitas veel suuremat hulka informatsiooni säilitada, aga infotehnoloogia ennekõike arvutitehnoloogia tekkimise levikuga. Tänu mälumahu odanemisele tehnoloogia kättesaadavuse suurenemisele on nüüd toimunud märkimisväärne muutus. Kui enamik inimkonna ajaloost on reegliks, nagu ma mõtlesin, olnud unustamine ja meelespidamine ei olnud erandiks, siis nüüd on reegliks meelespidamine ja erandiks saanud unustamine. Teil kõigil on suurem või väiksem digitaalne jalajälg ja enamik teist ei ole üldse teadlikud. Mida kõike see digitaalne jalajälg sisaldab. Kõik teie pangatehingud, poe ostud, teie mobiiltelefoni poolt, jälgitud GPS-i abil paika pandud teie liikumistrajektoori igapäevaasjaajamistes ja nii edasi. See kõik on osa digitaalsest jalajäljest. Ühesõnaga nüüd me jätame meelde rohkem, kui me tahaksime. Mis tekitab olulisi küsimusi privaatsuse osas ja probleeme selle osas, selle öeldu valguses on tõenäoline, et järgmise 25 aasta jooksul saab privaatsus ja näiteks õigus olla unustatud õigus selleks, et näiteks Google, kes on meie selle loenguseeria peakangelane, on kohustatud mõningad andmed Teie kohta kustutama, kui ta selleks taotluse osutada. Kusjuures, kui ma ei eksi, siis Euroopa Liidu tasandil on see õigus juba aktsepteeritud või vähemalt see võimalus on olemas, siis põhimõtteliselt tähendab seda. Kui varasemal ajal sooritasid ta mingisuguse eksimuse ja unustamine oli reegel, siis noh, mõne aasta pärast unustati ära ja ta saite rahulikult eluga edasi minna. Kui te nüüd sooritati mõne eksimuse, siis kusagil on see talletatud, suurema tõenäosusega peate aktiivselt mingeid samme astuma, et see eksimus unustatakse. Te saaksite rahus oma eluga edasi minna ja viimaks, kui ma lähituleviku ülevaadet hakata kokku tõmbama, nagu ma ütlesin, väitsin siis infotehnoloogia tõstab esile suhted objektide omaduste vahel, mis see tähendab? No me kipume rohkem tähelepanu pöörama sellele, millised asjad on või olema peaksid ja vähem sellele, millised on nendevahelised suhted. Näiteks, kui me räägime sellest, et Euroopa Liit kipub fragmenteeruma või suhetes teistega räägime barjääridest nende ületamisest siis selle tulemusel me jätame tahaplaanile osade omavahelised suhted. Kipume armanud, probleemide lahenduseks on parem juhtimine või suurem kontroll või infotehnoloogia levik tõstab just suhted esiplaanile. Ja seda illustreerib ma väidaksin infotehnoloogia mõju rahvusriikidele poliitikale. Nüüd kuna jällegi ma toetan siin spekuleerida mõningatele terminitele, siis paar definitsiooni arvutiteadustes me ütleme, et multiagent süsteem on selline süsteem, mis koosneb mitmest agendist ehk süsteemist, millel on eesmärgid ja autonoomse tegutsemise võime juhatuses omavahel näiteks läbi rääkida, koordineerida, et koos midagi korda saata ja ütlema, et poliitiline multiagent süsteem on siis sisuliselt sama tüüpi süsteem, mis tegutseb poliitilistel eesmärkidel. Näiteks poliitiline multiagent süsteem on IMF või Maailmapank. Ma väidaksin, et selliste süsteemide esilekerkimist soosib infotehnoloogia. Miks? Esiteks infotehnoloogia muudab andmed ja nende kontrolli teatamates demokraatlikumaks, sest mitteriiklikel süsteemidel on ka võimalus andmetele ligi pääseda neid talletada, neid levitada näiteks enge oodel ja riigid selle tõttu ei ole enam ainsad peamised informatsiooni kontrollivad süsteemid vaid nad konkureerivad mingis mõttes poliitiliste eesmärkide saavutamisel just mitteriiklike informatsiooni haldavate süsteemidega. Ja kui raha ja kaupade sõltuvuse informatsioonist kasvab, see tähendab, et poliitilise võimu iseloom hakkab muutuma poliitilist võimu hakkavad üha rohkem oma oma need, kellel on kontroll informatsioonile ja vähem need, kellel on kontroll sõjalise jõuna. Kontroll informatsiooniline võimaldab rohkem korda saata. Teiseks, infotehnoloogia muudab informatsiooni ja teabe edastamise geograafilistest piiridest sõltumatuks. Mis tähendab seda, et kui teil on mingisugune poliitiline agenda, mida tahate korda saata aga teie lähinaabruskonnas ükski sõber ja naaber sellega nõus ei ole, siis piisab internetiminemisest ei saanud, te leiate endale hulga mõttekaaslasi üle maailma ja see võimaldab teil moodustada poliitilisi gruppe, liikumisi sõltumata geograafilistest piiridest. Väidaksin, et viimase rohkem kui aasta väldanud nii to kampaania on hea näide sellest, mis ei küsi geograafilisi piire. Samuti muudab infotehnoloogiaorganisatsioonide haldamise paindlikuks ühesõnaga üha sagedamaks selline stsenaarium, kus tekivad ajutised grupid mingi ühe või paari kitsama eesmärgi saavutamiseks. Kui see on saavutatud, lähevad jälle laiali, neil ei ole mingit põhjust parteid moodustada, valimistel osaleda ja nii edasi. Ja samamoodi see mingis mõttes muudab seda, kuidas me üldse inimestena poliitikaga suhestume kui tavaliselt riigi ja parteipoliitika puhul. Me peame nii-öelda põhjendama selles mitteosalemist. Me oleme meid, eeldatakse, et me oleme kogu aeg aktiivsed osalised, valijatena jälgime, mida poliitikud teevad ja võtame vastu otsuseid ja valikuid, siis infotehnoloogia vastupidi, võimaldab meil lihtsalt ajutiselt osaleda, kui on parasjagu mingisugune, kas kohalikud globaalne eesmärk, mille poolt me oleme ja kui see on saavutatud. Me lülitame ennast jälle poliitikust välja. Ühesõnaga, mis tähendab poliitikute jaoks seda, nad peavad rohkem vaeva nägema selleks, et inimesi kaasata, sest pidev kaasatus ei ole enam see tavaline tausta eeldus, mille juures me toimetame. Mis selle tulemuseks on, selle tulemuseks on selline asi, nagu ma väidan, nagu poliitiline appub, doos tapab doos on programmeeritud rakusurm. See leiab teis kõigis minus ka pidevalt aset. Mingid rakud surevad ka selleks, et organism saaks end uuendada, see on loomulik ja hädavajalik ellujäämiseks. PoliitNapotoos on rahvusriikide järk-järguline uuenemine ja muutumine informatsiooni ühiskondades ühtlasi sellise keskse riikliku bürokraatia osatähtsuse kahanemine poliitilistes protsessides. Ja just nende infotehnoloogiaomaduste tõttu ma väidan, et me näeme üha rohkem selliseid olukordi, kus riigid peavad poliitiliste eesmärkide saavutamiseks üha rohkem suhtlema. Mitteriiklike nähtustega on üks näide. Kreeka majanduskriisi ajal, 2009. aastal pidi Kreeka riik korraga suhtlema riikideüleste poliitiliste multiagent süsteemidega nagu Euroopa Liit või IMF kuid samas ka mitte selliste mitteriiklike süsteemide nagu nagu finantsturud, rahvusvahelised investorid ja Kreeka rahvas. Tema suhted ei piirdunud ainult teiste rahvusriikidega, et loomulikult vastu võiks tuua näiteks hiljutised Ameerika Ühendriikide presidendivalimised, rahvusluse tärkamine uuest Euroopas ja kas või näiteks hiina tüüpi riigikapitalism, kus mingeid selliste tsentraliseerimist ei toimu. Ja selle põhjal. Mulle tundubki, et me saame näha kahe vastassuunalise poliitilise kalduvuse konflikti. Ühelt poolt me läheme uute poliitiliste multiagent süsteemide esilekerkimist ja riigi osatähtsuse kahanemist teiselt poolt. Riik hakkab vastu, ta püüab oma poliitilist võimu säilitada ja ma julgeks väita, et järgmise, 20 25 aasta jooksul me näeme selle konflikti pingestumise ja ma väidangi seda, et need riigi keskseid funktsioone nõrgestavad asjaolud ei tule isegi mitte niivõrd poliitiliste dioloogiastad sellest tehnoloogiast, mida me igapäevaselt kasutame. Seda võimaldab meil teistmoodi olla kodanikud, teistmoodi olla poliitiliselt aktiivsed. Vahekokkuvõtteks me tõenäoliselt järgmise 25 aasta jooksul näeme virtuaalse ja reaalse piiri üha suurenevat hägustumist. Ei ole enam ilmselge, et näiteks teie robotkoer ei ole mingis mõttes elus või on kuidagi vähem elus kui on näiteks teie bioloogiline rakkudest koosnev koer ei ole enam selge, millal me oleme Online ja millal me oleme offline. Me oleme kogu aeg Online mis ühelt poolt suurendab meie suhtlusringi ja teiselt poolt tekitab olulisi privaatsusprobleeme ja me tõenäoliselt näeme ka jätkuvat konflikti sellist pinget ühelt poolt selliste rohujuuretasandi ja tehnoloogia abil kiiremini tekkivate rohujuuretasandi globaalsete liikumiste vahel ja teiselt poolt siis riikide vahel, kes püüavad neile tendentsidele vastu seista. Loengu teises pooles. Seda, kuidas filosoofid ennast eriti koduselt tunnevad. Spekuleerin nii, et vähe pole, katsume vaadata kaugemasse tulevikku. Mõtleme siis, mis võiks juhtuda järgmise 100 aasta jooksul, on siis alanud sajandil. Ja selleks ma pakuks välja, et vaataks ühte konkreetset stsenaariumi, ühte konkreetset tehnoloogiat, nimelt singulaarsus ja tehisintellekt. Kui siin on füüsikuid, siis te saate kohe kurjaks, sellepärast et futuroloogits, filosoofid, arvutiteadlased on võtnud täiesti suurepärase selge tähendusega mõiste füüsikast ja selle ära lörtsinud sisuliselt näiteks füüsikas on singulaarsus punkt ajas või ruumis, milles mingisuguse nähtuse matemaatiline kirjeldus lakkab töötamast mistõttu on seda siis keeruline mõista, näiteks oleksid musta augu kese või suur pauk sellised sündmused, mida füüsikas me nimetame siin kulaarsuseks. Nüüd selle analoogia põhjal mõningad futurlogide arvutiteadlased väitnud, et me saame ka ajaloolises plaanis rääkida mingisugusest singulaarsusest. See oleks siis selline hetk, mil teaduslik ja tehnoloogiline areng toob kaasa niivõrd radikaalse muutuse elukorralduses ja olemuses et seda on keeruline või suisa võimatu mõista. Ja seda nimetatakse singulaarsus hüpoteesiks, mis siis ütleb, et inimkonna kiireneb, kultuuriline tehnoloogiline vaimne areng jõuab ühel hetkel punkti, milles leiab aset elukorralduse ja, või inimloomuse radikaalne olemuslik muutus. Kusjuures selle hüpoteesi sees on kaks väidet. Esimene väide ütleb, et tehnoloogiline või kultuuriline muutus on kiirenev. Ta kasvab eksponentsiaalselt ja seda võib mõista siis kas arvutuskiiruse kasvu läbi teie arvutite protsessorid muutuvad kiiremaks. Seda võib väita majanduskasvukiiruse põhjal. Seda on väidetud toodete ja teenuste koguhulgale näidates. Teised autorid on pidanud silmas näiteks bioloogilise evolutsiooni eri etappide kiirenemist, et need etapid vahetuvad üha kiiremini või siis masinõppimise arvutit, enesetäiustamise, võimekuseni, kiiruse kasvu. Mõned autorid, nagu näiteks või crowds vahel on püüdnud näidata kõigi selle kasvutrendi aluseks on tegelikult mingisugune loodusseadus. Visuaalselt kujutatakse sellist kasvu tavaliselt kõverana graafikul, mis tulevikus läheneb vertikaalse asümptoodi poole. Ehk siis lähen muutub peaaegu vertikaalseks sirgjooned ja see omakorda viitab justkui mingile katkestusele inimkonna ajaloos. Küsimus ise, kui kaua see katkestus kestab, kas mõne tunniline episood või vältab mõned aastad? On, selle osas ollakse eri meelt. Aga üldiselt idee on selles, et seal tegemist singulaarsuse näol on tegemist mingi pöördepunktiga inimkonna ajaloos. Intelligentsuse raames võiks olla silmas pidada näiteks sellist olukorda, kus traditsioonilise IQ testiga mõõdetav intelligentsuse määr muutub superintelligentsete olendite puhul rakendama. Ühesõnaga tulevikus meil saavad olema niivõrd intelligentsed olendid, et nende intelligentsuse määr on sisuliselt olemasolevate vahenditega võimatu mõõta. Mis omakorda tähendaks seda, et nende motivatsioonid, nende soovid, nende huvid, nende tahtmised on meil põhimõtteliselt ligipääsmatud. Meil on võimatu mõista, milline sellistest olendite kasutatud maailm oleks. Me peaksime eristama kahte tüüpi singulaarsus. Me saame rääkida tehnoloogilisest transumanistlikust kohe seletamise vahele. Tehnoloogiline singulaarsus on idee poolest selline murranguliste tehnoloogiate kiire arengu poolt esile kutsutud sündmus või faas, mis toob kaasa radikaalse muutuse meie tsivilisatsioonist. Sinul on peetud silmas selliseid tehnoloogiaid nagu tehisintellekt või nanotehnoloog. Ühesõnaga tehnoloogiline singulaarsus postuleerita tulevikus leiab aset intellekti plahvatus. Ma kohe räägin lähemalt, mis stsenaarium endast kujutab, mille tulemusel tekivad tehislikud superintelligentsed olendid, mis radikaalselt muudavad inimeste elukeskkondadega inimesi endid. See termin ise tehnoloogiline singulaarsus selles tähenduses pärineb. John von Luimanilt iseloomustas seda pidevalt kiireneva tehnoloogilise inimese eluviiside progressina mis jätab mulje mingisugusele asingulaarsusele lähenemisest inimrassi ajaloos, millest edasi inimeste elu meile tuttaval viisil ei saa jätkuda. Ühesõnaga tavaliselt selle stsenaariumi järgi need tulevased superintelligentsed olendid ei ole bioloogilised. Nad on sünteetilised. Transhumanism on liikuna, mis pooldab tehnoloogia kasutamist inimkeha ja aju bioloogiliste piirangute ületamiseks. Need tehnoloogiad võivad olla farmatseutilise. Näiteks te võite võtta kas tablette, kapsleid või midagi muud sellist, mis parandab teie mälu tööd, intellektuaalset võimekust, keskendumist. Need võivad olla geneetilised. Näiteks Me täiustame geenitehnoloogia abil embrüoid, enne kui nad sünnivad. Kõrvaldame mingisugused potentsiaalselt ohtlikud geenikombinatsioonid või lihtsalt täiustama mingeid omadusi, mis me arvame teatud geenidest lähtudes enda disainitud lapsed, mingis mõttes. Aga need võivad olla ka prosteetilised, ma näiteks käe või jala kaotusel saan oma bioloogilisest asemest oluliselt paremini funktsioneerima võimsama tehisliku jäseme. Nüüd transkommunistlik singulaarsus on samamoodi selline pöörde murdepunkt inimkonna ajaloos peale mida siis elu toimib edasi teistmoodi, aga siin keskselt tehnoloogiaga näiteks disainer droogid, geenitehnoloogia, proteesid, näiteks idee poolest tänu geenitehnoloogia arengule me saaksime ühel hetkel pidurdada või heal juhul peatada. Monanemise on üks spekulatsioon, mis kuulub pigem transumonistliku stsenaariumi alla. Ühesõnaga, erinevus on selles, et kui tehnoloogilise singulaarsuse pooldajad leiavad, et kõige tõenäolisem tee superintelligentsete olendite käib läbi tehisintellekti või mingite sünteetilist olendit siis Trans humoristliku singulaarsuse pooldajad arvavad, et see tulevane superintellekt on ikkagi mingis mõttes bioloogiline olend või vähemalt teatud tüüpi küborg. Nüüd ma keskendun siinkohal tehnoloogilisele singulaarsusele. Miks me peaksime uskuma, et niisugune asi võiks üldse aset leida, äkki see on lihtsalt igavlevad arvutiteadlaste füüsikute selline hobi, et õhtul pole muud teha, siis kirjutavad halba ulmet? No tavaliselt ehitatakse selle idee poolt, miks selline asi peaks aset leidma, järgmine argument? Esiteks öeldakse, et tehnoloogia uurimine näitab, et tehnoloogiline progress on juba pikka aega kiirenenud. Teiseks, meil on põhjust uskuda, et see kiiremini jätkub veel vähemalt mitu aastakümmet. Kolmandaks, kui tehnoloogilise progressi kiiremini jätkub, siis muutuvad meie tehnoloogilised saavutused nii suureks, et nende tulemusel muutuvad meie kehad, teadvus, ühiskonnad, majandused tundmatuseni. Järelikult on tõenäoline, et selline radikaalne muutus leiab aset tavaliselt tehnoloogilise progressi näitena, nagu te olete tõenäoliselt ka varasematest loengutest selles seerias kuulnud. Üks levinud nähtus, mida siis selle kinnituseks tuuakse Moore'i seadus, mis ütleb, et mikrokiibil olevate transistorite arv kahekordistub enam-vähem iga kahe aasta järel või siis mõnikord öeldakse juba 18 kuu järel. See praktikas tähendab, see tähendab seda, et arvutite telefonide protsessorid muutuvad kiiremaks, nende jõudlus kasvab. Kusjuures selle seaduspära lõppu on ennustatud juba mõnda aega ja tõsi, on väidetud, et viimastel kümnenditel näitab see tõepoolest raugemise märke. Aga optimistid, kas siis apelleerivad sellele, et tegelikult see protsess ikka jätkub, sest muutub kiipide disain, muutub see, kuidas me kiipe teeme. Või siis me leiame mingi hoopis teise tehnoloogia. Ühesõnaga optimistid leiavad, et see, et meie praeguse tehnoloogia juures protsessorite kiirus eriti ei kasva, see ei tähenda, et see tendents ise lakkab. Nüüd kirjeldus argumente, seda ideed, et meil on kiirenevad tehnoloogilised muutused ja see viib lõpuks singulaarsuse kritiseeritud mitmete näiteks on öeldud, et tõendid ei kinnita väidet et tehnoloogiline progress järjepidevalt kiireneb. Vastupidi, meil on näilise kiiremise perioodid, mille järel progress aeglustub teatavalt platoole pidama. Ühesõnaga, et see on episoodiline, mitte järjepidev protsess. Teiseks, mitmed arvutimudelid on näitavate tehnoloogiline progress katkeb, sest meid ootab tulevikus ees hoopis globaalne majanduslik ökoloogiline kollaps. Tuntud raportid aastatest 72 2004, kui ma ei eksi, siis kas Rooma klubile ennustasid midagi sellist ja muidugi kolmandaks on lihtsalt singulaarsus ideed naeruvääristatud. On öeldud, et tegemist on teatud tüüpi nohikute õndsusega nii nagu kristlastel oma untsus paradiisis, seal nohikute paradiis, sest et tegemist ei ole mitte teadusliku mõistega, vaid religioosse mõistega logis versiooniga, religioonidest, tuttava maailma lõppu ja paradiisi stsenaariumiga sisuliselt ja sellele teadusega mingit pistmist. Nüüd ma püüan siinkohal sellele kriitikale vastata, vastupidi, eeldame lihtsalt intellektuaalsest huvist, et kiirendus, argument siiski peab paika, tehnoloogiline progress kiireneb tõusvas joones ja et singulaarsus on vähemalt ideel poolest võimalik. Milline stsenaarium, kuidas see võiks aset leida? Üks stsenaarium on see, mille kohta öeldakse intellekti plahvatus. Selle pakkus välja 65. aastal, eks matemaatik, nematasiteerindada. Defineerime ultra intelligentse masinamasinana, mis ületab ükskõik kui targa inimese kõigist ole intellektuaalsest tegevusest. Kuna masinate loomine kuulub nende intellektuaalsete tegevuste hulka, siis loob ultraintelligentne masin veel paremaid masinaid. Siis leiaks vaieldamatult aset internetiplahvatus, kus inimese intellekt jääks kaugele maha. Seega on esimene ultraintelligentne masin inimese viimane leiutis, eeldusel et masin on piisavalt taltsas, et öelda meile, kuidas seda kontrolli all hoida. Aga sa ei tea sellest, kui me loomeinimesega võrdväärselt intelligentse masina siis üks asi, mida see masin oskab teha, on intelligentseid masinaid luua ja kui me suudame luua endaga võrdväärse vendast intelligentse masina, siis see masin suudab luua veel endast intelligentsem. Masina järgmine põlvkond loob veelgi intelligentsem masina ja niimoodi protsess üha kiirenevalt kasvab, kuni me lõpuks jõuame millelegi, mille kohta võiks öelda superintellekt. See oleks siis väga lühidalt siin intellekti plahvatuse stsenaarium selle kohta, kuidas me siin kulaarsuseni võiksime jõuda. Nüüd miks arvata, et see leiab aset tänu tehisintellektile sest tehisintellektil on mõningad eelised inimeste ees. Esiteks, tal on rohkem arvutuslik ressursse, inimaju kasvutõmbavus 80 viite kuni sadat miljardit neuroni ja see on evolutsiooni aina maitsa poolt seatud ülempiir. Ühesõnaga meie aju ei saa olla palju suurem ja sinna ei mahu eriti palju rohkem neuronid. Tihese intellekti puhul on aga aju jutumärkides paika pandud riistvara füüsikaliste piiridega näiteks on täiesti mõeldav hoonetekompleksi suurune aju ja selline võikski olla funktsionaalne. Muidugi päikesesüsteemide galaktikate suurune aju päris ei ole, sest et siis tekivad teistsugused probleemid, vastu tulevad füüsikalised piirid infoedastuskiiruse osas valgusaastate kauguselt elektriimpulsside saatmine võtab aega, siis arvutuskiirus kahaneb. Teiselt poolt me ei saa, ka paistab oma kiipe väikseks teha, siis siis hakkavad kvantmehhaanilised viperused häirima nende tööd. Ühesõnaga põhimõtteliselt arvutitel on suuremad arvutuslikud ressursid. Teiseks aksonid ehk närvirakkude pikad jätked, mis juhivad elektrisignaal ühest närvirakust teise, edastavad signaale kiirusega umbes 75 meetrit sekundis. See tundub päris kiire. Aga tarkvara saaks üle kanda üha kiiremale riistvarale, see omakorda kiirendaks infoedastust, tähendab põhimõtteliselt füüsikaline infoedastuse ülempiir on palju kõrgem, ehk siis tehisintellekt saaks informatsiooni töödelda palju kiiremini kui meie suhteliselt aeglane bioloogiline aju. Veel üks eelis on see, et kui te tahate inimest koolitada, et ta oleks tark, edukas, intelligentne ja nii edasi siis te peate sellele kulutama 18 või rohkem aastat ja selle tulemusel te koolitate parandate tõstate selle ühe ainsa inimese efektiivsust. Aga kui teil on ise õppinud tehisintellekt, mis näiteks muutub 10 protsenti efektiivsemaks tänu ütlemisele, siis ta saab endast luua identseid koopiaid. Ühesõnaga, kui üks tehisintellekt muutub 10 protsenti efektiivsemaks, siis sellega võid tegelikult terve kogukond neid muutuda 10 protsenti kiiremaks, efektiivsemaks, lihtsalt seepärast teeb endast identsed koopiad. Mis siis omakorda võib jällegi iseenesele ehitades eskaleeruda. Ja muidugi kõige olulisem tõenäoliselt eelis on see kõik olete kuulnud mõistet homo ökonoomikus, majandusteadlaste idee selle kohta, milline on inimene selle idee järgi inimesed on ratsionaalsed otsustajad, kes püüavad maksimeerida omakasu. Ma soovitan teil ennast selle kirjelduse valguses mitte väga hästi tunda, sest see ei ole teie. Ja see ei ole ka mina. Uurimused käitumisökonoomika vallas näitavad, et me ei ole nagu homo ökonoomikus. Me oleme pigem nagu huumori Simpson. Me oleme ebajärjekindlad, irratsionaalsed olendid, kel puuduvad stabiilsed eesmärgid, kes ei suuda neist kinni pidada. Ühesõnaga, majandusteaduslikud eeldused hästi ei rakendu sellele, millised inimesed päriselt on. Kui te oleksite homo, ökonoomikusse, oleks ilmtingimata halb. Näiteks kui te tahate dieeti pidada, siis te suudaksite sellest kinni pidada. Teil ei tekiks kiusatusi, võtta see üks pitsatükk või see üks koogitükk sohki teha. Preemiaks te kulutaksid optimaalselt aega, energiat oma plaanide elluviimiseks, viiksite oma plaanid ka ellu, sõltumata sellest, kui tüütu see protsess ise oleks. Nagu öeldud, me anname rohkem nagu Homer Simpson. Aga tehisintellekt oleks oma ökonoomikus sellisena, ta oleks ratsionaalsem ja efektiivsem oma eesmärkide saavutamisel kui meie. Ühesõnaga näide teised eeldused annavad põhjust arvata, et kui intellekti plahvatus leiaks aset siis tõenäoliselt leiaks aset tehisintellekti abil ja kaudu. Kui me räägime internetiplahvatused ja tehisintellektist, me peaksime ütlema mõne sõna selle kohta, me spekuleerime sellest loengu lõpupoole veel rohkem. Millised võiks olla tehisintellekti motivatsioonid, mida ta tahab, mida ta meist tahab, mida ta tahab saavutada, ütleme siis niimoodi et üks kõige suuremaid vigu, mida me saame tehisintellekti motiividest mõeldes teha, on mõelda, et need on kuidagi inimeselaadsed. Antropomordsed meile tuttavad, ei ole mingit põhjust arvata, et tehisintellekti huvid ja eesmärgid on mingilgi määral inimlikud. Kujutlege graafikut, kus ühel teljel on lõppeesmärgid, eesmärgid, mille nimel intellekt töötab ja teisel teljel on intelligentsuse astmed. Võtke selline tavaline XY telg, siis iga punkt sellel nende kahe telje vahel on võimalik intellekt ja meile tuttav inimlik intellektide, selline punktide kogum või ruum on väga väike osa loogiliselt võimalikest intellektidest. Ühesõnaga Bloogilised võimalikest intellektuaalsete võimete ja eesmärkide kombinatsioonidest, mida intellektuaalne olend tahab saavutada. Näiteks ei ole midagi paradoksaalset ega võimatut tehisintellektist, mille ainus eesmärk on lugeda kokku kõik liivaterad Sahara kõrbes. Samuti ei ole mitte midagi paradoksaalset tehisintellektist, mille ainus huvi ja eesmärk on välja arvutada kõik p komakohad. Siis ta teeb seda lõputult, kui ei saa. Aga see on täiesti aktsepteeritav lõppeesmärk tehisintellektile tehisintellekt, võib-olla motiveeritud, ükskõik milliste inimlike, mitte inimlike eesmärkide poolt sellest midagi järeldada, et ma ei saa üldse midagi öelda selle kohta, mida tehisintellekt tahab. Nimelt on väga võimalik, et on mõningad vahe-eesmärgid, mis aitavad õppe eesmärke saavutada. Ja on tõenäoline, et ükskõik milline intelligentne süsteem keskendub teatud vahe eesmärkidena, ükskõik mis lõppsiht siis on. Ja nende seas on sellised asjad nagu enesealalhoid. Ühesõnaga, on tõenäoline, tehisintellekt püüab ennast alal hoida, sest hävimise korral ta ei saa oma eesmärke saavutada. Ühesõnaga enesesäilitustoob näiteks, kes on vaadanud filmi terminaator, teavad, et Skynet'i peamine eesmärk oli ennast elus hoida, eks ole, siis see on isegi mingil määral usutav stsenaarium, sest et enesealalhoidmine aitas tal oma lõppeesmärke saavutada. Teiseks, tehisintellekt püüab mitte muuta oma eesmärke, sest seal on muutmisel on tõenäoline, et ta ei püüa olevikus maksimaalselt suurendada selle eesmärgi saavutamise tõenäosust. Samuti on väga tõenäoline, et tehisintellekt püüab ennast täiustada, miks, sest mida täiuslikum ta on, seda efektiivsemalt oma eesmärke saavutada. Ja viimaks on väga tõenäoline, et tehisintellekt püüab omastada ressursse. Tal on alles eesmärkide saavutamise ressursse vaja, mida rohkem efektiivsemalt, neid saab, seda tõhusamalt oma lõppeesmärgi poole liigub. Ühesõnaga, kokkuvõttes me saaksime tehisintellekti motiivide kohta öelda nii, nagu ütles üks tehisintellekti uurija. Ja ma tsiteerin, tehisintellekt ei vihka ega armasta sind, aga sa koosnevad aatomitest, mida saab millegi muu jaoks kasutada. Ühesõnaga, kui superintellekt hakkab teid ootamiteks lammutama, siis ta ei tee seda sellepärast, et talle ei meeldi või sellepärast, et olid väga armastab, aga lihtsalt tema silmis aatomite kasutamine teie moodustamiseks ei ole kõikjal sihtotstarbeliselt saab midagi paremat teha, nende aatomite kogu lugu. Ühesõnaga Nothing prossina. Nüüd, kuna tehisintellekt on tehnoloogilise singulaarsuse kõige tõenäolisem saavutamise viis, räägime mõne sõnaga ka tehisintellektist. Ning siis lõpetuseks räägime sellest, millised on need stsenaariumid, kuidas me võiksime siin kulaarsuseni jõuda ja millised on võimalikud riskid, mis sellega kaasnevad. Võistlevad definitsioone, käsitlusi on palju. Aga enne kui me saame vastata üldse küsimusele, mis on tehisintellekt selgeks saanud, mis asine intellekt ja see on üpris keeruline küsimus. Lihtne vastus oleks intellekt, mida iganes IQ testid mõõdavad. See vastus on ammendav, eeldusel, et intelligentsus ise on mingisugune ühetaoline nähtus. Aga võib-olla on neid mitut tüüpi. Näiteks meil on muusikaline intellekt, meil on emotsionaalne intellekt, meil on lingvistiline. Teiseks on küsimus, kes üleüldse on intelligentne ilmselgelt meie inimesed, oleme intelligentsed lambad, jame ennast selleks selleks, et tõendeid kaugelt otsima. Vaadake meie liiginimetust, millega ma ennast ristinud olema homo sapiens, tark, mõtlev inimene. Aga kas loomad või masinad saavad olla intelligentsed selle asemel, et neile keerulistele küsimustele vastata, ma teen nii, nagu mul ühel konverentsil tehisintellektiga töötav teadlane ütles. Kui ma tõstatasin küsimusi moraalset masinate kohta, ütles, et see on kõik väga kena, tore, aga praktikas läheb sellega nii, nagu tehisintellekti rakenduste arvutiteadlased alati teevad. Nad teevad sohki. Nad jätavad mulje, et arvuti teeb midagi, mida ta päriselt ei tee. Ja samamoodi, mina teen nüüd sohki, selle asemel, et öelda, mis asi intelligentsus on. Ma võtan omaks ühe definitsiooni, mis automaatselt ei välista, et masinad ei saa olla intelligentsed kuigi siin on teatud teaduslik aluspõhi. Nimelt üks ülevaate uuring näitas, et erinevad intelligentsuse definitsioonid kognitiivteaduses koonduvad aru saama poole, mille kohaselt intelligentsus mõõdab olendi võimet erinevates keskkondades oma eesmärke saavutada. Ühesõnaga, intellekt on selle arusaama seisukohalt teatud tüüpi optimeerimisvõime. See näitab meie suutlikkust maailmas leiduvate võimalike alternatiivide seast enda eelistustest lähtuvalt parim valida. Intelligentsus on selle armsa märgi võime optimeerimisprobleeme lahendada. Mis asjad on optimeerimisprobleemid lihtsalt illustratsiooniks näiteks reklaamivaldkonnas optimeerimis. Probleem oleks, kui palju te peaksite kulutama reklaamile erinevates meediakanalites, minimeerida reklaami, kulub aga tagada sõnumi kõige suurem levik tööjõuvallas. Kui palju töötajaid tuleks tööl hoida, palgata vallandada, et tagada vajaliku oskusteabe olemasolu, kuid samas minimeerida kulusid Sanoptimineerimis nii palju komasid valgussärast, näe osad neist on veel võrdlemisi noored. Ma eeldan, et kohtingutel käimine on teile veel probleem või teema? No kohtingud on optimeerimis probleem, tegelikult miks nii? Oletame, et te soovite koos elada parima kandidaadiga, aga te ei tea, mitut sobivat kandidaatide elu jooksul kohtate ning tagasi lükatud kandidaatide juurde, oletame uuesti tagasi minna ei saa siis küsimus on mitmenda kandidaadiga kõigist elu jooksul kohatavatest kandidaatidest te peaksite koos elama hakkama, et saada endale parim kaaslane, ehk siis millal ta peaksite kohtingutel käimise lõpetama. Nüüd üks variant oleks muidugi kõik kandidaadid läbi proovida kuni elu lõpuni, aga ei ole mingit garantiid, et see viimane on parim, võib juhtuda, et parim oli teine või kolmas, kellele täna ütlesite, kelle juurde tagasi minna ei saa. Ühesõnaga üks risk on, need ootate liiga kaua ja magate hea võimaluse maha. Teine variant on, et lepita liiga ruttu ja olete nii-öelda vallaliste turult kõrval siis kui ideaalne kandidaat teie jaoks tuleb. Kõrvalepõike korras. Seda tuntakse nii-öelda sekretäri probleemina matemaatikas või pirtsaka kosilase probleemi nime all. Optimaalse peatumise probleem Milano optimaalne näiteks kohtingutel käimine lõpetada, et saada endale parim võimalik kaasa. Kusjuures, kui te teate, see on midagi, mida võib-olla kuldvillaku kunagi kasutada, kui te teate paljudel elu jooksul kaasas ja saab olema siis sellele probleemile matemaatiline lahendus olemas. See lahendus on, et te peaksite kõigist oma kaaslastest läbi proovima kuskil 36,8 protsenti, kui ma õieti mäletan ja siis valima jääma pidama järgmise juurde, kes on kõigist eelmistest parem. Praktikasse tähendaks seda, et kui te olete oma elu jooksul te teate, et on elu jooksul 11 sobivad kandidaate siis korrutage 11, null koma vabandust, oli 36,8 protsenti täpsuse huvides korrutada läbi 11, null koma 368-ga ja vastus ütleb, et te peaksite jääma neljanda kandidaadi juurde, siis on kõige tõenäolisem, et tema on teile kõigist saadaolevatest valikutest kõige parem. Ma ei soovita kellelgi seda ideed otseselt praktikas rakendada, sest et oluline raskus siin on see, et enamik meist ei tea, palju elu jooksul neid kandidaate on. Kuigi ka sellisel kujul on sellele probleemile põhimõtteliselt olemas matemaatiline lahendusega, seal leidmine on oluliselt keerulisem. Ühesõnaga ütleme, et intellekt on optimeerimisprobleemide lahendamisvõime. Aga kui meil on kaks optimeerimisvõime poolest võrdset tegelast, kellel ühel võtab optimeerimispüramiidi lahendamine oluliselt rohkem ressursse kui teisel siis tundub, et sellel, kelles läheb kiiremini, on mingis mõttes intelligentsem, ta optimeerib intelligentsemad. Ühesõnaga näib, et lisaks optimeerimise võimeline peame arvesse võtma ka ressursside, kasutuste kiir ütlemegi intelligentsus on võime oma eelistustest lähtuvalt maailma erinevates valdkondades efektiivselt optimeerida. Ühesõnaga jääme selle määratluse juurde, sest siit tuleks siis välja, see ei välista seda, et masin võib-olla intelligentne. Mis on siis tehisintellekt? Ühelt poolt me nimetame tehisintellekt, eks seda arvutiteaduse võrdlemisi noort haru, mis uurib, kuidas ehitada Teislike intelligentseid masinaid. Ja teiseks, me nimetame üheks masinaid, kes käituvad intelligentselt näiteks juba toodud definitsiooni järgi. Te kõik teate mitmeid tehisintellekti rakendusi. Kahjuks varasemaid teoreemi tõestamine, mängude mängimine on väga levinud rakendus. Varasemaid mänge ära lahendati, selles mõttes trips, traps, trulli, siis tuli kabe malet, inimesed tuleb enne enam mängida, ei oska arvuti vastu mängida, siis põhimõtteliselt te saate alati pähe. Garri Kasparov sai, pärast seda saame me kõik pähe pärast 2000, kui ma ei eksi, siis kas 14 kümnendat, kuueteistkümnendat aastat me saame koos ka regulaarselt pähe seal on ka masinad, meistrile, tehisintellekt aitab ka näiteks robotite käitumist suunata need teist, kellel on, ütleme, robotmuruniiduk või tolmuimeja siis seal on sees väga lihtsakoeline tehisintellekt, mis suunab selle liikumistrajektoor. Ekspertsüsteemid on näide tehisintellektist, kus siis arvuti paneb teie poolt sisestatud sümptomite põhjal teile esialgse diagnoosi. Ja muidugi masin taju näiteks automaatne pildituvastus, isikutuvastus, turvakaamerate salvestistelt ja nii edasi. Nüüd tehislik üldintellekt on selline arvutisüsteem, mis on intellektuaalsest plaanis inimestega võrdne, ületab neid sisuliselt kõigis valdkondades. Filosoofid eristavad tavaliselt tugevat tehisintellekti. Mis siis püüab jugomasinaid, millel on kõik meie vaimsed võimed ja nõrka tehisintellekti, mis püüab luua masinaid, mis jätavad mulje, et meil on need võimed. Seda viimast võime nimetada ka kitsaks tehisintellektiga, kusjuures kõik need näited, mis ma tõin teoreemide tõestamisest, kuni siis male mängimiseni on näide nii-öelda kitsas tehisintellektist selles mõttes, et tegemist on tehisintellektiga, mis on ühes kitsa probleemi lahendamisel sama hea või parem kui inimene. Aga kui te panete ta mõne teise probleemetestajab hätta, kui te võtate kood väga hästi mängima tehisintellekti panete autorooli, siis ta ei oska midagi teha. Vähemalt esialgu, ja kui te võtate väga hästi autot juhtiva tehisintellekti, panete ta malet mängima, siis täidab samuti hätta tehisüldintellekt, nagu ka inimene peaks suutma erinevates olukordades hästi optimeerida ja probleeme lahendada. Ühesõnaga selline tehisintellekt juhib autot TTL males pähe teeb paremaid pannkooke, kui ta kunagi teha oskaksite ja nii edasi. Mõningad filosoofid on väitnud, niisugune asi ei ole võimalik. Ei saa luua siukest masinat. Eks tuntud argument selle vastu paneb filosoof Johnsonilt. Ta ütleb, et oletame, et meil on tuba, milles istub inimene, mõni eestlane näiteks ja tal on eestikeelsed juhised hiinakeelsete sümbolite kirjutamiseks, ise ta hiina keelt ei oska. Toast väljas on hiinlased, kes lükkavad ukse alt sisse hiinakeelsete küsimustega pabereid. Nii et eestlane toas hiina keelt ei oska, aga tal on juhised. Ja ta teab, et ühtede Hiina sümbolitega paberile peab kirjutama teised Hiina sümboliteks. Lükka Muksalt väljat. Hiinlased ukse taga võtavad vastustega paberi vastu, loevad, vaatavad, mis iganes seal toas on, see oskab hiina keelt, ta vastab küsimustele ja täiesti arusaadavalt. Aga intuitiivselt tundub, et see eestlane seal toas hiina keelt ei oska, ta ei saa mõhkugi aru, mis ta teeb, ta lihtsalt järgib juhiseid. Probleem on nüüd selles, et näiteks hiina keele programmi järgi arvuti tead täpselt sedasama, mida meie eestlane seal toas tema isa ka hiina keelest mõhkugi aru, ta lihtsalt järgib juhiseid, ma näen, ületasid sümboleid, välja tuleb saata teised. Kui juhiseid järgiv inimene toas nagu hiina keele programmi järgi järgnev arvuti siis näiteks hiina keelt mõistev tehisintellekt on võimatu, ühesõnaga tundub, et mingid inimeste võimed nagu keele mõistmine jäävadki arvutel kättesaamatuks. Et sellele probleemile on palju erinevaid vastuseid pakutud aga lihtsalt edasise huvides, et me jõuaksime superintellekti juurde nende stsenaariumite juurde. Mina väidaksin, et tegelikult tehislik üldintellekt ehk siis inimestega soorituse poole pealt võrdne tehisintellekt ei pea omama teadvust. Ja põhimõtteliselt ta ei pea saama aru näiteks inimkeelest ta võib-olla nii-öelda kitsas tehisintellekt lihtsalt, mis saab väga hästi hakkama erinevates valdkondades. Ta suudab optimeerida eri valdkondades, aga see ei tähenda, et ta peab olema südametunnistus, tunded, kogemused või mõistmine. Mis asi on siis müütiline superintellekt, mis ühel hetkel tulede meid meile kas paradiisi maa peale toob või siis meid kõiki näiteks Klokkadeks teeb, sest neid aatomeid saaks paremini kasutada. Ütleme, et superintellekt on iga intellekt, mis ületab inimese kognitiivsed, sooritused sisuliselt kõigis valdkondades. Pange tähele, sel definitsioon neutraalne, selle osas, kas selline intellekt on arvuti, on ta bioloogiline, mõnda midagi muud. Nüüd millised on viisid, kuidas selliste tegelasteni jõuda? No vaatame mõningaid tehnoloogilisi võimalusi, mis võiksid meid sinna viia, üks on juba meile tuttav tehislik üldintellekt. See võiks olla üks tehnoloogia, mis viib intellekti plahvatusele, mille tulemusel meil on lõpuks superintellekt. No muidugi, selline tehnika peaks olema õppimisvõimeline. Ta peaks suutma otsustada teadmatuse tingimustes ja ta peaks olema loov, et välja mõelda uusi lahendusi. Nüüd, miks me peaks arvama, et selline tehisintellekt võiks jõuda superintellektionju? Aga me teame iseenda näitel, et evolutsioon on loomuliku valiku kaudu ühe korra viinud intelligentsete olendite, nii nagu meie, need, oletame, et meil on inimesed, kes disainima inimestega võrdväärse tehisintellekti, mille evolutsiooni nad teadlikult suunavad niimoodi, et saaks üha intelligentseks. No kui nii-öelda pime looduslik evolutsioon on ühe korra õnnestunud, siis nii-öelda sihipärane suunatud regulatsioon peaks õnnestuma palju suurema tõenäosusega. Tulemuseks peaks olema intellekti plahvatus, super internet. Teine ei tee me, tehnoloogia, mis võiks sinnani viia, oleks see, mille kohta öeldakse täielik aju evolutsioon. Nüüd ma ütlen etteruttavalt, et kui senini tehnoloogiaga kunagi võimalikuks oleks, mina isiklikult vist ei riskiks. Idee on selles, et kõigepealt me võtame teie orgaanilise aju teie pea seest välja siis me lõikame selle hästi õhukesteks, ütleme, neuroni paksusteks seebideks ja skaneerimine iga seebi arvutisse. Selleks, et teada, kus on nende neuronite ja nende närviühenduste aksonite, mine nende struktuur Merekonstrueerimisele arvutis ja seejärel panema võimsama riistvara peal tööle, ehk siis me reprodutseeri digitaalselt teie bioloogilise aju ei tee, peaks olema, et selle tulemusel me saame sama teadvuse, samade soovide, sama psühholoogiaga olendi, millel lihtsalt ei ole orgaanilist keha. Pange tähele, selle idee juures on terve rida küsitavusi. Esimene on hüpotees, mille puhul ei ole veel selge, kas täielikult peab paika või on hüpotees, et inimkäitumine on täielikult määratud ajus aset leidvate füüsikaliste protsesside poolt. Tee on selles, et kumu taas loom aju füüsikalises struktuuri ses mo taasloon inimkäitumise, teadvuse kõige muu sellise. Aga ei ole täiesti selge, kas see on ainus asi mis meie käitumist määr vähemalt filosoofilises plaanis ei ole sa ilmne. Teine oluline küsimus on selles, et kas ilma kehata selline olend üleüldse saaks toimida, sest et meie ajud on evolutsiooni kui individuaalse arengu käigus alati seotud mingisuguse kehaga. Lahenduseks võiks olla virtuaalse keha simuleerimine, robotkeha ja nii edasi. Probleemiks on siin see selle stsenaariumi pole, ei ole ilmne, et meil tehnoloogilist võimekust simuleerida inimaju oma täies jõudluses. Keskmine on aju on umbes 1250, kuupsentimeetrid tarbib umbes 20 vatti elektrit. 2013. aasta võimsaim superarvuti tarbis 23 megavatti ja võttis endale 720 ruutmeetrit seal arvutusvõimsus ligilähedalegi inimaju arvutusvõimsusele. Ühesõnaga ei ole ilmne, et meil saab olema kunagi tehnoloogia, mis võimaldab täielikult emuleerideni mõju. Head vikerraadio kuulajad selline oli esimene osa kujutavat kunsti, kultuuriteooriat ja filosoofiat õppinud Oliver Laasi loengust tehisintellekt ja transhumanism. Kuna tema loeng kujunes pikemaks, kui siia saatetundi mahub, siis kuulete selle teist osa juba järgmisel laupäeval peale kella viieseid uudiseid siinsamas vikerraadios. Saates elu pärast Google'it. Siis räägib Oliver Laas lähemalt eksistentsiaalsest riskidest, mis inimkonda seoses tehisintellekti arenguga ees oodata võivad. Veel tuleb juttu singulaarsusest, intellekti plahvatusest ja superintellektist ning teistestki tulevikuvisioonidest. Kuuleme ka vastuseid publiku küsimustele ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaari loengule. Elu pärast Google'it saatesari toob teieni Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusarja mis pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Toimetajad Kristin Kalamees, Peeter Jalakas, Ingrid Peek, helioperaatorid Algis Pauliukaitis, Aili Jõeleht, Priit Karinud, Virgo mäe helirežissöör, maris Tombach, helilooja Hendrik Kaljujärv. Teksti loeb Taavi Eelma. Kuulake saateid ja täispikkuses loenguid elu pärast Google'it koos publiku küsimuste ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaariga vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist sealtsamast leiatega tulevikuvisioonide saatesarja Raadio Jaik. Vaadake kodulehte Jaik poee. Kohtumiseni järgmisel laupäeval pärast kella viieseid uudiseid vikerraadios. Elu pärast Google'it.