Elu pärast Google'it. Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusari elu pärast Google'it pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Loengud olid aluseks joon järjeks tulevikuvisioonide saatesarjale Raadio Jaik, mida saate kuulata vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist. Elu pärast Google'it. Tere, head vikerraadio kuulajad. Täna teeme kokkuvõtte tulevikuvisioonide loengusarjast elu pärast Google'it mis sündis 2018. aasta sügisel Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös. Loengusarja läbiv peateema ja eesmärk on süvitsi mõtestada elu Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Kuidas ja miks meie tänased ja homsed otsused mõjutavad nende inimeste keskkonda ja meeleruumi, kes vaatavad maailmale otsa aastal 2043. Tulevikku visioonidele pühendatud loengusarja teemad kulgesid sellistes valdkondades ja mõistetest nagu inimene, demokraatia, infotehnoloogia, tehisintellekt, transhumanism, kosmos, energia, raha, elu, surm, füüsika, bioloogia, biotehnoloogia, ressursid, meditsiin, haridusrahvastik, religioon, töötervis, looduskeskkond, globaalne ja lokaalne vaade. Loengutel esinesid Kaupo VIP asse Sauga Mart Noorma, Rea Raus, Ringo ringvee, Kristjan Port, Saale kareda Sten Tamkivi, Mihkel Kangur, Jaan Aru, Jaak Vilo ja Oliver Laas. Tänases saates teeme väikese ülevaate tosina loengupidaja etteastete parimatest paladest. Kõiki, keda huvitab, mis meist tulevikus saab. Soovitan neid loenguid kuulata täiesti kuses koos publiku küsimuste ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaaridega igale loengule. Loengusari elu pärast Google'it oli aluseks ka 2018. aasta sügistalvel vikerraadios kõlanud tulevikuteemade arutelusaadetele Raadio Jaik. Mõlemad tuleviku visioonidele pühendatud sarja saate täies pikkuses kuulata vikerraadio kodulehelt ja mobiilirakendusest. Saatesarja elu pärast Google'it esimese loengu pidas Jaan Aru teemal inimene. Tartu Ülikooli ja Berliini Humboldti Ülikooli ajuteadlane Jaan Aru üritab aju-uuringute kaudu teada saada, mis teeb inimesest inimese. Teaduse populariseerimise riikliku preemia pälvinud Aru on kirjutanud raamatuid ajust ja arust ning koos tallis pahmaniga, tähelepanu ja teadvus. Kuulame killukest Jaan Aru arutelust teemal inimene, kus ta räägib lähemalt sellest, kuidas toimib meie aju nutimaailmas. Aga vaatame sügavamalt, et miks see peaks nii olema, miks peaks nagu midagi nii tühist nagu nutiseadmed mõjutama midagi nii oluliste keskselt nagu innovatsioon või loovus. Põhjus on selles, et meie aju on kujunenud sadade miljonite aastate jooksul. Ja nüüd see aju, mis on kujunenud pika aja jooksul tuutu siia keskkonda, kus on hoopis teistsugused signaalid. Ja selline info üleküllus. Millest see probleem on? Probleem on selles, et veel paarsada aastat tagasi, aga põhimõtteliselt kogu meie evolutsioonilise ajaloo vältel on ajude jaoks olnud üheks väga tähtsaks signaaliks uudsus. Kui aju kohtad mõnda uut taime, uut looma, uut puuvilja, siis see on väga tähtis. Uudsuse signaal on see, mis paneb loomad ja ka inimestes midagi uut otsima. Signaal, see uudsus on mõnus aju jaoks seal mehhanism, kuidas organismi saada, nagu uurima igasugu teisi võimalusi, see niukseid, evolutsioonikeskseid mehhanisme, kui midagi uut läheb organism siis tema ajus vallandub väike, selle mõnus signaal ja nutiseadmete probleem on see, et Nad on selle signaali selle uudsuse odavaks teinud. Sa ei pea enam liikuma kuskile teise piirkonda või sa ei pea enam looma mingit kunstiteost, vaid sa võid lihtsalt liigutada pöialt. Uudsuse mehhanism on üks tõesti fundamentaalseid mehhanisme, mis aitab organismidel keskkonnas hakkama saada. Aga nüüd need meie infotehnoloogiavahendid on selle mehhanismi kaaperdanud ja nad kasutavad seda ära. Ja see on väga suur probleem, ratsionaalselt on ju selge, et kui ma tahan luulekogu välja anda, siis on Youtube'is istumine täiesti mõttetu. Kui minu eesmärgiks on luua sümfoonia, siis instagramis olemine on täiesti tühine, täiesti ebaoluline asi, miks ma seda teen. Probleem on selles, et aju hoolika asjade kulust, mida see mulle maksab, mida sa mulle praegu maksma läheb? Siin on loomingul loomeprotsesside innovatsioonil probleem, sellepärast et selleks, et välja anda luulekogu või selleks, et välja mõelda seda seintel sõitvat ratast selleks peab siin ja praegu istuma, mõtlema ja pingutama ja selleks on vaja oma aju sees luua uusi seoseid, oma aju, kontrollida, et see on väga raske aju jaoks. Ja teiselt poolt, kui me võtame nüüd siis selle nutiseade, mis sealsamas laual on, siis tõepoolest temaga seotud ei ole mingit kulu eriti, sest pöidlaliigutus ei maksa eriti midagi. Aga iga pöidlaliigutustele järgneb väikesele mõnutunne. Niisiis vahetu kulu- ja tulu suhe on Instagramil parem kui kunstiteose loomisel. Vahetu kulu- ja tulu suhe on Twitteril parem kui teadusprobleemide lahendamisel. See kõlab tobedalt seon Gidobe, aga sellised me inimesed oleme. Ja see on minu jaoks on see inimvaimu inimmõtlemise paradoks aalsus, et me suudaksime luua asju, noh, neid kõiki näiteid, mida ma olen siin toonud, eks aga suure osa ka asjalike inimeste elust ajust läheb tühiste asjade peale. Sten Tamkivi on tehnoloogiaettevõtet jah, kes täna juhib toopi ja tootearendust ja investeerib aega ja raha idufirmadesse mis tegelevad avatud maailmaga. Enne seda asutas ta veel inimeste ringi liikumiseks ettevõtet Teleport pesitses riskikapitalifondis, Andressen Horowitz juhtis Skype'i arenduskeskust Eestis ja nõustas president Toomas Hendrik Ilvest. Tamkivile on magistrikraad Stanfordi ülikoolist ja ta kuulub LHV ja Vabamu nõukogudesse. Ja Sten Tamkivil on ka väga visionäärlik vaade töö olemusele täna ja tulevikus. Mida tööst mõeldes võiks helistada, on see, et kas inimese töö liigutada bitte või liigutada aatomeid. On kahte liiki inimesi, need, kes jagavad kõik maailma asju kaheksa need, kes jaga, kui jagada maailma lihtsalt kaheks või töökohad, kaheksa seal neid kahte sorti ja bittide liigutamise all ma mõtlen seda, et meie ümber on väga palju inimesi, kelle töö on puhtalt informatsiooni. Tootmine ja liigutamine kõige lihtsamal kujul võiks olla programmeerija, kes kirjutab koodi. See võib-olla ajakirjanik, kes kirjutab teksti või kirjanik, see võib olla disainer, kes disainib midagi visuaalset ja levib edasi bitid ära. Ja siis on veel teine ports töökohti, mis tegelevad aatomite liigutamisega. Noh, aatom näiteks on see, kui keegi kaevab maa seest midagi välja, siis tõstab teise kohta või, või toodab tellist või või istub veoauto roolis ja liigutab mingisuguseid kaupu ühest, ühe inimese juurest teise juurde. Ja mis juhtub töö muutumisega, on see, et esimesena kipuvad muutuma need tööd, mis tegelevad bittide liigutamisega. Seepärast bitid või informatsioon on virtuaalne, nagu me teame, informatsiooni on veel väga huvitavaid omadusi, näiteks see, et kui sa kirjutad New York Timesi avalehel artikli siis selle artikli lugemine üks kord või miljon korda selle nagu marginaalne kulu vahe on null, ehk siis et iga järgmine miljon kasutajat sinud loodule iga järgmine miljon klienti. Miljon tööandjad või keegi, kes sulle sinu loodud väärtusest maksab, et sellel ei ole, need kulud on nagu diferentsiaalselt kulude liigu samas tempos sellega, et kui palju inimene vaeva sisse pani, aga aatomit Nendega tegelevad tööd ei ole ka kaitsetud, Austraalias on kaevandusnimega viietyndo kuskil ei kuskil neil neil üks auk maa sees, kus müttavad robotid ja, ja kõik need inimesed, kes neid roboteid juhivad, istuvad hoopis Melbourne'is või Sibys. Klaasist hoonetes töötavad kella viieni, kannavad valget särki ja lähevad õhtul sõpradega baari, sellepärast et et nad elavad kesklinnas ja see on jällegi asi, mida me oleme harjunud mõtlema, et siis kui nagu kaevul on selline tõsine tolmune kopsuhaigustega palistatud ka jääl siis tegelikult täna ka need tööd tasapisi liiguvad maailma, kus mingisugune osa sellest on Virtaliseeritud, mingisugune osa sellest automatiseeritud ja need inimesed, kes selle protsessiga tegelevad, ei pruugi enam olla füüsiliselt samas kohas, kus see tegevus toimub. Te kindlasti olete lugenud, sest et on isesõitvad autod mida eriti Lääne USA läänekaldal sagedamini liikluses kohtab, minu lemmiklugu on sellest, et ma neid selles mõttes, kuidas olukorda, kus kahest ristmiku punktist tulid isesõitvad autod ja ei suutnud algoritmist otsustada, mis edasi saab ja põlema roolis karjus inimene, kes oli valvama pandud selle auto peale. Aga nüüd, kui mõelda selle peale, et USA-s on 15 miljonit veoautot 15 miljonit autot tähendab, et seal on 15 miljonit inimest, kes istuvad nende roolis, kelle jaoks see on nende töö. Ja see, et nagu füüsiliselt asjade liigutame, füüsiliselt kuhugi rooli taha istumine oleks nagu just nagu päris töö või vähem mängutöö või kindlam töö või täna kuskil hinnatakse kuskil viie aasta pärast umbes 20 protsenti uutest müüdavatest autodest on elektriga või hübriidid vähemasti. Ja tihtipeale juhtub see, et kui autodes või tehnoloogias toimub niisugune põlvkonnavahetus, et sisepõlemismootoriga auto vahetatakse elektriauto vastu siis juhtub seal muid asju ka, millest me mõtleme vähem, aga et siis see auto peale on väga palju tarkvara ja mida rohkem protsessorid, seda tõenäolisemalt see auto saab olema ise sõita. Ehk siis see ahel on juba alanud ja see juhtub üsna kiiresti. Veel ühe niisuguse fragmendinalised Hiinas müüakse aastas 800000 veoautot ja kujutage ette, kui seal mingil hetkel käib klõps ära, et see on kuluefektiivne, on, on lasta sellel autol ise sõita. Noorma on Tartu ülikooli kosmose ja kaitsetehnoloogia professor ning ettevõte Milrem robotiks teadus- ja arendusdirektor. Tan tehnikadoktor, kes oma olemuselt on füüsik noortesarja rakett 69 kohtunikuna püüab Mart Noorma keerulisi kontseptsioone sealt selgitada. Suure pildi ja elu mõtte selgitamisel kasutab üsna vabameelselt füüsikalist loogikat ja ilmselt edukalt, olles Postimehe aasta inimene, valgetähe kavaler ning Vikipeedia sõber. Mart Noorma all on kosmoseteemalises loengus ka võimas vaade meie ühisele Kosmosejaamale. Ma. Kosmoselaev maa on selline tore mudel, mis selgitab meile ära ja teeb väga arusaadavaks, et nüüd see üks pall, kus me peal oleme ja millega me kosmoses ringi sõidame see on lõplik lõplike ressurssidega lõpliku, isegi lõpliku elu eaga objekt, millel me oleme kõik koos. Ja me kõik saame seda mõjutada. Me sõidame nüüd sellel kosmoselaeval maa suurte eesmärkide poole. Ehk iga aasta pärast jõuame täpselt samasse punkti tagasi. Ja siis võib tekkida küsimus, et nojah, aga sellises olukorras, kus see kosmoselaev kihutab kogu aeg ühte ringi pidi mis seal mõte on. Me võiksime järeldada näiteks füüsikalises mõttes, võttes arvesse, et inimene, et elu on universumis juhuslike protsesside tagajärg siis võiks ju öelda, et elu on ka täiesti mõttetu. Ja kui elu on mõttetu, siis on ka inimkond täiesti mõttetu ja meie oleme mingisugused mõtetud juhuslikult kokku sobitatud elemendid kuskil universumis. Ja ma arvan, et see ei ole väga hea tunne, kui meil on, kui me tahaksime oma elu mõtestatult elada, aga ma julgen küll öelda, et meie põlvkonna puhul on asjad natukene teistmoodi. Sellepärast et me läheneme globaalsetele piiridele. Kosmoselaev maa on selles mõttes minu meelest tore selline pilt, et see annab kohe kaks võimalust, kas me oleme lõbureisijad või me oleme meeskond. Kas me oleme see, kes ainult tarvitab ressursse kes ainult ainult kasutab ära seda, mis on ja väga palju väärtust juurde ei anna. Ehk siis praegu ressursid nagu loodus, aga teisest küljest kui räägime nagu õnnetase, kas on see, et Euroopa maksumaksja peab aitama meil õnnelikumad olla, andes meile palju dotatsioone selleks, et saaks paremaid teid ehitada ja seal nagu nagu madalama kiirendusega autodega oleks mugavam sõita või me arvame, et meil on ambitsioonikas roll täita selles suures plaanis mingeid midagi olulist? Noh, Eesti võiks olla inimkonna arendusosakond, üks neist tänu sellele, et meil on lihtsalt, me peame me teistmoodi ellu maailmas. Meie, meie ainuke võimalus väikeste ressurssidega on hakkama saada niimoodi, et me peame tegema asju kavalamad kui teised. Ja ma ütleks sealjuures me saame teha asju, mida teised ei saa ja noh, kõik hästi palju korrutatud seda Eesti edulugu, e-riik ja endiselt iga kord, kui ma kuskil välismaal lähen ja ütlen ma oma telefoniga valida saan, siis siis ma tunnen suurt naudingut sellest, kuidas teised silmad, silmad pärani, ajavad. Ringo ringvee on usuteaduse doktor, kes on õppinud Helsingi ja Tartu ülikoolides. Alates 1998.-st aastast on ta õpetanud religiooniga seotud aineid paljudes erinevates Eesti kõrgkoolides, Tartu ülikoolist, Tallinna Ülikoolis, Eesti kunstiakadeemias ja mujalgi. Pidanud religiooni käsitlevaid ettekandeid erinevatel konverentsidel ja seminaridel, nii kodu- kui välismaal. Ta on siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik, kelle akadeemiline ja ametialane tegevus on seotud religiooni ja selle erinevate väljendusviisidega. Ringo ringvee pakub oma loengus teemal religioon ja vaimsus väga huvitavat vaadet sellele, milline oluline tegur kujundab globaalset religioonide arengut ja levikut. Kui me vaatame 25 aasta taha, siis nii-öelda tuleviku. Kõige lihtsam on öelda selliselt, et kasvavad, tähendab, need religioonid kasvavad, kus sünnib rohkem lapsi, see on nagu kõige selline primitiivsem ja lihtsam ja ausalt öeldes ka kõige ausam suhtumine. Euroopa on tuntud selle poolest täitsa rahvastik eriti ei kasva. Osades piirkondades me teame seda, et projektsioonid näitavad, rahvastik väheneb, aga on teatud piirkonnad, kus siis rahvastik kasvab ja kasvab olulisel määral, see on Aafrika, see on Lähis-Ida-see, on Afganistan, Pakistan, see on lõuna. Lõuna-Aasia kui me vaatame selles kontekstis, et millised religioonid näiteks kasvavad, millised kahanevad, siis tihtipeale öeldakse, et islam kasvab ja kasvab, kas kristlus kasvab? Noh, Euroopa kontekstis tihtipeale öeldakse teise kristlus väheneb, kui me nagu maailma laias pildis vaatame, siis kristlus ka seal täpselt samamoodi. Sellepärast kristlus ja islam, mõlemad on Aafrikas olulised ja seal lihtsalt rahvastik kasvab niisama. Lihtne see, see loogika, loogika on, me võime nagu mõelda tihtipeale siin Eestis elades. Kindlasti kasvab kõige rohkem uskmatu nende inimeste arv, kes ütlevad, et neil ei ole ühtki usku, nad oma usku ise ise teame, mis me usume. Et nende arv kasvab, sest et noh, maailm ju valgustub ja muutub selliseks liberaalsemaks ja paremaks kogu aeg, aga nende protsent üleüldiselt kahaneb. Siin ei ole arvesse võetud seda, et kui Hiina peaks oma religiooni poliitikat muutma ja sealsed inimesed endale usu leidma, et mis siis juhtub, siis tõenäoliselt usku mitte omaks pidavate inimeste arv väheneb veelgi rohkem. Aga miks nende inimeste hulk protsentuaalselt väheneb ja arvuliselt eriti ei tõuse siin järgnevate kümnendite jooksul, siis me võime öelda, et põhjus on jällegi sigimises. Tähendab, nendel inimestel lihtsalt ei pruugi lapsi olla, nad on väga vaimsed, aga laps ei ole teised inimesed on väga religioossed ja on väga palju lapsi. Jaak Vilo on bioinformaatika professor Ülikooli IT-hariduse ja teaduse eestvedaja, arvutiteaduse instituudi juhataja akadeemik. Peale ülikooli lõpetamist tõus õppis ja töötas ta 11 aastat Helsingi ülikoolis ja Euroopa bioinformaatika instituudis Cambridge'is. Eestis on ta panustanud ettevõtete, ettevõtete ja ülikooli koostöö ning bioloogia ja tervise IT-lahendustesse. Valisime teile ühe põneva killukese loengust IT ja tehnoloogia, kus küsimuste ja vastuste voorus arutlevad tuleviku teemadel omavahel Jaak Vilo ja Von Krahli teatri juht ning sellesama tulevikuvisioonide sarja idee autor Peeter Jalakas. Ja siis teine küsimus mul oli see, et mis sinu enda, olles selle valdkonnaga iga päev seotud Minu valdkond bioinformaatika ma teen ITd, aga ma tegelikult uurim bioloogiat. Nii ja need, Erki, kas see ongi ju tegelikult täna noh, ütleme siis kõige hoogsamalt arenevad valdkonnad, et eriti äge, kui nad seal koosnenud Ja üks ei saa teiseta, eks, et vähemalt bioloogias ja ilma IT IT saaks ilma bioloogiate tõenäoliselt hetkel hakkama. Kuigi see andmesalvestus on võimalik DNA sünteesida ja viie sügavkülma kusagile teravmägedesse ja siis öelda, et see DNA säilib seal kauem kui inimkonna ajalugu. Aga nüüd, kui sa mõtled selle 25 aasta peale oma valdkonnas, et mis sinu kõige suurem hirm mis meiega võiks juhtuda, 20 aasta pärast? Ei, ma, ma pigem olen optimist. Selles osas ma usun, et aga sel hetkel, kui optimis kaob Küberohud kübersõjad, privaatsesse kadu, kunagi olime küla 50, kui palju siis privaatsust oli külaühiskonnas? Võib-olla mõne asjaga peame ära harjuma. See, kas sinu teena lekib või mitte või mul on hoopis lihtsam võtta sinu sõrmejälg ja õhtul 150 euro eest ära sekveneerida. Mis te arvate, kui ma tahan sinud haiguse saada, võib-olla mul on lihtsam saada sinu DNA otsekui sealt andmebaasist häkkida. Et me peame otsustama, mis on nagu ohud, mis ei ole ohud. Ma arvan, et see kindlasti ei saa olema lihtne, absoluutselt. Disainer lapsed, kas need on oht või mitte? See, kui sa saad valida endale sinisilmse lapse, seda saab praegu teha. Kunst, viljastad, vaata milline viljastatud loode omab sinisilmse lapse geeni, selle paneme kasvama. Need on need eetika küsimuseks ja see tundub, et noh, et niimoodi küll ei tohiks teha, siin on piir, eks. Aga kui sul on kaks vanemat, kes armastavad teineteist ja nendel ütleb arst, et ärge saage lapsi. Sest te mõlemad kannate ohtliku geenivarianti ja teie lapsel on vaid veerand šanss olla ilus terve laps sündides. Miks peaksime, me keelame ära nendel seda tervet last saada? Neil on see võimalus täiesti looduslikud, neil on see võimalus, lihtsalt šansid ei ole nende poolel. Ja sel hetkel me suudaksime täpselt samamoodi kui vallide siniste silmadega, las suudaksime valida selle lapse, kes Nendele vanematele on terve laps öeldud, et ühiskond, et need kaks ei tohi saada last, kes oleks veel lisaks terve. Et ega siis see Iidee mingis mõttes nagu lihtne insenerid tulevad kokku, ehitavad midagi silla ehitamine siin on nagu veidike pikem sild, ehitame pikema silla disainimisel. Aga loodus ei anna ennast nii kergelt kätt. Vähk ei ole ennast kätte andnud nii kergelt, et laboris on väga lihtne vähirakke ära tappa kas või vette uputada. Piltlikult öeldes, et sa võid laboris tappa ära vähki, aga mitte terves inimest. Ja meie arusaamine tervest inimesest ei ole sugugi seal, et sa suudaksid kõike seda disainida. Selles mõttes nüüd inimesest rääkida, inimene on veel üks kõige keerulisematest iseenesest, kuigi me oleme evolutsioonist täpselt sama kaugel kui vaalad, delfiinid või, või ma ei tea tegelikult ükskõik milline pärm, sest ta on ju sama kaua meiega elan. Ta on evolutsiooniliselt sama kaugele arenenud. See, kuhu läheb tehnoloogia veidike, see saaks üheraksed praegu elama, lihtsalt sünteesitud DNA ja seda juba saadakse. Ja kui me tahame, see ühe rakne hakkaks tootma spetsiifilist, kas ravimit või, või mingit ainet siis seda proovitakse nagu inseneerida, et seal on nagu tõesti nagu tootmisinseneeria sünteetiline bioloogia, et kuidas me hakkame sünteesima tankides tünnides kusagil puidust mingit väärtuslikku ainet. Aga inimese, kogu toimimist sellest me teame ikkagi häbiväärselt vähe, sinna läheb sadu aastaid, aeg proovida mingilgi kujul niimoodi, nagu öelda, et kui kõik on võimalik ei ole meedia. Aga mõelge, kui huvitav. Kristjan Port on Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi spordibioloogia professor. Ta on töötanud tervisega seotud tehnoloogiate arendamisega ning tema teadustöö põhisuundadeks on terviseuuringud, sporditeadus ja töövõime. Kristjan Port kommenteerib rahvusringhäälingus raadio kahe saates Portaal tehnoloogia arenguga seotud ilminguid. Ja oma terviseteemalises loengus visioneerita sellest, milline võib olla meie elu, surm ja surematus tulevikus. Traditsioonilist tervishoid on egalitaarne, see tähendab, et tervishoius ei ole tasunud ravida ainult Födaali. Peamiseks ohuallikaks olid nakkushaigused ja need on siis tervised muutuma solidaarsemaks. Et vastavalt rahale sul on juurdepääs parematele teenustele, rikkamatele, teenustele, mitmekülgse matel teenustele suuresti heaoluga seotud teenustele ja suhe, surm hakkab muutuma. Ameerika Ühendriikides näiteks sai vanadusse viimati surra kuskil kuuendal aastal, et pärast seda vanadus seisa surra, mis tähendab, et surmatunnistusele kirjutatud Surjelestoli vana suri ära otsinud, oli põhjus panna ja tulemuseks on siis see, et me tegelikult vaikselt parandame kogu aeg seda elulemuste tehniliselt. Ja siis tekib tõesti nagu, oletame, et me kõik need olulisemad surma põhjused kõrvaldame ära, siis tekib ikka küsimus, aga aga kaua sa siis elada tohid ja siis tekib see moraalne dilemma, et sünnihetkel lepitakse kokku, kui kaua elada saab, kukla peal on joonkood ja, ja siis on see üks päev, kus uksekella helin ei tähenda mitte Telegram tuuakse tädi õnnitlustega vaid ametnikkonna ukse peal ja kontrollib seda koodi, ütleb etamise uuel. Ja paistab, et elu meile ei meeldigi, ausalt öeldes, et et selle pärast unistame selle muutmisest ja asendamist tehisintellektiga. Tegelemine eskapismiks, et virtuaalmaailmaga ja narkootikume kergem kätte saada, aga nüüd paned prillid pähe ja ei taha üldse päris maailmaga kokku puutuda ja progressiidee on kasvavalt ebamugavdub esile inimlikud puudused, kasvab siis üha rohkem lõhekultuure bioloogia vahel, see tähendab seda, et näete, kui ühiskond on arenenud, siis laste arv hakkab kukkuma, rahvast on nii, et kui ühiskond areneb ja kõik läheb paremaks, lapsi tuleb juurde, vastupidi arenenud ühiskondades laste arv hakkab langema, ta ei ole jätkusuutlik. Kas see oli siis see point? Me näeme siin kultuuriruumis hästi palju selliseid, selliseid mõttemänge, mida tähendab igavesti elamine. Ja siis tuleb välja, et ei tahetagi, alguses on ja see, see vanus või tähendab aastad tulevad juurde tagantpoolt, mitte lapsepõlves. Et kes tahab elada sellist vegetatiivse seisundi, siis järgmised 300 aastat ja vaadata suurt telekat maailm arvutist ei paku, on niivõrd palju uut, mida sa oled juba kogenud võrreldes sellega, et sul on see juurdesaava osa, muutub üha kallimaks ja raskemini jälgitavaks ja see, mida sa näinud oled, on juba see, mis elu on rikastanud ja teadus tasub vaadata ka natukene kriitilisemalt, et me ei pea võimalikuks, progress, saaks juhtuda väljaspool teadust ja tagajärjeks on siis teatud mõttes teaduslikkuse kultuuri kujunemine. Kõik, mis ei ole teaduslik, on, seda nimetatakse reetiliseks. Ärge nii mõtelge, te olete sellised lollakad ja teadus on vaiksed, kujunenud omapäraseks tsensuuriks tähendab piirid ja juhised inimlikule mõtlemisele, mõtlemise viisile. Ainuke õige viis mõtelda on teaduslikult mõtelda. Ja see annab ka õiguse, kellel on luba mõtelda. Me näeme, et siin osa teadlastele luba mõtelda ja teistele lubatakse, kes rohkem publitseerinud edasi on saanud, siis looduse pakkuja ja pange tähele, vanasti sedasama loodus pakkus kirikust. Mihkel Kangur on kahe lapse isa, ökoloogia vanemteadur ja jätkusuutliku arengu dotsent Tallinna Ülikoolis, Eesti geograafia seltsi president. Sündinud Võrtsjärve limnoloogiajaamas, Eesti maaülikooli järve keskuses ja üles kasvanud järveuurijate peres. Ülikoolis õppis ta geoökoloogiat ja ökoloogiat ning tema teadustööd olid seotud taimkate jääajajärgse perioodi arenguuuringutega. Mihkel Kangur on pühendunud säästva arengu hariduse teemadele. Olles veendunud, et vaid hariduse kaudu saab esile kutsuda püsivad muutused ühiskonnas, mis võimaldaks inimkonnal näha ka Eesti 200 Kuuendat juubelit. Mihkel Kangur räägib oma keskkonnateemalises loengus planeet Maa ökosüsteemi olukorrast. Organism ega liik on elus ainult tänu sellele, et, et on olemas ökosüsteem. Selles ökosüsteemis toimetavad kõik liigid üheskoos omavahel suheldes, suhestudes selle keskkonnaga eluta osaga, selles keskkonnas, et püsida elus. Kõik liigid teevad väga tihedalt koostööd selle nimel, et ökosüsteem püsiks elus nagu heas abielus, et sa ei saa tõmmata tekki täielikult enda peal ära, sa pead hoidma teda parajalt trimmis, aga ei tohi teise pealt ära tõmmata, siis sind lükatakse voodist välja. Samamoodi on ökosüsteemidega peamine koostöö vorm ökosüsteemides liikide vahel ja liikide siseselt on koostöö mitte konkurents, nagu on meile õpetatud majandusteadustes. Inimene on selle ökosüsteemi osa ja kõik teised liigid töötavad 24, seitse selle nimel, et meid elus hoida. Selleks, et see ökosüsteem võimalikult hästi toime tuleks, on tekkinud tal omadus ajada ennast võimalikult elu rikkaks, võimalikult paljudeks liikideks, võimalikult paljudeks elukohtadeks, võimalikult paljudeks geneetilisteks variatsioonideks. See on see viis, kuidas elatakse üle rasked ajad, nii nagu aktsiaostjad teavad, et ärge pange mune ühte korvi, on loodus seda teadnud ja katsetanud neli ja pool miljardit aastat. Ja on taganud selle, et liikide arv, sinu perekondade arv aasta miljonites, kuidas see on järjest ja järjest suurenenud, kogu aeg on ta suurenenud, kuni me oleme jõudnud siis tänasesse päeva. Ei ole nii, et inimene on ainult halba teinud, aga halba on ärkanud asjad juhtuma viimase 100 150 aasta jooksul. Kui olud lähevad kehvemaks näiteks viimase jääaja jooksul, siis selle järel toimub tehnoloogiates oluline arenguhüpe. Kuni kost tehnoloogia muutusega toimub rahvaarvu eksponentsiaalne kasv, väga kiiresti kasvab rahvaarv sellele uuele keskkonnamahutavuse tasemele, kuna uus tehnoloogia aitab keskkonnast kätte saada ressursse, energiat, toitu uuel ja paremal viisil. Ja selle tagajärjeks on see, et rahvaarv on teinud läbi järsu hüppe. See juhtus siiski võeti kasutusele põllumajandusse, juhtus siis, kui võeti kasutusele tuli. See juhtus siis, kui võeti kasutusele fossiilset kütused. Viimase 100 aasta jooksul maakeral on rahvaarv kasvanud siis neli korda. Haritava maa pind on kasvanud kaks korda. Veekasvatus kaheksa, energiakasutus 16 korda ja tööstustoodang 40 korda. See põhimõtteliselt tähendab seda, et sisuliselt meil on igalühel 10 korda rohkem asju kui oli 100 aastat tagasi inimestel. Ja loomulikult meie elu on läinud palju, palju paremaks. Meie eluiga on palju pikem. Haridus on palju kättesaadavam, majandus on kasvanud, üleüldine heaolu on olulisel määral kasvanud. Aga sellel on hind. Praeguseks hetkeks on selge, et liikide väljasuremise kiirus on oluliselt kõrgem uute liikide tekkimise kiirusest. Ja me oleme väga selgelt kuuendas massilises liikide väljasuremise etapis mis on erinev kõigist varasematest väljasuremisjuhtumitest. Kuna mitte kunagi pole see välja suremine toimunud niivõrd kiiresti. Sisuliselt me räägime mõnesajast aastast kuni mõne 1000 aastani, olenevalt definitsioonist. Ma olen saavutanud 100 aastaga intensiivpõllumajanduse tehnoloogiate rakendamisega olukorra, kus 45 protsenti põllumajanduseks sobivatest muldades on dekrodeerunud nende elurikkus. On muldades hävitatud. Nad on mürgitatud erinevatele põllumajandusmürkidega või on nende tasakaal rikutud väetiste liigkasutamise tagajärjel. Maailma toiduorganisatsiooni hinnangul on meil jäänud vähem kui 60 saaki. Asse Sauga on infotehnoloogia taustaga krüptorahanduse ja plokiahela ekspert, investor, koolitaja, iduette jaa ning Eesti esimese krüptorahandust ja plokiahelat lahti seletava raamatu. Kõik sai alguse Bitconnist, autor asse Sauga ütleb nii. Tehnoloogia loogika ja arusaamine on väga sobivad tegevused vasakule ajupoolkerale ning spirituaalsus looming. Tunnetus sobivad paremale ajupoolkerale. Nimelt tegeleb asse Sauga lisaks krüptorahale ka oma spirituaalse poole avastusretkega. Oma rahateemalises loengus räägib asse Sauga muuhulgas ka sellest, millised lahendused võivad tulla peale krüptoraha. Palju on räägitud sellest, kuidas, kuidas bitcoin tegelikult on katki sellepärast et ta ei ole suutnud suurele massi adopteerimisele vastu pidada. Selleks on juba lahendus olemas, seda kutsutakse laid ning network-iks nii-öelda jällegi uus järgmine rahatehnoloogia ja mis töötab siis plokiahela krüptorahade peal järgmise kihina, mida ta võimaldab praktikas nullmaksega hetkeülekanded, ükskõik kust, ükskõik kellele ta nii-öelda krüptorahade ülene, ülekannete saatmise võrk ja ta on ehitatud selliselt, et selle võrgu ülevalhoidja saab olla näiteks meie kodus olev Telia interneti ruuter, ehk siis tulevikus nutitelefonid, ruuterid, igasugused internetiseadmed, internet of things, seadmed, kõik võivad olla potentsiaalselt väärtuse edastamise sõlmpunktid, mis teenivad ka raha kas siis iseendale või tema omanikule. Kindlasti saab olema väga palju erinevaid rahasid tulevikus, mitte selline olukord nagu täna, et on üks domineeriv dollar ja teised rahad on, on siis dollari või euroga tagatud kuidagi minu arvates liigume sinnapoole natukene tagasi, brutoraha saab olema osa mingist kultuurist on pigem lokaalne. Krüptorahasid saab olla väga erinevaid. Mõned, mis on disainitud paremaks suurte kannete tegemiseks, mõned, mis on disainitud väga kiireks ülekannet. Disainitud suuremat privaatsust silmas pidades ja kuna nad on omavahel väga lihtsasti ühilduvad, väga kiiresti, väga mugavalt ühilduvad, siis ma ei näe põhjust, miks peaks olema üks domineeriv valuutaressursipõhine majandus ideaalpildis siis toimib täiesti ilma rahata ja tema eelduseks on see, et tootmine, tööstus on automatiseeritud, ehk siis ei ole selliseid tootmistöökohti, see on trend, on ka juba täna väga selgelt näha. Teine eeldus on see, et me omame ülevaadet kõikidest meie ressurssidest reaalajas ülevaadet. Kolmas eeldus on see, et energia on kõigile ligipääsetav ja tasuta taaskasutatud energia või vaba energia, mis iganes tehnoloogial ja nende eelduste täitmisel ongi meil olukord, kus tööl käima, selleks, et toit lauale saada. Kindlasti on igapäevased elementaarsed vajadused rahuldatud ja võimalus loometegevusega tegeleda. Rea Raus sai doktorikraadi Tampere ülikoolist Soomes, tegutsedes aktiivselt jätkusuutliku arengu eestkõnelejana mahuvad tema tegemistesse säästva arenguhariduskeskuse loomine Tallinna Ülikoolis. Okkad valdkonna koolitused nii õpetajatele kui keskkonnaharidusspetsialistidele. Rea Raus kuulub Läänemere säästvat arengut toetava haridusvõrgustiku tuumikgrupp. Ta on Eesti mesinike liidu juhatuse esinaine ja Ökoriik Eesti liikumise üks eestvedajatest. Tema töö märksõnadeks on jätkusuutlik areng, ökoloogiline maailmavaade ja süvaökoloogia. Rea Raus räägib loengus maa sellest, mis on jätkusuutlikkus ja biotsentrism. Aga siin on väike võrdlus sellest, kuidas me jätkusuutlikkust mõtestame ja kuidas me sellest aru saama. Ja selle tabeli allosas on selline inimkeskne arusaam mis ütleb siis seda, et kogu loodus, kõik ressursid ja ka teised inimesed on majanduskasvuteenistuses ja majanduskasv on kõige tähtsam. Miks sellest ei saa küll täpselt aru, aga ikkagi on kõige tähtsam. Ja kui me vaatame sinna ülespoole minnes, kui see jätkusuutlikkusest arusaam nagu natukene ennast lahti kerib, siis me näeme seda uskumust, mis tuleneb tegelikult majandusest, et kui ma ökosüsteemidele paneme sildi külge, et on teenus ja sellele teenusele omakorda hinnalipiku vot siis me saame alles aru, mis asi on loodus, kes me oleme ise ja suudame lahendusi välja mõelda. Piltlikult öeldes, kui sa ütled, et minu metsas elab viis ööbikud ja nende laul maksab viis eurot kokku siis ma saan iga kell välja arvestada, kui mitu eurot mul kaduma läheb, kui sa mets maha võetakse. Aga see on ka naljakas. Ja see ei tähenda, et me ökosüsteemidest ei peaks rääkima, peaksime arusaamad, ökosüsteem kui selline kujuks, kogum vastastik seoses olevaid olendeid, mikroorganisme tingimusi asetseb omakorda ju ka mingis suuremas ökosüsteemis on tervik ja seotud kõige muuga. Sellest me peame ju aru saama või õigemini vist saamegi. Aga miks me peame kõike rahasse ümber arvestama? Selleks, et liita ja lahutada ja otsustada, et mingi asi on odav ja mingi asi on kallis see teeb sellest samast mudelist üsna nõrga lähenemise jätkusuutlikkusele. Ja nüüd, kui edasi ülespoole minna, siis juba tugevam jätkusuutlikkuse mudel räägib sellest, et me ei tohiks enam rääkida niivõrd majanduskasvust, kujud, majandusarengust ja need ei ole üks ja sama asi. Sest arengu puhul me saame rõhuda kvaliteedile pigem vähem, aga paremini, pigem säästvamalt, aga mitte nii suurte nõudmistega. Ja siis see kõige ülemine, mida need teadlased, kes selle kokkuvõte on teinud, ütlevad, et selline ideaalne mudel, milline võiks olla, oleks arusaam jätkusuutlikkusest, selline biotsentristlik, arusaam sellest, kuidas inimese ja looduse suhe on üksteise sees olev. Ehk kuidas me ise sõltume loodusest otseselt meie oma tervis sõltub keskkonna tervisest ja mis seal taga kõik veel on. Aga mis, mis kindlasti nõuaks, nagu nad ütlevad sellist radikaalset muutust meie mõtteviisis, ehk võiks öelda innovatsiooni meie mõtteviisis ja siis on seal suur küsimärk, et milline see muutus siis peaks olema. Kaupo vip on õppinud põhjalikumalt teadusfilosoofiat, pealiskaudsemalt, füüsikat, majandust, biosemiootika, et siiani on ta ka aktiivne iseõppija. Viimased 30 aastat on ta eraettevõtja. Ta on publitseerinud kaks raamatut, globaalpohmelus ja lokaalravitsus ning tegutseb lektorina globaalprobleemide teemadel. Kaupo vip räägib loengus globaalne ja lokaalne meie tsivilisatsiooni tekkimisest ning põimsaks muutumisest. Ja see areng on väga kiire, nii et kuni sinnamaale juba mingi 600 aastat tagasi väidetavalt Mesopotaamias oli linnad, mille elanikkond või sulatada kuskil 20000 inimeseni. No ei ole võimalik enam meeles pidada, et kuule, kas Juhan, sina maksid oma maksu või Jansse. Et siis tulebki teate, mis tuleb kaaluühikud leiutada. Numbrid leiutada, kiri leiutada, hakata asju kirja panema ja nende savi ja bituumentahvlite põhiline sisu ongi 92 protsendi ulatuses see, et kes, kui palju on oma maks maksnud ja kes ei ole maksnud ja kes mida peab maksma. Need inimesed ei olnud kunagi nagu kokku tulnud, üteldud, teate, mehed, hakkame nüüd tsivilisatsioon ehitama, seda pole kunagi olnud. Nad jõudsid selle tsivilisatsiooni loomiseni tänu sellele, et neil tuli lahendada mingil moel oma võimsuse kasvu ette tekkivaid probleeme ja nad leidsid head lahendused nendele. Niipea kui tekkis selline aste, siis, siis oli jällegi uued inimesed, kes iseendale toitu kasvatanud, alates kirjutajatest ja, ja keegi pidi õpetama neid kirjutajaid ja nii edasi ja nii edasi. Suguharudel noh, võis olla seal mingi tosina jagu mingeid erilisi sotsiaalseid rolle ja noh, ütleme seal šamaan on üks väga kindel näide, eks ole, mingi jahimees on kindel näide kindlast rollist, mingi, võib-olla ka mingi amm või või suguvõrgu materja, patriarh või keegi, aga, aga tänapäeval, kui te vaatate, jah, Euroopa liidus on olemas sellised asjad nagu eriala erialaspetsialistide loendit seal annab kuni 200000 nimetust ja kõik need inimesed tegelevad, nad ei tegele põllumajandusega, tegelevad millegi muuga, see tähendab seda, et põllumajandusneed, kes kasvatavad vilja, peavad maksu maksma ükskõik milline, milline selline mõjutegureid järsult sellist kõrgelt kõrgelt võimsaks muutunud süsteemi mõjutab ja viib rivist välja ühe lüli sellest. Mida võimsam on süsteem, seda lihtsam on tal kokku kukkuda, ütleme 120 aastat tagasi, kui keegi oleks ütelda, et homsest on elekter ära kaks nädalat siis kõikaks kehtinud õlgu ei küsinud, mis asi on, elekter on, tegelikult kukuks kokku nimi, kõik võimalik kaubandus, transport, pangandus, me oleme kõik juba rajanud oma süsteemid selliselt, et me arvestame, et meil on kogu aeg see üksus olemas, mis tegelikult ise mingisugust energiat meie süsteemile juurde ei toida. Ei too ei tooda aga ta muutunud lahutamatuks osaks meie struktuurist, kuna energia on endiselt meie tsivilisatsioonipõhiseid tantsija energiavorm on muutunud. Põllumajandus, nüüd isegi on meil selline põllumajandusega, tegeleb Põhja-Ameerikas ja, ja Põhja-Euroopas vähem inimesi, kui vanglas istub, vanglas istub kuskil, ütleme 1,6 1,7 protsenti elanikkonnast, põllumajandusega tegeleb kuskil 1,2 protsenti. Aga miks me saame sellist asja endale lubada, on see, et muld ju tänapäeval meil on ainult selleks, et taim püsti seisaks. Muld on, on mingisugune selline substraat, mis hoiab taime püsti. Aga selleks, et ta toitained saaks, selleks me paneme siis põlevkivi ja nafta ja maagaasi abil tehtud kompleksväetised sinna. Siis paneme sinna igavesest Hervitsiidifungitsiidid pestitsiidid, sõidame traktoriga 10 korda edasi-tagasi fraktorisse panema, teadagi jälle nafta. Ühesõnaga kõik asjad käivad meil fossiilkütustel ajal mille tulemusena tegelikult sisuliselt sööme naftat ja maagaasi juba. Ehk siis ühe toiduaine kalori kohta. Põhja-Ameerikas Põhja-Euroopas kulutatakse 10 keskmiselt 10 kuni 12 kalorit fossiilkütust energiat. Miks te ei näe tänapäeval labidatega kaevatakse piki magistraalkraave vaid ikkagi ekskavaator teeb seda, sest see oleks mõttetu või ütleme, orjapidamist orjapidamist niikaua kui, kui meil on see nafta käes, orjapidamist karta ei ole, sest praegu on väga kallid hinnad, eks ole, tanklas 1,4 eurot liiter, võtate siis te saate inimtöö hinnaks kuskil 0,28 eurot ööpäevas, et 0,28 euroga 28 sendiga orja pidada. Berg talle söögi andma peavarjuriided ja nii edasi, noh, jalad ei tule välja, mingi mingi nipiga ei tule välja. Ehk niikaua, kui, kui see kütus sõna otses mõttes nii odavam. Nii kaua ei ole oriendust kartamil seemneks pluss. Saale kareda on muusikateadlane, esseist, ajakirjanik, tõlkija, toimetaja, uue ühiskondliku liikumise edendaja ja ühiskonna transformatsiooniprotsesside uurija. Ta on Eesti muusikateaduse seltsi ja Eesti heliloojate liidu liige. Saale kareda lõpetas 1998. aastal cum laude Eesti Muusikaakadeemia muusikateadlasena ning õppis järelmuusikateadust Berliinis ja Viinis. Ta on ligi 15 aastat keskendunud transdistsiplinaarses mitmes uurimistööle ja tegelenud pikka aega Pärdi tintinnabuli-stiiliga. Aastail 2015 kuni 2016 korraldas ta uue ühiskonna loomise konverentse. Praegu aga tegutseb Kirna vabahariduskeskuse tiimis oma loengus inimest ja loodust. Väärtustav ühiskond unistab saale, kareda terviklikust eestist, austusest kõige elava vastu ja koost ühiskonnast. Terviklik Eesti on vabade inimeste vabas vormis ühendus, kelle taotlus on hoida ja säilitada tervet puhast ja ilusat Eestit järgnevatele põlvkondadele. Tervikliku Eesti lähimate eesmärkide hulka kuulub väärtuspõhiste võrgustike edasiarendamine ja uute loomine mis toetaksid inimeste elukorraldust ja annaksid neile suurema vabaduse vanast süsteemist. Inimväärne ja loodusest hooliv ühiskonna elukorraldus rajaneb kõige elava austusel kõigi ühiskondlike protsesside läbipaistvusele ja konstruktiivsel koostööl. Mõtestatud inimeste loodust. Väärtustava ühiskonna alustalad on vabadus, väärikus ja vastutus. Ühiskonna tervenemine algab iga inimese sisemisest korrastamisest. Tervenemisest. Terve olemine algab vastutuse võtmisest oma elu eest kõigil tasandil ning mõistmisest. Et ainult hinge, vaimu ja keha kooskõlas saame olla terved. Praeguse maailma väljakutse seisneb tarkuses ületada vastandumist lõhenemist killustumist et luua terviklikumat reaalsust, mis arvestaks kõigi elavate olendite eksisteerimisõiguse eruvajadustega. Tervikliku Eesti eesmärk lühidalt kokkuvõetuna luua keskkond, kus on võimalik elada vabade inimestena kooskõlas loodusega eluhoidvate põhimõtete järgi ning luua oma töö kaudu tõelisi väärtusi, mis teenivad elu inimesest ja loodusest. Hooliva ühiskonna aluspõhimõtted on austus kõige elava vastu. Kõigi ühiskondlike protsesside läbipaistvus ja konstruktiivne koostöö. See on võimalik ökoloogilise holistliku ehk terviksüsteemse lähenemise kaudu mis lähtub elu ja selle kõigi avaldumisvormide terviklikkusest ja pühadusest kogu maailmas. Me oleme tegelikult valiku ees, et kas häving või, või läbimurre uuele tasandile, see uus tasand tähendab seda, et inimkonna kriitiline mass tõuseb teadvustasandilt kõrgemale, kus ta saab aru, et ta on üks loodusega, et on üks ökosüsteem, et ainult terviklikud lähenemised, looduse austamine on need, mis aitavad meil ehk päästa seda keskkonda iseenesest. Kui toimub häving, siis noh, see on inimkonna jaoks hävingega loodusel loodus taastub ennast niikuinii, et selles mõttes meie kui inimeste huvi on tegelikult noh, selles mõttes see on ju ka isegi egoistlik, selleks, et nagu olla jätkusuutlik, peame tulema mõistusele aru saama, et me suudame ellu jääda ainult kooskõlas loodusega ja minu positiivses visioonis Eesti 25 aasta pärast on üks imeline paik, kus elatakse nende põhimõtete järgi. Võimalik, et see elu siin toimubki kogukondade baasil, et ei ole niisugust tsentraliseeritud süsteemi, nagu meil praegu on, selleks et luua uuel teadvus tasandil elukorraldus, see ei pea olema süsteem. Ma rääkisin ka sellest, et mina näen, et tegelikult see võiks olla kogukondlik elukorraldus, sõltumatute kogukondade sõbralik kooseksisteerimine. Meil ei ole tegelikult tsentraliseerimist vaja. Oliver Laas on õppinud kujutavat kunsti, kultuuriteooriat ja filosoofiat ning tegutseb ka kõigis nimetatud valdkondades. Tema teadustöö peamisteks suundadeks on metafüüsika, loogika, tehnoloogia, filosoofia, semiootika ja mänguuuringud. Hetkel töötab ta Eesti kunstiakadeemias, Estonian Business koolis, Tallinna Ülikoolis ja Eesti ettevõtluskõrgkoolis Mainor. Oma kaheosalises loengus tehisintellekti transhumanism filosofeeriks Oliver Laas tehisintellektist, singulaarsusest, superintellektist ja intellekti plahvatusest. Selle analoogia põhjal mõningad fotorlogide arvutiteadlased väitnud, et me saame ka ajaloolises plaanis rääkida mingisugusest singulaarsusest. See oleks siis selline hetk, mil teaduslik ja tehnoloogiline areng toob kaasa niivõrd radikaalse muutuse elukorralduses ja olemuses et seda on keeruline või suisa võimatu mõista. Ja seda nimetatakse singulaarsus hüpoteesiks, mis siis ütleb, et inimkonna kiireneb, kultuuriline tehnoloogiline vaimne areng jõuab ühel hetkel punkti, milles leiab aset elukorralduse ja, või inimloomuse radikaalne ja olemuslik muutus, aga üldiselt idee on selles, et singulaarsuse näol on tegemist mingi pöördepunktiga inimkonna ajaloos. Singulaarsus on vähemalt ideel poolest võimalik. Milline stsenaarium, kuidas see võiks aset leida. Üks stsenaarium on see, mille kohta öeldakse intellekti plahvatus. Ei tea sellest. Kui me loomeinimesega võrdväärselt intelligentse masina siis üks asi, mida see masin oskab teha, on intelligentseid masinaid luua ja kui me suudame luua endaga võrdväärse endast intelligentse masina, siis see masin suudab luua veel endast intelligentse masina. Ja niimoodi protsess üha kiirenevalt kasvab, kuni me lõpuks jõuame millelegi, mille kohta võiks öelda superintellekt. Seal on tõenäoline tehisintellekt püüab ennast alal hoida, sest hävimise korral ta ei saa oma eesmärke saavutada. Ühesõnaga, enesesäilitusteiseks tehisintellekt püüab mitte muuta oma eesmärki, sest seal on muutmisel on tõenäoline, et ta ei püüa olevikus maksimaalselt suurendada selle eesmärgi saavutamise tõenäosust. Samuti on väga tõenäoline, et tehisintellekt püüab ennast täiustada, miks, sest täiuslikum ta on, seda efektiivsemalt oma eesmärke saavutada. Ja viimaks on väga tõenäoline, tehisintellekt püüab omastada ressursse, mida rohkem efektiivsemalt, neid saab, seda tõhusamalt oma lõppeesmärgi poole liik. Tehisintellekt ei vihka ega armasta sind. Aga sa koosnevad aatomitest, mida saab millegi muu jaoks kasutada. Teiseks on küsimus, kes üleüldse on intelligentne ilmselgelt meie inimesed, oleme intelligentsed, lambad, jame ennast selleks, selleks saab ju tõendeid kaugelt otsima. Vaadake meie liiginimetust, millega ma ennast ristinud oleme homo sapiens kui mõtlev inimene, aga kas loomad või masinad saavad olla intelligentsed ütlemegi intelligentsus on võime oma eelistustest lähtuvalt maailma erinevates valdkondades efektiivselt optimeerida. Mis on siis tehisintellekt? Ühelt poolt me nimetame tehisintellekt, eks seda arvutiteaduse võrdlemisi noort haru, mis uurib, kuidas ehitada teisi riike, intelligentseid, masinaid, ja teiseks me nimetame seal üheks masinaid, kes käituvad intelligentselt näiteks juba toodud definitsiooni järgi. Ja meil on tegelikult põhjust arvata, et superintellekt võib ka saada meie liigil eksistentsiaalselt riskiks. Esimene neist selle kohta me võiksime öelda perversne instantsiiatsioon, ehk siis superintellekt leiab viisi, kuidas ellu viia oma lõppeesmärki, nii et selle määratlenud programmeerunud ei suutnud seda ette näha, mis võib halbade tagajärgedeni. Oletame, et me ütleme oma superintellektile, sinu lõppeesmärk on panna meid naerma. Ole hästi olesti, lõbus, kõigil tuju heaks. Superintellekt võib heida väga perverssed viisiliselt ellu viia, ta halvab meie näolihased, nii et meil on pidev naeratus näol. Teine stsenaarium on see, mille kohta öeldakse infrastruktuuri üleküllus. Ehk siis olukord, kus superintellekt muudab suurema osa kättesaadavust universumist mingisuguse eesmärgi saavutamise nimel infrastruktuuriga. Ja see võib kaasa tuua suure väljasuremise lainet, sest superintellekt kasvatab paljudele liikidele vajalikud ressursid oma lõppeesmärgi saavutamisel lihtsalt ära. Ehk siis see on see olukord, kus superintellekt töötajatele, et jah, ma saan aru, et sa oled aatomite, seda mul on neid vaja. Ühesõnaga tundub, et tehisliku üldintellekti loomine toob kaasa eksistentsiaalsed riskid. Aga on väga võimalik, et selle loomata jätmine teeb seda samuti. Kui ka leiab aset mingi intellekti plahvatus, siis inimesed ei ole need, kelle intellekt plahvatab. See on keegi teine, tõenäoliselt meie arvutid või arvutiprogrammid. Ja meie jääme järjest rumalamaks. Sellega seoses on ka vastavas kirjanduses räägitud siuksest asjast nagu lapsehoidja tehisintellekt Näni ei aeg siis see on selline tehisintellekt, mis nii-öelda infantiilseks rumalama üha rumalamaks muutuva inimkonna kõik rasked küsimused ära lahendab. Et ühesõnaga, meil on selline lapsevanemlik tehisintellekt mingis mõttes, kes kõik rasked otsused ära teeb, ütleb, millal palju peab magama, millal võib telekamängu mängida ja palju kommi võib siia ja nii edasi, eks ole. Head vikerraadio kuulajad selline oli väike ülevaade sellest, millest jutustas Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös valminud tulevikuvisioonide loengusari elu pärast Google'it tosinas loengus jagasid võimalik ja võib-olla ka võimatuid visioone meie elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast tulevikku vaadata püüdes Jaan Aru, Oliver Laas, Mihkel Kangur saale kareda Mart Noorma, Kristjan Port, Rea Raus, Ringo ringvee asse Sauga, Sten Tamkivi, Jaak Vilo ja Kaupo VIP. Loengusari elu pärast Google'it oli aluseks ka 2018. aasta sügistalvel vikerraadios kõlanud tulevikuteemade arutelusaadetele Raadio Jaik. Mõlemat tulevikku visioonidele pühendatud sarja soovitan järelkuulata vikerraadio kodulehelt ja mobiilirakendusest kust leiate täies pikkuses saated. Seal kõlavad ka publikuküsimused ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomerekommentaarid igale loengule. Aitäh ja kuulmiseni. Elu pärast Google'it saatesari toob teieni Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusarja mis pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Toimetajad Kristin Kalamees, Peeter Jalakas, Ingrid Peek, helioperaatorid Algis Pauli Kaitis, Aili Jõeleht, Priit Karinud, Virgo mäe helirežissöör, maris Tombak, helilooja Hendrik Kaljujärv. Teksti loeb Taavi Eelma. Kuulake saateid ja täispikkuses loenguid elu pärast Google'it koos publiku küsimuste ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaariga vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist sealtsamast leiatega tulevikuvisioonide saatesarja, raadio jäik. Vaadake ka kodulehte Jaik poee. Kohtumiseni järgmisel laupäeval pärast kella viieseid uudiseid vikerraadios. Elu pärast Google'it.